Читать книгу Üksildane naine on ohtlik naine - Jill Alexander Essbaum - Страница 6

ANNA OLI HEA ABIKAASA. ENAMASTI.

Oli varane pärastlõuna. Anna rong jõnksatas ning seadis seejärel sisse aeglasema käigu, enne kui jõudis kolmkümmend neli minutit pärast täistundi Dietlikoni raudteejaama. Nii on see alati. Šveitsi rongid ei hiline. See on kindel fakt, mitte lihtsalt sõnakõlks. S8 alustas sõitu kolmekümne kilomeetri kaugusel asuvast Pfäffikoni-nimelisest külast. Sealt suundus rongi tee ülesmäge piki Zürichi järve kallast, läbi järve läänekaldal asuva Horgeni ja läbi Thalwili ning Kilchbergi. Läbi tillukeste külade, kus elati tillukesi elusid. Pärast Pfäffikoni tegi rong kuusteist peatust, enne kui jõudis Dietlikoni – tillukesse linna, kus Anna elas oma tillukest elu. Tavapärane rongigraafik mõjutas seega Anna päevaplaane. Dietlikoni buss kesklinna ei sõitnud. Taksod olid kallid ja ebapraktilised. Ja kuigi Benzide perel oli auto, siis Anna sellega ei sõitnud. Tal polnud juhiluba.

Niisiis piiritlesid Anna maailma rongide saabumised ja väljumised, tema abikaasa Bruno või selle ema Ursula valmisolek viia teda paikadesse, kuhu buss ei sõitnud, ja Anna enda jalad, mis kandsid teda harva nii kaugele, kui ta oleks soovinud.

Kuna Šveitsi rongid käivad tõepoolest kella pealt, sai Anna hakkama õige vähese vaevaga. Pealegi meeldis talle rongiga sõita. Rongide loksuv liikumine pakkus talle uinutavat lohutust.

Edith Hammer, kes polnud samuti Šveitsist pärit, oli kord Annale öelnud, et Šveitsi rongid hilinevad vaid ühel põhjusel.

“See juhtub siis, kui keegi rongi ette hüppab.”

Frau doktor Messerli päris kord Annalt, kas ta on kunagi enesetappu kaalunud või seda teha püüdnud. “Jah,” vastas Anna esimesele küsimusele. Ning teisele: “Defineerige püüdnud.”

Doktor Messerli oli blond, hapra kehaehitusega ja ebamäärases, kuid hilises keskeas naine. Patsiente võttis ta vastu Zürichi kunstimuuseumist läänepoole jääval munakivisillutise ja vähese liiklusega Trittligasse tänaval. Psühhiaatriat oli ta õppinud Ameerikas, kuid analüütilise koolituse oli ta saanud Jungi Instituudis, mis asus vähemalt seitsme kilomeetri kaugusel Zürichi vallas Küsnachtis. Kuigi doktor Messerli oli sünnilt šveitslane, rääkis ta sellegipoolest laitmatut, ent tugeva aktsendiga inglise keelt. Tema ‘s’ muundus ‘z-ks’ ning täishäälikud kõlasid ümaralt ja venitatult justkui parabooli kaared: Midaaa zaaa mõtled, Anna? küsis ta tihti (enamasti siis, kui tõenäosus saada ausat vastust oli peaaegu olematu).

Kord kiitis üks telereklaam hästituntud keeltekooli. Reklaamis juhatab mereväeohvitser algaja raadiooperaatori tööpostile. Tema vahetuse esimestel sekunditel piiksatab raadio. “Mayday! Mayday!” krigiseb kõlarist äratuntav Ameerika kõnepruuk. “Kas te kuulete meid? Me upume! Me upume!” Operaator teeb hetkeks pausi, nõjatub raadiosaatja poole ja vastab võrdlemisi elegantselt: “Zakza rannafalfe kuuleb.” Ning küsib seejärel: “Mida te zeal täpzelt mõtlete1?”

Doktor Messerli küsimuse peale kehitas Anna iga kord laisalt õlgu ja lausus ainsad sõnad, mis näisid vastamist väärt. “Ma ei tea.”

Olgugi et ta peaaegu alati teadis.

SEL PÄRASTLÕUNAL TIBUTAS vihma. Šveitsi ilm on muutlik, kuigi Zürichi kantonis kohtab ekstreemseid ilmastikutingimusi harva ja enamasti mitte septembrikuus. Ometi oli september, sest Anna pojad olid naasnud kooli. Jaamast jalutas Anna aeglaselt mööda Dietlikoni kesktänavat süüdlaslikud veerand miili ülespoole, peatudes poeakende juures ja viivitades seal põgusalt. Kogu vahekorrale järgnenud eufooria oli kadunud ning alles olid jäänud loidumus ja passiivsus. Need tunded ei olnud tema jaoks midagi uut. Ta tundis tihti tülpimust, mis teda vaevas ja väsitas. Prillipoe väljapanek mõjus Annale nüristavalt. Ta haigutas Apotheke homöopaatiliste raviainete püramiidi poole. SPAR supermarketi esine allahinnatud köögirätikute kast tüütas teda juba jäädavalt.

Igavus, nagu ka rongid, saatsid Anna päevi õhtusse.

On see tõsi? mõtles Anna. See ei saa olla täiesti tõsi. Ei olnudki. Tund aega varem oli Anna alasti, lamades märjalt ja erutunult võõras voodis Zürichi Niederdorfi linnaosas asuvas korteris. See paiknes neli korrust kõrgemal kui vanalinna põiktänavad ja mörditud kiviteed, mida ääristasid döner-kebabi kioskid ja juustufondüüd pakkuvad bistrood.

Mu viimnegi häbinatuke on kadunud, mõtles ta.

“KAS HÄBIL JA SÜÜTUNDEL on vahet?” küsis Anna.

“Häbi on vaimne surve,” vastas doktor Messerli. “Häbi on valelik. Häbista naist ja ta usub, et ta on loomult vale, sünnipäraselt üleastuja. Enesekindluse leiab ta üksnes oma läbikukkumistest. Teda ei õnnestu eales ümber veenda.”

KELL OLI PEAAEGU KOLM PÄRASTLÕUNAL, kui Anna oma poja kooli juurde jõudis. Algkool asus raekojaplatsi idaküljel, raamatukogu ja kolmesaja-aastase hoone vahel. Kuu aega tagasi, kui tähistati Šveitsi rahvuspüha, oli plats puupüsti täis inimesi, kes sõid vorste ja kõikusid joobnult elava folkmuusika saatel ilutulestikust helendama löönud taeva all. Sõjaväeõppuste ajal parkisid sõdurid varustusveokid hooletu põikjoonena platsi keskel asuva purskkaevu juurde, mis suvepäevadel pakatas paljastest pladistavatest lastest, kelle emad veetsid aega lähedalasuvatel pinkidel raamatuid lugedes ja jogurtit süües. Bruno oli reservteenistuskohustuse juba aastaid tagasi täitnud. Seda kogemust jäi meenutama vaid keldris asuv vintpüss. Mis puutub Annasse, siis pehmekaanelised raamatud ei pakkunud talle huvi ja kui pojad tahtsid ujuda, viis ta nad linnabasseini.

Kuid sellel päeval oli väljakul liiklus hõre. Raamatukogu ees vestles kolm naist. Üks lükkas lapsekäru, teine hoidis rihma, mille otsas lõõtsutas saksa lambakoer, ja kolmas seisis tühjade kätega. Need olid lapsi koolist ootavad emad, kes olid Annast umbes kümme aastat nooremad. Naised olid pringid ja rõõsad sealt, kust Anna tundis end juba närtsinud ja müredana. Anna arvates peegeldus nende nägudelt olemise muretust, pingevaba väärikust ja sünnipärast rahu.

Seda juhtus harva, kui Anna end oma kehas vabalt tundis. Mul on pingul nägu ja vanust kolmkümmend seitse aastat, mõtles Anna. Olen kõikide oma ringitõmblemiste summa. Üks emadest lehvitas talle ja naeratas siiralt, kuigi paistis, et ta teeb seda kohusetundest.

SEDA VÕÕRAST OLI TA KOHANUD saksa keele klassis. Aga Anna – tema riist on olnud sinu suus, tuletas ta endale meelde. Ta ei ole ju enam täiesti võõras. Seda ta polnud. Ta oli Archie Sutherland – šotlane, välismaalane ja keeleõppija nagu Annagi. Anna Benz, keeleõppija. Just doktor Messerli oli julgustanud Annat minema saksa keele kursusele (ja muljetavaldava iroonilise vindi oli olukorrale keeranud Bruno, kes nõudis, et ta läheks psühhoterapeudi juurde: Mul on kõrini sinu kuradi kannatustest, Anna. Mine tee ennast korda, oli ta Annale öelnud). Seejärel oli doktor Messerli ulatanud Annale tundide ajakava ja lausunud: “On aeg siirduda trajektoorile, mis sunnib sind maailmas rohkem osalema.” Psühhiaatri peenutsev, olgugi et üleolev kõne vastas tõele. Oli aeg. Oli viimane aeg.

Kohtumise lõpuks ja pärast mõnetist keelitamist andis Anna järele ning nõustus registreeruma Migros Klubschule’s saksa keele algkursusele – samale kursusele, kus ta pidanuks osalema üheksa aastat varem, kui saabus Šveitsi umbkeelsena ja sõpradeta, tundes juba siis oma saatuse pärast ahastust.

Tund aega varem oli Archie oma köögist Annale hüüdnud: Kas ta sooviks kohvi? Teed? Midagi süüa? Kas ta vajaks midagi? Midagi? Ükskõik mida? Anna riietus ettevaatlikult, otsekui oleks keegi tema riiete õmblused okastega ääristanud.

Aknast kostsid tema kõrvu lõunapausilt kooli naasvate laste valjenevad hüüded ja Ameerika turistide hääled, mis nurisesid Grossmünsteri katedraali juurde viiva mäekallaku üle. Katedraal ise on massiivne hoone, keskaegselt hall ja ainulaadne, kahe sümmeetrilise torniga, mis tõusevad otse kiriku fassaadist ja ulatuvad selle võlvitud katusest kõrgemale justkui tähelepaneliku jänese kõrvad.

Või sarvekandja sarved.

“MIS ERINEVUS ON vajadusel ja tahtel?”

“Tahe on midagi ihaldusväärset, kuid mitte hädavajalikku. Vajadus on miski, milleta elu on võimatu. Kui sa ei suuda milletagi elada,” lisas arst, “siis sa ei elagi.”

ÜKSKÕIK MIDA? Samamoodi nagu doktor Messerli kõneles ka Archie inglise keelt väga tugeva aktsendiga, kuid tema keelekasutust ei iseloomustanud ülemalemanni kujumuutvad kaashäälikud, vaid sõnad, mis kõlasid ühtaegu ebaselgelt ja moondunult. Ühel hetkel kostis lainetav ‘r’, teinekord rida täishäälikuid, mis olid tihedalt kokkusurutud justkui tuline sepalõõts. Annat tõmbas aktsendiga meeste poole. Tegelikult oli see just Bruno võõrapäraselt laulev inglise keel, mille pärast lasi ta päris esimesel kohtingul mehe pöidlal ja keelel oma pesu vahele libiseda (see ja Williamsbirne Schnapps – pirnimaitseline liköör –, millest nad end ogaraks jõid). Nooruspõlves nägi Anna sumedaid, märgi unenägusid meestest, keda ta kujutles end ühel päeval armastamas ja kes ühel päeval tedagi armastaksid. Ta andis neile kohased nimed, kuid ebaselged, võõrad näod: pikkade ja saviste sõrmedega prantslasest skulptor Michel; õigeusu kiriku teener Dmitri, kelle nahk lõhnas kampri, kuldkannide, sandlipuu vaigu ja mürri järele; matadoori kätega armuke Guillermo. Need olid väljamõeldud mehed, tüdrukuea fantaasia. Ometi heitis ta end kogu selle rahvusvahelise armee kaela.

Lõpuks abiellus ta šveitslasega.

Kui sa ei suuda milletagi elada, siis sa ei elagi.

Hoolimata doktor Messerli soovitusest end tundidesse kirja panna, oskas Anna algtasemel saksa keelt. Ta sai hakkama. Ehkki tema keeleoskuse puhul väärisid äramärkimist vaid selle vilets areng ja jõupingutused, mida saksa keele rääkimine temalt nõudis. Kuid ta oli üheksa aastat algelise keeleoskusega toime tulnud. Anna oli ostnud postkontoris töötavalt naiselt marke, konsulteerinud üldistes küsimustes lastearstide ja veterinaaridega, kirjeldanud juuksuritele soengusoove, tinginud kirbuturgudel hindu, lobisenud põgusalt naabritega ja tulnud vastu kahele sõbralikule, kuigi järeleandmatule Zeugeni Jehoova tunnistajale, kes ilmusid igal kuul tema ukselävele saksakeelse “Vahitorni” eksemplariga. Vähesel määral oli ta juhatanud võõraid, kohandanud kokasaadete retsepte, teinud märkmeid, kui korstnapühkija praguliste mördikihtide ja blokeeritud lõõride ohtlikkust kirjeldas, ning nihverdanud end vabaks trahvidest, kui tal polnud kontrolöri küsimise peale rongipiletit ette näidata.

Kuid Anna teadmised grammatikast ja sõnavarast olid tagasihoidlikud, tema kõne soravus piiratud ning kujundlikust kõnest ja õigest lauseehitusest ei saanud ta üldse aru. Iga kuu oli kümneid olukordi, kus ta usaldas mõne ülesande Bruno hoolde. Just Bruno kandis hoolt koduse paberimajanduse eest, maksis makse, kindlustust ja majalaenu. Ta esitas igal aastal Anna elamisloaks vajalikud dokumendid. Ühtlasi oli Credit Suisse’is keskastme juhina töötav Bruno see, kes haldas pere rahalist poolt. Annal polnud isegi pangaarvet.

DOKTOR MESSERLI JULGUSTAS ANNAT pereküsimustes aktiivsemalt osalema.

“Peaksin seda tegema,” vastas Anna. “Tõepoolest peaksin.” Ta polnud isegi kindel, millega Bruno tööl tegeles.

POLNUD ÜHTEGI PÕHJUST, miks Anna ei oleks võinud väljakul juttu ajavate emadega ühineda – seda ei keelanud ükski reegel ja miski ei takistanud teda vestlusega liitumast. Kahte neist teadis ta näo järgi ning ühte nimepidi – Claudia Zwygart. Tema tütar Marlies käis Charlesiga ühes klassis.

Anna ei ühinenud nendega.

ANNA PÕHJENDAS OLUKORDA enda jaoks nii: Ma olen häbelik ega suuda võõrastega vestelda.

Doktor Messerli oli mõistev. “Välismaalastel on keeruline šveitslaste hulgas sõpru leida.” Probleem peitub sügavamal, kui ainult väheses saksa keele oskuses, mis juba iseenesest on piisav probleem. Šveits on “saareriik”, mis on kahe sajandi vältel püsinud vabatahtlikult neutraalsena ja suletud piiridega. Oma vasaku abikäe ulatab ta põgenikele ja asüülitaotlejatele. Paremaga krahmab värskelt pestud raha ja natside kulda. (Ebaaus? Võib-olla. Kuid Anna valas üksildustunde korral alati oma viha välja.) Nii nagu riigi maastik on ka šveitslased ise kinnised. Neil on loomupärane kalduvus eraldatusele ja salamisi tõrjuvad nad välismaalasi mitte ühe, kahe või kolme, vaid nelja ametliku riigikeelega. Šveitsi ametlik nimi on omakorda viiendas keeles: Confoederatio Helvetica. Sellest hoolimata räägib enamik šveitslasi saksa keelt, mida räägitakse ka Zürichis.

Kuid tegemist ei ole päris saksa keelega.

Saksa kirjakeeleks on Šveitsis tavapärane õpikust pärit Hochdeutsch. Kuid šveitslased räägivad Schwiizerdütsch’i, mis pole kaugeltki tavapärane. Puudub kindlaksmääratud õigekiri. Puuduvad hääldusreeglid. Puudub kokkulepitud sõnavara. See varieerub kantonist kantonisse. Ja šveitsisaksa keel ise kargab kurgu tagaosast välja otsekui põletikuline kurgumandel, mis püüab põgeneda. Tegemist on üksnes kerge liialdusega. Välismaalase kõrvale tundub, nagu püüaks kõneleja moodustada väljamõeldud sõnu, liites omavahel kõige veidramaid rütme ja kummaliselt kärbitud kaashäälikuid ning paigutades pikki lahtiseid täishäälikuid võimalikult segaselt. Peale selle paneb keel vastu kõikide välismaalaste püüdlustele seda omandada, sest iga sõna on hüüdlause.

Anna valdas Schwiizerdütsch’i minimaalselt.

ANNA EI ÜHINENUD teiste emadega. Selle asemel nühkis ta oma pruuni puukinga vastu kõnniteeserva. Ta sahmerdas juustega ja teeskles, et jälgib pea kohal lendavat nähtamatut lindu.

Keeruline on armastada meest, kes on pärit teisest keeleruumist. Kuid ometi abiellus Anna šveitslasega.

Kostis koolikell ja lapsed tormasid hoonest õue. Kõigepealt märkas Anna Victorit kahe sõbraga tõuklemas. Talle järgnes Charles, kes oli keset vadistavate laste saginat. Annat märgates jooksis ta temani, kallistas teda ning hakkas oma päevast vatrama, ilma et Anna oleks midagi küsinud. Victor venis koos sõpradega ja lohistas jalgu. See oli tüüpiline Victor – mõõdukalt endassesulgunud ja eemalolev. Anna jättis ta rahule ja piirdus vaid ta juuste sasimisega. Victor kirtsutas nägu.

Esimesi süütundetorkeid tundis Anna siis, kui nad astusid kodu poole (ta ei saanud neid päris puhanguteks nimetada). Need esinesid korrapäratult ja ei olnud eriti kurnavad. Selline ükskõiksus oli tema patoloogilise seisundi puhul küllaltki uus. See muutis ta kummaliselt enesega rahulolevaks.

Algkoolist polnud Benzide elupaigani enam kui sada meetrit. Nende maja oleks kooliaiast näha olnud, kuid Kirchgemeindehaus – külakirikule kuuluv 19ndast sajandist pärinev puitsõrestikuga kogudusemaja – paiknes täpselt nende kahe vahel. Tavaliselt ei käinud Anna lastel koolis vastas. Kuid tema teost oli möödunud tunnike ning ta tundis endiselt Archie käsi oma rindadel. Mõõdukas kahetsus näis olevat asjakohane.

Nad kolisid Šveitsi üheksakümne kaheksanda aasta juunis. Anna oli rase ja kurnatud ja tal polnud vaidlemiseks jaksu. Ta andis oma nõustumisest märku pikkade vaiksete ohetega ja sulges kogu ärevuse ühte oma tuhandetest südamesoppidest. Ta püüdis leida elu säravamat külge, optimistidele omast pooltäis klaasi. Lõppude lõpuks kes ei haaraks võimalusest elada Euroopas, kui selline võimalus avaneks? Keskkooli ajal lukustas Anna end enamikul öödel oma tuppa ja mõlgutas kinnisideelisi mõtteid mitmetest paikadest, kuhu tema mehed teda ühel päeval viiksid. Neis rambetes ja alistuvates unelmates andis ta kogu võimu meestele. Bruno oli töötanud Credit Suisse’i heaks aastaid. Nad olid huvi tundnud, kas ta võtaks vastu töökoha Zürichis. Anna oli abielus ja rase ning rohkemal või vähemal määral armunud. Sellest piisas. Sellest piisab, mõtles ta.

Ja nii kolisid nad Dietlikoni. Vahemaa Zürichiga oli piisavalt lühike, et sinna sõidaks kaks linnarongi. See asus suure kaubanduskeskuse lähedal. Asula teed olid ohutud, majad korras ja linna tunnuslause paljutõotav. See oli kirjas koduleheküljel ja voldikutel. Samuti oli see märgitud valla sildile ja Dietlikoni nädalalehe Kurieri esilehele: Menschlich, Offen, Modern. Inimlik. Avatud. Moodne. Anna panustas kogu oma optimismi neile kolmele sõnale.

Ühtlasi oli Dietlikon Bruno kodulinn. Tema Heimatort. Paik, kuhu kadunud poeg naasis. Anna oli kakskümmend kaheksa. Kolmekümne neljane Bruno sammus muretult oma sünnipärasesse õhkkonda. Seda oli piisavalt lihtne teha – tema ema Ursula elas lühikese jalutuskäigu kaugusel Klotenerstrassel asuvas majas, kus olid kasvanud Bruno ja tema õde Daniela. Bruno isa Oskar oli juba enam kui kümme aastat surnud.

Bruno põhjendused olid veenvad. Dietlikonis elades saaksid nende lapsed (Me saame neid veel? Oled sa kindel? Nad polnud isegi esimest päriselt plaaninud.) turvaliselt ja kindlalt nautida täiuslikku ning piiritut lapsepõlve. Olles kord selle mõtte omaks võtnud (ja pärast seda kui Bruno oli lubanud, et kõikide tulevaste laste üle toimub arutelu enne nende eostamist), suutis Anna möönda kolimise eeliseid. Niisiis kui juhtus – tõsi küll, esimeste kuude jooksul harva –, et Anna muutus üksildaseks või igatses inimeste, asjade või paikade järele, mille puudumisele ta poleks osanud mõeldagi, kujutles ta lohutuseks lapse nägu. Kas mul sünnib punapõskne Heinz, kes kutsuks mind Muetiks? Blondide juuste ja punutud patsidega päris minu oma Heidi? Pealegi olid Bruno ja Anna rohkemal või vähemal määral armunud.

KIRJELDUS “ROHKEMAL VÕI VÄHEMAL MÄÄRAL ” häiris doktor Messerlit. Anna selgitas. “Kas see pole mitte alati nii? Kui rääkida kahest suhtes olevast inimesest, siis üks neist armastab alati rohkem, teine vähem. On mul õigus?”

* * *

KAHEKSA-AASTANE VICTOR oli Anna vanim laps. Charles oli kuuene. Nad olid tõepoolest need punapõsksed, piima peal üles kasvanud lapsed, keda Anna oli ette kujutanud. Tuhkblondid ja pähklikarva silmadega. Mõlemad olid üdini poisilikud, lärmakad, läbini vennad ning nende isaks oli ilma ühegi kahtluseta mees, kellega Anna oli abiellunud.

“AGA TE SAITE JU VEEL lapsi? Olukord ei saanud ju täiesti kohutav olla.”

Muidugi mitte. See polnud üldsegi kohutav olnud. Mitte alati. Mitte kõik polnud alati kohutav olnud. Anna kahekordistas oma eitusi, kolmekordistas neid. Kümme kuud varem oli Anna sünnitanud mustajuukselise portselanikarva jumega tütre, kellele ta pani nimeks Polly Jean.

Ja nii moodustasid nad Benzide pere ning elasid Dietlikoni linnas, Bülachi ringkonnas, Zürichi kantonis. Benzid: Bruno, Victor, Charles, Polly ja Anna. Lihtsakoeline ja enamasti tagasihoidlik majapidamine tänaval nimega Rosenweg – Roosi tee. Tegemist oli erateega, mis lõppes täpselt nende maja ees. Maja ise asetses tasase mäe jalamil. Selle tipp jäi nende valdusest pool kilomeetrit tahapoole ja muutus laugeks vahetult enne Dietlikoni metsa.

Anna elas tupiktänavas, viimasel sissesõiduteel.

Kuid neil oli kena maja ja aed, mis oli enamikust ümbruskonna omadest suurem. Otse lõunasse jäid talud, mille valdused piirnesid maisi-, päevalille- ja rapsipõldudega. Maja kõrval aias kasvas kaheksa parimas eas õunapuud ning augustis, kui puud olid küpsete õunte all lookas, potsatasid viljad okstelt põnts-pa-põnts-põnts rütmiga, mis oli pea sama järjepidev kui kerge vihmasabin. Neil olid vaarikapõõsad ja maasikapeenar ja nii punased kui ka mustad sõstrad. Ja kuigi harilikult jäeti köögiviljaaed hooletusse, nautisid Benzid oma majaesise kõrge lippaia taguse vallutanud roosipõõsaste värvikirevaid õisi. Rosenwegil on kõik roosiline. Nii mõtles Anna mõnikord endamisi.

Victor ja Charles tormasid välisuksest sisse. Poisid ei jõudnud veel esikust kaugemale, kui juba tervitas neid pahura näoga Ursula, kes surus sõrme huultele. Teie õde magab!

Anna oli Ursulale abi eest tänulik – tõepoolest oli. Kuid Ursula, kes polnud Anna vastu kunagi otseselt vaenulik, kohtles teda siiski kui võõrkeha, tema poja õnnelikkuse saavutamise abinõud (kui õnnelik oli muidugi sõna, millega Brunot kirjeldada, ja Anna oli peaaegu kindel, et nii see siiski polnud), vahendit, mille kaudu saabusid siia ilma tema lapselapsed, keda Ursula südamest armastas. Ursula pakkus oma abi laste, mitte Anna pärast. Ta oli töötanud kolmkümmend aastat keskkoolis inglise keele õpetajana. Tema inglise keel oli ülepaisutatud, ehkki sorav, ja ta võttis selle kasutusele iga kord, kui viibis Annaga samas ruumis, kuigi vahel ei teinud seda isegi Bruno. Ursula ajas oma lapselapsed kööki keha kinnitama.

“Ma lähen duši alla,” lausus Anna. Ursula kergitas kulmu, kuid langetas selle uuesti ning järgnes Victorile ja Charlesile kööki. See ei puutunud temasse. Anna võttis kapist rätiku ja lukustas vannitoa ukse.

Ta vajas dušši. Ta lõhnas seksi järele.

1 Reklaamis tekkis arusaamatus sõnadest thinking – ‘mõtlema’ ja sinking – ‘uppuma, vajuma’, mida sakslased hääldavad sarnaselt.