Читать книгу Tormirinne - Jim Butcher - Страница 4

Kuulsin, kuidas kirjakandja mu kontoriuksele läheneb, pool tundi varem kui tavaliselt. See ei kostnud õigesti. Tema sammud kõlasid raskemalt ja lõbusamalt ning ta vilistas. Uus mees. Ta vilistas terve tee mu kontoriukseni ja jäi siis hetkeks vait. Siis hakkas naerma.

Siis ta koputas.

Krimpsutasin nägu. Mu kirjad saabuvad läbi kirjapilu, kui need pole just tähitud. Sain tõesti väga vähe tähitud kirju ja need ei toonud kunagi häid uudiseid. Tõusin kirjutuslauatoolilt ja avasin ukse.

Uus kirjakandja, kes nägi välja nagu käte-jalgade ja pruunikspõlenud kiilaneva peaga korvpall, itsitas mu ukseklaasil olevat silti vahtides. Ta heitis mulle pilgu ja osutas sildile pöidlaga. „Teete nalja, eks?”

Lugesin silti (inimesed teevad sinna mõnikord muudatusi) ja raputasin pead. „Ei, mõtlen tõsiselt. Kas võiksin nüüd oma posti saada, palun.”

„Või nii. Et siis peod, etendused, sedasorti värk?” Ta vaatas minust mööda, nagu loodaks näha valget tiigrit või ehk paari napis rõivas abilist kontoriruumis minu ümber karglemas.

Ohkasin, soovides, et mind enam ei mõnitataks, ja sirutasin käe kirja poole, mida ta käes hoidis. „Ei, mitte sedasorti. Ma ei esine pidudel.”

Ta ei andnud seda ära, pea uudishimulikult viltu. „Mis siis? Mingi ennustaja? Kaardid, kristallkuulid ja muu taoline?”

„Ei,” ütlesin talle. „Ma ei ole selgeltnägija.” Sikutasin oma kirja.

Ta ei andnud seda ära. „Mis te siis olete?”

„Mida silt uksel ütleb?”

„Ütleb: „Harry Dresden. Võlur”.”

„See olen mina,” kinnitasin.

„Päris võlur?” küsis ta muiates, nagu tahaks mu naljast osa saada. „Loitsud ja nõiajoogid? Deemonid ja lausumised? Salalik ja äkiline?”

„Mitte salalik.” Tõmbasin tal kirja käest ja vaatasin tähendusrikkalt tema ploki poole. „Kas võiksin nüüd oma posti eest alla kirjutada, palun.”

Uue kirjakandja muie haihtus ja asendus irvitusega. Ta ulatas ploki, et saaksin kirja eest allkirja anda (see oli veel üks üürimakse meeldetuletus majaperemehelt), ja ütles: „Te olete napakas. Just see te oletegi.” Ta võttis oma ploki ja ütles: „Soovin teile head päeva, söör.”

Vaatasin, kuidas ta läheb.

„Tüüpiline,” pomisesin ja panin ukse kinni.

Minu nimi on Harry Blackstone Copperfield Dresden. Võite seda nõidumiseks kasutada, kui riskite. Olen võlur. Käin tööl ühes kontoris Chicago kesklinnas. Enda teada olen riigi ainus avalikult praktiseeriv võlur. Leiate mu telefoniraamatu kollastelt lehekülgedelt alajaotusest „Võlurid”. Uskuge või mitte, olen seal ainus. Mu reklaam näeb välja nii:

HARRY DRESDEN – VÕLUR

Kadunud asjade leidmine. Paranormaalsed uuringud.

Konsulteerimine. Nõustamine. Mõistlikud hinnad.

Armujooke, tühjaks mitte saavaid rahakotte, pidusid ega muid lõbustusi ei pakuta.

Oleksite üllatunud, kuuldes, kui paljud inimesed helistavad mulle ainult selleks, et küsida, kas mõtlen seda tõsiselt. Aga kui oleksite näinud selliseid asju nagu mina, kui teaksite pooltki sellest, mida mina tean, siis te ei kahtleks põrmugi selles, et ma mõtlen seda tõsiselt.

Kahekümnenda sajandi lõpp ja uue millenniumi koidik on toonud kaasa millegi renessansitaolise inimeste suhtumises üleloomulikku. Selgeltnägijatesse, kummitustesse, vampiiridesse – millesse iganes. Inimesed ei võta neid ikka veel tõsiselt, kuigi Teadusega pole me veel nii kaugele jõudnud, nagu lootsime. Haigused on endiselt probleem. Nälg on endiselt probleem. Vägivald, kuritegevus ja sõda on endiselt probleemid. Hoolimata tehnoloogia arengust, ei ole asjad sugugi veel niisugused, nagu kõik olid lootnud ja mõelnud, et need olla võiksid.

Teaduse, selle kahekümnenda sajandi suurima religiooni mainet olid mõnevõrra määrinud pildid plahvatavatest kosmosesüstikutest, narkobeebidest ja enesega rahulolevate ameeriklaste põlvkonnast, kes oli lasknud televisioonil oma lapsed üles kasvatada. Inimesed otsisid midagi – arvan, et nad ise lihtsalt ei teadnud, mida. Ja isegi kui nad hakkasidki taas avama silmi maagia ja võluväe maailmale, mis oli kogu aeg koos nendega eksisteerinud, arvasid nad ikkagi, et see peab olema mingi nali.

Igatahes oli see olnud vaikne kuu. Tegelikult paar vaikset kuud. Oma veebruarikuu üüri ei saanud ma makstud enne kümnendat märtsi ja paistis, et võib võtta veelgi rohkem aega, et praeguse kuuga hakkama saada.

Mu ainus töö oli olnud eelmisel nädalal, kui käisin Missouris, Bransonis, et uurida võimalikke kummitusi ühe kantrilaulja kodus. Neid ei olnud. Mu klient ei rõõmustanud selle vastuse üle, kuid rõõmustas veelgi vähem, kui soovitasin tal loobuda kõigist uimastavatest ainetest ning püüda natuke trenni teha ja magada, et vaadata, kas see aitaks rohkem kui mingi eksortsism. Mulle maksti kinni reisikulud pluss tunnitasu ja ma olin lahkunud tundega, et olin teinud midagi siirast, õiget ja ebapraktilist. Hiljem kuulsin, et mees oli palganud ühe võltsselgeltnägija, et too tuleks toimetama tseremooniat hulga viiruki ja mustade küünaldega. Mõned on sellised.

Lõpetasin oma pehmes köites jutuka ja viskasin selle VALMIS kasti. Selles pappkastis laua kõrval oli hunnik loetud ja äravisatud pehmekaanelisi, seljad kõverad ja lehed kortsus. Käitun raamatutega hirmus halvasti. Silmitsesin lugemata raamatute virna ja kaalusin parajasti, millist alustada järgmiseks, võttes arvesse, et päris tööd mul polnud, kui mu telefon helisema hakkas.

Põrnitsesin seda mõnevõrra hapult. Meie, võlurid, oleme vapustavad mõtisklejad. Pärast kolmandat helinat, kui eeldasin, et mu hääl ei kõla liiga innukana, võtsin toru ja ütlesin: „Dresden.”

„Oh. Kas see on... ee... Harry Dresden? Ee... võlur?” Naise toon oli vabandav, nagu kardaks ta kohutavalt mind solvata.

Ei, mõtlesin mina. Siin on Harry Dresden... ee... sisalik.^[1.] Võlur Harry on korrus allpool.

Võlurite eesõigus on pahurus. Siiski ei käi see üürimaksmisega hilinenud vabakutseliste konsultantide kohta, nii et mingi vaimukuse asemel ütlesin naisele telefonis: „Jah, proua. Kuidas saan teid aidata?”

„Ma... ee...” ütles ta. „Ma ei ole kindel. Kaotasin midagi ära ja mõtlesin, et ehk saate teie mind aidata.”

„Kadunud asjade leidmine on minu eriala,” ütlesin. „Mida ma peaksin otsima?”

Tekkis närviline paus. „Minu abikaasat,” ütles ta. Tema hääl oli natuke kähe nagu pika võistluse ajal karjunud ergutusrühma tüdrukul, kuid selles oli piisavalt aastate kaalukust, et teda täiskasvanuks hinnata.

Mu kulmud kerkisid. „Proua, tegelikult pole ma kadunud isikute spetsialist. Kas olete politsei või mõne eradetektiiviga juba ühendust võtnud?”

„Ei,” vastas ta ruttu. „Ei, nad ei saa. See tähendab, ma ei ole. Oh, issand, see kõik on nii keeruline. Sellest ei saa telefonis rääkida. Mul on kahju, et raiskasin teie aega, härra Dresden.”

„Pidage nüüd kinni,” sõnasin kähku. „Mul on kahju, et te mulle oma nime ei öelnud.”

Jälle tekkis see närviline paus, nagu kontrolliks ta kirjapandud märkmeid, enne kui vastab. „Kutsuge mind Monicaks.”

Inimestele, kes võluritest midagi ei tea, ei meeldi meile oma nime öelda. Nad on kindlad, et kui võlur nende endi suust nende nime kuuleb, saab seda kasutada nende vastu. Ausalt öeldes on neil õigus.

Pidin olema nii viisakas ja kahjutu, kui suutsin. Ta oli selgest otsustusvõimetusest valmis toru hargile panema, aga minul oli tööd tarvis. Arvatavasti suudaksin kaasakese üles leida, kui pingutaksin.

„Hea küll, Monica,” ütlesin talle, püüdes rääkida nii mahedalt ja sõbralikult, kui sain. „Kui tunnete, et teie olukord on tundliku loomuga, võiksite ehk minu kontorisse tulla ja sellest vestelda. Kui selgub, et mina olen teie aitamiseks õige inimene, siis püüan seda teha, aga kui mitte, saan saata teid kellegi juurde, kes minu arvates seda paremini oskab.” Krigistasin hambaid ja teesklesin naeratust. „Tasuta.”

See pidi olema tasuta võimaluse pakkumine, mis mõjus. Ta nõustus kohe mu kontorisse tulema ja lubas tunni aja pärast kohal olla. Seega oleks arvatav saabumine umbes kell kaks kolmkümmend. Küllalt aega, et välja minna, midagi hamba alla otsida ja siis tagasi tulla temaga kohtuma.

Telefon helises peaaegu samal hetkel, kui toru hargile panin, sundides mind võpatama. Põrnitsesin seda. Ma ei usalda elektroonikat. Kõik, mis valmistati pärast neljakümnendaid, on kahtlane – ja paistab, et ei armasta mind eriti. Ükskõik mis: autod, raadiod, telefonid, videomakid – ükski neist ei tundu minuga hästi käituvat. Mulle ei meeldi kasutada isegi pastakaid.

Vastasin telefonile samasuguse võltsi rõõmsameelsusega, mida olin kasutanud kaotsiläinud abikaasaga Monica puhul. „Dresden kuuleb, kuidas saan teid aidata?”

„Harry, ma vajan sind kümne minuti pärast Madisonis. Saad sa tulla?” Hääl liini teises otsas kuulus jälle naisele, see oli rahulik, reibas ja asjalik.

„Nojah, leitnant Murphy,” pahvatasin siirupise häälega. „Tore ka sinust kuulda. Nii palju aega on möödas. Oh, neil läheb hästi, väga hästi. Ja sinu perel?”

„Lõpeta, Harry. Mul on siin paar laipa ja oleks tarvis, et sa ringi vaataksid.”

Kainenesin otsekohe. Karrin Murphy oli Chicago kesklinnapiirkonna Eriuuringute juht, politseikomissari määratud isik, kes pidi de facto uurima kõiki kuritegusid, mida peeti ebaharilikeks. Vampiirirünnakud, trollide rüüstekäigud ja haldjate röövitud lapsed ei sobinud just väga kenasti politseiraportisse, kuid samas inimesi ju rünnati, imikuid varastati, omandit kahjustati või purustati. Ja keegi pidi sellega tegelema.

Chicagos ja peaaegu kõikjal Chicago ümbruses oli see isik Karrin Murphy. Mina olin tema kõndiv raamatukogu üleloomulike asjade alal ja politseiameti tasustatav konsultant. Aga kaks laipa? Kaks tundmatute vahenditega põhjustatud surma? Ma polnud tema jaoks midagi selletaolist varem teinud.

„Kus sa oled?” küsisin talt.

„Madisoni hotellis Kümnendal tänaval, seitsmes korrus.”

„Sinna on minu kontorist jalgsi kõigest viisteist minutit,” ütlesin.

„Nii et sa jõuad siia viieteist minutiga. Tore.”

„Ee...” ütlesin. Vaatasin kella. Perekonnanimeta Monica tuleb siia natuke rohkem kui neljakümne viie minuti pärast. „Mul oleks justkui üks kohtumine.”

„Dresden, mul oleks justkui paar laipa ilma juhtlõngade ja kahtlusalusteta, kusjuures tapja jookseb vabalt ringi. Sinu kohtumine võib oodata.”

Vihastasin. Mõnikord juhtub. „Tegelikult ei või,” ütlesin. „Aga tead, mis ma sulle ütlen. Tulen kohale ja vaatan ringi ning jõuan õigeks ajaks siia tagasi.”

„Oled sa juba einestanud?” küsis ta.

„Mida?”

Ta kordas küsimust.

„Ei ole.”

„Siis ära tee seda.” Järgnes paus ja kui ta jälle rääkima hakkas, oli tema toon pisut haiglane. „Siin on paha lugu.”

„Kui pahast me räägime, Murph?”

Tema hääl leebus ja see hirmutas mind rohkem, kui oleksid suutnud mistahes kujutluspildid verest või vägivaldsest surmast. Murphy oli tegelikult vintske tüdruk ja uhkustas sellega, et ei näita nõrkust kunagi välja. „See on paha, Harry. Palun ära liiga kaua viivita. Eriuuringud ei jõua ära oodata, millal saaks oma näpud külge ajada, ja ma ju tean, et sulle ei meeldi, kui keegi kuriteopaigal midagi puudutab, enne kui oled saanud ringi vaadata.”

„Kohe tulen,” ütlesin talle, juba seistes ja jakki selga tõmmates.

„Seitsmes korrus,” tuletas ta meelde. „Seal näeme.”

„Hästi.”

Kustutasin kontoris tule, läksin uksest välja ja keerasin selle kulmu kortsutades enda järel lukku. Ma polnud kindel, kui kaua võtab aega Murphy kuriteopaiga uurimine, ega tahtnud ilma jääda ka jutuajamisest Monicaga, kes ei soovinud, et talle küsimusi esitataks. Niisiis tegin ukse jälle lahti, otsisin tüki paberit ja knopka ning kirjutasin:

„Läksin korraks välja. Kohtumiseks tagasi kell 2.30. Dresden.”

See tehtud, jooksin trepist alla. Kasutan lifti harva, kuigi kontor asub viiendal korrusel. Nagu juba ütlesin, ei usalda ma masinaid. Need lähevad alati minu käes rikki just siis, kui mul on neid tarvis.

Peale selle. Kui mina oleksin keegi, kes siin linnas kasutab võlukunsti inimeste kahekaupa tapmiseks ega taha tabatud saada, siis püüaksin hoolega kõrvaldada ainsa praktiseeriva võluri, kellele politseiamet honorari maksab. Mulle meeldisid mu šansid trepil hulga rohkem kui kükitamine lifti ahtas sisemuses.

Paranoiline? Võib-olla. Kuid ainult see, et oled paranoiline, ei tähenda veel, et ükski nähtamatu deemon ei kavatseks su nägu nahka panna.

1 Lizard – sisalik, wizard – võlur. [ ↵ ]