Читать книгу Tasakaalutrikk - Joanna Trollope - Страница 4

„Mida see peaks tähendama?” küsis Cara Moran oma kõige nooremalt õelt telefonis valjusti. „Mis jutt see on, et ema ostab endale teise maja?”

Grace Moran istus vabriku tootekujundusstuudios, silmad kinni ja telefon paar tolli kõrvast eemal. Lugenud mõttes viieni, ütles ta nii umbmääraselt, kui vähegi sai: „Ma ei tea.”

„Tead küll!”

„Cara, ma ei tea rohkem kui sinagi.”

Telefoniliini Londoni-poolsest otsast õhkus vastikustundega tembitud kärsitust. Grace kujutles Carat istumas firma vastsetes, kõigest aasta tagasi omandatud bürooruumides oma laua taga, näol ilme, mida ta mäletas juba lapsepõlvest ning mis ei tähendanud kunagi head.

„Sa pead teadma,” jätkas Cara tõredalt. „Muidugi pead sa teadma. Sina oled ju Staffordshire’is, eks? Kuidas võiks olla minul Londonis aimu, mis lollustega ema kavatseb Staffordshire’is hakkama saada?”

Grace avas silmad ja vaatas enda ees lebavat visandiplokki. Selles oli terve lehekülg joonistatud täis kanne. Üks kann teise kõrval. Kõik visandid erinesid üksteisest õige pisut, nii et kui emale peaks mõni kujundusidee meeltmööda olema, annaks seda ka tootmisse rakendada.

„Tahan, et see oleks näpistatud tilaga,” oli Susie öelnud. „Tahan midagi, mis näeks välja armas, kodune, traditsiooniline. Nagu Hollandi kann.”

Grace polnud hakanudki küsima nõu kahelt noorelt tootekujundajalt, kes istusid tardunult, pilk arvutiekraanile naelutatud. Ta oli vastanud emale kannatlikult: „Sellele ei saa teha näpistatud tila, ema. See tuleb valades iga kord erinev ja võib põletades praguneda.” Nüüd lausus ta just samasugusel kannatlikul toonil õele: „Tead, emal on täielik õigus osta see maja. Lõppude lõpuks on see ju tema firma.”

Cara kõõksatas pilkavalt naerda. „Seda ei lasta meil hetkekski unustada!”

„Ja see pole ka mingi kallis maja ...”

„Mis ajast peale pool miljonit enam kallis ei ole?”

Grace võttis pliiatsi ja joonistas ühele kannule karikakramotiivi. „Sa siis ikkagi tead,” tähendas ta rahulikult.

Järgnes lühike vaikus.

Siis lausus Cara juba teisel toonil: „Ashley ja mina guugeldasime seda lõunavaheajal.”

„Aa.”

„Paistis olevat kena maja.”

„Seal töötas kunagi tema vaarisa. Too, kes oli meier.”

„Ma tean.”

„Parlour House. Tegelikult on see lihtsalt üks väike maamaja.”

„Barlastonis.”

„Ema on Barlastonis sündinud,” lausus Grace.

„Grace, ma tean. Ma saan kõigest aru. Aga tal ei ole aega seal elada. Tal on Londonis igati hea maja ja ta on tööga hõivatud. Läbipõlemise äärel. Ja pealegi: kuidas isaga jääb?”

„Ma ei tea.”

„Kas ema on talle sellest üldse rääkinudki?”

Grace ohkas. „Isa on nõus. Ta on alati kõigega nõus.”

„Aga sinna läheb raha.”

„Maja hakkab ehk firmale sisse tooma ...”

„Ei hakka, kui see on tema käsutuses. Tead ju küll, kuidas asjad käivad – kuidas need alati on käinud. Meie oleme kõik palgalised ning firma katab ema ja isa vajadused. Aga leida ekstra miljon nüüd, enne maksu...”

„Ema ei ole laristaja ...”

„Asi ei ole selles.”

„Niisiis oled sa seda juba Ashley ja Daniga arutanud.”

Cara vastas kindlalt: „Ainult Ashleyga.”

„Mispärast sa mulle helistad? Sa ei küsi kunagi rahaasjus minu arvamust. Sinu meelest ei jaga ma sellest midagi. Hea seegi, kui mõistan, et sularahaautomaat ei ole lihtsalt mingi rahakast ...”

„Ära räägi rumalusi, Gracie.”

Grace viskas pliiatsi käest. See lendas klõbinal mööda arvutilauda edasi, kukkus puitpõrandale ja veeres tasakesi ühe laua alla.

„Grace?” ütles Cara. „Kuulad mind ikka või?”

„Kuulan küll.”

„Palun astu ema poolt läbi.”

„Mida?”

„Palun sind,” ütles Cara, hääldades sõnu ükshaaval ja selgesti, nagu räägiks poolkurdiga, „astu täna ema poolt läbi ja selgita talle, et veel üht maja osta pole tema aega ja energiat arvestades ehk just kõige praktilisem tegu ning kui üldse mingit vara soetada, peaks see olema investeering, mis teenib meie kõigi huve.”

„Miks mina?”

„Sellepärast, Grace, et sina oled Stoke’is ja ema sõitis täna ööseks Barlastoni, aga meie kõik oleme Londonis.”

Grace tõusis ja kõndis läbi stuudio pliiatsit ära tooma. „Aga ma ei ole täna siin,” lausus ta kummardudes. „On reede.”

„Ma tean, et on. Miks sa seal ei ole?”

Grace ajas end sirgu. See oli hea pliiats. Süsi ei murdunud iga kord, kui seda teritasid. „Ma sõidan täna õhtul Edinburghi,” vastas ta.

„Edinburghi? Miks?”

„Jeffi sõber mängib seal. Lähme teda toetama.”

„Aga ...”

„Mul on õigus natuke puhata!” hüüdis Grace. „Olen istunud siin hommikul kella kaheksast saadik.”

„Asi pole selles.”

„Asi on Jeffis, eks?” küsis Grace. „Sa ei taha, et ma Jeffiga käiksin.”

Cara otsis sõnu. „Ega ma internetis sõlmitud suhetest just vaimustuses ole jah.”

„Kõik suhtlevad praegu internetis,” ütles Grace. „Me kõik teeme seda.”

„OkCupid,” ütles Cara südametäiega. „Luvstruck.com.”

„Jeff ei meeldi sulle.”

„Ei meeldi jah. Minu arvates pole too mees sind väärt. Aga see ei puutu praegu asjasse. Tähtis on rääkida emaga, kuni ta pole veel jõudnud sissemaksu teha.”

Grace poetas pliiatsi kannu – nende tehases valmistatud kannu –, milles olid kõik tema sulepead ja pliiatsid. Ta vastas, hääles kerge trots: „Kahju küll. Aga nagu juba öeldud, on reede. Pangaülekandeid ei tehta niikuinii enne esmaspäeva.”

„Me peame temaga rääkima.”

„Räägi ise.”

„Grace, pean siis alati just mina rääkima?”

„Sa oled kõige vanem.”

„Ja sina oled kõige noorem ega pea sellepärast iial tegema midagi rasket.”

Juba ainuüksi tõik, et oled noorim, muudab mõnikord viimse kui asja raskeks, oleks Grace tahtnud öelda. Selle asemel lausus ta nii tasakaalukalt, kui suutis: „Helistan emale teel Edinburghi.”

„Sa siis ikka sõidad Edinburghi?”

Grace’i eratelefon, mis lebas visandiploki kõrval laual, lõi jälle helendama. „Jeff,” võis ekraanilt lugeda. Grace võttis telefoni kätte.

„Jah,” vastas ta õele. „Sõidan küll.”

Ashley Robbins, sündinud Moran, avas maa-aluses parklas autoukse, istus sisse ning viskas käekoti ja töökoti – mõlemad ühtviisi suured ja rasked – kõrvalistme ette. Seal vedeles juba mitu tühja lömmis mahlapakki, pool pudelit energiajooki, millega Leol oli ärritav komme eputada, ning ohtralt krõbuskipuru. Viimati mainitu jääb muidugi tema kottide põhja külge kinni ja Ashley unustab selle, kuni juhtub nii nagu läinud nädalal, kui kogu see puru pudenes – piinlik küll – suure kaubamajaketi portselantoodete kaubatundja laitmatult puhtale lauale, nii et jääb üle ainult oodata, kas temalt ikka tuleb loodetud suur Susie Sullivani portselantoodete tellimus või ehk nüüd enam mitte. Kaubatundja oli teinud näo, nagu ei märkakski, et tema laud on korraga krõbuskipurust üle külvatud, ning Ashley püüdis nende vestluse ajal kõrvaldada kogu seda segadust niiskete salvrättidega, mis täitsid kabineti sünteetilise sidruni pealetükkiva lõhnaga. Tellimuse kohta polnud seni igatahes veel kinnitust tulnud.

Ashley kinnitas turvavöö, käivitas mootori ja lülitas sisse esituled. Mootori käivitudes ärkas lärmakalt ellu ka autoraadio ja kuulutas, et kell on kolme minuti pärast kuus ning nädalavahetuse ilm tuleb mahe, ent läänest aeglaselt lähenevate vihmapilvede tõttu heitlik. Vihm tähendab ühtlasi seda, et mänguväljakule pole asja – leidus mammasid, kes võtsid käteräti kaasa, et pühkida liugteed ja kiigeistmed kuivaks, aga Ashley nende hulka ei kuulunud –, ning Leo ei saa rahmeldada keset kogu seda pori ja mõranenud tsementi, millest pidi mehe kinnitust mööda saama ühel heal päeval aed. Ashley oli püüdnud hoiduda torkamast: „Siis, kui lapsed on juba nii suured, et neil pole seda enam vaja,” aga ei suutnud vastu panna ja torkas ikka. Leo oli joonistanud tulevasest aiast ilusa kavandi ning kinnitanud kööki seinale. Kui see oli rippunud seal kuu aega, küsis Ashley, kas nad ei võiks pöörduda mõne aiafirma poole, et asi hakkaks liikuma. Leo oli seepeale sügavalt haavunud.

„Ma saan ise hakkama. Olen niisugustes asjades osav. Tead ju ise ka. Tahan teha aia lastele omaenda kätega.”

King’s Roadi läänepoolses osas oli tihe liiklus nagu reedeõhtuti ikka ning tuuleklaas nägi lakkamatult tibutavas vihmas välja nii udune, nagu oleks sellele määritud õli. Mõistlikum olnuks minna jala. Büroost koju Fulhamisse oli kõigest kahekümne minuti tee, paras kõndida, aga hommikul oli ähvardanud hakata sadama ja Ashley kippus hiljaks jääma ning ta oleks pidanud kotte käe otsas tassima ja auto seisis väljas kõnnitee servas. Niisiis oli ta läinud kergema vastupanu teed ja otsustanud auto kasuks ning siin ta siis istuski, ees buss number 22 ja taga, peaaegu tema põrkerauas kinni, teine auto. Leo on nüüd lapsed hoidjalt üle võtnud – see uus tüdruk polnud just teab mis hea hoidja, aga pärast seda, kui Nicky abiellus ja Austraaliasse kolis, olid nad kõik olnud ühtviisi viletsad –, sellepärast poleks Ashley pidanud nii paaniliselt kiirustama. Aga „paaniline” oli sõna, mis sobis kõige paremini iseloomustama kogu tema praegust meeleolu; olgu tööl või kodus – kusagil ei tundnud ta end päris hästi. Ashleyt saatev süütunne ei lasknud end kuidagiviisi lepitada nende ohtrate rollidega, mida tal tuli täita. Tegeled lastega? Sa peaksid olema tööl. Jälle tööl? Peaksid olema kodus. Sõbrad? Ära mitte mõtlegi!

Vähemasti ei pidanud ta seda iial kuulma Leo suust. Mees ei teinud talle kunagi töö pärast etteheiteid ega nurisenud, et perefirmas polnud ametikohustusi ja koduseid asju eraldav piir üksnes ähmane, vaid need kaks olid omavahel lootusetult läbi põimunud. Leos polnud nähtavasti kübetki seda edasipüüdlikkust, mis kihutas takka Ashleyt; paistis, et mees ei tunne erilist vajadust, tungi ega õieti kohustustki teha midagi peale kõige hädavajalikuma. Leo võis istuda Frediga põrandal ja ehitada pikkamööda Lego-torni, ilmutamata vähimatki märki, et tal oleks muud soovi kui aidata Fredi väikestel pontsakatel kätel sobitada sinist klotsi punase peale. Ning kui Maisie talle järjekordses kolmeaastase vihahoos kallale tormas, haaras ta tütre lihtsalt sülle ja hoidis teda, kuni tüdrukukeses midagi nii palju settis, et ta ei rabelnud enam nagu nõela otsa torgatud liblikas ning võis jälle maha minna.

Tõele au andes pidi Ashley tunnistama, et algul oli mees mõjunud temale samamoodi. Pärast ülikooli oli ta arvanud, et perefirmasse tööle asuda on viimane asi, mida ta soovib. Vanem õde oli juba hakanud omandama nende perele kuuluvas ettevõttes turunduskogemusi ja noorem õde õppis kunstikooli graafikaosakonnas ning peeti iseenesestmõistetavaks, et nad mõlemad saavad Susie Sullivani keraamikatöökojas oma alal piisavalt kõrge ametikoha. Aga Ashley ütles, et ei taha seda. Ashley ütles, et tahab siirduda teadustööle. Siis ütles ta, et tahab ringi reisida. Seejärel, et tahab proovida kätt kinnisvaraarenduses, ning siis äkki ilmus ühe sõbra pool peetavale peole Leo Robbins, keda Ashley ülikoolist põgusalt tundis, ning andis mõista – suuresti sellega, mida jättis ütlemata –, et temasugune tark tüdruk ei tohiks käituda nagu rikkast perest pärit hipi või anarhist.

Ashley hakkas Leoga käima ja sai tagasihoidliku koha ühes suures ajalehemüügiketis. Töö oli kohutav, põhiliselt tuli tal helistada reklaamitellijatele ning täiendada tüütuid tarbijakontosid, aga ühtlasi avas see Ashley silmad. Juba kolme kuuga oli ta müügitööst samal määral sisse võetud kui Leost. Muidugi läks selles vallas põhiliselt vaja üksnes tervet mõistust, ent selle kõrval ometi ka analüüsioskust. Tema säravat nägu vaadates ei maininud Leo kunagi kas ma ei öelnud, vaid tundis Ashley innu ja võimekuse üle siirast rõõmu. Mees ise oli Suur-Londoni piirkonna meediakoolis asendusõpetaja ning võttis asja rahulikult. Mõnikord oli tal tööd, mõnikord ei olnud. Ta oli sõbralik, võimekas, praktiline ja täiesti vaba Ashleys pulbitsevast energiast.

„Ta täiendab sind suurepäraselt,” ütles Ashley isa.

„Kas see on kompliment?”

Isa kehitas õlgu. „See on tähelepanek.”

Ja siin ta siis nüüd on: Susie Sullivani turundusdirektor, kes on olnud kuus aastat abielus Leo Robbinsiga, elab mehe ja kahe väikese lapsega Fulhami päevinäinud majas, istub praegu vihmasajus reedeõhtuses liiklusummikus ning reastab mõttes asju, mis tal koju jõudes tuleb teha. Muu hulgas emale helistada. Tolle maja pärast.

Büroos oli vaikne; see oli eriline reedeõhtune vaikus, millele pidi järgnema pikk tegevusetus. Lauad olid korras ning niinimetatud juhatuseruumis – ainult Susie võis tahta juhatuseruumi, mis meenutas pigem ilusat kööki – seisid heledast puidust laua ümber kenasti vaheldumisi punaseks ja pardimunakarva siniseks värvitud toolid. Laual polnud midagi muud kui Susie Sullivani kann, milles olid tulipunased ja säravsinised anemoonid. Lilled tähendasid seda, et Susie ise oli kas juba büroos või varsti tulemas. Tema nõudis, et igal pool oleksid lilled, võimaluse korral aia- või metsalilled.

Cara kõndis aeglaselt läbi kontori. See oli avatud plaaniga ja õhurikas ning kui praegu olid aknad talveõhtusest vihmast tumedad, siis päevaajal avanes neist imekaunis panoraamvaade Lääne-Londonile: jõele ja puudele, mis olid suvel hoolitsetud ja tihedad nagu rohelised käsnad. Selle büroo olid nad kujundanud ühiselt, tema koos ema ja õdedega; siin olid laudpõrandad, tualettlaudu meenutavad, kaubamärgile sobivalt pardimunasiniseks ja tulipunaseks värvitud väljapanekukapid täis savinõusid, seintel raamitud plakatid ja köögirätid, köögilaudu meenutavad koosolekulauad, ohtralt teekanne, ridamisi konksude otsas rippuvaid kruuse, nii et lõppkokkuvõttes ei pääsenud vältimatult vajalikud arvutid ja valged tahvlid siin maksvusele.

„Ma tahan,” oli Susie öelnud, seistes lävel ning vaadates toona veel täiesti tühja nelja tuhande ruutjala suurust büroopinda, „et poodide varustajad jääksid siia sisse astudes suu ammuli vaatama. Tahan, et nad näeksid meie müüdavat kaubamärki ja elustiili nõnda selgesti, nagu nad kunagi varem pole näinud. Tahan värvi. Tahan soojust ja õdusust, aga tahan ka korda. Sellest büroost peab õhkuma tõhusust ja ühtlasi kodusust.”

Cara silmis oligi see nõnda. Suuri valgeid laudu, mille taga nad kõik töötasid, ümbritsesid maitsekalt sätitud savinõudega riiulid ja seintel rippusid romantilised keraamikafotod: aialaual harakputkekimbuga savikann, ilusal taldrikul võine nuga, pastelse võõbaga muffinite juures teekann. Arvutiekraanide kõrval seisid Susie Sullivani lambid ning mõnda arvutitooli kattis Susie Sullivani kangast padi. Valgustid pigem kumasid ja särasid kui pimestasid. See koht tundus – igatahes Cara arvates ning võrreldes nende varasemate, Londoni-poe kitsukeste keldriruumidega – ülimalt ja jäägitult kutsuv. Ükskõik kui rafineeritud ja linnastunud sa ka poleks olnud, ükskõik kui väga sulle ka poleks meeldinud hotellielu umbisikuline täiuslikkus, selle büroo lävel seistes oli võimatu eirata ema loodud koduillusiooni jõudu ja vastupandamatut võlu.

„Vaadake või mind,” ütles Susie seejuures ikka muigamisi. „Mind, kes ma pole iial ainsatki nõu voolinud. Säärane eluviis ... kütkestab mind. Korstnajalg. Kamin. Pesapaik.”

Cara kõndis aeglaselt mööda vahekäiku toa kaugemasse otsa oma laua poole. Tema abikaasa Daniel istus ikka veel arvuti ees ja Cara teadis, et mees ei tõuse sealt enne, kui ta ise annab märku, et hakkab lõpetama. Kommertsdirektorina tegi Daniel alati teistest märksa pikemaid päevi ega jätnud seda enda teada. Cara pidas endamisi mehe ajendiks seda, et too pole vere poolest Moranite pere liige, aga välja ei öelnud ta seda kunagi ega lubanud ka teistel sellele vihjata. Ta oli kohtunud Danieliga müügikoolitusel ning näinud mehes sedasama edasipüüdlikkust ja tahtmist ärile elu sisse puhuda, mis oli iseloomulik talle endale. Polnud kaugeltki kerge rääkida emale auku pähe, et ta määraks Danieli kommertsdirektoriks.

„See firma on minu lapsuke,” oli Susie öelnud. „See kuulub mulle. Ma ei kavatse seda käest anda.”

„Keegi ei tahagi sul lapsukest käest võtta, ema. Tahame lihtsalt anda talle võimaluse suureks kasvada.”

„Ainult õiget moodi!”

„Nii, nagu sina tahad.”

„Aga Danieli ja minu arusaamad ei ühti. Daniel ei näe asju nii nagu mina.”

„Ma ei peagi nägema,” oli Daniel öelnud. „Mina toimetan lihtsalt seda musta maagiat, milleks sina suuteline pole.”

Susie oli seiranud väimeest, keha kahtlustavalt pinges. „Mida sa sellega öelda tahad?”

„Seda,” vastas Daniel, hoidudes Cara poole vaatamast, „et tuginedes nendele vanadele mudelitele, mida sina nii hästi tunned, püüan mina välja töötada uusi.” Mees vaikis natuke aega. Seejärel lisas ta otsekui muuseas: „Matemaatikast on palju abi. Analüüsiks. Sina pole matemaatikas just tugev.”

Hiljem oli Susie, püüdmatagi varjata vastumeelsust, Carale nõusoleku andnud, öeldes seejuures: „Ma ei salli, et pean kasutama midagi niisugust, millega ise toime ei tule.”

Nüüd oli sellest möödas juba kümme aastat. Kümme aastat, mille jooksul firma käive oli Danieli ja – Cara ei saanud seda salata – tema abiga kasvanud kahelt miljonilt peaaegu kolmeteistkümnele. See oli olnud raske võitlus. See oli ikka veel raske võitlus. Iga muudatuse, iga ettepaneku peale tõstis Susie kisa, et tema esialgne nägemus tuuakse ohvriks, et tema armas lapsuke muudetakse millekski umbisikulisemaks ja järelikult vähem autentseks. Praegu püüdsid nad vaevarikkalt – ja olid püüdnud juba mitu kuud – panna Susiet mõistma, et oma mustreid plekktoodete- ja voodipesufirmadele frantsiisile andes ei pea ta andma neile üle oma sadu visandiplokke, vaid üksnes üldise nägemuse. Need ettevõtted teadsid, mismoodi nägemusi tootmiskeelde tõlkida. Neid oli õpetatud seda tegema. Aga proovi seda emale selgitada.

Ja nüüd siis see maja-asi. Cara ei olnud Danieliga veel Susie majast rääkinudki. Daniel oli ämma vastuseisu kiuste kolm aastat suurendanud kontorimeeskonda. Susie tahtis seda, mis oli talle tuttav ning mis oli seni alati toiminud, aga ta ei suutnud vaielda vastu mõttele, et firma peab kasvama, ennast reklaamima ning tegema oma kontseptsiooni ahvatlevaks võimalikult paljudele kodudele. Cara teadis, et Danieli kannatus ähvardab iga hetk katkeda.

„Miks ei võiks Susie mõista,” nõudis mees, „et kui ta ei tahaks hoida viimses kui pisiasjas kõiki ohje enda käes, oleksid tulemused palju paremad ja tal oleks lõppkokkuvõttes hoopis rohkem võimu? Miks ei taha ta sellest aru saada?”

Majamõte on Danielile teadagi vastukarva. See ajab ta lausa endast välja. Ja isalt pole mõtet küsidagi. Isa on hea ja lahke, aga ta pole emale iial milleski vastu hakanud. Talle piisab muusikastuudiost, kitarrist ja mõttest, et tema bänd Stone Gods oli kunagi olnud koos Pink Floydiga tipus, ning ema võib tema poolest teha kõike, mida iganes soovib. Kui Cara helistaks ja küsiks: „Mida me teeme, ema tahab Barlastonis maja osta?” vastaks ta ainult: „Kuule, kullake, las ostab pealegi. Ta nii väga tahab seda. Ja ta on selle ju ära teeninud, eks?”

Cara jäi seisma oma laua taga oleva valge tahvli juures. See oli täis arve, mis ta ise oli sinna hommikul värviliste markeritega kirjutanud. Esmaspäeval on tema ülesanne arvutada välja, kui palju kingiks mõeldud tooted – nood isikustatud teepotid, mis näisid kaubaks minevat nii paljudele inimestele nii paljudeks elujuhtudeks – on tegelikult müüki turgutanud, ning koostada järgmiseks aastaks strateegia, mille saaks emale välja pakkuda.

„Minu ülesanne,” oli ta hiljaaegu ühele üleriigilise väljaande ajakirjanikule öelnud, „on hoida au sees meie ettevõtte tuumikut ning lisada sellele samal ajal midagi kvalitatiivselt uut, kuni seegi muutub tuumiku osaks.”

Barlastoni maja ei kuulunud tuumikusse. See polnud ka mingi uus kvaliteet. See oli kõrvalekalle. Kallis, tarbetu ja omavoliliselt ettevõetud kõrvalekalle.

Cara läks Danieli laua juurde ja vaatas mehele ülalt alla. Ta märkas, et Daniel on hakanud kergelt kiilanema. Tumedate juuste vahelt paistev peanahk oli meeldivalt tõmmu nagu kogu mehe keha.

„Dan,” ütles Cara.

Mees ei tõstnud silmi.

Ta vastas, pilk endiselt arvutiekraanil: „Tead, ega ma tegelikult enam töötagi. Jäin siia lihtsalt kinni.”

„Kas ma saan sind lahti teha?”

Daniel kallutas end pisut tahapoole. „Mida sa välja pakud?”

„Ema järjekordse vimka,” ütles Cara. Ta ohkas ja rääkis kõik mehele ära.

„Oleksin pidanud sõitma mööda A500,” ütles Jeff.

Grace, kes oli seadistanud GPS-i ja asetanud käigukangi taha, sest Jeffile ei meeldinud jäljed, mis selle napad tuuleklaasile jätaksid, ei vastanud midagi.

„Ja siis keerama M6-le.”

Grace vaatas aknast välja. See oli pime ja märg, liiklus oli tihe ja ta oli väsinud.

„Kuulad ka või?” küsis Jeff.

„Kuulan küll,” vastas Grace. „Kas sa ootasid vastust?”

„Kas ma oleksin siis üleüldse rääkinudki, kui poleks vastust oodanud?”

Grace lausus ikka veel aknast välja vaadates. „Arvasin, et mõtiskled ehk lihtsalt valjusti. Arvestades, et sul on GPS. Ja me pealegi juba oleme M6-l.”

Järgnes lühike vaikus ning siis ütles Jeff, hääldades iga sõna ohtliku täpsusega: „Ma tegelikult ei näe GPS-i. See kuradi käigukang jääb ette.”

Grace hingas mitu korda sügavalt sisse ja välja. Seejärel küsis ta võimalikult sundimatul toonil: „Kuhu ma selle siis panen?”

„Pagan võtaks, kuhugi, kust ma seda näeksin.”

Grace sirutas käe välja ja tõstis väikese ekraani armatuurlaua peal olevasse süvendisse. See kukkus otsekohe kummuli.

„Tore,” ütles Jeff sapiselt.

„Võiksin panna selle tuuleklaasi külge.”

„Mulle ei meeldi, kui see tuuleklaasi küljes on.”

„Siis ei oska ma enam midagi välja pakkuda,” ütles Grace. „On sul endal mõni mõte?”

Jeff laskis uuel vaikusel pikaks venida, enne kui teatas: „Mina juhin.”

„Ma pakkusin ...”

„Sa jäid hiljaks, Grace. Sa lasksid mul oodata. Me sõitsime plaanitust pool tundi hiljem välja. Istusin pool tundi selle kuradi tehase juures ja ootasin.”

Grace pööras pead ja vaatas mehe poole. Mööduvate autode tuled tõstsid aeg-ajalt esile Jeffi ilusa profiili. Ta lausus rahulikult: „Ma töötasin.”

Jeff ei vastanud. Ta oli arvamusel, et perefirmas töötada pole päris seesama mis töötada kusagil mujal. Mees ütles, et perefirmas on alati turvavõrgustik – kapital ja kindel ametikoht. Ta andis sageli mõista, et ema rajatud firmas töötavad muidusööjad, tekitades Grace’is piinlikkustunnet, vajadust end õigustada ja mõnikord koguni trotsi. Jeff ise töötas mingis Trentham Gardensi lähedal asuvas aiatarvetepoes, mida pidas üks sõber, ja kandis väidetavalt hoolt selle andmebaasi eest. Jeffile ei meeldinud miskipärast ametiasjust kõnelda, aga igatahes sai ta laenata firmast autot ja töö ei paistnud olevat just tappev.

Grace’il polnud kunagi õnnestunud panna meest rääkima oma elust ja sellest, kuidas ta oli üles kasvanud. Jeff oli ilmunud internetihämarusest välja valmiskujul, ent põiklevana; ta ei andnud Grace’i küsimustele iial otseseid vastuseid, kuid jättis alati mulje, et tal on õigus saada mingit kompensatsiooni ülekohtuselt raske lapsepõlve ja nüüdseks kõrvale heidetud ebaadekvaatse, teda omal käel toime tulema sundinud perekonna eest. Ja ta oli nägus. Jeffi välimus oligi algselt Grace’ile saatuslikuks saanud. Nähes tutvumisveebis mehe pilti, oli Grace ahhetanud, ehkki peale tema polnud toas kedagi. Kuidas võis säärase välimusega mees jääda sekundikski üksi? Mis ime läbi elas säärane noor jumal kõigest kümne miili kaugusel? Ja ennekõike: kuidas võis ta olla kas või kaudseltki huvitatud temast? Aga kui nad siis Hanleys kohtusid – ainult selleks, et juua koos kohvi, nagu agentuurist soovitati –, oli Jeff väljendanud oma huvi vägagi innukalt. Ta oli olnud nii võluv, et hävitas Grace’is kõik kõhklused. Ta võis veel nüüdki olla soovi korral väga võluv ning näis vaistlikult teadvat, millal seda vaja läheb.

Just nagu tema mõtteid lugedes sirutas Jeff vasaku käe välja ja võttis Grace’i lähemast käest soojalt kinni. „Ärme läheme riidu,” ütles ta. „Teeme endale mõnusa nädalalõpu.”

Grace pigistas tema kätt. Ta teadis vaatamatagi, et see on elegantne, pikk ja tugev nagu kõik, mis Jeffi juurde kuulus. Mehe käed olid ahvatlevad just nagu tema hambad ja ripsmed ja erakordselt ilusad paksud juuksedki.

„Ma tõesti tahan, et sellest tuleks imeline nädalalõpp,” ütles Grace ja tal oli tõsi taga.

Jeff tõmbas käe tagasi ja asetas uuesti roolile. „Tulebki.”

„Kena hotell ...”

„Oh, ega me hotellis peatu,” lausus Jeff. „Kust mul see raha? Matt annab meile oma diivani.”

„Aga ma mõtlesin ...”

„Sina ei mõtle kunagi madalamalt kui viis tärni, Grace. Muidugi mitte. Aga see on mu sõbra esinemine, see on päriselu, nõnda elab selles kuradi riigis üheksakümmend protsenti inimesi.”

Grace püüdis kujutleda, nagu hoiaks Jeff tal ikka veel käest kinni. „Ma olen Matti diivaniga igati rahul,” ütles ta. „Ausõna. Kena, et ta meid enda juurde võtab.”

„Ta meeldib sulle.”

„Kindlasti meeldib.”

„Jube äge trummar. Võimas.”

Grace neelatas. „Ta mängib homme õhtul, eks?”

„Ja täna õhtul on väike jämm. Kõik nii nagu vanastigi: impro ja ideed hommikuni välja.”

Grace avas suu, ent pani selle siis jälle kinni. Kas see pidi tähendama jämmimist ja trummiimprovisatsioone diivaniga ühes ruumis? Grace kobas taskus telefoni.

„Jeff.”

„Mis on?”

„Ma pean tegema ühe väikese kõne.”

„Pagan võtaks, on ju reede õhtu! Kas sa ei saa ennast isegi reede õhtul tööst välja lülitada?”

„See pole tööjutt.”

„Mis jutt siis?” küsis Jeff järsult.

„Pean emale helistama.”

„Miks?”

„On üks ... väike kriis. Perekondlik häireolukord. Lubasin õele.”

Järgnes uus vaikus. Võttes seda nõusolekuna, hakkas Grace valima Susie numbrit. Seda tehes märkas ta, kuidas Jeff lülitas sisse vasaku suunatule, keeras auto kõvale teepeenrale ja jättis järsult seisma.

Grace’i sõrm peatus. „Mida sa teed?”

„Peatan auto.”

„Aga miks?”

Jeff põrnitses otse enda ette. „Ma ei kavatse sellega leppida.”

„Millega leppida?”

„Sellega, et see su kuradi perekond hõivab kogu meie ühise aja. Perekond ja see kuradi perefirma. Ausalt, Grace, võiksid juba ükskord täiskasvanuks saada, selle asemel et olla iga päev ja iga minut teiste lükata ja tõmmata.”

Grace ootas hetke ja vastas siis lapsikult. „Ma ju ei ole.”

„Noh, aga mida sa praegu teed? Just praegu? Kui oleme teel veetma Edinburghis ühist nädalalõppu, nagu meil plaanis oli?”

„Aga,” lausus Grace tasakaalukalt, „see on pakiline asi, lubasin õele, et räägin sellest emaga. See puudutab kinnisvara. Tahame vältida üht mõttetut kulutust.”

„Teie perekonnas muust ei mõeldagi kui rahast.”

„See on nii ebaõiglane ...”

„See on tõsi!” karjus Jeff.

„Tahtsin teha ainult ühe kõne ...”

„Oma kuradi emale! Jälle!”

„Kas me ei võiks edasi sõita?” küsis Grace.

Jeff põimis käsivarred rinnal vaheliti. „Ei või. Enne kui sellega on ühel pool.”

„Enne kui mu kõnega on ühel pool?”

„Ei,” ütles Jeff, lastes end istmel losakile, käed rinnal risti, „enne kui oled selgeks saanud, mis sulle tähtis on.”

Grace ei vastanud. Ta värises veidi ja kõigest paari jala kaugusel mööda kihutavad sõidukid panid ka nende auto värisema.

Jeff jätkas, pilk otse ette suunatud. „Nii on see olnud algusest peale. Sa katsud leida minu jaoks oma elus ajaraasukesi, kui su kuradi perekonnal sind parajasti vaja ei ole. Mina pean alati leppima sellega, mis teistest üle jääb. Enne, pärast ja vahepeal on nemad, oled lihtsalt nende mängukann ja nad võivad teha sinuga, mida tahavad, sest väike Grace armastab oma mänguasju ning kui ta korralikult ei käitu, võtab pere need temalt ära nagu niuhti. Kurat võtaks, mul on siiber, täielik siiber, et perekond on sulle nii palju tähtsam kui mina!”

Grace torkas telefoni tagasi tasku ja surus selle kõvasti pihku nagu talismani. Siis küsis ta: „Mis sa arvad, kui palju Manchesterini veel jääb?”

„Pole aimugi. Võib-olla nelikümmend minutit,” mühatas Jeff.

„Ole siis kena ja pane mind seal maha,” ütles Grace. „Pane mind Manchesteris maha ja ma sõidan rongiga tagasi Stoke’i.”