Читать книгу Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla - Jo Nesbø - Страница 6

Aga keegi ei tulnud doktor Proktori maja ust avama.

„Kus ta olla võib?” pomises Bulle ja kiikas postipilust sisse.

„Seal,” vastas Lise.

„Kus?” küsis Bulle.

„Seal ülal.”

Bulle keeras ringi ja vaatas, kuhu Lise osutas.

Ja seal nägi ta katuseharjal tasakaalu hoidmas pikka kõhna professorikuues meest, kellel olid roosad kõrvaklapid peas. Mees kõndis üliväikeste sammudega ja hoidis käsi enda ees.

„Doktor Proktor!” hüüdis Bulle nii kõvasti, kui suutis.

„Ta ei kuule,” sõnas Lise. „Tal on Topeltkurt peas.”

Topeltkurt – ehk Doktor Proktori Topeltkurdistavad Kõrvaklapid – oli asi, mille professor oli leiutanud selleks, et kaitsta kuulmist ühe oma teise leiutise kõrvulukustava paugu eest, nimelt Doktor Proktori Puuksunaudipulbri eest.

Lise voolis lumepalli ja lasi selle lendu. Pall kukkus katusele täpselt professori ette, kes võpatas ja hakkas mingit imelikku tantsu tantsima. Tema käed käisid kui tuuleveskid ja ta lükkas kogemata roosad kõrvaklapid ühe silma peale.

„Millega sa tegeled?” hüüdis Bulle.

„Ma ... ma vehin kätega,” hõikas professor ja vehkis veel rohkem kätega. „Ja kõigutan oma ülakeha ...” oigas ta, samal ajal kui ta pikk ja kõhn ülakeha siia-sinna kõikus. „Ja kaotan tasakaalu!” karjus ta ja oli järsku kadunud.

Lise ja Bulle vaatasid hirmunult üksteisele otsa. Seejärel jooksid nad teisele poole maja.

„Halloo?” hüüdis Lise.

„Halloo?” hüüdis Bulle.

„Halloo jah,” kõlas kuivalt ja õõnsalt lume seest august, kust kaks kätt välja paistsid. „Ja kui me oleme hallootamisega ühele poole saanud, siis kas oleks võimalik pisut abi saada?”

Lise ja Bulle haarasid kumbki ühest käest kinni ja juba teist korda sel imelikul päeval tõmmati lumest välja üks täiskasvanud mees. Või kui täiskasvanuks sai seda meest pidada. Doktor Proktor leiutas peamiselt selliseid asju, mis olid üpris lapsikud, kohutavalt naljakad ja täiskasvanute maailmas kahjuks mitte eriti kasulikud. Aga see ei olnud eriti oluline, sest tal oli aed pirnipuuga, kaks head sõpra ja lisaks kõigele oli ta kihlatud maailma kõige toredama ja – nii palju kui ta läbi tahmunud ujumisprillide suutis otsustada – Oslo kauneima naise Juliette Margariiniga.

„Miks sul kõrvaklapid peas on?” küsis Lise, kui nad doktori jalule aitasid.

„Mul kõrvad kohutavalt külmetasid, aga ma ei leidnud mütsi üles,” vastas professor. „Mis toimetate?”

Lise jutustas, mis koolihoovis juhtunud oli.

„Gregor Galvanius jah,” sõnas Proktor ja harjas sassis juustest lund välja. „Päris omamoodi tegelane.”

„Kas sa tunned härra Hõkki?” küsis Bulle. „Truls ja Trym õmblesid tõeliselt kohutavate ristpistetega ta püksid tooli külge. Kunst ja käsitöö on ühed kahtlased asjad, ma ütlen. Huvitav, kuidas nad said seda nii teha, et ta ei märganud midagi.”

Proktor ohkas. „Gregor oli vast magama jäänud, vaeseke.”

„Ükski õpetaja ei jää ju omaenda tunnis magama,” sõnas Lise.

„Jääb ikka, kui tegemist on olevusega, kes peaks tegelikult talveunes olema,” vastas Proktor.

„Mis need veel on?” küsis Bulle ja osutas Proktori jalgadele.

„Need,” vastas professor ja vaatas alla punase-oranžikirjudele saabastele, mida ehtisid sinised paelad, „on minu uus leiutis. Doktor Proktori Tasakaalukingad. Vaadake ...” Ta tõstis ühe jala ja näitas neile saapatalda. „Need on vanad poksitossud, mille sisse ma panin aktiivsed magnetiribad. Nendega saab kõikjal tasakaalu hoida. Peab lihtsalt seda lülitit sättima.”

Jalanõule oli kinnitatud tavaline ahjulüliti. Lise luges tähiseid:

SIRGE JOON

KÕVER JOON

AIAPIIRE

SILLAKAAR

KATUSEHARI

„Lahe!” hüüdis Bulle. „Kas ma tohin proovida?”

„Veel mitte, armas Bulle. Seda peab natuke täiustama, enne kui see on ... ee, täiuslik.”

„Aga miks siis sina nendega katusel kõndisid?” küsis Bulle pisut solvunult. Sest kui Bulle sai doktor Proktori leiutisi testida, meeldisid talle enim just need, mis ei olnud veel päris täiuslikud.

„Ma pean antenni kohendama,” vastas Proktor ja osutas katusele, kus üks suur teleriantenn joonistas kahvatu talvetaeva taustale sirgeid musti jooni. „Ma ei näe enam peaaegu ühtegi telekanalit.”

Lise oigas: „Aga armas professor! Kas sa ei teagi, et telesignaalid on nüüd digitaalseks muutunud? Mitte ükski vana antenn ei tööta enam.”

Doktor Proktor kergitas üht kulmu ja vaatas Liset. Seejärel katusel olevat antenni. Ja siis kella.

„Kuidas küll aeg läheb. Mis toimps?”

„Vabandust?” küsis Lise.

„Mis toi-me-ta-te?”

„Ma nägin midagi, mis kadus siis, kui lumi ära sulas,” vastas Bulle.

„Lumi kipub seda ikka tegema, kui ära sulab,” sõnas Proktor ja haigutas. „Mis muud?”

„Koolilipul on üks täht puudu,” ütles Lise.

„Tundub, nagu oleks maailma lõpp lähedal,” lausus Proktor kuivalt ja hakkas läbi lume välisukse poole sumpama.

„Kas sul on nõu anda, mida me peaksime tegema?” küsis Lise.

„Loomulikult,” vastas Proktor.

„Ja mis see oleks?”

„Sama, mida me alati teeme. Me valmistame karamellipudingit.”

„Tähendab,” alustas doktor Proktor, kui nad kolmekesi olid professori köögilaua taga nahka pistnud poolteist meetrit karamellipudingit.

Köögikapil seisid mudelhelikopter, mida professor kreemi vahustamiseks kasutas, leivaröster, mida ta kasutas labakinnaste ja sokkide kiirkuivatuseks, ja kalasupikastrul, mille põhja ta oli suure augu teinud, kuna ta kalasuppi ei sallinud.

„Sa ütlesid midagi,” sõnas Proktor.

„Jah,” vastas Bulle ja röhatas valjult. „Vabandust.”

„Võta heaks. Mida sa enne ütlesid?”

„Raske öelda. See oli pärast Gregor Galvaniuse kokkupõrget justkui lumekihiga kaetud. Ma nägin selle piirjooni. Aga siis sulas lumi ära ja tundus, nagu oleks see nähtamatuks muutunud.”

„Inimene või loom?”

„Ma ei tea. Selle jäljed ei kuulunud igatahes ühelegi loomale, keda olen varem näinud. Ega ka paljale inimjalale või kingadele või saabastele. Tundus, nagu sel oleks jalas olnud ...” Bulle pigis­tas ühe silma kinni ja tal oli ilme, nagu pingutaks ta väga ajusid, et meenutada, mis sel jalas olid.

„Hm,” sõnas Proktor. „Ja sellel lipul oli üks täht puudu? Aga kui te tagasi läksite, siis olid kõik tähed olemas?”

Lise noogutas.

Doktor Proktor sügas lõuga.

„Sokid!” hüüdis Bulle.

Lise ja Proktor vaatasid talle otsa.

„Need olid sokijäljed,” ütles Bulle. „Teate küll, sellised, nagu sa oleksid vette kukkunud ja siis koju tulnud, kingad jalast võtnud ja märgade sokkidega üle põranda kõndinud.”

„Sokivaras,” sosistas Proktor endamisi. „Kõnevead. Kuukam ...” Aga siis oleks ta justkui märganud, et Bulle ja Lise endiselt seal istuvad, ja jäi järsult vait.

„Sokivaras?” küsisid Lise ja Bulle kooris.

„Kõnevead!” ütles Proktor. „Ma mõtlen ... et ma tegin vea.” Ta osutas aknast välja. „Isver! Vaadake, lund on hakanud sadama!”

Nad vaatasid välja. Ja seal langesid tõepoolest mõned lumehelbed.

Lise vaatas doktor Proktorile otsa: „Mis on sokivar ...”

„Ma töötan muuseas uue leiutise kallal,” ütles doktor Proktor enne, kui Lise oli jõudnud lõpuni rääkida. „See on jõulupuu ja tavalise kuuse muteeritud ristsugutis ja see kasvatab karda, paberingleid ning tulesid. Puu tuleb lihtsalt maha raiuda ja juba ehituna tuppa tõsta. Mis te sellest arvate?”

Bulle raputas pead. „Halb idee. Kuusepuu ehtimine on ju pool rõõmu.”

„Tõsiselt?” küsis Proktor.

„Jah,” vastas Bulle ja kraapis taldrikut. „Kas sa ei võiks parem leiutada midagi, mis paneks Dølgeni kooliorkestri paremini kõlama?”

„See on tõenäoliselt võimatu,” vastas doktor Proktor. „Aga mis te arvate karamellipudingimaitselisest jõulupudrust?”

„SELLEGA oled sa juba õigel teel!” hõiskas Bulle ja piilus viimast karamellipudingitükki, mis oli kandikule alles jäänud. „Kui keegi teine rohkem ei soovi, siis ma võin ehk ...”

„Proktor,” ütles Lise. „Mida sa sokivarga all mõtlesid?”

„Pole kunagi millestki sellisest kuulnud,” vastas Proktor. „Ja ka teie mitte.”

Lise vaatas Bulle poole. Poisi põsed nägid välja nagu kaks õhupalli ja karamellipudingi kandik oli tühi.

„Oi, mis kell juba on,” sõnas doktor Proktor ja haigutas valjult.

*

„Kas sulle ei tundunud, et Proktor oli täna õhtul pisut imelik?” küsis Lise, kui nad trepil seisid.

„Ei,” vastas Bulle, röhatas valjult ja naeratas seejärel õnnelikult.

„Muidugi,” ütles Lise ja pööritas silmi.

Kui Lise oli koju jõudnud, õhtust söönud, kodutöö ära teinud ja klarnetit harjutanud, hüüdis ema alakorruse elutoast, et tema arust oleks Lisel viimane aeg magama minna. Ja seda arvas tegelikult ka Lise ise. Kui ta oli hambad ära pesnud ja alla head ööd soovima läks, istusid vanemad teleri ees, kus oli näha mehi ja naisi, kes täiest kõrist laulsid ja end edasi-tagasi kõigutasid, nii et nende pikad valged rüüd lehvisid nagu kardinad suvetuules. Ja Lise tundis, et ta igatseb kevadet.

„Mis see veel on?” küsis ta.

„See?” ütles komandandipapa. „See on „Laululahing”. Koor, kes võidab, saab sada tuhat krooni ja viiskümmend ööri. Pluss veel oma telesaate. Pluss reisi koos majutusega Taani kämpingus.”

„Pluss pool aastat tasuta juukselõikuseid Mossi ja Vossi juures,” lisas ema. „Pluss ...”

„Kes laulab?” küsis Lise.

„Hallvard Tenoreseni koor,” põristas isa.

„Kes on Hallvard Tenoresen?”

„Kes on Hallvard Tenoresen?” kordas ema üllatunult. „Päriselt ka, Lise, sa peaksid pisut rohkem kollast ajakirjandust lugema. Hallvard Tenoresen on ju see laulev kiropraktik Jönköpingist. Kõige vahvam koorijuht Skandinaavias. Vaata, kui vahva ta on. Imelik, et ta abielus pole.”

„Pole üldse imelik, et ta abielus pole,” mügistas komandandipapa.

Lise vaatas kooriliikmeid, kes ajasid suud pärani, laulsid ja naeratasid. Siis läks ta ära.

Kui Lise oli voodisse jõudnud, kustutas ta seinalambi, pani taskulambi põlema ja suunas valgusvihu teisel pool teed kõrguva kollase maja ühte aknasse. Ja nagu tavaliselt, läks ka täna seal tuli põlema ja pisitillukesed sõrmed hakkasid varjuteatrit tegema. Täna õhtul tundus peategelaseks olevat luksuv mees, kes ringi veeres ja millelegi otsa sõitis. Talle tuli appi pika ninaga naisterahvas. Mees üritas teda suudelda, aga naine tõukas ta eemale. Lise naeris valjult. Ja unustas täiesti, et ta oli unustanud selle, mille ta unustanud oli. Kui etendus läbi sai, uinus Lise rahulikult nagu ikka ja ebatavaliselt kiiresti. Ja ta ei pannud tähele, et lumesadu oli lakanud ja Kanonveieni kanalisatsioonikaevust hakkas kostma imelikku häältemõminat. See kandus üles kuu poole, kes pilgutas uniselt alla Oslo poole silmi ja ümises üht laulukest.