Читать книгу Punarind - Jo Nesbo - Страница 7

5. peatükk
Lossipark, 5. oktoober 1999

„Oled sa surnud?”

Vana mees avas silmad ja nägi enda kohal pea kontuuri, kuid nägu kadus heleda valguse oreooli. Oli see tema? Kas naine oli talle juba järele tulnud?

„Oled sa surnud?” kordas hele hääl.

Ta ei vastanud, sest ta ei teadnud, kas ta silmad olid lahti või nägi ta lihtsalt und. Või oli ta, nagu hääl päris, surnud?

„Mis su nimi on?”

Pea kadus ja ta nägi selle asemel hoopis puulatvu ja sinist taevast. Ta oli näinud und. Millestki, mis on ühes luuletuses. „Saksa pommitajad meie kohal”. Nordahl Grieg.

Kuningast, kes põgenes Inglismaale. Pupillid hakkasid taas valgusega harjuma ja talle meenus, et ta oli lossipargis murule pikali heitnud, et veidi puhata. Ja jäänud ilmselt magama. Tema kõrval kükitas väike poiss ja pruunide silmade paar uuris teda musta tuka alt.

„Minu nimi on Ali,” ütles poiss.

Väike pakistanlane? Poisil oli veider nöbinina.

„Ali tähendab jumalat,” ütles poiss. „Mida sinu nimi tähendab?”

„Minu nimi on Daniel,” ütles vana mees ja naeratas. „See nimi on piiblist. See tähendab „Jumal on minu kohtumõistja”.”

Poiss vaatas teda.

„Ah et sina oled Daniel?”

„Jah,” ütles mees.

Poiss vaatas talle ikka veel otsa ja vana mees tundis end ebamugavalt. Poiss arvas ehk, et ta oli kodutu hulgus, nagu ta siin päikeselõõsas lebas, täies rõivas ja mantel tekiks peal.

„Kus su ema on?” küsis ta, et pääseda poisi pealetükkiva põrnitsemise eest.

,,Seal,” ütles poiss, pööras end ringi ja näitas. Kaks tumedat tüsedat naist istusid neist veidi eemal rohul. Neli last müttasid naerdes nende ümber.

,,Siis olen ju mina sinu kohtumõistja,” ütles poiss.

,,Mida?”

,,Ali on ju Jumal, eks ole. Ja Jumal on Danieli kohtumõistja. Ja mina olen Ali ja sina…”

Vana mees oli käe välja sirutanud ja haaras Alil ninast kinni. Poiss hirnatas heast meelest. Mees nägi, kuidas kahe naise pead pöördusid, üks neist oli juba püsti tõusmas, ning ta lasi lahti.

,,Sinu ema, Ali,” ütles ta ja noogutas naise poole, kes lähenes.

,,Emme!” hüüdis poiss. ,,Vaata, ma olen selle mehe kohtumõistja!”

Naine hüüdis talle midagi urdu keeles. Vana mees naeratas naisele, kuid too vältis ta pilku ja vaatas üksisilmi poisi poole, kes lõpuks kuuletus ja lontsis tema juurde. Kui nad ringi pöörasid, libises naise pilk temast üle ja mööda, otsekui oleks ta nähtamatu olnud. Ta oleks tahtnud naisele seletada, et ta pole hulgus, et ta oli andnud oma panuse ühiskonna ülesehitamisse. Ta oli andnud lahke käega, puistanud varrukast, andnud endast kõik, kuni polnud enam midagi, mida anda, mitte midagi muud kui anda teed, anda järele ja anda alla. Kuid ta ei jaksanud enam, ta oli väsinud ja tahtis koju. Puhkama, eks siis näis. Oli käes teiste aeg maksta.

Ta ei kuulnud minnes, kui väike poiss talle järele hüüdis.

6. peatükk
Politseiprefektuur, Grønland, 10. oktoober 1999

Ellen Gjelten tõstis pilgu uksest sisse tormavale mehele.

,,Tere hommikust, Harry.”

,,Kurat!”

Harry lõi jalaga oma laua juures olevat prügikasti, nii et see lendas Elleni kõrval vastu seina ja veeres eemale ning praht pudenes linoleumpõrandale laiali: raporti mustandid (Ekebergi mõrv), tühi kahekümnene pakk (Camel, tax-free-märgiga), roheline jogurtitops, Dagsavisen, kasutatud kinopilet (,,Fear and Loathing in Las Vegas”), kasutamata lotokupong, banaanikoor, muusikaajakiri (MOJO, nr 69, veebruar 1999, Queeni pilt esikaanel), kokakoolapudel (plastist, pooleliitrine) ning kollane Post-It-lipik telefoninumbriga, kuhu ta oli mõnda aega kaalunud helistada.

Ellen tõstis pilgu arvutilt ja vaatas uurivalt põrandal lebavat kraami.

,,Viskad sa MOJO ära, Harry?” küsis ta.

,,Kurat,” kordas Harry, rebis kitsa pintsaku seljast ja lähetas lendu läbi kakskümmend ruutu suure kabineti, mida ta jagas konstaabel Ellen Gjelteniga. Pintsak tabas riidenagi, kuid libises maha põrandale.

,,Mis lahti?” küsis Ellen ja sirutas käe välja, et kõikuvat nagi peatada.

,,Ma leidsin selle oma postiriiulilt.”

Harry viibutas dokumendiga.

,,Näeb välja nagu kohtuotsus.”

„Just.”

,,Dennis Kebabi kohtuasi?”

,,Täpselt.”

,,Noh?”

,,Täismäng. Sverre Olsen saab kolm ja pool aastat.”

,,Tõesti? Siis sa peaksid ju olema suurepärases tujus?”

,,Seda ma ka olin, umbes minutiks. Kuni lugesin seda siin.”

Harry näitas faksi.

,,Või nii?”

,,Kui Krohn oma kohtuotsuse koopia täna hommikul kätte sai, vastas ta sellega, et saatis meile hoiatuse, et kavatseb ära näidata kohtumenetluse käigus tehtud vead.”

Elleni nägu virildus, nagu oleks talle midagi vastikut suhu sattunud.

,,Oh õudust.”

,,Ta tahab otsuse tühistada. Usu või ära usu, kuid see libe Kroh-ni-sell on meid mingi kuradi vandeandmise pärast liistule võtnud.”

,,Mis sa ütlesid, mille pärast?”

Harry jäi akna ette seisma.

,,Kohtukaasistujad peavad vande andma vaid esimesel korral, kui nad kohut mõistavad, aga see peab toimuma kohtusaalis, enne kui kohtuasi algab. Krohn pani tähele, et üks neist oli uus. Ja et kohtunik polnud lasknud tal kohtusaalis vannet anda.”

„Seda nimetatakse tõotuseks.”

„Kama kaks. Nüüd selgub paberitest, et kohtunik oli korraldanud naise tõotuseandmise tagaruumis, veidi enne kohtuasja algust. Ta ajas asja ajapuuduse ning uute reeglite kaela.”

Harry kortsutas faksi kokku ja saatis selle pika kaarega teele, see maandus Elleni paberikorvist pool meetrit eemal.

„Ja tulemus?” küsis Ellen, virutades faksi jalaga Harry poolele.

„Et kogu kohtuotsus tühistatakse ja et Sverre Olsen on vähemalt järgmised poolteist aastat vaba mees, kuni asi jälle menetlusse tuleb. Ja sellisel puhul on tavaks, et karistust pehmendatakse, raskuse pärast, mida ootusaeg süüdimõistetule on põhjustanud, või midagi selles stiilis. Kaheksa juba vahi all oldud kuuga on kuradi tõenäoline, et Sverre Olsen on tegelikult juba vaba mees.”

Harry ei öelnud seda Ellenile, too teadis kohtuasja iga väiksematki detaili. Ta ütles seda omaenda peegeldusele aknaklaasil, ütles sõnad kõvasti välja, et kuulda, kas ta saab nendest rohkem tolku. Ta tõmbas mõlema käega üle higise lauba, kus olid alles äsja turritanud lühikeseks lõigatud heledad juuksed. Sellel, et ta ka viimased juuksed maha ajas, oli olnud kindel põhjus: teda oli eelmine nädal jälle ära tuntud. Üks nolk musta kootud mütsi, Nike’i jooksukingade ja hiphopipükstega, mis olid nii suured, et hargivahe rippus põlvede kohal, oli astunud talle ligi, samal ajal kui semud tagaplaanil kihistasid ning küsisid, kas Harry on „see Bruce Willise tüüp sealt Austraaliast”. Ajast, mil ta oli kaunistanud ajalehtede esikülgi ja oma margi telesaates täis teinud, rääkides sarimõrvarist, kelle oli Sydneys tapnud, oli kolm – kolm! – aastat möödas. Harry oli läinud otsejoones ja oma juuksed maha ajanud. Ellen oli soovitanud küll habet.

„Kõige hullem on see, et ma võin kihla vedada: sellele advokaadi-saatanale oli asi teada juba enne, kui kohtuotsus langetati, ta oleks võinud seda öelda, nii et tõotus oleks võidud kohapeal kohe ära korraldada. Kuid ta lihtsalt istus seal käsi hõõrudes ja ootas.”

Ellen kehitas õlgu.

„Selliseid asju tuleb ette. Kaitsja tegi oma tööd hästi. Kohtumõistmise altar nõuab ju ohvreid. Võta end kokku, Harry.”

Öeldus segunesid sarkasm ja kaine konstateering.

Harry surus lauba jahutava klaasi vastu. Jälle üks neist ootamatult soojadest oktoobripäevadest. Ta juurdles selle üle, kust Ellen, noor, kahvatu nukunäo, väikese suu ja suurte ümmarguste silmadega konstaabel, oli küll õppinud sedasi suud pruukima. Ta oli pärit kodanlikust perest, omaenda sõnade järgi hellitatud üksiklaps, kes oli koguni õppinud Šveitsis tütarlastekoolis. Kes teab, kui karm võis niisuguses kohas elu olla.

Harry ajas pea kuklasse ja hingas välja. Siis avas ta ühe särginööbi.

„Veel, veel,” sosistas Ellen, käsi plaksutades, otsekui õhutades teda takka.

„Neonatside hulgas kutsutakse meest Batmaniks.”

„Mõistan. Kaigas – bat”

„Mitte seda natsi, advokaati.”

„Või nii. Huvitav. Kas see tähendab, et ta näeb hea välja, on rikas ja omadega täitsa sassis, raudsete kõhulihaste ja vinge autoga?”

Harry naeris. „Sul peaks omanimeline jutusaade olema, Ellen. Sellepärast, et ta võidab iga kord, kui ta mõnda neist kaitseb. Pealegi on ta abielus.”

„Kas see on ainus miinus?”

„See – ja asjaolu, et ta meid iga kord maatasa teeb,” ütles Harry ja kallas endale tassi kodust kohvi, mida Ellen sestsaadik ikka kaasa oli toonud, kui ta pea kaks aastat tagasi end kabinetis sisse seadis. Ainus häda oli, et Harry kõri ei talunud enam tavalist laket.

„Ülemkohtu kohtunik?”

„Enne kui saab nelikümmend.”

„Tuhat krooni selle peale?”

„Done”

Nad naersid ja lõid pappkruuse kokku.

„Kas ma võin MOJO endale saada?” küsis naine.

„Selle keskmisel lehel on Freddy Mercury kümme kõige hullemat poosi. Paljas ülakeha, käed puusas ja hambad paljad. Täielik hirmuunenägu. Ole lahke.”

„Mulle Freddy Mercury meeldib. Meeldis.”

„Ega ma ei ütlegi, et ta mulle ei meeldi.”

Katkine sinine kontoritool, mis oli oma viimase asendiga juba harjuda jõudnud, kraaksatas pahameelest, kui Harry mõtlikult tahapoole naaldus. Ta korjas üles Elleni käekirjaga kollase lipiku, mis oli kinnitatud telefoniaparaadile tema nina ees.

„Mis see on?”

„Kas sa lugeda ei oska? Møller otsib sind taga.”

Harry traavis piki koridori ja nägi silme ees ülemuse kipras suud ja sügavaid murekortse, mis ta silmade vahele ilmuvad, kui ta kuuleb, et Sverre Olsen on vaba mees.

Koopiamasina juures tõstis üks noor punapõskne neiu järsku pilgu ja naeratas, kui Harry möödus. Ta ei jõudnud vastu naeratada. Ilmselt mõni uus kontorineidis. Naise lõhnaõli oli imal ja raske ning see ärritas teda. Ta vaatas kella sekundiosutit.

Või et lõhnaõli oli hakanud teda häirima. Mis temaga õieti lahti oli? Ellen oli öelnud, et Harryl puudus üleslükkejõud, mis võimaldas enamikul inimestest end taas jalule ajada. Pärast Bangkokist naasmist oli ta olnud omadega nii põhjas, et kaalus, kas üldse tasub enam pinnale tõusta. Kõik oli olnud külm ja pime ja ta oli kogenud kõike otsekui läbi vati. Nagu oleks ta olnud sügaval vee all. Milline õnnis rahu ja vaikus. Kui inimesed temaga rääkisid, olid sõnad sarnanenud õhumullidega, mis tõusid nende suust ja kadusid kiirustades ülespoole. Või nii siis uputaksegi, oli ta mõelnud ja oodanud. Kuid midagi ei juhtunud. Ainult vaakum. Hea seegi. Ta sai hakkama.

Tänu Ellenile.

Ellen oli seisnud tema eest nende esimeste nädalate jooksul pärast naasmist, kui ta oli sunnitud kodinad kokku korjama ja koju minema. Ja oli tal silma peal hoidnud, et ta ei läheks baari, käskinud tal endale näkku hingata, kui ta tööle hiljaks jäi, ja kuulutanud ta seepeale kas töövõimeliseks või -võimetuks. Paar korda saatnud ta koju, aga muidu moka maas pidanud. See oli võtnud aega, kuid Harryl polnudki kuhugi kiiret. Ja Ellen oli noogutanud rahulolevalt esimesel reedel, mil ta oli täheldanud, et mees oli terve nädala kainena tööle ilmunud.

Lõpuks oli ta naiselt otse küsinud, miks tema, kellel olid selja taga politseikõrgkool ja juuraõpingud ja kelle ees oli maailm valla, vabatahtlikult endale veskikivi kaela oli sidunud. Kas ta siis ei saanud aru, et mees ei tähendanud tema karjäärile midagi head? Oli tal raskusi sõbruneda normaalsete, edukate inimestega?

Naine oli talle tõsise pilguga otsa vaadanud ja vastanud, et teeb seda vaid selleks, et tema kui kriminaalpolitsei kõige parema uurija kogemustest kasu saada. See oli muidugi jura, kuid ta oli vähemalt meelitatud sellest, et naine oli võtnud vaevaks teda meelitada. Pealegi oli Ellen olnud uurijana niivõrd entusiastlik ja edasipüüdlik, et võimatu oli end sellest mitte nakatada lasta. Viimased pool aastat oli Harry korralikku tööd teinud. Millest osa oli tehtud koguni väga korralikult. Nagu Sverre Olseni puhul.

Mølleri uks oli otse ees. Harry noogutas möödaminnes ühele vormis konstaablile, kes tegi näo, nagu ei näeks teda.

Harry mõtles, et kui ta oleks osalenud „Robinsonides”, oleks kulunud üksainus päev, ja kõik oleksid tema halba välja tähele pannud ja ta pärast esimest nõupidamist koju saatnud. Nõupidamist? Jumal küll, ta juba isegi mõtles selle TV3 rämpssaate terminoloogias. Nii see läks, kui igal õhtul viis tundi teleka ees veeta. Asja mõte oli ilmselt selles, et senikaua kui ta naelutas end pildikasti ette Sofies gatel, ei istunud ta vähemalt Schrøderi leti ees.

Ta koputas kaks korda Bjarne Mølleri sildi alla uksele.

„Sisse!”

Harry vaatas kella. Seitsekümmend viis sekundit.