Читать книгу Päästja - Jo Nesbø - Страница 8

Harry istus tooli seljatoele nõjatudes Oslo politseiprefektuuri – Norra suurimat arvu politseinikke koondava klaasist kolossi – kuuenda korruse punases tsoonis oma kabinetis number 605. Kabinetis, mida Halvorsen – noor politseinik, kellega Harry neid kümmet ruutmeetrit jagas – armastas kutsuda väljaselgitamiskabinetiks. Ning Harry, kui Halvorsenile tuli koht kätte näidata, kutsus väljaõppekabinetiks.

Kuid praegu oli Harry üksi ja põrnitses seina kohas, kus ilmselt oleks olnud aken, kui väljaselgitamiskabinetil midagi sellist oleks olnud.

Oli pühapäev, ta oli raporti valmis kirjutanud ning oleks võinud koju minna. Miks ta siis seda ei teinud? Läbi kujuteldava akna nägi ta taraga piiratud Bjørvika sadamat, kus värske lumi laskus serpentiinidena rohelistele, punastele ja sinistele konteineritele. Asi oli lahendatud. Per Holmenil, noorel heroiinisõltlasel, oli elust villand saanud ning ta oli konteineris oma viimase laksu kätte saanud. Püstolist. Ei mingeid välise vägivalla tundemärke ja püstol oli lebanud tema kõrval. Politsei informantide teadmist mööda ei olnud Per Holmen raha võlgu. Kui diilerid narkovõlglasi hukkasid, siis ei üritanud nad mitte mingil juhul seda millegi muuna näidata. Otse vastupidi. Seega ilmne enesetapp. Nii et milleks oma õhtut selle peale raisata, et nuuskida ringi kõledas, ebameeldivas konteinerisadamas, kust polnud nagunii muud leida kui veelgi rohkem kurbust ja lootusetust?

Harry vaatas riidevarnas rippuvat villast mantlit. Põuetaskus olev väike plasku oli täis. Ja sellest ajast peale puutumatu, kui ta detsembris viinapoes oli käinud, ostnud oma halvima vaenlase Jim Beami ning plasku täitnud, enne kui oli ülejäänud sisu kraanikaussi valanud. Sellest peale oli ta mürki endaga kaasas kandnud, nagu natside ninamehed, kes käisid ringi, tsüaniidikapslid kingataldades. Kust see tobe idee tuli? Ta ei teadnud. Ega polnudki oluline teada. See töötas.

Harry vaatas kella. Peagi üksteist. Kodus ootas teda usinalt kasutatud espressomasin ja vaatamata DVD, mida ta oli hoidnud just sellise õhtu puhuks. „All about Eve”. Mankiewiczi meistriteos aastast 1950 Bette Davise ja George Sandersiga.

Ta üritas tunnetada oma meeleolu. Ning teadis, et konteinerisadam jääb peale.

Harry oli mantlirevääri üles keeranud ning seisis, selg vastu põhjatuult, mis puhus tema ees kõrguva tara vahelt, tuisates lund sadamas olevate konteinerite ümber kuhjadesse. Sadam nägi öösel oma laiade lagedate platsidega välja nagu kõrb. Aiaga piiratud konteineriala oli valgustatud, kuid laternapostid kõikusid tuulehoogudes ning kahe- ja kolmekaupa üksteise peale laotud metallkirstude vahelistel tänavatel ekslesid varjud. Konteiner, mida Harry parajasti vaatas, oli punane, värv, mis ei sobinud kuidagi politsei oranžide eralduslintidega. Detsembrikuises Oslos olid konteinerid heaks varjupaigaks, olles pea sama suured ja mugavad kui prefektuuri arestimaja kambrid.

Sündmuskoha ülevaatajate rühma – mis vaevalt andis õige rühma mõõdu välja, koosnedes uurijast ja krimitehnikust – raportis seisis, et konteiner oli olnud mõnda aega tühi. Ja lukustamata. Valvur oli seletanud, et nii piinlikult täpsed nad nüüd tühjade konteinerite lukustamisega ka ei olnud, kuna ala oli piiratud ja pealegi valve all. Kuid üks narkar oli siiski sisse pääsenud. Ilmselt oli Per Holmen olnud vaid üks paljudest, kes Bjørvika kandis liikusid, kuna koht oli vaid kiviviske kaugusel narkarite supermarketist Platal. Võib-olla vaatas valvur sellele, et tema konteinereid kasutati aeg-ajalt öömajana, teadlikult läbi sõrmede, võib-olla teadis ta, et nad päästsid sel moel nii mõnegi elu?

Konteineril puudus lukk, kuid taras olev värav oli varustatud jämeda tabalukuga. Harry kahetses, et ei olnud prefektuurist helistanud ja oma tulekust ette teatanud. Kui siin tõesti valvurid olid, siis tema küll kedagi ei näinud. Harry vaatas kella, mõtles järele ja vaatas tara ülemist serva. Ta oli heas vormis. Polnud enam ammu nii heas vormis olnud. Ta polnud alkoholi oma saatuslikust suvisest tagasilangusest peale enam puutunud ning treenis korrapäraselt prefektuuri võimlas. Rohkem kui korrapäraselt. Enne lume tulekut oli ta purustanud Tom Waaleri vana rekordi Økerni takistusjooksus. Paar päeva hiljem oli Halvorsen ettevaatlikult pärinud, kas kogu see trennitegemine oli kuidagi Rakeliga seotud. Sest talle oli jäänud mulje, et nad ei kohtunud enam? Harry oli noorele politseinikule lühidalt, kuid arusaadavalt selgeks teinud, et kuigi nad jagasid kabinetti, ei tähendanud see veel, et nad jagaksid ka eraelu. Halvorsen oli vaid õlgu kehitanud ja küsinud, kellega Harryl veel rääkida oli, ning saanud oma aimdusele kinnitust, kui Harry oli tõusnud ja kabinetist number 605 välja marssinud.

Kolm meetrit. Ilma okastraadita. Käkitegu. Harry haaras väravast nii kõrgelt, kui ulatas, toetus jalgadega vastu väravaposti ning tõmbas end jälle püsti. Parem käsi üles, siis vasak – ta rippus sirgete kätega, kuni jalad jälle tuge leidsid. Liikus nagu tõuk. Ta heitis jalad üle serva ning maandus teisel pool väravat.

Harry kergitas polti ning lükkas konteineriluugi üles, võttis välja soliidse musta Army-taskulambi, puges eralduslindi alt läbi ning sisenes.

Sees oli veidralt vaikne, otsekui oleks ka helid jäätunud.

Harry pani lambi põlema ning suunas konteineri sügavusse. Valgusvihus nägi ta kriidijoonist põrandal, kust nad olid Per Holmeni leidnud. Beate Lønn, Brynsalleenil asuva krimitehnilise osakonna juht, oli talle pilte näidanud. Per Holmen oli istunud, selg vastu seina, auk paremas oimukohas ja püstol lebamas paremal käel. Vähe verd. See oli pähe tulistamise eelis. Ainus. Püstolisse mahtusid väikesekaliibrilised padrunid, nii et sisenemishaav oli väike ja väljumishaav puudus. Kohtumeditsiini osakond leiab seega kuuli pealuust, kus see on tõenäoliselt liikunud nagu kuulimängu kuul, tehes hakkliha sellest, mida Per Holmen oli mõtlemiseks kasutanud. Mida ta oli kasutanud selle otsuse langetamiseks. Ning lõpuks nimetissõrmele käsu andmiseks päästikule vajutada.

„Arusaamatu,” tavatsesid tema kolleegid öelda, kui leidsid enesetapu sooritanud noore. Harry eeldas, et nad ütlesid seda enesekaitseks, endast selle mõtte eemale tõrjumiseks. Ta ei mõistnud, miks kolleegid arvasid, et see on arusaamatu.

Ometigi oli ta täna pärastlõunal kasutanud täpselt sama sõna, seistes trepikojas ning vaadates hämaras esikus põlvitavat Per Holmeni isa, tolle nutust vappuvat kumaras selga.

Ja kuna Harry polnud leidnud surma, Jumala, lunastuse, teispoolse elu või kõige mõtte kohta ühtegi lohutavat sõna, oli ta vaid abitult pomisenud: „Arusaamatu…”

Harry kustutas taskulambi, torkas selle mantlitaskusse, ning teda ümbritses pimedus.

Ta mõtles enda isale. Olav Holele. Pensionile läinud õppejõule ja lesele, kes elas ühes Oppsali majas, nendele silmadele, kuhu ilmus sära, kui Harry või tütar Søs teda kord kuus külastasid, ning kuidas see sära aeglaselt kadus, kui nad kohvi jõid ning rääkisid asjadest, mis ei omanud erilist tähtsust. Sest ainus, mis tähtsust omas, kõrgus pildina klaveril, millel naine oli tavatsenud mängida. Olav Hole ei teinud enam suurt midagi. Luges vaid oma raamatuid. Riikide ja maade kohta, mida ta kunagi näha ei saa, mida ta kunagi ka näha ei taha, kuna naine kaasa ei saanud tulla. Kui nad mõnel harval korral naisest rääkisid, nimetas ta seda „suurimaks kaotuseks”. Ja praegu mõtles Harry sellele, kuidas nimetaks Olav Hole seda, kui nad ühel päeval tuleks ja ütleks, et ta poeg on surnud.

Harry väljus konteinerist ja sammus värava poole. Haaras kätega väravast kinni. Ja korraga saabus üks neist veidratest silmapilkudest, kui ootamatult sigineb täielik vaikus, mil tuul hinge kinni hoiab, otsekui selleks, et kuulatada või järele mõelda, ning talvepimeduses on aimata vaid linna kauget ja turvalist müra. Seda ja paberi krabinat asfaldil. Kuid tuul ei puhunud enam. Mitte paber, vaid sammud. Kiired kerged sammud. Kergemad kui inimesel.

Käpad.

Harry süda hakkas meeletult taguma ning ta tõmbas põlved välgukiirusel enda all tara vastu krõnksu. Alles hiljem suutis ta meenutada, mis teda nii hirmutanud oli. Vaikus ning see, et ta selles vaikuses midagi kuulnud ei olnud, ei urinat, ei muid märke agressioonist. Otsekui ei tahaks see miski, mis ta selja taga pimeduses oli, teda hirmutada. Vastupidi. Et see miski pidas talle jahti. Ja oleks Harry koeri paremini tundnud, oleks ta võib-olla teadnud, et on üksainus koeratõug, mille esindajad kunagi ei urise, ei kartes ega rünnates: isane must metzner. Harry sirutas käed üles ning tõmbas põlved jälle konksu, kui kuulis muutust rütmis ning siis vaikust ja teadis, et koer oli hüpanud. Ta lõi jalaga.

Väide, et sa ei tunne valu, kui hirm su vere adrenaliini täis on pumbanud, on parimal juhul ebatäpne. Harry röögatas, kui musta saleda koera hambad ta paremat sääremarja tabasid ning vajusid üha sügavamale, kuni surusid lõpuks otse vastu tundlikku kõõlust. Värav krigises, raskusjõud vedas neid mõlemaid allapoole, kuid Harryl õnnestus meeleheite jõul kinni hoida. Ja normaalsetes tingimustes oleks ta pidanud minema pääsema. Sest iga teine koer, kelle kehakaal oleks vastanud täiskasvanud musta metzneri omale, oleks juba lahti lasknud. Kuid musta metzneri hambad ja lõualihased on mõeldud kontide purustamiseks, millest pärines ka kuuldus, et koer on suguluses kontejärava tähnilise hüääniga. Seepärast jäi koer rippuma, olles Harry sääre külge needitud kahe, otsast kergelt kumera ülemise lõikehambaga ning ühe alumise lõikehambaga, mis tasakaalustas hammustuse. Teise alumise lõikehamba oli ta vaid kolmekuusena ühe terasest proteesi vastu purustanud. Harryl õnnestus vasak küünarnukk üle värava saada ning ta üritas neid mõlemaid üles tõmmata, kuid koera üks käpp oli värava võre vahele kinni jäänud. Ta kobas parema käega mantlitaskus, ning käsi haaras taskulambi kummiga kaetud käepidemest. Ta vaatas alla ning nägi looma esimest korda. Mustad silmad sama mustas näos pilkusid tuhmilt. Harry tõstis käe ja virutas koerale otse pähe, kõrvade vahele, nii kõvasti, et kuulis, kuidas pea ragises. Ta tõstis taskulambi ja lõi uuesti. Tabas tundlikku koonu. Tagus meeleheitlikult silmade pihta, mis polnud isegi pilkunud. Haare vallandus ja lamp kukkus maha. Peni hoidis ikka veel hammastega kinni. Harryl polnud varsti enam jõudu väravast hoida. Ta ei tahtnud mõelda sellele, mis edasi saab, kuid ei saanud ka mõtet peast.

„Appi!”

Harry abitu hädakarje kadus tuulde, mis oli taas tõusnud. Ta vahetas kätt ning tundis ootamatut vajadust naerda. Kas selline ongi tema lõpp? Et ta leitakse kaubasadamast, kus vahikoer on ta kõri läbi purenud? Harry tõmbas hinge. Väravavõre sakid soonisid ta kaenlaauku, sõrmed hakkasid surisema. Paar sekundit veel, ja ta peab lahti laskma. Oleks tal ometi olnud relv. Oleks tal vaid olnud plasku asemel pudel, siis oleks ta võinud selle purustada ja seda torkamiseks kasutada.

Plasku!

Viimast jõuraasu kokku võttes õnnestus Harryl käsi põuetaskusse torgata ja plasku välja tõmmata. Ta pistis pudelikaela suhu, haaras hammastega metallkorgist ja keeras. Kork vallandus ja ta hoidis seda hammaste vahel, kui alkohol ta suu täitis. Keha oleks nagu välk tabanud. Issaristike. Ta surus näo vastu väravat, nii et silmad tõmbusid vidukile ja Plaza ning Hotel Opera kaugetest tuledest said vaid valged kriipsud pimeduses. Ta langetas parema käega plasku, nii et see oli otse koera avali punaste lõugade kohal. Siis sülitas ta korgi ja alkoholi suust, pomises „terviseks” ja kummutas plasku tühjaks. Kaks pikka sekundit põrnitsesid mustad koerasilmad täielikus segaduses Harryle otsa, samal ajal kui pruun vedelik mulksudes Harry jalga mööda avatud suhu voolas. Siis lasi koer lahti. Harry kuulis, kuidas elav liha vastu paljast asfalti lärtsatas. Sellele järgnes midagi lalinasarnast ja vaikne niutsumine, enne kui käpad maad kraapisid ja loom kadus pimedusse, kust ta ilmunud oli.

Harry sai jalad alla ja heitis end üle värava. Ta keeras püksisääre üles. Isegi ilma taskulambita võis ta konstateerida, et „All about Eve’i” asemel ootab teda täna õhtul traumapunkt.

Jon lebas, pea Thea süles, silmad suletud, ning nautis teleka ühtlast surinat. Üks tüdruku lemmikseriaalidest. „The King of Bronx”. Või oli see Queens?

„Oled sa oma venna käest küsinud, kas ta saab sinu asemel Egertorgetile valvesse minna?” küsis Thea.

Ta oli pannud oma käe mehe silmadele. Tüdruku nahk lõhnas imalalt, mis tähendas, et ta oli just teinud insuliinisüsti.

„Mis valvesse?”

Tüdruk võttis käe ära ja tunnistas meest uskumatul pilgul.

Jon naeris. „Rahune maha, ma rääkisin Robertiga juba ammu. Ta oli nõus.”

Tüdruk oigas resigneerunult. Jon haaras tema käe ja pani oma silmadele tagasi.

„Ma lihtsalt ei öelnud, et see on sinu sünnipäev,” ütles ta. „Siis poleks nii kindel, kas ta oleks nõus olnud.”

„Miks mitte?”

„Sest ta on sinu järele hull, ja sa tead seda.”

„Ainult sinu jutu järgi.”

„Aga tema sulle ei meeldi.”

„Ei ole tõsi!”

„Miks sa siis kangestud iga kord, kui ma vaid tema nime nimetan?”

Tüdruk naeris valjul häälel. Võib-olla millegi peale Bronxis. Või Queensis.

„Õnnestus sul sinna restorani laud saada?”

„Jah.”

Tüdruk naeratas ja pigistas ta kätt. Siis tõmbas ta kulmud kipra.

„Tead mis. Äkki keegi näeb meid seal.”

„Armeest? Võimatu.”

„Aga kui see siiski juhtub?”

Jon ei vastanud.

„Võib-olla on aeg see avalikustada,” ütles tüdruk.

„Ma ei tea,” ütles Jon. „Kas ei oleks parem oodata, kuni me oleme täiesti kindlad, et…”

„Kas sa ei olegi kindel, Jon?”

Jon võttis tüdruku käe ära ning vaatas talle hämmeldunult otsa:

„Thea, ole nüüd. Sa ju tead, et ma armastan sind üle kõige. Asi ei ole selles.”

„Milles siis?”

Jon ohkas ja tõusis tema kõrval istukile. „Sa ei tunne Robertit, Thea.”

Naine muigas. „Ma olen teda väikesest peale tundnud, Jon.”

Jon niheles. „Jah, kuid on asju, mida sa ei tea. Sa ei tea, kui raevu ta võib minna. Ta muutub siis nagu teiseks inimeseks. See on tal isast. Ta muutub ohtlikuks, Thea.”

Thea toetas pea vastu seina ja vaatas tühjal pilgul enda ette.

„Ma panen lihtsalt ette sellega natuke oodata.” Jon murdis käsi. „Me peame ka sinu vennaga arvestama.”

„Rikardiga?” küsis tüdruk üllatunult.

„Jah. Mida ta selle peale ütleks, kui sina, tema enda õde, teataks just nüüd just minuga kihlumisest?”

„Ah siis sellepärast. Kuna te mõlemad kandideerite haldusjuhi kohale?”

„Sa tead väga hästi, et juhatus paneb rõhku sellele, et juhtivkohtadel olevatel ohvitseridel oleks abikaasaks usaldusväärne ohvitser. Selge see, et mulle tuleks taktikaliselt kasuks just praegu teada anda, et kavatsen abielluda Thea Nilseni, Frank Nilseni, komandöri parema käe tütrega. Kuid kas see oleks ka moraalselt õige?”

Thea näris alahuult. „Mis lõppude lõpuks selles töös sinu ja Rikardi jaoks nii olulist on?”

Jon kehitas õlgu. „Armee on maksnud kinni meie ohvitseride kooli ja neli aastat majandusõpinguid ärikoolis. Eks Rikard mõtleb samuti nagu mina. Et meil on kohustus kandideerida, kui armees on töökohti, milleks meil on kvalifikatsioon.”

„Võib-olla ei saa kumbki teist seda kohta. Isa räägib, et armees ei ole veel keegi alla kolmekümneviiene haldusjuhiks saanud.”

„Ma tean.” Jon ohkas. „Ära seda kellelegi ütle, kuid ma tunneks kergendust, kui Rikard selle koha saaks.”

„Kergendust?” ütles Thea. „Sina, kes sa oled üle aasta kõigi Oslo üürimajade eest vastutanud.”

„Seda küll, kuid haldusjuhi vastutuse alla kuuluvad terve Norra, Island ja Fääri saared. Kas sa teadsid, et armee kinnisvarafirma omab veerand tuhandet maja, millest ainuüksi Norras on kolmsada?” Jon patsutas kergelt kõhtu ja vaatas oma tuttaval murelikul ilmel lakke. „Ma vaatasin end täna ühelt kaupluseaknalt ja mind üllatas, kui väike ma olen.”

Näis, nagu poleks Thea viimast kuulnud. „Keegi ütles Rikardile, et kes selle töö saab, sellest saab järgmine piirkondlik komandör.”

„Järgmine komandör?” Jon naeris laginal. „Siis ma küll ei taha.”

„Ära tee nalja, Jon.”

„Ma ei tee nalja, Thea. Meie kaks oleme palju olulisemad. Ma ütlen neile, et ma ei kandideeri haldusjuhi kohale, ja siis anname oma kihlumisest avalikult teada. Ma võin teha muud olulist tööd. Armeel läheb ka majandusinimesi vaja.”

„Ei, Jon,” ütles Thea ehmunult. „Sa oled parim, kes meil on. Sind peab rakendama seal, kus sind kõige rohkem vaja on. Rikard on minu vend, kuid tal puudub… sinu arukus. Meie võime kihlumisest teatamisega oodata, kuni sind on tööle võetud.”

Jon kehitas õlgu.

Thea vaatas kella.

„Sa pead täna enne kahtteist minema. Emma ütles eile liftis, et tunneb minu pärast muret, kuna kuulis keset ööd, kuidas mu uks käis.”

Jon heitis jalad põrandale.

„Ma ei mõista, kuidas me suudame nii elada.”

Tüdruk vaatas Jonile korralekutsuvalt otsa. „Siin me vähemalt hoolitseme üksteise eest.”

„Jajah,” ütles Jon väsinult. „Me hoolitseme üksteise eest. Head ööd siis.”

Tüdruk klammerdus tema külge ja libistas käe vargsi mehe särgi alla ning too tundis oma üllatuseks, et käsi oli higist märg, nagu oleks see rusikas olnud, midagi mudinud. Tüdruk surus end tema vastu ja ta hingamine muutus raskemaks.

„Thea,” ütles Jon. „Me ei tohi…”

Tüdruk kangestus. Siis ta ohkas ja tõmbas käe ära.

Jon oli üllatunud. Kuni tänaseni polnud Thea erilist huvi üles näidanud, talle oli vastupidi jäänud mulje, nagu oleks tüdruk füüsilist kontakti natuke peljanud. Ja mees oli tema häbelikkust hinnanud. Ja tundus, et tüdruk oli täielikult rahunenud, kui Jon oli pärast esimesi kohtamisi öelnud, et põhikirjas seisab: „Päästearmee peab abielueelsest seksuaalsuhtest hoidumist kirstlikuks eeskujuks.” Ja kuigi osad leidsid, et „eeskujul” ja „keelul”, mida põhikiri kasutas tubaka ja alkoholi kohta, on vahe, ei pidanud ta sääraste nüansside pärast vajalikuks Jumalale antud tõotust murda.

Ta kallistas tüdrukut kergelt, tõusis ja läks tualetti. Lukustas ukse enda järel ja keeras kraani lahti. Lasi veel kätele voolata, vaadates sulatatud liiva siledat pinda, mis peegeldas inimese näojooni, kes kõigi väliste tunnuste järgi oleks pidanud olema õnnelik. Ta peab Ragnhildile helistama. Asjale kriipsu peale tõmbama. Ta tõmbas sügavalt hinge. Ta oli õnnelik. Mõni päev oli lihtsalt teistest raskem.

Ta kuivatas näo ja läks tüdruku juurde tagasi.

*

Oslo traumapunkti ooteruumi Storgatal majas number 40 täitis hele, kalk valgus. Siin oli esindatud selle kellaaja kohta tavaline issanda loomaaed. Üks värisev narkomaan ajas end kakskümmend minutit pärast Harry tulekut püsti ja lahkus. Tavaliselt ei viitsinud nad kauem paigal istuda kui kümme. Harry sai tast väga hästi aru. Ta tundis suus ikka veel viski maitset, see oli äratanud vanad vaenlased, kes sügavuses ahelaid lõgistasid. Jalg tegi põrgulikult valu. Ja retk konteinerisadamasse oli – nagu üheksakümmend protsenti politseitööst – olnud tulutu. Ta andis endale lubaduse Bette Davisega sõlmitud kokkuleppest järgmine kord kinni pidada.

„Harry Hole?”

Harry tõstis pilgu ja vaatas valges kitlis meest, kes ta ette seisma oli jäänud.

„Jah?”

„Ole hea ja tule kaasa.”

„Tänan, kuid ma arvan, et tema seal oli enne mind,” ütles

Harry ning noogutas peaga tüdruku suunas, kes istus vastasrea toolil, pea käte vahel.

Mees kummardus talle lähemale.

„Ta on ainuüksi täna siin juba teist korda. Temaga pole midagi hullu lahti.”

Harry järgnes arsti valgele kitlile, longates piki koridori, ning sisenes kitsasse kabinetti, kus oli vaid laud ja riiul. Ta ei näinud ühtegi isiklikku eset.

„Ma arvasin, et teil politseinikel on oma meditsiinitöötajad,” ütles kittel.

„Kus sa sellega. Meid ei lasta tavaliselt isegi järjekorras ette. Kust sa tead, et ma olen politseinik?”

„Vabandust. Ma olen Mathias. Ma läksin lihtsalt läbi ooteruumi ja nägin sind.”

Arst naeratas ja sirutas käe. Harry nägi, et tal olid ühtlased hambad. Nii ühtlased, et teda oleks võinud kahtlustada proteeside kasutamises, kui kogu ülejäänud nägu poleks olnud sama sümmeetriline, puhas ja sirgete joontega. Silmad olid sinised ja neid ümbritsesid naerukurrud ning käepigistus oli kindel ja kuiv. Nagu arstiromaanis, mõtles Harry. Soojade kätega arst.

„Mathias Lund-Helgesen,” täpsustas mees ning vaatas Harryt uurivalt.

„Ma saan aru, et sa leiad, et ma peaks sind tundma,” ütles Harry.

„Me oleme kohtunud. Eelmisel suvel. Rakeli pool aiapeol.”

Harry kangestus, kuuldes teise suust Rakeli nime.

„Või nii?”

„See olin mina,” ütles Mathias Lund-Helgesen kiiresti ja vaikselt.

„Mhm.” Harry noogutas aeglaselt. „Ma jooksen verd.”

„Ma mõistan.” Lund-Helgesen manas näole tõsise ja kaastundliku ilme.

Harry käänas püksisääre üles. „Siit.”

„Ah sedamoodi.” Mathias Lund-Helgesen naeratas kerges segaduses. „Mis juhtus?”

„Koer hammustas. Saad sa midagi teha?”

„Siin pole suurt midagi teha. Verejooks lakkab ise. Ma puhastan haava ja panen midagi peale.” Ta kummardus. „Kolme hamba jäljed, nagu ma näen. Ja me peame sulle ka marutaudisüsti tegema.”

„Ta hammustas luuni välja.”

„Jah, nii see tundubki.”

„Ei, ma pean silmas, ta hammustas tõesti…” Harry vakatas ja tõmbas ninaga. Talle oli just kohale jõudnud, et Mathias Lund-Helgesen arvas, et ta on purjus. Ja miks ta poleks pidanud olema? Katkirebitud mantli, koerahammustuse ja halva kuulsusega viinahaisune politseinik. Kas ta nii seda esitlebki, kui ta räägib Rakelile, et tolle ekskallim oli jälle jooma hakanud?

„Valusalt,” lõpetas Harry.