Читать книгу Pool kuningat - Joe Abercrombie - Страница 10

„... päikeseema ja kuuisa, saatke oma kuldsed ja hõbedased kiired Laithlini poja Yarvi ja Odemi tütre Isriuni liidu peale ...”

Kuue suure jumala hiigelkujud põrnitsesid neid oma halastamatute granaatsilmadega. Nende kohal kuppellage ümbritsevates niššides helkisid väikeste jumalate merevaigust kujud. Kõik nad vaagisid Yarvi väärtust ja leidsid kahtlemata, nagu ta isegi, tohutuid puudujääke.

Ta kägardas oma kärbunud käe kokku ja püüdis seda sügavamale varrukasse peita. Jumalatekojas teadsid kõik niigi hästi, mis tal seal käsivarre otsas oli. Või mis tal seal polnud.

Ometi püüdis ta seda ikka peita.

„Mereema ja maaisa, andke neile oma lõikused ja rikkused, saatke neile head ilmaõnne ja head relvaõnne ...”

Saali keskel seisis poodiumil must troon. See oli haldjate töö, pärit aegadest enne jumalapurustamist, sepistatud tundmatute kunstide abil ühestainsast musta metalli tükist, võimatult habras ja võimatult tugev, ja loendamatud aastad polnud sellele kriimugi jätnud.

Kuningate troon, jumalate ja inimeste vahel. Kaugelt liiga kõrge, et selline armetu olend nagu Yarvi sellel istuda võiks. Talle tundus sobimatu seda isegi vaadata.

„Sõjaema ja rahuisa, andke neile tugevust seista silmitsi kõigega, mida saatus toob ...”

Ta oli eeldanud, et temast saab minister. Ta oli kavatsenud hetkekski mõtlemata loobuda naisest ja lastest. Suudelda pärast läbikatsumist vanaema Wexeni eakat põske – see pidi olema tema armuseikluste tipp. Nüüd aga pidi ta oma elu, olgu see milline tahes, jagama tüdrukuga, keda ta vaevu tundis.

Isriuni käsi ta peos oli niiske, nende kokkusurutud käte ümber oli kohmaka puntrana mässitud püha riie. Nad hoidsid teineteisest kinni ja olid teineteise külge seotud, kokku surutud oma vanemate soovil, ühendatud Göötimaa vajadusi mööda, ometi tundus, et nende vahel haigutas ületamatu lõhe.

„Oo, Seemnete Idandaja, anna neile terve järelkasv ...”

Yarvi teadis, mida kõik külalised mõtlesid. Mitte sant järelkasv. Mitte ühekäeline järelkasv. Ta heitis silmanurgast pilgu väikesele ja haprale kollasejuukselisele tüdrukule, kellest oli pidanud saama tema venna naine. Tüdruk näis hirmunud ja tal oli vist kergelt halb olla. Aga kellel poleks, kui teda sunnitakse abielluma pooliku mehega?

See oli kõigi teine valik. Pidupäev, mida kõik leinavad. Traagiline kompromiss.

„Oo, lukkude vardja, kaitse nende majapidamist ...”

Üksnes palvepunuja Brinyolf tundis hetkest mõnu. Ta oli valmis sepitsenud erakordselt põhjaliku palve, kui Isriun kihlati Yarvi vennaga, ja nüüd – enda, ehkki mitte Isriuni rõõmuks – sai ta võimaluse koostada veel teinegi. Ta hääl vuras edasi, manitsedes suuri ja väikeseid jumalaid andma viljakust nende põldudele ja kuulekust nende orjadele, ning keegi poleks imestanud, kui ta järgmiseks oleks neile küsinud korrapärast seedetegevust. Yarvi küürutas selga, millel lasus üks tema isa rasketest kasukatest, ja mõtles hirmuga, kui võimsalt Brinyolf veel päris pulmas esineda võtab.

„Oo, veekannu hoidja, vala õitsengut sellele kuninglikule paarile, nende vanematele ja alamatele ning kogu Göötimaale!”

Palvepunuja astus tagasi, rahulolev nagu värske lapsevanem, endal lõug rasvavoltidesse uppumas.

„Ma teen lühidalt,” ütles ema Gundring, heites Yarvile põgusa arusaava pilgu. Yarvi surus alla muige, ent märkas siis ema pilku, mis oli külm nagu talvine meri, ja uut tal enam alla suruda ei tulnud.

„Kuningriik seisab kahel sambal,” lausus vana minister. „Tugev kuningas on meil juba olemas.” Keegi ei naernud. Imetlusväärne enesevalitsus. „Kui jumalad tahavad, on meil peatselt ka tugev kuninganna.” Yarvi nägi, et Isriuni kahvatu kõri jõnksatas neelatades.

Ema Gundring osutas Yarvi ema ja onu Odemi poole, kes näis ainsana rõõmu tundvat, et saavad kohal viibida ja nende ühteseotud käsi õnnistada. Siis tõstis ema Gundring jõupingutusega oma saua, mille torukesed ja vardad olid tehtud samast haldjametallist nagu läikiv must troongi, ja hüüdis: „Nad on teineteisele lubatud!”

Nii oligi asi tehtud. Isriunilt tema arvamust ei küsitud, samuti mitte Yarvilt. Kuningate arvamus ei paistnud kedagi huvitavat. Kindlasti mitte selle kuninga arvamus. Kohalviibijad, sadakond või enam, plaksutasid tagasihoidlikult. Mehed – Göötimaa tähtsaimate perekondade pead, mõõgatuped ja keebipandlad kullaga kaetud – tagusid heakskiidu märgiks raske rusikaga vastu laia rinda. Saali teisel poolel seisvad naised, juuksed värskest õlist läikimas ja majapidamise võtmed parimate kalliskividega kaunistatud kettide otsas rippumas, patsutasid sõrmedega viisakalt oma lõhnastatud peopesi.

Ema Gundring mähkis püha riide lahti ning Yarvi tõmbas oma terve käe eemale, see oli niiskelt roosa ja surises. Onu haaras tal õlgade ümbert kinni ning sosistas talle kõrva sisse: „Tubli töö!”, ehkki Yarvi polnud teinud midagi peale selle, et seisis paigal ja andis mingeid lubadusi, millest ta õieti arugi ei saanud.

Külalised valgusid välja ning Brinyolf sulges saali uksed kajava plaksuga, jättes Yarvi ja Isriuni jumalate, musta trooni, ebakindla tuleviku taaga ning meretäie ebamugava vaikusega omapead.

Isriun hõõrus kergelt kätt, millega ta oli Yarvi käest kinni hoidnud, ja vaatas põrandale. Yarvi heitis samuti pilgu põrandale, mitte et seal oleks midagi väga huvitavat olnud. Ta köhatas kurgu puhtaks. Ta sättis oma mõõgavööd. See rippus tal ikka kummaliselt küljes. Tal oli tunne, et see jääbki imelikuks. „Ma vabandan,” ütles ta viimaks.

Isriun tõstis pilgu, silm sünges pimeduses säramas. „Miks sa vabandad?” Siis talle meenus ja ta lisas ebakindlalt: „... mu kuningas?”

Yarvi oleks äärepealt vastanud seepärast, et sind pannakse poolikule mehele, aga leppis siiski vastusega: „Sellepärast, et sind antakse minu peres käest kätte nagu võidukarikat.”

„Võidupäeval on igaühel hea meel karikat saada.” Ta naeratas kergelt ja kibedalt. „Mina olen see, kes peaks vabandama. Mõelda, mina ja kuninganna!” Ning ta turtsatas, nagu rumalamat nalja ei saaks tehagi.

„Mõelda, mina ja kuningas.”

„Sa oledki kuningas.”

See võttis Yarvi silmi pilgutama. Ta oli nii ametis oma puudujääkidest mõtlemisega, et talle ei tulnud pähegi, nagu võiks Isriun tegeleda enda omadega. See mõte, nagu teiste hädad ikka, tegi tema olemise natuke kergemaks.

„Sa juhid oma isa majapidamist.” Ta vaatas tüdruku rinnal rippuvat kuldset võtit. „See pole üldsegi väike ülesanne.”

„Aga kuninganna juhib riigi äriasju. Kõik ütlevad, et sinu ema on selles kõige osavam. Laithlin, kuldne kuninganna!” Ta ütles seda nime nagu võlusõna. „Räägitakse, et talle ollakse võlgu tuhandeid teeneid, et võlg tema ees on uhkuse asi. Öeldakse, et tema sõna on kaupmeeste seas kõrgemas hinnas kui kuld, sest kulla väärtus võib langeda, kuid tema sõna mitte. Öeldakse, et mõned kauge põhja kaupmehed ei palveta enam jumalate poole, vaid kummardavad hoopis teda.” Ta rääkis üha kiiremini, näris küüsi ja näppis ühe kahvatu käega teist, silmad pärani. „Räägitakse isegi, et ta muneb hõbemune.”

See ajas Yarvi naerma. „Ma olen üsna kindel, et see ei vasta tõele.”

„Aga ta on püstitanud toiduaitu, lasknud kaevata kanaleid ning rajada rohkem põllumaad, nii et kunagi ei tule enam sellist nälga, kui inimesed peavad liisku tõmbama, kes peab endale meretagusel maal uue kodu otsima.” Isriuni õlad kerkisid rääkides ja jõudsid lõpuks kõrvuni. „Ja kogu maailmas tuleb Thorlbysse inimesi kaupa tegema, nii et linna suurus on kolmekordistunud ning see ei mahu enam oma müüride vahele ja su ema lasi ehitada uued müürid ja linn kasvas neist ka välja.”

„Tõsi, aga ...”

„Ma olen kuulnud, et tal on suur plaan hakata lööma täpselt ühe kaaluga münte ja need rahad jõuavad igale poole ümber Purumere, et kõik kaubad tehtaks tema näoga ning see teeks ta rikkamaks kui Skekenhusi suurkuninga! Kuidas ... mina seda teen?” Isriuni õlad vajusid alla, ta sõrmitses rinnal rippuvat võtit ja pani selle keti otsas kõikuma. „Kuidas saab minusugune ...”

„Alati on mingi võimalus.” Yarvi püüdis Isriuni käe kinni, enne kui tüdruk jõudis küüned uuesti hammaste vahele haarata. „Mu ema aitab sind. Ta on ju sinu tädi, kas pole?”

„Tema aitab mind?” Isriun ei tõmmanud kätt ära, vaid sikutas hoopis Yarvit lähemale. „Sinu isa võis olla suur sõdalane, aga minu meelest oli ta su vanematest see vähem hirmuäratav.”

Yarvi naeratas, aga ei hakanud vastu vaidlema. „Sinul vedas rohkem. Minu onu on alati rahulik nagu seisev vesi.”

Isriun vaatas närviliselt ukse poole. „Sa ei tunne minu isa nagu mina.”

„Siis ... Siis mina aitan sind.” Ta oli pool päeva Isriunil käest kinni hoidnud ning samahästi oleks ta niiskes pihus võinud olla surnud kala. Nüüd aga tundus see hoopis teistsugune: tugev ja jahe ning vägagi elus. „Kas see polegi siis abielu mõte?”

„Mitte ainult seda.” Äkki tundus tüdruk väga lähedal olevat, vahaküünlad heitsid valgust tema silmanurkadesse ja hambad särasid paokil huulte vahelt.

Tal oli oma lõhn, mitte magus ja mitte hapu, Yarvi ei tundnud seda. See oli nõrk, kuid pani ta südame puperdama.

Ta ei teadnud, kas peaks ehk silmad sulgema, aga siis pani Isriun silmad kinni ja siis pani Yarvi ka silmad kinni ja nende ninad põrkasid kohmakalt kokku.

Tüdruku hingeõhk kõdistas Yarvi põske ja pani ta naha õhetama. Hirmuäratavalt õhetama.

Isriuni huuled riivasid imekergelt tema suud ja Yarvi tõmbus eemale – sama väärikalt nagu ehmunud jänes, nii et säär takerdus mõõga taha ja ta oleks äärepealt pikali kukkunud.

„Vabandust,” ütles Isriun, tõmbus tagasi ja pööras pilgu põrandale.

„Hoopis mina pean vabandama.” Kuninga kohta veetis Yarvi hämmastavalt palju aega vabandades. „Ma olen kõige hädisem mees Göötimaal. Ma ei kahtlegi, et mu vend suudles sind paremini. Tal oli ilmselt ... rohkem kogemusi.”

„Sinu vend ei teinud muud, kui rääkis lahinguist, mis ta kunagi võidab,” pomises Isriun.

„Minu puhul seda ohtu pole.” Ta ei teadnud, miks ta seda tegi, kas selleks, et Isriuni ehmatada, äpardunud suudluse pärast kätte maksta või lihtsalt selleks, et aus olla, aga ta sirutas välja oma sandi käe ja raputas varruka maha, nii et see jäi kogu oma inetuses nende vahele.

Ta eeldas, et tüdruk võpatab, kahvatab, astub eemale, aga selle asemel vaatas too kätt mõtlikult. „Kas see on valus ka?”

„Mitte eriti ... Ainult mõnikord.”

Siis sirutas Isriun oma käe, libistas sõrmed ta muhklike nukkide vahele ning pigistas pöidlaga kägardunud peopesa, nii et Yarvil jäi hing kinni. Keegi polnud kunagi katsunud seda kätt nii, nagu oleks see lihtsalt käsi. Lihatükk, millel on tunded nagu kõigel muulgi.

„Ma kuulsin, et sa tegid Keimdalile harjutusväljakul sellegipoolest ära,” ütles Isriun.

„Mina andsin ainult käsu. Sain juba ammu aru, et ausas võitluses pole minust eriti asja.”

„Sõdalane sõdib,” ütles tüdruk talle silma vaadates. „Kuningas käsib.” Ning ta tõmbas Yarvi naeratades poodiumile. Yarvil oli kõhe, sest ehkki see oli tema saal, tundis ta end iga sammuga järjest enam nagu sissetungija.

„Must troon,” pomises ta, kui nad selleni jõudsid.

„Sinu troon,” ütles Isriun ja sirutas Yarvi kohkumuseks käe ning libistas sõrmeotstega mööda käsitoe täiuslikku metalli, nii et kostis judinaid tekitav sahin. „Raske uskuda, et see on siin kõige vanem asi. Haldjad valmistasid selle veel enne maailma lõhkumist.”

„Kas sind huvitavad haldjad?” küsis Yarvi kähinal, kartes, et tüdruk sunnib teda seda puudutama või, mis veel hullem, sellele istuma, ja ta püüdis meeleheitlikult juttu mujale juhtida.

„Ma olen lugenud kõiki raamatuid, mis ema Gundringil nende kohta on,” ütles Isriun.

Yarvi ajas silmad pärani. „Sa oskad lugeda?”

„Ma hakkasin kunagi ministriks õppima. Olin enne sind ema Gundringi õpilane. Ette nähtud eluks täis raamatuid, taimi ja leebet sõna.”

„Ta ei ole sellest kunagi rääkinud.” Näis, et neil on rohkem ühist, kui ta oli arvanud.

„Mind lubati sinu vennale ja oligi kõik. Me peame tegema seda, mis on Göötimaale parim.”

Nad ohkasid üsna üheaegselt ja üsna ühtmoodi. „Nii nad kõik räägivad,” ütles Yarvi. „Me mõlemad jäime ministeeriumist ilma.”

„Aga saime teineteise. Ja selle siin.” Isriuni silmad särasid, kui ta viimast korda musta trooni käsitoe täiuslikku kõverust silitas. „Pole üldsegi kehv pulmakink.” Ta kerged sõrmeotsad tõusid metallilt ja naasid Yarvi käeseljale ning Yarvi leidis, et talle meeldib väga, kui need seal on. „Me pidime arutama, millal me abiellume.”

„Niipea, kui ma tagasi tulen,” vastas Yarvi kergelt kähedal häälel.

Isriun pigistas tema kärbunud kätt viimast korda ja lasi sel siis langeda. „Pärast võitu ootan ma paremat suudlust, mu kuningas.”

Yarvi vaatas talle järele ja oli peaaegu rõõmus, et kumbki neist ministeeriumi ei astunud. „Ma püüan mitte mõõga otsa komistada!” hüüdis ta ukseni jõudnud tüdrukule järele.

Isriun naeratas talle üle õla ja libises välja, päikesevalgus juustes säramas. Uksed sulgusid tema taga kergelt. Yarvi jäi üksi poodiumile, keset vaikset ruumi, kõhklused korraga suuremad kui suured jumalad seal üleval. Läks tarvis hirmuäratavat pingutust, et pilku tagasi mustale troonile pöörata.

Kas tema võiks tõesti istuda seal jumalate ja inimeste vahel? Tema, kes suutis vaevu oma naeruväärset kärbunud kätt puudutada? Ta sundis end kätt sirutama ja hingeldas seejuures vaevaliselt. Ta puudutas väriseva sõrmeotsaga metalli.

Väga külm ja väga kõva. Täpselt nagu kuningas peab olema.

Täpselt nagu Yarvi isa oli olnud ja seal istunud, kuningavõru kortsus kulmude peal. Ta armilised käed hoidsid relvi ja mõõgapide polnud iial väljaspool käeulatust. See mõõk rippus nüüd Yarvi vööl ja vaevas teda oma harjumatu raskusega.

Mina ei palunud poolt poega.

Yarvi tõmbus tühjast troonist eemale veel vähema väärikusega kui siis, kui ta isa kunagi seal istus. Mitte jumalatekoja uste poole, kus ootas rahvasumm, vaid eemale, rahuisa kuju poole, pressis end seal vastu kivi ning surus sõrmed ministrite kaitsejumala hiiglasliku jala kõrval olevasse prakku. Salauks kargas vaikselt lahti ja Yarvi libistas end ootavasse pimedusse nagu kuriteopaigalt lahkuv varas.

Kindlus oli salakäike täis, aga siin jumalatekoja all oli neid iseäranis tihedalt. Käigud jooksid selle põranda all, seintes ja isegi kuplis. Vanade aegade ministrid kasutasid neid selleks, et näidata jumalate tahet mõne väikese lihtsa imega: allapudenevad suled või kujude tagant kerkiv suits. Ükskord oli Göötimaa tõrksate sõdalaste peale isegi verd piserdatud, kui kuningas sõtta tahtis minna.

Käigud olid pimedad ja neis kostsid helid, kuid Yarvi ei kartnud. Need tunnelid olid juba ammu tema kuningriik. Siin pimeduses oli ta end peitnud isa lõõskava raevu eest. Venna karmikäelise armastuse eest. Ema jäise pettumuse eest. Ta oskas minna kindluse ühest otsast teise ilma kordagi päevavalguse kätte astumata.

Siin teadis ta kõiki teid, nagu ühele heale ministrile kohane.

Siin oli ta kaitstud.