Читать книгу Minu Bali. Oma väe otsingul - Jesper Parve - Страница 6

I ŠIVA

Šiva on hävitav ja lõhkuv jumal. Ta lõhub inimese ego, vanad harjumused ja halvad kombed. Hävinemine on uue sünni eeldus.

HARJUMINE BALI ELURÜTMIGA

Tagasi Ubudis pärast aastast eemalviibimist. Avastan, et palju on muutunud, kuid mõned vanad sõbrad on jäänud. Kolime oma uude kodusse ja harjume Bali elurütmiga.

Pimeduse varjus jõuame eestlasest sõbra hotelli. Tõmban lahti rõduukse ja hingan seda õhku, mida nii väga armastan. Väljas on tõeliselt palav isegi siin öises Ubudis, mis asub 250 meetrit ülalpool merepiiri. Astun tagasi tuppa, kosutan end pärast higist lennureisi dušiga ja viskan uneledes voodisse pikali.

Mul ei tule und, kuid tuleb midagi veelgi paremat. Olen nimelt aastaid tegelenud lucid dreaming’uga ehk selge une nägemisega. Tean, et olen unes, ja tean, kuidas und kontrollida. Niimoodi und juhtides pidutsesin kord Madonna, kord Freddie Mercuryga, juhtisin kosmoselaevasid ja lendasin taevas kui lind. Täna leian end Bali saarelt.

Lendan palavast magamistoast Ubudist mööda voolava jõe äärde ja lasen jahedal veel oma keha paitada. Märkan jões üht kivi, tõstan selle mõttejõul puulatvadeni ja lasen sel siis tagasi alla kukkuda. Nüüd olen päris kindel, et see pole tavaline elu. See on võimalus alustada uut seiklust. Seiklust, mis otsib vastust küsimustele „Kes on see, kes meid elus juhib ja meile nõu annab? Kas ta on minu elu juba valmis joonistanud või saan ma ise seda mõjutada?“.

Märkan jões pesu pesevat naist. Ta justkui ootaks mind ja viipab mulle käega. Jalutan mööda vett ta juurde sillale, mille all ta pesu peseb, ja ütlen: ,,Tere, mina olen Jesper. Tulin otsima vastust oma küsimusele.“

Naine vaatab mind ja vastab: „Mina seda ei tea, küsi parem jumalatelt.“

Mõtlen naise sõnadele. Milliselt jumalalt ma küsima peaksin? Kuid siis turgatab pähe – olen ju Balil. Siin suhtlevad inimesed päevast päeva jumalatega. Neid on sadu ja sadu.

Bali saare religioon on maailmas midagi väga ainulaadset. See on segu hinduismist, budismist ja iidsest Bali animismist. See usk on valdav rohkem kui 90 % elanike seas. Kogu muu Indoneesia rahvas on suuremas osas moslemid, kuid Bali saarel on moslemeid alla 10 %.

Hinduism saabus Indoneesiasse umbes 5. sajandil Indiast. Selle asendas peagi budism, mis oli Indoneesia saarte Jaava ja Sumatra peamine religioon pikemat aega, ning umbes 14. sajandil võttis kogu ülejäänud Indoneesia üle islam. Kuid tänu Bali eraldiseismisele suurematest Indoneesia saartest ning ka nendevahelistele kultuurilistele erinevustele jäi Balil siiski peamiseks usundiks hinduism, mis segunes pikkamööda kohaliku animismiga.

Bali hinduismi peamine alustala on põhimõte, et universumis valitseb kindel kord. Kuid on olemas ka seda kõike segamini püüda ajav vastupidine jõud. Need kaks jõudu on omavahel pidevas võitluses ning Bali inimesed otsivadki pidevalt tasakaalu nende kahe maailma vahel. Kõige rohkem räägitakse Balil kolmest hindu jumalast ehk Šivast, Brahmast ja Višnust. Just nende kolmega hakkan suhtlema ka mina.

Olen alati olnud halb magaja. Korjan kelladest patareid välja, sest tiksumine ei lase mul magada. Viimased kolm aastat olen kasutanud kõrvatroppe, sest linnaelu ei anna rahu isegi öösiti. Kuid siin, pärast mõistatuslikku kohtumist pesu peseva naisega, magan oma esimese öö sügavalt ja rahulikult.

Keha ärkab esimese kukelaulu peale, kuid meel ei taha seda häält uskuda. Alles teise kiremise peale saab ka mu mõistus aru, et olen Ubudis ja aeg on ärgata. Siin linnakeses on vähe neid võõrastemaju, kuhu hommikuti see hääl ei kosta. Jahe õhk on täis viirukihõngu. Pereemad ja kaupluseomanikud peavad hommikupalvusi, mida aitab jumalateni tõsta viirukite suits.

Ajan ennast voodist üles ja tunnen, et viimase kahe päeva kolimine ja lennureis on kõvasti kontides. Jalutan alla, kus mind võtab vastu naerusuine majaperenaine. Kõik kutsuvad teda Memeks, mis tõlkes tähendab ema. Tema vanust ei oska ma kahjuks arvata, sest siinsed inimesed näevad kõik nooremad välja ja peale selle on Bali inimestel kaks vanust: üks Bali ja teine meie kalendri järgi.

Hotelli seinal rippuv Bali kalender kasutab täiesti omamoodi süsteemi, mille nimi on wuku. Ühes tsüklis on siin 30 nädalat ja ühes aastas kaks tsüklit. Bali poolaastas on 210 päeva ja aastas 420 päeva. Sellist Bali kalendrit kasutatakse peamiselt usulistel põhjustel ja ka selleks, et leida hea päev loomade kasvatamiseks, äri alustamiseks või templitseremooniateks. Näiteks on Bali kalendris kirjas hea päev kalatiigi tegemiseks, juuste lõikamiseks, aia ehitamiseks, kaevu kaevamiseks või õppimise alustamiseks. Bali inimeste käest ei tasu tavaliselt vanust küsida, sest nagu öeldud, neil on neid kahe kalendri tõttu kaks.

Meme hoolitseb võõrastemaja majapidamise ja inimeste eest. Olen teda vist korra tabanud trepi all magamas, kuid muidu on tal alati midagi käsil: ta punub andameid, mängib lapselapsega, müüb midagi külalistele või korraldab niisama hotelli eluolu. Vanad inimesed lihtsalt ei oska siin ilma tööta olla. Näiteks siinsamas tänavanurgal korjab üks vähemalt 100aastane traditsioonilistes rõivastes naisterahvas plumeeria- ehk rahvakeeli frantsipaniõisi. Neid õisi kuivatatakse Hiinasse tee müümiseks ja kasutatakse Balil lõhnaküünaldes, õlides või kosmeetikas. Sealsamas on üks vana papi, kes käib iga päev põldu kõplamas, kuigi seda ei oleks vaja, sest seal ei kasva midagi. Ta kraabib ühe prügihunniku ükspäev siiapoole ja teisel päeval jälle tagasi. Pere ütleb selle kohta, et ta ei oska ilma tööta ja tegevuseta lihtsalt olla.

Memel on ka imepärane oskus igaühele hiljemalt pärast teist lauset midagi maha müüa. Olgu see kookospähkel, rollerirent või ekskursioon. Ei tundugi, et oleksin ta käest midagi ostnud, kuid paari minuti pärast on ta kahe kookosega tagasi. See ongi tema väikse äri alus. Tema ostab paarkümmend meetrit eemalt jooki ja müüb selle pisikese vaheltkasuga maha turistile, kes ise ei viitsi tänavanurgale jalutada. Kookosvesi on asi, mida ma üritan Balil olles alati hommikuti juua – see on tervislik ja uskumatult odav.

Balil ja eriti Ubudil on selline huvitav iseloom, et siin hakkad sa kohe tundma oma keha teisiti, teisisõnu annab su keha kohe märku, kus sul midagi valesti on, millega peaksid tööle hakkama. Öösel hakkas mul valutama puus, millega olen pikalt vaeva näinud. Nüüd hõõrun basseiniserval kõhtu, kuhu on viimase poole aastaga kogunenud umbes kümme mõnusat ülemäärast kilo. Saan aru, millega pean tegelema hakkama. Joon hommikuks värske mahla ja söön puuvilja ning lasen ka perele hommikusöögi tuppa viia. Pere on ärganud, Aaron on endale sisse tõmmanud tohutu koguse kookosmahla ja sama koguse pissi rõdul lillepotti lasknud.

Hommikusöögilauas kohtan tuttavat soomlast, kes on nüüd ka ennast enam-vähem terveks aastaks siia sisse seadnud. Ta on meie viimasest kohtumisest peale palju muutunud, umbes 20 kilo alla võtnud, ta silmad on palju lahkemad ja ta pole enam soomlase nägu. Uurin kiirelt Ubudi uudiseid ja kuna olen nüüd pereisa, küsin kohe ära ka tähtsa küsimuse: „Mis siin siis viimasel ajal hullu on juhtunud?“ Vastuseks kuulen, et pangakaartidelt varastatakse raha nüüd ka Ubudis, kopeeritakse PIN-kood, röövitakse kaart ja võetakse mujalt raha välja.

Teine suur uudis on, et Indoneesias tahetakse muuta abieluväline seks kuriteoks ja keelata ära kondoomide avalik müük. See pidi hoidma lõdva moraali eemal ja nii loodetakse ka HIVi ja AIDSi levikule piir panna. Mind teeb aga murelikuks see, et abieluvälise seksi seadus hakkab kehtima ka välismaalastele. Kohalikud Bali poliitikud ja turismiärimehed on samuti mures, sest see tähendaks turismile lõppu. Kujutage ette, et siia lubataks vaid abiellunud paare! See tähendaks ka seda, et politsei võib iga hetk tungida hotellidesse ja arreteerida kõik paarikesed, kes ei ole abielus, kaasa arvatud siis ka meid Mariga. Abiellumata ühes toas elamise eest määrataks aastane vanglakaristus.

See kõik on üks osa muudatustest Bali kriminaalseadustikus, mida viimati kõpitseti 1950ndatel. Muudatuste käigus soovitakse muuta ebaseaduslikuks ka Indoneesias palju praktiseeritav nõidus ja must maagia. Neid, kes kasutavad musta maagiat surma, haiguste või muude kannatuste põhjustamiseks teistele, ootaks ees viieaastane vanglakaristus. Aga kuna Indoneesia parlamendis liiguvad asjad teosammul, siis meie õnneks neid seadusi enne 2017. aastat ei kehtestata.

Ehkki turistid teavad Balit tihti kui eraldiseisvat saart, on see tegelikult osa Indoneesiast ja ainult üks väike osa sellest arhipelaagist, mis hõlmab üle 17 000 saare. Mitte ükski riik maailmas ei ole nii laiali pillatud erinevatele maalapikestele. Indoneesias elab üle 260 miljoni inimese ning ta on maailmas rahvaarvu poolest neljandal kohal. Peamine usund on islam ja muslimite arvukuselt on Indoneesia maailmas esikohal. Bali on suuruselt alles kaheteistkümnes saar, kuid seevastu Indoneesia populaarsemaid turismisihtkohti.

Bali sisemaal asub Ubud. Linn, millest saab minu, Mari ja Aaroni kodu. Ubud on teinud viimase paarikümne aastaga läbi uskumatu muutuse. Kõik algas umbes 1970ndatel, kui siia hakkasid saabuma seljakotirändurid, kes otsisid igapäevaellu müstikat ja inspiratsiooni. Nõudlusele järgnes kohe ka pakkumine. Kohalikud hakkasid pakkuma öömaja, toitlustust ja meelelahutust. Ubudi noored hakkasid välismaalastelt õppima keelt, kultuuri ja äritegemist. Paljud välismaalased, kes siia sattusid, siia ka jäid. Ja nii on tekkinud huvitav segu läänest ja idast, kus kultuur ja keskkond on pärit idast, kuid kõik räägivad inglise keelt ning tagatud on lääne inimesele vajalikud mugavused.

Kuid kahjuks on asi nüüd sealmaal, et Ubudi on ehk liigagi palju armastama hakatud, aga linn ei ole veel valmis nii suuri rahvamasse vastu võtma. Kõik linna sõiduteed on jäänud sama laiaks, nagu nad olid paarkümmend aastat tagasi, kuid inimesi ja liiklusvahendeid on nüüd kümneid kordi rohkem. Suured turistibussid trügivad otse keskusesse, neid on iga päev kümneid ning nad põhjustavad suuri ummikuid. Lisaks veel turiste vedavad taksod ja rendiautod ning nende vahel kohalikud oma rolleritega siksakitamas. Õhtul, kui päike on loojunud, saabub linna taas rahu.