Читать книгу Doktor Proktori puuksupulber - Jo Nesbø - Страница 6

Kui Bulle kuulis Lise isa, komandanti, ütlemas, et Lise peab kooli minema, tuli talle meelde, et teda ennastki ootab kool. Kus iganes see ei asunud. Ja kui ta kiirustab, jõuab ta vahest hommikustki süüa, koolikoti üles otsida ja hädapärast hambadki ära pesta ning ikkagi minna koos kellegagi, kes kooliteed tunneb.

Bulle lipsas töömeeste jalge vahelt uude majja. Ja seal esikus ühes pappkastis märkas ta oma trompetit. Ta hingas kergendatult ja haaras selle kätte. Bulle koos õe ja emaga olid saabunud eelmisel õhtul esimese autokoormaga ning talle oli ainsana muret valmistanud see, et ega kolimistöölised trompetit kasti unusta.

Ta pani suu ettevaatlikult huulikule.

„Trompetit tuleb suudelda nagu naist,” tavatses vanaisa öelda. Bulle polnud oma elu jooksul suudelnud ühtegi naist, igatahes mitte niiviisi, otse suule. Tõtt-öelda lootiski ta sellest üldse pääseda. Ta puhus trompetisse õhku. See määgis nagu merehaige kits. Vähesed on kuulnud merehaiged kitsi määgimas, aga täpselt nii see kõlas.

Keegi koputas vastu seina ja Bulle teadis, et see on ema, kes polnud veel üles tõusnud. „Mitte veel, Bulle!” hüüdis ta. „Kell on kaheksa. Me magame.”

Ta ütles alati „me”, kuigi oli magamistoas üksi. Nüüd lähme „me” magama ja nüüd keedame „me” kohvi. Nagu oleks isa veel sealsamas, tema juures magamistoas. Väikeses karbis, mille ema mõnikord välja võtab, kui Bullet kodus pole. Tibatillukene isa miniatuur, kes sarnanes tollega, keda Bulle oli piltidel näinud. Miniatuur tähendas, et miski on väga väike, ja miniatuurisa sobis Bullele hästi, ise oli ta ju kõige väiksem poiss, keda ta kunagi oli näinud.

Ta läks kööki ja tegi endale hommikueine. Kuigi nad olid alles eelmisel päeval majja kolinud, leidis ta kõik vajaliku, sest nad olid varem nii palju kordi kolinud, et Bulle aimas, kuhu ema asjad paigutas. Taldrikud vasakpoolses kapis, noad-kahvlid kõige ülemises sahtlis ja leib-sai sellest järgmises.

Ta pidi just võtma esimese ampsu paksust salaamivõileivast, kui see tal käest napsati.

„Kuidas kääbusel ka läheb?” küsis Eva ja lõi hambad sinna, kuhu Bulle oli äsja plaaninud omad lüüa. Eva oli Bulle õde. Ta oli viieteiskümneaastane, ja kui ta parasjagu ei igavlenud, oli ta lihtsalt tige.

„Kas sa teadsid, et verekoer on maailma kõige rumalam koeratõug?” ütles Bulle. „Ta on nii rumal, et kui võtab kääbuspuudlilt toidu ära, ei saa ta isegi mitte aru, et on petta saanud.”

„Ole vait,” ütles Eva.

Aga Bulle ei jäänud vait. „Kui kääbuspuudel teab, et verekoer tunneb salaamivõileiva lõhna ja kavatseb selle endale krahmata, määrib ta elevanditeo lima võileiva alla.”

„Elevanditeo?” Eva nuhatas kahtleval pilgul. Tema kahjuks olid asjalood nii, et Bulle luges raamatuid ja teadis seetõttu hulka asju, mida tema ei teadnud, ja seega ei võinud ta kunagi kindel olla, kas venna jutt on ainult tolle tobe väljamõeldis või pärineb nendest nõmedatest raamatutest. Näiteks võis see olla raamatust, mida Bulle kõige sagedamini luges, üks paks, vana ja tolmune vanaisalt päritud raamat, mille nimi oli „Loomad, mille olemasolust sa teada ei soovi”.

„Kas sa pole siis elevanditigusid näinud?” hüüdis Bulle. „Vaata vaid aknast välja, muru peal on neid terve hulk. Tohutud, jõledad elukad. Kui need raamatukaante vahele suruda, tuleb sealt välja sellist kollakasrohelist tatti, nagu voolab tavaliselt ninast inimestel, kes põevad Pekingi gripi kolmandat astet. Pole hullemat tatti kui ehtne kolmanda astme Pekingi tatt. Kui muidugi elevanditeolima välja arvata.”

„Kui sa veel valetad, lõpetad sa põrgus,” ütles Eva ja piilus vargsi võileiva alla.

Bulle hüppas toolilt alla. „Minugipoolest, kui neil seal puhkpilliorkester on,” ütles ta. „Ja mina saan trompetit mängida.”

„Sind ei võeta kunagi ühtegi puhkpilliorkestrisse!” hüüdis Eva talle järele. „Keegi ei taha trompetisti, kes on nii väike, et ei ulatu isegi suure trummini. Ühelgi orkestril pole nii väikseid vormiriideid!”

Bulle tõmbas esikus jalga oma imepisikesed kingad ja läks trepi peale, võttis valveseisangu, surus huuled kokku, asetas need trompetile ja mängis meloodia, mille vanaisa oli talle õpetanud. Tegemist oli sõjaväe hommikuse signaaliga ja see oli mõeldud unimütside äratamiseks. „Rivistuda!” hüüdis Bulle, ka seda oli vanaisa õpetanud. „Sirgelt seis ja pilk selgeks! Valmis panna hommikuseks inspektsiooniks ja kuningalaulu mängimiseks, rivvi marss! Valvel!”

Kolimistöölised kuuletusid, jäid otsekohe keset sissesõiduteed seisma, selg sirge, ema viieistmeline tammepuidust diivan käes. Mõne sekundi vältel oli nii vaikne, et kostis vaid tagasihoidlikku linnulaulu ja prügiauto häält, mis sõitis mööda Kanonveieni tänavat.

„Huvitav,” kuulis Bulle üht lustakat, pisut ragisevat häält ütlemas. „Meie tänaval on uus komandant.”

Ta pööras ümber. Pikka kasvu, peenike mees nõjatus naabermaja puuaiale. Tema valged juuksed olid sama pikad ja kasimata nagu murugi aias. Seljas oli mehel sinine mantel, sarnane nagu Bulle eelmise kooli tööõpetuse õpetajal, tema prillid meenutasid väga ujumisprille. Bulle arutles, kas tegu on saleduskuuri teinud jõuluvanaga või pöörase professoriga.

„Kas ma segasin sind?” küsis Bulle.

„Vastupidi,” naeratas kahupea. „Ma pidin välja tulema vaatama, kes siin nii ilusti mängib. Helid äratasid minus imekaunid mälestused paadisõidult ühel Prantsusmaa jõel palju-palju aastaid tagasi.”

„Paadi?” küsis Bulle.

„Just nimelt.” Mees keeras näo päikese poole ja sulges unistavalt silmad. „Jõelootsik, millel olime mina, mu kallim, minu mootorratas ja kari kitsi. Päike oli loojumas, tuul hakkas tõusma, lained kogusid hoogu ja siis hakkasid kitsed nii meelierutavalt mökitama. Need helid ei lähe mul kunagi meelest.”

„Tervist,” ütles Bulle. „Minu nimi on Bulle. Mida me selle kohta võiksime öelda?”

„Suurt midagi,” vastas mees raginal. „Kui sa just ise midagi öelda ei taha.”

Ja niiviisi kohtuski Bulle doktor Proktoriga. Doktor Proktor ei olnud jõuluvana. Aga pöörane professor oli ta küll. Vähemalt pisut pöörane.