Читать книгу Mõrv šokolaadiste muffinitega. Sari „Hannah Swenseni mõrvamüsteerium“ - Joanne Fluke - Страница 8

Hannah’ telefon hakkas helisema kohe, kui ta koju jõudis. Ta teadis täpselt, kes talle helistas, ja kiirustas kööki, et kõnele vastata. „Tere, ema.”

„Tere, ema? Kuidas sa teadsid, et see mina olen?”

„Kes teine võiks see olla? Andrea helistas sulle tõenäoliselt kohe pärast seda, kui Bill oli talle juhtunust teada andnud.”

„Nojah … sul on täiesti õigus.” See näis Delorest veidi häirivat, et Hannah oli tema infoallika nii kergesti ära arvanud. „Ma ei suuda lihtsalt uskuda, et sa leidsid järjekordse surnukeha!”

„Tõsi, aga sa ei tohiks kade olla. Viimati kuulus see au ju sulle.” Hannah vaatas alla Moishe poole, kes nühkis end nii tugevasti perenaise säärte vastu, et Hannah oleks peaaegu tasakaalu kaotanud. Kassi toidukauss oli tühi ja paistis, et uus toit polnud tema isu sugugi vähendanud. „Oota korraks, ema. Ma panen Moishele süüa ja siis saame edasi rääkida.”

Hannah asetas telefonitoru lauale ja astus seinakapi juurde, kus hoidis Moishe toitu. Ta keeras tabaluku lahti, avas ukse ja täitis Moishe kausi uue toiduga. See võis näida ehk kummalisena, et ta pidi hoidma kassitoitu tabaluku taga, kuid see kaitses toidukotti kaslase eest, kes oleks käinud heal meelel sealt endale hommikueineks, lõunaks ja õhtusöögiks lisa otsimas. Moishe oli saanud jagu kõigist teistest ettevaatusabinõudest, mille abil Hannah püüdis teda seinakapist eemal hoida, tabaluku peale polnud ta hammas veel hakanud. Kassi oli saatnud siiski mõningane edu. Kapiukse alumine serv oli hamba- ja küünejälgi täis ning Hannah kahtlustas, et oli vaid aja küsimus, mil ta neljajalgne korterikaaslane taas võitjaks osutub.

„Nonii, ema. Olen tagasi,” ütles Hannah, haarates ühe sujuva liigutusega telefonitoru ja võttes laua taga istet. „Mida sina juhtunust tead?”

„Eriti ei midagi. Bill ütles Andreale ainult seda, et sa leidsid šerif Granti kooli prügikonteinerist.”

„Leidsin jah.”

„Mul on vaesest Nettie Grantist nii kahju!”

„Minul ka,” ütles Hannah. Šerif Granti naisest oli saanud kolm aastat varem peaaegu erak, kui Grantide ainus laps autoõnnetuses hukkus.

„See kõik on tema jaoks kindlasti kohutav,” jätkas Delores. „Ta hakkas just Jamie’ surmaga leppima ja nüüd jäi ilma ka oma mehest! Muide, mis sa arvad, kas need asjad võivad olla omavahel seotud, Hannah?”

„Kes?” uuris Hannah, kuna ei mõistnud ema küsimust.

„Mitte kes, vaid mis! Ma räägin Jamie’ ja šerif Granti surmast.”

„Ma ei mõista, kuidas need saaksid seotud olla.”

„Mõtle ometi natuke, Hannah. Me teame, et Nettie oli pärast Jamie’ surma ääretus leinas ja tal kulus depressioonist vabanemiseks pea terve aasta. Ilmselt oli kõik see ka šerif Granti jaoks sama raske. Ma poleks sugugi üllatunud, kui selguks, et lein sai temast lõpuks võitu ja ta otsustas, et ei suuda enam jätkata.”

„Sa mõtled … enesetappu?”

„Muidugi mõtlen ma enesetappu. Kas sinu arvates polnudki see siis enesetapp?”

„Ei.”

„Miks mitte? Minu arvates on see küll loogiline.”

Hannah ohkas raskelt. Ta polnud kavatsenud kõiki võikaid detaile emaga jagada, kuid ta ei saanud lasta Deloresel linnas ringi tormata ja enesetaputeooriat levitada.

„See ei olnud enesetapp, ema.”

„Kuidas sina seda tead?”

„Arvan, et šerif Grantil oleks olnud üht minu kreemimuffinit süües ääretult raske endale millegagi nii kõvasti vastu kukalt virutada, et kolju puruks lüüa, ja vedada end siis kooli prügikonteinerisse, et seal surra. Tunnistan, et minu kreemimuffinid polnud täiuslikud, kuid need polnud ometi ka nii halvad.”

„Praegu pole sobiv aeg ninakusteks, Hannah!”