Читать книгу Sarai tapmine - Jessica Ann Redmerski - Страница 2

Sarai

Me oleme sõitnud kakskümmend kaheksa minutit. Ma olen jälginud armatuurlauakella, selle helendavad sinised numbrid hakkavad juba minu alateadvusse sööbima. Ameeriklane pole sõnagi öelnud. Mitte ainustki sõna. Ma tean, et sellel pole midagi pistmist hirmuga. Mina olen küll see, kelle käes on relv, aga ainus, kes meist kahest kardab, olen ma ise. Ja ma ei saa aru, miks ta midagi öelnud pole. Kui ta paneks ehk raadiogi tööle – ükskõik mida –, see vaikus on minu jaoks lihtsalt tappev. Ma olen üritanud teda jälgida ja samal ajal püüdnud natukenegi aru saada, kus me oleme. Aga senimaani on ainsad teetähised, mida näinud olen, puud ja üksikud krohvitud majad või lagunevad ehitised – kõik näeb välja samasugune nagu Javieri juures.

Kolmkümmend kaks minutit sõitu, ja ma taipan, et olen mingil hetkel relva juba langetanud. Mu sõrm on küll endiselt päästikul ja ma olen valmis relva kasutama, kui vajadus tekib, aga minust oli rumal arvata, et suudan seda temale suunatuna üleval hoida kauem kui mõne minuti.

Ma ei kujuta ette, mida ma siis teen, kui ära väsin. Õnneks hoiab adrenaliin mind veel täiesti ärkvel.

“Mis su nimi on?” küsin temalt, lootes vaikust lõhestada.

Mul on vaja, et ta mind usaldama hakkaks, et ta tahaks mind aidata.

“Minu nimel pole mingit tähtsust.”

“Miks?”

Ta ei vasta.

Ma neelatan ühe klombi kurgust alla, kuid teine kerkib kohe asemele.

“Minu nimi on Sarai.”

Ikka ei mingit vastust.

See, kuidas ta mind ignoreerib, tundub nagu piinamine. Ma hakkan juba mõtlema, et just seda ta teebki: piinab mind vaikusega.

“Mul on sinu abi vaja,” ütlen ma. “Ma olen Javieri käes vangis olnud neljateistkümnendast eluaastast saadik.”

“Ja sa eeldad, et ma aitan sind, sest ma olen ka ameeriklane,” ütleb ta lihtsalt.

Ma kõhklen, enne kui vastan: “Ma… ma… nojah, miks sa eivõiks?”

“Pole minu asi sekkuda.”

“Aga mis siis on sinu asi?” küsin ma kergelt halvakspaneval toonil. “Külmavereliselt inimesi tappa?”

“Jah.”

Judin jookseb mööda mu selga alla.

Kuna ma ei tea, mida selle peale öelda või kas üldse midagi öelda, otsustan, et parem on teemat vahetada.”

“Kas sa võiksid mind lihtsalt üle piiri toimetada?” küsin ma, heites aina rohkem meelt. “Ma…” – langetan häbiga silmad – “ma teen kõike, mida sa tahad. Aga palun, palun aita mul üle piiri pääseda.” Ma tunnen, kuidas pisarad üritavad vägisi endale teed rajada, kuid ma ei taha, et ta mind nutmas näeks. Ma ei teagi miks, aga ma lihtsalt ei saa lasta tal seda näha. Ja ma tean, et ta saab aru, mida ma selle “kõike, mida sa tahad” all mõtlen. Ma vihkan ennast selle pärast, et talle oma keha pakun, aga nagu ma juba enne meeleheite kohta ütlesin…

“Kui sa pead silmas Ühendriikide piiri,” ütleb ta ja mingil põhjusel tema hääl üllatab mind, “siis võta teadmiseks, et see vahemaa on liiga pikk selleks, et sind nii kaua oma autos kannatada.”

Ma naaldun istmel õige natukene ettepoole.

“N-noh, kui kaua sa mind siis oma autos kannataksid?”

Ma märkan tahavaatepeeglis jälle tema tumedaid silmi. Ta pilk kohtub minu omaga ja ka see saadab judina mööda mu selga alla.

Ta ei vasta.

“Miks sa ei taha mind aidata?” küsin ma, tunnistades viimaks tõsiasja, et ükskõik mida ma talle ka ütlen, ei tõuse sellest mingit tulu. Ja kui ta ikka midagi ei vasta, ütlen ma meeleheitlikult: “Pea siis kinni ja lase mind välja. Ma kõnnin ülejäänud tee ise.”

Mulle tundub, et ta silmad peeglis justkui kergelt naeratasid selle peale. Jah, ma olen kindel, et ma nägin seda. Ta teab sama hästi kui mina, et mulle oleks parem see, kui mind sinna majja tagasi veetaks, kui see, et mind autost üksinda maha pandaks.

“Sul läheb vaja rohkem kui neid kuut kuuli, mis sul selle relva salves on.”

“Siis anna mulle kuule juurde,” ütlen ma, saades aina vihasemaks. “Ja see pole mul ainus relv.”

See paistab temas huvi äratavat, kuigi õige vähe.

“Ma võtsin automaadi sellelt valvurilt, kellele ma vastu pead virutasin, kui aiast välja tulin.”

Ta noogutab korraks, nii kergelt, et kui ma oleksin sel hetkel silmi pilgutanud, poleks ma seda märganud.

“See on hea algus,” sõnab ta ja pöörab pilgu tagasi kruusateele ning keerab selle lõpus vasakule. “Aga mida sa siis teed, kui kuulid otsa saavad? Sest see juhtub.”

Ma vihkan teda.

“Siis ma jooksen.”

“Ja nad püüavad su kinni.”

“Siis ma löön neid noaga.”

Äkitselt keerab ameeriklane aeglaselt teeserva ja jätab auto seisma.

Ei-ei-ei! Nii ei pidanud need asjad minema. Ma ootasin, et ta sõidab edasi, sest teab, et kui jätab mu siia niimoodi täitsa üksinda maha, siis mis iganes minuga juhtub, jääks see tema südametunnistusele. Aga tal pole vist erilist südametunnistust. Tema tumedad silmad vaatavad mulle peeglist vastu, neis pole kübetki kaastunnet või muret. Ma tahaks talle kuuli kuklasse lasta lihtsalt põhimõtte pärast. Ta jõllitab mind ainiti selle noh-mida-sa-veel-ootad-pilguga ja ma isegi ei liiguta. Ma kiikan ettevaatlikult ukse poole ja siis tema poole tagasi, siis oma püstolit ja uuesti teda.

“Sa võid mind ära kasutada, kui sul kauplemisel mänguruumi vaja on,” ütlen ma, kuna midagi muud pole mul enam varuks.

Ta kulmud vaevu liigatavad, aga sellest piisab – ma olen temas huvi äratanud.

“Ma olen Javieri lemmik,” räägin edasi. “Ma olen… teistsugune… kui teised tüdrukud.”

“Miks sa arvad, et mul on mingit mänguruumi vaja?”

“Noh, kas Javier maksis sulle kõik kolm ja pool miljonit ära?”

“Need asjad ei käi niimoodi,” ütleb ta.

“Ei, aga ma tean, kuidas Javieril asjad käivad, ja kui ta ei andnud sulle enne lahkumist kogu raha, siis ei anna ta seda sulle kunagi.”

“Kas kavatsed maha minna?”

Ma ohkan raskelt, heidan pilgu aknast välja ja tõstan siis taas püstoli ning ütlen: “Sa sõidutad mind kuni piirini.”

Ameeriklane tõmbab keelega üle kuivade huulte ja siis hakkab auto taas liikuma. Ma lihtsalt vaatan, mis suunas asjad nüüd kulgevad. Minu põgenemise planeeritud osa lõppes täielikult sel hetkel, kui ma sellesse autosse ronisin.

Kui ameeriklane mainis Ühendriikide piiri, kõlas see nõnda, nagu oleks ma teiste riikide piiridele lähemal kui USA-le, ning see ajab mulle hirmu nahka. Kui ma olen Guatemalale või Belize’ile lähemal kui Ühendriikidele, siis ma sügavalt kahtlen selles, et ma siit eluga pääsen. Ma olen kaarti uurinud. Olen palju kordi tolles toas istunud ja vedanud sõrmedega mööda neid tillukesi teid Zamora ja San Luis Potosi ning Los Mochise ja Ciudad Juáreze vahel. Kuid ma blokkisin alati täielikult võimaluse, et võin asuda kaugemal lõunas, sest ei tahtnud kunagi tunnistada, et ma kodust nii kaugel olla võin.

Kodu. Milline asendussõna see tegelikult on. Mul ei ole Ühendriikides mingisugust kodu. Ma arvan, et pole kunagi olnud. Aga ikkagi on see koht, kus ma sündisin ja üles kasvasin, kuigi ausalt öeldes nägi mu ema minu kasvatamisega ikka väga vähe vaeva. Kuid ma tahan koju minna, sest see on kõigest hoolimata alati parem kui koht, kus ma olen veetnud viimased üheksa aastat.

Ma nihutan end seljaga osalt vastu ust ja osalt vastu autoistet, et saaksin ameeriklasel silma peal hoida. See, kui kaua ma suudan vastu pidada, pole veel selge. Ja ta teab seda.

Võib-olla ma peaksin ta lihtsalt maha laskma ja auto endale võtma. Aga samas, mis kasu sellest oleks, kui ma sõidaksin sihitult ringi sel võõral maal, kus ma pole kohanud muud kui vägivalda, vägistamist, tapmisi ja kõike muud, mida ei suuda ettegi kujutada. Ning Javier on väga vägev mees. Väga rikas. Too taraga piiratud laager on räpane ja eksitav. Temagi võiks elada nagu need narkoparunid, keda ma nägin Ameerikas telerist siis, kui mul oli veel võimalus seda luksust nautida – need, kellel on jõukad säravpuhtad elamised välibasseinide ja kümne vannitoaga, aga Javier näib eelistavat seda fassaadi. Ma ei tea, millele ta oma varandust kulutab, aga vähemalt minu teadmist mööda ei ole selleks kinnisvara.

Kulunud on rohkem kui tund. Ma hakkan väsima. Ma tunnen, kuidas silmade taga kõrvetab ja kuidas see aeglaselt mööda silmalaugusid edasi levib. Keda ma üritan lollitada? Millalgi pean ma ju magama, ning kui ma peaksin tukastama, ärkan kas jälle seal majas Javieri toas tooli külge seotuna või siis ei ärka ma enam üldse.

Ma pean edasi rääkima, et ärkvel püsida.

“Kas sa ei võiks mulle lihtsalt oma nime öelda?” proovin veel kord. “Kuule, ma tean, et ma ei pääse siit riigist eluga. Või siis sinu autost. Ma tean, et minu põgenemiskatse oli raisus juba sel hetkel, kui ma tollest väravast välja astusin. Nii et sa võiksid vähemalt minuga juttu ajada. Võta seda kui minu viimast söömaaega.”

“Kahjuks pole ma eriti hea lohutaja, kelle õlal nutta.”

“Milles sa siis hea oled?” pärin. “Peale inimeste tapmise muidugi.”

Ma näen, kuidas tema lõug kergelt liigub, aga ta pole nüüd mõnda aega mulle tahavaatepeeglis pilku heitnud.

“Autosõidus,” vastab ta.

Okei, see ei vii kuskile.

Tahaksin meeleheitest nutta.

Veel viisteist minutit möödub vaikuses ja ma märkan, et ümbrus näeb korraga kuidagi tuttav välja. Me sõidame muudkui üht ja sama ringi ning oleme seda teinud juba kaua aega. Ühe lühikese hetke jooksul kavatsen ma midagi selle kohta öelda, kuid otsustan siis, et ilmselt on parem, kui ma ei näita talle, et tema pettusele jälile sain.

Nõjatun istmel pisut ettepoole ja ütlen, sihtides teda püstoliga: “Pööra siit vasakule.” Ja ma teen seda järgmised kakskümmend minutit, sundides teda sõitma minu tahtmise järgi, kuigi mul pole vähimatki ideed, kuhu ma meid juhatan. Ta mängib kaasa, ei higista ega midagi ega näita üldse kuidagi välja, et tal on mure või hirm selle pärast, et püstol on ta kuklale suunatud. Mida kauem me seda teeme, seda rohkem ma tunnen, et kuigi mina olen see, kellel on relv, on olukord tema kontrolli all.

Millesse ma ennast mässinud olen?

Möödub veel mõni pikk minut ja ma ei suuda enam aega jälgida. Olen nii väsinud. Mu silmalaud muutuvad raskemaks. Jõnksatan pea istmelt üles ja surun sõrme lülitile, et aken alla lasta. Soe ööõhk tungib autosse ja sasib kastanpruune juukseid mu näo ümber. Ma hoian vägisi silmi pärani ja sätin end ebamugavamasse asendisse, et see aitaks mul ärkvel püsida, aga ei kulu kuigi kaua aega nägemaks, et mitte miski ei aita.

Ameeriklane jälgib iga mu liigutust peeglist. Ma panen seda aeg-ajalt tähele.

“Mis teeb sinust tema lemmiku?” küsib ta ja see lööb mind pahviks.

Ma olin kindel, et ta on kogu selle aja oodanud, et ma tukkuma jääks – oleks ta oodanud veel mõne minuti, oleks see ilmselt ka juhtunud. Nüüd ajab ta siis minuga juttu? Ma olen täielikus segaduses, aga haaran võimalusest kinni.

“Mind ei ostetud,” vastan.

Viimaks ometi küsib ta minu käest otsese küsimuse, mis võiks viia vestluseni ja ehk isegi selleni, et ta nõustub mind aitama, aga nii irooniline kui see ka on, tegemist on teemaga, mis mingit võimalust ei anna. Sellest on raske rääkida, kuigi teema võtsin alguses üles just mina.

Ma ootan tükk aega, enne kui jätkan.

“Mind tõi siia ammu aega tagasi… mu ema. Javier nägi minus midagi, mida ta teistes tüdrukutes ei näinud. Mina nimetan seda haiglaseks kinnisideeks, tema nimetab seda armastuseks.”

“Või nii,” sõnab ta, ja kuigi tema vastus on napp, saan ma aru, et sellel on rohkem kaalu, kui pealtnäha paistab.

Ma jätkan: “Ma olen pärit Tucsonist. Ma tahan ainult sinna tagasi saada. Ma maksan sulle. Kui sina… mind… ei taha, siis ma leian mingi mooduse, kuidas sulle sulas maksta. Ma pean oma sõna. Ma ei hakka sinu eest peitu pugema. Ma maksaksin sulle ükskord oma võla tagasi.”

“Kui narkoparun arvab, et ta armastab sind,” ütleb ta ükskõikselt, “siis pole mina see, kelle eest sa end peitma peaksid.”

“Siis sa saad aru, et ma olen suures ohus,” ütlen ma.

“Jah, kuid see ei tähenda, et sa oleksid minu probleem.”

“Kas oled üldse inimene?” Iga lausega, mis ta ütleb, vihkan ma teda aina rohkem. “Milline mees ei tahaks päästa kaitsetut noort naist orjusest ja vägivallast, eriti kui tollel on õnnestunud oma vangistajate käest põgeneda ja ta anub sinu abi?”

Ta ei vasta. Miks see mind ei üllata?

Ohkan raskelt ja surun selja taas istme vastu. Mu päästikul olev sõrm on nii pikalt kõverdunud asendis vastu metalli surumisest krambis. Langetades püstoli sügavamale istme taha, et ta seda ei näeks, võtan relva teise kätte, et hetkeks sõrmi liigutada. Seejärel panen ma pöidla eraldi igale sõrmeotsale ja vajutan, et leevendada kangestust. Seda, kui raske võib olla üks püstol, saad sa teada alles siis, kui oled seda pikka aega järjest käes hoidnud.

“Ma ei valetanud sulle,” ütlen ma. “Javieri ja sinu raha kohta.”

Ma näen, kuidas ta silmad peeglis jälle mind vaatavad.

“Mul on piisavalt aega olnud, et näha, kuidas ta äri ajab,” jätkan ma, võttes püstoli jälle paremasse kätte, kuigi mu valutavad sõrmed protestivad. “Ta pigem tapab su, kui maksab sulle.”

Tema silmad on rohekassinised. Ma näen neid selgemalt nüüd, kui me sõidame läbi tänavalampidega valgustatud väikse linna. Väike on palju öeldud, sest vähem kui minuti pärast on pimedus meid taas endasse neelanud sellel hüljatud maanteel, kus pole näha muud kui tähevalgel kõrbet meenutavat maastikku.

Ja siis hakkan ma lihtsalt rääkima – üritades viimases hädas end ärkvel hoida. Mind ei huvita enam, kas ta selles ühepoolses vestluses kaasa lööb, ma pean ainult teadvusel püsima.

“Kui sul oleks tütar või õde, siis ma arvan, et see läheks sulle ilmselt rohkem korda. Enne seda, kui mu ema mind siia tõi, oli mul mingigi elu. See polnud küll midagi erilist, aga see oli siiski elu. Me elasime tillukeses prussakaid täis vagunelamus, kus seinad olid nii õhukesed, et talvel tundus, nagu oleksime maganud otse kõrbeliival. Mu emal oli heroiinisõltuvus. Kräkisõltuvus. Metasõltuvus. Mida iganes – talle läks kõik peale. Aga mina ei läinud talle peale. Ma tahtsin kooli lõpetada ja saada stipendiumi ükskõik millisesse kolledžisse, mis oleks mind vastu võtnud, ja seejärel hakata oma elu elama. Kuid siis toodi mind siia ja kõik muutus. Javier magas mõnda aega mu emaga, aga ta hoidis mul kogu aeg silma peal…”

Ma arvan, et jäin vist korraks magama.

Ma rebin silmad lahti ja hingan sügavalt sisse, surudes oma näo lahtise akna juurde, et õhk mulle näkku lööks.

Ja järgmine asi, mida ma tunnen, on hõõguv valu pea ühel küljel ja kõik mattub pimedusse.