Читать книгу Ickabog - J.K.Rowling - Страница 3

2. PEATÜKK
Ickabog

Ickabogi legendi oli soomaalaste ühelt põlvkonnalt teisele edasi antud ning see oli levinud suust suhu Chouxville’ini välja. Tänapäeval teadsid kõik seda lugu. Nagu juhtub kõigi legendidega, muutus loomulikult natuke ka see sõltuvalt sellest, kes seda jutustas. Kõigis lugudes oldi aga ühel nõul, et üks koletis elab riigi kõige põhjapoolsemas nurgas, hämara ja sageli uduse soo ulatuslikul alal, mis on liiga ohtlik, et inimesed sinna minna võiksid. Räägiti, et see koletis sööb lapsi ja lambaid. Mõnikord viis ta minema ka täiskasvanud mehi ja naisi, kes öösel liiga soo lähedale eksisid.

Ickabogi kombed ja välimus muutusid vastavalt sellele, kes teda kirjeldas. Mõne meelest oli ta nagu madu, mõne meelest nagu lohe või hunt. Mõni ütles, et ta möirgab, teised, et ta sisiseb, ja veel mõned väitsid, et ta liigub niisama hääletult nagu udud, mis hoiatamata soomaastikule laskuvad.

Räägiti, et Ickabogil on erakordsed võimed. Ta oskab matkida inimese häält ja ahvatleda rändajaid oma küünte vahele. Kui sa püüad teda tappa, paraneb ta võluväel või jaguneb kaheks Ickabogiks, ta oskab lennata, tuld sülitada ja mürki pritsida – Ickabogi võimed olid just nii suured nagu jutustaja kujutlusvõime.

„Vaata, et sa aiast välja ei lähe, kui ma tööd teen,” ütlesid kogu kuningriigi vanemad oma lastele, „muidu püüab Ickabog su kinni ja sööb ära!” Ja terves riigis mängisid poisid ja tüdrukud Ickabogiga võitlemist, püüdsid üksteist Ickabogi looga hirmutada ning kui lugu muutus liiga usutavaks, siis nägid isegi Ickabogist õudusunenägusid.

Bert Beamish oli üks selline väike poiss. Kui Dovetaili-nimeline perekond ükskord õhtusöögile tuli, lõbustas härra Dovetail kõiki tema väitel viimaste uudistega Ickabogist. Sel öösel ärkas viieaastane Bert nuuksudes ja hirmunult unenäost, milles koletise tohutu suured valged silmad hiilgasid tema poole üle uduse soo, millesse ta aeglaselt vajus.

„Pole midagi, pole midagi,” sosistas ta ema, kes oli tulnud kikivarvul ja küünlaga tema tuppa ning kiigutas teda nüüd süles. „Ickabogi pole olemas, Bertie. See on lihtsalt üks tobe jutt.”

„A-aga härra Dovetail ütles, et lambaid on k-kaduma läinud!” luksus Bert.

„On küll,” vastas proua Beamish, „aga mitte sellepärast, et koletis nad minema viis. Lambad on lollid loomad. Nad lähevad uitama ja eksivad sohu.”

„A-aga härra Dovetail ütles, et inimesed kaovad ka!”

„Ainult inimesed, kes on küllalt rumalad, et öösel sohu eksida,” vastas proua Beamish. „Tasa nüüd, Bertie, mingit koletist pole olemas.”

„Aga härra D-Dovetail ütles, et inimesed k-kuulsid akna taga hääli ja h-hommikul olid nende kanad kadunud!”

Proua Beamish ei suutnud naeru tagasi hoida.

„Nad kuulsid harilike varaste hääli, Bertie. Seal Soomaal varastatakse kogu aeg üksteise tagant. Ickabogi on kergem süüdistada kui tunnistada, et nende naabrid neilt varastavad!”

„Varastavad?” ahhetas Bertie, ajas ennast ema süles istuli ja vaatas emale tõsiselt otsa. „Varastamine on väga paha, eks ju, emme?”

„See on tõesti väga paha,” vastas proua Beamish, tõstis Berti üles, pani ta ettevaatlikult tagasi sooja voodisse ja sättis teki talle korralikult peale. „Aga õnneks meie ei ela nende sulidest soomaalaste lähedal.”

Ta võttis küünla ja läks jälle kikivarvul magamistoa ukse poole.

„Head ööd!” sosistas ta ukselt. Tavaliselt oleks ta lisanud: „Ära lase Ickabogil ennast hammustada”, sest nii ütlesid terve Kornukoopia vanemad oma lastele nende uneajal, kuid lausus nüüd: „Maga magusasti!”

Bert jäi uuesti magama ega näinud enam oma unenägudes koletisi.

Härra Dovetail ja proua Beamish olid juhtumisi suured sõbrad. Nad olid koolis ühes klassis käinud ja teineteist kogu elu tundnud. Kui härra Dovetail kuulis, et tema jutust oli Bert õudusunenäod saanud, tundis ta ennast süüdi. Kuna ta oli parim puusepp kogu Chouxville’is, otsustas ta väikesele poisile Ickabogi nikerdada. Sellel oli suur hambaid täis ja naerul suu, suured küünistega jalad ning sellest sai kohe Berti lemmikmänguasi.

Kui Bertile, tema vanematele või nende naabritele Dovetailidele või kellelegi teisele kogu Kornukoopia kuningriigis oleks öeldud, et Kornukoopiat tabavad hirmsad hädad ja kõiges on süüdi müüt Ickabogist, oleksid nad naernud. Nad elasid maailma kõige õnnelikumas kuningriigis. Mida paha saaks Ickabog teha?

Kadri, 9

3. PEATÜKK
Õmblejanna surm

Beamishi ja Dovetaili pered elasid mõlemad paigas, mille nimi oli Linn-Linnas. See oli niisugune Chouxville’i osa, kus olid kõigi kuningas Fredi heaks töötavate inimeste majad. Aednikud, kokad, rätsepad, paažid, õmblejannad, kiviraidurid, tallipoisid, puusepad, lakeid ja toatüdrukud – kõigil neil olid kenad majakesed kohe lossi territooriumi kõrval.

Linn-Linna eraldas ülejäänud Chouxville’ist kõrge valge müür ja selle värav oli päeval lahti, et sealsed elanikud saaksid käia külas sõpradel ja sugulastel ülejäänud Chouxville’is ja turul. Öösel olid tugevad väravad kinni ning Linn-Linnas magasid kõik nagu kuningaski Kuningliku kaardiväe kaitse all.

Berti isa major Beamish oli Kuningliku kaardiväe ülem. See nägus ja rõõmus mees, kes ratsutas terashalli hobusega, käis koos kuningas Fredi, lord Spittleworthi ja lord Flapooniga jahiretkedel, mis toimusid tavaliselt viis korda nädalas. Kuningale meeldis major Beamish ja talle meeldis ka Berti ema, sest Bertha Beamish oli kuninga enda erakondiiter – suur au selles maailmaklassi pagarite linnas. Bertha harjumuse tõttu tuua koju peeni kooke, mis polnud päris täiuslikult õnnestunud, oli Bert väike pontsakas poiss ning mõnikord, ütlen ma kahetsusega, nimetasid teised lapsed teda Võipalliks ja ajasid ta nutma.

Berti parim sõber oli Daisy Dovetail. Lapsed olid sündinud ainult mõnepäevase vahega ning käitusid pigem venna ja õe kui mängukaaslaste moodi. Daisy kaitses Berti kiusajate eest. Ta oli kõhn, kuid kiire, ning enam kui valmis võitlema kõigiga, kes Berti Võipalliks nimetasid.

Daisy isa Dan Dovetail oli kuninga puusepp, kes parandas ja asendas tema tõldade rattaid ja telgi. Kuna härra Dovetail oskas nii hästi puitu nikerdada, tegi ta ka lossile mööblit.

Daisy ema Dora Dovetail oli lossi esiõmblejanna – ka see oli auväärne töö, sest kuningas Fredile meeldisid rõivad ning ta andis tööd tervele rätsepate meeskonnale, kes talle iga kuu uusi rõivaid valmistasid.

Just kuninga suur armastus piduriiete vastu viiski inetu vahejuhtumini, mida Kornukoopia ajalooraamatud nimetavad hiljem kõigi nende hädade alguseks, mis seda õnnelikku väikest kuningriiki tabama hakkasid. Ajal, mil see juhtus, teadsid sellest Linn-Linnas ainult vähesed, kuigi mõnele oli see kohutav tragöödia.

Juhtus aga järgmine lugu.

Pluritaania kuningas tuli kuningas Fredi juurde ametlikule visiidile (võib-olla lootis ta ikka veel üht oma tütart Taeva Hõllanduste eluaegse varu vastu vahetada) ja Fred otsustas, et ta peab laskma just selleks puhuks teha endale uhiuue rõivakomplekti – see pidi olema tuhmlilla, kaetud hõbedase pitsiga, nööbid pidid olema ametüstist ja kätised hallist karusnahast.

Kuningas Fred oli kuulnud midagi selle kohta, et esiõmblejanna tervis ei ole hea, aga ta ei olnud pööranud sellele tähelepanu. Ta oli kindel, et keegi peale Daisy ema ei õmble hõbedast pitsi korralikult, seepärast andis ta käsu, et seda tööd ei tohi anda kellelegi teisele.

Seetõttu istus Daisy ema kolm ööd järjest üleval, püüdes lillat ülikonda Pluritaania kuninga visiidi ajaks valmis saada, ning neljanda päeva koidikul leidis ta abiline ta surnult põrandal lebamas, viimane ametüstnööp peos.

Kuninga ülemnõunik tuli seda uudist tooma, kui Fred sõi alles hommikusööki. Ülemnõunik oli vana tark mees, kelle nimi oli Herringbone, ja tal oli peaaegu põlvini ulatuv hõbedane habe. Kui ta oli seletanud, et esiõmblejanna on surnud, ütles ta:

„Ma olen aga kindel, et keegi teistest õmblejannadest on võimeline õmblema viimase nööbi Teie Majesteedi kuuele.”

Herringbone’i silmis oli pilk, mis ei meeldinud kuningas Fredile. See tekitas tal kõhus niheluse.

Kui tema riietajad talle hiljem sel hommikul uue lilla ülikonna selga aitasid, püüdis Fred vähendada oma süütunnet, arutades asja lord Spittleworthi ja lord Flapooniga.

„Ma tahan öelda, et kui ma oleksin teadnud, et ta on raskelt haige,” hingeldas Fred, kui teenrid ta liibuvate atlassist põlvpükste sisse tõstsid, „oleksin ma loomulikult lasknud kellelgi teisel ülikonna õmmelda.”

„Teie Majesteet on väga lahke,” ütles Spittleworth, uurides oma kahkjat nägu peeglis kamina kohal. „Hellema südamega valitsejat pole kunagi olemas olnud.”

„Kui see naine ennast halvasti tundis, oleks ta pidanud seda ütlema,” mühatas Flapoon akna alt padjaga istmelt. „Kui ta ei olnud võimeline töötama, oleks ta pidanud nii ütlema. Kui seda niimoodi vaadata, siis on see ebalojaalsus kuninga suhtes. Või igal juhul teie ülikonna suhtes.”

„Flapoonil on õigus,” lausus Spittleworth, pöördudes peegli juurest kõrvale. „Keegi ei saaks kohelda oma teenreid paremini kui teie, Kõrgus.”

„Ma kohtlen neid tõesti hästi, eks ole?” ütles kuningas Fred ärevalt ja tõmbas kõhu sisse, kui tema riietajad ametüstnööpe kinni panid. „Ja lõpuks, mehed, pean ma ju täna paganama hea välja nägema, eks ole? Te ju teate, kui edevalt riides on alati Pluritaania kuningas!”

„See oleks rahvuslik häbi, kui te Pluritaania kuningast halvemini riietatud oleksite,” lausus Spittleworth.

„Ärge selle õnnetu sündmuse peale enam mõelge, Kõrgus,” ütles Flapoon. „Ebalojaalsel õmblejannal ei maksa lasta päikeselist päeva rikkuda.”

Hoolimata kahe isanda nõuandest, ei olnud kuningas Fredi meel aga päris muretu. Võib-olla kujutas ta seda ette, aga tema arvates nägi leedi Eslanda sel päeval eriti tõsine välja. Teenrite naeratused näisid külmemad ja teenijannade niksud natuke vähem sügavad. Kui ta õukond pidutses sel õhtul koos Pluritaania kuningaga, kandusid Fredi mõtted tagasi õmblejanna juurde, kes lebab surnuna põrandal, viimane ametüstnööp pihku pigistatud.

Enne seda, kui Fred sel õhtul voodisse heitis, koputas Herringbone tema magamistoa uksele. Kummardanud sügavalt, küsis ülemnõunik, kas kuningas kavatseb saata proua Dovetaili matustele lilled.

„Oh – oh, jah!” vastas Fred kohkunult. „Jah, tead, saada suur pärg, ütle, et ma tunnen kaasa ja nii edasi. Sa saad ju selle korraldada, eks ole, Herringbone?”

„Kindlasti, Kõrgus,” vastas ülemnõunik. „Ja – kui ma tohin küsida – kas teil on kavas õmblejanna perekonda külastada? Teate, nende elupaik on lossiväravatest ainult lühikese jalutuskäigu kaugusel.”

„Neid külastada,” kordas kuningas mõtlikult. „Oi, ei, Herringbone, ma ei usu, et ma tahaksin – ma tahan öelda, ma olen kindel, et nad ei oota seda.”

Herringbone ja kuningas vaatasid teineteisele mõne hetke otsa, siis aga ülemnõunik kummardas ja lahkus toast.

Kuna kuningas Fred oli harjunud, et kõik ütlesid talle, milline imetore mees ta on, siis ei meeldinud talle sugugi kulmukortsutus, mille saatel ülemnõunik oli lahkunud. Nüüd hakkas tal häbi pahameelega asenduma.

„Pagana kahju,” ütles ta oma peegelpildile, pöördudes tagasi peegli poole, mille ees ta oli enne voodisse minekut vuntse kamminud, „aga lõpuks olen mina ikkagi kuningas ja tema oli õmblejanna. Kui mina oleksin surnud, ei ootaks ma, et tema …”

Siis aga tuli talle pähe, et kui tema sureks, ootaks ta, et terve Kornukoopia rahvas jätaks kõik oma toimetused, riietuks musta ja nutaks terve nädala, nagu nad olid teinud tema isa Richard Õiglase surma puhul.

„Noh, igatahes,” lausus ta kärsitult oma peegelpildile, „elu läheb ju edasi.”

Ta pani siidist öömütsi pähe, ronis oma baldahhiinvoodisse, puhus küünla ära ja jäi magama.