Читать книгу Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla - Jo Nesbø - Страница 7

Järgmisel päeval rääkisid koolis kõik „Laululahingust” ja kelle poolt nad hääletanud olid.

„Hallvard Tenoreseni koori poolt,” ütles üks.

„Koori, keda juhib Hallvard Tenoresen,” ütles teine.

Aga teised ütlesid lihtsalt: „Hallvard Tenoresen.”

„Laululahingu” viimane ja otsustav voor pidi olema juba samal õhtul. Kõik tahtsid seda muidugi näha ja loomulikult tahtsid nad kõige enam näha Hallvard Tenoresenit.

Lõunavahetunnil istusid tüdrukud koridoris pinkidel, sõid kaasavõetud võileibu ja rääkisid selle mehe pehmest pikast tukast, mis peaaegu kattis tema sinised leebed silmad, ja mehe täiuslikest hammastest, mis seisid suus rivis nagu valgeks värvitud aialatid.

„Nagu päriselt ka,” ütles Beatrize, kes ei olnud lihtsalt kõige ilusam tüdruk klassis, vaid ka parim matemaatikas, kehalises, keksu hüppamises ja tegelikult peaaegu kõiges. „Minu meelest me peaksime nagu enda koori tegema. Ja siis saaksime järgmisel aastal osaleda.”

Ja nagu ikka, kui Beatrize midagi ütles, noogutasid teised tüdrukud takka. Kõik peale Lise, kellele oli armuliselt pingiotsale koht loovutatud.

Beatrize viskas oma pikki blonde juukseid ja uuris oma värskelt lakitud küüsi: „Ma olen nagu täiega kindel, et me võidaksime. Nagu lihtsalt vaadake meid. Meist nagu lausa õhkub sarmi ja sisemist ilu ja sellist värki.”

Lise pööritas silmi, aga keegi tüdrukutest ei märganud seda. Ja vaevalt oleks neile korda läinud, kui nad oleksidki märganud.

„Aga kuidas me selle koori nagu teeme, Beatrize?” küsis üks tüdrukutest.

„Lihtsalt,” vastas Beatrize ja uuris oma juukseotsi. „Me vajame nagu ainult dirigenti.”

„Aga kuidas me ta nagu leiame?”

Ülevalt kõlas hüüatus: „Dirigendi?”

Ja koos hüüatusega pudenes midagi ülalt alla ja maandus laksatusega nende ette, jäädes pidama kahele kingatallale, suurus kakskümmend kaheksa. Silmad hiilgasid tedretähnide vahel. Väikeses peas istus viltune erkoranž tuttmüts. „Hästi, ma võtan töö vastu.”

„Kust sina nagu välja ilmusid?” küsis Beatrize.

„Mütsiriiulilt,” vastas Bulle, kägardas võileivapaberi kokku ja viskas selle täiusliku kaarega Lise kõrval seisvasse prügikasti. „Millal ma alustan?”

Beatrize pööritas silmi. „Kas sa arvad, et me tahame mingit punapäist päkapikku endale dirigendiks?”

Teised tüdrukud kihistasid.

„Sellisel juhul ei hääletaks meie poolt keegi,” sosistas üks neist.

„Kui meie dirigendiks oleks see kaltsukott,” sosistas teine.

„Sa ei ole eriti teemas, pisipõnn,” ütles Beatrize.

„Pakkumine saab läbi viie sekundi pärast,” sõnas Bulle. „Neli, kolm ... Noh, mis te kostate?”

Ja vastus kõlas ühehäälselt nagu koor: „EIIIII!”

„Ahah siis,” ütles Bulle. „Aga ärge tulge siis meile kaebama, et teile ei antud võimalustki, kui me järgmisel aastal võidame.”

„Meie?” küsis Beatrize.

„Jah,” vastas Bulle.

„Nagu kes siis?”

„Lise on sopran ja mina olen tenor.”

Tüdrukud hakkasid hüsteeriliselt naerma, aga Lise ärritus.

„Bulle ...” alustas ta.

„Kas teil on mingi nimi ka vä?” itsitas Beatrize.

„Aga muidugi,” vastas Bulle ja joonistas õhku tähed, samal ajal nime aeglaselt ja rõhutatult ette veerides: „Bulle Üsna Harmooniline Ja Täiesti Segane Koor.”

„Haa, haa,” naeris Beatrize põlglikult. „Kas teie kooris on nagu ainult kaks liiget vä? Hallvard Tenoresenil on nagu vähemalt kolmkümmend.”

„Kes ütles, et ainult kaks?” küsis Bulle. „Loomulikult on meid rohkem.”

„Nagu kes siis veel ä?”

„Nojaa, meil on ju bariton doktor Proktor,” sõnas Bulle ja pigistas kulmud kokku, samal ajal sõrmede pealt lugedes, nagu oleks kõiki liikmeid õudselt raske meelde tuletada. „Ja ... ja alti laulab meil tema kihlatu, Juliette Margariin. Ja siis on meil loomulikult veel kastraatlaulja Perry.”

„Kes see Perry nagu veel on?”

„Perry on seitsmekoivaline peruu imiämblik. Ta suudab võtta nii kõrgeid noote, et ebamusikaalne inimkõrv ei suuda neid tabadagi. See on väga nauditav.”

„Päh,” turtsatas Beatrize. „Sa lihtsalt mõtled kõik jälle välja nagu tavaliselt, Bulle. Kõik teavad ju, et pole olemas mingisugust seitsmekoivalist peruu ... peruu ...”