Читать книгу Pool kuningat - Joe Abercrombie - Страница 11

Tuvila asus kindluse ühe kõige kõrgema torni tipus, seda katsid nii seest kui ka väljast sajanditega ladestunud väljaheited ning külm tuul vuhises läbi selle arvukate akende.

Tuvide toitmine oli Yarvi kui ema Gundringi õpilase ülesanne. Ta pidi neile süüa andma, õpetama neile sõnumeid, mida nad pidid ette kandma, ja vaatama, kuidas nad taevasse laperdasid, viies endaga uudiseid, pakkumisi ja ähvardusi teistele ministritele üle kogu Purumere.

Nüüd silmitsesid nad teda arvukatest seinte äärde laotud puuridest, need tuvid, ja ka üks suur pronksikarva sulgedega kotkas, kes oli ilmselt toonud sõnumi Skekenhusi suurkuningalt. Ainsalt inimeselt kõigis Purumere maades, kel oli nüüd õigus Yarvilt midagi nõuda. Aga tema istus siin sitaplekilise seina ääres, nokkis oma kärbunud käe küünte kallal ja oli mattunud terve hunniku nõudmiste alla, mida ta ei suutnud iial täita.

Ta oli alati nõrk olnud, ent täiesti võimetuna tundis ta end alles siis, kui nad ta kuningaks tegid.

Ta kuulis astmetel lohisevaid samme ja ema Gundring tuli raskelt hingeldades madalast uksest sisse.

„Ma mõtlesin, et sina ei käi kunagi siin,” ütles Yarvi.

„Mu kuningas,” vastas vana minister, kui jälle hingata sai. „Sind oodati jumalatekoja ees.”

„Kas käigud polegi siis selleks, et kuningas põgeneda saaks?”

„Relvastatud vaenlaste eest. Mitte oma perekonna, alamate ja tulevase mõrsja eest.” Ta kiikas kuppellae poole, kuhu olid maalitud säravasse taevasse tõusvad linnukujulised jumalad. „Kas sa mõtlesid minema lennata?”

„Vahest Kataaliasse või aljukkide maale, või siis mööda Püha jõge Kaliivi.” Yarvi kehitas õlgu. „Aga mul pole kaht tervet kätt, rääkimata siis kahest tervest tiivast.”

Ema Gundring noogutas. „Viimaks peame me kõik olema need, kes me oleme.”

„Ja kes olen mina?”

„Göötimaa kuningas.”

Seepeale Yarvi neelatas, teades, kui pettunud naine temas on. Kui pettunud ta ise endas oli. Lauludes ei pugenud vägevad kuningad kunagi omaenda inimeste eest peitu. Ta märkas tohutut kotkast, kes suure ja tüünena oma puuris istudes pilgu kõrvale pööras.

„Kas vanaema Wexen saatis sõnumi?”

„Sõnum,” kordas üks tuvidest kähedal ja kummalisel häälel. „Sõnum. Sõnum.”

Ema Gundring vaatas süngelt kotkast, kes istus liikumatult nagu topis. „See tuli viis päeva tagasi Skekenhusist. Vanaema Wexen saatis ta küsima, millal sa läbikatsumisele lähed.”

Yarvile meenus, kuidas ta peaministrit esimest korda nägi, see oli paar aastat tagasi, kui suurkuningas Thorlbys käis. Suurkuningas oli morn ja ahne vanamees, kes kõige peale solvus. Yarvi ema pidi teda rahustama, kui keegi ei kummardanud päris täpselt nii, nagu tema oleks tahtnud. Yarvi vend oli naernud, et selline väike ja nõder valgepäine mees valitseb Purumere üle, kuid ta naer vaikis, kui ta nägi suurkuningat saatvate sõjameeste hulka. Yarvi isa oli raevus, sest suurkuningas võttis küll kingitusi vastu, aga ei toonud ise ühtki. Ema Gundring naksutas keelt ja ütles: „Mida rikkam mees, seda rohkem rikkusi ta ihkab.”

Vanaema Wexen ei lahkunud hetkekski oma kohalt suurkuninga kõrval ja naeratas vahetpidamata nagu heatahtlik vanavanem. Kui Yarvi tema ette põlvitas, vaatas ta tema vigast kätt, kummardus ette ja sosistas: „Mu prints, kas sa pole mõelnud ministeeriumi astuda?” Hetkeks nägi Yarvi tema pilgus näljast helki, mis hirmutas teda rohkem kui kõik suurkuninga sünged sõdalased kokku.

„Millest selline huvi peaministri poolt?” küsis ta ja surus toonase hirmu järelmaitse alla.

Ema Gundring kehitas õlgu. „Ministeeriumis ei ole kuigi palju kuninglikku verd printse.”

„Kahtlemata on ta koos kõigi teistega pettunud, et ma selle asemel mustale troonile istusin.”

„Vanaema Wexen on küllalt tark, et leppida sellega, mida jumalad talle annavad. Ja seda peame me kõik tegema.”

Yarvi pilk libises mõnd teist teemat otsides üle ülejäänud puuride. Lindude silmavaates polnud küll halastust, ent neid oli siiski lihtsam taluda kui mõnd pettunud alamat.

„Milline tuvi tõi sõnumi Grom-gil-Gormilt?”

„Lähetasin ta Vanstrimaale tagasi. Saatsin tema ministrile ema Scaerile sinu isa nõusoleku asuda läbi rääkima.”

„Kus see kohtumine pidi toimuma?”

„Piiril, Amwendi linna lähedal. Su isa ei jõudnudki sinna.”

„Kas teda rünnati Göötimaal?”

„Nii see näib.”

„Pole üldse minu isa moodi näha vaeva, et sõda lõpeks.”

„Sõda,” kraaksatas üks tuvi. „Sõda lõpeb.”

Ema Gundring kortsutas hallilaigulist põrandat vaadates kulmu. „Mina andsin talle nõu minna. Suurkuningas nõudis, et kõik mõõgad püsiksid tupeks, kuni ta lõpetab oma Ainujumala templi ehitamise. Ma ei osanud arvata, et isegi Grom-gil-Gormi-sugune metslane püha sõna murraks.” Ta surus käe rusikasse, nagu tahaks iseennast lüüa, ent lasi sõrmedel siis aeglaselt lahti rulluda. „Ministri ülesanne on siluda teed rahuisale.”