Читать книгу Sõprade linn - Joanna Trollope - Страница 5

Melissa poeg Tom seisis nende alumise korruse köögis külmkapi ees. See oli muljetavaldav Ameerika stiilis külmkapp, harjatud roostevabast terasest ja kahepoolsete ustega, mis olid mõlemad valla löödud, kui Tom sõi salaamit, kartulisalatit ja mustikaid sõrmedega otse plastkarpidest.

Ta oli kena poiss, paksude juuste, aga kehva nahaga. Melissa oli Tomi akne ravimiseks kulutanud ohtralt aega ja raha – vistrikud olid hakanud vohama aasta tagasi, kui poiss oli neliteist –, õigupoolest juurdles Melissa sageli, kas ehk talle tegi poja nahk rohkemgi muret kui Tomile endale. Poisil olid jalas jalgpallisokid ja šotiruudulised lühikesed püksid ning seljas kooli roosa jalgpallisärk; tema paljastel säärtel ilutses paar porivööti. Koolivormi triibuline lips ja tumedad püksid olid heidetud Itaalias disainitud köögitooli seljatoele.

Melissa pani käekoti otsusekindlalt lauale. „Kullake.”

„Heip.” Poiss ei pööranud isegi ümber. Ta oli ametis sellega, et järgmist kartulisalatiampsu nimetissõrmel tasakaalus hoida.

„Vahest võtaksid lusika? Või isegi taldriku?”

Tom pistis kartulisalati suhu ja lutsis sõrme puhtaks. Siis rebis ta salaamist veel kolm viilu, pani ülejäänud paki mustikakarbi peale ja lajatas külmkapi uksed kinni. „Pole vaja.”

Melissa püüdis mitte märgata rasvaplekke, mille Tomi sõrmed külmkapi ustele jätsid.

„Mulle meeldiks siiski, kui sa üritaksid veidi tsiviliseeritumalt käituda, kullake. Kas sa ei kavatse isegi tere öelda?”

Poiss tegi grimassi ja hõõrus käeseljaga suud. Siis lontsis ta üle ruumi ja vajutas Melissa põsele küüslaugulõhnalise musi. „Tšau, emm.”

Melissa silmitses tema särki. „Sul on täna õhtul jalgpall?”

„Hoki,” vastas poiss. „Ja ma olen selles täielik koba.”

„Miks sa siis üldse mängima lähed? Kas sa panid end kirja?”

Tom kehitas õlgu. „Ei tea,” kostis ta. „Ei mäleta.”

„Kindlasti sa ei ole täielik koba.”

„Indialased on super. Meie aastakäigus on neid kolm tükki. Nad on nagu ... vau!”

Melissa võttis jaki seljast ja sättis selle korralikult teise tooli seljatoele. Ta oli hommikul Tomilt küsinud, kas pojale meeldib tema kleit. Poiss oli teda vahtinud heavy metal’i muusika planeedilt, mis oli tema uusim vaimustus, kõrvaklapid peas, ja kostnud siis: „Ma ei tea. Nad kõik on mustad.”

„Aga erinevad. Erinevad mustad.”

Vastuseks oli poiss heli valjemaks keeranud ja talle naeratanud, et edasist suhtlemist vältida. Tal olid täiuslikud hambad – selle eest oli Melissa hoolt kandnud Tomi elu selles etapis, kus ta oli igatahes palju sõnakuulekam, kui ta tundus praegu olevat. Melissa ju üksnes tahtis talle parimat, oli seda alati tahtnud. Aga järjest raskem oli panna poissi ennast seda tahtma, vähemalt mingil mõistlikul moel.

Nüüd tegi poiss ootamatu hüppe ettepoole, poetades veel ühe kohmaka suudluse kuhugi Melissa parema põsesarna lähedale. „Kas ma saaksin raha?”

„Ei.”

„Mamps ...”

„Sa said nädala taskuraha juba kätte. Täna on alles kolmapäev. Ja pealegi ...”

„Mida?”

„Tahaksin täna sinuga koos õhtust süüa.”

„Miks?”

Melissa vaatas pojale otsa. „Sest ma tahan seltskonda.”

Poiss pistis sõrme suhu, et hammaste vahelt salaamit välja urgitseda. „Miks?”

„Mul on vaja mõtteid mujale saada, et Stacey pärast mitte muretseda. Kardan, et tal ei olnud eriti hea päev.”

„Noh,” kostis Tom oma sõrme uurides, „eks helista talle.”

„Ta ei võta toru. Olen talle juba teab kui palju sõnumeid jätnud. Nagu ka Gaby ja Beth. Ma rääkisin nende mõlemaga. Keegi meist ei saa teda kätte.”

„Tead mis,” lausus Tom, ise oma ideest elavnedes, „sõidame sinna ja otsime ta üles.”

Melissa istus toolile, mille seljatoele ta oli jaki riputanud. „Ma kaalusin seda.”

„Noh, lähme siis!”

„Sul on vaja õppida.”

„Kurat sellega. Mul on alati vaja õppida.”

„Ja pealegi ...”

„Mis pealegi?”

„Ma ei suuda kunagi otsustada, mida ma peaksin sulle rääkima ja mida mitte.” Ta tõstis pilgu pojale. „Isegi pärast kõiki neid koos oldud aastaid.”

„Mina küll räägiksin,” ütles poeg vastutulelikult. „Ma võin ju su alati ära blokkida, kui ma ei taha teada.”

Melissa naeris. „Tõepoolest!”

Tom viipas külmkapi poole. „Klaasike veini?”

„Ei, aitäh.”

Poiss upitas end istuma lauale ema kõrval. Pori tema säärel oli nüüd kuivanud, pruunikashall ja tuhm, ning pudenes jalalt maha.

„Tom ...”

„Jepp?”

„Ma arvan, et Stacey jäi täna tööst ilma.”

„Vau,” tegi Tom aupaklikult. Ja lisas siis peaaegu kohe: „Aga küllap ta leiab uue.”

„See ei käi päris nii. Eneseuhkus saab ränga hoobi, kui sa jääd tööst ilma kellegi teise, mitte iseenda otsuse tõttu. Stacey töötas seal ettevõttes juba sestsaati, kui sina sündisid. Õigupoolest ta sai selle töökoha peaaegu samal ajal, kui mina sain teada, et ootan last.”

„Kas sa siis ei oodanud seda?”

„Mida?”

„Rasedust. Sa ütlesid, et sa „said teada”.”

„Jah. Ikka ootasin. Muidugi ma ootasin rasedaks jäämist.”

„Kindel?”

„Täiesti kindel.”

„Aga,” lausus Tom, „Stacey ei oodanud.”

„Ma ei usu, et Stacey on kunagi tahtnud rasedaks jääda.”

Tom hüppas laualt püsti, pakatades äkilisest energiast. „Ma tean, mida teha!”

„Mida?”

„Helista Steve’ile, tema teab.”

Melissa tõstis käed lauale ja silmitses oma sõrmuseid. Initsiaalidega sõrmus vasaku käe väikeses sõrmes ja peenike teemantidega võruke parema käe keskmises. Abielusõrmust polnud, ei olnud ka kunagi olnud. Nii võib juhtuda, kui see ainus inimene, kelle abieluettepanekut sa oled oodanud, abiellub teisega.

Ta lausus pikkamisi: „Ma ei usu, et mul sobiks Steve’ile helistada.”

„Miks mitte?”

„Sest, kullake, tänane päev on osutunud äärmiselt keeruliseks. See võib olla – õigupoolest ma usun, et ongi – päev, kui Stacey tööst ilma jäi. Aga samas on täna täiesti juhuslikult ka päev, kui Steve sai ametikõrgendust.”

„Ja siis?”

Melissa ohkas kergelt. „Ma teadsin Steve’i edutamisest.”

„Ma ei saa aru,” ütles Tom sokke jalast sikutades.

„Palun, kallike, mitte siin.”

„Miks see ei peaks siis Staceyt rõõmustama?”

„See on isevärki lugu,” kordas Melissa. „Vaata, mina teadsin Steve’i edutamisest, sest mina soovitasin seda. Tema firma oli üks mu kliente.”

Tom ajas end sirgu, sokki käes hoides. Tema paljas jalg on nii imeline, mõtles Melissa – kui vaid ka küüned puhtad oleksid.

„Oh sa kurjam. Ja sa ei rääkinud sellest Staceyle?”

„Ei, see pidi olema üllatus. Steve arvas, et kui Staceyl ei õnnestu tööl oma tahtmist läbi suruda, siis on hoop ehk kergem, kui ta kuuleb kodus vähemalt mingeidki häid uudiseid. See oli Steve’i soov.”

„Aga Stacey on ju sinu sõbranna.”

„Jah.”

„Mamps,” lausus Tom tõsiselt. „See ei kõla hästi.”

„Ei kõla jah.”

„Mis sul arus oli?”

„Ma ei tea,” tunnistas Melissa. „Ma tunnen end nii näruselt. Eks ma läksin lihtsalt Steve’i sooviga kaasa. Ma ei suuda – ilmselt ma ei suutnud siis selgelt mõelda.”

„Sina aitasid Steve’i?”

„Mina soovitasin teda. Soovitasin teda juhatusele, kui neile ümberkorraldusteks nõu andsin. Ma ei eksinud. Ta saab hästi hakkama.”

Tom lasi sokil käest kukkuda. „Aga sa oleksid pidanud talle ütlema, et sa pead sellest Staceyle rääkima.”

Melissa vaatas talle otsa. „Mõnikord tundub mulle, et ma olen sinu kasvatamisega päris hästi hakkama saanud.”

Poiss kiikas jälle külmkapi poole. „Kas sa ei oleks võinud parem seda veini võtta?”

*

Melissa oli saanud nime oma isapoolse vanaema, Ateenast pärit neiu järgi, keda tema vanaisa oli kohanud Kairos 1943. aastal, teise maailmasõja ajal. Tüdruk oli töötanud Kreeka eksiilvalitsuse juures ning Melissa Hathaway vanaisa oli talle augu pähe rääkinud, et ta tuleks pärast sõja lõppu, 1945. aastal, temaga koos Inglismaale. Mehe perekonna konsiilium oli veendunud, et originaal-Melissa ei harju kunagi eluga Inglismaal – eriti kõledal, toidupuuduses vaevleval, kurnatud sõjajärgsel Inglismaal – ning naine oligi teinud mitu nurjunud katset minna koos kahe väikese pojaga tagasi Ateenasse, julgustatuna omaenda pere soovitustest, kes ei suutnud tema abikaasavalikut mõista. Kuid Melissa saatus oli jääda Inglismaale – välja arvatud üks kuu igal suvel – ja taluda elu riigi kirdeosas, mille ilu jäi tal keset pidevaid vihmasadusid tabamata. Tema nördimus, kui ta leidis talvel varvastelt külmamuhud, andis ainest suguvõsa legendideks. Ta elas küllalt vanaks, et näha oma vanemat poega abiellumas – noore Hullist pärit arstiga – ja saada teada, et poja esimesele tütrele pannakse tema nimi. Nii sündis teine – ja seekord juba inglise päritolu – Melissa.

Melissa isa jäi oma kreeka päritolu emast rääkides kidakeelseks. Isa oli sama tõmmu nagu ta ema, kuid tema temperamendis polnud ema omast jälgegi. Ta oli andekas matemaatik ja hoolitses igati oma nutikate tütarde arengu eest. Olles ise ka kõrgharitud erialakaaslasega abiellunud, oli ta veendunud, et nende lapsed peaksid saama oma annet täiel määral rakendada.

„Läbi kukkuda saab vaid siis,” oli tal kombeks oma kahele tütrele rääkida, „kui te üldse ei proovigi.”

Nii Melissa kui ka tema õde käisid kohalikus koolis ning astusid seejärel Londoni ülikooli: õde hakkas õppima klassikalist kirjandust ja Melissa teises kolledžis majandust. Just seal, muidu noormehi täis loengusaalis, märkas ta kolme tüdrukut, kes ei istunud küll koos, kuid ei jätnud sugugi tõrjuvat muljet. Melissa astus neist lähima juurde ja küsis, kas ta tohib tema kõrvale istuda.

Tüdruk oli väikest kasvu ja blond, tohutu suurte sarvraamidega prillidega, mis, nagu ta hiljem selgitas, olid ainult efekti pärast.

„Muidugi,” ütles tüdruk ja lisas siis, nagu oleks see info sedavõrd maskuliinses keskkonnas hädavajalik: „Mina olen Gaby.” Ta nihkus veidi paremale, tehes sel moel viisakalt, kuid tegelikult ilmaasjata ruumi.

„Aitäh.” Melissa istus ja sirutas käe välja. „Melissa.”

„Tervitus. Ilus ...”

„See tähendab mesilast. Kreeka keeles.”

„Minu nimi – Gabrielle muidugi – tähendab prantsuse keeles jumala naist. Et nagu ... päriselt!” Gaby lasi kuuldavale kerge turtsatuse. „Mis neil ometi arus oli? Me oleme täiega mitteprantslased.” Ta silmitses Melissat hindavalt. Tema silmad, prillide mõjul suurendatud, olid nagu supitaldrikud, suured ja sinised. Ta küsis vandeseltslaslikult: „Kas sa oled ikka kindel, et pead siin olema?”

„Noh ... jaa. Ma õpin majandust, ma astusin selleks ülikooli ...”

„Mina peaksin olema hispaania keele loengus,” ütles Gaby. „Aga ma ei suutnud sealset pilti taluda. Ainult naistudengid ja mitte ühtki alla sajaaastast õppejõudu. Aga sa vaata seda auditooriumit siin. Sa ainult vaata.”

„Kas sa ... kas sina oled siin siis poiste pärast?”

„Mina olen siin lusti pärast,” vastas Gaby. „Öeldakse, et mul on nutti, aga ma ei lase end hetkekski sellest segada.” Ta heitis uuesti pilgu Melissale ja tegi talle silma. „Kas keegi on sind Suudleja-Melissaks kutsunud?”

Siiski tuli välja, et Gaby on peaaegu kõike seda, mida tema välimuse ja käitumise põhjal poleks osanud ilmaski arvata. Ta oli kiire, nutikas ja edasipüüdlik, ning, nagu ta tunnistas, kui nende sõprus arenes edasi ühisteks eineteks ja kohvitamisteks, oma suguvõsast esimene, kes ülikooli astus.

„Nad põlgavad arukust, ausalt. Kui mu ema vähegi saaks, siis elaks ta meelsamini mustlaskaravanis ja kannaks kellukesi varvaste otsas. Nad kõik tunnevad mulle siin olemise pärast kaasa – nende meelest on see tõsiselt kurb. Mu õde õpib tsirkusekoolis, vaat sellest saavad nad täiega aru. Ja kuidas sinuga lood on?”

„Minul on see kõik juba selja taga. Mu ema on alati töötanud.”

„Veab sul.”

„Jah. Veab mul.”

„Hoia sellest õnnest kümne küünega kinni,” soovitas Gaby. „Hoia sellest kinni, kuni sa oma esimese töökoha saad. Pärast seda pole see enam nii oluline. Tahad, ma ütlen sulle midagi?” Ta kummardus ettepoole üle kohvikulaua, mille taga nad istusid, ja hingas Melissale otse kõrva. „Mina tahan raha teenida. Hunnikute kaupa raha. Ma ei taha rahaga abielluda, ma tahan seda ise teenida.” Ta tõmbus oma poolele tagasi. „Aga sina?”

Melissa lasi pilgul üle ruumi libiseda ja vaatas siis uuesti Gabyle otsa. „Mina tahan lihtsalt midagi teha – näiteks oma tööd – ja teha seda vägaväga hästi.”

Gaby põrnitses teda. „Sa oled tõesti õnneseen,” möönis ta. „Kohe päris tõesti.”

Õnne jagus kaheksaks ülikoolisemestriks, akadeemilises mõistes isegi üheksaks. Pärast seda, kui Melissa oli teinud lõpueksamid maksimumpunktidele, uskus ta – ehkki vaid põgusaks hetkeks, nagu välja tuli –, et Jack Mallory on temast sama palju sisse võetud nagu Melissa poisist. Jack oli magistrant, tal oli sportauto, MG vintage-mudel, ja piisavalt suur isiklik sissetulek, et jätta mulje, nagu ei omaks raha tema jaoks mingit tähtsust. Ta oli vaimukas ja nutikas, heade sidemetega ja muretu. Ja samas ka, nagu Melissa avastas, hooletu ja põhimõteteta. Kuid tõsistele varjukülgedele vaatamata suutis ta täita ruumi valgusega nii nagu ei keegi teine, nii et Melissa oli aastaid Londonis uut elu elanud, kuni ta viimaks veendus, et iga suvaline mees suudab tekitada õhus samasugust elektrit nagu Jack Mallory.

Seega, kui ta kohtus BBC-s üht lühemat tööotsa tehes temperamentse teatriprodutsendiga, otsiski ta parasjagu kedagi teist, kes oskaks tüdimuse asemel ellu sära tuua. Connor Corbett oli temast kümme aastat vanem, imekombel vallaline ja lastetu, kütkestav ja energiline. Tal oli Hampsteadis maja, täis raamatuid ja veinipudeleid, ta kandis pikki kaelarätte ja lohvakaid lahtiste kätistega linaseid särke ning oli Melissaga kahekesi koos olles sama vaimustav nagu terve seltskonna hing peol. Ta andis Melissale raamatuid lugeda, tõi talle lilli, kinkis lihvimata smaragdiga vanaaegse sõrmuse, mille ta tüdruku parema käe keskmisse sõrme libistas, viis Melissa Itaaliasse ja New Yorki ja Ateenas sellele tänavale, kus oli sündinud Melissa vanaema. Melissa käis temaga kaasas lõpututel esilinastustel, hilistel õhtusöökidel kuulsate näitlejatega ja nädalavahetustel luksuslikes villades – ning ootas, sest tema kodune kasvatus oli õpetanud teda ootama, mehe abieluettepanekut.

Lõppude lõpuks oli seda oodata igati mõistlik. Connor tahtis lapsi, ta oli sellest sageli rääkinud. Ta armastas Melissat – ka seda oli ta öelnud, veel sagedamini. Ta oli Melissa üle uhke, nii ta väitis; ta õhutas naist jätma töö BBC-s parema töö nimel Time Warneris ja seejärel veel parema töö nimel meedianõustajana Citys asuva uue kommertspanga ettevõtete finantsosakonnas. Kui Melissa sai kolmkümmend ja Connor ta Pariisi viis, soetas naine peaaegu kogu uue garderoobi, lootes tulla tagasi Connori kihlatuna. Tal õnnestus end vaevu tagasi hoida, et mitte osta ka meeste käekella – et tal oleks Connorile midagi vastu anda, kui too on talle sõrmuse kinkinud.

Aga Connor ei teinud seda. Ta viis Melissa hoopiski Chez Georgesi restorani, mida ta oli alati kergelt naeruvääristanud, kostitas teda toidu ja veiniga ning teatas talle – käest kinni hoides ja otse silma vaadates –, et nende aeg paarina on läbi saanud.

„Melissa, sa oled minu jaoks liiga hea. Sõna otseses mõttes. Ma ei saa sinuga koos olles olla mina ise. Ma ei suuda elada sinu varjus ja ma ei suuda sind tagasi hoida, kui su vari venib nagu imeväel aina pikemaks ja pikemaks. Kas sa näed seda? Kas näed?”

Melissa oli kohe järgmisel hommikul üksipäini tagasi Londonisse sõitnud. Ta jättis kõik lootusi kandnud uued hilbud Pariisi ja läks koju riietes, mis olid tal olnud seljas siis, kui ta pikalt saadeti, kaasas ainult käekott. Ta naasis Kensingtoni majakesse, mille ta oli uhkusega soetanud, pani ukse kinni, tõmbas alla kõik rulood ja ette kardinad ning lasi end siis vabaks. Alles kolm päeva hiljem helistas ta Gabyle, Bethile ja Staceyle, et neile juhtunust rääkida.

Stacey ütles, et ta oli seda kartnudki ja et nüüd saab ainult edasi liikuda. Beth oli äärmiselt kaastundlik, kuid möönis, et see ei tulnud tallegi üllatusena. Gaby küsis: „Tahad, ma otsin ta üles ja löön mättasse?”, mis ajas Melissa esimest korda pea nädala aja jooksul naerma.

Kaks kuud hiljem kuulis Melissa kuulujuttude konfidentsiaalsest allikast, mis kinnitab, et teadmatuse õndsust võimaldatakse meile harva, Connor Corbetti naisevõtust. Mees oli abiellunud temast palju noorema õe sõbrannaga, võluva näolapiga ja majapidamistöödes hakkaja neiuga, keda Connor oli lapsepõlvest saati tundnud ja kirjeldanud Melissale kõigi poolt armastatud koduloomakesena, kes oli pidevalt perekonnas ja enamjaolt üksnes kergelt jalus. Raamatuid täis kuhjatud Hampsteadi maja ülemine korrus oli ilmselt muudetud lastetoaks, akende ette tekitatud praktiliste trellide ja lakke joonistatud pilvestseenidega.

Melissa ootas, et see uudis ta jalust lööks. Gaby astus läbi, kaasas šampanja – „Šokiravim. Ainus võimalus.” – ja oli rabatud, kui Melissa, silmad kuivad, sellest ära ütles.

„Ma olen ... minuga on kõik korras. Ma ei tea, kuidas või miks. Aga kõik on korras.”

„Ta on vaba,” ütles Beth. „Ta on sellest vabaks saanud. Ta ei pea seda tõestama kellelegi peale iseenda.”