Читать книгу Mõrv suhkruküpsistega - Joanne Fluke - Страница 4

Hannah’ riidekapist veeres välja lihapall, väga suur lihapall. See peatus voodi jalutsi ees ning Hannah märkas alles siis selle silmi ja nägu. Silmad põrnitsesid teda ääretu pettumusega ja mööda priskeid kühmulisi põski veeresid alla kaks soustipisarat. Lihapall nägi nii armetu välja, et Hannah tahtis käed sirutada ja seda kallistada.

“Sa unustasid mu ära,” ütles lihapall, “kuigi ma olen pearoog. Ehkki kuulduste järgi pole su pearoad üldse nii head.”

“On küll. Meil on …”

“Ma pingutan kõigest väest, et seda mitte isikliku solvanguna võtta,” katkestas teda lihapall. “Aga sa tead, et ma olen palju maitsvam, kui su ema Havai hautis. Kõige enam vihastab mind tegelikult see, et sa jätsid minu raamatust välja, aga panid sisse neli oma õe Andrea tarretise retsepti. Minu teada pole puuviljakonservi tarretisse kallamiseks vaja raketiteadlast. Kui tahad tema nime nii väga oma kokaraamatusse, siis peaksid talle söögitegemise selgeks õpetama.”

Mida see lihapall küll rääkis? Mitte ükski surelik ei oskaks Andreale söögitegemist selgeks teha! Tema õde kuulus kindlalt vaegkokkade ridadesse. Hannah tõusis voodis istukile, olles juba valmis maitsva Rootsi suutäie oma meelepahaga üle kallama. Tema kapi ees ega voodi jalutsis polnud aga enam ühtegi ümmargust pruuni lihapalli, mida oli saatnud seente ja veiseliha isuäratav lõhn. Ta oli täiesti üksinda, kui tema jalgade juures kerratõmbunult ja rahulikult magav Moishe välja arvata.

Hannah pilgutas mitu korda silmi ja mõistis alles siis, mis oli tegelikult juhtunud. Ta oli näinud seda kõike unes. Rääkiv lihapall oli kadunud tagasi sinna aju kaugesse nurka, kus see oli ilmavalgust näinud, kuid tema sõnad kajasid Hannah’ kõrvus edasi. Hannah oli korralikult ämbrisse astunud. Ta oli unustanud lisada Edna Fergusoni mitte-rootsi lihapallide retsepti õhtul katsetamisele tulevate retseptide hulka.

“Oh ei,” oiatas Hannah, otsides varvastega voodi alt susse. Kui ta oli jalad susside tehiskarusnahaga vooderdatud sisemusse torganud, patsutas ta madratsit, et äratada juba poolteist aastat tema korterikaaslaseks olnud oranži-valgekirju kõuts. “Tule nüüd, Moishe. Aeg ärgata ja kassikrõbinaid nuusutada.”

Moishe avas ühe kollase silma ja piidles perenaist pahaselt. Hetke pärast jõudis vihje kassikrõbinatele aga ilmselt tema kassiajju, sest ta hüppas voodilt maha kadestamisväärse sportliku graatsiaga ning kõmpis perenaise kõrval mööda koridori kööki.

Kui Moishe oli saanud kätte oma söögi ja vee ning Hannah oli täitnud tassi kange kohviga, istus ta oma iidvana köögilaua taha, et pidada aru Edna Fergusoni lihapallide probleemi üle. Kuna olukord oli tekkinud tema süül – ta oli unustanud lihapallide retsepti teiste juurde lisada –, siis pidi ta leidma aega, et retsepti ise katsetada. Üks asi oli kindel … Edna hingerahu häviks täielikult, kui ta ei leia kokaraamatust oma lemmikretsepti.

Hannah heitis pilgu kohvitassile. Tühi. Ta ei mäletanud, et oleks kohvi joonud. Kui ta käiks nüüd kohe enne täielikult üles ärkamist duši all ja paneks end riidesse, siis ajendaks teine kohvitass teda end kiiremini liigutama.

Hannah oli köögis tagasi enne, kui tema õunakujulise seinakella minutiosuti oli jõudnud teha kaksteist ringi. Hommikumantli asemel olid tal seljas teksad ja tumeroheline pullover. Tema jalad olid peidetud karusnahast voodriga põdranahast saabastesse, et hoida eemal detsembri esimese krõbeda nädala külm, ja rätikukuivad juuksed meenutasid juba tema tavapärast punaste lokkide puhmast.

“Kohv,” õhkas Hannah, kui valas kruusi täis, hingas mõnuga sisse selle aroomi ja võttis esimese aurava lonksu, “on peaaegu sama hea kui …” Enne kui ta suutis täpselt otsustada, mis võis olla peaaegu sama hea, helises telefon.

“Ema!” pomises Hannah, kasutades sama tooni nagu siis, kui ta juhtus varba ära lööma, ning sirutas käe telefoni poole. Kõne automaatvastaja hooleks jätmine lükkaks vältimatut vaid edasi. Delores Swensen oli järeleandmatu. Kui ta tahtis oma vanima tütrega rääkida, siis jätkas ta helistamist, kuni tema ponnistusi saatis edu.

“Tere hommikust, ema!” Hannah püüdis muuta hääle rõõmsamaks ja vajus tagasi toolile. Delorese kõned võisid kesta terve tunni.

“Tere hommikust, kullake. Paistab, et sa ärkasid täna õigel pool voodit,” sõnas Delores, vastates Hannah’ rõõmsale toonile samaga, ehkki lisas sellele omapoolse klišee. “Ma tean, et linna ühine jõuluõhtusöök on sulle palju tööd juurde toonud, sellepärast helistan, et uurida, kas ma saaksin sind kuidagi aidata.”

Hannah’ peas hakkasid helisema häirekellad. Iga kord, kui Delores ilmutas sellist abivalmidust, kaasnes sellega mingi tagamõte. “See on sinust väga kena, ema, aga ma arvan, et mul on kõik kontrolli all.”

“Ma ei kahtle selles, sa oled nii organiseeritud, kullake. Kas ma rääkisin sulle, et Luanne leidis ühe vana hõbedase tordinoa, mis pärineb regendiajastust?”

“Ei rääkinud,” ütles Hannah ja tõusis, et tass veel kord kohviga täita, ehkki ta pidi venitama telefonijuhtme selle tarbeks nii pikaks, kui vähegi andis. Luanne Hanks oli Delorese ja Carrie’ abiline Granny’s Atticus, antiigiäris, mille nad olid avanud kohe Hannah’ pagariäri kõrval, ning ta oli väga osav sundoksjonitelt väärtuslike antiikesemete leidmises.

“Mõtlesin, et tahad seda ehk täna õhtul kasutada. Selle käepidemel on imeilus vanaaegne jõulupuu.”

“Aga sa ütlesid, et see pärineb regendiajastust?”

“Täpselt nii, kullake.”

“Minu teada ei ehitud regendiajastu Inglismaal jõulupuid.”

“Ei ehitud jah. Aga ära unusta, et Inglismaa regent, hilisem George IV, oli saksa päritolu. Ja kuna seda konkreetset nuga kasutati õukonnas, siis on see kaunistatud saksa jõulupuuga.”

“Mulle meeldiks väga seda õhtusöögil kasutada,” ütles Hannah. “See sobiks suurepäraselt.”

“Seda ma arvasingi. Kui ma seda eile õhtul Winthropile näitasin, siis arvas ta, et sellega oleks kohane lõigata ka antud ajastust pärinevat kooki.”

Hannah’ kulm tõmbus kortsu, kui ema oma kosilast mainis. Hannah’l polnud küll mitte ühtegi tõendit, kuid ta oli kindel, et “Winnie” – nagu Hannah’ õetütar Tracey meest kutsus – polnud päris puhaste paberitega. Hannah oli palunud Norman Rhodesil, Carrie’ pojal ja mehel, kellega ta aeg-ajalt väljas käis, Winthropi kohta internetist midagi rohkemat välja uurida. Norman oli seda teinud, aga ta polnud leidnud Lake Edenit “naljaviluks” külastava Briti lordi kohta midagi kahtlast.

Hannah suunas mõtted tagasi hetkeprobleemi juurde. “Arvan, et tordinoa kasutamine on suurepärane mõte, aga minu teada ei valmista keegi õhtuks mõnda regendiajastu kooki.”

“Valmistab küll, kullake. Unustasid leedi Hermoine’i apelsini-šokolaadikoogi.”

“Leedi Hermoine’i?” Hannah’ hääl tabas nii kõrget nooti, et see oleks šokeerinud Jordani keskkooli koorijuhti, kes oli pannud ta laulma teist alti. “Kes on leedi Hermoine? Sa tead ju, et see on minu retsept!”

“Muidugi tean, aga sellega on väike probleem. Vaata, see nuga on väga hinnaline. Ma ei tahtnud, et ükskõik kes võiks seda kasutada, nii et ma luiskasin natuke.”

“Mida tähendab natuke?”

“Ma ütlesin, et leedi Hermoine’i apelsini-šokolaadikook on pärit palju varasemast ajast. Kui see teeb Winthropi õnnelikuks, siis pole selles ju midagi halba, kui laseme tal arvata, et retsept on olnud meie peres juba sadu aastaid?”

Hannah ohkas. Talle ei meeldinud valetada isegi siis, kui seda tuli teha mõjuval põhjusel, ning Winthropi rõõm polnud tema heade põhjuste nimekirjas just eriti kõrgel kohal. “Sinu luiskelugu ei lähe läbi, ema. Minu tordis on kasutatud külmutatud apelsinimahla kontsentraati ja seda polnud tol ajal kindlasti saadaval!”

“Pole hullu, Winthrop ei pane seda tähele. Ja isegi kui paneb, siis ütlen, et originaalretseptis kasutati apelsinimarmelaadi.” Delores ohkas ja kui ta uuesti kõnelema hakkas, oli ta hääles kuulda kerget värinat. “See sobib ju, eks?”

Hannah mõtles kaks sekundit ja andis siis alla. See väike värin ema hääles mõjus talle alati. “Hea küll, ema. Ma ei valeta, kui Winthrop peaks seda minult otse küsima, aga mängin kaasa, kuni ta seda ei tee.”

“Aitäh, kullake! Ma pean nüüd jooksma. Carrie võtab mu kümne minuti pärast peale ja mul on meik veel tegemata.”

Hannah ütles head aega ja lõpetas kõne, ent niipea kui ta telefonitoru hargile asetas, hakkas see uuesti helisema. “Ema,” pomises ta uuesti telefoni haarates. Delores helistas talle sageli kohe tagasi, kui oli unustanud midagi enda arvates olulist ütlemata.

“Mis on, ema?” küsis Hannah, vaevumata helistajat tervitama. Ta pidi varsti minema hakkama, et mitte tööle hiljaks jääda.

“Ma ei ole su ema,” vastas lõbustatud meeshääl. “Mike siin.”

Hannah istus potsatusega toolile. Mike Kingstoni hääle kuulmine tegi Hannah’l põlved alati nõrgaks ja pani südame kiiremini põksuma, kuid ta hingas sügavalt sisse ja üritas neid tundeid eirata.

“Helistasin, et uurida, kes täna õhtul minu pasteediretsepti testib.”

Hannah hingas uuesti sügavalt sisse ja võitles sooviga ilma pikema jututa mehe palvele vastu tulla. Mike oli pikka kasvu, karune ja nägusam, kui ühelgi mehel selleks õigust peaks olema, mistõttu polnud talle kerge ei öelda. “Ma ei saa seda sulle öelda. Tead ju reegleid. Retseptide testijad peavad jääma anonüümseks. Muidu võib sellest tüli tõusta.”

“Aga mul on vaja seda tõesti teada. Ma unustasin vist midagi retsepti lisada.”

“Mis see oli?” küsis Hannah. Ta mäletas Mike’i retsepti väga hästi, kuna sellel oli ainult kaks koostisosa.

“Pean kontrollima, et panin ikka kirja mädarõikakastme, mitte lihtsalt mädarõika. Kui testija kasutab puhast mädarõigast, siis tuleb pasteet vähemalt mõne jaoks liiga kange.”

“Kõik on korras, Mike,” vastas Hannah kiiresti. “Täpsustasid retseptis, et kasutada tuleb mädarõikakastet.”

“Kuidas sa seda tead … kui just sina seda ei testi?”

Hannah oiatas vaikselt. Mike oli Winnetka maakonna šerifijaoskonna peauurija ja tabas naise eksimuse kohe ära. “Ee … ma ei saa seda kinnitada ega välistada.”

“Muidugi ei saa, aga aitäh, et mu mädarõikakastme mure lahendasid. Kuidas täna õhtuga lood on? Kas tahad, et võtan su auto peale?”

“Arvan, et oleks parem, kui kohtume kultuurimajas. Lõpetan töö umbes kella kolme paiku, tulen siis koju, et riideid vahetada ja toidud kaasa võtta, ning tahan varakult kohal olla, et Ednal köögis abikätest puudus ei tuleks.”

“Olgu. Kohtume siis seal.”

Kas see oli kergendusohe, mida ta Mike’i häälest kuulis? “Sa paistad olevat rõõmus, et ei pea mind peale võtma.”

“Pole tõsi. Võtaksin su meeleldi peale, kui vaja oleks. Asi on lihtsalt selles, et Shawna Lee küsis, kas ma võiksin ta peole viia.”

Hannah sulges silmad ja luges kümneni. Shawna Lee Quinn oli olnud Mike’i sekretär Minneapolises ja mees oli veennud naist endale Lake Edenisse järgnema. Naine asus tööle Winnetka šerifijaoskonda ja Mike oli leidnud talle korteri samas korterikompleksis, kus ise elas. Mees väitis tungivalt, et nad on lihtsalt sõbrad, ja Hannah oli andnud endast parima, et mitte armukadedaks muutuda, kuid roheliste silmadega koletise eemal hoidmine oli keeruline, kuna miss Atlanta krooni kandnud lõunast pärit kaunitar kutsus Mike’i endale appi iga kord, kui tema auto käima ei läinud.

“Hannah? Kas midagi on pahasti?”

Hannah hingas sügavalt sisse ja sundis end rahunema. “Paranda mind, kui ma eksin, aga arvasin, et pidime peole koos minema.”

“Lähemegi. Pakun Shawna Lee’le ainult küüti, muud ei midagi. Ta kohtub peol kellegagi ja saab ise koju.”

“Ahsoo! Nojah … olgu siis,” ütles Hannah, lootes, et Shawna Lee’ga kohtuma pidav isik ilmub ikka välja ja naisest ei saa viies ratas vankri all.

“Sa oled ikka parim, Hannah.”

“Kust sa selle nüüd niimoodi võtsid?” küsis Hannah, ehkki soovis kohe, et poleks seda teinud. Ta oli rikkunud ühte oma ema põhireeglitest: kui mees teeb sulle komplimendi, siis ei tohi temaga selle üle vaidlema hakata. Lihtsalt naerata ja ütle aitäh.

“Shawna Lee ütles, et kiitsid tema šokolaadiruutude retsepti kokaraamatu jaoks heaks.”

“Kiitsin jah. Retsepti testija arvates olid tema šokolaadiruudud tõeliselt head.”

“Aga sul oli vetoõigus ja sa jätsid selle kasutamata.”

Hannah lootis, et Mike ei saa kunagi teada, kui lähedal oli ta olnud Shawna Lee’ retsepti prügikasti viskamisele. Lake Edeni kokaraamatu põhimõttelise autorina ja kokaraamatu komisjoni esinaisena oli Hannah’l õigus retsepte enda äranägemise järgi heaks kiita või tagasi lükata. Ainus asi, mis oli teda Shawna Lee’ puhul peatanud, oli hirm, et keegi võib tõe välja nuhkida ja teda väikluses süüdistada. “Muidugi ei kasutanud ma oma vetoõigust. Miks ma oleksin pidanud täiesti heale retseptile veto panema?”

Mike puhkes naerma ja Hannah tundis, kuidas ta varbad surisema hakkasid. See oli intiimne naer, mida tuleks kuulda lähedalt ja isiklikult, mitte telefonitorust. “Kas sa oled neid šokolaadiruute juba maitsnud?”

“Mitte veel.” Hannah kulm hakkas tõmbuma kipra, kuid ta peatas selle poolel teel. Ühes ajakirjas, mida ta oli supermarketi järjekorras ajaviiteks lapanud, oli hoiatatud, et kulmukortsutamine tekitab üle kolmekümneaastastel naistel kortse, ja Hannah oli selle konkreetse verstapostini just paar kuud varem jõudnud.

“Need on parimad šokolaadiruudud, mida olen kunagi söönud, ja usu mind, olen neid söönud palju. Ütlesin Shawna Lee’le, et ta peaks neid kuumadeks šokolaadiruutudeks kutsuma.”

“Kuumadeks šokolaadiruutudeks?”

“Jah. Kuum nagu populaarne, mitte kuum nagu pliit. Mõistad, mida ma öelda tahan?”

“Mõistan ikka.”

“Need on igatahes kuum kaup ja kui ma asja õigesti ajan, siis ehk õnnestub mul teda veenda, et ta lubaks sul need oma kohviku menüüsse lisada, eriti kui paned neile nimeks Shawna Lee’ šokolaadiruudud. Mis sa sellest arvad?”

“Hiilgav,” ütles Hannah ja kujutas ette haamrit, millega tahaks jätta hiilgava jälje Mike’i pealaele. Küpsetada Shawna Lee šokolaadiruute tema kohvikus? Mitte mingil juhul!

Viis minutit hiljem istus Hannah endiselt köögilaua taga ning põrnitses oma poolenisti täidetud tassi ja selles kiiresti jahtuvat kohvi. Kuumad šokolaadiruudud. Parimad, mida Mike oli eales söönud. Tasane hõõgumine, mis oli alanud, kui Mike oli need sõnad esimest korda kuuldavale toonud, oli kasvanud tulemölluks. Kui Mike’ile meeldisid kuumad šokolaadiruudud nii väga, siis teeb ta talle õige kuumi šokolaadiruute. Need poleks kuumad populaarsuse mõttes. Ega kuumad nagu pliit. Hannah’ šokolaadiruudud oleksid kuumad nagu viie pipraga tähistatud tšilliroog ning ta ootas juba innukalt seda röögatust, mis pidi kahtlemata järgnema Mike’i esimesele suutäiele!