Читать книгу Baltimore´ide raamat - Joel Dicker - Страница 6

Alexandra oli tollal seitseteist, minu nõod ja mina olime just saanud viisteist. Alexandral olid juba toona kõik omadused, mille pärast miljonid inimesed teda hiljem armastama hakkasid, kuid siis ei pidanud me teda veel teistega jagama. Foto paiskas mu kaotatud nooruspõlve radadele, kaua aega enne seda, kui ma oma nõod kaotasin, kaua aega enne seda, kui minust sai Ameerika kirjanduse tõusev täht, ja eelkõige kaua aega enne seda, kui Alexandra Neville’ist sai suur staar, kes ta oli tänapäeval. Kaua aega enne seda, kui kogu Ameerika armus tema isikusse ja lauludesse, kaua aega enne seda, kui ta vapustas ühe albumiga teise järel miljoneid fänne. Kaua aega enne kõiki tema turneesid, kaua aega enne seda, kui temast sai ikoon, keda rahvas oli nii pikalt oodanud.

Varaõhtul helistas Leo harjumuspäraselt minu uksekella.

„Kõik hästi, Marcus? Ma ei kuulnudki teist pärast eilset rohkem. Kas leidsite koera omaniku üles?“

„Jah. Selleks on ühe minu kunagise kauaaegse kallima uus mees.“

Ta oli päris üllatunud.

„Maailm on väike,“ ütles ta. „Mis selle tüdruku nimi on?“

„Te ei usu mind. Alexandra Neville.“

„See lauljanna?“

„Seesama.“

„Te tunnete teda?“

Läksin otsisin foto üles ja ulatasin talle.

„Kas see on Alexandra?“ uuris Leo, osutades talle sõrmega.

„Jah. Kunagi ammu, kui olime õnnelikud teismelised.“

„Ja kes need poisid on?“

„Minu Baltimore’i onupojad ja mina.“

„Mis neist saanud on?“

„See on pikk jutt …“

Mängisime Leoga malet hilisõhtuni välja. Mul oli hea meel, et ta oli mind lõbustama tulnud – nii sain mõned tunnid mõelda muule kui Alexandrale. Taaskohtumine temaga oli mind rööpast välja viinud. Kõik need aastad ei olnud ma suutnud teda unustada.

Järgmisel päeval ei suutnud ma end tagasi hoida ja naasin ikkagi Kevin Legendre’i maja kanti. Ma ei teagi, mida ma lootsin. Ilmselt seda, et põrkan Alexandraga kokku. Saan temaga uuesti rääkida. Aga ta oleks väga pahane, et ma tagasi tulin. Mu auto seisis nende kõrvaltänaval, kus ma märkasin heki sees liikumist. Vaatasin tähelepanelikult, ise põnevil, kui põõsastest astus välja vana hea Duke. Väljusin autost ja kutsusin teda vaikselt. Olin tal hästi meeles ja ta jooksis minu juurde, et ma teda paitaksin. Mulle kargas pähe absurdne mõte ja ma ei suutnud end enam ohjeldada. Äkki saab Duke’ist abivahend, et Alexandraga suhteid soojendada? Avasin pakiruumi ja koer nõustus kuulekalt autosse hüppama. Ta usaldas mind. Sõitsin kiiresti minema, tagasi koju. Koerale oli mu maja tuttav. Istusin kirjutuslaua taha, tema heitis minu kõrvale pikali ja pakkus mulle seltsi, sellal kui mina sukeldusin uuesti Baltimore’i Goldmanide loosse.

Nii nagu nemad olid Baltimore’i Goldmanid, olime meie, minu vanemad ja mina, vastavalt oma elukohale Montclairi Goldmanid New Jerseyst. Aja jooksul ja keele lihtsustudes said neist Baltimore’id ja meist Montclairid. Need nimed mõtlesid välja vanad Goldmanid, kes, soovides vestlustesse selgust tuua, olid meie perekonna sujuvalt kaheks geograafiliseks rühmaks jaotanud. Kui me aasta lõpus pühade ajal kõik neile Floridasse külla sõitsime, võisid nad näiteks öelda: „Baltimore’id jõuavad laupäeval ja Montclairid pühapäeval.“ Aga kui alguses oli see lihtsalt heatahtlik moodus meid identifitseerida, siis lõpuks hakkas see väljendama Baltimore’i Goldmanide üleolekut meie klannis. Faktid rääkisid enda eest: Baltimore’id tähendasid arstiga abiellunud advokaati ja nende poega, kes käis linna parimas erakoolis. Mis puutub aga Montclairidesse, siis minu isa oli insener, ema müüjanna ühe New Yorgi peenete riiete firma New Jersey harus ja mina tubli õpilane riigikoolis.

Isegi perenimesid hääldades hakkasid vanavanemad lõpuks väljendama soosingut, mida nad tundsid Baltimore’ide hõimu vastu: sõna „Baltimore“ sai nende suust väljudes justkui kuldse vaaba, samas kui „Montclair“ kaeti limuskite ilaga. Baltimore’idele tehti komplimente, süüdistused esitati Montclairidele. Kui nende televiisor ei töötanud, siis olin mina selle ära lõhkunud, ja kui sai ei olnud värske, siis sellepärast, et selle oli ostnud minu isa. Pätsid, mis tõi onu Saul, olid see-eest erakordselt head ja kui televiisor uuesti tööle hakkas, siis kahtlemata sellepärast, et Hillel oli selle ära parandanud. Isegi võrdses olukorras ei koheldud meid võrdselt. Kui üks perekondadest õhtusöögile hilines, siis Baltimore’ide puhul teatasid mu vanavanemad, et nad jäid ummikusse. Aga Montclairide puhul hakkasid nad kohe kurtma meie väidetavalt süstemaatiliste hilinemiste pärast. Igal juhul esindasid Baltimore’id kõike kaunist ja Montclairid „võiksid rohkem pingutada“. Montclairide kõige hõrgum kaaviar ei olnud kunagi sama vääriline kui suutäis Baltimore’ide roiskunud kapsast. Ja kui me kohtasime restoranides ning kaubanduskeskustes, kus me kõik koos käisime, vanavanemate tuttavaid, tutvustas vanaema: „See on minu poeg Saul, edukas advokaat. Tema naine Anita, kes on Johns Hopkinsis tähtis arst, ja nende poeg Hillel, kes on väike geenius.“ Igale Baltimore’ile sai seejärel osaks käepigistus ja kummardus. Siis jätkas vanaema sõnavõttu, näidates sõrmega ebamääraselt meie, minu vanemate ja minu suunas: „Ja see on minu noorem poeg oma perega.“ Meile sai siis osaks umbes samasugune peanokutus, nagu kingitakse tavaliselt autoparkijale või koduabilisele.

Ainus võrdne asi Baltimore’i Goldmanide ja Montclairi Goldmanide vahel oli arv, vähemalt mu lapsepõlve algusaastatel: kumbki perekond koosnes kolmest liikmest. Aga ehkki perekonnaseisuamet loendas ametlikult Baltimore’i Goldmanide arvuks kolm, oleksid need, kes neid paremini tundsid, öelnud, et neid on neli. Sest õige pea õnnistati minu onupoega Hillelit, kes enne seda oli minuga jaganud üksiklapse koormat, sellega, et elu kinkis talle venna. Tulenevalt sündmuskäigust, millest räägin täpsemalt mõne aja pärast, võis teda peagi kõikjal näha sõbra seltsis, keda võinuks pidada kujuteldavaks, kui ma ei oleks teda ka ise tundnud: Woodrow Finn ehk Woody, nagu me teda kutsusime, oli meist nägusam, pikem, tugevam, võimeline kõigeks, tähelepanelik ja alati olemas, kui teda vajati.

Woody pälvis Baltimore’i Goldmanide seas kiiresti omaette staatuse ja temast sai ühtaegu üks neist ja üks meist, vennapoeg, onupoeg, poeg ja vend. Tema kuulumine nende perre sai kohe enesestmõistetavaks, nii et kui teda – lõpliku tõestusena tema lõimumisest – mõnel perekondlikul kogunemisel näha ei olnud, uuriti kohe, kus ta on. Kõik muretsesid, miks ta ei tulnud, sest tema kohalviibimine ei olnud üksnes õiguslikuks tunnistatud, vaid täiusliku perekondliku ühtsuse saavutamise koha pealt lausa vajalik. Paluge ükskõik kellelt, kes tollase ajaga kursis on, lugeda üles Baltimore’i Goldmanid ja ta nimetaks igasuguse kõhkluseta ka Woodyt. Taas olid nad meid üle trumbanud – Montclairide ja Baltimore’ide võistluses, kus varem oli kummalgi poolel kolm, oli seis nüüdsest 4: 3.

Woody, Hillel ja mina olime nii lojaalsed sõbrad, kui üldse olla sai. Woody oli minu kõige kaunimate aastate juures Baltimore’idega – 1990 kuni 1998; see õnnis aeg meie elus lõi ühtaegu fooni kõigele, mis kuulutas ette suurt tragöödiat. Kümnendast kaheksateistkümnenda eluaastani olime me kolmekesi lahutamatud. Moodustasime koos kolmepealise vennaskonna, triaadi või kolmainsuse, mida kutsusime uhkusega Goldmanide gängiks. Armastasime üksteist, nagu seda teevad vähesed vennad, andsime üksteisele pühalikke tõotusi, segasime verd, vandusime truudust ja lubasime igavest armastust üksteise vastu. Hoolimata kõigest, mis hiljem juhtus, jäävad need aastad mulle alatiseks meelde kui üks eriline aeg – kolme õnneliku nooruki saaga jumalatest õnnistatud Ameerikas.

Miski ei olnud minu jaoks tähtsam kui sõit Baltimore’i, et nendega koos olla. Üksnes nendega koos tundsin end terviklikuna. Kiitus mu vanematele, kes andsid mulle vanuses, kui vähesed lapsed tohivad üksi reisida, loa minna pikkadeks nädalavahetusteks Baltimore’i, sõita üksi nende juurde, keda ma nii väga armastasin. Minu jaoks oli see uue elu algus, mis keerles ümber igavese koolivaheaegadest, puhkepäevadest ja Ameerika kangelaste tähtpäevadest koosneva kalendri. Teadmine, et kohe on käes veteranide, Martin Luther Kingi või presidentide päev, kutsus minus esile ennenägematu rõõmutunde. Taaskohtumise erutusest ei suutnud ma isegi paigal püsida. Kiidetud olgu meie maa nimel surnud sõdurid, kiidetud olgu Martin Luther King, et ta oli nii hea mees, kiidetud olgu meie ausad ja vaprad presidendid, kes kinkisid meile vaba päeva veebruari kolmandal esmaspäeval!

Et päeva juurde võita, olin saanud vanematelt loa ära sõita kohe pärast kooli. Kui tunnid olid viimaks lõppenud, kihutasin koju nagu välgunool, et asjad kokku panna. Kui kott oli valmis, ootasin, et ema töölt koju jõuaks ja mu Newarki jaama viiks. Istusin niheledes esikutoolil, kingad jalas ja jakk seljas. Kui mina olin valmis varem, siis ema jõudis ikka kohale lubatust hiljem. Ajaviiteks vaatasin mõlema perekonna fotosid enda kõrval esikulaual. Mulle tundus, et meie olime sama tuhmid, kui nemad olid säravad. Ometi oli mu elu Montclairis, New Jersey kenas eeslinnas, igati hea, täis rahu ja õnne. Mul ei olnud millestki puudust. Ometi ei olnud meie autod minu silmis nii läikivad ega meie vestlused nii vaimukad, meie päike ei säranud sama eredalt ja õhk ei olnud sama puhas.

Siis kuulsin ema auto signaali. Tõttasin õue ja ronisin vanasse Honda Civicusse. Ta värskendas parasjagu oma küünelakki, jõi papptopsist kohvi, sõi võileiba või täitis reklaamlehte. Vahel kõike korraga. Ta oli elegantne, alati klanitud. Ilus, kenasti mingitud. Kuid töölt naastes oli ta jaki alla jäänud rinnasilt tema nimega, mille allserva oli kirjutatud „Teie teenistuses“, mis oli minu arvates kohutavalt alandav. Baltimore’id oli need, keda teenindati, meie olime teenindajad.

Heitsin emale ette hilinemist, ta palus vabandust. Ma ei andnud andeks ja ta sasis hellalt mu juukseid. Ta tegi mulle musi, jättes mu põsele huulepulgajälje, mille ta kohe armastusest tulvil liigutusega ära pühkis. Siis viis ta mu jaama, kus ma pidin minema varaõhtuse Baltimore’i rongi peale. Teel ütles ta mulle, et armastab mind ja tunneb minust juba puudust. Enne kui ta lasi mul vagunisse minna, ulatas ta mulle paberkoti võileibadega, mis olid ostetud samast kohast, kust ta endale kohvi ostis. Seejärel sundis ta mind lubama, et olen viks ja viisakas. Ta embas mind, pistis mulle samal ajal taskusse 20-dollarilise rahatähe ja ütles: „Ma armastan sind, kiisupoeg.“ Seejärel tegi ta mulle põsele kaks musi, vahel ka kolm või neli. Ta ütles, et ühest ei piisa, samas kui minu jaoks oli seegi liig. Kui ma sellele praegu mõtlen, kahetsen, et ei lasknud endale iga kord, kui ma ära sõitsin, teha kümmet musi. Ma kahetsen koguni, et ma nii tihti ära sõitsin. Ma kahetsen, et ma ei tuletanud endale meelde, kui üürike aeg on meile antud emadega olemiseks, ja et ma ei korranud endale piisavalt: armasta oma ema!

Vaevu kaks tundi rongis, ja juba jõudsingi Baltimore’i keskjaama. Viimaks ometi võis perekonnavahetus alata. Heitsin seljast Montclairide liiga kitsa rüü ja võtsin ülle Baltimore’ide kanga. Ta ootas mind videvikutunnil perroonil. Kaunis nagu kuninganna, särav ja elegantne nagu jumalanna, naine, kelle kuju ilmus vahel häbitult mu noorikuunedesse – minu tädi Anita. Jooksin tema juurde, embasin teda. Tunnen praegugi tema kätt oma juustes, tunnen tema keha minu oma vastas. Kuulen tema häält ütlemas: „Kulla Markie, mul on nii hea meel sind näha!“ Ma ei teagi, miks, aga tihti tuli just tema mulle vastu, üksi. Ilmselt sellepärast, et onu Saul lõpetas töö üldiselt hilja ja Hillelit ja Woodyt ei hakanud ta arvatavasti lihtsalt kaasa tirima. Mina nautisin võimalust kohtuda temaga nagu kallimaga – mõni minut enne rongi kohalejõudmist kohendasin riideid ja kammisin aknapeegelduses juukseid ning kui rong viimaks peatus, astusin peksleva südamega maha. Petsin oma ema teisega.

Tädi Anita sõitis musta BMW-ga, mille hind võis võrduda minu mõlema vanema aastapalgaga. Sellesse istumine kujutas ülemineku esimest etappi. Hülgasin korralageduses Civicu ning andusin selle luksuse ja modernsuse järele karjuva ruumika auto imetlemisele, samal ajal kui sõitsime kesklinnast šikki Oak Parki rajooni, kus nad elasid. Oak Park oli omaette maailm: kõnniteed olid seal laiemad, tänavaid ääristasid vägevad puud. Majad olid üks suurem kui teine, väravad võistlesid oma arabeskidega ja müürid tundusid mõõtmatud. Inimesed, kes seal ringi jalutasid, olid kenamad, nende koerad olid peenemad, tervisejooksjad sportlikumad. Kui meie elurajoonis Montclairis olid vaid külalislahked majad, mille aedu ei ümbritsenud ükski piire, siis Oak Parki elamuid kaitsesid enamasti hekid ja müürid. Rahulikel tänavatel tiirutasid oranžide vilkuritega turvafirmaautod, mille kerele oli kirjutatud „Oak Parki patrull“ ja mis hoolitsesid elanike turvatunde eest.

Sõit läbi Oak Parki koos tädi Anitaga käivitas minus teise üleminekufaasi – tundsin end ülimana. Kõik tundus mulle enesestmõistetav – auto, ümbruskond, minu sealviibimine. Oak Parki patrullijatel oli kombeks elanikke kohates neile põgusalt viibata, ja nood vastasid. Käeviibe kinnitamaks, et kõik on hästi ja rikaste hõim võib rahumeeli ringi patseerida. Kui kohtasime esimest patrullautot, siis korrapidaja viipas, Anita vastas talle ja mina kiirustasin sama tegema. Olin nüüd üks nende seast. Koju jõudes vajutas tädi Anita kaks korda autosignaali, et teatada meie saabumisest, ja avas siis puldinupust värava kaks teraslõuga. Ta sõitis mööda sissesõiduteed edasi ja sisenes neljakohalisse garaaži. Olin vaevu autost välja roninud, kui majauks rõõmsa kära saatel avanes ja seal nad olidki – erutatult karjudes tormasid minu poole Woody ja Hillel, vennad, keda elu ei olnud tahtnud mulle kinkida. Iga kord, kui ma nende majja astusin, vaatasin ringi imetleval pilgul – kõik oli ilus, luksuslik, kolossaalne. Nende garaaž oli sama suur kui meie elutuba. Nende köök oli sama suur kui meie maja. Nende vannitoad olid sama suured kui meie magamistoad ja magamistube oli neil piisavalt, et mahutada ära mitu põlvkonda.

Iga sealviibimine ületas eelmise ja üksnes kasvatas mu imetlust onu ja tädi vastu ning eelkõige tugevdas täiuslikku keemiat Hilleli, Woody ja minu gängis. Nad olid nagu minu liha ja veri. Meile meeldisid samad spordialad, samad näitlejad, samad filmid, samad tüdrukud, ja mitte sellepärast, et me oleksime jõudnud ühisele arusaamale või seda arutanud, vaid igaüks meist oli lihtsalt teiste pikendus. Me trotsisime loodust ja teadust: meie esivanemate puudel ei olnud sama tüvi, kuid järgnevused meie geeniahelates olid ometi samad. Vahel käisime vaatamas tädi Anita isa, kes elas vanadekodus – surnute majas, nagu meie seda kutsusime – , ja ma mäletan, kuidas tema pisut seniilsed ja logiseva mäluga sõbrad uurisid ikka ja jälle Woody päritolu kohta, ajades meid omavahel segamini. Nad osutasid oma kõvera sõrmega talle ja esitasid häbitult ikka sama küsimuse: „Kas see seal on Baltimore’i Goldman või Montclairi Goldman?“ Kui vastajaks oli tädi Anita, selgitas ta neile hellusest tulvil häälel: „See on Woodrow, Hilli sõber. Ta on see poiss, kelle me enda juurde võtsime. Igati armas.“ Enne kui ta seda ütles, vaatas ta alati, et Woody ei viibiks samas ruumis, kuna ta ei tahtnud teda haavata, olgugi et tädi häälest oli kohe aru saada, et ta on valmis armastama seda poissi nagu oma poega. Woodyl, Hillelil ja minul oli samale küsimusele vastus, mis tundus meile tõele lähemal. Ja kui noil talvedel haarasid veidralt vanaduse järele lehkavates koridorides meie riietest kinni krimpsus käed ja meilt nõuti, et teeksime teatavaks oma nimed, korvates nii põdurate ajude paratamatut kulumist, vastasime meie: „Ma olen üks Goldmanide kolmest nõost.“

Keset pärastlõunat tuli mind tülitama mu naaber Leo Horowitz. Ta muretses, sest ei olnud mind terve päev silmanud, ja tuli vaatama, kas kõik on hästi.

„Kõik on hästi, Leo,“ kinnitasin ukselävel.

Ilmselt tundus talle imelik, et ma teda sisse ei kutsu, ja ta hakkas kahtlustama, et varjan tema eest midagi. Ta ei jätnud jonni.

„Olete kindel?“ küsis ta uuesti uudishimulikul toonil.

„Täiesti. Ei midagi erilist. Ma teen tööd.“

Äkki nägi ta minu selja taga Duke’i, kes oli ärganud ja tahtis vaadata, mis toimub. Leo silmad läksid suureks.

„Marcus, mida see koer teie juures teeb?“

Lõin pilgu häbist maha.

„Ma laenasin teda.“

„Kuidas, palun?“

Kutsusin ta kiiresti sisse ja sulgesin tema järel ukse. Keegi ei tohtinud seda koera minu juures näha.

„Ma tahtsin minna Alexandrat vaatama,“ selgitasin. „Ja nägin, kuidas koer aiast välja tuli. Mõtlesin, et toon ta õige siia, hoian teda päeval siin ja viin õhtul koju, öeldes, et ta tuli ise minu juurde.“

„Te olete peast põrunud, sõbrake! See pole ju muud kui vargus.“

„Ma laenasin teda, ma ei kavatse teda endale jätta. Mul on teda lihtsalt mõneks tunniks vaja.“

Leo suundus mind kuulates kööki, võttis küsimata külmkapist pudeli vett ja toetus köögilaua servale. Ta oli vaimustuses ebatavaliselt meelelahutuslikust pöördest, mille päev oli võtnud. Ta pakkus säraval ilmel:

„Äkki teeme alustuseks ühe malepartii? See aitaks teil lõdvestuda.“

„Ei, Leo, mul tõesti ei ole praegu aega.“

Ta tegi pettunud näo ja naasis koera juurde, kes lürpis põrandale asetatud potist häälekalt vett.

„Selgitage mulle, Marcus, miks teil seda koera õieti tarvis on!“

„Et mul oleks hea põhjus uuesti Alexandra juurde minna.“

„Sellest sain ma aru. Aga miks teil on tarvis põhjust, et teda vaatama minna? Kas te ei võiks lihtsalt läbi astuda ja tere öelda nagu tsiviliseeritud inimene, selle asemel et röövida tema koer?“

„Ta palus, et ma temaga enam ühendust ei võtaks.“

„Miks ta seda tegi?“

„Sest ma jätsin ta maha. Kaheksa aastat tagasi.“

„Pagan. See ei olnud teist tõesti kuigi kena. Kas te ei armastanud teda enam?“

„Vastupidi.“

„Aga te jätsite ta ju maha.“

„Jah.“

„Miks siis?“

„Suure tragöödia pärast.“

„Mis tragöödia?“

„See on pikk lugu.“

Baltimore

1990ndad

Õnnehetki Baltimore’i Goldmanidega tasandati kaks korda aastas, kui meie kaks peret kokku said: tänupühal Baltimore’ide pool ja talvepuhkusel Floridas Miamis vanavanemate juures. Minu arvates meenutasid need perekondlikud kokkusaamised pigem jalgpallimatši kui rõõmsat taaskohtumist. Väljaku ühes otsas olid Montclairid, teises Baltimore’id, keskel aga vanad Goldmanid, kes olid kohtunike rollis ja lugesid väravaid.

Tänupüha kujutas endast Baltimore’ide iga-aastast pühitsemist. Pere kogunes nende tohutus luksuslikus elamises Oak Parkis ja seal oli kõik täiuslik, algusest lõpuni. Oma suureks rõõmuks magasin ma Hilleli toas ja Woody, kes pesitses kõrvaltoas, vedas madratsi meie juurde, et me ei peaks ka unes eraldatud olema. Minu vanemad hõivasid ühe kolmest vannitoaga külalistoast ja vanavanemad teise.

Vanavanematele läks lennujaama vastu onu Saul ja esimesel pooltunnil, mis järgnes nende saabumisele Baltimore’ide juurde, keerles vestlus tema auto mugavuste ümber. „Vaadake vaid,“ hüüatas vanaema, „see on imeline! Nii palju ruumi jalgadele, sellist asja ma ei ole veel näinud! Ma mäletan, kuidas ma sinu autosse istusin, Nathan [minu isa], ja mõtlesin: „Jäägu see viimaseks korraks!“ Ja kui must see oli, jumaluke! Kas tõesti on nii kallis see tolmuimejaga üle tõmmata? Sauli auto on nagu uus. Istmenahk on laitmatu, näha on, et seda hooldatakse korralikult.“ Kui tal ei olnud auto kohta enam midagi öelda, kukkus ta maja kiitma. Ta uuris koridore, nagu oleks see tema esimene külastus, ja vaimustus maitsekast sisekujundusest, kvaliteetsest mööblist, põrandaküttest, puhtusest, lilledest, küünaldest, mis tube lõhnastasid.

Tänupüha söögilauas tõstis ta väsimatult esile roogade täiuslikkust. Iga suutäit saatsid vaimustust väljendavad helid. Söögid olid tõepoolest hõrgud: kõrvitsasupp, vahtrasiirupis ja piprakastmes küpsenud kalkun, makaroni-juusturoog, kõrvitsapirukas, koorene kartulipuder, mahlakas lehtpeet, maitsvad rohelised oad. Ka magustoidud olid võrreldamatud: šokolaadivaht, toorjuustukook, pekanipähklikook ja õhukese krõbeda põhjaga õunakook. Pärast söömist ja kohvijoomist asetas onu Saul lauale kange alkoholi pudelid, mille nimed ei öelnud mulle tollal midagi, kuid vanaisa haaras pudeleid kätte, nagu sisaldaksid need võlujooki, ning imetles silte, jookide vanust ja värvi, sellal kui vanaema võttis uuesti teemaks imelised road ja sealt edasi nende maja ja elu, kuni saabus uhke lõppmäng (alati sama): „Saul, Anita, Hillel ja Woody – aitäh, kullakesed, see oli imeline!“

Oleksin väga tahtnud, et nad tuleksid vanaisaga ka meie poole Montclairi, et saaksime neile näidata, milleks meie võimelised oleme. Ühel korral esitasingi vastava kutse, ise alles kümnene: „Vanaema, kas te tuleksite vanaisaga ükskord ka meie poole Montclairi ööbima?“ Aga tema vastas: „Tead isegi, et me ei saa enam teie juurde tulla, kullake. Seal pole piisavalt ruumi ega mugavusi.“

Goldmanide teine iga-aastane suur kokkusaamine toimus jõulupühade ajal Miamis. Kuni saime kolmteist, elasid vanad Goldmanid korteris, mis oli piisavalt suur, et mahutada ära kahe poja pered, ja me veetsime nädala koos, ilma et oleksime üksteisest sammukestki maha jäänud. Floridas viibides oli mul võimalus tunnistada, kui suur on mu vanavanemate imetlus Baltimore’ide, nende imetabaste marslaste vastu, kellel ei paistnud ülejäänud pereliikmetega midagi ühist olevat. Nägin vanaisa ja minu isa ilmselget sugulust. Nad olid sarnased välimuselt, neil olid ühesugused veidrused ja nad mõlemad kannatasid soole ärritussündroomi all, mille teemal võisid maha pidada lõputuid vestlusi. Ärritunud sool oli vanaisa üks lemmikjututeemasid. Mul on mälestus vanaisast kui kellestki, kes oli malbe, hajevil, hell ja eelkõige kõhukinnisusega. Roojama läks ta nagu rongijaama. Ta teatas, ajaleht kaenlas: „Ma lähen tualetti.“ Ta suudles vanaema põgusalt hüvastijätuks ja vanaema ütles talle: „Nägemiseni, kallis!“

Vanaisa muretses, et kord tabab mindki mitte-Baltimore’i Goldmanide häda – kurikuulus soole ärritussündroom. Ta käskis mul vanduda, et söön palju kiudainerikkaid köögivilju ega hoia eales häda kinni, kui pean minema „number kahte“ tegema. Kui Woody ja Hillel ahmisid hommikuti sisse magusaid helbeid, siis mind sundis vanaisa ahmima digestiivhelbeid. Mina ainsana olin sunnitud neid sööma, nagu olnuks Baltimore’idel lisaensüüm, mis meil puudus. Vanaisa rääkis mind ootavatest seedehädadest, mida ma oma isa pojana tundma pidin saama: „Vaene Marcus, sinu isal on samasugune sool nagu mul. Küll sa näed, et sinagi ei pääse sellest. Söö palju kiudaineid, pojake, see on kõige tähtsam. Sa pead alustama juba praegu, et süsteemi töökorras hoida.“ Ta seisis minu taga, sellal kui ma endale digestiivhelbeid sisse pressisin, ja asetas mu õlale kaastundliku käe. Tänu kiudainekogusele, mida ma tarbisin, veetsin päris palju aega käimlas, ja kui ma sealt väljusin, tabas mind vanaisa pilk, mis oleks justkui öelnud: „Ongi käes, poisu. Kõik on läbi.“ Kogu see soolelugu avaldas mulle suurt mõju. Lappasin linnaraamatukogus pidevalt meditsiiniteatmikke, oodates hirmuärevalt esimesi haigustunnuseid. Mõtlesin, et kui see haigus mind ei taba, siis äkki sellepärast, et olen teistsugune, teistsugune nagu Baltimore’id. Sest sisimas tundsid vanavanemad end ära minu isas, kuid aukartust tundsid nad onu Sauli vastu. Ja mina olin esimese poeg, kuid tundsin tihti kahetsust, et ei ole teise poeg.

Segu Montclairidest ja Baltimore’idest paljastaski minu jaoks sügava lõhe, mis mu elu kaheks jaotas: üks oli ametlik, Montclairi Goldmani elu ja teine salajane, Baltimore’i Goldmani oma. Oma teisest eesnimest – Philip – jätsin alles vaid esitähe ning kirjutasin koolivihikutele ja – töödele Marcus P. Goldman. Seejärel lisasin P-le ühe pauna, nii et nimeks sai Marcus B. Goldman. Olin P, kellest sai vahel B. Ja justkui minu õigustamiseks mängis elu mulle vingerpussi – üksi Baltimore’is olles tundsin end ühena nende seast. Kui Hilleli ja Woodyga nende kodukandis ringi uitasime, lehvitasid patrullijad meile ja hüüdsid meid nimepidi. Samas mäletan mind vallanud piinlikkust, kui ma koos vanematega Baltimore’i tänupüha veetma sõitsin ja me oma vana autoga Oak Parki tänavatele jõudsime; nagu oleks kaitserauale kirjutatud, et me ei kuulu siinsete Goldmanide dünastiasse. Kui meile tuli vastu patrullauto, viipasin sellele salamisi nagu siinsed elanikud, aga mu ema ei mõistnud seda ja tõreles minuga: „Markie, palun lõpeta lolli mängimine ja ära vehi patrullijate poole!“

Kõige hirmsam oli see, kui me Oak Parkis ära eksisime, sest ringikujulised tänavad ajasid hõlpsalt segadusse. Ema läks närvi, isa jäi keset ristmikku seisma ja nad hakkasid vaidlema, mis suunas peaks sõitma, kuni kohale ilmus patrullauto, et vaadata, mida see kahtlane mõlkis autoloks siin toimetab. Isa selgitas, miks me seal viibime, samal ajal kui mina edastasin salajase vennaskonna märguande, et patrullija ei arvaks, nagu oleks mul nende kahe võõraga mingit pistmist. Vahel näitas patrullija meile lihtsalt õige suuna kätte, aga vahel, kui teda haaras kahtlus, saatis meid Goldmanide majani, et veenduda meie heades kavatsustes. Onu Saul, kes nägi meid saabumas, tuli kohe välja.

„Õhtust, härra Goldman!“ ütles patrullija. „Vabandust, et ma teid segan, tahtsin lihtsalt kindel olla, et need inimesed on teie juurde oodatud.“

„Aitäh, Matt! [Või mõni muu rinnasildil olev nimi, kuna onu kutsus inimesi alati nende rinnasildil oleva nimega, olgu siis restoranis, kinos või kiirtee maksuputkas.] Jah, kõik on kombes, aitäh, kõik on hästi.“

Ta ütles: „Kõik on kombes.“ Ta ei öelnud: „Matt, igavene mühakas, kuidas sa võisid suhtuda kahtlevalt minu veresse, minu ihusse, minu kallisse vennakesse?“ Tsaar oleks vardasse ajanud valvuri, kes mõnda tema pereliiget selliselt kohelnud oleks. Aga Oak Parkis kiitis onu Saul Matti nagu tublit valvekoera, tahtes olla kindel, et ta haugub ka edaspidi. Ja kui patrullija minema läks, ütles mu ema: „Jah, just, laske jalga, näete isegi, et me ei ole mingid bandiidid!“, samal ajal kui isa palus tal vait olla ja endale mitte tähelepanu tõmmata. Me olime kõigest külalised.

Baltimore’ide pärandist pääses Montclairi tõvest üksainus paik – Hamptonsis asuv suvemaja, kuhu mu vanematel jätkus viisakust mitte kunagi ilmuda, vähemalt mitte minuga koos. Neile, kes ei tea, kuidas Hamptons on alates 1980ndatest muutunud, olgu öeldud, et kunagi oli see rahulik ja tagasihoidlik paigake ookeani ääres, New Yorgi linna külje all, kuid nüüd oli sellest saanud üks idaranniku kõige luksuslikumaid suvituskohti. Hamptonsi maja oli seega näinud mitut järjestikust elu ja onu Saul ei väsinud jutustamast, kuidas kõik olid teda pilganud, kui ta endale Ida-Hamptonsisse võileivahinna eest puithurtsiku ostis, sest nad olid seda pidanud halvimaks investeeringuks, mille saanuks teha. Nad ei olnud ette näinud 1980ndate Wall Streeti buumi, mis kuulutas kaubitsejate põlvkonna kuldajastu algust: uusrikkad olid Hamptonsile tormi jooksnud, piirkond keskklassistus üle öö ja kinnisvara hinnad kümnekordistusid.

Olin selle mäletamiseks liiga väike, kuid kuulsin hiljem, et mida enam kohtuvaidlusi onu Saul võitis, seda rohkem maja putitati, kuni see ühel heal päeval maha lammutati, et teha ruumi uuele – uhkele, õdusale ja mugavale majale. Ruumikas, valgusküllane, meisterlikult luuderohuga kaetud, taga sinistest ja valgetest hortensiatest ümbritsetud terrass, bassein ja tobiväädiga kaetud lehtla, kus me einestasime.

Pärast Baltimore’i ja Miamit pani Hamptons punkti Goldmanide gängi iga-aastasele geograafilisele triptühhonile. Igal aastal lubasid vanemad mul veeta seal juulikuu. Just seal, onu ja tädi suvemajas Woody ja Hilleli seltsis möödusid mu lapsepõlve kõige õnnelikumad suved. Just seal hakkasid idanema ka neid tabanud suure tragöödia seemned. Sellest hoolimata on mul neist aegadest kõige kaunim mälestus. Neist õndsatest suvedest on mul meeles päevad, mis olid kõik ühesugused, heljudes surematuse hõngus. Millega me seal tegelesime? Nautisime oma võidukat lapsepõlve. Kavatsesime taltsutada ookeani. Ajasime tüdrukuid taga, nagu oleksid nad liblikad. Käisime kalal. Otsisime kaljunukke, millelt eluga võidu ookeanisse sukelduda.

Eriti meeldis meile ühe armsa abielupaari, Seth ja Jane Clarki juures, kes olid üsna eakad, lastetud ja väga jõukad – minu arvates oli mehel New Yorgis investeerimisfond – ja kellega onu Saul ja tädi Anita olid aastate jooksul sõbrunenud. Nende valdus, mida kutsuti nimega Maapealne Paradiis, asus Baltimore’idest miili kaugusel. See oli imeline paik – mäletan rohetavat aeda, juudapuid, roosipeenraid ja purskkaevu. Maja taga valge liivaga eraranna kohal oli bassein. Clarkid lubasid meil oma valdusi nautida nii tihti, kui soovisime, ja me sadasime sageli nende poole sisse, et basseini sukelduda või ookeanis ujuda. Puidust ujuksilla küljes oli koguni pisike paat, millega me aeg-ajalt lahel seiklemas käisime. Et Clarke vastutulelikkuse eest tänada, osutasime neile tihti pisikesi teeneid, tehes peamiselt aiatöid – valdkond, milles olime osavad põhjusel, mida selgitan hiljem.

Hamptonsis ei tajunud me enam kuu- ega nädalapäevi. Vahest see mind alt vedaski – tunne, et kõik see kestab igavesti. Et meie kestame igavesti. Nagu võinuksid inimesed selles imetabases paigas, neil tänavatel ja majades pääseda aja ja sellega kaasnevate kahjude eest.

Mäletan terrassilauda, kuhu onu Saul sättis üles oma nii-öelda büroo. Kohe basseini kõrvale. Pärast hommikusööki tõstis ta sellele oma kaustad, vedas sinna telefoni ja tegi seal vähemalt keskpäevani tööd. Ametisaladusi paljastades rääkis ta meile kaasustest, mille kallal parasjagu töötas. Olin tema selgitustest lummatud. Pärisime, kuidas ta kavatseb võita, ja tema vastas: „Ma võidan, sest ma pean võitma. Goldmanid ei kaota kunagi.“ Ta uuris, mida me tema asemel teeksime. Kujutasime siis kõik kolmekesi ette, kuidas me oleme tähtsad advokaadid, ja tulistasime mõtteid, mis meile pähe kargasid. Ta naeratas, ütles, et meist saaksid väga head advokaadid ja kunagi võime kõik tema büroos tööle asuda. Ainuüksi see mõte pani mind unistama.

Kui ma mõned kuud hiljem Baltimore’is juhtusin olema, leidsin eest tädi Anita hoolega säilitatud ajaleheväljalõiked kohtuprotsessidest, mida onu oli Hamptonsis ette valmistanud. Onu Saul oli võitnud. Kogu ajakirjandus rääkis temast. Mäletan siiani mõningaid pealkirju: