Читать книгу Tormirinne - Jim Butcher - Страница 6

Džentelmen Johnny Marcone ei paistnud selletaolise mehena, kes laseks mul jalad murda või suu kinni teipida. Tema hallisegused juuksed olid lühikeseks lõigatud ning silmanurkades päevitus- ja naerukurrud. Ta nägi välja rohkem nagu kolledži ragbitreener: hea välimusega, päevitunud, sportlik ja entusiastlik. Seda muljet tugevdasid temaga kaasas olevad mehed. Cujo Hendricks kõrgus meie kohal nagu profimängija, kes on tarbetu ekstreemse julmuse eest mängust kõrvaldatud.

Cujo ronis tagasi autosse, jõllitas mind tahavaatepeeglist, keeras siis tagasi sõiduteele ja hakkas aeglaselt mu kontori poole sõitma. Rool tema tohututes kätes paistis tilluke ja habras. Tegin mõttelise märkuse: ära lase Cujol käsi oma kõri ümber panna. Ega kätt. Paistis peaaegu, nagu piisaks tema ühestki käest.

Raadio oli enne mänginud, aga kui mina autosse istusin, läks see täiesti hulluks, pannes kõlarid vilistama. Hendricks kortsutas kulmu ja juurdles selle üle hetke. Ehk pidi ta kõigepealt saatma signaali oma teise ajusse või midagi taolist. Seejärel sirutas käe ja kruttis nuppe, enne kui raadio täiesti kinni pani. Pärast seda lootsin, et see auto peab ikka mu kontorini vastu.

„Härra Dresden,” sõnas Marcone naeratades. „Saan aru, et töötate aeg-ajalt politseiameti heaks.”

„Nad viskavad mulle juhuslikke palukesi,” jäin nõusse. „Kuule, Hendricks. Sa peaksid tõesti turvavöö kinni panema. Statistika ütleb, et siis on sul viiskümmend või kuuskümmend protsenti ohutum.”

Cujo urises jälle minu peale tahavaatepeeglis ja ma naeratasin talle säravalt. Naeratus paistab alati inimesi rohkem ärritavat kui nende tegelik solvamine. Või ehk on mul lihtsalt ärritav naeratus.

Marconet näis minu käitumine mõnevõrra pahandavat. Ehk eeldas ta, et haaran kaabu pihku, kuid mulle pole Francis Ford Coppola kunagi meeldinud ja mul ei ole ka ristiisa. (Mul on küll ristiema, kes on haldjas – arvatavasti on see vältimatu. Aga see on juba üks teine lugu.) „Härra Dresden,” lausus ta. „Kui palju võiks maksta teie palkamine?”

See muutis mu ettevaatlikuks. Milleks võiks kellelgi Marcone-taolisel mind vaja minna? „Mu standardtasu on viiskümmend dollarit tunnis, pluss sõidukulud,” vastasin talle. „Aga see võib varieeruda olenevalt sellest, mida on tarvis teha.”

Marcone noogutas mu jutule kaasa, justkui julgustades mind rääkima. Ta krimpsutas nägu, nagu kaaluks hoolikalt, mida öelda, ja arvestaks minu heaolu vanaisaliku murega. „Kui palju võiks mulle maksma minna soov, et te mõnda asja ei uuriks?”