Читать книгу Baltimore´ide raamat - Joel Dicker - Страница 8

3

Coconut Grove, Florida

2010. aasta juuni.

Kuus aastat pärast suurt tragöödiat

Väljas koitis. Istusin terrassil Coconut Grove’is, kus mu onu nüüdsest elas. Ta oli siia kolinud juba neli aastat varem.

Ta saabus hääletult ja ma võpatasin, kui ta küsis:

„Juba üleval?“

„Tere hommikust, onu Saul!“

Tal oli käes kaks kohvitassi ja ta asetas ühe minu ette. Ta silmas mu märkmelehti. Kirjutasin parasjagu.

„Millest su uus romaan räägib, Markie?“

„Ma ei saa öelda, onu Saul. Sa eile juba küsisid.“

Ta naeratas. Vaatas natuke aega, kuidas ma kirjutan. Enne lahkumist küsis ta pühalikult, toppides samal ajal särki püksi ja pingutades püksinööri:

„Kunagi figureerin ka mina mõnes su raamatus, eks ole?“

„Kindel see,“ vastasin talle.

Onu oli Baltimore’ist ära kolinud 2006. aastal, kaks aastat pärast suurt tragöödiat, et asuda elama selles pisikeses, kuid uhkes majas Lõuna-Miamis Coconut Grove’is. Maja ees oli väike terrass ja selle ümber mango- ja avokaadopuud, mis olid iga aastaga viljade all aina enam lookas ja pakkusid kuumaperioodil kosutavat varju.

Tänu edukale kirjanikukarjäärile võisin onul külas käia nii tihti, kui tahtsin. Tavaliselt läksin autoga. Lahkusin New Yorgist eksprompt, vahel otsustasin seda teha alles sama päeva hommikul. Toppisin mõned asjad kotti, mille viskasin tagaistmele, ja sõitsin minema. Kulgesin mööda kiirteed I-95 kuni Baltimore’ini ja suundusin edasi lõuna poole, Floridani välja. Teekond kestis kaks pikka päeva ja ma peatusin poolel teel Beauforti, Lõuna-Carolinas ühes hotellis, kus mul oli tekkinud harjumus öö veeta. Kui ma lahkusin New Yorgist talviti, puhus enamasti põhjatuul, auto oli lumine, minul oli aga seljas paks kampsun ja ühes käes kuum kohv, sellal kui teine käsi rooli hoidis. Sõitnud mööda rannikut alla, jõudsin Miamisse, kus oli 30 soojakraadi ja inimesed kandsid T-särki, peesitades troopilise talve ereda päikese käes.

Vahel sõitsin sinna lennukiga ja rentisin Miami lennujaamas auto. Reis kestis kümme korda vähem, kuid tunne, mis mind tema juurde jõudes valdas, ei olnud nii võimas. Lennuk piiras mu vabadust oma kindlate kellaaegade, lennukompaniide ettekirjutuste, lõputute järjekordade ja tühja ootamisega turvameetmete tõttu, mida lennujaamad olid sunnitud pärast 11. septembri terrorirünnakut rakendama. Vabadustunne, mis mind valdas, kui olin hommikul ärgates otsustanud lihtsalt autosse istuda ja lõunasse põrutada, oli seevastu võimas. Asusin teele, millal soovisin, ja peatuse tegin ka, millal soovisin. Dirigeerisin ise reisi rütmi ja aega. Kõik need tuhanded miilid kiirteed, mis oli mulle nüüdseks pähe kulunud, ei väsinud ma kaunist maastikust ja imetlesin ikka ja jälle justkui lõputult laiuva maa avarust. Ja lõpuks saabusin Floridasse, seejärel Miamisse, seejärel Coconut Grove’i ja tema tänavale. Kui ma tema maja ette jõudsin, istus ta terrassil. Ta ootas mind. Ta ootas mind, ilma et oleksin oma saabumisest teada andnud. Truult.

Olin tookord Coconut Grove’is viibinud kaks päeva. Saabusin nagu ikka ette teatamata ja kui onu Saul nägi mind maja ees peatumas, embas ta mind, pööraselt rõõmus, et olin päästnud ta üksildusest. Surusin meest, kellest elu oli jagu saanud, tugevasti enda vastu. Silitasin sõrmeotstega tema odava särgi kangast ja hingasin silmi sulgedes sisse tema meeldivat lõhna, mis oli ainsana muutumatuks jäänud. Tajudes taas seda lõhna, nägin end tema hiilgeaegadel luksusliku maja terrassil Baltimore’is või suvemaja verandal Hamptonsis. Minu silme ette ilmusid võrratu tädi Anita, kes seisis tema kõrval, ning minu kaks imelist nõbu Woody ja Hillel. Üksainus sõõm tema lõhna paiskas mu sügavale mälestustesse, Oak Parki, ja põgusa hetke vältel valdas mind taas rõõm selle üle, et olin neid tunda saanud.

Coconut Grove’is tegelesin peamiselt kirjutamisega. Just seal tundsin end töö tegemiseks piisavalt rahulikult. Sain aru, et ehkki elan New Yorgis, ei kirjuta ma seal tegelikult kunagi. Mul oli alati vajadus minna mujale, end eraldada. Kui ilm oli soe, töötasin terrassil, aga kui oli liiga palav, siis konditsioneeriga jahutatud töönurgas, mille onu oli minu jaoks külalistoas sisse seadnud.

Üldiselt tegin hilishommikul pausi ja astusin läbi supermarketist, et teda tervitada. Talle meeldis, kui ma teda poes vaatamas käisin. Alguses oli mul raske seda teha – tundsin kohmetust. Aga ma teadsin, kui hea meel tal on mind poes nähes. Iga kord, kui ma poodi jõudsin, tõmbus mu süda pisut kokku. Automaatuksed avanesid mu ees ja ma nägin teda kassa juures, kus ta jagas kottidesse klientide oste, vastavalt kaalule ja säilimisajale. Ta kandis rohelist töökitlit, millele oli kinnitatud tema eesnimega silt – „Saul“. Kuulsin, kuidas kliendid ütlevad: „Suur tänu, Saul. Kena päeva!“ Ta oli alati rõõmsameelne, heas tujus. Ootasin, kuni ta ei olnud enam hõivatud, et endast siis märku anda, ja nägin, kuidas tema nägu särama lööb. „Markie!“ hüüatas ta alati lõbusalt, nagu olnuks see mu esimene külastus.

Ta ütles kassapidajale enda kõrval: „Vaata, Lindsay, see on minu vennapoeg Marcus.“

Kassapidaja uuris mind nagu eksootilist looma ja küsis:

„Kas sina oledki see kuulus kirjanik?“

„Tema see on!“ vastas onu minu eest, nagu oleksin Ameerika Ühendriikide president.

Kassapidaja justkui kummardas kergelt ja lubas mõnda mu raamatut lugeda.

Poetöötajatele meeldis mu onu ja kui ma sinna läksin, leidis ta alati kellegi ennast asendama. Siis vedas ta mind mööda riiulivahesid, et kohtuksin kõigi tema kolleegidega. „Kõik tahavad sind tervitada, Markie. Mõned on raamatu kaasa võtnud, et sa sisse kirjutaksid. Ega sul midagi selle vastu ole?“ Tegin seda alati meeleldi ja me lõpetasime oma ringkäigu kohvi- ja mahlaleti juures, mille taga seisis üks noormees, kes oli onule armsaks saanud – ta oli mustanahaline, suur nagu mägi ja õrnake nagu naine, ja tema nimi oli Sycomorus.

Sycomorus oli umbes minuvanune. Ta unistas lauljakarjäärist ja ootas oma tähelendu, pressides samal ajal juurviljadest tervislikke toormahlu. Kohe, kui võimalus tekkis, sulges ta end puhkeruumi ja filmis ennast telefonikaameraga, lõõritades moodsaid viisijuppe ja nipsutades sõrmi. Seejärel jagas ta neid videoid sotsiaalmeedias, et tõmmata oma andele maailma tähelepanu. Ta unistas osalemisest üleriigilises telesaates „Laula!“, kus võistlesid lauljad, kes lootsid läbi murda ja kuulsaks saada.

Tolle 2010. aasta juunikuu alguses aitas onu Saul tal täita ankeeti, et ta võiks videosalvestisega esitada oma kandidatuuri. Seal oli juttu klauslitest ja autoriõigustest, millest Sycomorus midagi aru ei saanud. Tema vanemad tahtsid hirmsasti, et ta kuulsaks saaks. Kuna neil ei olnud ilmselgelt midagi targemat teha, käisid nad pidevalt oma poega tööl vaatamas, et tema tuleviku pärast närveldada. Nad lösutasid letil ja kui parasjagu kliente ei olnud, hurjutas isa poega, samal ajal kui ema üritas neid lepitada.

Isa oli tal läbikukkunud tennisist. Ema unistas näitlejakarjäärist. Isa oleks tahtnud, et Sycomorusest saaks tennisetšempion. Ema oleks tahtnud, et temast saaks kuulus näitleja. Kuueaastaselt aheldati ta tenniseväljakule ja ta osales ka ühes jogurtireklaamis. Kaheksa-aastaselt ajas tennis teda öökima ja ta lubas, et ei võta enam elu sees reketit kätte. Ta hakkas emaga mööda casting’uid käima, otsides rolli, mis paneks alguse tema lapstähe karjäärile. Kuid seda rolli ei saabunud ja nüüd pressis ta mahla, kuna tal ei olnud diplomit ega haridust.

„Mida enam ma mõtlen sinu telesaatevärgile, seda rohkem mulle tundub, et see on üks suur jama,“ kordas isa.

„Sa ei saa aru, paps. Selle saatega algab minu karjäär.“

„Vaevalt! Eelkõige näitad end täiesti naeruväärses valguses. Mis kasu sul sellest on, kui sa end televiisoris lolliks teed? Sulle ei ole laulmine kunagi meeldinud. Sinust oleks pidanud tennisist saama. Sul olid kõik eeldused olemas. Kahju, et ema su laisaks tegi.“

„Aga paps,“ anus Sycomorus, kes otsis meeleheitlikult isa tunnustust, „kõik räägivad sellest saatest.“

„Jäta ta rahule, George, kui selline on tema unistus,“ sekkus malbelt ema.

„Jah, paps! Laulmine on mu elu.“

„Sa topid juurvilju mahlamasinasse – vaat see on su elu! Sinust oleks pidanud saama tennisetšempion. Sa rikkusid kõik ära.“

Tavaliselt hakkas Sycomorus lõpuks nutma. Rahustuseks otsis ta leti alt välja kausta, mille iga päev kodust poodi kaasa võttis ja mis sisaldas hoolikalt kogutud ja sorteeritud artikleid Alexandra Neville’ist, võttes kokku kõik noormehe arvates huvipakkuvad faktid tema kohta. Alexandra oli Sycomoruse eeskuju – ta oli temast lummatud. Mis puutub muusikasse, juhindus ta üksnes temast. Naise karjäär, laulud, see, kuidas ta neid kontsertidel esitas – noormehe silmis oli naine täiuslik. Ta oli käinud kõigil turneedel, naastes sealt teismelistele tüdrukutele mõeldud suveniirsärkidega, mida ta pidevalt kandis. „Kui ma temast kõike tean, siis kujuneb minu karjäär äkki samasuguseks,“ ütles ta. Suurema osa materjali sai ta kõmulehtedest, mida ta innukalt luges ja kust vabal ajal hoolikalt artikleid välja lõikas.

Sycomorus lohutas end kausta lehitsedes ja kujutledes, kuidas temastki saab kord suur täht. Ema, kelle süda oli murtud, julgustas teda takka:

„Vaata oma kausta, kullake, see mõjub sulle hästi.“

Sycomorus imetles kiletatud lehti, silitades neid sõrmedega.

„Emps, kunagi olen nagu tema …“ ütles ta.

„Ta on blond ja valge,“ ärritus isa. „Kas sa tahad olla valge naine?“

„Ei, paps, ma tahan olla kuulus.“

„Selles asi ongi, sa ei taha saada lauljaks, sa tahad saada kuulsaks.“

Selles Sycomoruse isa ei eksinud. Kunagi olid ajad, kui kuulsused olid kosmonaudid ja teadlased. Tänapäeva staarid on aga inimesed, kes ei tee midagi ja muudkui pildistavad iseennast, ennast või oma taldrikut. Sellal kui isa poega manitses, muutusid kliendid tervisliku mahla järjekorras kärsituks. Lõpuks sikutas noormehe ema abikaasat varrukast.

„Ole nüüd kuss, George,“ pahandas ta. „Ta lastakse sinu stseenide pärast veel lahti. Kas sa tahad, et su poeg sinu pärast lahti lastaks?“

Isa krahmas meeleheitliku liigutusega letist ja pomises pojale viimase palve, nagu keeldudes nägemast ilmselget:

„Luba ainult üht! Saagu mis saab, ära ainult palun kunagi pedeks hakka!“

„Luban, paps.“

Ja tema vanemad läksid poeriiulite vahele uitama.

Samal ajal oli käimas Alexandra Neville’i kontserdituur. Ta astus üles ka American Airlines Arenal Miamis, millega oli kursis terve supermarket, sest Sycomorus, kellel oli õnnestunud kontserdile pilet hankida, oli järelejäänud päevade loendamiseks puhkeruumi kalendri üles riputanud ja nimetanud kontserdipäeva Alexandra päevaks.

Mõned päevad enne kontserti, kui nautisime Coconut Grove’i maja terrassil mahedat õhtuhakku, küsis onu Saul minult:

„Marcus, äkki sa saaksid korraldada Sycomoruse ja Alexandra kohtumise?“

„Võimatu.“

„Te olete endiselt riius?“

„Me ei ole enam aastaid suhelnud. Isegi kui seda tahaksin, ei teaks ma, kuidas temaga ühendust saada.“

„Ma pean sulle näitama, mis ma koristades leidsin,“ ütles onu Saul toolilt tõustes.

Ta kadus korraks ja naasis siis, käes foto. „See oli ühe Hilleli raamatu vahel,“ selgitas ta. See oli too kuulus foto Woodyst, Hillelist, Alexandrast ja minust teismelistena Oak Parkis.

„Mis Alexandra ja sinu vahel juhtus?“ uuris onu Saul.

„Las jääda,“ vastasin mina.

„Markie, sa tead, kui hea meel mul on, et sa siin käid. Aga vahel olen ma mures. Sa peaksid rohkem väljas käima, lõbutsema. Sul võiks pruut olla.“

„Ära muretse, onu Saul!“

Ulatasin foto talle tagasi.

„Ei, jäta endale,“ ütles ta. „Taga on kiri ka.“

Pöörasin pildi ringi ja tundsin tema käekirja ära. Ta oli sinna kirjutanud:

MA ARMASTAN TEID, GOLDMANID.