Читать книгу Mõrv maasika-vahukooretordiga - Joanne Fluke - Страница 7

Hannah lisas vahukoorele suhkru ja lõpetas ilmateate ajal selle vahustamise. Prožektorite all oli palav. Hannah lootis, et vahukoor ei muutu supiks. Kui vahukoor oli muutunud tugevaks, segas Hannah sellele õrnalt juurde hapukoore. Peale uue maitsenüansi aitas hapukoor magustatud vahukoorel ka kohevust säilitada. Hannah oli juba valmis sõrme kaussi torkama, kui talle meenus, et teda filmitakse, ja maitses segu lusikaga. Siis tõstis ta tordipõhja tükile kulbitäie Lisa kasvatatud maasikate viile, lisas mitu korralikku lusikatäit vahukooresegu, asetas vahukoore keskele täiusliku terve maasika ja puistas peale pruuni suhkrut. Hannah’ omalooming, maasika-vahukooretort Swenseni moodi, oli uudiselugejatele serveerimiseks valmis.

Lühikest kasvu ja turske assistent, kellest energilisemat meest polnud Hannah iialgi kohanud, andis talle märku, et ta end valmis paneks. Ilmateade oli lõppenud ja nägus teravate näojoontega uudisteankur Chuck Wilson tõmbas juba otsi kokku, tuletades vaatajatele meelde, et nad ei vahetaks kanalit, sest kohe pärast kanalivõrgustiku ühist välisuudiste lõiku algab Hartland Flouri jahuveski küpsetamisvõistlus.

Hannah’ süda hakkas peksma, kui ta kandiku kätte võttis. Ta oli selle kõik proovis läbi mänginud, kuid käes hoida tühja kandikut polnud sama mis tordi, taldrikute ja kahvlitega kuhjatud alust. Hannah astus edasi ettevaatlikult, et mitte komistada ühegi lava külge kleebitud raske kaabli otsa – kleepimiseks oli kasutatud teipi, mida Mason Kimball kutsus “valgustaja teibiks”^[1.], kuigi Hannah’ silma järgi oli see tavaline toruteip – ja manas näole nii laia naeratuse, kui suutis, suundudes pika kaarekujulise uudistelaua juurde, mille taga istusid neli uudiselugejat. Hannah hoidis hoolikalt naeratust suul – Mason oli teda juhendanud – ja ulatas igale teadustajale torditüki.

Hannah seisis uudiselugejate kõrval, kui nad ahhetasid ja ohhetasid ning torti maitsesid. Chuck Wilson märkis, kui kallid võisid hooajavälised maasikad olla. Kust oli Hannah neid sellisel aastajal saanud? Hannah naeratas ja vastas, et tema abiline Lisa Herman kasvatas need ise oma kasvuhoones. Anoreksiku välimusega Dee-Dee Hughes küsis, kui palju oli igas torditükis kaloreid. Hannah vastas, et ta ei tea seda, kuid dieeti pidavad inimesed jätavad tavaliselt magustoidu söömata. Spordiuudiste teadustaja Wingo Jones teatas, et tema arvates võiksid professionaalsed sportlased maasika-vahukooretordist enne iga võistlust vajamineva süsivesikukoguse kätte saada. Hannah’ naeratus oli hakanud selleks ajaks juba hääbuma, kuid ta suutis öelda, et tema arvates võiks see olla hea mõte. Ainuke uudisetiimi liige, kes ei teinud ühtegi magedat märkust, oli ilmateadustaja Rayne Phillips, kes jätkas vahukooretordi suhu kühveldamist, kuni oli viimsegi raasu ära söönud.

Kui uudistesaade oli läbi, läks Hannah tagasi kööki, et asjad kokku pakkida. Ta avas ahjuukse ja avastas, et ahi oli tühi nagu sepalõõts. Edna oli küpsetamata tordipõhjad juba koolikööki toimetanud. Selle asemel, et kõigi veel pooleldi täis kausside transportimisega vaeva näha, otsustas Hannah ka teise tordi kohe valmis teha ja valmis kujul koju viia. Ta kupatas ülejäänud Lisa maasikad tordipõhjale, kattis need vahukooreseguga, tippis peale kaunistamiseks mõeldud terved maasikad ja puistas ülejäänud pruuni suhkru. Siis vajutas ta kinni tordialuse kuppelkaane, ladus kasutatud köögiriistad ja kausid kaasavõetud sangaga pappkasti ja tassis kõik lava taha.

“Sa olid kaamerate ees võrratu, Hannah.” Andrea ootas õde lava külgkardinate vahel ja aitas Hannah’l asjad tagumise seina äärde paigutatud metallriiulitele tõsta.

“Aitäh.” Hannah võttis komplimendi vastu ja otsis pilguga õetütart. Kui Hannah oli Normani loo teatavaks teinud ja härra Hart mõistis, et üks žüriiliikmetest tuli tema kohustustest vabastada, siis oli ta palunud Traceyl mängida fortuunat ja tõmmata välja viienda žüriiliikme nimi klaaskausist, mis sisaldas Lake Edeni linnavolikogu liikmete nimedega paberilipikuid. “Kus Tracey on?”

“Ikka veel grimmis. Bill toob ta siia niipea, kui seal temaga valmis saadakse.”

“Ta ei ole närvis, ega ju?”

Andrea raputas pead. “Ta arvab, et see on lõbus. Sa lindistad saadet, eks, Hannah? Bill pani meie videomaki küll enne kodust lahkumist lindistama, aga mul on varukoopiat vaja.”

“Saad kaks koopiat. Lindistan ise saadet ja sama teeb ka ema.”

“Ema?” Andrea kulmud kerkisid kõrgustesse. “Ta ei oska ikka veel videomakiga lindistada. Kui meie kaabeltelevisioon ei töötanud, siis palusin tal mulle üht filmi lindistada ja sain temalt hoopis kaks tundi Richard Simmonsi aeroobikatrenni.”

Hannah patsutas õe õlga. “Rahune maha, Andrea. Lisa lindistab saadet ja sama teeb enamik mu kliente. Saad tosinaid varukoopiaid. Võin seda sulle peaaegu täiesti kindlalt lubada.”

“Loodan seda väga. See on Tracey esimene teleesinemine ja kunagi ei või teada, mil mõni tähtis produtsent juhtub seda nägema. Niimoodi lapsstaare avastataksegi.”

Hannah suutis manada näole naeratuse, sama, mida oli kasutanud, kui pidi kuulama kolme uudiselugeja idiootlikke tähelepanekuid oma vahukooretordi kohta. Hannah ei kavatsenud hakata Andreale selgitama, kui ebatõenäoline see oli, et mõni tähtis produtsent vaataks kohalikku KCOW telekanalit.

“Lähen parem ja vaatan, kuhu Tracey nii kauaks jääb.” Andrea astus sammu ukse poole, kuid pöördus tagasi. “Peaksid proovima enne võistluse algust oma juustega midagi ette võtta. Need on prožektoritest täiesti krässus.”

Hannah tundis end ebamugavalt ja ujedalt, kui kaameraoperaator laua taga istuvaid žüriiliikmeid filmis. Vähemalt ei pidanud Hannah muretsema selle pärast, et keegi võiks teda avastada. Mitte ühegi tähtsa produtsendi silm ei jääks pidama liiga pikal, veidi ülekaalulisel, peagi kolmekümneaastaseks saaval naisel, kelle näol võis märgata kerget jahukihti. Kuid Tracey oli imeilus ja Hannah tundis õetütre üle uhkust. Tracey heledad juuksed meenutasid prožektorite all kuldniite ja ta oli täiesti rahulik, kui pistis käe suurde kristallkaussi ja tõmbas sealt välja žürii asendusliikme nime.

“Tänan sind, Tracey.” Härra Hart naeratas säravalt, kui Tracey talle paberilipiku ulatas. “Ega sa oma issi nime välja ei tõmmanud?”

Tracey raputas pead. “Ta ei ole linnavolikogu liige, härra Hart. Minu issi on Winnetka maakonna šerifijaoskonnas uurija.”

“Kas sa tead, mida uurija teeb, Tracey?” küsis härra Hart.

“Jah. Uurija uurib kuritegusid. Kui keegi mõrvatakse, siis kogub minu issi tõendusmaterjali kokku, püüab tapja kinni ja hoiab teda kohtuni vanglas luku taga.”

Oli selge, et härra Hart oli vastusest ehmunud, kuid suutis siiski naeratada. “See oli väga hea vastus, Tracey. Paluksin sul uue žüriiliikme nime ette lugeda, aga sa ei käi ju veel koolis, ega ju?”

“Käin eelkoolis, härra Hart. Seal käiakse siis, kui ei olda esimesse klassi minekuks veel piisavalt vana. Aga ma oskan lugeda. Kui te paberi mulle annate, võin teile öelda, mis seal kirjas on.”

Kaamera suumis härra Harti üllatunud nägu, kui too paberilipiku tagasi Traceyle ulatas. Hannah jälgis, kuidas Tracey paberi lahti voltis ja hääletult nime veeris. Siis tõstis ta pilgu härra Hartile ja teatas: “Žürii asendusliikmeks saab ... härra Boyd Watson.”

Publikule suunatud tuled süttisid ja kõik aplodeerisid, kui püsti tõusis Boyd Watson, Jordani keskkoolile enim võite toonud treener. Hannah nägi, et Boydi kõrval istus ta õde Maryann, kuid Boydi naist Danielle’i polnud kohal. Hannah lootis, et ta ei puudunud mõnel halvaendelisel põhjusel. Hannah oli avastanud mitu kuud varem, et treener Watson oli oma naise vastu vägivaldne. Danielle ei olnud nõus süüdistust esitama, kuid Hannah oli loost Billile rääkinud ja õemees oli lubanud Boydil silma peal hoida, et too jälle vägivaldseks ei muutuks.

Kui Boyd oli võtnud istet Hannah’ kõrval tühjal kohal, siis tutvustas härra Hart selleõhtuseid võistlejaid ja saatis nad kööginurkadesse, kus nad said oma küpsetistele viimast lihvi anda. Sel ajal kui võistlejad lõikasid, kaunistasid ja oma loomingut taldrikutele paigutasid, selgitas härra Hart võistluse korraldust.

Hartland Flouri jahuveski küpsetamisvõistlusel osales kaksteist veerandfinalisti, kes olid kõik võitnud mõne kohaliku või piirkondliku võistluse. Esimesed neli võistlejat olid küpsetised juba päraslõunal valmis saanud ja pidid nüüd igale žüriiliikmele neid maitsta pakkuma. Samal ajal kui žürii maitseb ja hindab, näidatakse televaatajatele ja saatepublikule montaaži võistlejatest ja nende peredest. Kui see osa saab läbi, liidetakse žürii punktid kokku ja žüriiliikmed saavad iga küpsetist kommenteerida. Siis kuulutatakse välja võitja, kes pääseb edasi laupäeva õhtul toimuvasse finaali.

Hannah ootas, kuni kõik võistlejad olid oma küpsetised žüriile esitanud ja montaažipilt ekraanidel jooksma hakanud. Siis pöördus ta Boydi poole ja küsis: “Kus Danielle on?”

“Kodus.” Boyd tõstis suhu kahvlitäie kirsipirukat. Ta näol ei peegeldunud just õnnelik ilme, kui ta suutäie alla neelas. “Täpselt samasugune nagu mu ema kirsipirukas, nii magus, et paneb hambad valutama.”

Hannah maitses oma pirukatükki ja otsustas, et Boydil oli õigus. “Kas ta ei tahtnud täna õhtul siia tulla?”

“Mu ema?”

“Ei, Danielle.” Hannah pani oma punktid kirja ja liikus edasi järgmise küpsetise juurde, milleks oli pähklitäidisega pirukaviil.

“Danielle on haige.”

“Ega ometi midagi tõsist?” Hannah jälgis Boydi nägu, otsides süütunde märke, kuid mehe ilme oli täiesti ükskõikne.

“Ainult kerge külmetus. Ta ravib seda hunniku käsimüügiravimitega.” Boyd maitses pähklitäidisega pirukat ja ta näole ilmus seda mäludes grimass. “Mu ema tegi vanasti ka seda. Ma vihkan toite, kuhu on nii kõvasti kaneeli lisatud.”

Hannah maitses oma pirukaviilu ja avastas, et peab taas Boydiga nõustuma. Kaneel ja muskaatpähkel matsid pähklimaitse enda alla. Hannah pani oma punktid kirja ja asus kolmanda küpsetise juurde, milleks oli apelsinikook. “Kas ta on arsti juures käinud?”

“Ta ütleb, et tal ei ole arsti vaja. Danielle vihkab arsti juures käimist.”

Hannah maitses kommenteerimise asemel apelsinikooki. Ta mõistis, miks Danielle võis arstliku tähelepanu karta. Arstid küsisid küsimusi ja pidid teatama võimudele igast võimalikust koduvägivallale viitavast juhtumist.

“See on liiga mõru.” Boyd lükkas apelsinikoogi eemale ja asus neljanda küpsetise juurde.

Hannah neelas alla suutäie apelsinikooki ja ohkas. Boydil oli jällegi õigus. Võistleja oli riivinud koogi sisse liiga palju apelsinikoore all olevat valget osa.

“Pole paha,” märkis Boyd, kui maitses viimast küpsetist – sidrunikoogikest. “Kui päris aus olla, siis on see siinsetest küpsetistest parim. Mõistagi ei olnud siin ka erilist konkurentsi.”

Hannah võttis samuti sidrunikoogikese ette. Koogipõhja tekstuur oli õrn ja rohkest võist kihiline ning täidis oli sobivalt hapukasmagus. Koogike oli kindel võitja. Boydil oli olnud õigus kõigi nelja küpsetise suhtes ja tema kriitika kattus täielikult Hannah’ arvamusega. Mees ei meeldinud Hannah’le ikkagi, kuna oli üleolev ja brutaalne, kuid tal oli arenenud maitsemeel.

Žüriid filmiva kaamera punane tuluke süttis taas ja algas žüriiliikmete intervjueerimine. Hannah’t, kes oli žürii esimees, intervjueeriti viimasena ja ta kuulas huviga oma kolleege. Nad olid küpsetiste kritiseerimisel väga taktitundelised ning esimesele kolmele žüriiliikmele meeldis enim just sidrunikook.

Siis jõudis kätte Boydi kord ja Hannah krigistas hambaid, kui mees kordas samu sõnu, mida oli enne Hannah’le öelnud. Ta oli kuulnud, kuidas üks Boydi meeskonna liikmetest oli kord öelnud “Treener ütleb otse välja, mis asjast arvab,” kuid Hannah oleks tahtnud, et Boyd oleks oma kriitika teravust mõne komplimendiga mahendanud.

Hannah ei olnud ka ise eriti taktitundeline, kuid andis endast parima. Ta kiitis kõiki võistlejaid nende pingutuse eest ja tuletas publikule meelde, et nood kõik olid kohalike või piirkondlike võistluste võitjad. Ta ütles iga küpsetise kohta midagi head, kuid Boydi sõnad olid juba oma töö teinud ning Hannah mõistis, et võistlejate tunded olid haavatud. Saade lõppes, kui võitja oli saanud kätte sinise finalistiroseti, ja Hannah liikus Boydi järel lava külgkardinate vahele.

“Boyd, sa oleksid võinud veidi lahkem olla,” noomis Hannah meest niipea, kui nad olid lava taha jõudnud. “Polnud mingit põhjust võistlejate tundeid haavata.”

Boyd jäi segaduses ilmel Hannah’le otsa jõllitama. Oli täiesti tajutav, et tal polnud õrna aimugi, miks Hannah end häirituna tundis. “Aga tunnetel ei ole sellise võistlusega mitte mingit pistmist. Sa kas võidad või ei võida. Seda ei ole mingit mõtet ilustada. Kui esimeseks ei tulda, siis ollakse kaotaja.”

Hetkeks jäi Hannah täiesti sõnatuks ja see oli tema jaoks ebatavaline. Ta teadis, et peab enne järgmisel päeval toimuvat võistluse teist etappi püüdma Boydi suhtumist muuta, kuid ei teadnud, kuidas seda korraldada. Ta peab kodus sellele mõtlema ja mehele hommikul väikseks jutuajamiseks helistama. Praegu oli aga parem rahu säilitada.

“Nägin, kuidas sa seda maasika-vahukooretorti tegid,” vahetas Boyd teemat. “Kahju, et sa ei saanud võistlusel osaleda. Võin kihla vedada, et sa oleks selle kahtlemata võitnud.”

See andis Hannah’le hea mõtte. Danielle oli haige ja talle võiks meeldida süüa midagi, mida ei pea ise valmistama. “Boyd?”

“Jah?”

“Mul on natuke vahukooretorti üle. Tahaksid sa selle koju kaasa võtta?”

Boyd oli pakkumisest üllatunud. “Muidugi. Maasika-vahukooretort on meie lemmik.”

“Väga hea. Sul on tundlik maitsemeel ja saad seda minu jaoks arvustada.” Hannah sammus riiulite juurde, et sealt tort võtta ja ulatas selle siis Boydile. “Mitmekesistan Cookie Jari menüüd ja tahan hakata pakkuma ka mõnda kooki.”

Boyd naeratas laialt, kui märkas tordialuse läbipaistva plastkupli all värskeid maasikaid. “Vaatan, et suurem osa maasikatest jääks Danielle’ile. Värsked marjad aitavad hästi külmetuse vastu. Aitäh, Hannah.”

Hannah raputas vaid pead, kui Boyd minema kõndis. Tal polnud mingit kahtlust, et Boyd armastas Danielle’i, kuid mees ikkagi peksis naist. Ja Danielle armastas Boydi, hoolimata oma vigastustest. Hannah kartis, et ei mõista vist kunagi nende vägivaldset suhet, ja polnud kindel, kas ta soovibki mõistmise poole püüelda. Ta lootis lihtsalt, et suhe ei lõppe sellise tragöödiaga, mida võidaks hakata lahkama ajalehtede esikülgedel.

“Jõudsin koju, Moishe,” teatas Hannah ja kummardus, et haarata käte vahele oranž kera, mis oli perenaise pahkluude poole tormanud niipea, kui Hannah korteri ukse avas. Moishel oli alati koju saabuva Hannah’ üle hea meel, eriti siis, kui perenaine oli õhtuti kodust välja läinud. Hannah’le meeldis mõelda, et kass igatses teda, kuid ehk oli põhjus ikkagi selles, et kass ei osanud ise oma toidukaussi täita. Hannah sügas Moishet lõua alt ja ütles siis: “Las ma panen dressipüksid jalga ja annan sulle siis une-eelset näksi.”

Kui Hannah oli kena kohvipruuni kleidi, mille oli saanud Claire Rodgersile kuuluvast Beau Monde Fashionsi poest, riidepuule riputanud, tõmbas ta selga kõige vanemad dressipüksid ja särgi ning sammus kööki, mis oli Hannah’ arvates tema kodu süda. Ta täitis Moishe kristalse magustoidukausi vanillijogurtiga, kallas endale klaasi veini galloni mahutavast plastanumast külmikus ning sättis end diivanile, et vaadata uudiste ja küpsetamisvõistluse lindistust.

Kohalikud uudised, mida ta oli juba korra kuulnud, ei pakkunud talle erilist huvi. Šokeeriv oli aga näha iseennast uudiste tagaplaanil. Hannah ei näinud sugugi halb välja. Tema valge kaelpõll, mille esisele oli trükitud suurte punaste trükitähtedega COOKIE JAR, oli telepildis kenasti näha. Stan Kramer oleks rahul, sest ta oli põlledele kulutatud raha reklaamkulude alla arvanud.

Hannah hindas oma esitust ja ei leidnud midagi, mille üle nuriseda. Ta töötas efektiivselt, ei pillanud ühtegi koostisainet maha ja käsitses mikserit ja spaatlit nagu professionaal. Muidugi oligi ta professionaal, kuid selle tõsiasja meenutamine tekitas Hannah’s alati meeldiva üllatustunde.

Moishe ei näidanud saate vastu üles mitte mingisugust huvi kuni selle hetkeni, mil kuulis uudisteankru Chuck Wilsoni esitatud küsimusele vastamas Hannah’ häält. Siis tõstis kass jogurtikausilt pilgu ja põrnitses, kõrvad lidus, teleri poole. Hannah sirutas käe, et kassi rahustavalt sügada, kuid kass taganes täpselt nii palju, et tema käeulatusest välja jääda. Moishe põrnitses hetke Hannah’t, vehkides sabaotsaga edasi-tagasi, ja tõi siis kuuldavale sügavalt kurgupõhjast kerkiva urinalaadse häälitsuse.

“See on lihtsalt lindistus, Moishe.” Hannah võttis teleripuldi kätte ja peatas video, mille tulemusena tardus ekraanile Dee-Dee Hughesi avatud suuga täiuslik nägu.

Nii kui heli katkes, kargas Moishe lennuga teleri otsa, kus võttis sisse Halloweeni kassi asendi: selg jäigalt küürus ja saba nii turris, et oli tavalisest kolm korda suurem. Ilmselgelt oli miski kassi ärevaks teinud. Hannah mõtles veidi järele ja tabas siis ära võimaliku põhjuse.

“Tule sealt alla, Moishe,” kutsus Hannah kassi ja patsutas enda kõrval lebavale padjale. “Ma ei ole televiisoris. Olen siinsamas diivanil.”

Kuid Moishe keeldus meelitustest ja Hannah pani video uuesti mängima, et näha, kas ta teooria oli ikka õige. Nii kui Hannah’ hääl taas kõlaritest kostma hakkas, näugus Moishe valjusti ning pööras pead, et vaadata kord Hannah’ ja siis jälle teleriekraani poole. Hannah ei omistanud lemmikule niisama inimlikke omadusi. Moishe reageeris tõepoolest olukorrale, mis tema silmis tähendas füüsikaseaduste ilmselget rikkumist.

“Annan alla,” pomises Hannah ja keeras teleri hääle maha ning alistus oma lemmiklooma veidrale reageeringule. Kui Moishe näuguks kogu saate aja, siis ei kuuleks ta niikuinii, mida saates räägitakse. Hannah tahtis hakata juba edasikerimise nuppu vajutama, et välisuudiste osa vahele jätta ja kindlalt teada saada, kas küpsetamisvõistlus oli ikka lindistatud, kui telefon helises.

Hannah heitis telefonitoru tõstes pilgu kellale. Kell oli kümme ja helistajaks oli tõenäoliselt Andrea, kes kontrollis, kas õde oli Tracey televisioonidebüüdi ikka korralikult videole saanud.

“Hannah! Kui hea, et sa kodus oled! Siin ... siin Danielle Watson.”

“Tere, Danielle.” Hannah püüdis kinni karvase valge-oranžikirju kera, mis ta sülle maandus. Moishe oli ilmselt perenaisele andestanud, et too oli üritanud teda videoga segadusse ajada. “Oled külmetusest jagu saanud?”

“Hannah ... palun! Kas saaksid kohe siia tulla. Ma ... ma ei teadnud, kellele teisele helistada.”

“Mis juhtus, Danielle?” Hannah kujutas ette halvimat. Viimane kord, kui ta oli Danielle’i kodus käinud, oli ta eest leidnud sinise silmaga Danielle’i. “Kas asi on Boydis?”

“Jah. Ma ei saa rohkemat öelda. Palun, Hannah?”

“Rahune, olen juba teel.” Hannah viskas toru hargile, nihutas Moishe sülest maha ning haaras koti ja jope. Danielle’i hääles oli kõlanud suur meeleheide ja ehk on ta seekord nõus esitama avaldust mehe vastu, kes oli murdnud vannet naist alati armastada, hoida ja halva eest kaitsta.

Vähem kui viieteistkümne minuti pärast lasi Hannah Danielle’i uksekella. Kui Boyd oli kodus, siis võis olukord kujuneda ebameeldivaks või isegi ohtlikuks. Bill oli Hannah’le rääkinud, et väljakutsed koduvägivalla lahendamiseks olid iga asešerifi õudusunenägu, sellest hullemad olid ainult väljakutsed, mille käigus oli hukkunud politseinik. Uks avanes ja Danielle tõmbas Hannah’ sisse, hoides teda kramplikus uppujahaardes.

“Danielle, mis juhtus?” Hannah sulges enda järel ukse. Naabritel polnud vaja Danielle’i sellises seisundis näha. Danielle nuttis, tema üks silm oli sinine ja nägu nii kaame, et Hannah arvates võis ta iga hetk minestada.

“Asi .. asi on Boydis,” nuuksus Danielle. “Ta ... ta on ... garaažis.”

“Näita mulle.” Hannah võttis Danielle’i käevangu ja toetas teda, kui nad läbi köögi maja külge ehitatud garaaži kõndisid.