Читать книгу Doktor Proktori puuksupulber - Jo Nesbø - Страница 7

„Mina olen doktor Proktor,” ütles professor. Tema hääl ragises nagu viletsasti õlitatud muruniiduk. „Ma olen pöörane professor. Vähemalt pisut pöörane.” Ta naeris südamest ja nuhatades ning hakkas siis metsikult vohavat rohtu rohelise kastekannuga kastma.

Bullel polnud kunagi midagi huvitava jutuajamise vastu, niisiis pani ta trompeti käest ja jooksis trepist alla aia äärde: „Ja kuidas sa nii kindlalt tead, et oled peast pisut pöörane, härra Proktor?”