Читать книгу Tenerife pihtimused - Joe Cawley - Страница 5

2

Ma polnud venda juba mitu kuud näinud. Täpselt nagu mina purjetas ka tema elumerel ja ootas, et talle võimalusi kandikul pakutakse. Ideeseemne mulda külvamisele järgnenud kolme päeva jooksul arvasin ma, et nii nagu mina, hakkas ka tema mõtlema, et nüüd võis see hetk olla käes.

Joy, mina, David ja tema tüdruksõber Faith leppisime kokku, et arutame mõtet Manchesteris pubis nimega The Stage Door. See koht asus teatri Palace kõrval, sotsioloogia- ja ajalookraad oli avanud mu vennale seal tee niisuguse kõrge ametikohani nagu piletimüüja teatri kassas.

Kuigi vanust oli meil peaaegu ühepalju – meie sünnipäevade vahele jäi vaid 11 kuud – olime iseloomu poolest täielikud vastandid. Minu osaks oli olla kahest vennast praktilisem, temal seevastu loomingulisem. Minu relvaks oli loogika, tal intellekt. Küsige mult Napoleoni ajastul valitsenud sotsiaalse korra või kommunistliku režiimi lagunemisega kaheksakümnendate lõpus kaasnenud tagajärgede kohta ja mu pilk tarduks hetkega, ila hakkaks mööda lõuga alla tilkuma ja aju näitaks jalamaid mulle keelt. David aga alustaks silmagi pilgutamata haritlaslikku tiraadi, kuidas proletariaat elab häbiväärsetes tingimustes ja kui kindlameelseks jäi Karl Marx, ning püüaks lõpetuseks määrida pähe kahte piletit, millega näha Keith Chegwini kehastamas Twankey lesknaist.

Ülikool oli õpetanud talle nii mõndagi: kuidas käia riides nagu Ida-Euroopa korstnapühkija, kuidas aristokraadi kombel suunurgast suitsu kimuda, kuidas käituda nagu sotsialist ja kuidas elada kaks nädalat ära ühe naela ja 50 penniga. Seda küll ainult tööpäevadel. Kui ta sattus juhtumisi nädalavahetusel tagasi ema ja Jacki majja, porises ta midagi kapitalistlikult ekstra­vagantse kodusisustuse kohta, kuni asus nautima tuntud disainerite tualett-tarbeid täis vannituba, toidust pungil kööki ja täidetud bensiinipaagiga autot. Ma kahtlustasin, et nii nagu mina, oli ka David valmis senise elu seljataha jätma.

„Nonii!“ hüüdsin ma arutelu alustuseks. „Mida te siis arvate?“

„Me oleme kahe käega poolt,“ vastas David. „Meie meelest on see suurepärane pakkumine ...“

„Sinu meelest,“ sekkus vestlusesse Faith ja vaatas mu vennale alt üles. Kehakuju poolest olid nad täielikud vastandid. Davidil oli endise ragbimängija kehaehitus, aga rinnus kaisukaru süda. Saja kaheksakümne kaheksa sentimeetrise kasvuga oli ta tubli kolmkümmend sentimeetrit pikem kui Faith, kes tundus oma tillukese keha ja nukusarnase näoga liiga habras mehe jaoks, kelle kämblad olid prügikastikaane mõõtu. Tal oli portselanvalge nahk ja nöbinina ning neli kuldkõrvarõngast andsid viimase lihvi. Faith jättis endast hapra portselanist nukukese mulje, aga kasutas oma näilist nõrkust hästi ära. David käis temaga alati ringi nagu kaitsetu lapsega.

Kui David pidi sõnade kuuldavale toomiseks vaid välja hingama, oli Faith sunnitud rakendama kopsudega lausa karjatuse jõudu ilma vastava helitugevuseta, et tema hääl jõuaks kõrvadeni, mis olid harva piisavalt lähedal.

„Minu jaoks on see üüratu risk. Ma peaks ohverdama oma karjääri, et siis saatusega mängida,“ pigistas ta kõrist välja. Faithi karjäär oli siiani jõudnud peadpööritavalt kõrgele – ta oli Altrinchamis Virgin Recordsi poes juhataja abi. Mäng ei käinud kellegi jaoks mõisa peale. „No ma tahtsin öelda, et kellelgi meist pole vähimatki kogemust baarileti taga ega köögis või üldse oma äri pidamisel,“ kaebles ta edasi.

„Mina olen oma ema kohvikus töötanud ja nii Joe kui ka David on teinud tööotsi baaris. Nüüd astume kõigest sammukese edasi, muud midagi,“ kostis selle peale Joy.

„Pirukate müümist ja teevalamist ei saa nüüd küll restorani pidamisega võrrelda,“ vaidles Faith vastu.

„Küll me õpime,“ lükkas Joy argumendi ümber.

„Natuke kerglane suhtumine, arvestades, et võtame turjale saja kuuekümne viie tuhande naelase võla. Sellest saab päris kallis õppetund, kui midagi peaks nässu minema.“

„No siis teeme nii, et ei lähe nässu, eks?“

„Aga mis mu kassist saab? Ma ei saa teda maha jätta.“

„No kuule, üks kass ei saa ju olla kaalukeeleks minemise ja siia jäämise vahel?“

„Ma olen teda juba mitu aastat pidanud.“

„Ta pole isegi sinu oma. Ta on Davidi kass.“

„Ta armastab mind ikkagi. Ma ei saa teda maha jäta.“

„No osta talle siis päikeseprillid ja võta ta kaasa. Mulle tundub, et ka temale kuluks üks puhkus ära.“

„Ma ei tee nalja.“

„Mina ka mitte.“

See ei paistnud äripartnerlusele paljutõotava algusena. Jät­sime tüdrukud mõneks ajaks omavahel asju sirgeks rääkima ja läksime Davidiga uusi jooke tooma.

„Sa ikka mäletad, et ema ja Jack lubasid laenata meile raha vaid tingimusel, et me lähme kõik koos?“ ütlesin Davidile.

„Tean küll, aga ma ei ole kindel, kas Faith on selleks piisavalt kange. Sa ju tead teda.“

Ma ei olnud ka ise veendunud, et keegi meist on piisavalt kange, et astuda välja mugavustsoonist, mille moodustasid lihtsad tööotsad tuttavas ümbruskonnas, ning võtta suur võlg, et asutada oma äri tundmatus valdkonnas saarel, millest teadsime veelgi vähem. Kuigi Joy kartmatult entusiastlik üleskutse kannustas mind, külvas Faithi vastumeelne suhtumine kahtlusi, kui hästi ema ja Jack plaani läbi mõelnud olid. Hakkasin kahtlema, kas oleme selleks tõesti valmis. Meie ees seisis kohustus, seesama asi, mida olin kõik need aastad püüdnud vältida. Lootsin isegi osaliselt, et Faith ütleb kindla ei ja võiksime langeda tagasi mugavasse eluviisi, kus silmapiiril polnud vähimaidki muutusi, vastutust ega pingutust.

Kuigi Jack pakkus heldelt ja võib-olla lühinägelikult meile laenuks osa vajaminevast rahast ja abi ülejäänu pandi kaudu hankimisel, maksaksime ikkagi tagasi suuremat intressi, kui ta oleks teeninud sama rahasumma pangas hoidmise pealt. Lõppude lõpuks tegi ta meile äripakkumise, millest kavatses ka ise kasu lõigata. Rahaline kasu kujutas Jacki iga otsuse taga tugevat argu­menti.

Teda ahvatles võimalus investeerida baari samas hoonekompleksis, kus paiknes ka ta enda korter, et seeläbi rahuldada mitmeid kapriise. Ta võiks iga kell uksest sisse ja välja liuelda, haarata kaasa suurte klaasitäite kaupa brändit ja popsida jämedaid sigareid. Tal õnnestuks täita iga mehe unistus omaenda pubist ilma vajaduseta tegeleda mõne suvalise sissesadanud viinanina tühiste soovidega.

Otse loomulikult terendas lisaboonusena tõsiasi, et tema kaks kasupoega saaksid ometi „korraliku töökoha“, mitte ei raiskaks aega makrellide, Karl Marxi ja Twankey lesknaise peale.

Kui tolles ettepanekus peitus tõesti teataval määral omakasu, siis lisaks polnud ülemäära üllatav, et just Jack niisugusele mõttele tuli. Olles määrinud aastakümneid inimestele kodumaal maju pähe, müüs ta maha osaluse oma kinnisvaraäris Ühendkuningriigis vaid aasta tagasi ja oli jõudnud panna püsti samalaadse ettevõtte välismaisest kinnisvarast huvituvatele investo­ritele. Tenerife oli esimene sihtmärk, kuna huvi sealsete suvilate vastu hakkas jõudma järele turismireisipakettide populaarsusele. Ühendkuningriigi investorite silmis, kes otsisid hõõguv­punast pelgupaika ajaks, mil kraadiklaas tõmbus ülejäänud Euroopas siniseks, olid Kanaari saared alles äsja hõivanud liidripositsiooni mandri-Hispaania costa’de* talvise päikesepaiste ees.

Põhja-Aafrika rannikust vähem kui 100 miili kaugusel paiknevad seitse saart, mis moodustavad Kanaari saarestiku, on varustatud kõigega, mida üks halli talve käest põgenev põhja­eurooplane oskaks ihata. Lakkamatu päikesepaiste, aastaringne kevadine kliima, suplemiseks ohutu meri ja aina kasvav arv ümberasunikke.

Läbi ajaloo on see saareseitsmik tõmmanud mitmete Briti soost külaliste tähelepanu, millest suur osa on olnud soovimatu. 1595. aastal lõid kanaarlased tagasi Sir Francis Drake’i püüdlused vallutada La Palmat. 1797. aastal läksid halval ajal Santa Cruz de Tenerifele korraldatud rünnaku käigus lahku Nelsoni ja tema parema käsivarre teed. Ja kui laev 1832. aastal sama saare sadamas seisis, purustas kooleraepideemia Charles Darwini eluaegse unistuse saarestikku uurida.

Võib-olla olid esimeste külastajate elulugudesse kirja saanud kannatused süüdi selles, et üllataval kombel avanesid masside silmad alles 1980ndate lõpus saarte võlule. Siiski ei ahvatlenud mind ega Joyd konksu otsa rannad, männimetsad ega tühermaad vulkaanide ümber. Kui Jackile oleks hakanud silma hoopis seakasvatus Leedus ja ta oleks pakkunud võimalust saada põrsaste abil ratsa rikkaks, oleks me ilmselt samaväärselt elevil. Asja ivaks oli kõigest unistus seiklustest ja põgenemisest hallist argipäevast, kuid kirsiks tordil oli hellitav päike igas päevas ja terendav kullapada, kui vaid suudame vältida haledat läbikukkumist.

Probleem seisnes nüüd selles, et see unistus oli paisunud oodatust suuremaks ja jõudnud ohtlikult lähedale reaalsuseks saamisele ning minu jaoks tähendas see, et oli aeg asendada põnev plaanipidamine kavatsuste õudustäratava täidesaatmisega. Aga otsuse pidi langetama Faith.

Kuigi ta protesteeris veel paar korda, kui hullumeelne ja ajuvaba oli see plaan nii tema kui ka kassi jaoks, soostus Faith lõpuks suure vastumeelsusega tulema. Kuna olime juba alistanud kahtlused endi peas, käivitas Faithi otsus II faasi. Pidime hakkama kolimist korraldama.

Nii Joy kui ka minu silmis oli II faasi parimaks osaks turult lahkumine. Aga see sai sündida alles pärast kõige ebameeldivamat ülesannet, milleks oli Patiga rääkimine.

Pat oli tol päeval erakordselt halvas tujus. „Sa ei müü neid kalu sosistades maha, Joe, kuramuse päralt, hüüa kõvema häälega.“

„Kolm kala viieka eest! Täitsa värsked, alles täna tulnud!“

„See nüüd mõni hüüdmine. Sa ju kõigest räägid. Karju täiest kõrist, sa möku.“

„KOLM KALA VIIEKA EEST. ÄRGE HÄBENEGE, TULGE LIGI!“

„Joy, tee nende kanakoibadega siva. Neid on juba kolm korda sellest kuramuse külmikust välja võetud. Kui nad peavad veel ühe korra tagasi külma minema, siis lähed ise nendega kaasa. Sandra! Mida paganat ...?“

Sandra töötas üksinda koorikloomade „osakonnas“, mis oli surutud täisnurga all kala- ja kanaleti vahele. Tal lubati talitada seal oma parima äranägemise järgi ja ta oli üks Pati erilisi lemmikuid. See sobis talle hästi, kuna iga väiksemgi noomitusealge paneks ta taskurätiku järele haarama. Täna polnud aga isegi Sandral hea päev. Aeg-ajalt tellis Pat peale igapäevase kala, näiteks tursa, hiidlesta ja heigi, mõne ebatavalise mereeluka. Ühest küljest tahtis ta näidata sel moel teistele samal turul tegutsevatele kalamüüjatele koha kätte ja teisalt ihkas ta tõmmata püsi­klientide tähelepanu. Astumine külmalt, pimedalt ja haudvaikselt Ashburneri tänavalt eredalt valgustatud ja kaootilisse saginasse, mis kaasneb varahommikuse turulettide ettevalmistusega, on niisama hea kui laks vastu nägu. Leides end aga silmitsi olevusega, keda ei oskaks Boltoni kesklinnas tavalisel päeval oodata, võis süda rinnus seisma jääda.

Olin sügavalt mõttes soojast tekist ja pehmetest patjadest, käed töölisjope taskutesse surutud, krae üles keeratud, et kaitsta kaela näpistava külma eest, kui ühtäkki irvitas mulle vastu midagi, mis näis olevat suur haikala pukkjalgse laua peal keset turuhoonet. See ilmutus osutus tõepoolest kolmemeetriseks haiks, Pati uusimaks pilgupüüdjaks. Minu pilgu tõmbas ta kahtlemata hetkega. Pati naeratus paisus niisama laiaks nagu hai irevil lõuad, kui ta mu ehmatust märkas. „No mis arvad, müüd selle maha?“ küsis ta mult.

„See on ju hai,“ kostsin mina.

„Viis pluss, Einstein. Ma näen, et haridus pole sul mööda külgi maha jooksnud.“

Aga tol hommikul oli teist laadi fauna määratud saatuse poolt Boltoni kilekotibrigaadi silmi pärani ajama. Kohale jõudis ka uus partii elusaid krabisid ja Sandra oli sättinud suure hoolega neist tosina jagu selili letile südakarpide ja jõekarpide vahele, tillukesed jalad ühes rütmis keerlemas.

Õnnetuseks aga oli ühele hella südamega pensionärile jäänud silma, et nad lebasid seal pahempidi, ja ta pööras krabid jalule just samal ajal, kui Sandra ajas taga üht poisikest, kes oli näpanud peotäie krabipulki.

Sandra tuli leti äärde tagasi ja talle avanes vaatepilt sonimütsi kandvast mehest ja hambutust naisest keksimas nooruslikult leti ees. Jalgadele pööratud krabid tundsid, et neile on avanenud ainukordne võimalus, olid hüpanud üle letipiirde ja andsid lülilistele jalgadele elu eest valu, sibades kummikute ja talvesaabaste vahel vabaduse poole. Kuna Boltoni tublid inimesed polnud harjunud sellise koorikloomade rünnakuga, pagesid ka nemad ja jäid seetõttu ilma ainukordsest võimalusest, mis ootas neid teisel pool putkat, kus Pat oli rakendanud hädaolukorras abinõu, mis seisnes neljas kandikus viieka eest, boonuseks tasuta kotitäis tandoorikana, püüdes sellega võrgutada pagevaid ostjaid.

Krabid aeti lõpuks uuesti kokku, kuid selleks ajaks olid läinud lahti jutud, et Pati putkast tuleks suure ringiga mööda minna. Müüginumbrid jäid tol päeval nigelaks. Hullem veel, teised turumüüjad said piisavalt ettekäändeid tema üle Ram’s Headis veel pikalt nalja heita.

Kasumivaese päeva lõpus õhetasid Pati põsed veripunaselt ja tema nägu paistis kui süsimust äikesepilv.

„Pat, on sul hetk aega rääkida?“ küsis Joy. Pat urises ja virutas jalaga kanakoivakastile, et saata see külmkambrisse juba neljandale jäisele puhkusele.

„Me ostsime Tenerifel baari,“ ütlesin mina. Pat lõpetas kasti jalaga nügimise ja tõstis pilgu. Tema silmad tõmbusid kissi ja põsed hõõgusid raevukalt. Tal polnud vähimatki naljatuju, eriti veel ta enda arvel.

„Mida sa ajad, et ostsid baari? Pigem saapapaari. Mis ime läbi suutsite teie kaks osta omale kuramuse baari, kui ise teenite kolm ja pool naela tunnis.“ Ta keeras meile selja ja ajas meid käeviipega minema. „Tõmmake uttu. Ma ei viitsi teiega jännata.“

„Nii et me peame oma töökohad üles ütlema,“ lausus Joy.

„Te räägite tõsiselt?“ Ootasime vaikushetke järel plahvatust. „Tahate tiimi uut baarmeni?“ Pat keeras uuesti ringi. Tema pilk liikus minult Joyle ja tagasi. Me mõlemad pigistasime kõrist närvilise naeruturtsatuse välja.

„Ei, ma jäin teiega täitsa rahule. Te mõlemad olete kõvasti tööd rüganud. Me vedasime kogu kollektiiviga kihla, kui kaua te siin vastu peate, kui esimesel päeval tööle tulite. Joele ennustasime ühte päeva ja sulle kahte nädalat. Ei osanud isegi arvata, et tulete toime. Ületasite meie kõigi ootusi. Andke mulle nädal aega ette teada, kui ära sõidate, et ma saaks kellegi teise asemele võtta.“ Ta keeras ringi ja hakkas jalaga kana lükkama, kui me asusime minekule. „Ah jaa, ja ärge unustage,“ hüüdis ta meile järele, „kui teil tõesti kunagi üht baarmeni vaja on ...“

Kui meie ülejäänud putkakolleegid uudiseid kuulsid, olid nad meie suhtes skeptilised. Nad arvasid, et meie näod ilmuvad mõne teise leti taha kusagil turu kaugemas nurgas, kus hakkaksime müüma kaalukomme või odava tualettpaberi pakke.

Viimasel tööpäeval saadeti meid ära ohtrate soojade ja südam­like edusoovidega. Vanad kalasoolikad ja kanalihatükid topiti suure rõõmuga meie riiete vahele ja pidime suurema osa päevast kandma peas jänesekorjust.

Üks paarike jäi leti ette seisma, suu ammuli. Nad kandsid ühesuguseid sirelilillasid dresse ja mõlema päevitus oli naeruväärselt oranžikat tooni. „Miks teil jänesed peas on?“ küsis arusaadaval põhjusel segaduses mees.

„Sest oleme viimast päeva tööl,“ vastas Joy.

„Ahhaa,“ vastas ta, pidades selgitust justkui mõistlikuks.

„Miks te nii oranžid olete?“ päris Joy.

„See on päevitus, et sa teaks,“ vastas naine.

„Ah nii. Käisite reisil?“

„Jaa, tulime alles äsja tagasi Tenerif-eilt,“ vastas naine nae­-ratades.

„Pigem Shirley Solaramast kuramuse Hardwicki tänaval,“ pomises Pat, kui kõndis mööda, kandes kasti, mille Terry oli hetk tagasi toonud.

„Tenerifelt!“ hüüatas Joy.

„Jaa, meil on seal oma villa. Proovime käia seal nii tihti, kui saame, et selle jubeda ilma käest pääseda, saate ju isegi aru.“ Tema hääletoon kargas hetkega paari ühiskondliku klassi võrra kõrgemale, et rõhutada tema staatust kinnisvaraomanikuna. „Olete seal käinud?“

„Jaa, ikka,“ vastas Joy rõõmsalt. „Ostsime seal baar-restorani. Paari päeva pärast kolime. Äkki isegi satume seal jälle kokku.“

„Jaa ... võib-olla tõesti,“ vastas naine tagasi tõmbudes. Tema eksklusiivne staatus seisis silmitsi labastumisega, pealegi oli ründajaks juhuslik turumüüja! Talle ei olnud see vaade meeltmööda, olgu tegu pettekujutluse või tõega. See naisterahvas polnud turul esimest korda ja oli ka varem kogenud enda nahal müüjate lõõpjuttu. Seega ei saanud panna talle pahaks, et ta ei jäänud uskuma, et kaks kalamüüjat, peas surnud jänes, on ostnud tema saarel endale äri.

„Hakkan teist puudust tundma,“ ütles Sandra päeva lõpus. Üks pisar langes kooritud hiidkrevette täis kotile. „Näete, need on teile,“ kogeles ta. Ta kiikas üle õla veendumaks, et Pat ei vaata pealt, ja ulatas meile lahkumiskingiks krevetikoti.

Pat kutsus meid otsekohe. „Teie kolm seal, kobige jalamaid siia!“

„Pagan,“ vandus Sandra. „Äkki pean ka ise nüüd uut tööd otsima.“

„Panime kõik raha kokku ja ostsime teile baari ühe asja,“ lausus Pat. Ülejäänud kollektiiv seisis meie ümber ja jälgis. Pat ulatas meile ühe pappkarbi. Selle seest leidsime uhke ääristusega noolemängulaua koos kahe noolekomplektiga. „Vaevalt, et teil baaris see juba olemas on või mis?“

„Ei, kindlasti pole,“ vastasin. „Aitäh, Pat. Aitäh teile kõigile.“ Olime liigutatud, et Pat võttis vaevaks otsida meile lahkumiskink, isegi hoolimata tõsiasjast, et hinnalipiku sõnul oli Boltoni Whitakeri kaubamaja selle meile enda teadmata annetanud.

Pat säästis meid viimasest päevalõpukoristusest. Kibelesime koju, et alustada pakkimist. Kõigest kolme päeva pärast pidime lennukisse istuma ja ühtäkki tundus, et meil on lausa mäe­kõrgune nimekiri tegelemist ootavatest asjadest. Ma ei olnud selleks valmis, ei füüsiliselt ega vaimselt.

Olin plaaninud minna kooliaegsetest mälestustest kubisevasse Glossopisse.

Alateadlikult ihkasin tagasi tollesse linna, kus hirmud, vastutus­tunne ja rahalised kohustused polnud veel tärganud. Tahtsin kogeda taas neid muretuid tundeid, kui kõndisin lõunavaheajal Su kohvikusse, kus olulisima otsusena oli vaja valida, kas süüa friikartuleid kastmega või ilma.

Tahtsin seista taas Surrey Armsi ees, kus mu esimene tõeline suhe sai alguse pikast suudlusest, kui maailmas polnud midagi olulisemat kui vajadus veeta iga tund ja iga minut Lesley Alleniga. Ihkasin kogu südamest kogeda neid tundeid uuesti, et lüüa pea klaariks kõikidest muudest emotsioonidest, mis laamendasid marutuulena mu peas.

Tahtsin minna Penniinide jalamil seisvasse Old Glossopisse, ronida mööda künkaid ja nautida vaadet üle kihava Derbyshire’i. Just neis paigus oli mul alati aega mõtteid mõlgutada, kuna teadsin kindlalt, et tagasi koju jõudes on ema teinud teed, pesnud mu riided puhtaks, käinud tööl ja hoidnud kõigest hoolimata ikka varuks piisavalt kannatust, et pühendada õhtul kogu oma aeg armastusega mulle ja mu vennale. Just meie ema kannatas välja ängistuses teismeliste ahastuse, lohutas purunenud suhetest valutavaid südameid, plaanis meile alalõpmata helgemat tulevikku, kui isa sukeldus samal ajal karjäärimerre ja oli alati liiga kaugel, et näha, kus ootavad tema tegelikud kohustused. Täiskasvanuna sain aru, et pärisin isalt tema kohustusi pelgavad geenid. Ka mina kartsin paaniliselt jääda lõksu mõnda olukorda, kus puudub pääsetee.

Aga mu nostalgiline teekond pidi ära jääma ja jätkasin väljarände materialistlike probleemide lahendamist. Uue elu alustamiseks tuleb laduda kohvrisse nii mõndagi enamat kui paar särki, plätud ja mõni hea raamat. Iga ese, mille olin kokku kogunud, oli seotud millegi olulisega, ja iga kord, kui olin sunnitud kohvrist midagi välja võtma, tundus, nagu viskaksin minema ühe killu oma senisest elust.

Hoolimata uue elu tarbeks eelmise elu kokkupakkimisega kaasnevatest piinadest kulges kõik plaanipäraselt, kuni meile helistas meie gestoria – ametnik, kes tegeles meie dokumentidega Tenerifel. „Väike probleem. Töö- ja elamislube on lihtne saada meestele kui kaasomanikele, aga mitte tüdrukutele. Sain äsja teada, et ainus viis neid legaliseerida on see, et te olete abielus, kuna sellisel juhul saavad naistest automaatselt elanikud. Te peate kõik kiiremas korras abielluma.“

Kuigi meie südamed põksusid seda kiiremini, mida rohkem me mõtlesime Boltoni hallide toonide asemel subtroopika kirevates värvides elamise peale, jäime nii mina kui ka Joy kaljukindlalt oma arvamuse juurde, et abielu ei ole mõni kerge päästeabinõu. Meie kõrvus kõlasid pulmakellad hoopis häirekelladena ja me keeldusime. Kogu plaan rippus taas juuksekarva otsas.

Isegi Faith oli pettunud. Nad olid juba otsustanud, et sõlmivad abielu, kui see kõrvaldaks takistused meie teelt. Nad ei rõõmustanud meie keeldumise üle.

„Meie oleme valmis nii palju ohverdama ja teie ei tule sammugi vastu,“ kaebles Faith kriisikoosolekul.

„Me ei kavatse käsu peale abielluda,“ ütlesin mina. „Me pigem jätame kogu asja katki.“ Kuigi ma armastasin Joyd, ei olnud mul sisimas vähimatki kavatsust eales abielluda. Mu vanemad lahutasid enda abielu ja ei ma uskunud, et päev otsa kõvakübara ja fraki kandmine ning lugematu arvu kaugete sugulaste söötmine-jootmine garanteerib, et meie armastus kestab igavesti.

Samal ajal korraldasid David ja Faith jooksujalu ära enda pulmad, olles veendunud, et me muudame meelt. Alles pärast hulka rahvusvahelisi telefonikõnesid Jacki ja meie gestoria vahel tuli välja, et ta vist rõhutas tegelikult natuke liiga tugevalt, et me „peame“ abielluma. Võisime ikkagi Tenerifele kolida, aga juriidilised asjaajamised venisid nii tublisti pikemaks. Risk seisnes selles, et kui tolle perioodi jooksul jäävad Joy ja Faith juhtumisi tööloata või perekonnasidemeteta vahele, saadetakse nad suure tõenäosusega maalt välja. Iseenesestmõistetavalt said mu vend ja tema pruut sellise viimase minuti teadaande peale pahaseks, aga pulmade katkestamiseks oli juba liiga hilja, nii et nad pidasid oma tähtsa päeva ikkagi ära.

Nii sündiski, et ühel tuulisel laupäeval vähem kui kolm kuud pärast esialgse äriidee võrsumist ning hoolega valitud lähimate ja parimate ligimeste juuresolekul sosistasid mu vend ja tema pruut Salfordi õnnepalees kuulekalt oma jah-sõna. Pruut soovis justkui kuulutada kogu maailmale õudu ja ahastust, riietades end halvaendeliselt pealaest jalatallani õhulisse musta kleiti ja lisas juurde samas toonis loori, kingad ja tuju.

Kiire tseremoonia viidi läbi traditsioonide järgi: kübaravõistluse pani kinni tädi Beryl, kellel õnnestus hämmastaval kombel liita omavahel kübar ja aiavõrk, konfette ja solvanguid loobiti ühepalju, pisaraid kiskuvad emotsioonid muutusid üha nakkavamaks võrdeliselt tarvitatud alkoholikogusega ning uued sugulased kuulutati kõva häälega tulevasteks parimateks sõpradeks, salamisi aga kiruti neid kui uusi kohustusi niigi koormatud turjal.

Tervitustest said kiiresti hüvastijätud ja viimased tilgad Beau­jolais’ vahuveini valgusid valgele laudlinale. Järgmisel päeval pidime jätma Inglismaa seljataha, et alustada uut elu. Mesi­nädalad olid juba läbi.

* Rand, rannik (hisp)