Читать книгу Sõprade linn - Joanna Trollope - Страница 4

Päev, mil Stacey Grant töö kaotas, oli kolmapäev. Kuna tavalise töönädala neljapäev ja reede olid alles ees, võimendas see mingil moel šokki juhtunu kohta veelgi enam, lisades sellele tunde, et tegu on vägivaldse ebaõiglusega.

Kuidas see sai nii minna? Kuidas ometi? Ta oli lõppude lõpuks neljakümne seitsme aastane naine, kes oli töötanud – igati tulutoovalt ja kiiduväärselt – ühes ja samas ettevõttes kuusteist aastat. Kuusteist aastat! Jeff Dodds, juhataja, kes oli ta vallandanud, oli töötanud kaks aastat tema alluvuses ja üleüldse tulnud ettevõttesse viis aastat temast hiljem. Jeff ei olnud, nagu Stacey oli oma kolleegidele korduvalt toonitanud, halb inimene. Ehkki tal oli kombeks saata nädalavahetustel nõudlikus toonis e-kirju ja helistada töötajatele hilisõhtuti tungiva palvega anda tagasisidet, oli see üksnes tema viis panna proovile nende pühendumust ettevõttele. Nagu Stacey rõhutas, jättis Jeff peaaegu onuliku mulje oma sooviga olla tiimide mentoriks, pakkuda neile nõuandeid ja juhatust. See, et ta ei suutnud hoomata, et neil on ka eraelu, oli tõepoolest tema nõrk koht, kuid mitte tahtlik küünilisus. Stacey oli ülejäänud tiimile korduvalt kinnitanud, et maailmas on ka palju hullemaid juhte kui Jeff Dodds.

Säh sulle siis lojaalsust, mõtles ta nüüd tahtmatult. See on sulle paras selle eest, et sa uskusid tobedasse ausasse mängu. See on sulle paras kuradi õige asja ajamise eest. Kolleegide pilgud saatsid teda, kui ta oma töölaua sahtlite sisu pappkasti pakkis. Mõni neist oli üsna lustliku moega – vaatepilt pakkus ju siiski meelelahutust –, kuid enamik nägi välja löödu ja kaastundlikuna. Üsna mitmed olid üritanud teda kõnetada, kui ta koosolekuruumist Jeffiga kohtumiselt tuli – „Kuidas,” oli tema abikaasa Steve küsinud, kui plaan kolida avatud kontorisse kodus esmakordselt jutuks tuli, „saab töötajat kõigi teiste silme all lahti lasta?” –, aga Stacey oli andnud neile selgelt mõista, et kui ta üldse suu lahti teeb, siis vaid selleks, et karjuda. Kuid see oleks pärast üürikest, vaimustavat kergendushetke tema tunde veel närusemaks teinud. Ta oli pead raputanud ja üritanud naeratada ning suundunud tagasi oma töölaua juurde, nagu ootaks teda seal mingi hädavajalik ülesanne. Ja nii nad kõik siis jälgisid teda salamisi, kui ta oma töise eluga kaasnevad haletsusväärsed kodinad kokku korjas ja kasti poetas.

Liftide juures tuli üks kolleeg jooksusammul teda peatama. Mees ei varjanudki oma ärritust. Tema särgi ülemine nööp oli lõdvaks lastud lipsusõlme all lahti.

„Stacey ...”

„Hilja juba,” lausus naine, osutades saabuvale liftile.

Mees astus talle ette ja tõkestas ta tee. „Ma poleks tohtinud sulle nõu anda. Ma poleks tohtinud soovitada sul temalt seda paluda.”

Stacey põrnitses oma süles olevat kasti. „Asi pole sinus.”

„Aga mina ju soovitasin sul ...”

Naine ei tõstnud pilku. Ta leidis, et ei suuda. „Tal olid teistsugused ideed. Täiesti teistsugused ideed, Tim. Lõppkokkuvõttes ma ainult andsin talle võimaluse need ellu viia.”

„Ma ei saa aru. Ta ei saa sind ju vallandada ainuüksi sellepärast, et sa palusid paindlikumat tööaega, ta ei saa seda teha, see on seadusevastane.”

Stacey ohkas. Kast tema süles muutus ühtäkki talumatult raskeks.

„Ta ei ole mingi koletis, Tim,” lausus ta nukralt. „Ta on lihtsalt dinosaurus. Tal on naine, kes tema kodust elu korraldab, ja ta vanemad on tema seisukohalt vaadates mugavalt surnud. Tal pole lihtsalt vähimatki aimu.”

Järjekordne lift andis kõlksatusega oma saabumisest teada.

„Palun, Stacey ...”

„Ma ei saa enam siia jääda. Mitte hetkekski. Mitte pärast seda.”

„Las me viime selle järgmisele tasandile. Palun ära ole nii impulsiivne, ükskõik mida ta ka ütles. Palun.”

Stacey astus lifti, käekott õlalt maha libisemas, nagu poleks olukord veel küllalt piinlik. Ta pöördus avatud ukse poole. „Ole lihtsalt hoiatatud,” lausus ta.

Seejärel sahisesid lifti uksed mehe kurva näo ees kinni ning Stacey sõidutati alla klaasist ja kroomist fuajeesse, mille vastuvõtulauas istus Ghanast pärit Charlie, süvenenud oma nutitelefonis jalgpallivõistluse tulemustesse.

*

Ludgate Hilli tipus, Saint Pauli katedraalist vasakule jäävas äsja rajatud piirkonnas leidis Stacey ühe tühja prügikasti. Võtnud kastist välja paar raamitud fotot, kummutas ta kogu ülejäänud kraami prügikasti: sinna maandusid avamata sukkpüksipakid, mitmesugused üleliigseks muutunud juhtmed, kergelt muljuda saanud pakkides energiabatoonid, hambahari, kirjaklambrid, pastakad, vanad sünnipäeva- ja jõulukaardid, kummist ämblik, mille keegi oli aprillinaljaks tema arvutiekraani külge kinnitanud, ning igasugust muud tühja-tähja, mis esindasid selle kolmapäevase pärastlõunani kestnud õnnelikumaid ja kindlamaid aegu. Pärast kasti tühjendamist litsus Stacey sisule järele ka kasti enda, rebides selle enne väiksemateks tükkideks, et see prügikasti mahuks. Talle meenus, et kui ta oli neliteist ja tema ema vend oli kuninglikust õhuväest lahkunud, oli tema, Stacey, seisnud nende tagasihoidliku lapsepõlvekodu hoovis ning jälginud, kuidas onu galvaanitud metallist prügikastis oma mundrit põletas.

„Meil pole kombeks nostalgitseda,” oli Stacey ema Steve’ile öelnud, kui too alles Stacey peigmees oli. „Mitte pereringis. Meil pole kombeks kahetseda. Meie ei vaata tagasi.” Ta oli mehele naeratanud. „Me ei saa seda endale lubada.”

Stacey pani fotod – Steve’ist, koerast, Steve’ist ja koerast, emast ja koerast – käekotti ja astus sisse üle tee asuvasse kohvikusse. Ta ostis tavalise cappuccino ilma šokolaadita, võttis selle kaasa ja otsis Saint Pauli kirikuaias endale istekoha. Pingi teises otsas istus naine, kes rääkis rutakas araabia keeles telefoniga. Stacey pani kohvitopsi pingile ja võttis samuti taskust telefoni; ta oli meelega selle heli välja lülitanud, et mitte tunda vajadust tegeleda sellega pärastlõunase draama järellainetuses. Tõepoolest, telefonis oli viis vastamata kõnet ja trobikond sõnumeid tema nüüdseks endistelt kolleegidelt. Ta jõudis järeldusele, et Twitterisse pole mõtet vaadatagi. Selle asemel saatis ta Steve’ile lühikese ja lakoonilise sõnumi teatega, et koosolek oli läbi saanud – „Olen väljas. Räägin hiljem.” – ja liikus siis salvestatud lemmiknumbrite jaotisse. Ta põrnitses nimekirja. Steve, ema, Beth, Melissa ja Gaby. Kõik peale ema teadsid, et ta pidi täna Jeff Doddsiga kohtuma. Ema ei teadnud, aga just ema pärast oligi see vestlus vajalikuks osutunud. Ema saab kindlasti maruvihaseks – „näost sinine” oli tema tavapärane väljend –, et Stacey oli söandanud nõuda midagi ennekuulmatut ehk paluda endale paindlikku ja kindlate piiranguteta tööaega. Lühidalt öeldes, ta oli palunud sellist töötamisvormi, mis läks vastuollu valgete meeste konkurentsisüsteemis tunnustatud ärimudeliga.

„See mudel on ajast ja arust,” oli Stacey Jeff Doddsile julgelt öelnud. „See ei toimi enam.”

Mees oli talle naeratanud ja tema naeratus oli kõigutamatu. „Ma ei saa sinuga nõustuda, Stacey. Ma saan aru, mida sa üritad, aga ma kardan, et see jääb vaid hüüdjaks hääleks kõrbes.”

„Minu töötulemused on igati head olnud.”

„Seda kindlasti.”

„Olen toonud meie tiimile rohkem investeeringuid kui keegi teine.”

„Ma ei saa sellele kuidagi vastu vaielda,” soostus Jeff.

„Ja ma jätkaksin samas vaimus. Kannan hoolt kõigi meie alla kuuluvate ettevõtete eest; nad ei paneks tähelegi, et ma ei istu kogu aeg kontorilaua taga. Töises plaanis ei kannataks miski. Ma pean lihtsalt oma tööaja ümber sättima ja rohkem kodust töötama – nüüd, kui mu ema meil elab. Nagu sa tead, tõin ma mullu meie tiimile viis klienti. Mitte keegi neist ei pea kannatama; ma külastan neid kõiki alati, kui on vaja midagi hinnata või klaarida. Palun vaid, et ma ei peaks olema kogu aeg seotud selle töölauaga selles kontoris. Ma võin kõigi klientide portfooliod iga kuue kuu tagant üle vaadata, nagu ma olen seda alati teinud, aga kodust.”

Jeff Dodds silmitses teda jätkuvalt, naeratus näol. Siis kummardus ta ettepoole, toetas küünarnukid lauale ja lausus vaikselt, kuid eksimatult rõhutatult: „Ei. Anna andeks, Stacey, aga nii ei saa.”

Stacey hingas sügavalt sisse, et end koguda. „Miks mitte?”

Jeffi naeratus hajus. Ta silitas oma lipsu. „Mul on vaja inimest, kes pühenduks karjäärile otse eesrindel. Inimest, kes oleks füüsiliselt kontoris vähemalt kümme tundi ööpäevas. Inimest, kes on piisavalt näljane ja valmis klientide ambitsioonide lainega kaasa minema.”

Stacey tundis peadpööritavat vihahoogu. „Nii et sa oled valmis loobuma ettevõtte jaoks tõeliselt väärtuslikust töötajast mingi noore kuti pärast, keda motiveerib ennekõike raha?”

Jeff naaldus vastu tooli seljatuge ja pani sõrmeotsad kokku. „Ma ei ütleks päris nii ...”

„Seega, su vastus on jah.”

„Stacey, ma tõesti ei tahaks ajada asja isiklikuks ega ebameeldivaks ...”

„Seda see juba on,” nähvas Stacey. „Sa võid nõuda, et mõni sinusugune mees töötaks aastaid kuuskümmend tundi nädalas, sest enamikul neist ei ole mõjuvat vastuargumenti perekondlike kohustuste näol. Nad ei pea eriti ka soo- ega rassiprobleemidele mõtlema. Jeff, sul on lihtsam võtta minu asemele mõni meesterahvas, kes küll ei pruugi olla pooltki nii töökas nagu mina, selle asemel et üritada minu palvet täita – on ju nii?”

Mees laskis tal lause lõpetada ja ütles siis: „Ma ei räägi asendajast.”

Stacey kuulis ise ka, kui ebaprofessionaalselt tungivaks ta hääl oli muutunud. Ta üritas end kokku võtta ja lausus, püüdes mitte teha seda liiga võidurõõmsalt: „Aga sa ei saa mulle ära öelda, Jeff. Enam mitte. Sa ei tohi minu paindliku tööajaga töötamise palvet tagasi lükata. Tänapäevased seadused ei luba enam paindliku tööaja nõudmisele ära öelda.”

Mees vahtis teda nagu enne. „Seda ma ei teegi,” sõnas ta.

„Aga ...”

Jeff nihkus vaevumärgatavalt, nagu oleks ta pihast kumerdunud, selg kange, meenutades mingil absurdsel moel maapinnale toetatud vibu. „Ma kardan, Stacey, et meil on sinu tasandil ülerahvastatus. Tõsiselt. Seda ei ole lihtne öelda, aga ma pean sinust vabanema. Saa aru, ma pean su koondama – ja see, et sa selle jutuga just praegu minu juurde tulid, oli mõistagi puhas juhus.”

Sel hetkel oli Stacey tundnud end imepisikesena. Talle näis, nagu oleks ta saanud kerge peapõrutuse ja üritas nüüd kobamisi tagasi reaalsusse tulla. Ta oli lasknud mehel öelda isegi mitmeid kulunud fraase tema panuse kohta ettevõttesse, tema võimekuse kohta teha tiimitööd, isegi selle kohta, kui suurt puudust nad hakkavad temast tundma. Seejärel lausus Jeff, et pikale venivad lahkumised mõjuvad hävitavalt nii lahkuva töötaja kui ka meeskonna moraalile, ja Stacey leidis end sellega nõustumas – nõustumas! –, täis raevu ja meeleheidet. Ta oleks püsti tõustes peaaegu tooli ümber lükanud ja viipas äraütlevalt Jeffi ettepanekule talle takso kutsuda.

„Ma ei soovi taksot.”

See oli niivõrd trotslik väike žest, mõtles ta tagantjärele, et see ei läinud isegi arvesse. Jeff ei olnud seda õieti tähelegi pannud. Mees oli koguni käe välja sirutanud, andes Staceyle võimaluse seda põrnitseda, nagu poleks ta kunagi varem ühtki kätt näinud, seejärel sellest mitte välja teha, vaid kõndida mehest mööda, tagasi oma töölaua juurde, kus kõik teda vahtisid, ning need, kes parajasti telefoniga rääkisid, tasandasid lugupidavalt häält, nagu viibiksid matustel. See oli olnud just seda laadi silmapaistev käitumine, mida ta oli kogu elu põlanud ja mille vältimise nimel vaeva näinud. Ta oli läbi ja lõhki meeskonnatöötaja, tegude tegija, muganduja ja diplomaat.

Aga nüüd ei olnud traagilisel kombel enam mingit meeskonda. Olid jäänud vaid Steve ja koer – jumal tänatud koera eest! – ja siis veel ema. Stacey silmitses katedraali lauget idapoolset fassaadi, mis oli värskelt puhtaks küüritud ning mõjus oma vormis ja hiilguses peaaegu teatraalselt. Ema. Ema, kes oli võidelnud Stacey eest kogu tema lapsepõlve, innustanud teda saama haridust, millest tal endal aimugi polnud. Ema, kes trotsis õpetajaid ja sotsiaaltöötajaid ning juba surnud isa poolt peale sunnitud suhteid, et hoida Staceyt kahe jalaga maa peal ja luua talle õppimiseks kõik tingimused. Ikka selleks, et tüdruk võitleks enda eest ja isegi ei kaaluks kunagi selliseks inimeseks saamist, kes sõltub teistest ja on seetõttu haavatav. Kui Stacey Steve’i koju tõi, oli ema esimene reaktsioon, et poiss on küll meeldiv, kuid samas liiga leebe iseloomuga ja mitte piisavalt ambitsioonikas, seega ei ole ta Staceyle võrdväärne partner. Kuid ajapikku hakkas temagi nägema seda, mida Stacey oli kohe näinud: et lähisuhtesse ei mahu kaht ablast inimest, ilma et seal tekiks ohtlik konkurents. Steve toetas Staceyt algusest peale. Isegi kui Steve ei olnud naisega nõus, tunnistas ta ikka, et naise jutus on iva. Ja ema oli Steve’i omaks võtnud – mitte konkurendina, keda ta oleks saanud aja jooksul painutada, vaid osana Stacey elust. Emale ei saanud ette heita seda, et ta oli õpetanud Staceyle enesekindlust – enesekindlust, mis oli viinud selleni, et temast sai vanempartner FTSE indeksi 250 suurima nimekirja kuuluvas erainvesteeringutega tegelevas firmas, ja seda veel enne viiekümneseks saamist.

Seesama vanempartner istus nüüd Saint Pauli kirikuaias pingil, hoidis käes telefoni ja jahtuvat kohvitopsi ning seisis silmitsi töötuks jäämisega. Töötuks! Tal polnud enam tööd. Möödunud oli ligi kolmkümmend aastat lakkamatut – ja pealtnäha pingutusteta – töötamist, aga nüüd äkki seda polnud enam. Ta oli läinud Jeff Doddsi juurde, et teha ettepanek paindliku töögraafiku saamiseks ema olukorra tõttu, ja Jeff, ettevõtte kolme meeskonna vanemmänedžer, oli talle ohtrasõnaliselt öelnud, et Stacey andis sellega mehele lihtsalt võimaluse enda koondamiseks. Jeff ei plaani Staceyt kellegagi asendada, ta üksnes muudab oma tiimi nooremaks ja paremini vormitavaks inimkogumiks, keda saaks oma pilli järgi tantsima panna.

Stacey võttis lonksu kohvi. See oli nüüd leige ja üsna maitsetu. Ta pani topsi sellesama pingi alla, millel istus. Eks see kohvi ostmine olegi pelgalt harjumus. Sama enesestmõistetav nagu põlverefleks. Asendustegevus. Jeff Dodds oli jõudnud sinna, kus ta praegu oli, tänu sellele, et ta oli kahe aasta jooksul ettevõttes töötades teinud vägeva tõusu, ostes ühe vireleva põllumajandusettevõtte ja müües selle kõigest kolm aastat hiljem viis korda kallimalt edasi. Mõnda aega oli teda saatnud imetlev hüüdnimi Traktori-Dodds. Ta võiks, mõtles Stacey kibedusega, kogu ülejäänud karjääri nendel vanadel loorberitel puhata. Jeffi oli ametiredelil edutatud, aina kõrgemale ja kõrgemale, ning nii tuiskas ta mööda inimestest, kes olid tegelikult teinud firma heaks aastate jooksul palju rohkem kui tema selle üheainsa hoobiga. Kuid see oli olnud tähelepanu vääriv ja efektne hoop. Ja selle tulemusena troonis Jeff endiselt kõrgel kohal ettevõttes, millele Stacey oli pühendanud kolmandiku oma elust, Stacey aga istus nüüd töötuna linna avalikul pingil, seljas kontorikostüüm ja jalas kontsakingad, mis mõjusid ühtäkki stiililt sama sobimatuna nagu mõjuks samas olukorras uhke peokleit.

Ema pärast. Spetsialisti sõnul, kelle juures ema ja Stacey ülikooli kolledži haiglas koos käisid, oli emal subkortikaalne vaskulaarne dementsus. Puhas ebaõnn, ütles meesarst, sest ema ei olnud suhkruhaige, tal ei olnud kunagi vererõhk kõrge olnud ja ta ei suitsetanud. Tõenäoliselt, oletas arst, oli ta jõudnud kolmandasse faasi, võib-olla isegi neljandasse, seega ei olnud haigus veel liiga äge, kuid võis selleks areneda. Kahjustused sügaval ajus asuvates imepisikestes veresoontes olid pöördumatud ja progresseeruvad ning kahjuks ei olnud koliinesteraasi inhibiitoritest, mis Alzheimeri tõve puhul sageli efektiivseks osutusid, seda tüüpi dementsuse puhul vähimatki kasu.

„Me võime proovida donepesiilhüdrokloriidi,” sõnas arst, justnagu peavalu puhul valuvaigistit soovitades. „Kuid häda on selles, et vaskulaarne dementsus ei ole üheselt määratletav haigus. See võib olla üks sündroom, aga ka terve sündroomirühm, mis on seotud tserebrovaskulaarse haigusega iseeneses.” Ta heitis vilksamisi pilgu ema poole. „See ei ole,” ütles ta, ja oli võimatu aru saada, kas see on hea või halb, „segatüüpi dementsus.”

Koduteel oli ema olnud väga vaikne. Stacey oli ta kätt hoidnud, ehkki ema oli algul teinud katset seda eemale tõmmata, põrnitsedes otse enda ette, klaasist vaheseina, mis taksojuhti reisijatest eraldas.

„Vähemalt on sellel nimi,” ütles Stacey. „Vähemalt me teame nüüd, mis sind paar viimast aastat vaevanud on.”

Ema ei vastanud midagi. Tema näoilme oli läbitungimatu. Ta ei lausunud ühtki sõna, kuni nad jõudsid Holloway korterisse, kus ta oli elanud sellest ajast, kui Stacey ja Steve abiellusid. Alles siis, kui takso tema majadeploki ees peatus, tegi ta suu lahti.

„Mis siis, kui ma teile kaela peale jään?”

*

„Tüüpiline,” ütles Stacey Steve’ile samal õhtul. „Tüüpiline. See on kõik, millele tema mõelda suudab. Siin me siis nüüd oleme, vankudes kinnitatud diagnoosi teadasaamise all, ja tema ütleb ainult seda, et ta ei taha kaela peale jääda? Pärast seda, kui ta oli teinud suure numbri sellest, et me sõidaksime koju takso, mitte bussiga.”

Steve nühkis läikima veiniklaase, mida nad olid äsja kasutanud. Tavaliselt jõid nad veini ainult nädalalõppudel, kuid see õhtu, pärast eriarsti juures käimist, ei olnud mingis mõttes tavaline, ja Steve oli ilma palumata pudeli avanud. Ja kuna tema loomuses oli olla sellistes asjades ülipõhjalik, hõõrus ta nüüd iiri linase köögirätikuga klaase, et nood sillerdaks. „Ma tean, mida sa tahad teha, Stace.”

Stacey kiikas maha, koera poole. Too lamas tema jalge juures, üsna uutel lubjakivist plaatidel, kuid lamavale asendile vaatamata oli ta Stacey meeleolude suhtes sama varmas ja valvel nagu alati.

„Bruno,” lausus Stacey soojalt.

Koer ajas korraks kõrvad kikki, kuid ei liigutanud. Ta oli omapärane krants, päästetud segu teab kui mitmest eri tõust, musta karvaga ja karune, iseloomuga, mis oli samavõrd leebe, nagu tema välimus oli kentsakas. Nad olid leidnud ta koerte varjupaigast seitsme kuu vanuse kutsikana, kannatlikult istumas, põrnitsemas ja vaeva nägemas, et teda märgataks. Stacey mõtles sageli, et on lausa valus üht looma nii palju armastada.

„Kas sina tead, mida ma tahan?” küsis ta Brunolt. „Kas sa tead, mida mu tunne mul teha käsib?”

„Küll ta teab,” lausus Steve. Ta pani läikima löödud klaasid käest ja heitis köögirätiku õlale. „Ja mina samuti.”

Stacey vaatas talle otsa. „See muudab kõike,” lausus ta. „Kui ta siia kolib, siis muudab see meie elu täielikult.”

„Aga teist võimalust ju ei ole.”

„Ei.”

„Meil on piisavalt ruumi.”

„Jah.”

„Ja Brunole see meeldiks. Kui keegi on kogu aeg kodus.”

„Oh, Steve ...”

„Kullake.”

„Ma pean seda tegema. Ma pean.”

„Ma tean.” Mees vaikis hetke. Ja küsis siis: „Mis su tööst saab?”

Stacey sirutas jala välja ja müksas Brunot. Koer veeretas end selili, tuues nähtavale hallika kõhu, mida katsid tujukad mustad karvatuustid.

„Töö!” kordas Stacey. Ta oli põgusalt turtsatanud. Ja öelnud siis, sügades Bruno kõhtu oma sukkpüksis jalaga: „Ära töö pärast muretse. Ma klaarin selle ära. Oma peas olen ma seda juba teinud. Ma kavatsen nõuda paindlikku tööaega. Nad ei ütle mulle kindlasti ära. Nad ei saa. Neil ei ole enam õigust seda teha.”

*

Tüdrukud olid samuti talle kinnitanud, et töö juures ei saada talle ära öelda. Tüdrukud. Noh, keegi neist ei olnud enam kaugeltki mitte tüdruk – nad olid naised, võimekad, korralikult teenivad, professionaalsed naised. Kuid nad tundsid üksteist ülikoolist saati, alates esimesest semestrist, kui nad olid ainsad neiud mehi täis auditooriumis, kus loeti majandusteadust. Üksnes Melissa oli tegelikult otsustanud algusest peale majandust õppida. Ülejäänud, Stacey kaasa arvatud, olid alustanud kavatsustega õppida ajalugu, hispaania keelt ja poliitteooriat, kuid neid tõmbas rohkem majanduse poole, sest see oli uus valdkond ning õppejõud oli täis nakatavat entusiasmi ja sõnaosav ning mõte õppida naisterahvana majandusteadust oli kantud uimastavast reeglite rikkumise tundest.

Nii oli neist neljast – Melissast ja Staceyst, Gabyst ja Bethist – saanud algul silmapaistev vähemus, millest ajapikku oli kasvanud välja kooslus, mis omakorda arenes sõpruskonnaks. Seejärel jõuti nii kindla sõpruseni, mis oli, nagu Stacey mõnikord mõtles, parem kui suhe, mis tal oleks võinud olla õega, keda tal paraku polnud. Nad toetasid üksteist iga õppeaasta eksamitel ja seejärel ka lõpueksamitel (Melissa oli ainus, kes sai maksimumtulemused), seejärel suhetes kallimate ja mõne peigmehega ning paaril laulatusel. Ja Gaby New Yorgis viibimise ajal, kui Beth teatas neile, et ta on lesbi, nagu nad poleks seda juba niigi teadnud. Suhetest sündis lapsi ning kõige sellega paralleelselt ja selle taustaks laius nende karjääride kindel, tugev, erksavärviline maastik, kus liiguti pidevalt tõusujoones: Gaby hakkas abikaasast rohkem teenima, Melissa rajas oma ettevõtte, Bethist sai professor ettevõtete psühholoogia valdkonnas, mille ta oli sisuliselt ise välja töötanud.

Isegi kui neil ei õnnestunud kohtuda, helistasid nad üksteisele või saatsid sõnumeid või säutsusid Twitteris. Nende kahekümnendates ja kolmekümnendates eluaastates paratamatult vahel risti jooksnud traadid olid neljakümnendateks sulandunud palju vähem hukkamõistvaks tugivõrgustikuks. Tüdrukud teadsid Stacey ema olukorda. Nad arutasid Stacey tööalast dilemmat ja andsid Staceyle sel teemal nõu. Nad teadsid – kõik kolm –, et sel kolmapäeva pärastlõunal läheb Stacey Jeff Doddsiga võimalikke tulevikumustreid arutama. Kuid nad ei teadnud – ehkki ärevad sõnumid ja säutsud Stacey telefonis andsid mõista, et nad tahtsid teada –, et nüüd istus ta pingil nagu ammu tööst ilma jäänud inimene, kes oli, nagu Staceyle nüüd aegamisi kohale jõudis, lihtsalt enesevalitsuse kaotanud.

Kas tal ei olnud tõesti süüdistada kedagi peale iseenda? Kas ta oli seekord – ilmselt esimest korda elus – lasknud oma tujudel olukorra ohjad enda kätte võtta? Kui ta oleks töötanud välja kindla ja hästi ajastatud graafiku – isegi kui see oleks viinud vähehaaval väärika lahkumiseni – ning susanud selle Jeff Doddsi fantaasiavaese nina alla, kas ta püsinuks siis endiselt kontoris, mitte ei konutaks avalikul pingil avalikus kohas, kus parasjagu üks kentsaka välimusega mees kaevub lähedal seisvasse prügikasti ja topib suhu äravisatud võileiva koorukesi? Kas tal oli tõesti õnnestunud kavandada omaenda allakäiku isegi pärast seda, kui ta oli aastakümneid aidanud teistel sellest ärilises plaanis pääseda?

Ta kiikas taas telefoni. Seal ootasid küsimused tüdrukutelt ja endistelt kolleegidelt ning tekstsõnum Steve’ilt: „Helista mulle,” mis käsutas mehele üldse mitte omase konkreetsusega. Stacey ei suutnud. Ta ei suutnud kellelegi helistada, ta ei suutnud sel hetkel kellegagi suhelda. Mingil moel oli tal õnnestunud sellega, mis juhtus ja mida ta teinud oli, end kõigist ja kõigest eraldada. Või mida ta ei olnud teinud. Ta kaalus endamisi, kas ta võiks püsti tõusta. Ta juurdles, kas ta üldse suudab tõusta. Kas see oli paanikahoog? Kas paanikahood ongi sellised? Kas seda tundiski ema, kui ta üritas leida sõna, mida ei olnud tema jaoks enam olemas, või meenutada, kas ta oli hommikust söönud, rääkimata sellest, mida ta oli söönud, kui üldse oli? Stacey kummardus ettepoole, hoidis pingi servast kinni ja põrnitses maapinda. Jumal küll, mõtles ta, kas ma hakkan hulluks minema? Kas nii juhtubki, kui oled töö kaotanud?

Ühtäkki torkas talle pähe, et ta peaaegu ei hingagi enam. Ta pidi hingama. Ta teadis, et kui hambad kokku suruda ja hinge kinni hoida, ei talitle miski – ei keha, ei vaim. Sa ei suuda mõelda, kui sa ei hinga. Kuid Staceyle tundus, et ta ei suuda hingata, et ta ei suuda oma lihaste haardest lahti lasta. Ta sulges silmad. Ahmi õhku, mõtles ta, nagu Bruno.

Lühikesed, põgusad hingetõmbed. Alustuseks läbi nina. Siis sügavamalt, ainult natuke sügavamalt, surudes õhku kopsudesse, ainult natukene ...

„Kas teiega on kõik korras?” küsis keegi.

Stacey noogutas, silmad endiselt kinni. Tal ei jätkunud õhku, et rääkida.

„Kas teil on süda paha?” päris hääl. See oli naise hääl ja kõlas võõramaiselt.

Stacey raputas pead.

„Mul on vett,” lausus naine. „Kas soovite?”

Nüüd oli tal veidi kergem hingata, mitte küll veel kogu kopsuga, aga ikkagi lihtsam. Ta paotas veidi silmi. Naine, kes oli pingi teises otsas araabia keelt rääkinud, sirutas tema poole plastist veepudelit.

Stacey naeratas ja tegi liigutuse, mis pidi tähendama „tänan, ei”.

„Kas telefonis mõjus miski teile kehvasti?” päris naine. Tal oli pea ümber sall, mille serva kaunistasid väikesed hõbedased litrid. „Need telefonid toovad rohkem halbu kui häid uudiseid. See on igatahes üks mis kindel.”

Stacey tegi tohutu jõupingutuse. „Lihtsalt ... täna ei ole hea päev.”

Naine torkas veepudeli tohutu suurde vanasse riidest märssi, mis lösutas tema kõrval pingil.

„Mul on kõik päevad sellised.”

„Tunnen kaasa,” lausus Stacey mehaaniliselt.

Naine silmitses teda pinevalt. „Kena kott. Ilusad kingad.”

„Noh, ma ...”

„Hädad ei hooli kenadest asjadest.”

Stacey avastas enda ootamatuks kergenduseks, et ta suudab püsti tõusta. Tundus, et ta suudab jälle ka hingata. Ta ütles: „Aitäh, et huvi tundsite. Ja vett pakkusite. Suur tänu!”

Naise pilk oli suunatud otse enda ette. „Ma ei saanud seda töökohta.”

„Oi ...?”

„Nad ütlesid ...” Ta rehmas käega. „Ei, nad ei öelnudki midagi. Aga ma teadsin. Vale inimene. Valed riided.” Ta piilus vilksamisi Stacey käekotti. „Vale kott. See koht on juba läinud, ütlesid nad. Juba läinud. Aga ma teadsin.”

„Mul on väga kahju.”

„Kõigest riiulite täitmine. Õhtuti. Riiuleid täita.”

Stacey kõikus kergelt kontsadel. „See pole lihtne, eks ole?”

„Minul küll mitte,” vastas naine, vahtides taas enda ette.

„Minul ka mitte ... tegelikult.”

Naine kiikas jälle tema poole. „Teil on ju kodu, kuhu minna?”

„Noh, jah ...”

Naine tõstis käe ja vibutas Stacey suunas nimetissõrme. „Eks minge siis sinna.”

„Aga kas teie ...”

Naine tegi vaigistava käeliigutuse ja osutas telefonile oma süles, lopsakate seelikuvoltide vahel. „Ma helistan tütrele. Ütlen talle. Ja siis teatan poegadele ja abikaasale. Aga kõigepealt tütrele.”

„Kas te saate hakkama?”

Naine võttis telefoni kätte. „Küll ma saan,” lausus ta. „Teie tehke sama. Minge koju ja saage hakkama.”

*

Alates kümne aasta tagusest ajast, kui nad olid Islingtoni kolinud, oli Stacey igal hommikul ja õhtul sõitnud tööle ja koju number 4 bussiga. See oli pakkunud mingis mõttes omapärast naudingut – sõita ühistranspordiga Londoni finants- ja ärikeskuste rajooni – City – kontorisse sobivates rõivastes, pruunid bobilõikusega juuksed laitmatult siledas soengus, teiste samasuguste inimeste hulgas. Isegi vihmaga oli bussisõit olnud üürike sõõm teistsugust õhku, pikantne alternatiiv pingeliseks tööpäevaks valmistumisel ning taas väike mõtete setitamise paus enne saabumist koju Steve’i ja Bruno juurde, kus pigem sageli kui harva mängis Steve’i armastatud džässmuusika, ja selle tunde juurde, mis teda tabas, kui ta koridoris kingad jalast viskas, et ta oli puhkeaja igas mõttes ära teeninud.

Nüüd, lähenedes majale mööda Almeida Streeti tulevat kõrvalteed, avastas ta end ootamas, peaaegu ette kujutamas, sootuks teistsugust kojutulekut. Ta peab juhtunust rääkima – seda loomulikult –, aga pärast seda liigub ta edasi, ja pigem kiiresti. Ta peab hakkama plaanima nii enda kui ka ema tulevikku, ta ei lase Steve’il end haletseda ega Jeff Doddsi teemal jaurata ega anna talle võimalust mängida rüütlit säravas soomusrüüs. Minevik, kinnitas Stacey endale, istudes bussis tülpinud inimeste vahel, kes lugesid tasuta jagatud õhtuseid ajalehti, on nüüd möödas ja nii ka jääb. Bethi elukaaslane töötab personaliotsingufirmas, taeva päralt – mis oleks veel parem võimalus elus uut peatükki alustada kui mitte Claire’i kaasabil? „Te saate hakkama,” oli pingil istuv naine talle öelnud, pannes selle kõlama nagu mantra. „Minge koju ja saage hakkama.” Noh, just seda ta teeb, ja rohkemgi veel. Steve saab võimaluse üksnes põgusalt nördinud kaastunnet väljendada, ja siis on sellele teemale kindel joon alla tõmmatud.

Kõndides üle väljaku selle kvartali poole, kus ta elas, tabas Staceyt järsku hämming, sest tema maja ei näinud välja sugugi leinava maja moodi. Oli septembri lõpp ja väljas polnud veel kaugeltki mitte pime, kuid kõikidel korrustel põlesid tuled ja tundus, et Steve oli elutoa akendele sätitud hiigelsuurtes klaasist tormilaternates isegi küünlad süüdanud. Stacey oli sellest liigutatud. Kui armas mehest talle niimoodi kaasa elada, mõista, et Stacey jaoks tähendab ühe ukse pauguga sulgumine vaid järgmise – ja tõenäoliselt parema – ukse peatset avanemist. Abikaasa võtab, mõtles Stacey tänulikult ja äkilise optimismipuhanguga, kogu seda vahejuhtumit kui midagi, mis väärib tähistamist.

Ta torkas võtme lukuauku ja astus majja. Bruno, kes oli teda oodanud meetri kaugusel koridoris nagu alati, viis läbi tavapärase ekstaatilise tervitustseremoonia; kuna tal oli keelatud inimestele peale hüpata, vingerdas ta maruliselt põrandal Stacey jalge ümber, sabaga vastu põrandakive tagudes.

Stacey kummardus teda silitama. „Tervitus, Bruno, tšau, kena poisu. Oh, ma igatsesin su järele ... Sa oled nii tubli, sa oled nii kena, oh sa mu ...”

„Tšau!” hõikas Steve alt keldrist.

„Tere-tere!”

„Tule alla!” hüüdis Steve. „Tule siia alla!”

„Heldeke,” ütles Stacey Brunole, „tänane päev ei lakka üllatamast. Mis toimub?”

Bruno kargas püsti ja tormas keldritrepi poole, sööstis siis aga tagasi, et ärgitada Staceyt enda ees minema. Keldritrepile olid asetatud küünlad ja need põlesid ka köögilaual, ümber jäänõu ja kahe šampanjaklaasi hõbekandikul, mille oli Staceyle kinkinud üks kariloomade kõrvamärgistusega tegelev ettevõte, kelle ta oli kitsikusest päästnud ja müünud – märkimisväärse vaheltkasuga – Argentinasse.

Ta vaatas naeratades Steve’ile otsa ja sirutas käe välja. „Sa oled imeline,” lausus ta. „Kas me ... kas me tähistame?”

Mees tuli üle ruumi ja haaras ta enda embusse. Staceyle turgatas pähe, umbropsu ja vahest üsna ülekohtuselt, et Steve oli juba joonud. Tema näol oli nii lai naeratus, et see oleks peaaegu ta näo pooleks rebinud.

„Muidugi tähistame, kullake,” lausus ta. „Mind edutati!”