Читать книгу Punarind - Jo Nesbo - Страница 6

Välisministeeriumi kantsler Bernt Brandhaug astus pikkade sammudega mööda koridori. Ta oli lahkunud oma kabinetist kolmkümmend sekundit tagasi ja neljakümne viie pärast on ta koosolekusaalis. Ta kergitas õlgu, tundis, et neil on pintsakus peaaegu kitsas ning seljalihased tõmbuvad vastu riiet pingule. Latissimus dorsi – murdmaasuusatamise lihased. Ta oli kuuekümneaastane, kuid ei näinud välja päevagi vanem kui viiskümmend. Mitte et välimus talle tähtis oleks olnud, kuid ta oli sellest teadlik, et näeb hea välja. Ilma et ta pidanuks selle jaoks rohkem tegema kui trenni, mida ta nagunii armastas, käima talviti paar korda solaariumis ja kitkuma hallid karvad oma juba üsna suurtest kulmupuhmastest.

„Tere, Lise!” hüüdis ta koopiamasinast möödudes, ja noor ministeeriumi aspirant võpatas, jõudes talle saata vaid kahvatu naeratuse, enne kui ta järgmise nurga taha kadus. Lise oli äsja ülikooli lõpetanud jurist ja tema ühe endise õpingukaaslase tütar. Ta oli alustanud kõigest kolm nädalat tagasi. Ja sellest hetkest alates oli ta teadnud, et välisministeeriumi kantsler, maja kõrgeim ametnik, teadis, kes tema on. Kas mehel õnnestub ta ära võrgutada? Ilmselt. Mitte et nii peaks juhtuma. Tingimata.

Brandhaug kuulis häältesuminat juba enne, kui ukseni oli jõudnud. Ta vaatas kella. Seitsekümmend viis sekundit. Seejärel astus ta sisse, heitis kiire pilgu üle koosolekusaali ning nentis, et kõik kutsutud instantsid olid esindatud.

„Ja sina oled siis Bjarne Møller?” hüüdis ta ja sirutas laialt naeratades käe üle laua pikka kasvu kõhnale mehele, kes istus politseiülema Anne Størkseni kõrval.

„Sa oled POJ Møller, eks ole? Ma olen kuulnud, et sa jooksed Holmenkolleni teatejooksus suurte tõusude ja languste etappi?”

See oli üks Brandhaugi salanippe – hankida veidi infot inimeste kohta, keda ta esimest korda kohtas. Midagi, mis ei seisnud nende CV-s. See muutis nad ebakindlaks. POJ – nende oma ametkonna sisene lühend mingi politseiosakonna juhi kohta – kasutamisega oli ta eriti rahul. Brandhaug istus, pilgutades silma oma vanale semule Kurt Meirikule, politsei järelevalveosakonna juhile, ja uuris teisi laua ümber istujaid.

Veel ei teadnud keegi, kes asja juhtima asub, kuna koosolekule olid kogunenud põhimõtteliselt võrdväärsed esindajad riigikantseleist, Oslo politseiprefektuurist, kaitseväe luureosakonnast, eriüksusest ja tema enda välisministeeriumist. Koosoleku kutse oli saatnud PMK − peaministri kantselei, kuid polnud mingit kahtlust, et operatiivvastutus langeb Oslo politseiprefektuurile selle juhi Anne Størkseni isikus ja PJT-le⁶ Kurt Meiriku isikus, kui asi kord sinnamaale jõuab. Riigisekretär peaministri kantseleist jättis mulje, nagu sooviks ta asja juhtimise enda kätte võtta.

Brandhaug sulges silmad ja kuulatas.

Tore-jälle-näha-vestlused seiskusid, häältesumin vaibus tasapisi, üks lauajalg kõlises. Veel mitte. Paberid krabisesid, pastakad klõpsusid – nii olulistel koosolekutel kui see olid ülemustel enamasti kaasas oma sekretärid, juhuks kui hiljem tuleb hakata üksteist süüdistama asjade pärast, mis viltu läksid. Keegi köhatas, kuid see kostis ruumi valest otsast, ja pealegi ei olnud see köhatus seotud hääle puhtaksköhimisega enne rääkima hakkamist. Keegi hingas sisse, et alustada.

„Hakkame siis pihta,” ütles Bernt Brandhaug ja avas silmad.

Pead pöördusid tema poole. Iga kord sama lugu. Poolavatud suu, riigisekretäri oma, proua Størkseni viril naeratus, mis näitas, et ta sai aru, mis toimus – kuid muidu: ilmetud näod, mis vaatasid talle otsa aimamata, et lahing on juba kaotatud.

„Tere tulemast esimesele koordineerimiskoosolekule. Meie töö seisneb selles, et toimetada neli maailma kõige tähtsamat meest nii enam-vähem elavas olekus Norrasse ja Norrast välja.”

Viisakad naerumühatused laua ümber.

„Esmaspäeval, 1. novembril saabuvad PVO liider Yasir Arafat, Iisraeli peaminister Edhu Barak, Venemaa president Vladimir Putin ja kõige lõpuks nagu rosin saia sees – viiekümne üheksa päeva pärast täpselt kell kuus viisteist maandub Oslo Gardermoeni lennujaamas Airforce One, pardal Ameerika president.”

Brandhaugi pilk liikus laua ümber näolt näole. See peatus uuel, Bjarne Mølleril.

„Muidugi juhul, kui ei ole udu,” ütles ta, teenides ära naeru ning pannes rahulolevalt tähele, et Møller unustas hetkeks hirmu ja naeris kaasa. Brandhaug naeris vastu ja paljastas oma tugevad hambad, mis olid pärast viimast kosmeetilist töötlust hambaarsti juures veel raasukese valgemad.

„Me ei tea veel täpselt, palju tulijaid on,” ütles Brandhaug.

„Austraalias oli presidendi saatjaskond kaks tuhat, Kopenhaagenis tuhat seitsesada.”

Laua ümber tekkis mõmin.

„Kuid minu kogemus näitab, et realistlikum oleks arvestada seitsmesajaga.”

Brandhaug ütles seda kindlas teadmises, et tema „arvestus” leiab peagi kinnitust, kuna ta oli saanud tunni aja eest faksi nimekirjaga 712 tulijast.

„Mõned teist murravad kindlasti pead selle üle, mida president kõigest kahepäevasel tippkohtumisel nii paljude inimestega teeb. Vastus on lihtne. Siin on tegemist vana hea võimuretoorikaga. Seitsesada, kui mu arvestus on õige, on täpselt see arv inimesi, mis oli keiser Friedrich III-l kaasas, kui ta 1468. aastal Rooma läks, et paavstile selgeks teha, kes on kõige vägevam mees maailmas.”

Taas naer laua ümber. Brandhaug pilgutas Anne Størksenile silma. Ta oli leidnud lause Aftenpostenist. Ta lõi käed kokku.

„Mul ei ole vaja teile öelda, kui lühike aeg on kaks kuud, kuid see tähendab, et meil on iga päev kell kümme selles ruumis siin koordineerimiskoosolek. Kuni need neli meest on meie vastutuse all, tuleb teil kõik muu kõrvale jätta. Puhkused ja vabad päevad on keelatud. Ja haigestumised. Kas kellelgi on küsimusi, enne kui jätkame?”

„Meie arvates…” alustas riigisekretär.

„Depressioon kaasa arvatud,” katkestas Brandhaug ja Bjarne Møller naeris tahtmatult valjul häälel.

„Meie…” alustas riigisekretär taas.

„Ole lahke, Meirik,” hüüdis Brandhaug.

„Mida?”

PJT juht Kurt Meirik tõstis oma läikiva lauba ja vaatas Brandhaugile otsa.

„Sa tahtsid öelda midagi PJT terrorihinnangute kohta?” ütles Brandhaug.

„Õigus küll,” ütles Meirik. „Meil on koopiad kaasas.”

Meirik oli Tromsøst pärit ja kasutas veidrat, juhuslikku segu Tromsø murdest ja riigikeelest. Ta noogutas ühele naisele enda kõrval. Brandhaugi pilk peatus naisel. Too oli meikimata ja tema lühikesed tumedad juuksed olid sirgelt lõigatud ja kinnitatud maitsetu klambriga. Ning kostüüm, midagi sinist ja villast, oli sõna otseses mõttes inetu. Kuigi naisel oli pingutatult tõsine ilme, mida Brandhaug nii tihti kohtas karjäärinaiste puhul, kes kartsid, et neid piisavalt tõsiselt ei võeta, meeldis talle see, mida ta nägi. Naise silmad olid pruunid ja mahedad ning kõrged põsesarnad andsid tema näole aristokraatliku, peaaegu ebanorraliku ilme. Ta oli naist enne näinud, kuid soeng oli uus. Mis ta nimi nüüd oligi – see oli midagi piiblist – Rakel? Võib-olla oli ta äsja lahutatud, uus soeng võis olla märk sellest. Naine kummardus diplomaadikohvri järele, mis asus tema ja Meiriku vahel, ja Brandhaugi pilk jäi otsekohe pidama pluusikaelusel, kuid see oli liiga kinni nööbitud, et midagi huvipakkuvat näidata. Kas naisel oli koolieas lapsi? Oleks tal midagi selle vastu olnud, kui nad päevasel ajal mõnes kesklinna hotellis toa üüriks? Kas võim erutab teda?

Brandhaug: „Palun tee suuline kokkuvõte, Meirik.”

„Hea küll.”

„Ma tahaks enne ühte asja öelda,” ütles riigisekretär.

„Laseks äkki Meirikul lõpetada, Bjørn, pärastpoole võid öelda, nii palju kui soovid.”

Brandhaug kasutas esimest korda riigisekretäri eesnime.

„PJT hinnangul on atentaadi ja muu kahjukannatamise oht olemas,” ütles Meirik.

Brandhaug muigas. Ta nägi silmanurgast, kuidas politseiülem tegi sedasama. Tark tüdruk, juristi paberitega ning laitmatu administratiivse teenistuskäiguga. Äkki peaks ta nad koos mehega ühel õhtul oma juurde forelli sööma kutsuma? Brandhaug ja tema naine elasid ruumikas palkmajas, mis asus Nordbergis metsaservas. Garaaži taga võis suusad alla panna. Bernt Brandhaug armastas oma maja. Naise meelest oli see liiga must, ta ütles, et kõik see tume puit paneb teda pimedust kartma, ja talle ei meeldinud ka see paks mets nende ümber. Just, kutse lõunale. Tugevad palgid ja tema enda püütud forell. Need saatsid õige signaali.

„Lubage mul teile meelde tuletada, et neli Ameerika presidenti on surnud atentaadi tagajärjel: Abraham Lincoln 1865, James Garfield 1881, John F. Kennedy 1963 ja…”

Ta pöördus kõrgete põsesarnadega naise poole, kes vormis huultega nime.

„Ah jaa, William McKinley…”

„1901. aastal,” ütles Brandhaug soojalt naeratades ja vaatas kella.

„Just. Kuid atentaate on aastate jooksul rohkemgi olnud. Nii Harry Trumani, Gerald Fordi kui ka Ronald Reagani vastu pandi nende ametiajal toime atentaate.”

Brandhaug köhatas:

„Sa unustasid, et praeguse presidendi pihta tulistati paar aastat tagasi. Või vähemalt tema maja pihta.”

„Õige. Kuid seda tüüpi juhtumeid me arvesse ei võta, muidu saaks neid liiga palju. Ma julgen pakkuda, et viimase kahekümne aasta jooksul pole ükski Ameerika president oma ametiaega selja taha jätnud, ilma et poleks avastatud kümmet atentaati ja kinni nabitud süüdlasi, ajakirjanduse teadmata.”

„Miks mitte?”

Politsei osakonnajuhataja Bjarne Møller arvas, et küsimus oli kõlanud vaid tema mõttes, ning oli sama üllatunud kui teised, kui oma häält kuulis. Ta neelatas, kui märkas päid, mis pöördusid, ja üritas hoida pilku Meirikul, kuid see hüppas tahtmatult Brandhaugile. Välisministeeriumi kantsler pilgutas julgustavalt silma.

„Nagu te teate, hoitakse avastatud atentaate tavaliselt salajas,” ütles Meirik ja võttis prillid eest. Need sarnanesid Horst Tapperti⁷ prillidega, postimüügikataloogid armastasid neid, need olid sellised, mis lähevad päikese käes tumedamaks.

„Sest atentaat on osutunud peaaegu sama nakkavaks kui enesetapp. Pealegi ei soovi me ala inimestena oma töömeetodeid paljastada.”

„Millised on plaanid valvemeeskonna osas?” katkestas riigisekretär.

Kõrgete põsesarnadega naine ulatas Meirikule paberilehe, too pani prillid ette tagasi ja luges.

„Neljapäeval tuleb Secret Service’ist kaheksa meest ja me alustame hotellide ja reisimarsruudi läbivaatamist, kõigi presidendi lähedusse sattuvate isikute tausta kontrollimist ja nende Norra politseinike väljaõpet, keda kasutada kavatseme. Me kutsume välja lisameeskonna Romerikest, Askerist ja Bærumist.”

„Ja neid kasutatakse?” küsis riigisekretär.

„Peamiselt valveks. Ameerika saatkonna ümber, selle hotelli ümber, kus elab kaaskond, autopargi ümber…”

„Lühidalt kõikjal, kus presidenti ei ole?”

„Sellega tegeleb PJT isiklikult. Ja Secret Service.”

„Ma arvasin, et teile ei meeldi valvata, Kurt?” ütles Brandhaug kerge naeratusega.

Meeldetuletus pani Meiriku pingutatult naeratama. Miini-konverentsi ajal Oslos 1998 oli PJT keeldunud valvet välja panemast, viidates omaenda ohuhinnangule, mille kokkuvõte oli „keskmine kuni madal”. Konverentsi teisel päeval oli migratsiooniamet juhtinud välisministeeriumi tähelepanu asjaolule, et üks norrakas, kelle PJT oli Horvaatia delegatsiooni autojuhina heaks kiitnud, oli Bosnia moslem. Ta oli tulnud Norrasse seitsmekümnendatel ning oli juba ammu Norra riigi kodanik. Kuid 1993. aastal olid mõlemad tema vanemad ja neli õde-venda horvaatide poolt Bosnia-Hertsegoviinas Mostaris maha tapetud. Kui mehe korter läbi otsiti, leiti kaks käsigranaati ja enesetapukiri. Ajakirjandus polnud sellest muidugi kunagi teada saanud, kuid järgnenud puhastustöö oli ulatunud valitsuse tasandini ja Kurt Meiriku edasine karjäär oli rippunud juuksekarva otsas, kuni Bernt Brandhaug oli isiklikult asjasse sekkunud. Asi pandi kalevi alla pärast seda, kui üks juhtivkonstaabel, kes oli vastutanud tausta kontrollimise eest, kirjutas lahkumisavalduse. Brandhaug ei mäletanud enam juhtivkonstaabli nime, kuid sellest ajast peale oli koostöö Meirikuga toiminud tõrgeteta.

„Bjørn!” hüüdis Brandhaug ja lõi käsi kokku. „Me ootame huviga, mida sul meile öelda on. Lase tulla!”

Brandhaugi pilk libises Meiriku kaastöötajast üle, kiiresti, kuid mitte nii kiiresti, et ta poleks näinud, et too teda vaatab. See tähendab, et tema pilk oli mehele kinnitatud, kuid silmad olid ilmetud ja äraolevad. Ta kaalus, kas haarata naise pilgust kinni, et näha, milline ilme neisse ilmub, kui ta avastaks, et mees vastab tema pilgule, kuid jättis selle mõtte sinnapaika.