Читать книгу Mõrv šokolaadiküpsistega - Joanne Fluke - Страница 8

“Ongi kõik, Lisa. Olen valmis minema.” Hannah sulges oma Suburbani pagasiruumi ukse ja kõndis ümber auto, et juhiistmele ronida. “Peaksin hiljemalt kella neljaks tagasi olema.”

Lisa noogutas ja ulatas talle anuma sidrunitega, mis olid nii põhjalikult pestud, et isegi kõige vapramad koorel elutsevad pisikud olid sealt paaniliselt põgenenud. “Kas tahad veel suhkrut kaasa võtta, juhuks kui limonaadile tormi joostakse?”

“Kui vaja, siis laenan seda lihtsalt kooli sööklast. Edna on poole neljani seal.”

Kui Lisa oli tagasi pagaritöökotta läinud, pööras Hannah auto kõrvaltänaval ringi ja suundus Jordani keskkooli poole. Kool oli saanud nime Lake Edeni esimese linnapea Ezekiel Jordani järgi, kuid Hannah kahtlustas, et enamik õpilasi uskus, et nende kooli nimekaim oli mänginud hoopis korvpalli profiliigas. Jordani keskkool ja Washingtoni põhikool asusid kõrvuti hoonetes, mida ühendas vaipkattega koridor ja mille akendest avanes vaade kooli territooriumile. Kulude kokkuhoiuks jagasid koolid ühist aulat ja sööklat ning koole juhtis ka sama direktor. Kooli korrashoiu eest vastutav meeskond koosnes vaid neljast inimesest, kaks neist tegeles koristamisega ja teised kaks nii mänguväljaku kui ka keskkooli kergejõustikustaadioni korrashoiuga.

Lake Edeni koolikompleks töötas hästi. Kuna põhi- ja keskkool olid ühendatud, olid vanemad õed-vennad alati olemas ja võisid nooremaid õdesid-vendi koju sõidutada, kui nood juhtusid haigeks jääma, või lihtsalt hirmunud ja emast-isast puudust tundvaid algkooliõpilasi maha rahustada. Taoline õppekorraldus pakkus Jordani keskkooli õpilastele veel üht võimalust. Õpetajaks õppida soovivaid abituriente julgustati, et nad käiksid vabade tundide ajal teistes tundides abiõpetajateks. Varajase praktilise kutseõppe tulemusena olid mitmed vilistlased naasnud pärast kolledžit Lake Edenisse ja otsustanud just siin õpetajaametit pidada.

Kui Hannah keeras Third Streetile ja sõitis mööda kvartalist, mis oli kujundatud kogu pere puhkealaks, siis mõistis ta, et Lake Edeni pargis ei mänginud mitte ühtegi väikelast. Kiikede ketid seisid täiesti liikumatult, mänguväljaku karusell oli ikka veel kaetud hommiku jooksul sinna langenud värviliste lehtedega ja kuigi temperatuur oli tõusnud lubatud kaheksast kraadist kõrgemale, ei olnud mänguväljakut ümbritseval ringjal kõnniteel mitte ühtegi kolmerattalise pedaale sõtkuvat last.

Hetkeks näis see Hannah’le veider. Iga väikelapse ema ihkas just seesugust ilma. Kuid siis meenus talle hommikul juhtunu ning ta mõistis, miks oli park tühi. Lake Edenis oli liikvel mõrvar. Murelikud vanemad olid lastega kodus, kus neil oli ohutum.

Gull Avenued ääristas pikk pargitud autoed rivi, mis ulatus koolikompleksist mõlemas suunas kolme kvartali kaugusele. Autod olid pargitud inimeste sissesõiduteede ja tuletõrjehüdrantide ette, rikkudes nii häbitult linna parkimisreegleid. Hannah möödus aeglaselt murelike ilmetega vanematest, kes ootasid viimase tunni lõppu tähistavat kella, ja kui ta koolile lähemale jõudis, nägi ta Herb Beesemani, kes oli parkinud oma vast pestud ja vahatatud patrullauto kooli sissekäigu ette. Herb ei jaganud otse tema nina all toimuvate seaduserikkumiste eest trahve ja Hannah oletas, et tema jaoks oli Lake Edeni laste ohutus prioriteetsem kui linnakassa täituvus.

Hannah sirutas käe tagumise istmerea vahesse ja haaras sealt kotikese siirupiküpsistega. Tal olid selliseid olukordi silmas pidades alati mõned küpsisekotid kaasas. Siis sõitis ta Herbi patrullauto kõrvale ja keris akna alla. “Tere, Herb. Ma lähen skautide auhinnabanketti toitlustama. Kas ma võin edasi parklasse sõita?”

“Muidugi, Hannah,” vastas Herb, pilk Hannah’ käes oleval küpsisekotil. “Pargi ainult kindlasti reeglite järgi. Kas need on mulle?”

Hannah ulatas kotikese talle. “Sa teed laste kaitsmise nimel nii head tööd. Olen kindel, et vanemad oskavad seda hinnata.”

“Tänan.” Hannah’ kompliment tegi Herbile rõõmu. “Kas su ema vihkab mind ikka veel selle trahvi eest, mis ma talle määrasin?”

“Ta ei vihka sind just päriselt, Herb.” Hannah otsustas, et praegu ei olnud sobiv hetk, et öelda, mis nime oli ema Herbi kohta kasutanud. “Aga ta on ikka veel veidi pahane.”

“Mul on kahju, et pidin seda tegema. Su ema meeldib mulle, aga ma ei saa lubada, et inimesed linnas kihutavad.”

“Ma saan sellest aru ja arvan, et ema saab ka. Ta ei ole lihtsalt veel täiesti valmis seda tunnistama.” Hannah nägi tõmbus naerule. “Aga vähemalt tõi see trahv ka midagi head kaasa.”

“Ja mis see on?”

“Ema ei ürita mind enam sinuga paari panna.”

Hannah sõitis naeru kõkutades minema. Herbi üllatunud näoilmet arvestades ei olnud ta selle peale tulnudki, et Hannah’ ema oleks võinud teda sobivaks abikaasakandidaadiks pidada.

Lai värav, mis eraldas õpetajate parklat kooliterritooriumist, oli lahti ja Hannah sõitis sealt sisse. Pargitud autode vahel edasi sõites pani ta selgelt tähele, et nende seas polnud ühtegi uut ega kallist sõidukit. Õpetamine ei toonud nii palju sisse, et oleks võinud endale luksust lubada, ja Hannah arvates oli see häbiasi. Süsteemis pidi midagi ikka väga valesti olema, kui mõnes kiirtoiduketis burgerite küpsetamisega võis teenida suuremat palka.

Söökla tagaukse esine asfaldiriba oli hoiatusi täis pikitud. Hannah peatas auto ühe märgi ees, millel oli kirjas: “PARKIMINE KATEGOORILISELT KEELATUD, LAKE EDENI LIIKLUSJÄRELVALVE MÄÄRUSEL”. Väiksemas kirjas oli lisatud, et hoiatuse eirajaid ootab seaduses märgitud maksimaalne karistus, kuid Lake Edeni liiklusjärelvalve ainukeseks täideviijaks oli Herb, kes valvas aga kooli peamist sissepääsu. Hannah ei tundnud linna parkimisreeglite rikkumise pärast süüd. Ta oli hiljaks jäämas ja tal oli vaja veel oma varustus maha laadida. Ta pidi olema vähem kui kümne minuti pärast valmis, et astuda vastu näljaste skautide hordile, kes nõudsid tema küpsiseid ja limonaadi.

Niipea kui Hannah auto seisma jättis, avas Edna Ferguson kooli köögiukse. Edna oli kõhn viiekümnendates naine, kelle nägu kaunistas lahke naeratus. “Tere, Hannah. Ma juba mõtlesingi, millal sa jõuad. On sul tassimisel abi vaja?”

“Aitäh, Edna.” Hannah ulatas talle sisseviimiseks ühe karbi. “Ega skaudid juba kohal ole?”

Edna raputas juuksevõrguga kaetud pead. “Härra Purvis korraldas kogu kooli kogunemise ja nad on ikka veel aulas. Kui laste vanemad ei ole neile järele tulnud, siis tahab ta, et lapsed kõnniksid grupiti koos koju.”

Hannah noogutas, tõstis pingutusega Lisa pakitud suure küpsisekarbi autost välja ja järgnes Ednale kooli kööki. Kui Hannah suurde, seinu ääristavate tööpindade ja massiivsete köögimasinatega ruumi sisenes, siis mõtles ta, mis tunne võiks olla grupi viimane laps. Algul lähete kõik koos, tundes turvalisust hulgakesi olemisest, kuid siis hakkavad sõbrad üksteise järel oma kodudesse kaduma. Kui lahkub viimane sõber, pead edasi minema üksi, lootes ja palvetades, et mõrvar ei hiili kuskil läheduses.

“Ta ei pidanud piinlema, ega ju, Hannah?”

Hannah pani karbi käest ja pöördus Edna poole. “Mida?”

“Ron. Ma olen terve päeva selle peale mõelnud. Ta oli nii tore poiss. Kui tema aeg oli tõesti käes, siis loodan, et see oli kiire ja valutu.”

Hannah ei uskunud, et kõigi inimeste surmaaeg oli ette määratud. See mõtteviis meenutas liigselt loteriipileti ostmist, sest uskusid, et käes oli sinu kord peavõit saada. “Bill ütles mulle, et tema arvates oli surm silmapilkne.”

“Peaksime selle üle vist tänulikud olema. Ja ta oli just siin, vaid mõni minut enne, kui ta tapeti! Mulle piisab vaid sellest mõttest, et kananahk ihule tõuseks!”

Hannah tõstis sidrunid ühele Edna lõikelauale ja hakkas neid imeõhukesteks viiludeks lõikama. “Ron tõi siis teie kauba hommikul ära?”

“Muidugi. See poiss ei jätnud ühtegi päeva vahele. Ta oli väga kohusetundlik ja tundis oma töö üle uhkust.”

Hannah lisas selle killukese väikesele faktikogumile, mida ta oli juba jõudnud koguda. Ron oli hommikul Jordani keskkooli külmkambrisse kauba ära toonud – oli see fakt siis tähtis või mitte. “Kas sa nägid teda hommikul?”

“Ei. Ma ei näe teda kunagi. Tulen kohale alles kella kaheksaks ja ta oli selleks ajaks juba ammu läinud. Aga külmkamber oli kaupa täis.”

Hannah võttis välja oma vastupidava plastist boolikausi ja ulatas selle Ednale. Ta kasutas klaaskaussi ainult pidulikel puhkudel, näiteks pulmades ja abiturientide lõpuballil. Siis võttis Hannah kätte hiiglasliku limonaaditermose ja vast lõigatud sidruniviile täis kausi ning läks Edna ees sööklasse. Sinise paberlinaga laud oli söögi ja joogi jaoks juba valmis seatud ning teise samasuguse linaga kaetud laua otsas seisis papist arhiivikast.

“Gil pani vaba tunni ajal siin kõik valmis,” ütles Edna Hannah’le. “Ta palus sulle edasi öelda, et toob ka õhupallidest lauakaunistuse.”

“Olgu, jätan selle jaoks ruumi.” Hannah andis Ednale käega märku, et ta boolikausi lauale asetaks. Siis keeras ta termose lahti ja hakkas limonaadi kaussi kallama. “Panid sa tähele, kas köögis oli pärast Roni käiku midagi teistmoodi?”

“Mina ei märganud küll midagi. Mis nende jääkuubikute sees on, Hannah? Need ei ole selged.”

“Need on limonaadist tehtud, nii ei lahjenda jää sulades limonaadi. Kasutan sama võtet ka kõigi boolide puhul.” Hannah lõpetas limonaadi kallamise ja lisas sidruniviilud limonaadi pinnale hõljuma. Ta astus sammukese kaugemale, et oma kätetööd imetleda, ent märkas, et Edna kortsutas kulmu. “Arvad, et sidruniviile on juurde vaja?”

“Ei. See näeb väga professionaalne välja. Mõtlesin lihtsalt Roni peale.”

“Nagu kõik teisedki. Tule nüüd, Edna. Pean veel küpsised lahti pakkima.”

Edna järgnes Hannah’le kööki ja ahhetas, kui Hannah küpsisekarbi kaane tõstis. “Vaata aga! Need on tõesti ilusad, Hannah.”

“Arvan sama.” Hannah naeratas küpsiseid kandikule paigutades. Lisa oli võõbanud küpsised üle kollase ja sinise glasuuriga, millest moodustus skautide logo. “Lisa Herman kaunistas küpsised. Ta on tordipritsi kasutamises juba päris meister.”

“Lisa on tõesti andekas. Olen enam kui kindel, et see tüdruk võib teha kõike, millele ta tähelepanu pühendab. Nii kahju, et ta ei saanud isa eest hoolitsemise pärast kolledžisse minna.”

“Tean. Ta vanemad vennad ja õed tahtsid isa hooldekodusse panna, aga Lisa arvates ei olnud see õige.” Hannah ulatas Ednale karbi väikeste siniste papptaldrikute, kullakarva salvrättide ja siniste plasttopsidega. “Võta sa see. Ma toon küpsised.”

Taldrikute, topside ja salvrättide lauale sättimine ei võtnud kaua aega. Kui kõik oli valmis, läksid Edna ja Hannah tagasi kööki, et juua tass kohvi. Nad istusid köögi nurgas asuva nelinurkse puulaua taga ning ootasid skautide saabumist, kui Edna taas raskelt ohkas. “Sellest on lihtsalt nii kahju.”

“Mõtled Roni?”

“Jah. Vaene poiss töötas nendel kaubaringidel kurnatuseni. Ta töötas nädalas kuuskümmend tundi ja Max ei maksa ju lisatundide eest. See hakkas talle liiga tegema.”

“Kas Ron rääkis sulle seda?”

Edna raputas pead: “Betty Jackson rääkis. Ta oli siis seal, kui Ron Maxilt endale abilist küsis. See oli enam kui kuus kuud tagasi, kuid Max oli liiga kitsi, et veel kedagi palgata.”

Hannah teadis seda. Max Turner oli tuntud selle poolest, et tal võis kopik peos palavaks minna, enne kui oli nõus seda välja andma. Kuulujuttude järgi oli tal raha küllalt, ent ta elustiil ei peegeldanud seda sugugi. Max sõitis uue autoga, aga see oli ka ainus luksus, mida ta endale lubas. Ta elas ikka veel Cozy Cow meierei taga vanematekodus. Ta oli seda küll veidi remontinud, kuid viimases hädas – poleks ta seda teinud, oleks maja talle kaela langenud.

“Minu meelest on nii kahju, et Ron pidi surema just sel päeval, kui ta lõpuks endale abilise sai.”

“Ronil oli abiline?” Hannah pööras pilgu üllatunult Edna poole. “Kuidas sa seda tead?”

“Mul on lahustuva kohvi purk alati Roni jaoks väljas. Talle meeldis midagi sooja juua, kui oli külmkambris töötamise lõpetanud. Kui ma täna hommikul tööle jõudsin, siis oli leti peal kaks tassi ja ma oletasin seega, et ta on lõpuks omale abilise saanud. Aga ma ei oleks kunagi arvanud, et Max palkab naise!”

Hannah tundis, kuidas adrenaliin ta vere kihama lõi. Roni uus abiline võis olla mehe mõrva tunnistaja. “Oled sa kindel, et Roni abiline oli naine?”

“Tassil oli huulepulgajälg. Kindlasti oli see naine noor, sest huulepulk oli erkroosa ja see värv näeb meievanuste naiste peal kohutav välja.”

Hannah läks natuke turri, et teda arvati ühte kampa naisega, kes oli temast vähemalt kakskümmend aastat vanem. Tal tekkis väike tahtmine seda Ednale meelde tuletada, kuid see ei oleks olnud kasulik. “Edna, kas sa pesid tassid puhtaks?”

“Ei. Ma viskasin need minema.”

“Sa viskasin need minema?”

Edna naeris Hannah’ jahmunud näoilme üle. “Need olid plasttassid.”

“Need võisid olla asitõendid,” teatas Hannah talle ja Edna naer katkes järsult. “Bill juhib uurimist ja ta peab neid nägema.”

Hannah tõusis lauast ja suundus kraanikausi juures asuva prügikasti poole, ent Edna peatas ta enne, kui ta jõudis seal sobrama hakata. “Härra Hodges viis mu prügi kohe pärast lõunat välja. Mul on tõesti kahju, Hannah. Ma ei oleks neid minema visanud, kui oleksin teadnud, et need on tähtsad.”

Hannah mõistis, et oli liiga järsk olnud. “Pole hullu. Lihtsalt ütle mulle, mida härra Hodges prügiga teeb.”

“Ta viskab kõik sinna parklas asuvasse suurde oranži prügikonteinerisse. Keegi peab selle läbi otsima, enne kui seda tühjendama tullakse.”

“Millal seda tühjendatakse?”

“Umbes kella viie ajal.”

Hannah tõi kuuldavale vaikse vandesõna. Ta ei saanud jääda kõrvalvaatajaks ja lasta prügiautol olulisi asitõendeid minema vedada. Ta peab üritama Billi kätte saada, ent kui õemees ei ole banketi lõpuks kohale jõudnud, siis peab Hannah ise prügikotid läbi otsima.

“Tubli töö, Hannah!” Gil Surma, Lake Edeni skaudijuht ja Jordani keskkooli nõustaja, kinkis Hannah’le sõbraliku õlapatsutuse. “Väga hea, et sa küpsiseid rohkem tõid. Ma poleks eales arvanud, et kaheksateist poissi suudab seitse tosinat küpsist nahka pista.”

“See teeb vähem kui viis küpsist näkku ja nad on ju kasvavad poisid. Mõtlesin, et kui ma juba skautidele banketti korraldan, siis peaksin ka ise skautide moto kohaselt käituma.”

Gilil kulus mõistmiseks natuke aega. Hannah’ pilgu all tuksatasid ta suunurgad ning ta hakkas vaikselt naerma. “Pead silmas motot “Ole valmis”? Väga nutikas.”

Hannah naeratas ja tassis boolikausi kööki. Kui ta söögisaali naasis, oli Gil ikka veel seal. “Sa ei pea siia jääma, Gil. Ma võin ise kõik ära koristada.”

“Ei, ma aitan sind.” Gil hakkas plasttopse ja -taldrikuid kokku korjama ning neid prügikasti viskama. “Hannah?”

“Jah, Gil.” Hannah jättis töö katki, et mehe poole vaadata. Gili ilme oli väga tõsine.

“Sina leidsid Roni, eks?”

Hannah ohkas. Kõik, kellega ta kokku juhtus, tahtsid midagi Ronist teada saada. Hannah’st oli saamas kohalik kuulsus, kuid kiire tähelend kuulsusesse, mis põhines Roni mõrval, muutis Hannah’ enesetunde sandiks. “Jah, Gil. Mina leidsin ta.”

“See oli sinu jaoks kindlasti väga raske.”

“See ei olnud just tore elamus jah.”

“Mõtlesin lihtsalt … see oli nii hirmus, mida sa pidid läbi elama ja võib-olla tahad sellest kellegagi rääkida. Minu kabineti uks on alati lahti, Hannah. Ja ma annan oma parima, et aidata sul sellega toime tulla.”

Hannah tahtis talle öelda, et tal ei ole psühhiaatrit vaja. Isegi kui tal oleks psühhiaatrit vaja, ei valiks ta Jordani keskkooli nõustajat, kes tegeles aknest ja kohtinguvabadest laupäevaõhtutest põhjustatud südamevaluga. Kuid siis tuletas Hannah endale meelde, et oli lubanud olla taktitundeline, ning hingas sügavalt sisse, et hädavaleks valmistuda. “Tänan pakkumast, Gil. Kui mul on vaja sellest kellegagi rääkida, siis oled sina minu esimene valik.”

Selleks ajaks, kui Hannah lõpetas asjade pakkimise ja nende Suburbanisse vedamise, oli Edna juba lahkunud. Hannah oli üritanud Billile mitu korda helistada, kuid talle oli öeldud, et Bill on jaoskonnast väljas ning et teda ei ole võimalik kätte saada. Hannah heitis kiire pilgu käekellale. Ta oli lubanud Lisale, et on kella neljaks tagasi, ja tal oli jäänud vaid viis minutit. Kuid huulepulgajäljega topsik leida oli olulisem kui õigel ajal Cookie Jari naasta.

Hannah heitis kiire pilgu oma parimatele viigipükstele ning pulloveri ja kardigani komplektile. Ta pidi õhtul linnapea korraldataval peol toitlustamise eest hoolitsema ja ta oli kavatsenud just neid rõivaid kanda.

Pulloveri ja kardigani komplekt oli helebeež, kuid seda sai pesta. Hannah oigas kergelt mõtte peale, et peab koju jõudes masinatäie pesu pesema, kuid keeras oma kardigani käised üles, marssis prügikonteineri juurde ning pani vaimu teda ootavate sööklajääkidega võitlemiseks valmis.

Prügikonteiner oli tohutu suur. Hannah kirtsutas metallkonteinerist tuleva leha peale nina ja vandus vaikselt. Konteineri äär ulatus talle õlani ja ta ei oleks saanud mitte mingil moel kõiki prügikotte nende sisu uurimiseks välja tõsta. Tuues kuuldavale järjekordse, seekord küll värvikama vandesõna, kõndis Hannah tagasi auto juurde ja ajas selle ninapidi konteineri äärde. Siis ronis ta pärlmutterpunasele kapotile ja sirutas käed konteinerisse, et tõmmata välja esimene prügikott.

Hannah’ esimese prügikoti saak koosnes salvrätinutsakutest, karamellipudingu lärakatest ja mingist pruunist lögast, mis meenutas veiselihahautist. Vähemasti teadis ta nüüd, mida õpilased olid lõunaks söönud. Hannah hakkas juba teist prügikotti välja tõmbama, kui talle meenus, et köögi prügikasti oli vooderdanud väiksem rohelist värvi prügikott. Ta sirutas end kapotil välja ja tõstis mustad kotid ükshaaval üles ning upitas need üle konteineri serva kõrvale. Peaaegu põhjas – ta oleks pidanud teadma, et see oli põhjas – nägi ta üksikut rohelist prügikotti. Kuigi Hannah punnitas end nii kaugele, et kogu ülakeha ulatus üle konteineri serva, siis jäid tema sõrmeotsad rohelisest prügikotist ikkagi oma kümne sentimeetri kaugusele. Ta ohkas ja tegi siis seda, mida teeks iga hea naiseõde ning pühendunud amatöördetektiiv. Ta keeras end ringi ja lasi jalad üle metallkonteineri ääre rippu, hingas rahustuseks sügavalt sisse ja libistas end konteineri sügavusse.