Читать книгу Vandenõu. Nii petetakse viit miljonit fondidesse investeerinud rootslast - Joel Dahlberg - Страница 2

Kujutage endale ette ravimisüsteemi, kus patsient tasub ravimite kogu maksumuse ja arstid saavad oma tasu vastavalt väljakirjutatud ravimite hinnale. Mida kallim on ravim, seda enam arst teenib. Lisaks sellele kujutage endale ette, et kallid ravimid toimivad halvemini kui odavad. Nii näeb asi välja fondivaldkonnas.

Mitte kusagil mujal rahandusmaailmas ei ole korruptsioon nii ilmne kui fondidesse investeerimisel, siin on klientide eksitamine tavaline. Probleemi põhjus ei peitu nõustajate madalas moraalis, vaid hoopis sügavamal. Kogu ärimudel tugineb klientide petmisel ja eeldab seda. See võib mõjuda ebatõenäolisena, kuid, nagu väljendus ühe tuntud fondiettevõtte tegevjuht: „See on haige struktuur. Kõige viletsamad fondid maksavad müüjatele kõige kõrgemat vahendustasu ja siis jäävad järele fondid, mille saavad investeerijad.”

Kuidas see toimib, miks see süsteem on selliseks muutunud ja kuidas fondivaldkonnal on õnnestunud sellest puhtalt pääseda? Kedagi ei üllata, et tegemist on raha, väga suure rahaga. Rootslased maksavad igal aastal fondihaldustasudena hinnanguliselt 25−30 miljardit krooni. Mingit ametlikku summat ei ole, fondivaldkonnas ei räägita tasudest just heameelega.

2014. aasta 20. detsembril esitles Rootsi tarbijakaitseamet pikaajalist hoiustamist käsitlevat aruannet. Selles uuriti muu hulgas, millise väärtusega nõustamisteenust pangad klientidele fondidesse investeerimise valdkonnas pakuvad.

Aruanne tugines ameti enda hinnangul, mille kohaselt on investeerimisturg võrreldes peaaegu kõigi teiste tarbijapõhiste turgudega „problemaatiline” turg. Just seepärast algatas Rootsi tarbijakaitseamet 2013. aastal, kaasates ka ettevõttevälised eksperdid, süvaanalüüsi nähtuse kohta, mida nimetatakse „tarbijale rahaliste vahendite pikaajaliste hoiustamis- ja investeerimisteenuste osutamise turuks” ja just see analüüs vormistati 2014. aastal aruandena.

Aruanne äratas üsna palju tähelepanu ühe seal sisalduva järelduse tõttu: fondidesse investeerimise nõustamise väärtus oli negatiivne. Kliendid, kes olid võtnud kuulda pankade nõu, said oma fondidelt viletsamat tulu kui need, kes olid iseseisvalt fondid valinud.

Tarbijakaitseorganisatsiooni Sveriges Konsumenter peasekretär Jan Bertoft kommenteeris 27. detsembril 2014 aruannet ajalehes Svenska Dagbladet järgmiselt:

„Tulemus on tegelikult sensatsiooniline, kuna see näitab, et võttes kuulda pankade nõuandeid raha paigutamise kohta, klient tegelikult kaotab.Võiks ju arvata, et tegemist on mingit laadi nullväärtusega, kuid tegelikult on pankade nõuannete kuuldavõtmise tulemus negatiivne. See on uskumatult tähelepanuväärne ja tõsine asi.”

Bertofti väljaütlemine on täiesti arukas reageering haigele süsteemile, kuid tõeliselt tähelepanuväärne on see, et aruande järeldus tähendab, et nõustamine toimib täpselt nii, nagu pangad seda tahavad. Loomulikult ütles pankade ühenduse Bankförening peajurist Tomas Tetzell seda aruannet kommenteerides, et „väga oluline on saada signaal, et asi ei toimi hästi” ja et aruanne „on aluseks teenuse edasiarendamisele ja parendamisele”, kuid see tähendab, et ta kas ei tea, mida räägib, või ta valetab.

Ma selgitan kohe, kuidas see kõik on omavahel seotud, kuid kõigepealt veidi taustainfot ja seoseid. Nagu juba öeldud, on tegemist suure rahaga: rahvusvaheline fonditööstus on meeletult suur. Ameerika Investment Company Institute (ICI) andmetel moodustasid ülemaailmse fonditööstuse (ingl k mutual fund industry) tulud 2014. aasta lõpus vähemalt 31 000 miljardit dollarit ehk umbes 250 000 miljardit Rootsi krooni (tuludeks on siin investeerimiskontodel olev raha, mille fondiettevõtete kliendid on paigutanud kogu maailmas eksisteerivatesse kümnetesse tuhandetesse fondidesse).

Tavaliselt öeldakse, et USA fonditööstus moodustab hinnanguliselt poole fondide ülemaailmsest mahust. Rootsi fondiettevõtete ühenduse statistika järgi liigub Rootsis selles valdkonnas umbes 3 triljonit krooni. 1970. aastate lõpus ületas fondidesse paigutatud raha kogumaht 1 miljardi ja 1980. aastate keskel ületas see maksusoodustuste abil 50 miljardi krooni piiri.

Mitmeski mõttes on tegemist loomuliku arenguga. Kogu oma lihtsuses on fondidesse investeerimine geniaalne idee. Inimene, kes ei tea investeerimisest mitte midagi, võib liituda aktsia- või rahaturufondiga, kus tema rahapaigutuse eest hoolitseb haldur. Inimene saab ise valida, kas ta soovib võtta suurema riski, s.t aktsiate suurema osakaalu, või hoopis madalama riski, mis tähendab intressihoiuse suuremat osa.

Lisaks sellele võib oma fondiosakud igal ajal maha müüa ja osakute väärtused tuuakse iga päev ära fondiettevõtte koduleheküljel. Uskumatult paindlik!

Rootsis leidis fondihoiuste tõsine läbilöök aset 1980. aastate alguses, kui Stockholmi börsi aktsiakursid kasvasid mõne aasta jooksul enneolematus tempos. Samaaegselt oli ka maksude mõttes soodne hoiustada raha teatud tüüpi fondidesse, eelkõige nn igamehefondidesse (allemansfonder), ja see meelitas omakorda ligi palju rootslasi. Aktsiad, mis olid siiani olnud midagi sellist, mis oli mõeldud vaid varakatele ja asjadega kursis olevatele inimestele, muutusid tänu fondidesse investeerimisele kättesaadavaks kõigile, kes suutsid iga kuu veidi raha kõrvale panna.

Ja äkitselt olidki järele jäänud vaid lollpead, kes jäid kindlaks oma hoiukontodele. Inflatsioon oli 1980. aastatel kõrge ja raha hoiukontodel hoidmine oli vähetulus. Seevastu julgustati paljusid inimesi hoopis laenu võtma ja eriti hulljulged võtsidki laenu, et investeerida saadud raha aktsiatesse.

Sellest ajast alates on fondidest saanud hiigelsuur majandusharu ja oma enam kui 3 triljoni Rootsi krooni suuruse kogutuluga on fondimajandusest saanud pankade rahavoogude kõrgelthinnatud allikas. Nagu ma juba nimetasin, võib haldustasude hinnanguline suurus ulatuda 25−30 miljardi kroonini aastas (tasu arvutatakse protsentides hallatavalt kapitalilt). Kuid need ei ole inimese ainsad kulutused, lisatasu võetakse ka niinimetatud ülekandekulude ja muude administratiivsete kulude eest.

Rootsi fondimajandus on olnud väga edukas ja endiste aegade aktsiatesse investeerimine on tänaseks valdavalt asendunud raha paigutamisega fondidesse (40 aastat tagasi kuulus peaaegu pool Rootsi börsi aktsiatest eraisikutele, praegu on nende käes umbes 10 protsenti).

Fondihoiused ei hõlma pelgalt umbes 5,5 miljoni rootslase traditsioonilisi igakuiseid sääste, vaid isegi preemiapension, tööpension ja võimalikud erapensionivarad paigutatakse fondidesse. Valdkonda esindava fondiettevõtete ühenduse andmetel on kümnest rootsi lapsest kuuel fondihoius. Niisiis paigutavad miljonid rootslased oma raha aktsiafondidesse ja kuna madalad intressid on tekitanud olukorra, kus paljud hoiukontod toodavad null-intressi, on aktsiafondid muutunud veelgi atraktiivsemaks alternatiiviks nende jaoks, kes soovivad saada suuremat tulu.

Fondide eesmärk on hallata teie hoiustatud raha parimal võimalikul viisil ja tagada samaaegselt ka, et te saate aru, mis tüüpi investeeringuga on tegemist ja millised on selles sisalduvad riskid.

Fondivaldkonna investeerimistoodete liigitamiseks erinevatesse kategooriatesse on olemas mitmeid erinevaid viise, kuid inimese jaoks, kes soovib selles fondide džunglis hästi orienteeruda, on oluline teha vahet aktiivse ja passiivse haldamise vahel.