Читать книгу Tenerife pihtimused - Joe Cawley - Страница 4

1

Üks mitte eriti hästi lõhnav makrell oli õhku tõstetud tol hetkel, kui sündis see otsus. Pea kohal rippuvast jänesest tilkuv veri andis kalade nahalt maha nirisevale külmale veele roosaka tooni ja nõrgus mööda valget varrukat alla. Märtsikuine vihm peksis vastu kõrge putka lagunevat plekk-katust, milles leidus rohkem mädanevat puitu kui metalli, ja kallas veejugasid allpool rüselevate ostjate kraesse. Nende nägudel oli kurnatud ja kivine ilme, justkui saadaks nad matuserongkäigus ära viimaseid lootuse­riismeid. Elult ei oodanud nad midagi – kui välja arvata üks ilus tursatükk supersoodsa hinnaga. Selline on Põhja-Inglismaa märtsi­kuus. Selline on Põhja-Inglismaa tegelikult suurema osa aastast. Käimas oli mu kahekümne kaheksas eluaasta. Maailm ei saanud sellega piirduda. Langetasin kala silmade kõrgusele ja küsisin: „Kas selline ongi mu elu?“

Kala ei vastanud mulle sõnagi, kuigi vastus oli juba teada.

Boltoni turul olin töötanud kuus kuud, ajades end igal hommikul voodist kell 3.30 välja, et veeta üksteist tundi põlvini ulatuvas soolika- ja soomusesupis ning müüa kastitäite kaupa kaheldava väärtusega kala ja kanaliha kolme kaupa viieka eest. Jäise külma ja lõhnadega olin juba harjunud, aga kaasreisijate kirtsus ninad bussis põhjustasid koduteel ikka veel korralikult piinlikkust. Tuleb tunnistada, turumüüjate pea peale pööratud keeles väljendatuna nõhlasin (lõhnasin) nagu nuuksroid (roiskunud) kala. Sõnamäng tuli hästi kasuks, et kliendid meist aru ei saaks. Kui keegi hüüdis „Tooride rünnak!“, hüppasid kõik töölised võimalikult kõrgele pinnale, olgu selleks pragunenud kauba­alus või palju kannatanud kanakoivakastid putka tagumise seina ääres, kuna üks buldogisuurune rott otsustas, et nüüd on aeg kaos tekitada.

Algselt kohalike puuvillavabrikute õitseajal ehitatud töölis­linnas kehvikute turu mainet kandnud Boltoni turgu toetas linnavalitsus, et madalapalgalised töölised saaksid siit odavalt toidukraami ja riideid. (Värvikate pettekujutelmade hoos renoveeriti ja ajakohastati turg täielikult. Nüüd saavad rotid sibada põrandat äärest ääreni katvate nailonmattide peal ja nimekate disainerite kaubamärke kandvate valgustite all. Elegantne kohvik pakub nüüd vanilli-kohupiimakooki habraste elegantsete portselan­taldrikute peal täpselt samas kohas, kus kunagi ajasid minu­sugused kalahaisused putkamüüjad näost sisse Lancashire’i parimat karjusepirukat, hoolimata lauakommetest vähimatki.)

Nii füüsiliselt kui ka vaimselt oli tegu pingevaba tööga, mis sobis mulle nagu naelapea pihta. Stress oli rikaste ja töökate pärusmaa ning need omadused ei olnud ealeski mõeldud minu iseloomustamiseks. Samas ei tähenda see, et olin rahul. Liht­tööotstest koosnev karjäär oli teinud mulle selgeks, et rahulolu ei ole alati kõige kergema vastupanu tee sihtpunkt, aga olin märganud, et liigun teosammul tolle monotoonse Briti elustiili poole, mida kõik teavad nime all kool-töö-pension-haud, ja midagi tuli kiiremas korras ette võtta.

Olin tüdinenud iga päev ühe ja samasuguse turumüüja loba ajamisest: „Teenime kõva kahjumit, aga vähemalt saame iga päev sõpru juurde“ või „Aga otse loomulikult, kullake, see on väga värske, külmub väga hästi“. Nalja ei pakkunud enam leti ees seisvate vanamammide narrimine, kelle rahakotirauad seisid laialt lahti, nimed kogemata bussisõidukaartidelt selgesti loetavad.

„Terekest, proua Jones. Küll on tore teid siin näha.“

Heegeldatud mütsi all ragistas kõhetu mutike kogu hingest aju.

„Ma ... ee ...“

„Te ju mäletate mind, proua Jones? Käisin teil ju reedeti teed joomas.“

„Ma ... ma vist mäletan. Jaa, jaa. Nüüd tuleb meelde küll,“ vastas vanamammi ebaleva naeratusega.

Isegi igapäevane võistlus selle peale, kes suudab jänesepea Duncani kapuutsi sisse visata, oli kaotanud oma esialgse võlu. Duncan oli vaimselt alaarenenud jõmm, keda kogu turukollektiiv halastamatult kiusas, kuid keda hoiti siiski hästi. Talle anti taskuraha, mille too kulutas Beano koomiksite ja Onu Joe pipar­mündikommide peale, ning teda kaitsti hoolikalt tegevuse puuduse käes kannatavate skinnikampade eest, kes aeg-ajalt püüdsid teda vaeseomaks peksta.

193 sentimeetrit pikk, 114 kilo raske, olematu kaelajupp ja ebameeldiv komme käia ringi, põsed punnis ja alahuul kompimas nina alakülge – suurem osa korraliku nägemisega inimesi ei kipuks pidama teda ligitõmbavaks. Iga kord, kui mõni turutöölis­test suutis siiski jänesepea korvi heita, tormas Duncan ummisjalu täpsusviskaja poole, röökis täiest kõrist roppusi ja sajatas surmaähvardusi, kuni keegi tüdrukutest tõmbas tema tähelepanu enda peale. Sel hetkel lahtus temast kogu viha ja õnnetu mossitus rõhutas veelgi tema lõusta.

„Anna musi,“ nõudis ta sedavõrd käskiva häälega, et kui jätta tema erakordselt inetu nägu kahe silma vahele, oleks olnud raske keelduda.

„Kuule, boss,“ hüüdsin ma ja tõmbasin järsult pea tagasi, kui avasin uue kanakoivakasti, „seda ei tohi sa müüa. See kastitäis haiseb.“

Pat jätkas jänesest sisikonna väljasikutamist. „Kasta see tandoori sisse ja pane müüki, viis kilo viieka eest.“ Vaatasin uuesti rohekalt helendavaid kanatükke.

„Ei saa. Need haisevad tõesti jõledalt. Sa tapad kellegi maha, kui neid müüd.“ Pat tõstis punaplekilise varruka kiilaks pügatud pea kohale ja hingas sügavalt sisse vere- ja higilõhna segu. Mõnus hõng kergitas tema õlgu ja paisutas ümarat ülakeha.

„Sa oled siin pool aastat töötanud. Ära hakka nüüd mingit kuramuse südametunnistusega meest mulle mängima,“ urises ta. Ta osutas fileerimisnoa teraotsaga minu poole. „Müü see maha. Pealegi, surnud ei saa ju kaebusi esitada.“

Kastsin iga koiva roostekarva vürtsisegu täis ämbrisse ja kallasin kogu laadungi prügiämbrisse niipea, kui Pat pööras mulle selja, et käratada midagi tüdrukule, kes kaotas võltsküüne vikerforelli sisse, mida ta parajasti rookis.

Otsustasin, et pean kõrvaldama need eluohtlikud kanaliha­tooted lõplikult ja lükkasin ratastega prügiämbri putkast välja, turu kesksesse prügikogumispunkti. Taevas oli loobunud selginemis­püüetest ja tõmmanud selga üksluise halli pidžaama, mis imes Ashburneri tänavalt välja viimsedki värviriismed. Küsisin endalt: millal küll muutus mu elu nii halliks, kuhu kadus kogu põnevus, glamuur, ootusärev väljavaade tulevikule?

Mulle vastas üks teine hääl: „Ära uimerda, Tinkerbell. Neli­teist jänest ootavad siin pea maha võtmist.“ Pati punetavad põsed ilmusid tohutu suurte liuguste vahelt välja ja segasid oma halva ajastusega mu mõtisklusi elu mõtte üle.

Tööd üheksast viieni polnud mu hing eales palavalt ihaldanud ega niisama palju tööd hommikul viiest neljani pärastlõunal. Olin juba pikalt püüelnud muusikuameti poole – no vähemalt trummarikoha poole. Oma peas olin töökuulutusele juba vastanud ja veetnud neliteist aastat lõpmatul tööintervjuul.

Otsime ROKKSTAARI

Nõudmised kandidaadile: oskus istuda oma perse peal, teha palju kära ja saada kuulsaks.

Töötasu: uskumatu.

Muud hüved: külluslikud.

Aga ükskõik kui kõvasti ma ka üritasin, jäin kuulsusest alati paar trummilööki maha. Üks juhuslik esinemine Tintwistle’i töömeesteklubis oli siiani kõige kõrgem vallutatud pulk eduka popmuusiku karjääriredelil, mille tipus terendava Wembley staadionini jäi minna rohkem kui 200 miili.

Mu päevinäinud vana trummikomplekt Pearl kogus nüüd Compstallis garaaži tagaseina ääres tolmu ja minu elu tegi sedasama Boltoni turu kalaputkas. Vajasin hädasti pääseteed.

„Hola!“* Selja tagant tõusis kaks kätt mu silmi kinni katma.

„Minu teada pidid sa ju alles õhtul tagasi jõudma,“ ütlesin vastuseks ja andsin Joy põsele musi. Ta oli saabunud äsja tüdrukutenädalalt Tenerifel.

„Ma ajasin lennuajad segi, nii et mõtlesin, et üllataks sind hoopis. Küll sa lõhnad alles hästi.“ Ta tõmbas mu kaelalt maha limase kananahariba.

„Pat püüab sokutada siin inimestele mingit killer-kana. Ma viskasin kogu laadungi minema. Sa näed päris rõõmus välja. Reis läks hästi?“

„Jaa, super. Aga kuule, mul on sulle üks jutt. Suur jutt. Saame pärast tööd Jääras kokku.“ Ta tegi mulle silma ja tormas bussipeatusesse, kus number 19 oli hetk tagasi pritsinud täis hulga vihmast märgi ostlejaid.

Ülejäänud pärastlõuna möödus nagu iga teinegi. Terry käis putkast läbi ja uuris, kas keegi tahab talt midagi tellida.

„Ma nägin Whitakersis üht jube armsat messingust laualampi,“ rääkis Julie, Pati naine. „Rohelisest klaasist kuppel, teisel korrusel kellade kõrval.“

„Võiksid sa mulle ühe kella tuua, Terry? Pole vaja midagi väga uhket. Näiteks puust. Peaasi, et see sobiks mu köögiukse kohale,“ palus Ruth, hämmastades sellega klienti, keda ta parajasti teenindas.

Debbie, Pati ja Julie tütar, vehkis suurest elevusest kätega. „Oh, kuule, Terry, Terry, mu Walkman on puru. Too mulle midagi head asemele, palun. Ja ära unusta seekord patareisid maha.“

Terry kritseldas tellimused paberilipakale. „Joe? Sulle mõni CD nagu ikka?“

„Kui leiad kuskilt „Thrills ’N’ Pills and Bellyaches’i“, siis ma võtaks selle.“

„Kuule, kui tahad trelli laenata, siis küsi julgelt.“

„Ei, ma räägin Happy Mondaysi uuest plaadist.“

„Ah nii, OK,“ kostis ta pettunult. „Eks ma vaatan, kas leian. Aga kui tõesti trelli vaja on,“ ta koputas vandeseltslaslikult ninale, „siis ma tean, kellelt seda saab.“

Terry naasis päeva lõpus punetava näoga ja hingeldades. Ta sikutas suure nahast koti putkasse.

„Meie rändkaupmees jõudis tagasi,“ hüüdis Julie. Kogune­sime kõik Terry ümber, kui too koti lahti tegi ja hakkas jagama erinevaid kaupu nagu jõuluvana vabal päeval. Kella ja laualambi ümber rippusid hinnasildid ja mu CD-plaadil oli turvakleeps ikka peal.

„Tulen laupäeval tagasi, et võlad ära klaarida,“ ütles ta ja lipsas rahvamassi sisse, tühi kott käes.

Tõstsin letile aina uusi kandikuid kolme kalaga viieka eest ja lobisesin mehaaniliselt ostjatega. Vilistasime mööduvatele tüdrukutele järele ja siis hüüdsime neile, kui nad keerasid punastades ringi: „Me ei vilistanud sulle, neiuke. Ära arva endast liiga hästi.“ Monotoonsus võib muuta inimese nii julmaks.

Jäärapea ei olnud esimene valik, kui plaanida taaskohtumise tähistamist, aga seda pidas Leonard, ainus kõrtsmik, kes talus riknenud forelli aroomi. Varasem edutult lõppenud poksija­karjäär andis tema ninale teatud eelise, kui meiesugused kliendid uksest sisse astusid.

Kõrge võlvlaega ruumi ääristas umbes pool tosinat joojat. Enamik neist istus ihuüksi. Nende silmad jälgisid hoolikalt iga vähimatki liigutust, mida tegi keegi teine peale päevinäinud käterätikuga klaase kuivatava Leonardi. Jack Russelli terjer lamas ühe mehe jalgade peal. Koer haigutas vaenlaste puudumise tõttu ja tema omanik keeras samal ajal hoolikalt, justkui aegluubis ühe sigareti kokku.

Messingust seinalambid, mida katsid vildakad rohelised varjud, andsid ruumile kõhedust tekitava kahvatu kuma ja kiirgasid sapikarva valgussõõre algupäraselt valgele tapeedile, mida oli aastakümneid määrinud vilets tubakas.

Vaikust murdsid vaid rögased köhatused ja sõbra leidmise üle rõõmustava mänguautomaadi tüütu meloodia. Joy söötis automaati ühe käega 50-penniseid, teise käega tagus nuppe. Tema päevitus oli hakanud silma kahele investeerimisnõustajale, kes ei kandnud brändiülikondi ning kes seletasid talle järjest ilmuvate kellukeste ja sidrunite saladusi. Tema mänguautomaadioskus ei vajanud küll sääraseid õpetussõnu.

„Palun üks terve pint ja veel pool.“

„Joy on jälle hoos.“ Leonard naeratas hambutu suuga ja osutas peaga mänguautomaadi poole.

„Teda ei hoia ühegi väega sealt eemal, ma kardan. Ta on kalju­kindel, et ühel päeval teenib ta kõik tagasi.“

Kandsin klaasid ettevaatlikult üle saali, mille põrandat kattis auklikuks kulutatud vaip, ja puhusin talle kaelale. „Hakkad juba võitma ka?“

„Peaaegu. On sul mõni viiekümnene? Ma mõtlen, et ma jätan kaks sümbolit paika.“

Kaks kutti piilusid masina ekraanile ja püüdsid otsustada, kas oli mõtet riskida oma õllerahaga.

„Lähme parem sinna.“ Osutasin akna all seisva laua poole. Karaokeplakat, mis oli kollase markeriga täis kirjutatud, kattis kinni suurema osa aknast, millest muidu oleks avanenud vaade Boltoni esimese jalgrattapoe jäänustele.

„No mis suurepärane mõte sul siis peas on? Annad kogu varanduse minu kätte ja mina ei lase neil totakatel masinatel seda alla neelata?“

Joy võttis lonksu ja kergitas üht kulmu. „Sulle meeldib see kindlasti.“ Ta jättis korraks jutu, et võtta veel üks lonks, ja naeratas siis uuesti. Ma naeratasin talle vastu.

„No räägi siis välja.“

Olin Joyga tuttav alates tollest päevast lasteaias, kui ta lükkas mu, selg ees, liumäest alla. Ta oli eksperimendialdis laps, aga jäi alati heasüdamlikuks. Mu pea oli vaevu puudutanud maapinda, kui ta laskus alla ja jooksis minu juurde, et mulle näkku vaadata.

„Oled surnud?“ küsis ta.

Suutsin talle riukalikult naeratada, kui preili Cornchurch ta käsipidi eemale vedas, ja panin seejärel pildi tasku.

Aga mulle oli suureks lohutuseks tõsiasi, et mina polnud ainus ohver, kelle kallal Joy tüli noris. Hoopis vastupidi, mu ellujäämine avaldas talle niisugust muljet, et ta võttis enda õlule kaitsjarolli ja lükkas regulaarselt teisi lapsi liumäe pealt maha, kui mina tahtsin tulla liugu laskma. Lisaks nõudis ta, et ma lükkaks ka tema mäelt alla, kuna teda huvitas, milline tunne on nii kõrgelt alla kukkudes. Ma lükkasin tema palve tagasi. Lendlesime läbi põhikooliaastate ühtse meeskonnana, kus tema relvaks oli nunnu näolapp ja minu arsenaliks kõrgelennulised ettekäänded. Mina aitasin teda koduste ülesannetega ja tema varastas mulle vastutasuks ühepenniseid maiuseid.

Puberteedieelses eas astusime vaid korra üle platoonilise sõpruse piiri. See juhtus ühel laupäeva õhtul, kui tema vanemad olid jätnud meid mängima lauamängu Buckaroo ja samal ajal jooksis telekas taustaks romantiline vestern. Joy tähelepanu liikus jonnakalt eeslilt kirglikule stseenile, mille osalised olid kauboi ja särtsakas kauboineiu.

„Suudle mind samamoodi,“ kamandas ta ja tõmbas mu näo vastu ta enda nägu. Mäletan, kuidas tema suus oli likööriste toffee-kommide maitse, ja mõtlesin, kas sellist maitset tunneb ta ise kogu aeg. Jäime üksteisele umbes minutiks silma vaatama, kuni Joy tõmbus pettunult eemale ja tõstis sõnatult uue ämbri eesli turjale. Romanss jäi kängu veel mitmeteks aastateks, kuigi väljendasime üksteise nooruspõlve silmarõõmude vastu võrd­väärset vastumeelsust.

Olgugi et võtsime gümnaasiumis erineva tasemega õppe­aineid, olime ikka söögivahetundidel ja pärast kooli suurema osa ajast koos, haududes verdtarretavaid kättemaksuplaane õpetajate vastu, kes julgesid meid korrale kutsuda. Tavaliselt jõlkusin ma vaid moe pärast kaasa, aga pubekaaegse kiitsaka kehakuju tõttu võtsin kaitsjarolli enda õlule. Ja tööst mul puudu ei tulnud. Kaval naeratus ja sätendavad silmad lunastasid enamiku tema pattudest, aga tuli ette olukordi, kus füüsiline sekkumine osutus vältimatuks. Meist sai lõpuks ometi paar pärast üht ettekavatsemata puhkusereisi. Joy poiss-sõber jättis ta vaid loetud päevad enne väljalendu maha süüdistustega, et ta veedab minuga rohkem aega kui oma kutiga. Kogunenud pinged leidsid lahenduse Hazel Grove’is pubi nimega Dog and Partridge ees, kui mind kutsuti koosistumisele, mida tema poiss-sõber pidas toredaks õhtuks tête-à-tête, aga sellest sai hoopis tête-à-tête-à-tête.

Lõuna-Prantsusmaal lõkketule ääres, kui meid küttis liig­ne alkohol ja paljastatud ihu, olid intiimsuhted vältimatud. Puhkusel alanud romanss jätkus ka siis, kui naasime koju, ja lõõmas endise kuumusega kolm aastat hiljem ühes hämaras Bol­toni pubis.

„Tahad Tenerifele kolida?“ Joy silmitses mind üle klaasiserva. Tema silmad otsisid sidet minu omadega.

„Ee ... miks?“

„Meile pakuti võimalust pidada seal baari, ainsaks tingimuseks see, et seda peab kaks abielupaari, nii et ma ütlesin, et ma olen juba abielus.“

„Kellega?“ kriiskasin ma.

„Sinuga, sa totu. Kellega siis veel? Ma ütlesin, et me saaksime selle pidamisega hakkama küll, mina oleksin juhataja ja sina kokk ja ...“ Tema kõnetempo kiirenes nagu alati, kui ta püüdis minust jutuvadaga lihtsalt üle sõita.

„Pea nüüd hoogu, pea hoogu.“ Ma tõstsin käe, et aeglustada tema pealetungi. „Kes küll pakuks kahele inimesele, kellel pole vähimatki õlle valamise kogemust, rääkimata siis veel võõras riigis baari pidamisest, üht baari üle võtta?“ Teadsin niipea, kui olin need sõnad välja öelnud, et meie senine karjäär kalafileerijatena võis kalduda pigem ööklubide juhatamise poole. Joy kinnitas, et oli meie oskusi veidi paisutanud ja lisaks moonutanud ka tegelikku rahalist seisu. Selgus, et meilt ei oodatud kõigest baaris töötamist – meilt taheti baari ostmist.

„Millega me sinu meelest selle ära osta võiks? Kalapeadega?“ turtsatasin talle vastu, kui tõde välja koorus.

„Ei. Me saame raha laenata,“ vastas Joy. Tema tõsine ilme viitas, et ta pole mulle veel kõike välja rääkinud.

„Kui palju?“

„Sada viiskümmend tonni ... enam-vähem.“

Pilgutasin kaks korda silmi. Kõvasti. Mu õlleklaas jäi poolele teele avatud suu ja klaasialuse vahele rippuma. See pidi olema mõni mereelukate söömisest tekkinud pettekujutelm. Uskudes, et tegu polnud millegi enamaga kui Joy tavalise kiire rikastumise skeemiga, mis jooksis õhust tühjaks niisama kiiresti kui kõik eelmised, otsustasin tema naljaga kaasa minna.

„Sa rääkisid kahest paarist.“

Joy jätkas juttu. „Ma ei rääkinud sellest sulle, aga tegelikult helistas su kasuisa mulle, enne kui läksin Tenerifele. Ta ütles, et üks baar El Berilis, kus ka tema korter asub, on praegu müügis ja ta mõtles, et ostaks selle ära, investeeringu korras. Ta palus mul arvepidamisraamatud sealt ära tuua, et ta saaks nendega tutvuda. Kui ma sinna läksin, siis omanik pakkus, et ma võtaks ise asja üle. Igatahes, kui täna hommikul tagasi jõudsin, siis tuli Jack raamatupidamisele järele ja naljaviluks ütlesin talle, et me kahekesi võiks seda baari ju pidada. Ja enne, kui sind turul nägin, helistas ta mulle ja ütles, et ta pidas su emaga aru ja nad mõlemad arvavad, et see on hea mõte. Hakkame su vennaga äripartneriteks ja nemad aitavad meil raha kokku saada.“

„Oot, oot, oot,“ katkestasin ma ta jutu. Haistsin ohtu, et asi võib minna tõsiseks. „Alguses rääkisime, et lähme Tenerifele baari tööle, nüüd aga on asjast saanud perefirma koos mu vennaga ja võlg Jacki ees, mis pole rohkem ega vähem kui sada kuus­kümmend viis tonni. Peale kõige veel saarel, mis asub kahe tuhande miili kaugusel ja on asustatud inimestega, kes ei räägi inglise keelt. Ja see kõik toimus minu selja taga. Kus täpselt tohin mina oma arvamust avaldada?“

Joy võttis sisse kaitseasendi – täpselt nii, nagu alati pealetungi ajal. „Rahune maha. See oli ainult üks mõte. Unusta ära, et ma üldse midagi rääkisin, ja homme lähme rõõmsalt tagasi sellesse mõttetusse putkasse ja haiseme elu lõpuni kalade järele.“

Paari pindi võrra hiljem – ma kahtlustan, et neisse võis olla lisatud midagi kangemat – olid miksidest saanud millal- ja kuidas-küsimused.

* Tere (hisp)