Читать книгу Ickabog - J.K.Rowling - Страница 2

J. K. Rowling
Ickabog

Originaali tiitel:

J.K. Rowling

The Ickabog

Hodder & Stoughton

2020

Tekst. © J.K. Rowling, 2020

Ickabogi logo, krooni ja sule motiivid ning

illustratsioonid. © J.K. Rowling, 2020

Kaanekujundus, illustratsioon kaanel ja

dekoratiivsed kujunduselemendid raamatu sees.

© Hodder & Stoughton, 2020

Illustratsioonid raamatu sees kuuluvad

Ickabogi joonistusvõistluse võitjatele.

Autorite vanus on märgitud 23. oktoobri seisuga 2020.

Kõik õigused kaitstud.

© Tõlge eesti keelde. Krista Kaer, Kaisa Kaer, 2020

Korrektuuri lugenud Eha Kõrge

Värsid tõlkinud Peep Ilmet

ISBN 978-9985-3-5024-9

e-ISBN 9789985351239

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com

Trükikoda OÜ Greif

Ickabog on pühendatud:

Mackenzie Jeanile,

kelle lemmiklugu see alati oli

ja kes käis mulle kümme aastat peale,

et ma selle korralikult kirja paneksin;

Megan Barnesile

ja

Patrick Barnesile, Lisa Cheesecake’i ja Laama

igavesele mälestusele;

ja muidugi kahele imelisele Daisiele,

Daisy Goodwinile

ja

Daisy Murrayle,

QSC uhketele tütardele.

Eessõna

Ickabogi mõte tuli mulle juba ammu. Sõna ‘ickabog’ tuleb sõnast ‘ichabod’, mis tähendab ‘ei mingit hiilgust’ või ‘hiilgus on kadunud’. Küllap te mõistate, miks ma valisin selle nime, kui te olete lugenud lugu, milles on juttu mind alati huvitanud teemadest. Mida ütlevad meie enda kohta koletised, keda me esile maname? Mis peab juhtuma, et kurjus saaks oma haardesse inimese või riigi, ning mida on vaja sellest jagusaamiseks? Mispärast kipuvad inimesed uskuma valesid, isegi kui tõendeid on vähe või need puuduvad sootuks.

Ickabogi kirjutasin ma hooti Harry Potteri raamatute vahel. Ma ei ole seda hiljem tõsiselt muutnud. See algas alati vaese proua Dovetaili surmaga ja lõppes … noh, ma ei ütle, kuidas, juhuks kui te hakkate seda alles nüüd lugema.

Ma lugesin seda raamatut ette oma kahele nooremale lapsele, kui nad olid väga väikesed, aga ei lõpetanudki, valmistades suure pettumuse Mackenziele, kelle lemmikraamat see oli. Kui ma lõpetasin Harry Potteri raamatud, pidasin ma viis aastat vahet ning kui ma otsustasin, et ei avalda järgmiseks lasteraamatut, läks ikka veel lõpetamata Ickabog pööningule. Sinna jäi see rohkem kui kümneks aastaks ning oleks tõenäoliselt ikka veel seal, kui poleks tulnud COVID-19 pandeemiat ja miljonid lapsed poleks olnud sunnitud kodus olema, ilma võimaluseta kooli minna või sõpradega kokku saada. Siis tuligi mulle mõte avaldada see lugu internetis tasuta ning paluda lastel see illustreerida. Väga tolmune masinakirjas ja käsitsi kirjutatud lehtedega karp võeti pööningult alla ja ma asusin tööle. Minu nüüd juba teismelised lapsed, kes olid olnud Ickabogi esimesed kuulajad, istusid ja kuulasid igal õhtul ühe peatüki, kui lugu juba lõpule lähenes. Iga natukese aja tagant küsisid nad, miks ma olin jätnud välja midagi, mis neile meeldis, nii et loomulikult panin ma sisse kõik, millest nad puudust tundsid, hämmastudes, kui palju nad mäletasid.

Lisaks oma väga toetavale perekonnale tahaksin ma tänada neid, kes aitasid mul nii lühikese aja jooksul Ickabogi internetis avaldada: oma toimetajaid Arthur Levine’i ja Ruth Alltimesi, James McKnighti The Blair Partnershipist, oma asjaajajate meeskonda, Rebecca Salti, Nicky Stonehilli ja Mark Hutchinsoni ning oma agenti Neil Blairi. Kõik asjaga seotud inimesed pingutasid tohutult ning ma olen neile väga tänulik. Ma tahaksin tänada ka iga viimast kui last (ja mõnda täiskasvanut!), kes saatsid pilte illustratsioonide võistlusele. Nende piltide läbivaatamine oli suur rõõm ning ma tean, et ma pole ainus, kes kogu selle anderikkuse üle imestab. Mulle meeldiks mõelda, et Ickabog andis mõnele tulevasele kunstnikule või illustraatorile esimese võimaluse oma töid näidata.

Kornukoopiasse tagasipöördumine ja kunagi ammu alustatu lõpetamine on olnud mu kirjanikuelu üks rahuldust pakkuvamaid kogemusi. Jääb vaid öelda, et loodetavasti te naudite selle loo lugemist sama palju, kui mina nautisin selle kirjutamist!

J.K. Rowling

juulis 2020

1. PEATÜKK
Kuningas Fred Kartmatu

Oli kord üks Kornukoopia-nimeline tilluke maa, mida oli juba sajandeid valitsenud heledapäiste kuningate pikk suguvõsa. Sellel ajal, millest mina kirjutan, valitses maad kuningas Fred Kartmatu. Selle Kartmatu tegi ta teatavaks ise oma kroonimispäeva hommikul osalt sellepärast, et see kõlas vahvalt, aga ka sellepärast, et kunagi oli tal õnnestunud tappa vapsik täiesti üksi, kui mitte arvestada viit lakeid ja saapapoissi.

Kuningas Fred Kartmatu sai troonile tohutu populaarsuselaine harjal. Tal olid ilusad kuldsed lokid, uhked kohevad vuntsid ja ta nägi tore välja oma liibuvate põlvpükste, sametvammuste ja rüüsiliste särkidega, mida rikkad mehed tol ajal kandsid. Räägiti, et Fred oli suuremeelne, ta naeratas ja lehvitas iga kord, kui keegi teda märkas, ning ta nägi hirmus kena välja portreedel, mida jagati terves kuningriigis raekodadesse ülesriputamiseks. Kornukoopia elanikud olid oma uue kuningaga enamasti rahul ning paljude arvates võis ta olla oma ametis isegi tublim kui tema isa Richard Õiglane, kelle hambad (kuigi kellelegi ei olnud meeldinud seda tookord mainida) olid üsna puseriti.

Kui kuningas Fred aru sai, kui kerge on Kornukoopiat valitseda, tundis ta salajas kergendust. Tegelikult tundus, et riik juhib ennast ise. Peaaegu kõigil oli ohtralt toitu, kaupmehed teenisid potitäite kaupa kulda ning Fredi nõunikud hoolitsesid iga väikese esile kerkinud probleemi eest. Fredil jäi vaid alamatele säravalt naeratada iga kord, kui ta oma tõllaga välja sõitis, ning käia viis korda nädalas jahil koos oma kahe parima sõbra, lord Spittleworthi ja lord Flapooniga.

Spittleworthil ja Flapoonil mõlemal olid suured maamõisad, aga nende meelest oli odavam ja lõbusam elada lossis kuninga juures, süüa tema toitu, jahtida tema isahirvi ja vaadata, et kuningas ei kiinduks liialt ühessegi ilusasse õukonnadaami. Nad ei soovinud sugugi, et kuningas abielluks, sest kuninganna võis kogu lõbu ära rikkuda. Tundus, et mõnda aega meeldis Fredile üsnagi leedi Eslanda, kes oli niisama ilus ja tõmmu, nagu oli Fred kaunis ja blond, aga Spittleworth veenis Fredi, et leedi Eslanda on kaugelt liiga tõsine ja lugemist hindav, et rahvas teda kui kuningannat armastada saaks. Fred ei teadnud, et lord Spittleworth pidas leedi Eslanda vastu vimma. Ta oli teda kunagi endale naiseks palunud, aga leedi Eslanda oli talle korvi andnud.

Lord Spittleworth oli väga kõhn, kaval ja taibukas. Tema sõber Flapoon oli punase näoga ja nii kogukas, et tema hiivamiseks ta tohutu suure raudja hobuse selga läks vaja kuut meest. Kuigi Flapoon ei olnud nii taibukas nagu Spittleworth, oli ta siiski palju terasem kui kuningas.

Mõlemad isandad valdasid suurepäraselt meelitamise kunsti ning teesklesid, et neid hämmastab, kui hästi oskab Fred kõike alates ratsutamisest kuni kirbumänguni. Kui Spittleworthil oli mingi eriline anne, siis oli see tema oskus veenda kuningat tegema seda, mis sobis Spittleworthile, ning kui Flapoonil oli mingi võime, siis oli see oskus teha kuningale selgeks, et keegi terves maailmas pole talle nii ustav kui tema kaks parimat sõpra.

Fred arvas, et Spittleworth ja Flapoon olid täitsa toredad sellid. Nad õhutasid teda korraldama peeni pidusid, uhkeid piknikke ja toretsevaid bankette, sest Kornukoopia toidu kuulsus ulatus selle piiridest palju kaugemale. Riigi iga linna tunti eri toidu tõttu ning igaüks neist oli parim maailmas.

Kornukoopia pealinn Chouxville asus maa lõunaosas ning seda ümbritsesid suured viljapuuaiad, voogavad kuldsed nisupõllud ja smaragdroheline rohi, mida sõid helevalged piimalehmad. Koor, jahu ja puuviljad, mida talumehed siin tootsid, anti siis Chouxville’i erakordsetele pagaritele, kes valmistasid sellest mitmesuguseid küpsetisi.

Palun mõelge kõige maitsvamast koogist või küpsisest, mida te olete kunagi maitsnud. Noh, las ma ütlen teile, et Chouxville’is lausa häbenetaks millegi niisuguse pakkumist. Kui täismehe silmad ei valgunud nende küpsetist maitstes naudingust pisaraid täis, pidasid nad seda äpardunuks ega teinud seda enam kunagi. Chouxville’i pagaritöökojad olid täis selliseid hõrgutisi nagu Neidise Unistused, Haldjahällid ja kõigist kõige kuulsamad Taeva Hõllandused, mis olid nii oivaliselt ja valusalt hõrgud, et neid hoiti ainult erilisteks puhkudeks ning kõik nutsid neid süües rõõmust. Naaberriigi Pluritaania kuningas Porfirio oli juba saatnud kuningas Fredile kirja, pakkudes talle oma ükskõik millise tütre kätt vahetuskaubana eluaegse Taeva Hõllanduste varu eest, aga Spittleworth oli soovitanud Fredil Pluritaania suursaadikule näkku naerda.

„Tema tütred ei ole ligilähedaseltki nii nägusad, et neid Taeva Hõllanduste vastu vahetada, Kõrgus!” ütles Spittleworth.

Chouxville’ist põhjas asus veel rohelisi aasu ja sätendavaid jõgesid, kus kasvatati pigimusti lehmi ja õnnelikke roosasid sigu. Need omakorda varustasid Kurdsburgi ja Baronstowni kaksiklinna, mida eraldas teineteisest kivist kaarsild Kornukoopia kõige suuremal jõel Flumal, kus eredavärvilised lodjad kandsid kaupu kuningriigi ühest otsast teise.

Kurdsburg oli kuulus oma juustude poolest – tohutud valged rattad, tihedad oranžid kahurikuulid, suured muredad siniste soontega silindrid ja väikesed koorejuustud, mis olid mahedamad kui samet. Baronstowni ülistati selle suitsutatud ja meega küpsetatud sinkide, peekonikäntsakate, vürtsiste vorstide, suus sulavate biifsteekide ja hirvelihapirukate pärast.

Baronstowni punastest tellistest ahjude korstnatest kerkivad isuäratavad lõhnad segunesid Kurdsburgi juustumeistrite ustest kanduva lõhnava hõnguga ning neljakümne miili raadiuses ümberringi oli võimatu seda isutekitavat õhku sisse hingata, ilma et sülg suhu valguks.

Kurdsburgist ja Baronstownist mõne tunni kaugusel põhjas võis sattuda viinamarjaistandustesse, kus kasvasid munasuurused viinamarjad – kõik küpsed, magusad ja mahlased. Ülejäänud päeva edasi reisides võis jõuda Jeroboami graniitlinna, mis oli kuulus oma veinide poolest. Jeroboami õhu kohta räägiti, et seal võis vinti jääda juba ainult tänavatel kõndides. Parimate aastakäikude veinid vahetasid omanikke tuhandete ja tuhandete kuldmüntide eest ning Jeroboami veinikaupmehed olid ühed rikkamad inimesed kuningriigis.

Jeroboamist natuke põhja pool juhtus aga kummaline lugu. Tundus, nagu oleks Kornukoopia maagiliselt rammus maa maailma parimat rohtu, parimaid puuvilju ja parimat nisu kasvatades ennast ammendanud. Päris maa põhjatipus oli Soomaa-nimeline paik ning seal kasvasid üksnes maitsetud ja nätsked seened ja hõre kuiv rohi, mis kõlbas ainult mõnele kärnas lambale söögiks.

Soomaalastel, kes lammaste eest hoolitsesid, ei olnud niisugust siledat, prisket ja hästi riietatud välimust, nagu oli Jeroboami, Baronstowni, Kurdsburgi või Chouxville’i elanikel. Nad olid kõhnad ja näruseis rõivais. Oma viletsasti toidetud lammaste eest ei saanud nad head hinda ei Kornukoopias ega välismaal, nii et väga vähestel soomaalastel õnnestus kunagi maitsta Kornukoopia veini, juustu, veiseliha või küpsetiste rõõme. Soomaal oli kõige tavalisem roog rasvane lambapuljong, mis oli keedetud nendest lammastest, kes olid mahamüümiseks liiga vanad.

Ülejäänud Kornukoopia pidas soomaalasi veidrateks – tõredateks, räpasteks ja pahurateks. Neil oli kare hääl, mida teised kornukoopialased matkisid, nii et nende hääl kõlas kähedalt nagu vanadel lammastel. Nende lauakommete ja lihtsameelsuse kohta räägiti anekdoote. Mis puutus ülejäänud Kornukoopiasse, siis ainus mälestusväärne asi, mis kunagi Soomaalt alguse oli saanud, oli legend Ickabogist.

Lisa Marie, 12