Читать книгу Macbeth - Jo Nesbø - Страница 3

Läbi pimeduse kukkus taevast all värelevate sadamalinna tulede poole helkiv vihmapiisk. Jäised loodeiilid längutasid seda paakunud jõesängi poole, mis lõikas linna pikuti, ja mahajäetud raudteeliini poole, mis lõikas linna laiuti. Neli ruutu, milleks linn jagunes, olid nummerdatud kellaosuti liikumise suunas ja muud nime neil polnud. Vähemalt niisugust, mida linnaelanikud mäletaksid. Ja kui juhtusid kodunt kaugel mõnd selle linna elanikku kohtama ja küsisid, kust ta pärit on, võis ta vastata, et ei mäleta ka linna nime.

Vihmapiisk määrdus helkivast halliks, kui pressis end läbi tahma ja mürgi, mis kattis linna püsiva kaanena, kuigi tehased olid viimastel aastatel järjepanu kinni pandud. Kuigi töötutel ei olnud enam raha, et kütta. Hoolimata vingest tujukast tuulest ja lakkamatust vihmasajust, mis oli kuulu järgi alanud veerand sajandi eest, kui kaks aatomipommi viimasele maailmasõjale lõpu tegid. Ühesõnaga siis, kui Kenneth linna politseiülemaks määrati. Oma peakorteri ülemise korruse kabinetist oli politseiülem Kenneth linna kakskümmend viis aastat raudse rusikaga kiiva juhtinud, ükskõik kes ka linnapea toolil ei istunud või mida pealinna Capitoli suured saksad ei öelnud või teinud, et riigi suuruselt teine ja kunagi tähtsaim tööstuslinn ei vajuks korruptsiooni, pankrottide, kuritegevuse ja kaose mülkasse. Kuue kuu eest oli politseiülem Kenneth oma suvilas toolilt maha kukkunud ja kolm nädalat hiljem surnud. Pärast diktaatori väärilisi matuseid olid linnavalitsus ja linnapea Tourtell toonud uueks politseiülemaks Duncani, laia laubaga piiskopipoja ja organiseeritud kuritegevuse osakonna juhi Capitolist. Ja see süütas üllatunud linnaelanikes lootusesädeme.

See oli olnud kummastav valik, sest Duncan ei kuulunud vana kooli pragmaatiliste politseinike hulka, vaid oli haritud politseijuhtide uuest põlvkonnast, kes erinevalt linna valitud poliitikute enamikust pooldas reforme, avatust, ajakohastamist ja võitlust korruptsiooniga.

Ja linnaelanike lootus, et nad on saanud sirge seljaga, ausa ja visionaarse politseiülema, kes suudaks linna mülkast välja tirida, sai kinnitust asjaolust, et Duncan vanad politseijuhid enda valitud meeste ja naiste vastu välja vahetas. Noorte plekitute idealistide vastu, kes tõesti ihkasid, et linnast saaks parem elupaik.

Tuul kandis vihmapiisa üle 4. rajooni läänes ja linna kõrgeima punkti, raadiomasti, mille all oli stuudio, kus linna käriseva häälega, üksik ja alati moraalselt nördinud raadiohääl Walt Kite väljendas lootust, et linn on saanud päästja. Kennethi eluajal oli Kite olnud ainus, kes julges politseiülemat avalikult kritiseerida ja süüdistada nii mõneski kuriteos, mille too oli sooritanud. Sel õhtul ütles ta r-ide raginal, et linnavolikogu teeb, mis suudab, et saada tagasi volitused, mille Kenneth oli endale krahmanud, selleks et kaaperdada politseiülemana tegelik võim linnas. Ja et see ümber-pöörd tähendab paradoksaalsel kombel, et tema järglane, tubli demokraat ja politseiülem Duncan, saab vaevalt küllalt võimu, et viia läbi reforme, mida ta õigusega teha soovib. Edasi väitis Kite, et eelseisvatel linnapeavalimistel seisab „… Tourtell, istuv ja seetõttu riigi tüsedaim linnapea, vastamisi eikellegagi. Absoluutselt eikellegagi. Sest kes suudaks konkureerida kilpkonn Tourtelliga, keda kaitseb närvidele käiv rahvaliku joviaalsuse ja moraalse plekituse kilp, kust igasugune kriitika tagasi põrkab?”

4. rajooni idaosas möödus vihmapiisk Obeliskist, kahekümnekorruselisest klaashotellist ja kasiinost, mis kerkis nagu eretav keskmine sõrm üles mustjaspruunist neljakorruselisest ilmetusest, mis moodustas ülejäänud linna. Paljude silmis oli see paradoks, et mida vähem tööstust ja suurem tööpuudus, seda populaarsemaks sai linnaelanike hulgas mängida linna kahes kasiinos maha oma raha, mida neil ei olnud.

„Linn, mis enam ei andnud, vaid hakkas võtma,” ütles Kite kärinal üle raadiolainete. „Kõigepealt panime kinni tööstuse, siis raudtee, et keegi putket ei teeks. Seejärel hakkasime elanikke uimastama narkootikumidega, mida müüdi seal, kus varem rongipileteid. Nii saime nad rahulikult ja vaikselt paljaks varastada. Ma ei oleks iial arvanud, et võin öelda, et tunnen puudust kasumijanus tööstushaidest, aga nemad kuulusid vähemalt auväärsesse ärivaldkonda. Vastukaaluks kolmele ülejäänud ärivaldkonnale, kus inimesed saavad ikka veel rikkust koguda. Kasiinoäri, narkoäri ja poliitikaäri.

3. rajoonis pühkis vihmast nõretav tuul üle politsei peakorteri, Kasiino Invernessi ja tänavate, kus vihm oli enamiku tuppa kupatanud, aga mõned siiski kas otsides või pagedes ringi tõttasid. Üle keskraudteejaama, kus ronge enam ei käinud, aga mis oli ikka veel täis kummitusi ja trippijaid. Nende kummitusi, kes ehitasid selle linna usuga endasse, töömoraali, jumalasse, tehnoloogiasse ja järeltulijatesse. Trippijad ööpäev läbi avatud narkoturul, et hankida doosi, piletit, mis tõotas taevast ja tagas garanteeritult põrgu. 2. rajoonis vilistas tuul linna kahe suurima, aga hiljuti uksed sulgenud tehase Graveni ja Estexi korstnates. Kumbki oli tootnud ise metallisulamit, aga millest see täpselt koosnes, ei teadnud täpselt öelda ka need, kes olid ahjude ees seisnud, teati ainult seda, et korealased olid hakanud samu sulameid odavamalt tootma. Võib-olla oli asi linna kliimas, mis tegi allakäigu juba nii nähtavaks, või vahest oli asi ettekujutuses, vahest oli asi teadmises pankrotist ja hävingust, mis pani tummad, kustunud tehased seisma, nagu Kite ütles, „… otsekui kapitalismi rüüstatud katedraalid usutaganejate ja uskmatute linnas.”

Vihm triivis kagusse, üle katkiste laternatega tänavate, kus šaakalid nõjatusid majaseintele, et otsida pagu taeva ilmlõpmatu põiepidamatuse eest, ja hoidsid silmad lahti, aga saakloomad ruttasid parema valguse ja rohkema turvalisuse poole. Ühes hiljutises intervjuus küsis Kite politseiülem Duncanilt, miks nende linnas on paljaks varastamise võimalus kuus korda suurem kui Capitolis, ja Duncan oli vastanud, et teda rõõmustab lõpuks ometi lihtne küsimus: eks sellepärast, et töötute arv on kuus korda suurem ja narkomaanide arv kümme korda suurem.

Sadamabasseinis ootasid täissoditud konteinerid ja räämas prahilaevad, mille kaptenid olid kohtunud üksildases paigas sadamavõimude korruptiivsete esindajatega ja ulatanud neile pruuni ümbriku, mis tagas kiirema sissesõiduloa ja punkerdamiskoha sadamas, summa, mille laevafirmad kandsid mitmesuguste lõivude reale, mis pani nad tõotama, et nad ei võta enam iial tööülesannet, mis tooks nad sellesse linna.

Üks neid laevu oli MS Leningrad, Nõukogude laev, mille kerelt vihm nii palju roostet uhtis, et paistis, nagu jookseks laev akvatooriumi verd.

Vihmapiisk kukkus elektripirni vagusvihku, mis siras lambist ühes kahekorruselises puumajas, kus olid ait, sadamakontor ja suletud poksiklubi, langes seina ja roostes laevavraki vahele ning tabas sokusarve. Piisk libises sarve pidi mootorrattakiivrini, veeres kiivrilt maha ja nõrgus edasi mööda nahktagi seljatagust, kuhu oli gooti kirjas õmmeldud „NORSE RIDERS”. Sealt alla punase mootorratta Indian Chief sadulale ja lõpuks aegamööda tiirleva tagaratta rummu keskele, kus seda virutati ringi ja seejärel ringist välja, nii et see lakkas olemast piisk ja muutus osaks mürgisest veest, linnast ja kõiksusest.

Punasele mootorrattale järgnes üksteist teist. Nad sõitsid kahekorruselise pimedate akendega sadamahoone räästa küljes särava laterna alt läbi.

Laternavalgus langes aknast sisse teise korruse munsterdamisbüroosse, käele, mis puhkas kuulutusel, millega MS Glamis otsis kambüüsipoissi. Sõrmed olid pikad ja sihvakad nagu klaverikunstnikul, küüned maniküüritud. Kuigi nägu jäi varju, nii et terase pilguga sinised silmad, tugev lõug, kitsad aplad huuled ja nina, mis oli kujult nagu ründevalmis nokk, ei paistnud, säras arm, mis sööstis nagu valge meteoor põiki üle näo laubast lõualuuni.

„Nad on kohal,” ütles komissar Duff ja lootis, et tema mehed narkotalitusest ei kuule tema hääles kerget tahtmatut võbinat. Ta oli kujutanud ette, et Norse Riders saadab narkolastile vastu kolm-neli, kõige rohkem viis meest. Aga ta sai karavanis kokku kaksteist mootorratast, mis pimedusest pikkamisi välja veeresid. Kahel tagumisel oli kaassõitja. Neliteist meest tema üheksa vastu. Ja oli põhjust arvata, et Norse Riders on relvastatud. Hambuni relvastatud. Siiski ei olnud asi jõuvahekorras, mis ta häälepaelad võbisema pani. Vaid selles, et Duffi ülim soov oli nüüdsama täitunud. Konvoid juhtis tema, viimaks ometi oli ta käeulatuses.

Ta ei olnud end palju kuid näidanud, aga ainult ühel inimesel oli säärane kiiver ja punane mootorratas Indian Chief, mis oli kuulu järgi üks viiekümnest mootorrattast, mis New Yorgi politseiprefektuuril õnnestus 1955. aastal saladuskatte all toota. Kõveral tupel, mis oli kinnitatud tsikli küljele, kiiskas teras.

Sweno.

Siit-sealt oli kostnud hääli, et ta on surma saanud, teisalt jälle, et ta on pagenud välismaale, võtnud uue nime, lõiganud oma blondid patsid maha ja istub Argentinas terrassil, kus naudib vanaduspäevi ja peenikesi sigarillosid.

Aga siin ta oli. Bande pealik ja politseimõrvar, kes oli koos Seersandiga kunagi pärast maailmasõda Norse Ridersi ellu kutsunud. Nad olid võtnud noori pidetuid mehi, enamiku vabrikutööliste pehkinud barakkidest roiskveest lehkava jõe äärest, ja õpetanud nad välja, distsiplineerinud neid, loputanud neil ajusid, kuni nad moodustasid kartmatu armee, mis koosnes sõduritest, keda Sweno sai enda tarbeks kasutada. Selleks et endale linna allutada, selleks et laienevat narkoturgu monopoliseerida. Ja mingil hetkel paistiski, et Sweno saab asjaga hakkama, igatahes polnud need mitte Kenneth ja peakorter, mis teda takistasid, pigem vastupidi, sealt õnnestus Swenol osta kogu abi, mida ta vajas. Vaid konkurents. Hekate koduvalmistatud narkootikum nõiakeedus oli lihtsalt parem, odavam ja alati külluslikult saadaval. Aga kui anonüümne vihje, mille Duff sai, paika pidas, oli see narkolast küllalt suur, et Norse Ridersi varustusprobleemid tükiks ajaks lahendada. Duff oli lootnud, aga polnud päriselt uskunud, kui luges endale adresseeritud kirjas kirjutusmasinal tipitud lühikesi ridu. See oli liiga uskumatu kingitus. Säärane kingitus, mis – kui seda õigesti hallata – võis saata narkotalituse juhi kõrgemale redelipulgale. Politseiülem Duncan ei olnud veel kõiki olulisi töökohti peakorteris oma inimestega mehitanud. Võetagu või jõukude osakond, kus Kennethi vanal sulil komissar Cawdoril oli õnnestunud oma tooli külge klammerduda, kuna neil ei olnud ikka veel õnnestunud leida konkreetseid tõendeid korruptsiooni kohta, aga see oli ainult aja küsimus. Ja Duff oli Duncani mees. Kui saabusid vihjed, et Duncan võidakse politseiülemaks nimetada, helistas Duff talle Capitoli ja ütles selges, ehkki vahest pisut ülespuhutud sõnastuses, et kui linnavolikogu ei nimeta politseiülemaks Duncanit, vaid mõne Kennethi sabaraku, siis ütleb Duff oma töö üles. Ei saa välistada, et Duncan aimas säärase tingimusteta truudusevande taga isiklikku motiivi, aga mis siis? Duffil oli siiras soov toetada Duncani plaani luua aus politsei, mis teeniks eelkõige rahvast, tõesti oli. Aga ta soovis peakorteris ka kabinetti, mis oleks taevale võimalikult lähedal – kes siis poleks seda soovinud? Ja ta soovis teha väljas oleva mehe pea jagu lühemaks.

Sweno.

Tema oli vahend ja sihtmärk.

Duff vaatas kella. Kellaaeg oli sama, mis seisis kirjas, minuti pealt. Ta toetas sõrmeotsad hetkeks randme siseküljele. Tundis pulsi tuikamist. Enam ta ei lootnud, nüüd hakkas temast usklik saama.

„Kas neid on palju, Duff?” kostis sosistav hääl.

„Küllalt palju, et au oleks suur, Seyton. Ja üks neist nii suur, et kogu maa kuuleb, kui ta langeb.”

Duff pühkis aknalt auru. Kümme närvilist, higistavat politseinikku väikeses ruumis. Mehed, kellel iga päev säärast ülesannet ei olnud. Narkotalituse juhina oli Duff võtnud ainuisikuliselt vastu otsuse kirja teistele mitte näidata ja kasutada selleks reidiks ainult oma üksuse inimesi. Korruptsiooni ja keelekandmise traditsioon oli nii pikk, et ta ei tahtnud riskida. Vähemalt politseiülem Duncanile õigustab ta end nii, kui too küsib. Aga kuigi palju kriitilisi küsimusi ei tule. Eriti kui vead kohale kõigi aegade suurima narkolasti ja kolmteist teolt tabatud Norse Riderit.

Kolmteist, jah. Mitte neliteist. Üks neist jääb lahinguväljale. Kui võimalus avaneb.

Duff pigistas hambad kokku.

„Sa ütlesid, et neid tuleb ainult neli või viis,” ütles Seyton, kes oli tulnud aknale.

„Hirm nahas, Seyton?”

„Ei, aga sinul võiks olla, Duff. Sul on siin ruumis üheksa meest ja lahingukogemus on ainsana minul.” Ta lausus seda häält tõstmata. Ta oli kõhn, sooniline, kiilaspäine mees, kes oli politseis töötanud Duff ei teadnud, kui kaua, teadis ainult, et ta oli seal olnud ka siis, kui Kenneth oli politseiülem. Duff oli üritanud Seytonist lahti saada. Mitte sellepärast, et tal mehe vastu midagi konkreetset oli, aga tolles oli midagi, mida Duff ei osanud sõnastada ja mis tekitas temas tugevat vastumeelsust.

„Miks sa Kaardiväge ei kutsunud, Duff?”

„Mida vähem asjaosalisi …”

„… seda vähematega pead au ja kuulsust jagama. Sest kui ma ei eksi, siis on see kas kummitus või Sweno isiklikult.” Seyton viitas peaga Indian Chiefi mootorratta poole, mis peatus MS Leningradi landgangi ees.

„Kas te ütlesite Sweno?” kõlas nende tagant pimedusest hirmunud hääl.

„Jah, ja kuraditosin lisaks,” ütles Seyton valjusti, pööramata Duffilt pilku. „Vähemalt.”

„Kurat küll,” pomises keegi teine.

„Äkki peaksime Macbethile helistama?” küsis kolmas.

„Kuuled?” ütles Seyton. „Isegi su oma mehed tahavad, et Kaardivägi meid välja vahetaks.”

„Pea suu!” kähvas Duff. Ta keeras ringi ja näitas näpuga kuulutusele seinal. „Siin seisab, et MS Glamis seilab reedel kell kuus null null Capitoli ja otsib kambüüsi meeskonda. Te olete selle ülesandega nõustunud, aga samas annan teile vaba voli end hoopis laevale munsterdada. Tasu ja toit olevat parem. Käed püsti!”

Duff kissitas pimeduses silmi nägudeta, liikumatute kogude poole. Püüdis vaikust lahti mõtestada. Kahetses juba, et oli neile väljakutse esitanud. Sest mis siis, kui nad tõepoolest käe tõstavad? Enamasti katsus ta end mitte panna olukorda, kus sõltub teistest, aga praegu vajas ta kõiki mehi enda ees. Tema naine ütles, et ta eelistab tegutseda üksi, sest talle ei meeldi inimesed. Tal võis õiguski olla, aga tegelikult oli asi vastupidi. Et tema ei meeldinud inimestele. Mitte et nad teda aktiivselt poleks sallinud, aga midagi paistis seal olevat, midagi tema iseloomus, mis inimesi eemale tõukas. Aga ta ei teadnud, mis see on. Tema välimus ja enesekindlus mõjusid teatud tüüpi naistele ligitõmbavalt, ta oli viisakas, suurte teadmistega ja intelligentsem kui enamik tema tutvusringkonnas.

„Mitte keegi? Tõesti? Väga hea, siis teeme, nagu plaanitud, aga paari väikese muudatusega. Seyton läheb oma kolme mehega paremale, kui me väljume, ja katab väljas tagumisi. Mina lähen oma kolme mehega vasakule. Aga sina, Sivart, tormad kohe vasakule, valgusest eemale, ja teed pimeduses ringi, kuni jõuad Norse Ridersi selja taha ja seisad landgangile, nii et keegi ei saaks põgeneda ega pardale minna. Arusaadav?”

Seyton köhatas. „Sivart on kõige noorem ja …”

„… kõige kiirem,” katkestas teda Duff. „Ma ei küsinud, mida teisiti teha, vaid tahtsin teada, kas mu sõnad on arusaadavad.” Ta vaatas ilmetuid nägusid enda ees. „Ma oletan, et see on jah.” Ta keeras akna poole tagasi.

Väike rangjalgne mees, valge kaptenimüts peas, astus paduvihmas taarudes landgangi pidi alla. Peatus punase mootorrattaga mehe ees. Mootorrattur ei olnud kiivrit peast võtnud, oli ainult visiiri üles tõstnud, ega olnud ka mootorit välja lülitanud. Ta istus sündsusetult jalgu hargitades sadulas ja kuulas kaptenit. Kiivri alt rippus kaks blondi patsi, mis ulatusid Norse Ridersi embleemini.

Duff hingas sügavalt. Kontrollis püstolit.

Kõige hullem oli see, et Macbeth oli helistanud, oli anonüümse kõnega vihje saanud ja pakkunud Duffile Kaardiväe abi. Aga Duff oli selle ära põlanud, öelnud, et seal pole muud kui veoauto ära tuua, ja palunud Macbethil jätta vihje enda teada.

Viikingikiivriga mehe märguande peale sõitis üks mootorratas ette ja Duff nägi nahktagi õlavarrel seersandivinkleid, kui juht laevakapteni ees diplomaadikohvri avas. Kapten noogutas, tõstis käe ja sekund hiljem kriiksatas õlijanus raud vastu rauda, tõstekraanas süttis tuli ja nool keerati kaiservast eemale.

„Nüüd varsti,” ütles Duff. Tema hääl oli nüüd kindlam. „Ootame, kuni narko ja raha on omanikku vahetanud, siis lendame peale.”

Sõnatud noogutused hämaruses. Nad olid plaanid üksipulgi läbi võtnud, aga kujutanud ette kõige rohkem viit kullerit. Kas võis olla, et Swenot oli politsei võimaliku sekkumise eest hoiatatud, kas nad sellepärast ilmusid nii paljukesi? Ei, siis oleksid nad tulemata jätnud.

„Kas tunned lõhna?” sosistas Seyton tema kõrval.

„Mis lõhna?”

„Nende hirmu.” Seyton oli silmad kinni pannud ja ta ninasõõrmed võbisesid.

Duff vahtis vihmamärga öösse. Kas ta praegusel hetkel nõustuks Macbethi ja Kaardiväega? Duff tõmbas pikkade sõrmedega üle näo, mööda põiki jooksvat armi. Nüüd oli see küsimus mõttetu, tal tuli see ära teha, oli alati tulnud see ära teha. Sweno oli nüüd kohal ja Macbeth ja Kaardivägi kodus oma voodites.

Macbeth haigutas selili lamades. Kuulatas vihma, mis tema kohal põrises. Tundis, et jäi kerest pisut kangeks, ja keeras külili.

Valge peaga mees kergitas presendiserva ja puges sisse. Istus lõdisedes ja vandus vaikselt pimeduses.

„Märg, Banquo?” küsis Macbeth ja toetas pihud vastu karedat katusepappi enda all.

„Kuradi jama, et vana podagrahaige mees peab säärases vihmamülkas elama. Ma peaksin pensionile jääma ja maale kolima. Muretsema Fife’i või sinnakanti väikese maja, istuma maja ees terrassil, kus paistab päike, mesilased sumisevad ja linnud laulavad.”

„Ja mitte öösel konteinerisadama katusel? Nalja teed?”

Nad mügisesid tasakesi.

Banquo süütas pliiatslambi. „Ma tahtsin sulle seda näidata.”

Macbeth võttis lambi vastu ja suunas selle joonistele, mille Banquo talle ulatas.

„See on Gatling. Kuulipilduja kohta lausa liiga ilus, kas sa ei leia?”

„Ega küsimus pole välimuses, Banquo.”

„Siis näita seda Duncanile. Seleta, et Kaardivägi peab selle saama. Kohe.”

Macbeth ohkas. „Ta ei taha.”

„Räägi talle, et me oleme kaotusseisus, kuni Hekatel ja Norse Ridersil on meist vägevamad relvad. Seleta, mida Gatling teha suudab. Seleta, mida kaks tükki teha suudavad!”

„Duncan ei taha, et relvi liiga palju kasutataks, Banquo. Ja minu meelest on tal omast kohast isegi õigus. Pärast seda, kui ta politseiülemaks sai, on tõesti olnud vähem relvakonflikte.”

„See linn voolab kuritegevuse tagajärjel tühjaks.”

„See on algus. Duncanil on plaan. Ja ta tahab õiget asja.”

„Seda küll, seda küll, ega ma ei vaidle. Duncan on hea mees.” Banqo ägas. „Aga naiivne. Ja selle relvaga lööksime platsi puhtaks ja …”

Neid katkestas kerge koputus presendile. „Nad hakkasid lossima, boss.” Susistava s-iga. See oli uus noor snaiper Kaardiväes, Olafson. Koos niisama noore Angusega oli neid ainult neli, aga Macbeth teadis, et kõik kakskümmend viis Kaardiväe poissi oleksid kõhklematult nõus olnud siin istuma ja koos nendega lõdisema.

Macbeth kustutas lambi, ulatas selle Banquole tagasi ja pistis joonise Kaardiväe musta nahktagi põue. Siis tõmbas ta presendi kõrvale ja roomas katuseservale.

Banquo roomas tema kõrvale.

Nende ees, MS Leningradi teki kohal, õõtsus prožektorivalgel eelajaloolise välimusega militaarroheline veoauto.

„ZIS-5,” sosistas Banquo.

„Sõjaajast?”

„Neh. S tähendab Stalinit. Mis sa arvad?”

„Ma arvan, et Norse Ridersil on rohkem mehi, kui Duff ootas. Sweno on ilmselt mures.”

„Arvad, et ta kahtlustab, et politseile on infot lekitatud?”

„Siis ei oleks ta tulnud. Ta kardab Hekatet. Ta teab, et Hekatel on suuremad kõrvad ja silmad kui meil.”

„Mis me siis teeme?”

„Ootame ja vaatame. Äkki toob Duff ise kastanid tulest välja. Siis me ei sekku.”

„Tahad öelda, et sa vedasid need kenad noored inimesed selleks keset ööd siia, et me istuksime ja pealt vaataksime?”

Macbeth naeris vaikselt. „Nad tulid vabatahtlikult ja ma ütlesin, et neil võib igav hakata.”

Banquo vangutas pead. „Sul on liiga palju vaba aega, Macbeth. Sa peaksid peenikest peret muretsema.”

Macbeth laiutas käsi. Naeratus pani tema laia tõmmu habetunud näo särama. „Sina ja need poisid ongi mu pere, Banquo, mida muud tahta?”

Olafson ja Angus mügisesid nende taga rahulolevalt naerda.

„Millal poisinolk suureks saab?” pomises Banquo lootuse kaotanult ja pühkis Remington 700 optilise sihiku veest kuivaks.

Terve linn oli Bonuse jalge ees. Aken ulatus maast lakke ja kui taevas poleks pilves olnud, oleks talle paistnud terve linn. Ta sirutas šampanjaklaasi ette ja üks kahest ratsapükste ja valgete kinnastega poisist sööstis kohale ja valas selle täis. Ta teadis, et peaks vähem jooma. Šampanja oli kallis, aga ega tema ei maksnud. Arst oli öelnud, et temavanune mees peaks hakkama mõtlema tervislikule eluviisile. Aga see maitses nii hästi. Jah, nii lihtne see oligi. See oli nii hea. Täpselt nagu austrid ja vähisabad. Pehme sügav tugitool. Ja noored poisid. Mitte et ta oleks neile ligi pääsenud. Teisalt jälle, ta ei olnud küsinud.

Talle tuldi Obeliski vastuvõttu järele ja juhatati ta ülemise korruse katusesviiti, mille ühelt poolt avanes vaade merele ja teiselt poolt raudteejaamale, Töölisturule ja Kasiino Invernessile. Bonuse võttis vastu tüse pehmete põskede, sõbraliku naeratuse, tumedate laineliste juuste ja külmade silmadega mees. Mees, keda kutsuti Hekateks. Ehk Nähtamatuks Käeks. Nähtamatuks, sest teda olid näinud vähesed. Käeks, sest enamikku selles linnas oli viimasel kümnel aastal nii või teisiti puudutanud tema tegevus. See tähendab, tema toode. Sünteetiline narkootikum, mida ta tootis ja mida nimetati nõiakeeduseks. Mis oli Bonuse umbkaudsete arvestuste järgi teinud Hekatest ühe linna neljast rikkaimast mehest.

Hekate vaatas tema poole binokli juurest, mis seisis akna all jalandil. „Selle vihmaga on raske näha,” ütles ta, venitas oma ratsapükste trakse ja võttis toolileenil rippuva tviidjaki taskust piibu. Bonus mõtles, et kui ta oleks teadnud, et nad näevad välja nagu Inglise jahiseltskond, siis oleks ta valinud midagi muud kui tavalise igava ülikonna.

„Aga kraana igatahes tegutseb, mis tähendab, et lossimine käib. Kas see rahuldab sind, Bonus?”

„Oivaline rahuldus,” ütles Bonus ja võttis lonksu šampanjat. „Aga pean tunnistama, et ma ei tea päris täpselt, mida me tähistame. Ja miks ma selles osaline olen.”

Hekate naeris, tõstis jalutuskepi ja osutas sellega akna poole. „Me tähistame vaadet, mu kallis lest. Põhjaelulise kalana näed sa ju ainult maailma kõhupoolt.”

Bonus naeratas. Tal ei tulnud pähegi Hekate pöördumisvormi vastu protestida. Selleks oli suurel mehel liiga palju võimu teha talle häid asju. Ja vähem häid.

„Siit ülalt paistab maailm kaunim,” jätkas Hekate. „Mitte tõepärasem, vaid kaunim. Ja seda me loomulikult tähistamegi.”

Kepp osutas sadama poole.

„Ja see on?”

„Suurim üksikpartii, mis on iial riiki smugeldatud, armas Bonus. Neli ja pool tonni puhast amfetamiini. Sweno on pannud hakkama kõik, mis klubil vähegi on, ja veelgi enam. Seal all näed sa meest, kes on pannud kõik munad ühte korvi.”

„Miks ta nii teeb?”

„Sest ta on meeleheitel mõistagi. Ta ju näeb, et minu kodutehtu tõrjub välja Ridersi keskpärase Türgi produkti. Aga nii suure kvaliteetspiidi üksikpartiiga Nõukogude Liidust teevad hulgiallahindlus ja alandatud transpordikulu iga kilo pealt nad nii hinna kui kvaliteedi mõttes konkurentsivõimeliseks.” Hekate torkas kepiotsa paksu vaipkattesse ja silitas kullatud käepidet. „See on Swenol nutikas mõte ja kui see õnnestub, siis sellest piisab, et võimuvahekord meie linnas nurjata. Nii et väärika konkurendi terviseks!”

Ta tõstis klaasi ja Bonus tõstis enda oma kuulekalt vastu. Aga kui ta hakkas seda huultele tõstma, peatus Hekate, uuris oma klaasi kergitatud kulmul, näitas millegi peale ja ulatas klaasi tagasi poisile, kes asus seda kohe kindaga nühkima.

„Sweno õnnetuseks,” jätkas Hekate. „On keeruline tellida nii suurt partiid täiesti uuelt tarnijalt niiviisi, et mõni sellest ärist teada ei saa. Ja kahjuks vist paistab, et see „mõni” on teinud politseile anonüümse, ent usaldusväärse vihje, et mis ja kus.”

„Näiteks sina?”

Hekate muigas, võttis klaasi vastu, pööras oma laia ahtri Bonuse poole ja kummardus binokli kohale. „Nüüd pannakse veoauto maha.”

Bonus tõusis ja läks aknale. „Ütle, miks sa ise Swenole vastu ei astu, selle asemel et ainult pealtvaataja olla? Peale selle, et vabaneksid oma ainsast konkurendist, saaksid neli ja pool tonni kvaliteetset amfetamiini, mida tänaval kui paljude miljonite eest müüa?”

Hekate võttis šampanjaklaasist lonksu, tõstmata pilku binoklist. „Krug,” ütles ta. „Seda peetakse parimaks šampanjaks. Nii et ma joon ainult seda. Aga kes teab? Kui mulle mõnda teist pakutaks, hakkaks see mulle ehk maitsema ja ma vahetaksin marki.”

„Sa ei taha, et turg saaks maitse suhu millestki muust kui sinu nõiakeedusest?”

„Minu religioon on kapitalism ja mu usutunnistus vaba konkurents. Aga iga inimese õigus on järgida oma loomust ja võidelda monopoli ja ülevõimu eest maailmas. Ja ühiskonna kohus on võidelda meie vastu. Me kõik mängime oma rolli, Bonus.”

„Täitsa nõus.”

„Tasa! Nüüd antakse raha üle.” Hekate hõõrus käsi. „Showtime …”

Duff seisis välisukse taga, käsi lingil, ja kuulas oma hingetõmbeid, püüdes meestega silmsidet saada. Nad seisid kitsal üles viival trepil tema taga reas. Ja tegelesid, kes millega. Relva kaitseriivist vabastamine. Viimane nõuanne paarilisele. Viimane palve.

„Kohver on üle antud,” hüüdis Seyton ülalt teiselt korruselt.

„Läks!” hüüatas Duff, lükkas ukse lahti ja surus end vastu seina.

Mehed trügisid temast mööda ja astusid pimedusse. Duff järgnes neile. Tundis pealael vihma. Nägi liikuvaid kogusid. Nägi, et paar tsiklit on mootorratturita. Tõstis megafoni suule.

„Politsei! Jääge paigale, käed üles! Ma kordan, siin on politsei, jääge …”

Esimene lask purustas tema selja taga ukseklaasi, teine näksas ta püksisääre sisekülge. Siis kostis sellist popsumist nagu siis, kui ta lapsed laupäevaõhtul plaksumaisi tegid. Automaat. Oh, raisk.

„Lase!” röögatas Duff, viskas megafoni käest, hüppas kõhuli, püüdis püstolit õigesse asendisse seada ja märkas, et on maandunud veelompi.

„Ära tee,” kõlas sosistav hääl tema kõrvalt. Duff tõstis pilgu. See oli Seyton. Ta seisis liikumatult, püss käes rippu. Kas ta saboteeris operatsiooni? Kas ta oli …?

„Nad said Sivarti kätte,” sosistas Seyton.

Duff pilgutas silmadest porivett ja libistas pilgu edasi, sai ühe Norse Rideri kirbule. Aga mees istus rahulikult mootorrattal, püss palges, ega tulistanud. Mis kurat toimus?

„Kui keegi enam sõrmeotsagi ei liiguta, siis läheb kõik väga hästi.”

Madal hääl tuli väljastpoolt valgussõõri ega vajanud megafoni.

Duff nägi kõigepealt tühja Indian Chiefi mootorratast. Seejärel kahte inimest, kes pimeduses kokku sulasid. Sarvi, mis pikema kiivrilt üles turritasid. See, keda mees enda ees hoidis, oli temast peajagu lühem. Väljavaatega jääda veel pea jagu lühemaks. Saabel, mida Sweno noorukese nooreminspektor Sivarti kõril hoidis, läikis.

Duff tõusis püsti.

„Edasi läheb asi nii,” kõmistas Sweno bassihääl visiiriavast, „et me võtame oma kodinad ja aurame ära. Vaikselt ja rahulikult. Kaks mu meest jäävad maha ja vaatavad, et te mõnd rumalust ei teeks. Näiteks meile järele ei tuleks. Arusaadav?”

Duff tõmbus kägarasse ja tahtis püsti tõusta.

„Mina sinu asemel jääksin porilompi kõhutama, boss,” sosistas Seyton. „Sa oled niigi kõik persse keeranud.”

Duff hingas sisse. Hingas välja. Hingas uuesti sisse. No perset, perset!

„Noh?” küsis Banquo ja libistas optilise sihiku ümmarguse otsaga üle kail tegutsejate.

„Näib, et peame noortele siiski tegevust andma,” ütles Macbeth. „Aga mitte veel. Laseme Swenol ja ta meestel enne lavalt lahkuda.”

„Mida? Kas me laseme nad minema, veoauto ja kogu kraamiga?”

„Seda ma ei öelnud, armas Banquo. Aga kui me praegu pihta hakkame, saame all veresauna. Angus?”

„Jah, boss?” tuli kiire vastus eresinise pilguga poisilt, kelle avalasse näkku olid kirjutatud kõik ta tunded suurte tähtedega ja kelle pikki blonde juukseid mõni muu boss peale Macbethi oleks vaevalt lubanud. Macbeth teadis, et Angus ja Olafson olid saanud väljaõppe, nüüd vajasid nad ainult rohkem kogemusi päriselus. Ja eriti Angus vajas pisut rohkem mehistumist. Tööintervjuul oli Angus selgitanud, et jättis teoloogiaõpingud pooleli, kui taipas, et jumalat ei ole, et inimesed saavad ainult iseennast ja üksteist päästa ja ta peaks hoopis politseinikuks hakkama. See oli Macbethi silmis küllalt hea põhjus, lisaks meeldis talle Anguse kartmatu hoiak, et poiss vastutas oma põhimõtete tagajärgede eest. Aga Angus pidi õppima ka tundeid valitsema ja mõistma, et Kaardivägi koosneb tegutsevatest praktikutest, seaduse mustatöölistest. Et mõttetöö tuleb teistele jätta.

„Mine taha, too auto ja seisa tagaukse ees valmis.”

„Olgu,” ütles Angus, tõusis ja lahkus.

„Olafson?”

„Jah?”

Macbeth vaatas tema poole. Alati paokil suu, susistava s-i, poollahtiste silmade ja politseikooli hinnete tõttu olid Macbethil olnud kahtlused, kui Olafson tema juurde tuli ja anus, et teda Kaardiväkke üle viidaks. Aga poiss tahtis ja Macbeth oli otsustanud talle võimaluse anda, nagu temagi selle omal ajal saanud oli. Sest Macbeth vajas snaiprit, kes üle võtaks, ja kui Olafson ei olnudki teoreetilistes ainetes väga võimekas, siis oli ta erakordselt hea laskur.

„Viimastel laskekatsetel lõid sa selle mehe kahekümne aasta tagust rekordit.” Macbeth näitas peaga pikutava Banquo poole. „Palju õnne, see on kuradima hea saavutus. Sa tead, mis see praegu tähendab?”

„Eh … ei, boss.”

„Tore, sest see ei tähendagi midagi. Praegu pead sa kuulama ja vaatama vaneminspektor Banquot ja õppima. Ega sina ei pea täna olukorda päästma. See tuleb hiljem. Taipad?”

Olafsoni rippuv lõug ja alahuul saagisid edasi-tagasi, kuid ei suutnud ilmselt vastust väljastada, nõnda et ta noogutas ainult.

Macbeth pani käe poisi õlale. „Oled ikkagi natuke närvis?”

„Natuke, boss.”

„See on loomulik. Katsu nüüd rahuneda. Ja veel üks asi, Olaf-son.”

„Jah?”

„Ära mööda lase.”

„Mis toimub?” küsis Bonus.

„Ma tean, mis hakkab toimuma,” ütles Hekate, ajas selja sirgu ja keeras binokli kailt eemale. „Nii et seda ma ei vaja.” Ta istus Bonuse kõrvale tugitooli. Bonus oli märganud seda kommet. Istuda sinu kõrvale, mitte ette. Nagu ei meeldiks talle, et sa talle otsa vaatad.

„Nad said Sweno ja amfetamiini kätte?”

„Vastupidi. Sweno sai ühe Duffi mehe kätte.”

„Mida? Kas sa ei muretsegi?”

„Ma ei tee kunagi panust ainult ühele hobusele, Bonus. Ja ma muretsen pigem üldpildi pärast.

Mida sa politseiülem Duncanist arvad?”

„Tema lubadusest sind kinni võtta?”

„See mulle praegu muret ei tee, aga ta on kõrvaldanud politseist paljud mu varasemad koostööpartnerid ja see on turgudel juba probleeme tekitanud. No räägi, sina tunned inimesi hästi. Sa oled teda näinud ja kuulnud. Kas ta on nii äraostmatu, nagu räägitakse?”

Bonus kehitas õlgu. „Kõigil on oma hind.”

„Selles on sul õigus, aga mitte alati ei ole see hind raha. Mitte kõik ei ole nii lihtsakoelised nagu sina.”

Bonus ei teinud solvangust välja, sest ei tajunud seda solvanguna. „Selleks et teada, kuidas Duncanit ära osta, tuleb teada, mida ta tahab.”

„Duncan tahab teenida karja,” ütles Hekate. „Võita linna armastuse. Et talle püstitataks mälestusmärk, mida ta poleks ise tellinud.”

„Keeruline lugu. Lihtsam on ära osta meiesuguseid aplaid kahjureid kui Duncani-suguseid ühiskonna tugesid.”

„Äraostmise osas on sul õigus,” ütles Hekate. „Aga ühiskonna toe ja kahjurite osas sa eksid.”

„Noo?”

„Kapitalismi alusmüür, armas Bonus. Üksikisiku rikastumissoov rikastab karja. See on puhas mehaanika ja toimub, ilma et me seda näeksime või sellele mõtleksime. Ühiskonna toed oleme sina ja mina, mitte eksiteel idealistid nagu Duncan.”

„Mõtled tõsiselt?”

„Nii mõtles moraalifilosoof Adam Hand.”

„Et narkootikumide tootmine ja müümine teenib ühiskonda?”

„Et igaüks, kes rahuldab mingit nõudlust, aitab ühiskonda üles ehitada. Duncani-sugused inimesed, kes tahavad reguleerida ja piirata, on loomuvastased ja pikas perspektiivis meile kõigile kahjulikud. Nii et kuidas saab Duncani linna huvides kahjutuks teha? Mis ta nõrgad kohad on? Mida me kasutada saame? Seks, narkootikum, mõned peresaladused?”

„Suur tänu usalduse eest, Hekate, aga ma tõesti ei tea.”

„Sellest on tõesti kahju,” ütles Hekate ja tonksas kepiotsaga pehmelt vaipa, silmitsedes poissi, kes mässas uut šampanjapudelit avada. „Nimelt olen ma hakanud kahtlustama, et Duncanil on ainult üks nõrk koht.”

„Ja see on?”

„Eluiga.”

Bonus võpatas. „Ma loodan tõesti, et sa ei kutsunud mind siia selleks, et paluda mul …”

„Mitte mingil juhul, armas lest, sa tohid mudas vaikselt edasi redutada.”

Bonus ohkas kergendatult ja vaatas, kuidas poiss korgilt traatvõrku eemaldas.

„Aga,” ütles Hekate. „Sul on annet olla hoolimatu, lojaalsusetu ja mõjukas, mis annab sulle võimu inimeste üle, kelle üle mul on võimu vaja. Ma loodan, et võin sinuga vajadusel arvestada. Et sa oleksid mu nähtamatu käsi.”

Kostis vali pauk.

„Näe, tuligi, kus ta pääses!” naeris Bonus ja pani käe poisi pihale, kui too püüdis võimalikult palju pulbitsevat märjukest klaasidesse juhtida.

Duff lamas liikumatult asfaldil. Tema kõrval seisid niisama liikumatult tema mehed ja vaatasid Norse Ridersi liikmeid, kes valmistusid neist vähem kui kümne meetri kaugusel lahkuma. Sivart ja Sweno seisid valgusvihust väljas pimeduses, aga Duff nägi, kuidas noore politseiniku keha paanikas vappus, ja Sweno saablitera Sivarti kõril. Duff nägi vaimusilmas, kuidas vähimgi surve ja liigutus läbistab naha ja arteri ning laseb poisi mõne sekundiga verest tühjaks. Ja Duff tundis saabuvat paanikat, kui mõtles tagajärgedele. Mitte ainult sellele tagajärjele, et ta kätel ja CV-s on alluva veri, vaid selle tagajärgedele, et tema eraviisiliselt lavastatud operatsioon läks vett vedama otse enne seda, kui politseiülem hakkab organiseeritud kuritegevuse osakonnale juhti valima.

Sweno noogutas ühele Norse Ridersi mehele, kes tuli mootorrattalt maha, seisis Sivarti taha ja sihtis püstoliga poisi pead. Sweno tõmbas visiiri alla, astus valguse kätte, rääkis mehega, kelle nahktagil olid seersandivinklid, istus kaksiratsa mootorrattale, puudutas hüvastijätuks kahe sõrmega kiivrit ja veeres kaid pidi minema. Duff pidi end talitsema, et mitte talle lasku järele saata. Seersant andis paar käsklust ja järgmisel sekundil puhkes öös mootorilarin.

Ainult kaks tühja mootorratast jäi alles, kui teised olid Swenole ja Seersandile järgnenud.

Duff ütles endale, et ta ei tohi paanikale järele anda, vaid peab mõtlema. Hingama, mõtlema. Neli Norse Ridersi sümboolikaga meest oli jäänud kaile. Üks neist seisis Sivarti varjus. Üks seisis valguse käes ja hoidis neid Kalašnikovi automaadiga vaos. Kaks meest, arvatavasti need, kes olid saabunud kaassõitjana, läksid veoautosse. Duff kuulis hingeldavat, ägavat ähkimist, kui keerati süütevõtit, ja lootis hetkeks, et vana metallikolakas otsad annab. Vandus, kui esimene vaikne urin valjuks lärmakaks räginaks üle läks. Veoauto läks liikvele.

„Anname neile kümme minutit aega,” hüüdis automaadiga mees. „Mõelge niikaua millestki toredast.”

Duff vahtis veoauto tagatulesid, mis eemaldusid pikkamööda pimedusse. Millestki toredast? Vähe sellest, et temast eemaldus neli ja pool tonni narkootikumi ühes suurima sõjajärgse hulgivahistamise auga. Sest mis oli sellest abi, et nad teadsid, et nende ees oli seisnud Sweno oma meestega, kuni nad ei saanud vandemeestele ja kohtunikule rääkida, et nad olid näinud nende nägusid ja mitte ainult neljateist äraneetud kiivrit. Millestki toredast? Duff pani silmad kinni.

Sweno.

Ta oli olnud siinsamas, päris pihus. Kuradi kurat!

Duff kuulatas. Et kuulda midagi, midagigi. Aga kostis vaid vihma mõttetut sosinat.

„Banquol on sihikul mees, kes poissi kinni hoiab,” ütles Macbeth.

„Kas sinul on teine, Olafson?”

„Jah, boss.”

„Ja te peate laskma korraga, ma loen kolmest alla. Banquo?”

„Mul on sihtmärgile rohkem valgust vaja. Või nooremaid silmi. Ma võin poisile pihta saada.”

„Minu sihtmärgil on valgust ülearu,” sosistas Olafson. „Võime teha vahetust.”

„Kui me mööda laseme ja meie poiss tapetakse, siis eelistame, et möödalaskja oleks Banquo. Banquo, mis säärase täislastis Staliniaegse veoauto maksimumkiirus võiks olla?”

„Mnjah. Kuuskümmend ehk.”

„Hästi, aga meil läheb siiski kiireks, kui tahame kõik panused endale saada. Nii et peame väheke improviseerima.”

„Kas kavatsed oma pistodasid kasutada?”

„Selle vahemaa pealt? Tänan usalduse eest. Ei, kohe näed, vana. Just nimelt näed.”

Banquo tõstis pilgu optilise sihiku kohalt ja avastas, et Macbeth on tõusnud püsti ja kahmanud kogu jõust kinni räästa külge kinnitatud laternavarrest. Veresooned Macbethi turskel kaelal paisusid ja hambad helendasid, aga Banquo ei saanud aru, kas grimassis või naeratuses. Laternavars oli kruvitud kinni nii tugevalt, et peaks vastu vihastele kirdeiilidele kaheksal kuul kaheteistkümnest, aga Banquo oli näinud, kuidas Macbeth oli ennegi autosid lumehangest välja tõstnud.

„Kolm,” ägas Macbeth.

Esimesed kruvid vupsasid rautisest välja.

„Kaks.”

Vars tuli lahti ja rapsakuga vallandus juhe seina küljest.

„Üks.”

Macbeth suunas valguse landgangile.

„Nüüd.”

Kõlas nagu kaks piitsahoopi. Duff avas silmad õigel ajal, et näha, kuidas automaadiga mees käsi toeks panemata näoli prantsatas ja kiivriga maapinda tabas.

Seal, kus nooreminspektor Sivart seisis, oli nüüd valge, nii et Duff nägi selgesti teda ja tema taga seisvat meest. Too ei hoidnud enam püstolit vastu Sivarti pead, vaid oli toetanud lõua Sivarti õlale. Ja valges nägi Duff ka auku visiiris. Seejärel, nagu millimallikas, libises mees mööda Sivarti selga alla ja jäi maapinnale lamama.

Duff keeras ringi.

„Siin üleval, Duff!”

Ta pani pihu silmade kohale varjuks. Pimestava valguse tagant kostis naer ja kaile langes otsekui hiiglasekasvu mehe vari.

Aga naerust piisas.

See oli Macbeth. Loomulikult oli see Macbeth.