Читать книгу Tasakaalutrikk - Joanna Trollope - Страница 5

Parlour House seisis tänava lõpus. Hoone oli ehitatud mahedat tooni tellistest, selle keskel oli väikese frontooni ja sammaskojaga uks, kummalgi pool üks valgete raamidega aken ja ülakorrusel kolm akent. Välisukse kõrval rippus vanaaegse laterna reproduktsioon – see peab kaduma, mõtles Susie – ja tänava poole jäävale külgseinale oli kruvitud ovaalne must raudplaat, millel seisis valges reljeefses kirjas PARLOUR HOUSE.

Väike värav, tellistest aiamüür, lapike karedat rohtu ja jugapuu. See kõik oli nii lihtne ning Susie silmale ääretult meeldiv.

Ja maja oli tühi. Selle omanik, väsinud ootamast, et see ostetaks algselt määratud ebareaalselt kõrge hinnaga ära juba siis, kui ta ise sees elas, oli kolinud New Forestisse tütre lähedale bangalosse. Temast olid jäänud maha roosad vaibad, liistornamentidega köögimööbel ja latern. Agendi jutu järgi polnud omanik Staffordshire’ist pärit, vaid oli tulnud siia keraamikatööstuse piirkonda siis, kui tema mees sai töökoha ühes hotellisisustust valmistavas ettevõttes, ja jäänud ka pärast seda, kui kaasa kõigest kaks aastat pärast pensionile minekut suri.

„Mina olen Barlastonis sündinud,” ütles Susie agendile.

Agent naeratas. „Moran pole siinkandis just levinud nimi.”

„Sain selle abielludes,” vastas Susie. „Mu neiupõlvenimi oli Snape.”

„Aa,” sõnas agent, kes oli sündinud Birminghami äärelinnas.

„Barlaston oli Snape’isid täis. Aga siis abiellusin ma Moraniga.”

Agendi ilme jahenes pisut. Teksade, saabaste ja soengu järgi oli talle jäänud Susiest mulje kui nooblimast ja seltskondlikumast kliendist. Paraku meenutas too käitumise poolest rohkem neid inimesi, kes uurivad arvutist oma sugupuud. Tõtt-öelda ei läinud talle korda ei selle naise päritolu ega nimi. Teda huvitas üksnes, et klient lepiks uue, alandatud hinnaga, teeks talle ettemakse ja vabastaks ta sellest neetud majast. Omanik oli kohutavalt tüütu, helistas Lyndhurstist mitu korda nädalas ja tahtis teada, miks ei saa ta ikka veel oma prisket rahasummat. Agent püüdis ilmutada huvi. „Barlaston oli toona ilmselt kena koht.”

„See on ka praegu kena koht,” ütles Susie pahaselt.

Agent mõtles Barlastoni väsinud moega kaubatänava poekesele, mille ees olev silt kuulutas PENSIONI PLANEERIMINE, ja lausus viisakalt: „Muidugi, kui olete siin sündinud ...”

„See on väga ilus küla,” jätkas Susie. „Wedgwood tegi läbimõeldud otsuse, kui oma tehase siia kolis. Töölistele mõeldes.”

Agent ei lausunud sõnagi. Ta oli andnud Parlour House’i võtmed lollist peast Susie kätte ega saanud neid nüüd mänglevalt kõlistades ettepanekut teha, et nad edasi liiguksid.

Just nagu tema mõtteid lugedes tõstis Susie võtmekimbuga käe, hoides kinni peavõtmest. „Teate mis?” ütles ta. „Minu nime ja telefoninumbrit te teate ning tervet maja ma ju pihta panna ei saa, ega? Laske mul siin veel üks kord omal käel ringi vaadata ning ma toon võtmed teile kontorisse ära.”

Mees kõhkles viivu. „Kui te tõesti nii arvate ...”

„Päris tõesti. Ausalt öeldes ei suuda ma otsustada, kui teie siin juures valvate. Kui tahate seda maja müüa, on teie ainus lootus lasta mul omapäi järele mõelda.” Susie heitis talle terava pilgu. „Kas te tahate seda müüa?”

„Proua Moran, ma ... Jah.”

„Laske siis jalga,” ütles Susie. Ta silmitses meest. Kole nahk. Veel koledam ülikond. Ta asetas käe aiaväravale ja ütles hooletult: „Lõunaajaks on teil võtmed käes.”

Seistes väikeses niiskuse järgi lõhnavas eesruumis, oletas Susie, et tema vaarisa ajal võttis kogu alumise korruse enda alla meierei – kivipõrand, plaaditud riiulid, kusagil keskel pump ja pikk renn, et vesi ja piimajäägid saaksid ära voolata, ning õhus puhas hapukas piimalõhn, millest oli võimatu lahti saada. Siin oli kindlasti jahe ja tuul tõmbas ning piimatüdrukute käsivarred olid paljad, käed ohatanud ja juuksed võrgu alla sätitud. Seda pärandit kavatseb ta austada, mõtles Susie. Kõik need jäneseurgudena väikesed koledad toad peavad kaduma, alumisest korrusest saab jälle üksainus ruum, järsk käsipuudeta trepp keskel, toekas tahkekütusepliit, puudega köetav ahi ja aknalaudadel keraamiliste nõude komplektid. Põrandatele tulevad ehk vaibad, moodsad erksavärvilised kaltsuvaibad. Vahatatud kivipõrandad, mille all jooksevad küttetorud, nii et kui tuled hommikul alla teed valmistama, koera õue ja kassi tuppa laskma, ning märkad, kuidas aias kasvavat jugapuud ehivad uued ämblikuvõrgud ...

Aitab, mõtles Susie. Aitab sellest. Tüdrukud ei taha, et ma selle maja ostaksin. Daniel ei taha, et ma selle maja ostaksin. Leo pole oma arvamust veel välja öelnud ning Jasper ütles nagu alati: kui sa seda tõesti tahad, nukuke, siis muudkui mine ja osta. Need vastused ei rahuldanud Susiet vähimalgi määral, sest tegelikult tahaksid Leo ja Jasper olla tüdrukute poolt, kuid ei julge hästi. Aga ma kuulen arvamust, mille nood kaks ütlemata jätavad, sama selgesti kui seda, mille teised välja ütlevad. Isegi Grace, kes oli enne helistamist ilmselt nutnud, ehkki kinnitas, et midagi pole juhtunud. Minu teada pidi ta sõitma Edinburghi, aga mõtles ilmselt ümber. Ja ta ei tulnud täna hommikul siia. Tahtsin, et Grace tuleks koos minuga Parlour House’i vaatama, kuid ta polnud nõus. Ütles, et pean ise otsuse langetama. Ütles, et olen alati kõik ise otsustanud. Küllap olengi. Üksik laps, vanemaid polnud kunagi kohal. Ei, vale: vanemad olid lootusetult saamatud ja neid polnud kunagi kohal. See õpetab sind teadma, mida sa vajad. Mida sa tahad. Ning seistes laupäeva hommikul siin, kus mu vaarisa peaaegu kogu elu töötas, ning vaadates, kuidas talvepäike räpastelt akendelt vastu peegeldub, tean ma, et tahan seda.

Susie läks pikkamööda üles trepist – kitsukesest maamajatrepist, mille kõrval seinal olid ähmaselt näha seal kunagi rippunud piltidest jäänud nelinurgad. Ülakorruse tube oleks vanaema nimetanud pugerikeks, nagu oli oodatagi naiselt, kellele mees ostis Barlastonis suure soliidse Edwardi stiilis maja, mille sisustus võttis kuni suure kaarja kivitrepi ning ohtrate punase- ja sinisekirjute Türgi vaipadeni välja snitti Wedgwoodi pereelamutest.

Toda maja oli Susie armastanud. Lõppude lõpuks oli see ju olnud tema lapsepõlvekodu, sest ta oli kasvanud vanavanemate juures. Vanaema oli sündinud Burslemis ridaelamus, kuni mees tegi temast Oak View’ emanda Barlastonis, mis oli tema sünnikoha, keraamikapiirkonna kuuest linnast kõige lõunapoolsem. Susie vanaisaga oli ta tutvunud, kui too vestles temaga, et võtta tüdruk Hanleys äsja avatud savikotta lihvijaõpilaseks. Reedel oli ta koolist ära tulnud ja järgmiseks esmaspäevaks oli ema leidnud talle Snape’i keraamikatöökojas koha. Noorhärra Snape valis noil päevil kogu personali ise, et võiks, nagu talle meeldis, teada kõigi töötajate kohta kõike. Vaadates Jean McGrathi ja kujutledes, kuidas tehase lihvimistsehhi nuhtlus ränitolm tungib neiu vaieldamatult väärtuslikesse kopsudesse, põhjustades seal sääraseid koledaid asju nagu savikojatööliste kopse laastav kurikuulus emfüseem, otsustas ta sealsamas ja pikemalt mõtlemata, et tal on sellele tüdrukule varuks midagi muud.

Susie oli jumaldanud oma vanaisa. Too oli andnud endale juba poisikesena aru, et asuda isa eeskujul tööle põllumajanduses ei passi kokku tema meelelaadiga. Ta läks Royal Doultonisse õpipoisiks ja töötas end seal kiiresti üles, tegeldes karjääri kõrval ühtlasi muu äriga: kohalik kivisüsi, kohalike kanalite praamiliiklus, portselanisavi import, kaevanduses tugedeks kasutatava puidu sissevedu, Saksamaalt portselani valmistamise masinad, Birminghamist söögiriistade valmistamise seadmed. Kolmekümnesena suutis ta juba avada Hanleys omaenda tehase, kus valmistati savinõusid, mida ehtisid käsnaga maalitud mustrid. Neljakümneselt oli ta Jean McGrathiga abielus ning seadnud naise ja väikese poja sisse majas, mis oli ehitatud, matkides hoolega endisaegset stiili. Selleks ajaks, kui tal täitus seitsekümmend eluaastat, oli seda laadi savinõude turg kuivanud peaaegu olematuks, ammuilma täiskasvanuks saanud poeg oli hüljanud vanemad, kodumaa ja ainsa lapse, et elada tolle lapse igavesti teismeliseks jäänud emaga muretult, paljasjalgselt ning pahedele andunult Lamu saarel.

Susie ei sõitnud kunagi Lamu saarele. Teda oli küll kutsutud – ebamääraselt ja ükskõikselt, nagu tema vanemad ikka ja alati oma ettepanekud tegid –, aga ta keeldus. Talle meeldis Oak View’ vanaaegselt pikaldane eluviis, mis jätkus ka siis, kui vanaisal ei õnnestunud ärile kaheksateistkümnenda sajandi mustreid kasutava kangatrüki abil uut elu sisse puhuda ning ta müüs Snape’i tehase firmale, mis valmistas tagasihoidlikele perehotellikettidele ja vastsetele maanteeäärsetele kohvikutele odavaid kommertsnõusid. Susie nägi, et vanaisa on pigem kaupmees kui ettevõtja. Ta ajas ka edaspidi äri asjadega, milles tundis end kodus – alatasa telefoni otsas, taskud täis kummipaelaga kinnitatud vanade märkmete rulle.

Vanaisa oli metodist – sama usu oli omaks võtnud vanaemagi –, aga see ei takistanud teda saatmast Susiet Stone’i dominiiklaste kloostri juures olevasse kooli, kus Susie oli üks väheseid, kes polnud katoliiklane. Ta säilitas vanuigi kunagi noore mehena omaks võetud jäigad vagad ja paternalistlikud vaated ning kavatses kõik, mida oli elus saavutanud, anda kord üle ainsale lapselapsele. Oma ainsat poega ei maininud ta kunagi ning kui see Susie ja vanaema vahel mõnikord jutuks tuli, ütles Jean alati: „Noh, ilmselt oli McGrathidel heade geenide hulgas ka halbu ja su vaene isa sai need kõik endale.”

Kord oli Susie uurinud, kas vanavanemad on isekeskis tundnud oma ainsa lapse pärast ka suurt ja piinavat pettumust, ning vanaema, kes kattis parajasti kuuma moosi purke vahapaberiketastega, oli vastanud lihtsalt: „Pole sinu asi seda küsida, kullake, mitte kunagi.”

Pärast katoliiklikku kooli oli Susie läinud Liverpooli kunstikooli õppima fotograafiat. Ta oli andunult osalenud seitsmekümnendate aastate lillelaste liikumises ning tassinud Oak View’sse tikitud poolpargitud lambanahast kasuka ja ümmarguste traatraamidega prillidega sõpru. Vanavanemad olid vaadanud tudengeid, kes kandsid alt laienevaid pükse ja tohutult avarate varrukatega särke – kusjuures poistel olid sama pikad ja metsikult lokkis juuksed kui tüdrukutel –, just nagu oleksid nood pärit mõnelt teiselt planeedilt, aga külaliste teistsugusus ei keelanud sööta neid pudru ja pirukatega ning panna magama Yorkshire’i villatekkide ja tepitud Paisley tekkide alla. Kanepit tohtis suitsetada ainult aias ning alkoholi majas õieti polnudki peale vanaisa viskikarahvini ja siirupmagusa šerri, millega immutati magustoitu valmistades biskviitkooki, aga Susiele ei jäänud märkamatuks, et sõbrad lausa võistlevad, keda Oak View’sse kutsutakse, ja vanavanemad omakorda osutavad külalistele heatahtlikkust, mille osaliseks tavaliselt said hulkuvad koerad.

Niisiis tuli Susiel päris paljudele inimestele selgitada, miks ta teise aasta keskpaigas otsustas, et fotograafia ei meeldi talle, õpingud ja õppeasutused on ta ära tüüdanud ning tal pole muud soovi kui käised üles käärida ja alustada.

„Mida sa õieti tahad alustada?” küsis vanaisa.

„Oma äri. Nagu sina.”

Vanaisa vaatas talle asjalikult otsa ja ütles: „Mina kõrbesin oma äriga põhja.”

„Noh, keraamikast pidid sa loobuma.”

„Ma olen kaupmees. Olen müügimees. Hea veel, et ma ei pea turuputkas sahkerdama. Äri juhtida ma ei osanud. Polnud õiget vaimu. Ma ei suutnud ise uskuda sellesse, mida tegin.”

Susie ootas natuke aega. Ta mässis pika salgu ümber sõrme ja uuris juukseotsi. Siis lausus ta: „Aga mina suudaksin küll.”

„Suudaksid või?”

„Suudaksin jah. Võiksin su vanale ärile uuesti elu sisse puhuda.”

„Liiga hilja.”

„Ei ole.”

„Keegi ei taha enam vanamoodsaid savinõusid.”

„Aga hubast kodu tahavad kõik,” vastas Susie.

„Mis see siia puutub?”

„Nad tahavad säärast kööki ja kodu, kus nood vanamoeliselt maalitud savinõud on just omal kohal. Käsitsi tehtud, aga mitte nii kallid ega pidulikud kui luuportselan. Taskukohased. Kodused. Ilusad. Köögilauale sobivad nõud, millelt võib süüa omaküpsetatud kooki.”

Vanaisa silmitses teda natuke aega. Siis lausus ta: „Mina seda vabrikut sulle tagasi ostma ei hakka.”

Susie ajas lõua õieli. „Ega ma seda palugi.”

Vanaisa mühatas. „Mis plaanid sul siis on?”

„Ma sõidan Londonisse.”

Vanaisa muheles. „Muidugi Londonisse. Kuhu mujale sa kahekümneselt ikka peaksid sõitma?”

„Aga ma tulen tagasi. Juba enne kolmekümnendat eluaastat.”

Vanaisa sirutas käe välja ja silitas tema põske. „Selleks ajaks olen mina juba surnud.”

„Oh, ma tulen tagasi ammu enne seda, kui sa ära sured.”

„Surnuna on sul minust üht-teist kasu.”

Susie vastas kainelt: „Ma ei taha sellest mõelda.”

„Pole hea tõsiasjade ees silmi kinni pigistada.”

Susie laskis juuksesalgul langeda ja vaatas vanaisale otse silma.

„Mul on sulle ja vanaemale veel midagi öelda. Sain tuttavaks ühe mehega. Ta õpib küll tööstusdisaini, aga see ala pole talle eriti südamelähedane. Tema süda kuulub muusikale. Ta mängib ühes bändis kitarri. Tema nimi on Jasper Moran.”

Oma esimese viirukilõhnalise kodu seadsid Susie ja Jasper sisse Londonis ühes Fulhami keldrikorteris. See oli niiske ja jahe, ent nad armastasid seda, kaunistasid seinad ja laed India sallide ja saridega ning keetsid tuliteravaid chilli con carne’sid Baby Bellingi elektripliidil, millest lendas siniseid sädemeid, kui seda niiske käega katsuda. Jasperi bänd Stone Gods oli sõlminud lepingu EMI-ga –nende plaadifirma Parlophone oli noorte ülimaks rõõmuks seesama mis biitlitelgi – ja polnud kahtlust, et neid ootab hiilgav tulevik. Sel ajal kui Jasper oli väljas mängimas või salvestamas, ei tulnud Susiel pähegi istuda kodus ja kasta nende ohtraid kaskaadidena langevaid rohtliiliaid. Ta läks Fulhamis tööle ühte kiratsevasse savikotta, kus valmistati – tema arvates – Cape Cod Artisani stiilis võltsilt naiivsete aplikatsioonidega keraamikat. Aasta lõpul astus ta omaniku kabinetipugerikku, mis oli nikotiinist läbi imbunud ja räämas, ning pakkus, et ostab tema ettevõtte ära.

Mees jäi silmi pilgutades Susiele otsa vaatama. Tal olid kuklas punase villase paelaga hobusesabasse seotud pikad hallid juuksed.

„Millega, tibuke?”

„Pangalaenuga,” vastas Susie.

„Ja missugune pank laenab kahekümne ühe aastasele tüdrukule summa, mis võimaldab osta saja-aastase savikoja ning selle juurde kuuluvad lao- ja poehooned?”

Susie ei langetanud pilku. Tal polnud plaaniski öelda, et laen tuleb tema vanaisa Stoke-on-Trenti pangast ja vanaisa on lepingule juba vaikides alla kirjutanud.

Ta lausus: „Mul on laen juba käes.”

„Tõesti?”

„Tõesti,” vastas Susie. Ta osutas keset laual valitsevat segadust losutavale raskele mustale telefonikobakale. „Helistage ja küsige järele.”

Tuhande üheksasaja seitsmekümne kaheksas aasta, kui Susie sai kahekümne kaheseks ja Jasper kahekümne neljaseks, oli neile mõlemale üüratult tähtis. Stone Gods tõusis edetabelites neljandale kohale ja kutsuti esinema „Tops of the Popsi”; Susie ostis ära keraamikatöökoja, andis sellele Susie Sullivani nime, austades niiviisi vanaema Iiri päritolu ema, kes oli migreerunud koos sadade teistega Liverpooli ja värvatud tööle Stoke’is asuvatesse savikodadesse, ning nad abiellusid perekonnaseisuametis – Susiel seljas kreemikast pitsist, otstest laienevate varrukatega minikleit ja peas karikakardega ehitud, lotendava äärega õlgkübar. Jasper kandis lillakaspunast sametülikonda, mille püksisääred olid alt laiad, ning viis oma noore naise mesinädalateks Marokosse, kust Susie naasis, pahkluude ümber võrud ja käeselgadel indigopildid. Keldrikorterist kolisid nad kitsasse ajahambast puretud majja, mille põrandaliistud seenetasid ja küttekollete kohal olid Formica-tahvlid, ning kui neil sai rõõmsalt kaootilisest Londoni-elust üürikeseks ajaks villand, istus Susie oma kollasesse Citroën 2CV-sse, mille esilaternad meenutasid konna silmi, ja nad sõitsid Oak View’sse, pugesid Paisley tekkide alla ja tundsid end turvaliselt, teades, et selles majas tiksub elu edasi muutumatult ja kindlalt nagu vana kell.

Ent siis oli vanaisa saanud ootamatult insuldi ja surnud. Tundus, nagu oleks ta ühel hetkel olnud toas, mida ei kutsutud kunagi tema kabinetiks, vaid alati kontoriks, ja ajanud telefonitsi asju, ning lebanud järgmisel hetkel linaga kaetuna ülakorrusel abieluvoodis enda poolel ja oodanud, millal talle matusebüroost järele tullakse. Kukkudes oma kontoris raskelt vastu raamaturiiulit, oli ta jõudnud veel appi hüüda – seosetult küll, aga ometi piisavalt valjusti, et koridori teises otsas televiisorist Doncasteri ratsavõistlusi vaatav vanaema end püsti ajaks ning tarmukal, ent ebakindlal kaheksakümne nelja aastase sammul tema juurde tuleks. Vanaisa oli teadvusel, kuid ei suutnud rääkida. Selleks ajaks, kui vanaema suutis ennast tema kõrvale põrandale istuma sättida ja mehe pea endale sülle upitada, oli vanaisa saanud teise rabanduse ja surnud. Ajaga, kui Doncasteris läbiti viimased sajad jardid, oli tegusast ja sõnakast mehest saanud elutu keha. Jeanil läks kauem aega, kuni ta kogus end nii palju, et suutis tõsta kaasa pea põrandale, ajada end jalule ja jõuda telefonini.

Susie arutas, kas isa võtab vaevaks Lamult matustele sõita. Vanaema ütles, et talle ei lähe see korda.

„Kui tuleb, siis tuleb. Minema ma teda ei aja, aga rõõmus ma teda nähes ka ei ole.” Seda öeldes hoidus vanaema Susie poole vaatamast. „Ja me kumbki poleks sulle tänulikud, kui püüaksid teda veenda. Talle on teatatud ja tahan, et asi sellega piirdukski.”

Isa ei tulnud. Aga pool Stoke-on-Trenti tundus küll kohal olevat. St Peteri kirik oli rahvast tulvil ja jumalateenistust oli valjuhäälditest võimalik kuulda ka surnuaial, kus sepistatud aiast ümbritsetud hauaplaadi all puhkas patriarh Josiah Wedgwood.

Pärast matuseid läksid Susie ja Jasper koos Jeaniga tagasi Oak View’sse, kus vanaema andis teada, et müüb maja maha ja asub elama Barlaston Greenis raamatukogu lähedal asuvasse bangalosse. Ta ütles Susiele otse silma vaadates, et ei taha kuulda mingit vastuvaidlemist. Siis jättis ta nad istuma köögilaua äärde, ees tuttav sinivalge Burleigh’ teekann ja tema enda küpsetatud ingverikook, läks aeglaselt trepist üles ning heitis üksi voodisse.

Susie vaatas üle laua Jasperile otsa ja ütles kurvalt: „Ma ei jõudnudki vanaemale öelda, et olen rase.”

Cara Moran sündis 1980. aastal Londonis. Kaks aastat hiljem järgnes talle õde Ashley ja siis, pärast kuueaastast vahet, tuli Grace. Nende kaheksa aasta jooksul sai selgeks, kui mitte Jasperile, siis Susiele küll, et esialgu nii paljutõotaval Stone Godsil pole ikkagi määratud tippu tõusta, ning ühtlasi mõistsid mõlemad, et Susies pulbitsevad tohutu edasipüüdlikkus ja tähelepanuväärne saavutusvajadus. Nad müüsid Fulhamis asuva vana keraamikatöökoja arendajale ja rentisid Lavender Hilli väikeses tööstuspiirkonnas spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud hooneterühma. Poe seadsid nad sisse nurgapealses hoones, mille keldrikorrusel paiknes kontorite rägastik, ning pikkamööda omandas traditsiooniline käsitsi maalitud keraamika iseloomuliku värske ja moodsa, nende firmale ainuomase näo.

Ning siis, kui Grace oli kaheksane ning nende teise Fulhami maja alumisest korrusest oli äsja saanud Jasperi muusikastuudio – „Ära päri minult selle kohta midagi,” oli Susie vanemale tütrele öelnud, „ära lihtsalt päri” –, jäi Susie vanaema bronhiiti ja seejärel kopsupõletikku ning suri Põhja-Staffordshire’i ülikooli haiglas. Ta pärandas oma pärlid Carale, ametüstid Ashleyle, kameed Grace’ile ja kaks plaatinast Šveitsi kella Jasperile. Kõik muu, mida ei saanud võrreldagi tema abikaasa parimate päevade varandusega, jättis ta Susiele, sealhulgas aastakümnetetagused dokumendid selle kohta, kuidas oli ostetud ja seejärel müüdud keraamikatehas, kuhu nooruke Jean McGrath pakkus end kunagi lihvijaõpilaseks.

Susiele ei jätnud see mingit valikuvõimalust. Ta oli kolmekümnendates eluaastates, kolme kasvueas lapse ema ja kasvava äri juht ning täis talitsematut tegutsemisiha, milles andis kõige vägevamalt tooni soov jäädvustada vanaisa mälestus kõige sobivamas kohas ja parimal moel. Hanleys asuvast vanast keraamikatehasest, mis piirnes ühelt poolt tühermaa ja teiselt poolt harva kasutatava kanaliga, oli omanikul nüüd käigus veel ainult üks tiib. Hooneploki keskosa, kus olid kohtunud tema vanavanemad, seisis laudadega kinnilööduna, ning teises tiivas, kus paiknesid laoruumid ja parandati masinaid, olid aknad sisse pekstud ja peauksed laudadega kinni naelutatud. Tiibadevahelises hoovis, kus munakivisillutis hoidis kunagi hobuste kapju libisemast ja hoonete nurki kaitsesid raskelt koormatud vankrite eest suured puhverkivid, kiratses nüüd koltunud umbrohi ning vihmaveeuuretes vedeles suitsukonisid ja muud rämpsu. See ettevõte ei ole just õitsva tervise juures, mõtles Susie, seistes tinahallil märtsihommikul seal ja silmitsedes enda ees avanevat vaatepilti. Kõigest õhkus nukrust ja allakäiku. Sealne äri hoidis end hädavaevu hinges, valmistades odavat kaupa turule, mis polnud sellest huvitatud. Selles rääbakas hoones töötas seitsekümmend inimest, kelle toodangu üle ei tundnud uhkust ei nemad ise ega ka keegi teine. Susie tõstis mantlikrae üles. Noh, oli aeg sellele lõpp teha. Oli aeg anda vanale Snape’i keraamikatehasele sisse uus vunk, tuua sinna tagasi oskused, panna ettevõtte süda uuesti lööma ning taastada Hanley rahvas usk, et seal tasub elada ja töötada nagu vanastigi.