Читать книгу Tondilatern - Joel Jans - Страница 5

Kojuminek

Esimesed, keda Rajar peale tundide lõppu koolimajast väljudes nägi, olid Lauri ja Ragnar, kes passisid pea­sissekäigu ees. Nähes Rajarit, tõmbusid nad kiiresti nurga taha. Samal hetkel ilmus teise nurga tagant, nagu maa alt kerkinud vaim, tüdruk roosas, Siiri. Häbelikult seadis ta end Rajari õla taha, piiludes ärevalt sinnapoole, kus Lauri ja Ragnar passisid.

„Ma tulen natuke maad sinuga koos.“

Ragnar vaatas samuti kahe päti suunas ja need tõmbusid kohe varju.

„Passivad sind jah?“

„Jah.“

„No tule siis jah. Kus kandis sa elad?“

„Siinsamas üsna lähedal, enne raudteed ja surnuaeda.“

„Suht üks tee siis.“

Nad läksid välja ja Rajar kujutas endale elavalt ette kahe tolguse pettunud nägusid ja arvas peaaegu kuulvat nende hammaste kiristamist. See tegi ta tuju tublisti paremaks.

„Ma ei ole sind nagu varem näinud,“ ütles Rajar. „Kas sa kandsid teisi rõivaid või alles tulid siia?“

„Me just kolisime Elvasse. Täna oli mu esimene kooli­päev.“

„Tõesti? Tere tulemast siis.“

„Aitäh, tunnen ennast üsna teretulnuna.“

Ragnar muigas.

„Kui ma esimesse klassi tulin, siis mind lükati ka kohe nurka. See on siin uutega täitsa tavaline.“

„Mis sa siis tegid?“

„Ütlesin neile, et mul on koolis vanem vend. Kohe tõmbusid tagasi ja kui kuulsid veel, kes mu vend on, siis kloppisid mu tolmust puhtaks ja vabandasid, et ajasid kellegagi sassi.“

„Kes su vend siis on?“

„Meie isa on poksija ja ta treenib meid ka. Mulle tegelikult see väga ei istu, aga vennale meeldib väga. Ta harjutab seda kõigi peal, kes võimalust pakuvad.“

„Sina ei harjuta?“

„Hea meelega ei harjutaks, aga midagi ei ole teha, vennas ja isa ei jäta rahule.“

Nad jõudsid parki. Seal olid ikka veel samad, tüdinud näoga töömehed, kes jõuravate puhuritega üksikuid lehti ühte hunnikusse lennutasid.

Vaikselt hakkas vihma tibutama ning Rajar tõmbas krae üles. Tüdrukul oli lisaks roosale jopele ka punane, valgete mummudega vihmavari, mis ta seljakotist välja ilmus.

„Äkki võiksime hommikul koos kooli ka minna?“ küsis Siiri.

Okei, see läheb nüüd küll liiale, mõtles Rajar. Tüdruk on muidugi ilus, aga igal hommikul temaga koos kooli minna? Ta vaatas Siirile otsa... ja noogutas. Kes siis ei tahaks ilusa tüdrukuga koos olla? Nad jõudsid ühe äsja valminud uhke maja ette. See ei tahtnud ümbritsevate vanade majade keskele kuidagi sobida ning meenutas Rajarile hommikul vanade haudade kõrval nähtud värsket matuseplatsi.

„Siin ma siis elangi,“ ütles Siiri.

„Vau.“

„Sa elad siit edasi? Kui hommikul mööda lähed, siis helista, kui mind väljas ei ole.“

„Hästi.“

Nad vahetasid telefoninumbreid. Rajar noogutas Siirile hüvastijätuks ja vaatas, kuidas see tipsiva sammuga majani läks ja ukse taha kadus. Rajar ohkas ja vantsis kodu poole. Surnuaiast mööda minnes meenus talle hommikul kohatud parm, kuid õnneks ei olnud teda enam kuskil näha. Koolis toimunu tuules oleks ta olnud valmis nüüd sellele ka tou andma, kui joodik jälle trügima tuleks.

Kodus selgus, et isal polnud täna ei öiseid vahetusi ega ka jalkavõistlusi, ning ta oli erakordselt heas ja energilises tujus. See tähendas seda, et ta oli tõi kapist poksi­kindad, andis need poistele ja asus neid garaaži tehtud poksiringis õpetama. Rajar sai kohe alustuseks hea tohlaka vastu pead ning see määras ka edasiste matšide tooni. Vend klohmis teda halastamatult ja varsti lõi tal kogu keha tuld välja.

„Pane käed tööle, käed tööle!“ huilgas isa. „Mis see nüüd olgu, süldist oled või? Anna vastu, bloki, ära seisa nagu nui! Alustame uuesti.“

Ja nad alustasid uuesti ja siis veel uuesti ning sinikate kollektsioon Rajari kehal aina täienes. Lõpuks ta enam ei suutnud.

„Ma peaks tegelikult homseks õppima.“

„Õppima? Nõrguke,“ irvitas vend ning tundus, et isegi isa krimpsutas sedavõrd haleda vabanduse peale nägu.

„Olgu, minut puhkust, siis viimane raund,“ andis ta siiski armulikult kella vaadates alla.

Rajar lootis, et peale sedavõrd tormakaid päevasündmusi näeb ta kahtlemata unes kas kaklust, kiusajaid või siis uut tüdrukut. Ta mõtles enne magama jäämist pikalt Siirile. Midagi oli selles tüdrukus, tema naljakast välimusest hoolimata, hoopis teistsugust ja ligitõmbavat. Aga nii kui ta magama jäi, hajus ka tüdruku pilt ja asendus masina hirmuäratavate võllide, ühenduskanalite, generaatorite ning juhtmetega.

Seekord aga polnud Rajar unes enam pelgalt vaatleja. Ta istus keset lõputut pimedust laua taga ja ehitas enda ees keerlevat masinat piinliku täpsusega väiksemas skaalas järgi. See oli tõeline košmaar, sest tükid ei tahtnud sobituda, Rajari käed kaalusid terve tonni ja sõrmed liikusid aeglaselt nagu oleks liigesed roostes. Kuid iga jupp pidi sobituma täpselt õigesse kohta ning eksimustele polnud ruumi, Rajar teadis, et kui ta masina valesti kokku paneb või – mis veel hullem – üldse ei lõpeta, juhtub midagi kohutavat. Mis see oli, ta ei teadnud, aga see hirmutas poissi veelgi enam.

Painajast ärgates, ei suutnud ta mõnda aega sidet reaalsusega taastada. Ta lamas känkrasseräheldud linade ja läbihigistatud külma ning niiske vatiteki puntras ja ägas vaikselt õudusest. Siis uni taandus ja Rajar hakkas uuesti tajuma oma toa tuttavaid kontuure, vana riidekappi, lauda arvutiga ning aknast kumavat kuud. See pilt lohutas teda. Umbes nii võis end ehk tunda meremees, kes peale pikka ja tormist reisi silmab lõpuks kauaoodatud kodusadama siluetti. Ent siis ta pilk peatus ja laup kattus taas higiga. Arvuti kõrval laual oli midagi, mida seal ei pidanud olema ja selle piirjooned olid isegi pimedas liigagi äratuntavad.

Rajar libistas end ettevaatlikult voodist välja ja läks laua juurde.

Ta pilk ei olnud eksinud, see oli sama masin, mida ta oli unes ehitanud. Samasugune poolik, ainult detailid olid teistsugused. Rajar tundis nende hulgast ära tüki tööriistariiulis olnud vasktraati – nüüd kenasti poolidele kerituna – ja mitmeid juppe, tema vanast arvutist, mille ta oli mõni aeg tagasi lahti lammutanud, et sealt mõningaid varuosi saada. Too hetk polnud ta viitsinud rohkem sellega tegeleda ja jupid lihtsalt ühte kingakarpi pakkinud ning unustanud. Aga nüüd olid need siin! Kenasti ühendatud arusaamatu eesmärgiga poolide, metallnaelte ning veel mingite osadega, mille päritolu Rajar tuvastada ei suutnud.

Poisi jalad läksid nõrgaks ja ta pidi istuma. Siiani oli see kõik olnud vaid uni, košmaarne ja absurdne uni. Nüüd aga ei teadnud Rajar enam mida sellest kõigest arvata. Kas ta oli tõesti selle ise ehitanud? Ta kujutles end kuutõbisena mööda maja kõndimas ja ehitamiseks komponente ehitamas ning tal hakkas kõhe. Või oli see kõik nali? Ehk oli vend lihtsalt teda trollinud, leidnud vihikust joonised ja... Rajar piidles hetke vaikselt toanurgas oma voodis nohisevat venda ja raputas endamisi pead. Ei, vend vaevalt. Pealegi polnud ta oma unenägudest kunagi kellelegi rääkinud.

Kuu tuli pilve tagant välja ning kallas töölaua külma valgusega üle, pannes masina poolid läikima. Rajar judises tahtmatult ning mõistis, et siia ta seda jätta ei saa. Hommikul tunneb vend kahtlemata esimese asjana veidra aparaadi vastu huvi. Masin pidi kaduma, aga kuhu?

Rajar hiilis vaikselt tagasi voodi juurde ja sobras selle all. Talle puutus näppu karp, mille põhjas loksusid paar mudelautot. Rajar noppis need sealt välja ja pani masina asemele. Karbi enda surus ta võimalikult sügavale voodi alla. Seejärel proovis ta uuesti uinuda, ent see osutus võimatuks. Kuigi ta tundis end väsinuna, nagu oleks terve päeva aias töötanud, ei tulnud uni mitte üks raas. Ta vähkres rahutult ligi tunni, kuni plärisev äratuskella helin kuulutas uue koolipäeva algust.