Читать книгу Päästja - Jo Nesbø - Страница 7

Ta uuris rongiakna peegeldusel oma näojooni. Üritades mõista, milles tema saladus seisnes. Kuid ta ei näinud punase kaelaräti kohal midagi erilist, kõigest ilmetut nägu, mille silmad ja juuksed olid Courcelles’i ja Ternes’i vahelise tunneli seina taustal sama mustad kui metroo igavene öö. Tema süles lebas Le Monde, mis lubas lumesadu, kuid tema kohal laiusid Pariisi tänavad madala pilvekatte all endiselt külmade ja paljastena. Tema ninasõõrmed avardusid, tõmmates sisse nõrka, kuid äratuntavat märja tsemendi, higi, kõrbenud metalli, Kölni vee, tubaka, märja villa ja sapi lõhna, lõhna, mida neil ei õnnestu kunagi metroo istmetest täielikult välja pesta.

Vastutuleva rongi tekitatud õhulaine pani aknaruudud värisema ja pimedus taandus hetkeks möödalaperdavate helendavate valgusruutude ees. Ta kergitas jaki varrukat ja vaatas kella, Seiko SQ50-t, mille ta oli ühelt kliendilt saanud osana tasust. Klaasil olid juba kriimustused, nii et ta ei olnud eriti kindel, et tegu oli ehtsa värgiga. Veerand kaheksa. Oli pühapäeva õhtu ja vagun oli vaevalt poolenisti täis. Ta vaatas ringi. Inimesed magasid metroos, magasid alati. Eriti tööpäevadel. Lasid end lõdvaks, sulgesid silmad, muutes igapäevase reisi unenäotuks mitte midagi sisaldavaks tühikuks, tummaks punaseks või siniseks jooneks metrookaardil, mis ühendas tööd ja vabadust. Ta oli lugenud mehest, kes oli päev otsa niimoodi istunud, silmad kinni, sõites edasi-tagasi, ning alles siis, kui öösel vagunit tühjendati, avastati, et ta on surnud. Võibolla oli mees just selle eesmärgiga siia katakombidesse laskunud, et selles kahvatukollases kirstus segamatult elu ja teispoolsuse vahele sinine joon tõmmata.

Ise tõmbas ta hetkel joont teises suunas. Elu poole. Järele olid jäänud tänaõhtune töö ja siis Oslo ots. Viimane töö. Siis väljub ta igaveseks katakombidest.

Mingi alarm huilgas ebakõlas, enne kui uksed Ternes’is kinni plaksatasid. Rong läks jälle liikvele.

Ta sulges silmad. Üritas seda teist lõhna ette kujutada. Tualeti lõhnatablettide ja sooja värske kuse lõhna. Vabaduse lõhna. Kuid võib-olla oli see tõsi, mida tema õpetajast ema öelnud oli. Et inimaju suudab luua detailseid mälupilte kõigest, mida on kuulnud või näinud, kuid ei suuda ette kujutada ka kõige harilikumat lõhna.

Lõhn. Tema silmalaugude taga hakkasid jooksma pildid. Ta oli viisteist ning istus Vukovari haigla koridoris ja kuulas, kuidas ema kordas pominal palvet apostel Toomale, ehitajate kaitsepühakule, et Jumal tema mehele halastaks. Ta oli kuulnud jõe ääres tulistavate serblaste suurtükiväe kõminat ning nende karjeid, keda imikute osakonnas opereeriti. Imikuid seal enam aga ei olnud, sest piiramise algusega olid naised selles linnas sünnitamise lõpetanud. Ta oli töötanud haiglas jooksupoisina ning õppinud helisid eirama, nii karjeid kui suurtükiväge. Kuid mitte lõhnu. Eriti ühte lõhna. Amputeerimisel pidid arstid luuni jõudmiseks kõigepealt lihast läbi lõikama, ning et patsient verest tühjaks ei jookseks, kasutasid nad midagi, mis meenutas jootekolbi, millega arterid kinni kõrvetada. Ja sellele kõrbeva vere ja liha haisule polnud sarnast.

Üks arst oli välja koridori tulnud ning ema ja tema sisse viibanud. Kui nad voodile lähenesid, polnud ta julgenud isa poole vaadata, oli vaid põrnitsenud suurt pruuni kämmalt, mis oli klammerdunud madratsi külge, otsekui tahtes seda pooleks rebida. Ja oleks sellega ka vabalt hakkama saanud, sest need olid linna kõige tugevamad käed. Tema isa painutas rauda, ta tuli ehitusplatsile, kui müüriladujad oma tööga valmis olid, võttis oma suurte kämmaldega betoonivalust paistvatest rauajuppidest kinni ning keeras kiire, kuid vilunud liigutusega otsad nii kokku, et need olid omavahel põimunud. Ta oli näinud isa töötamas – näis, nagu oleks ta kaltsu välja väänanud. Keegi ei olnud veel leiutanud masinat, mis oleks seda tööd paremini teinud.

Ta sulges jälle silmad, kui kuulis isa häält valust ja meeleheitest röögatamas:

„Viige poiss välja!”

„Ta ise tahtis…”

„Välja!”

Arsti hääl: „Veritsemine on lõppenud, hakkame pihta!”

Keegi haaras tal kaenla alt kinni ja tõstis ta üles. Ta üritas vastu hakata, kuid oli nii väike, nii kerge. Ja siis ta tundiski seda haisu. Kõrbenud liha ja veri.

Viimasena kuulis ta taas arsti häält:

„Saag!”

Siis vajus uks tema järel kinni, ta langes põlvili ja jätkas palvetamist seal, kus ta ema lõpetanud oli. Päästa ta. Jäta ta vigaseks, aga päästa ta. Jumal võis teha imesid. Kui Jumal vaid tahtis.

Ta tundis, et keegi vaatas teda, avas silmad ning oli taas rongis. Tema vastas pingil istus pingul lõualihastega naine, väsinud ja eemalolev pilk põikas kõrvale, kui tema omaga kohtus. Käekella sekundiseier liikus jõnksudega edasi, kui ta vaikselt aadressi kordas. Ta katsus. Pulss tundus olevat normaalne. Pea kerge, kuid mitte liiga kerge. Ta ei higistanud ega külmetanud, ei tundnud ei hirmu ega rõõmu, ei ebameeldivust ega heaolutunnet. Rong aeglustas sõitu. Charles de Gaulle – Étoile. Ta heitis naisele viimase pilgu. Naine oli teda tähelepanelikult vaadanud, kuid kui ta peaks meest uuesti kohtama, võib-olla juba täna õhtul, ei tunneks ta teda ikkagi ära.

Mees tõusis ja jäi ukse ette seisma. Pidurid kaeblesid summutatult. WC-värskendid ja uriin. Ja vabadus. Mida oli sama raske ette kujutada kui lõhnu. Uksed avanesid.

Harry astus perroonile, jäi seisma ja tõmbas ninna sooja keldrilõhna, vaadates paberilipikul olevat aadressi. Ta kuulis, kuidas uksed sulgusid, ning tundis tuulehoogu seljal, kui rong jälle liikuma hakkas. Siis seadis ta sammud väljapääsu poole. Eskalaatori kohal olev reklaam andis talle teada, et külmetuse vältimiseks on olemas erinevaid viise. Ta köhis justkui sellele vastuseks, mõtles „käige kuradile”, pistis käe sügavale villase mantli taskusse ja leidis plasku ja ternespiimatablettide karbi alt oma sigaretipaki.

Sigaret hüppas ta suus, kui ta väljus klaasuksest, jättes selja taha Oslo metroo rõske, ebatavalise soojuse ning jooksis trepist üles linna tavapärasesse pakasesse ja detsembripimedusse. Harry tõmbus automaatselt kössi. Egertorget. Väike väljak koosnes jalakäijate tänavate ristumiskohast Oslo südames – kui linnal sel aastaajal südant oleks olnud. Kauplused olid pühapäeval lahti, kuna käes oli eelviimane nädalavahetus enne jõule, ning turg oli täis inimesi, kes väljakut ümbritsevate väheldaste neljakorruseliste ärihoonete akendest langevas kollakas valguses edasi-tagasi kiirustasid. Harry nägi pakitud kingitustega kilekotte ning tuletas endale meelde, et ta peab ostma midagi Bjarne Møllerile, kellel oli homme politseiprefektuuris viimane tööpäev. Harry ülemus ja ülim kaitsja politseis kõik need aastad oli lõpuks ometi oma tagasitõmbumisplaani ellu viinud ning pidi järgmisest nädalast alustama nii-öelda erikorraldusega vanemuurijana Bergeni politseis, mis praktikas tähendas seda, et Bjarne Møller võis pensionileminekuni teha seda, mida tahtis. Heakene küll, aga Bergenis? Vihm ja läbiligunenud mäed. Møller ei olnud isegi sealt pärit. Harryle oli Bjarne Møller alati meeldinud, kuid ta ei olnud teda just alati mõistnud.

Vatitunkedes meesterahvas taarus mööda nagu kosmonaut, näol lai naeratus, puhudes ümmarguste, külmast punaste põskede vahelt hingeauru. Küürus seljad ja endassetõmbunud talvised näod. Harry nägi kahvatut narkouimas naist, kellel oli seljas õhuke must nahktagi, auk küünarnuki kohal, toetumas kellassepaäri kõrval seina najale, pilk ekslemas siia-sinna, lootuses peagi tabada oma diiler. Üks pikajuukseline habetunud kerjus, seljas soojad moekad noorteriided, istus joogaasendis künka otsas ning toetas end seljaga vastu laternaposti. Ta pea oli langetatud, justkui mediteerides, ja tema ees oli mingist kohvikust pärit pruun pappkruus. Harry oli viimastel aastatel näinud üha rohkem kerjuseid ning ta oli järsku aru saanud, et nad sarnanesid üksteisega. Isegi papist kruusid olid samad, otsekui oleks tegu mingi salajase koodiga. Võib-olla oli tegu tulnukatega, kes olid vaikselt ja salamisi tema linna, tema tänavaid oma võimusesse haaramas. Ja mis siis? Palun väga!

Harry astus kellassepa uksest sisse.

„Saad sa selle ära parandada?” küsis ta leti taga seisvalt noormehelt, ulatades talle kella, mis nägi välja, nagu oleks ja tegelikkuses oligi kuulunud tema vanaisale. Harry oli saanud selle poisikesena Åndalsnesis päeval, mil nad olid ema matnud. Tal oleks peaaegu hirm peale tulnud, kui vanaisa poleks teda rahustanud, öeldes, et kellad on mõeldud äraandmiseks ja ka Harry peab meeles pidama, et ta selle edasi annab.

„Enne, kui on liiga hilja.”

Harry oli kella täielikult unustanud, kuni Oleg teda eelmisel sügisel Sofies gatel külastas ning sahtlist Harry Gameboyd otsides hõbedast kella leidis. Ja Oleg, kes oli üheksane, kuid juba ammu Harryst osavam nende ühises kires – kergelt aegunud arvutimängus Tetris –, oli unustanud kogu kahevõitluse, mida ta nii kannatamatult oodanud oli, ning jäänud istuma ja kellaga mässama, üritades seda käima saada.

„See on katki,” oli Harry öelnud.

„Päh,” oli Oleg vastanud. „Kõike annab parandada.”

Harry lootis kogu südamest, et väide vastab tõele, kuid tuli ette päevi, mil ta selles kahtles. Sellest hoolimata oli ta vaikselt aru pidanud, kas tutvustada Olegile bändi Jokke & Valentinerne ning nende albumit, mis kandis just nimelt pealkirja „Kõike annab parandada”. Kuid pärast mõningast järelemõtlemist oli Harry otsustanud, et Olegi emale Rakelile vaevalt meeldiks olukord, kus tema joodikust endine kallim määrib ta pojale pähe endise, juba surnud mõnuainete sõltlase kirjutatud ja esitatud lugusid sellest, kuidas on olla joodik.

„Kas seda annab parandada?” küsis ta leti taga olevalt noorelt mehelt. Vastuseks avasid nobedad, vilunud sõrmed kella.

„Ei tasu ära.”

„Ei tasu ära?”

„Antikvariaadist leiad sa parema töökorras kella odavamalt, kui selle parandamine siin maksma läheks.”

„Tee siiski katset.”

„Hea küll,” ütles noormees, kes kella sisemust juba uurima oli hakanud ning näis olevat Harry otsusega tegelikult päris rahul. „Tule järgmisel kolmapäeval tagasi.”

Kui Harry taas tänaval oli, kuulis ta võimendist üksiku kitarrikeele habrast heli. Heli valjenes, kui kitarrist, karvakasvanud näoga ja sõrmeotsteta kindais kutt, ühte helinuppu keeras. Käes oli iga-aastaste jõulukontsertide aeg, kus tuntud artistid andsid siin Egertorgetil Päästearmee toetuseks heategevuskontserte. Inimesed olid juba hakanud kogunema bändi ette, kelle liikmed olid kohad sisse võtnud Päästearmee musta jõulupaja taga, mis rippus tugedel keset väljakut.

„Kas see oled sina?”

Harry pöördus. Narkaripilguga naine.

„See ju oled sina? Snoopy saatis sind, eks? Anna mulle kohe üks null-üks, mul on…”

„Sorry,” katkestas Harry teda. „Ei ole mina.”

Naine vaatas teda. Pea silmi kissitades viltu, otsekui kaaludes, kas mees valetas. „Oled küll. Ma olen sind enne näinud.”

„Ma olen politseist.”

Naine vakatas. Harry tõmbas õhu kopsudesse. Reaktsioon hilines, otsekui oleks teade pidanud kõrbenud närve ja katkiseid sünapse mööda ringi ekslema. Siis lõi naise silmis loitma tuhm vihatuluke, mida Harry oodanud oli.

„Ment?”

„Ma arvasin, et meil oli kokkulepe, et te Platast kaugemale ei lähe.” Harry vaatas naisest mööda, laulja poole.

„Päh,” ütles naine, seades end otse Harry ette seisma.

„Sa ei ole narkoosakonnast. Sa oled see politseinik telekast, kes tappis…”

„Mõrvarühmast.” Harry võttis tal kergelt käe alt kinni. „Tead mis. Sa leiad seda, mida otsid, Platalt. Ära sunni mind sind arreteerima.”

„Ei saa.” Naine väänas oma käe lahti.

Harry kahetses otsekohe ja tõstis käed üles. „Ütle vähemalt, et sa ei kavatse praegu siin midagi osta, siis ma võin edasi minna. Okei?”

Naine vaatas teda, pea viltu. Õhukesed veretud huuled tõmbusid vaevumärgatavalt pingule. Otsekui oleks olukord talle lõbu valmistanud. „Tahad, ma ütlen sulle, miks ma sinna minna ei saa?”

Harry ootas.

„Sest mu poeg on seal.”

Harry tundis, kuidas magu kokku tõmbus.

„Ma ei taha, et ta mind sellisena näeks. Mõistad, ment?”

Harry vaatas naise räsitud näkku, otsides sõnu.

„Häid jõule,” ütles naine ja pööras talle selja.

Harry kukutas sigareti pruuni lumeputru ja hakkas astuma. Ta tahtis oma tööga ühele poole jõuda. Ta ei vaadanud vastutulijatele otsa ja ka nemad ei vaadanud teda, vaid maas olevat jääkirmetist, otsekui oleks nende südametunnistus must, otsekui tunneks maailma kõige heldekäelisema sotsiaaldemokraatia kodanikud siiski piinlikkust. „Sest mu poeg on juba seal.”

Fredensborgveienil, Deichmani raamatukogu kõrval peatus Harry maja ees, mille number seisis tal kaasas oleval ümbrikul. Kallutas pea kuklasse. Fassaad oli värskelt halliks ja mustaks võõbatud. Grafitikunstniku märg unenägu. Mõnel aknal rippusid juba jõuludekoratsioonid, moodustades pehme kollase valguse taustal siluetid, millest jäi hubase, turvalise kodu mulje. Ja võib-olla need olidki, sundis Harry end mõtlema. Sundis, kuna kaksteist aastat tööd politseis ei olnud suutnud jätta teda nakatamata selle tööga kaasnevast inimvihkamisest. Kuid ta sõdis sellele vastu, ta pidi.

Harry leidis uksekella juurest nime, sulges silmad ning üritas välja mõelda kõige õigemat väljendit. See ei aidanud. Naise hääl segas teda ikka veel.

„Ei taha, et ta mind sellisena näeks…”

Harry andis alla. Kas võimatu väljendamiseks on üldse õiget viisi?

Ta surus sõrme külmale metallnupule ja kusagil majas hakkas helisema kell.

Kapten Jon Karlsen võttis sõrme kellanupult, pani rasked kilekotid kõnniteele ning vaatas piki fassaadi üles. Maja nägi välja, nagu oleks selle pihta tulistanud kergkahurvägi. Suured krohvilahmakad olid alla langenud ja kolmanda korruse tulekahjus kannatada saanud korteri aknad olid lauatükkidega kinni löödud. Ta oli alguses sinisest majast mööda kõndinud kuni Fredrikseni välja; tundus, nagu oleks pakane kõik värvid välja imenud, muutes Hausmannsgate majade fassaadid sarnasteks. Alles siis, kui ta nägi noorte okupeeritud maja, mille seinale oli maalitud „Läänerannik”, mõistis ta, et oli liiga kaugele läinud. Mõra välisukse klaasil kujutas V-tähte. Võidumärk.

Jon väristas tuulejaki all õlgu ning tundis heameelt, et jaki all olev Päästearmee vormiriietus oli paksust puhtast villast.

Kui Jon pärast ohvitseride kooli uued vormiriided pidi saama, polnud ükski armee varustusosakonnas olevatest vormiriietest talle selga sobinud, nii et talle oli antud riie ning saadetud rätsepa juurde, kes oli talle suitsu näkku puhunud ja keeldunud ettepanekust lasta Jeesusel oma hing päästa. Kuid rätsep oli teinud tublit tööd ning Jon oli teda palavalt tänanud: ta polnud harjunud, et riided tal seljas istusid. Nad väitsid, et see tulenes tema kühmus seljast. Need, kes teda täna pärastlõunal Hausmannsgatet pidi tulemas olid näinud, olid ilmselt arvanud, et ta kõndis kummargil, et pääseda jääkülma detsembrituule eest, mis pühkis müriseva liikluse kõrval piki kõnniteid jääkristalle ja kõvakskülmunud prügi. Kuid need, kes teda tundsid, ütlesid, et Jon Karlsen tõmbas selja küüru, et oma pikkust vähendada. Ning et olla lähemal neile, kes olid temast alamad. Nagu ta näiteks kummardus, et kahekümnekroonine münt tabaks papist kruusi, mis oli ukse kõrval räpases värisevas käes.

„Kuidas läheb?” küsis ta kubujussilt kõnniteel, kes istus rätsepaistmes lumehunnikul oleval papitükil.

„Ma olen metadooniravi järjekorras,” ütles õnnetu kõlatul ja ebakindlal häälel nagu halvasti päheõpitud salmi, põrnitsedes Joni musta vormi püksipõlvi.

„Mine meie kohvikusse Urtegatal,” ütles Jon. „Saad veidi sooja ja süüa ja…”

Liiklusmüra summutas ülejäänu, kui valgusfooris nende selja taga süttis roheline tuli.

„Pole aega,” vastas kubujuss. „Ega sul ei juhtu viiekümnekat olema?”

Joni hämmastas alati narkomaanide vääramatu keskendumisvõime. Ta ohkas ja torkas topsi sajase paberraha.

„Mine Fretexisse ja vaata, äkki leiad soojemaid riideid. Kui seal pole, siis Majakasse tuli just uusi talvemantleid. Sa külmetad end selles õhukeses teksatagis surnuks.”

Ta ütles seda alistunult nagu keegi, kes juba teadis, et kink kulub narkotsi peale, kuid mis siis? See oli nagu refrään, vaid üks neist võimatutest moraalsetest dilemmadest, mis ta päevi täitsid.

Jon vajutas veel kord kellanupule. Ta nägi ukse kõrval oleval määrdunud kaupluseaknal oma peegelpilti. Thea ütles, et ta oli suur. Polnud ta midagi suur. Ta oli väike. Väike sõdur. Kuid pärastpoole jookseb väike sõdur Møllerveieni august Akerselvat pidi Grünerløkka ja Ida-Osloni, ja edasi läbi Sofienbergparkeni Gøteborggata majja nr 4, mis kuulus armeele ja mida oma töötajatele välja üüriti. Ta avab B-trepikoja ukse, tervitab võib-olla kerge peanoogutusega mõnda teist üürilist, kes loodetavasti arvab, et Jon on teel oma üürikorterisse viiendal korrusel. Kuid selle asemel sõidab ta liftiga kuuendale korrusele, läheb pööningu kaudu A-trepikotta, kuulatab, kas õhk on puhas, enne kui kiirustab Thea ukseni ning koputab nende kindlat signaali. Ja tüdruk avab talle ukse ja oma süle, kuhu ta võib pugeda ja üles soojeneda.

Midagi värises.

Alguses arvas ta, et see oli nõlvak, linn, pind ta jalge all. Ta pani ühe koti käest ning pistis käe püksitaskusse. Mobiiltelefon vibreeris ta käes. Ekraan näitas Ragnhildi numbrit. See oli täna juba kolmas kord. Ta teadis, et ei saa seda enam edasi lükata, ta pidi seda Ragnhildile ütlema. Et nad Theaga kihluvad peagi. Kui ta vaid leiaks õiged sõnad. Ta pani telefoni taskusse tagasi ning vältis peegelpilti. Kuid langetas otsuse. Ta pidi lõpetama arg olemise. Saama julgeks. Suureks sõduriks. Thea pärast Gøteborggatal. Isa pärast Taimaal. Jumala pärast taevas.

„Mis on?” kajas kellanuppude kohalt kõlarist.

„Ee, tere. Jon siin.”

„Mis asja?”

„Jon Päästearmeest.”

Jon ootas.

„Mis sa tahad?” prääksatas hääl.

„Ma toon toitu. Äkki teil on vaja…”

„Kas sul sigarette on?”

Jon neelatas ja trampis saabastega lumes. „Ei, mul oli seekord vaid toiduks raha.”

„Raisk.”

Taas sigines vaikus.

„Halloo?” hüüdis Jon.

„Jajah. Ma mõtlen.”

„Ma võin hiljem tagasi tulla, kui soovid.”

Avamismehhanism surises ning Jon lükkas kiirustades ukse lahti.

Trepikojas vedelesid ajalehepaberid, taara ja kollased jäätunud uriinilaigud. Kuid pakase tõttu pääses Jon vähemalt selle terava, hapukasmagusa haisu sissehingamisest, mis soojema ilmaga trepikoda täitis.

Ta üritas astuda kergelt, kuid ei suutnud vältida trepil trampimist. Uksel seisva ja teda ootava naise pilk püsis kilekottidel. Et vältida talle otsa vaatamist, mõtles Jon. Naisel oli loppis, pundunud nägu, mitmeaastase narkomaania tulemus, ta oli ülekaaluline ning hommikumantli alt paistis määrdunud valge T-särk. Ukseavast paiskus välja imalat haisu.

Jon jäi trepimademele seisma ja pani kotid käest. „On su mees ka kodus?”

*

„Jah, ta on kodus,” vastas naine pehmes prantsuse keeles.

Ta oli kena – kõrged põsesarnad ja suured mandlikujulised silmad. Kitsad veretud huuled. Ja hästi riides. Vähemalt see osa naisest, mida ta uksepraost nägi, oli hästi riides.

Ta kohendas automaatselt punast kaelarätti.

Neid lahutav turvakett oli soliidsest messingust ning kinnitatud raskele, nimesildita tammepuidust uksele. Kui ta oli Avenue Carnot’l maja ees seisnud ning oodanud, et uksehoidja ukse avaks, oli ta tähele pannud, et kõik jättis uue ja kalli mulje. Uksehinged, uksekellad, lukusüdamikud. Ja asjaolu, et kahvatukollane fassaad ning valged aknakatted olid kaetud inetu, määrdunud, musta õhureostuse kihiga, rõhutas vaid selle Pariisi linnaosa soliidsust ja hinnatust. Trepikojas olid rippunud ehtsad õlimaalid.

„Mida te soovite?”

Naise pilk ja hääletoon ei olnud ei sõbralikud ega vaenulikud, kuid neis peitus ehk kerge kõhklus, mida põhjustas mehe halb prantsuse keele hääldus.

„Mul on teade, madame.”

Naine kõhkles, kuid tegi lõpuks nagu oodatud:

„Hea küll. Olge nii kena ja oodake siin, ma lähen ja kutsun ta.”

Ta sulges ukse ning lukk langes õlitatud, pehme klõpsatusega kinni. Ta trampis jalgu. Peaks õppima rohkem prantsuse keelt. Ema oli temaga õhtuti inglise keelt harjutanud, kuid tema prantsuse keel oli emal üle jõu käinud. Ta põrnitses ust. Prantsuse ukseava. Prantsuse visiit. Kena.

Ta mõtles Giorgi peale. Valge naeratusega Giorgi oli temast aasta vanem, seega nüüd kahekümne nelja aastane. Oli ta endiselt sama kena? Blond ja väike ja kenake nagu mõni tüdruk. Ta oli olnud Giorgisse armunud, eelarvamusteta ja tingimusteta, nagu vaid lapsed võivad teineteisesse armuda.

Ta kuulis ukse tagant samme. Mehe samme. Luku kolinat. Sinine joon töö ja vabaduse vahel, siit algab seep ja uriin. Varsti tuleb lumi. Ta seadis end valmis.

*

Ukseavasse ilmus mehe nägu.

„Mida kuradit sa tahad?”

Jon kergitas kilekotte ja üritas naeratada: „Värske sai. Lõhnab hästi, eks?”

Fredriksen pani suure pruuni käe naise õlale ja lükkas ta eemale. „Mina tunnen vaid kristlase vere lõhna…” Seda hääldati selgelt, kaine diktsiooniga, kuid vesised silmad habemesse kasvanud näos rääkisid millestki muust. Silmad üritasid hoida fookust ostukottidel. Ta nägi välja nagu suur ja turske mees, kes on seestpoolt kokku kuivanud. Kelle skelett, isegi pealuu olid kokku tõmbunud naha all, mis rippus lõdvalt ja kolm numbrit suuremana tema pahatahtlikul näol. Fredriksen sügas määrdunud sõrmega värskeid haavu ninajuurel.

„Kas sa hakkad nüüd Jumalat kuulutama?” küsis Fredriksen.

„Ei, ma tahtsin tegelikult vaid…”

„Ole nüüd, sõdur. Te tahate ju selle eest midagi saada ka. Minu hinge, näiteks.”

Jon võdistas vormiriiete all õlgu. „Hingede üle mina ei otsusta, Fredriksen. Kuid toiduga saan ma hakkama, nii et…”

„Pean’d ikka väike jutlus ka.”

„Nagu ma ütlesin…”

„Lase tulla!”

Jon seisis ja vaatas Fredriksenile otsa.

„Lase aga oma märjast vitusuukesest tulla!” röögatas Fredriksen. „Pea meile jutlus, va ülbe kristlaskurat, et me saaks rahuliku südamega süüa! Lase tulla, et me saaks juba õhtale, mis teade sul täna Jumalalt on?”

Jon avas suu ja sulges taas. Neelatas. Üritas uuesti ja seekord õnnestus tal keelepaeltesse hääl sisse saada. „Teade on see, et ta ohverdas oma poja, et see sureks… meie pattude eest.”

„Valetad, raisk!”

*

„Ei, kahjuks mitte,” ütles Harry ja vaatas mehe õudust täis nägu enda ees ukseavas. Lõhnas lõunasöögi järele ja taamalt kostis riistade kolinat. Perekonnainimene. Isa. Praeguseni. Mees sügas käsivart ja ta pilk oli kinnitatud kusagile Harry pea kohale, nagu oleks tema ees seisev mees temast lühem. Sügamine tekitas rabeda, ebameeldiva heli.

Riistad ei kolisenud enam. Lohisevad sammud peatusid mehe selja taga ja tema õlale ilmus väike käsi. Nähtavale ilmus suurte hirmunud silmadega naisenägu:

„Mis lahti, Birger?”

„See politseinik tõi teate,” ütles Birger Holmen kõlatult.

„Mis lahti?” küsis naine ja vaatas Harryle otsa. „Kas see on meie poisi kohta? Kas see on Per?”

„Jah, proua Holmen,” ütles Harry ning nägi, kuidas naise silmadesse sigines hirm. Ta otsis jälle välja need võimatud sõnad. „Me leidsime ta kaks tundi tagasi. Teie poeg on surnud.”

Ta pidi oma pilgu naiselt ära pöörama.

„Aga ta… ta… kus…” Naise pilk eksles Harrylt mehele, kes aina sügas ja sügas oma käsivart. Varsti on veri väljas, mõtles Harry ja köhatas hääle puhtaks. „Ühest konteinerist Bjørvikas. Nagu me kartsimegi. Ta on olnud juba mõnda aega surnud.”

Tundus, nagu oleks Birger Holmen korraga tasakaalu kaotanud: ta tagurdas vaakudes valgustatud esikusse, haarates riidenagist. Naine astus ukseavasse ja Harry nägi, kuidas mees tema selja taga põlvili vajus.

Harry tõmbas hinge, torkas käe mantli alla. Plasku metall tundus sõrmeotste all jääkülm. Ta otsis ja tõmbas välja ümbriku. Ta ei olnud kirja lugenud, kuid tundis selle sisu liigagi hästi. Ametlik, lühike surmateade, kust olid eemaldatud kõik mittevajalikud sõnad. Surmateade kui bürokraatlik toiming.

„Mul on kahju, kuid see on minu töö kiri teile üle anda.”

*

„Mis tööd te teete?” küsis väike keskealine mees ülepingutatult suurilmaliku prantsuse keele hääldusega, mis ei olnud iseloomulik mitte ülemklassile, vaid neile, kes pingutasid, et sinna küündida. Külaline vaatas teda. Kõik sobis pildiga ümbrikus, isegi kitsas lipsusõlm ning väljaveninud, punast värvi suitsetamiskuub.

Ta ei teadnud, mida mees teinud oli. Vaevalt et kedagi füüsiliselt kahjustanud, sest hoolimata ärritusest hääles, näitas kehakeel kaitsehoiakut, hirmu isegi siin, oma koduuksel. Oli ta raha varastanud, võib-olla kõrvale kantinud? Temast võis jääda mulje, nagu töötaks ta numbritega. Kuid tegu polnud suurte summadega. Hoolimata sellest, et ta naine oli peen daam, jättis ta pigem mulje kellestki, kes pani oma taskusse natuke siit ja sealt. Võib-olla oli ta truudust murdnud, maganud vale mehe naisega? Ei. Selliseid mehi, kes on lüheldast kasvu, omavad vaid veidi üle keskmise suurusega varandust ning naist, kes näeb neist tunduvalt atraktiivsem välja, huvitab üldiselt rohkem, kas naine murrab neile truudust. Mees ärritas teda. Võib-olla selles oligi asi. Võib-olla oli mees lihtsalt kedagi ärritanud. Ta torkas käe taskusse.

„Seda tööd,” ütles ta ning asetas vaid kolmesaja dollari eest ostetud Llama MiniMaxi toru vastu pingul messingust ukseketti.

Ta sihtis summutiga. Lihtsa metalltoruga, mis oli püstoli otsa keeratud keermete abil, mille ta oli lasknud puurida ühel Zagrebi plekksepal. Ülemineku ümber oli mähitud must toruteip vaid selleks, et muuta see õhukindlaks. Ta oleks muidugi võinud üle saja euro eest ühe nii-öelda kvaliteetse summuti osta, kuid milleks? Ükski neist poleks nagunii suutnud summutada helikiirust ületava kuuli heli, kuuma gaasi heli, kui see põrkus külma õhuga, püstoli hõõrduvate mehaaniliste osade heli. Vaid Hollywoodi tõeluses kostsid summutiga püstoli lasud nagu popkorn kaane all.

Pauk kõlas nagu piitsalöök ja ta surus näo vastu kitsast avaust.

Mees pildilt oli ukseavast kadunud, ta oli hääletult selili kukkunud. Esik oli hämaralt valgustatud, kuid ta nägi seinal olevas peeglis ukseavast tulevat valgust ning omaenda pärani silma, kullast raamis. Surnu lebas paksul bordoopunasel vaibal. Pärsia? Võib-olla oli mehel siiski raha olnud.

Praegu oli tal vaid väike auk otsmikus.

Ta tõstis silmad ning tabas abikaasa pilgu. Kui see oli mehe abikaasa. Naine seisis ühe toa ukseavas. Tema selja taga rippus suur kollane riisipaberist lamp. Naine hoidis kätt suul ja vaatas teda, silmad pärani. Mees noogutas talle kergelt. Siis tõmbas ta ukse ettevaatlikult kinni, torkas püstoli tagasi õlakabuuri ning hakkas trepist alla minema. Ta ei kasutanud taganedes kunagi lifti. Või üüriautot või mootorratast või muud, mis võis peatuda. Ja ta ei jooksnud. Ei rääkinud ega karjunud, sest hääl võis osutuda tundemärgiks.

Taganemine oli töö kõige kriitilisem osa, kuid meeldis talle ka kõige rohkem. See oli nagu lend, unetu mittemiski.

Kojanaine oli tulnud välja ja seisis esimesel korrusel oma korteri ukse ees ning vaatas teda segaduses. Ta sosistas midagi hüvastijätuks, kuid naine vaikis vaid vastuseks. Kui politsei teda tunni aja pärast üle kuulab, küsivad nad temalt tundemärke. Ja ta nimetab need. Keskmist kasvu, tavalise välimusega mees. Kahekümneaastane. Võib-olla kolmekümnene. Igal juhul mitte neljakümnene. Tema arvates.

Ta astus tänavale. Pariisi vaikne müra, nagu äike, mis kunagi lähemale ei jõudnud, kuid ka kunagi otsa ei lõppenud. Ta kukutas oma Llama MiniMaxi prügikonteinerisse, mille ta eelnevalt välja oli valinud. Kaks uut, kasutamata sama marki püstolit ootasid teda Zagrebis. Ta oli saanud koguse pealt allahindlust.

Kui lennujaama buss pool tundi hiljem Pariisi ja Charles de Gaulle’i lennujaama vahelisel kiirteel Porte de la Chapelle’ist möödus, oli õhk täis lumeräitsakaid, mis langesid hõredate kahvatukollaste kõrte vahele, mis sirutusid kõvakskülmunuina halli taeva poole.

Kui ta oli reisile registreerunud ja turvakontrolli läbinud, läks ta otse meestetualetti. Ta jäi seisma valgete pissuaaride rea lõppu, nööpis püksid lahti ja sihtis joaga poti põhjas olevat valget lõhnatabletti. Ta sulges silmad ja keskendus paradiklorobenseeni ja J & J Chemicalsi sidrunimaitselise parfüümi kergelt magusale lõhnale. Vabadusse viivale sinisele kriipsule oli jäänud vaid üks peatus. Ta proovis sõna välja öelda. Os-lo.