Читать книгу Macbeth - Jo Nesbø - Страница 5

Sean trampis klubi ees jalgadega vastu maad ja vahtis väravast sisse. Sügas oma suurt laubatätoveeringut „Norse Rider surmani”. Ta ei olnud nii närvis olnud sestsaadik, kui viibis sünnituspalatis. Kas polnud tüüpiline, et tema ja Colin olid loositõmbamisel kaotanud ja pidanud jääma väravavahiks just sel kõige põnevamal õhtul! Nad ei tohtinud minna teistega narkopartiid tooma ega pärast peole.

„Naiska paneb lapsele minu nime,” ütles Sean peamiselt selleks, et midagi öelda.

„Palju õnne,” lausus Colin kõlatult ja sikutas oma suuri morsavurre. Vihm nirises ta paljalt pealaelt alla.

„Aitäh,” ütles Sean. Ta ei olnud tegelikult tahtnud kumbagi. Ei tätoveeringut, mis märkis ta ära kogu eluks, ega last, kes tegi ju sedasama. Vabadus. See oli ju tegelikult mootorratta mõte. Aga klubi ja seejärel Betty olid muutnud tema arusaama vabadusest. Et tegelikult saad sa olla vaba alles osaduses, kus tunned tõelist kokkukuuluvust.

„Seal nad on,” ütles Sean. „Paistab, et läks hästi, kas sa ei leia?”

„Kaks tükki on puudu,” ütles Colin, sülgas sigareti suust ja avas kõrge värava, mille ülaservas oli okastraat.

Esimene mootorratas peatus nende ees. Bassihääl kõmistas sarvilise kiivri alt. „Mendid segasid vahele, nii et kaksikud saabuvad hiljem.”

„Olgu nii, boss,” ütles Colin.

Tsiklid veeresid üksteise järel väravast sisse. Üks poistest tõstis pöidla. Tore, narkots on käes, klubi päästetud. Sean hingas kergendatult. Tsiklid veeresid üle platsi ühekorruselisest barakitaolisest puumajast mööda, mille seinale oli maalitud Norse Ridersi embleem, ja kadusid suurde garaaži. Barakis oli laud kaetud. Sweno oli otsustanud, et suurt saaki tuleb tähistada kõvade jootudega. Ja mõni minut hiljem kuulis Sean, kuidas sees muusika valjuks keerati, ja esimesi hurraahüüdeid.

„Me oleme rikkad,” naeris Sean. „Kas sa tead, kuhu nad narkotsi viivad?”

Colin ei öelnud midagi, pööritas ainult silmi.

Ju ta ei teadnud. Keegi ei teadnud. Ainult Sweno. Ja nood, kes juhtisid veoautot muidugi. Nii oli kõige parem.

„Kaksikud tulevadki,” ütles Sean ja tegi värava uuesti lahti.

Tsiklid sõitsid aeglaselt sisse, peaaegu kõhklevalt mäest üles nende poole.

„Tere, Joao, mis juhtus …” hakkas Sean küsima, aga tsiklid sõitsid edasi väravast sisse.

Ta vaatas neile järele, kui need peatusid keset platsi, nagu kavatseksid mootorrattad sinna jätta. Siis müksasid nad teineteist, näitasid peaga lahtise garaažiukse poole ja sõitsid sisse.

„Nägid Joao visiiri?” küsis Sean. „Seal oli auk sees.”

Colin ohkas raskelt.

„Ausõna, ma ei tee nalja!” ütles Sean. „Auk oli keset. Ma lähen ja kuulan järele, mis tegelikult kail juhtus.”

„Kuule, Sean …”

Aga Sean juba jooksis, silkas üle platsi ja astus garaaži. Kaksikud olid tsiklitelt maha tulnud. Mõlemad seisid seljaga tema poole, kiiver ikka veel peas. Üks eemal ukse juures, mis viis garaažist klubihoone peosaali, hoidis ust paokil, nagu ei tahaks, et teda ära tuntaks, just nagu tahaks enne pidu eemalt kaeda. Seani parim sõber Joao seisis oma tsikli kõrval. Ta oli jõhkrast kalašnikovist magasini välja võtnud ja paistis loendavat, kui palju padruneid alles on. Sean laksas talle vastu selga. Joao ehmus ilmselt kohutavalt, sest kargas hüppega ringi.

„Mis su visiiriga juhtus, Joao? Lendav kivi?”

Joao ei vastanud, vaid nägi nii välja, nagu hakkaks tal kiire, et magasin automaati tagasi toppida. Ja ta oli imelikult kohmakas. Teine imelik seik oli see, et ta tundus … pikem. Nagu poleks tema ees seisnud mitte Joao, vaid …

„Kurat!” hüüatas Sean, taganes sammu ja krabas oma vööst kinni. Sest ta oli aru saanud, mis auk see visiiris on ja et ta oma parimat sõpra enam ei näe. Sean tõmbas püstoli välja, avas kaitseriivi, hakkas relva mehe poole tõstma, kes ikka veel automaadiga jändas, kui miski tema õlga tabas. Ta keeras püstoli automaatselt sinnapoole, kust löök oli tulnud. Aga seal ei olnud kedagi. Ainult ukse juures seisev Norse Ridersi tagiga mees. Samal hetkel oleks Seani käsi otsekui närbunud ja ta pillas püstoli põrandale.

„Mitte piuksugi,” ütles hääl tema selja tagant.

Sean keeras uuesti ringi.

Automaat oli suunatud temale ja aukliku visiiri peegeldusel nägi Sean pistoda, mis ta õlas turritas.

Duff suunas kalašnikovi toru enda ees seisva mehe laubatätoveeringule. Vaatas tolle inetut jõllis lõusta. Sõrm vajutas päästikut, veel vaid millimeeter, siis … Ta kuulis oma hingetõmbeid, mis kiivris vastu kajasid, ja südant, mis pisut kitsa nahktagi all põmmis.

„Duff,” ütles Macbeth eemalt klubihoone ukselt. „Rahu-rahu.”

Duff vajutas veel millimeetri päästikut.

„Stopp,” ütles Macbeth. „Nüüd on meie kord pantvangi kasutada.”

Duff vabastas päästiku.

Poisi nägu oli lubivalge. Hirmust või verekaotusest. Vahest mõlemast. Tema hääl värises. „Me ei päästa …”

Duff lõi püssitoruga vastu tätoveeringut. See kooris laubalt maha nahatriibu ja hetkeks säras laup valgelt ja oli nagu tema kaubamärgi koopia. Siis täitus see verega.

„Sina pead suu, poiss, siis läheb kõik hästi,” ütles Macbeth, kes oli astunud nende juurde. Ta kahmas poisi pikad juuksed pihku, tiris ta pea kuklasse ja pani teise pistoda talle kõrile. Tõukas ta enda ees klubihoone ukse poole. „Valmis?”

„Pea meeles, et Sweno jääb minule,” ütles Duff, katsus, kas kõver magasin istub automaadis korralikult kinni, ja viskas minna Macbethi ja poisi kannul.

Macbeth lõi ukse jalaga lahti ja astus sisse, poiss ees ja Duff kohe kannul.

Lärmakad naerunäoga Norse Riderid istusid pika laua ääres suures ja avaras, aga juba suitsust paksus saalis. Kõik istusid ühel pool lauda, seljaga seina poole, näoga kolme ukse poole, mis saalist välja viisid. Kindlasti klubireegel. Duff pakkus nende arvuks kakskümmend. Muusika oli keeratud valjuks. Stones. „Jumpin’ Jack Flash”.

„Politsei!” röögatas Duff. „Keegi ei liiguta, muidu lõikab mu kolleeg sellel ilusal noorel mehel kõri läbi.”

Aeg oleks nagu järsult pidurdanud ja otsekui aegluubis nägi Duff, kuidas lauaotsas istuv mees tõstis pea. Punetav sealõust, ninasõõrmed puhevil ja patsid nii pingul, et kiskusid silmad kaheks kitsaks vihkavaks kriipsuks. Suunurgas tolknes tal pikk ja peenike sigarillo. Sweno.

„Me ei päästa pantvange,” ütles ta.

Poiss kaotas meelemärkuse ja kukkus maha.

Järgmisel kahel sekundil oli saalis kõik paigale tardunud ja ainus, mida võis kuulda, oli Rolling Stones.

Kuni Sweno sigarillost mahvi tõmbas. „Võtke nad kinni,” ütles ta.

Duff täheldas, et vähemalt kolm Norse Riderit reageeris ühtmoodi, ja vajutas kalašnikovi päästikule. Jättis sõrme sinna. 7,62-millimeetrise läbimõõduga tinakuulide pihu purustas õllepudeleid, täksis lauaplaati, piitsutas seina, lõikus lihha ja peatas kahe gas’i vahel Mick Jaggeri. Tema kõrval oli Macbeth tõmmanud välja kaks Glocki, mille nad olid kail riisunud Norse Ridersi kahelt surnud liikmelt. Ühes tagide, kiivrite ja tsiklitega. Relv oli Duffi pihus soe ja pehme nagu naisekeha. Sedamööda kuidas lambid kildudeks lendasid, saabus järk-järgult pimedus. Ja kui Duff viimaks päästiku vabastas, oli õhk tolmust ja sulgedest paks ja üks laelamp õõtsus siia-sinna, nii et varjud lidusid mööda seinu nagu põgenevad vaimud.