Читать книгу Sarai tapmine - Jessica Ann Redmerski - Страница 3

Sarai

Mind äratab tilkuva vee heli. Mu silmad paotuvad aeglaselt, kuskilt lähedalt aknast paistev valgus paneb nad värahtama. Ma saan aru, et ma olen mingis toas. Mu pilk on udune ja peas on tunne, nagu oleks seda eelmisel ööl vastu kiviseina taotud. Mu vasak näopool tundub paistes olevat.

Ma üritan püsti tõusta, kuid mu käed ja jalad on millegagi kinni seotud. Kui mu silmad jälle seletama hakkavad, näen, et ma leban voodil ühes näruses toas, kus on mustriline tapeet ja tolmune erinevatest tükkidest kokku pandud mööbel. Televiisor näeb välja täpselt samasugune nagu Javieri juures: igivana, selline, mis edastab vist ainult ühte kanalit, kindlasti seda, kus näidatakse teatraalseid hispaaniakeelseid seebioopereid. Otse enda ees näen akna ette tõmmatud pakse rohelisi kardinaid, mille vastu on lükatud tilluke ruudukujuline laud ühe puust tooliga. Tooli seljatoel ripub pikk must vihmamantel.

Mõistes, mis on arvatavasti juhtunud, ja lastes lõpuks oma instinktidel võimust võtta, keeran ma end jõuga selili, et näha ülejäänud tuba. Et näha, kus on ameeriklane, kes – ma tean seda – tõi mind siia, mis iganes koht see siis on.

Ta sidus mind kinni. Oi ei… ta sidus mind kinni.

Teda teispool voodit toolil istumas nähes ma ehmun ja kukun kiljatusega voodist maha põrandale, käed ja jalad tugevasti kinni seotud, nii et ma ei saa ennast kuidagi kokkupõrke eest kaitsta. Ma saan kukkudes päris kõvasti haiget ja valusööst jookseb mu puusast selga. “Aii!” oigan valjusti. Otsekohe üritan põrandal vingerdades kangariba oma randmete ümbert lahti väänata.

Ameeriklane seisab mu kohal nagu eikusagilt välja ilmunud kummitus.

“Miks sa mind kinni sidusid?” Ma värisen üle kere ja loodan, et ta ei märka seda. Ma ei taha, et ta teaks, kui väga ma tegelikult kardan.

Ta kummardub ja tõstab mu põrandalt üles ning asetab tagasi voodile. Ma üritan teda nii käte kui ka jalgadega lüüa, kuni saan aru, kui tobe see on, sest ainus, mida ma sellega saavutaksin, on see, et ma kukun ja saan jälle vastu põrandat prantsatades haiget. Küsimusest hoolimata sammub ta tagasi teisele poole, kus enne istus, ja pistab käe öökapil seisvasse veekaussi. Ta väänab kaltsust vee välja ja ligineb sellega mu näole, aga ma üritan temast eemale tõmbuda. See teda ei takista. Paistab, et teda ei takista vist kunagi mitte miski. Ma tean, et praegu mul pääsu ei ole, seega lihtsalt laman vaikselt paigal ja põrnitsen talle otse silma sisse, kuigi ta ei vasta mu pilgule.

Ma tahan, et ta näeks mind, et ta näeks viha mu näol, aga ta ei suvatse vaadatagi.

“Sa lõid mind?” Ma ei suuda seda ühest küljest uskuda, ehkki teisalt jällegi suudan.

“Jah.” Ta tupsutab külma märja riidega mu vasakut silma ja silmakoopa ümbrust.

“Nii et sa oled mõrvar ja naistepeksja.”

Ta tumedad silmad vaatavad lõpuks otse minu omadesse ja ta käsi peatub, just nagu oleks mu süüdistus talle hoop allapoole vööd.

Ta vaatab kõrvale ja hakkab taas mu nägu tupsutama.

“Ma ei löö naisi,” ütleb ta, “kui nad just relvaga mu pead ei sihi.”

Ma ei vasta sellele. Tema argument on tugev – kui seda saab argumendiks nimetada.

“Kas mul on silm sinine?”

“Ei,” ütleb ta märga kaltsu eemale tõmmates. “Ma ei löönud sind nii tugevasti. Lihtsalt natuke paistes.”

Ma silmitsen teda, nagu oleks ta hull. “Ei? Aga sa lõid mind siiski piisavalt tugevalt, et ma kogu ööks teadvuse kaotasin?”

Ta tõuseb voodilt püsti, kõrgudes kogu pikkuses minu kohal, ja kõnnib oma tooli seljatoel rippuva mantli juurde. Ta sirutab käe taskusse ja võtab välja tabletipurgi.

“Sa ärkasid üles üsna varsti pärast seda, kui ma olin su oimetuks löönud,” ütleb ta purgilt kaant maha keerates. “Ma pidin su uimastama.”

Ma pilgutan juhmilt silmi.

Ta libistab väikese valge tableti oma pihku ja ulatab selle minu poole. Ma silmitsen teda endiselt, nagu oleks tegemist hulluga, võib-olla nüüd isegi rohkem kui enne.

“Sa uimastasid mind? Misasi see on?”

Ma tahaks talle virutada. Kui mu käed poleks kinni seotud, siis ma teeks seda.

“Unerohi,” ütleb ta ning paneb tableti mulle suhu. “See on ohutu. Ma võtan seda ise ka. Aga sulle piisab ainult poolest, nagu ma nüüd tean.”

Ma sülitan tableti enda all olevale kollakale linale.

“Ma arvan, et ma olen küllalt maganud.”

“Eks sa ise tead.” Ta libistab purgi tagasi mantlitaskusse ja astub ukse poole.

“Kuhu sa lähed?”

Ta peatub akna juures ja tõmbab kardina täies ulatuses ette, kuid jääb sinna seisma, vaadates paksude kangaste vahelisest praost välja. Ta on seljaga minu poole ning ma üritan vaikselt oma randmeid vabaks saada.

“Praegusel hetkel mitte kuhugi,” ütleb ta ja pöörab siis jälle ringi ning ma jätan otsekohe oma köidikute kangutamise, nii et ta ei märka seda.

“Okei… aga mida me siin teeme ja miks ma kinni olen seotud?”

Ta vaatab mulle otsa. “Me ootame mehi, kelle Javier siia sulle järele saatis.”

Ma ei suuda neelatada. Mu silmanurkadest purskuvad äkitselt pisarad. Ma hakkan rabelema, üritades täiest jõust oma käsi ja jalgu vabaks saada, aga tulutult. Ta on mind paremini kinni sidunud kui Javieri elamises sigu seoti.

“Palun! Sa ei saa lasta neil mind kaasa võtta! Ma palun sind…”

“See pole minu võimuses,” ütleb ta uuesti aknast välja vaadates. “Sellepärast pakkusin ma sulle ka tabletti. Ma arvasin, et sa eelistaksid olla teadvusetu, kui nad saabuvad.”

Mul on tunne, nagu hakkaksin kohe oksele. Mu süda taob liiga kiiresti, kogu mu sisemus on krampi tõmbunud ja ma tunnen, et ei saa hingata. Ma vinnan end jõuga istukile ja viskan jalad üle voodiääre maha ning püüan püsti tõusta.

“Istu maha,” ütleb ta taas minu poole pöördudes.

Pisarad voolavad mu silmadest ja ma tõstan oma kinniseotud käed üles tema poole. “Palun…” Ma lämbun pisaratesse, rind kiirete ebaühtlaste hingetõmmete rütmis värisemas ja tõmblemas. “Ära lase neil mind sinna tagasi viia!”

“Ma küsin veel üks kord,” ütleb ta minu poole pöörates. “Kas sa tahad olla ärkvel sel ajal, kui see juhtub?”

“Ma ei taha, et see juhtuks!” karjun ma.

Ma tõstan käed ja üritan kangast randmete ümber hammastega lahti kiskuda. Ameeriklane ei tee minust väljagi ja kõnnib pika, musta, lameda, kohvri moodi asjani, mis on toetatud tagumise seina vastu. Hoides seda käepidemest, asetab ta selle voodi äärele minu lähedale, klõpsab lukud lahti ja avab kaane, varjates sellega mu vaateväljast kohvri sisu.

Päikesevalguse peegelduse terav vilksatus kardina tagaküljel ja pidurite kriiksatus õues keerab mu sisikonna uuesti sõlme. Ma istun tardunult voodiäärel, hambad ikka veel riideriba ümber kokku pigistatud, silmad suured ja hirmu täis. Ma jälgin vaheldumisi ust ja ameeriklast, kes seisab voodi jalutsis, keerates pikka metallist asjandust stiilse musta püstoli otsa. Ja seejärel, väga kiiresti, kuid samas nii argiselt, nagu oleks tegemist varahommikuse jalutuskäiguga, sulgeb ta kohvri ja libistab selle silma alt ära voodi alla.

Ta tuleb minu poole.

Ma üritan teda veel kord lüüa, kuid mu kinniseotud jalad takistavad mind midagi korda saatmast, selle asemel kukun ma peaaegu voodist maha.

“Ei! Jäta mind rahule! Palun ära tee seda!”

Vaba käega haarab ta mul küünarnukist ja tõmbab mind rohmakalt jalule, teises käes olev relv põrandale sihitud, ning talutab mind kohmakalt läbi väikese toa tillukese vannitoa poole.

Uksele koputatakse, kuid ameeriklane ei pööra sellele mingit tähelepanu. Ta tirib mind vannituppa ja peaaegu et tõukab mind vastikusse vanni. Ma kardan, et löön pea ära, kuid ta hoiab mu randmeid ümbritsevast kangaribast kinni ja aitab mul ohutult vanni pikali heita.

“Hoia end madalal. Ära tõsta pead ja ära liiguta.”

“Mida?” pilgutan ma segadusse sattunult silmi. Mul on niisugune hirm, et ma tunnen, et kaotan kohe-kohe oma põie üle kontrolli.

“Kas saad aru?” küsib ta mu kohal kõrgudes. Tõsidus tema silmades on ilmselge.

Ma kõhklen, sest ei, ma ei saa aru, aga siis ma lihtsalt noogutan kiire tõmbleva liigutusega.

Ta sirutab käe selja taha püksivärvli vahele ja tõmbab kuskilt välja noa. Mu silmad lähevad suureks, kui terav hõbedane tera minu poole liigub. Just sel hetkel, kui ma arvan, et ta hakkab mind lõikuma – kuigi ma ei mõista, miks ta peaks kogu selle asja korraldama vaid selleks, et mind tappa –, lõikab ta köidikud mu jalgade ümber katki.

“Ole pikali!” käsib ta veel üks kord.

Ja siis kõnnib ta lihtsalt vannitoast välja ja sulgeb enda järel ukse.

Šokeeritult paigale tardununa läheb mul mõni hetk aega, enne kui suudan selgelt mõelda. Ma jõllitan oma köidikutest vabastatud jalgu ja püüan aru saada, miks ta seda tegi. Milleks jätta mu käed seotuks, aga jalad vabaks, et ma saaksin minema joosta? Vahet pole. Mul on vaja ka käed vabaks saada. Ma surun hambad jälle tugevatesse sõlmedesse, rebides neid raevunult, kuid satun sellest veel suuremasse meeleheitesse. Tõstan õige pisut pead üle vanniääre, et vannituba paremini näha, otsides pilguga midagi, mida võiks kasutada noa või kääride asemel, et riideriba katki lõigata. Ei midagi. Ainult purukuiv, tööstuslik, sügav plastist kraanikauss värvi-, õli- ja mustuseplekkidega ning tülgastust tekitav ilma prill-lauata vetsupott.

Motellitoa uks avaneb ja ma kuulen toas hääli.

“Kus tüdruk on?”

Oi ei… see on Izeli hääl!

Mu süda hakkab nii kiiresti taguma, et ma tunnen peapööritust, kui veri liigsuure kiirusega pähe tõuseb. Surun hambad veelgi kõvemini kangaribasse, väänates neid võimatuid sõlmi oma hammastega, kuni mul valus hakkab.

“Javier tahaks teada, miks sa teda lihtsalt ise tagasi ei toonud,” lisab Izel talle nii omasel kirglikult sarkastilisel toonil.

Ma kuulen veel hääli, meeste omi, kes räägivad omavahel hispaania keeles, sellal kui Izel üksi ameeriklasega vestleb. Teised hääled on summutatud. Ma ei kuule, mida nad räägivad.

“Istu,” ütleb ameeriklane rahulikult.

“Me ei tulnud siia külaskäigule,” tõrjub Izel pakkumist. “Anna mulle Sarai… või,” – ma näen vaimusilmas, kuidas ta ameeriklase poole kõnnib nagu üks siuglev madu – “või me, sina ja mina, võiksime kõigepealt kahekesi koos aega veeta. Mulle see meeldiks.”

Ta hääl katkeb järsult ja tema võrgutav toon kaob ühe hetkega. “Hästi! Hästi! Kuradi puto. Sa pigem laseksid mu maha, kui kepiksid mind?"

“Jah. Pigem küll,” vastab ameeriklane.

“Too tüdruk siia!” kamandab Izel, hääl põlgusest praksumas.

“Kõigepealt istu maha,” ütleb ameeriklane.

Äkitselt kuulen, kuidas relvadel lukud eest lükatakse ning vajun instinktiivselt tagasi vanni, litsun end nii sügavale selle põhja kui võimalik. Ma hakkan vaikselt mõistma, miks ta mind sedasi siia surus.

“Meid on viis ja sina oled üksi,” ütleb Izel mürgiselt.

Siis kõlab lask ja ma kangestun vastu enese all olevat kõva plastpinda. Veel laske. Kuulid tabavad seinu, kaks neist lendab otse läbi seina vannituppa, kus ma kössitõmbununa leban. Ma kuulen klaasiklirinat ja midagi, mis kõlab, nagu tormaksid inimesed rüsinal läbi minu kõrval oleva toa. Kõlab veel laske ja selle kaose keskel kriiskab Izel needusi. Kõik seinad mu ümber vappuvad ning veekahjustuse märke kandvas laes rippuvalt lambipirnilt langeb paksu tolmu. Ma kuulen valju raksatust ja seejärel toas oleva suure akna purunemist, nagu oleks keegi või miski just läbi akna õue lükatud.

Kõik jääb vaikseks. Ma kuulen üksnes omaenese südame kiiret ja ägedat pekslemist. Mul on nii suur hirm, et isegi pisaraid ei tule ning ma ei värise enam. Ma olen hirmust täiesti halvatud.

Õhus on tunda püssirohu kirbet lehka.

Kas ameeriklane on surnud? See on ainus, millest ma mõelda suudan. Võib-olla on nad kõik surnud ja ma pääsen siit veel eluga.

Ma hakkan vannist välja ronima, kui kuulen Izeli.

“Käi persse! Ma ei räägi sulle sittagi!”

Sellele järgneb hetk vaikust ja siis kuulen ameeriklast rahulikult ütlemas: “Enamiku sellest, mida mul on teada vaja, oled sa nagunii juba ära rääkinud.”

“Mis mõttes?”

“Kui Javier oleks tahtnud mind elus hoida, et ma Guzmáni tapaksin, siis poleks sinu mehed ealeski minu vastu relva tõstnud.”

“Javier tahtis, et sa ta tapaksid.”

“Nii et su mehed on lihtsalt lollid.”

Izel ei kosta selle peale midagi, kuid ma kujutan ette, mis nägu tal peas on: torssis ja õel.

Ronin vaikselt vannist välja, ettevaatlikult, et ma ei teeks ühtki järsku liigutust, ning sirutan käe ukselingi poole. Uks avaneb otsemaid, kui mu sõrmed linki puudutavad, nagu poleks see korralikult kinni olnud, kuigi ma tean, et oli. Ilmselt kargas see lahti, kui ma kuulsin kedagi võitluse ajal selle vastu prantsatavat.

Ma lükkan selle imevähe praokile. Minu vaateväljas on kohe ukse taga oleva kraanikausi kohal rippuv peegel. Sellest on nüüd järel vaid kolm suurt eri suurusega kildu, mis vaevu seinal püsivad.

Ma näen peegelduses ameeriklase selga.

“Ma peaksin sulle ütlema,” sõnab ta, “et nüüd tuleb uus diil.”

“Sina pole siin mingi diilitegija,” sülgab Izel.

“Ma arvan, et olen,” vastab mees. “Esiteks räägid sa mulle ära, mis eesmärgiga Javier mind enda juurde kutsus.”

“Sittagi ma sulle ei räägi!”

Summutatud lasust kostab kiire plops ja Izel kisendab valust. “Mida perset, sa tulistasid mind!”

Ameeriklane kõnnib peegli vaateväljast minema ning ma näen Izeli seina kõrval toolil istumas. Ta nägu läigib higist ning verd nõrgub tema reiel olevast kuulihaavast, millele ta on käed surunud, et verejooksu peatada. Ta päevitunud nägu on valust ja vihast moondunud. Ta sülitab trotslikult põrandale.

“Kõigest lihahaav,” nendib ameeriklane.

Ma surun ennast uksele lähemale. Izeli jalgade juures maas lebab keegi, käed laiali – see on üks meestest, kelle ameeriklane äsja maha lasi. Ma neelatan kramplikult ja katsun rahulikumalt hingata. Uks liigatab, kui ma seda puusaga riivan, ja tõmban terava ropsuga selle viimase hingetõmbe endale kurku. Izeli pea pöördub hoobilt ja ta vaatab peegli poole. Ta teab, et ma end siin peidan. Ma üritan ukse juurest taganeda ja tagasi vannitoa pimedusse liikuda, aga ta näeb mind. Irve levib üle ta näo.

“Tule välja, Sarai,” ütleb ta kõlavalt. “Javier igatseb su järele.”

Ma ei liigu paigast. Võib-olla, kui ma püsin vagusi, jääb ta uskuma, et see, mida ta peegelduses näeb, on ainult valguse silmapete.

Ta pöörab pilgu minult, nagu oleks ameeriklane midagi teinud, et taas tema tähelepanu äratada.

“Javier tahab, et Guzmán sureks,” ütleb Izel. “Ta poleks sind palganud, ta poleks muidu lasknud sul selle rahasummaga lahkuda.” Ta irvitab põlglikult ja raputab ameeriklase poole pead, lisades: “Sa oled idioot.”

Ma kuulen, kuidas voodi kriuksatab, otsekui oleks mees just sellele istunud, näoga naise poole. Kuni Izeli tähelepanu on mujal, liigun ma ukse juurest tahapoole, aga sedasi, et ma peegelpildist tuba paremini näeksin. Ma näen veel teistki surnukeha, lebamas kägardunult seina ääres teisel pool Izeli.

“Ja kui ma Guzmáni tapan,” ütleb ameeriklane, “siis ei teki mul mingeid probleeme ülejäänud raha kättesaamisega.” See oli kinnitus, kuid samal ajal ka küsimus.

Izel irvitab. “Muidugi.” Ta kallutab pead ühele küljele. “Tüdruk on juba su kallal tööle asunud.”

Ei mingit vastust. Ma tean, et Izel peab silmas mind.

“Seda tüdrukut ei müüdud ega ostetud, et sa teaksid,” lisab ta.

“Ma ei küsinud seda.”

“Sul polnud vaja küsidagi.”

Izel vaatab uuesti peegli poole, ilma pead pööramata.

“Kavatsed kangelast mängida?” küsib ta, hääl sarkasmist tulvil.

“Vaevalt,” kostab ameeriklane. “Ma kavatsen teda kauplemisel ära kasutada.”

Ma neelatan kangelt.

Oleksin pidanud oma suu kinni hoidma…

“See Javierile eriti ei istu. Tüdruk polnud diili osa. Kui tüdruk sinuga jääb, siis Javier ei rõõmusta.” Üks tema must juuksesalk hoiab näost eemale. Ta tõstab käe, just nagu soovides ka ülejäänud juukseid näo pealt ära lükata, kuid ta käsi peatub poolel teel ja ta viib selle tagasi enda kõrvale. Viha aitab natuke varjata hirmu ta näos. Ta teab, et mees laseb tal ajud välja.

“Tüdruk jääb minuga, kuni ma Guzmáni tapan, ja siis teeme vahetust – tema minu ülejäänud raha vastu.”

“Ja mis siis, kui Javieri see ei koti?”

“Sa poleks praegu siin, kui see teda ei kotiks.”