Читать книгу Stseene meie elust - Johanna Reeds - Страница 5

“PALUN TÜLITADA!”

Nende kahe sõna vahel paiknev eitav osa “mitte” oli rasvaselt maha kriipsutatud, andes lausele hoopis vastupidise tähenduse.

Sara Cole naeratas leebelt, kui nägi silti, mille oli ühele puutüvele kinnitanud tema uus naaber Norman Baker.

Pole siis imeks panna, et selle Normani juurde astuvad sisse ootamatud külalised, mõtles noor naine õlgu kehitades.

Esimene ilmus siis, kui ta parajasti pügas rohkem kui kuue jala kõrgust hekki, mis tema õue naabri omast eraldas.

Algul kuulis Sara meesterahva häält, mis tõenäoliselt kuulus Bakerile. Hääl ütles kurjalt, et ta ei soovi tülitamist. Umbes viie minuti pärast nägi Sara, kuidas Johnny Watson itsitades läbi põõsastikus oleva augu tema poolele ronis ja teda märkamata jooksujalu värava poole tormas.

Enam-vähem samal ajal kuuldus Bakeri krundilt vandumist ning siinkohal sai Saras uudishimu korralikkuse üle võidu. Ta otsustas kas või silmanurgast piiluda, mis naabri juures toimub ja siis märkaski ta puu küljes papitükki.

Tuleb mister Bakerile teatada, et keegi on tema silti moonutanud, mõtles Sara, kuid soov mängida hoolitsevat naabrinaist kadus samas. Sara oli täiskasvanud inimene ja seepärast austas ta Bakeri õigust rahule. Oli ju kiri esialgu teatanud: “Palun mitte tülitada”.

Selgemalt ei saagi öelda. Naabriga tutvumisest oleks Sarat tagasi hoidnud ka vähem veenev hoiatus, nii et sidrunipirukast, mida ta külla minnes harilikult küpsetas, pole juttugi.

Norman Baker oli ebaharilik naaber. Ta oli poissmees. Sellest oli Sarat teavitanud naaberkrundi kaheksakümneaastane omanik Nahum Lazarus, kes hiljuti oli omandanud maja tänava lõpus ja sinna üle kolinud. Kulupea ei saanud märkimata jätta, et Sara on täielik tropp, kui ei kiirusta Bakerit lõa otsa võtma. Nahumi sõnade järgi olevat Baker tema täpne koopia, ainult et pool sajandit noorem.

Sarat olid tüüdanud vanamehe isalikud katsed tema isiklikku elu korraldada ja seepärast ütles ta, et sellist teist poolt nagu Nahum on peaaegu võimatu leida ja seega on ülikena Baker tema jaoks kättesaamatu. Ta ei hakka isegi katsetama.

Nii et omaenda heaoluks jäi Sara oma territooriumile. Jumal selle lipikuga! See ei tähendanud muidugi seda, et tal oleks olnud midagi veel kord armumise vastu.

Aasta pärast abikaasa surma alustas Sara isegi kohtingutel käimist, kuid midagi head sellest välja ei tulnud. Üks osutus lihtsalt mölakaks, teised ei olnud talle südame järgi. Lõppude lõpuks jõudis Sara järeldusele, et tõeline armastus tuleb ette vaid kord elus ja sellest ajast alates ei kohtunud ta kellegagi. Kui korra-kaks kõrvetada oled saanud, on kiusatustest kergem eemale hoida. Kuid igavust Sara ei tundnud. Tal oli oma kauplus – noorpaaride salong, mis neelas kogu ta vaba aja ja tõi palju rahuldust. Nii et tal ei olnud vaja tülitada härrat “Palun mitte tülitada”.

Otsustanud tagasi tuppa minna, kummardus Sara oksakääre üles tõstma. Sel hetkel kostis naabri krundilt Norman Bakeri võidurõõmus hõige:

“Kätte sain!”

Vastuseks oli lapse vigin, seejärel jälle Normani vali hääl:“Saigavenemasuurikas!”

Sara naeratas, kuid naeratus kustus kohe, kui laps, kelle Norman ilmselt kinni oli püüdnud, ootamatult oiatas. Sara laskus põlvili ja kiikas läbi hekis oleva augu. Esimene, mida ta nägi, oli tumedat verd lühikeste juustega šatään, kel olid jalas teksad ja seljas lühikeste varrukatega särk.

Minu uus naaber, taipas Sara.

Mees tiris kaheksa-aastast Jimmy Hardgerit maja poole, hoides teda tugevasti kõrvast.

“Jimmy!” hüüatas Sara.

Norman ja poisike pöördusid järsult tema hääle peale. Tagajärgedele mõtlemata ronis naine kiiresti läbi augu naabri krundile.

“Missis Cole!” halas Jimmy, nähes temas oma päästjat. “Ta tahab mind ära röövida! Kutsuge politsei!”

“Laske ta lahti!” nõudis Sara, seistes rohelise põõsastest seina taustal ja raputades riietelt maha sinna kleepunud lehti.

Sara pilk oli naelutatud naabri musklilisele kehale. Igaks juhuks, õigustas ta ennast, kui mees püüab mingit vale liigutust teha. Miks ma muidu teda vahtima peaksin?“Kes sa oled?” küsis Baker poisilt. “Kas nende pealik?”“Taonsüütulapsuke!”sekkusSara.

“Mis kuradi süütu!” kraaksatas Baker. “Ta virutas mulle jalaga.”

“Ma kaitsesin ennast!” oli Jimmy solvunud. Siis selgitas Sarale: “Ta haaras mul kõrvast, sellepärast virutasingi talle. Ma käisin enesekaitsekursustel ja seal õpetati meid enda eest seisma.”

“Tähendab enesekaitse?”

Sara peitis muiet, Baker aga hoidis endiselt poissi kõrvast.

“Kas teil on ka midagi enese õigustuseks öelda?” pöördus Sara mehe poole.

Norman Bakeri tumedad silmad libisesid Sara jalgadelt üles näole ja jäid seal peatuma. Vaatamata Sara otsusele mehelikele võludele mitte järele anda, sundis Baker teda – tahtmatult muidugi – endale tähelepanu pöörama. Sarale ei jäänud märkamatuks tema seksikus ja ruudulist särki pinguldav keha.

Ma ei hakka vaatama, kinnitas ta endale, surudes käed tugevasti rusikasse. Ja isegi kui vaatan, ei juhtu midagi hirmsat – tumedasilmsed eraklusele kalduvad mehed pole minu maitse. Sara eelistas neid, kes naerda oskavad. Baker oli tema õnneks liiga tõsine.

“Kas ütlesite midagi?” küsis mees, kuigi Sara ei kahelnud, et ta oli öeldut kuulnud.

“Jah, ütles!” sekkus Jimmy täiskasvanute vestlusesse. “Ta küsis, miks te lapsele kallale tungisite.”

Sara hammustas huulde, et mitte naerma hakata. Nähes Bakeri näoilmet, võis arvata, et Jimmy on ühiskonna kõige vihatum vaenlane.

“Kas see kõik tõepoolest toimub minuga?” pomises Norman imestunult.

Ta ohkas sügavalt ja tema lai rind paisus nagu lõõts. Sara tundis, kuidas meeldiv kipitus veres läheb üle füüsiliseks naudinguks ja valgub lainena üle keha. Ta rebis oma pilgu Bakeri rinnalt ja suunas selle naabri näkku. Mehe silmavaade oli julm, suunurgad allapoole kaardu.

“Noormees tungis minu valdustesse,” teatas ta süngelt.“Võib-olla,” nõustus Sara rahulikult, “aga kui sissetungija on kaheksa-aastane, siis teete talle märkuse ja saadate koju. Te ei pane talle käsi külge.”

Ta vaatas paljutähendavalt mehe käsi, kuid nähes neil kahte tähelepanu äratavat armi, vaikis korraks ja lisas:

“Ja loomulikult ei kutsu politseid, juhul kui see toimub esimest korda.”

Ta on minust küll heal arvamusel, mõtles Norman, kuid ma ei pea sellele naisterahvale, kes lapsehoidjana käitub, aru andma. Ta silmitses Sara kõhna kuju, vaatas suurtesse pruunidesse silmadesse ja tundes tema vastu külgetõmmet, krigistas hambaid, püüdes sellega oma nõrkust varjata. Teisel ajal ja teises kohas oleks ta kahtlemata tiiba ripsutanud, kuid mitte siin, Saint Edmundis. Siia oli ta tulnud tähtsa asja pärast, nii et romaanideks siin aega ei jätku.

“Igal juhul olen ma kindel, et kui Jimmy teie krundile ilmus, oli tal selleks tõsine põhjus,” teatas Sara kindlalt, kuna tundis Jimmyt juba titeeast peale. Poiss ei olnud huligaan.

“Kõigepealt tõestage mulle, missis Cole,” ütles Norman aeglaselt, “et see väike koletis midagi halba ei tahtnud.”

“Jimmy on heasüdamlik ja tõsine poiss. Ja peale selle on ta geenius.”

Sara läks otsustavalt Normani juurde ja võttis tema käest altpoolt küünarnukki kinni. Vaba käega surus ta lahti mehe tugevad sõrmed ja vabastas Jimmy punaseks läinud kõrva. Tema pilk langes uuesti armile, mis jooksis üle käe päevitunud naha. Norman hingas järsult sisse ja Sarale tundus, et tema sisemuses lahvatas leek.

See ei meeldinud talle ja ta lausa tõukas Normani käe eemale. Ta poleks pidanud seda inimest puudutama. Oma kahekümne seitsme eluaasta jooksul oli Sara biovooludest nii mõndagi mõistnud.

“Jimmy pole selline poiss, kes inimestele ebameeldivusi põhjustaks,” ütles ta, hakates millegipärast kiiremini hingama. “Ta armastab raamatute taga istuda või midagi meisterdada. On ju nii, Jimmy?”

Poiss suunas pilgu oma hiljutiselt piinajalt naisele, kes ümbruskonna lapsi sageli küpsistega kostitas ja vahel koos nendega isegi jalgpalli mängis, ning noogutas.

“Ma tulin ainult ütlema, et tema sildi tõttu puu küljes võib tulla ebameeldivusi. Kuid ta hüppas nii ootamatult majast välja, et ma hakkasin kartma ja pistsin jooksu.”

“Jah, loomulikult,” lausus Norman irooniliselt. Ta ei uskunud poisi sõnu – oli ta ju ise kunagi paras võrukael olnud. “Kui keegi sellele sildile tähelepanu pööraks, poleks mul mingeid ebameeldivusi.”

“Oleks küll,” vaidles Jimmy vastu. “Keegi…”

“Jimmy,” katkestas teda Sara, “on sul kõik?”

“Jah!” imestas too.

“Kas tõesti?” salvas Norman skeptiliselt huuli kõverdades.

Oleks rumal jätkata vestlust Bakeriga, kui Jimmy on juba vabaks saanud ja võib takistamatult ära minna, otsustas Sara ja kamandas:

“Marss koju!”

Jimmyt ei olnud vaja veenda. Ta pistis punuma, nii et päkad välkusid. Sara vaatas jälle naabri poole. Ta oleks tahtnud ära minna ja teha nägu, et Norman Bakerit pole maailmas üldse olemas. Kuid too oli tõstnud käe ja kohendas häiritult oma juukseid. Sara nägi jälle arme. Need tundusid vanana, kuid nende järgi otsustades oli vigastus olnud tõsine. Küsida, kuidas ta need saanud oli, Sara loomulikult ei kavatsenud, sest uudishimu oli teda juba kord alt vedanud.

“Millised jubedad armid teil on!”

“Traat lõikas.”

“Imelik…”

“Okastraat, selline, mida harilikult vangla müüridele pannakse,” selgitas Norman järsult. “Just selline traat.”

“Ooo!”

Mismoodi ta end sellise traadiga, mida vanglamüüride peal kasutatakse, vigastada sai? Kui ta just… Oh ei, seda ei saa olla! Sara taganes paar sammu, olles häiritud hirmsast mõttest, mis talle pähe tuli. Kas tõesti lõikas traat talle kätte, kui ta üle müüri ronis? Kui ta põgenes… vangist?

Jälgides naise näoilmet ja seda, kuidas ta silmad hirmust ümmarguseks muutusid, oli Normanil päris lõbus. Kui kergesti sattus tema naaber õnge otsa väljamõeldisega vanglamüürist. Tegelikult oli ta okastraadiga sisse lõiganud teismelisena, kui oli aidanud nooremat venda Arthurit.

Nähes, kuidas Sara nõutuks muutus, tundis Norman end peaaegu süüdi, et naise segadusse ajas. Kuid ainult peaaegu. Sest kui see kaunitar teda endiseks kurjategijaks peab ja seetõttu ta rahule jätab, ongi hea. Tal ei ole plaanis jääda Saint Edmundise kauemaks kui vaja.

Veetleva naabrinna näo järgi otsustades ei tahtnud ka tema rohkem suhelda.

Norman teadis Sarast kõike. Selle informatsiooniga oli teda varustanud majaomanik Nahum Lazarus, kes oli vaid unustanud öelda, et Sara on kaunis naine. Tema suured tumedad soojad silmad, raamitud tihedate ripsmetega, sarnanesid hirve omadele. Sara väljanägemine oli nii suurepärane, et ükski mees ei oleks saanud teda märkamata mööda minna. Lühidalt – Sara kujutas endast naist, kelle õlale oleks Norman tahtnud toetada oma väsinud pea. Kuid ei, seda ta ei tee. Ta ei lähe naisele ligilähedalegi. Praegu vajas ta üksindust, mis antud eluhetkel oli tema jaoks tunduvalt vajalikum kui kõige etem naisterahvas.

“Võin kihla vedada, et kõik ümbruskonna nagamannid kasutavad häbenemata teie headust ära. Peab olema äärmiselt usaldav, et uskuda seda, mida see nolk siin kokku rääkis…”

“Loomulikult ma usun teda!” hüüatas Sara tuliselt. “Jimmy ei ole kunagi kellelegi mingeid ebameeldivusi põhjustanud. Ta on eeskujulik laps, lisaks veel väga andekas. Ta ei hakkaks mingi koerustüki pärast võõrale territooriumile tungima.”

“Teie Jimmy on poisike.”

Normani sõnades lõi jälle lõkkele ärritus kohalike võrukaelte pärast, nihutades tagaplaanile vallatud mõtted naabrinna võludest. Elu oli teda õpetanud oma emotsioone alla suruma.

“Aga poisikesed teevad alati koerusi,” lisas ta. “See, et see Jimmy lugeda armastab, annab talle vaid võimaluse sisse kukkudes veelgi osavam olla.”

“Te ei oska endale ettegi kujutada, kui sügavalt te eksite!” vihastas Sara ja unustas hetkeks isegi, et Baker võib olla jooksus kurjategija. “Kas teie ei teinud lapsepõlves kunagi midagi sellist, millest täiskasvanud aru ei saanud?”

Norman surus hambad kokku. Sara oli enda teadmata haigele kohale astunud. Mehe mällu kerkis päev, kui tema, üheteistkümneaastane poisike, saadi kätte kohaliku kohtuniku kabinetist.

Norman mäletas hämmastavalt eredalt kõige pisemaidki detaile sellest halvast päevast. Kuidas ta aknaklaasi lõhkus, et kabinetti sisse saada, kuidas ta muukrauaga vana metallkapi avas, kuidas palavikuliselt tuhnis toimikutes, et leida seda, mida tal nii väga vaja oli. Ja ta mäletas hästi kohtutöötajate vihaseid nägusid, kui nad ta kuriteopaigalt tabasid.

Tookord otsis Norman oma venna toimikut, et saada teada, millisesse lastekodusse Arthur viidi. Selle lastekodu, kus Norman ise elas, töötajad keeldusid talle venna uut aadressi andmast, aga Norman tahtis lihtsalt oma venda külastada ja vaadata, kuidas temaga seal ringi käiakse. Peale Normani ei olnud tal ju kedagi. Kuid inimesed, kes ta kohtuniku kabinetis tabasid, riputasid talle külge “raske teismelise” sildi, soovimata teda äragi kuulata.

Normani põsesarnadele kerkisid mügarad. Kõige hirmsam selle loo juures oli see, et tal ei õnnestunudki venna aadressi teada saada ja nii pole ta teda enam kordagi näinud. See piinas Normani siiani enam kui süüdistus huligaanitsemises.

Jah, vastas ta mõttes Sara küsimusele, ka mind ei mõistetud ükskord õigesti. Aga mis siis sellest?

“Mister Baker?”

Sara pehme hääl tõi ta tagasi olevikku. Norman neelas alla kurku kerkinud klombi ja ohkas raskelt.

“Olgu, unustame Jimmy. Aga mida te ütlete nende kahe kohta, kes enne teda siin olid? Miks kohe, kui ma selle sildi üles panin, hakkasid kõik siia lendama justkui kärbsed meepoti peale?”

“Mida te Jimmyga teinud oleksite, kui ma poleks teid peatanud?” küsis Sara vastuse asemel.

“Ma sain aru, et tal ei ole midagi tarka teha, sellepärast otsustasin anda talle tegevust – rohimist oma tagahoovis,” ütles Norman, mõistes, et ka see vastus naisele ei meeldi.

“Tahtsite teda sundida enda jaoks töötama?” imestas naine. “Aga ta on ju alles laps!”

“Sel juhul peab keegi tema järele vaatama,” lausus Norman manitsevalt, kuid nähes Sara nägu, lisas, “ärge vaadake mind niimoodi! Ma kavatsesin talle töö eest maksta.”

Selle inimesega pole võimalik rääkida! Sara asetas käed puusa. Bakeri pilk laskus kohe puusadele ja jäi sinna pidama. Saral oli ükskõik, las vahib. Kohtumine äsja Saint Edmundisse saabunud poissmehega veenis teda, et antud juhul armulugu teda ei ähvarda.

Vabastanud Jimmy oma naabri haardest, otsustas Sara viimase rahule jätta. Kuid enne äraminekut ei saanud ta loobuda kiusatusest öelda mehele hüvastijätuks paar sõna tema halva suhtumise kohta lastesse.

“Mister Baker, kui te tahate, et lapsed teid edaspidi ei tülitaks, ehk võtaksite siis oma selja tagant maha sildi kirjaga “Palun tülitada”.”

Norman viis käe automaatselt selja taha, kuid peatus poolel teel. Tema huuled tõmblesid, justkui poleks ta naljatamisega harjunud.

“Te peate silmas – ülekantud mõttes?” täpsustas ta.

Sara laiutas ärritunult käsi, läks kiiresti puu juurde ja võttis sealt maha untsuläinud sildi.

“Kui peate sellest aru saamiseks seda kirjalikul viisil nägema, siis – palun!”

Sara viskas papitüki mehe poole ning see kukkus lompi, kiri ülespoole.

Seekord läks Normani suu kõrvuni ning ta purskas südamest naerma. End unustanud, tegi Sara sama. Talle avaldas muljet, et sellel pikakasvulisel nägusal poissmehel on naljasoon täiesti olemas. Samas mõistis ta kohe, millises ohtlikus suunas ta mõtted liiguvad. Väga ohtlikus, kui arvestada, et Norman tõmbas teda nagu magnetiga.

Sara läks koju tagasi ja tema sammude taktis tiksus ta peas üks sõna: ohtlik.

Baker ise oli rääkinud talle vanglast, sellest oli võimalik teha järeldus, et mees tahtis teda hoiatada. Aiaasju kokku korjates meenutas Sara mehe nägu – teravad näojooned, kalgid, pingestatud tumedad silmad. Olles diplomeeritud psühholoog, oli ta näinud palju tujutuid, allasurutud inimesi ja seetõttu mõistis ta ilma suurema raskuseta, et tema uus naaber on läbi käinud põrgust. Ta oli, nagu mõned ütlevad, hingelt vana. Norman Baker käitus kammitsetult ja samas väga sirgjooneliselt. Saral oli mulje, et mees on pinges mingi ainult talle teada oleva põhjuse tõttu. Ehk närveerib sellepärast, et oli vanglast põgenenud?

Ära roni tema ellu! andis Sara endale käsu, mõistes, et see sekkumine võib tema jaoks lõppeda hingevaluga, sest mees meeldis talle. Ja üldse oleks juba ammu aeg lõpetada appiruttamine igale ettesattuvale õnnetule. Kuid harjumuslikuks saanud kombest on raske vabaneda.

Kõik algas sellest, et Sara, olles veel teismeline, nägi, kuidas lagunes tema vanemate abielu. Püüdes isa ja ema lepitada, õppis ta ära arvama nende tujusid, maha võtma nende ärritusi, enne kui need tüliks kasvasid. Kuid vanemad eemaldusid siiski aegamisi teineteisest ja lahutasid lõpuks. Sara oli selleks ajaks saanud kaheksateist­kümneaastaseks ja asus õppima kolledžis. Praegu elasid kõik kolm erinevates krahvkondades oma elu, nii et kõik püüdlused perekonda päästa olid jooksnud liiva.

Sara arvates oli just see äpardumine suunanud teda psühholoogiat õppima. Sest tal oli kogemus ja ta oskas mõista inimese hingeseisundit ning aru saada emotsioonidest. Kuid siiski oli eriala valimise peamine motiiv soov endale tõestada, et ta võib aidata ükskõik kelle elu korraldada. Ta tahtis end vajalikuna tunda. Päästes inimesi nende endi eest ja nende perekondi purunemast, päästis Sara sellega õnnetuid lapsi, kes kujundlikult väljendades olid püssirohutünni otsas, mis iga hetk võis plahvatada.

Kolledži lõpetanud, sai Sara teada vakantsest kohast Saint Edmundi haiglas. Läinud sinna tööle, tutvus ta arst Nick Cole’iga, kes töötas kiirabis. Vaene, armas Nick! Mees jumaldas teda. Mitte kunagi ei olnud keegi temasse sellise hoolivusega suhtunud ja vastutasuks andis Sara mehele mitte ainult oma südame, vaid ennast ületades ka oma keha. Lõpuks oli ta kohanud inimest, keda ta vajas! Sara tundis end väga õnnelikuna ja tahtis ka Nicki õnnelikuks teha. Midagi muud ta oma elus ei vajanud.

Kuid Nick hukkus varsti – auto, millest ta püüdis avariis kannatada saanut välja sikutada, lendas õhku. Sara langes tardumusse ega suutnud tagasi pöörduda oma endise töö juurde, kus ta pidevalt puutus kokku dramaatiliste inimsuhetega.

Abielu Nickiga veenis teda järjekordselt selles, et kaks inimest, olgugi teineteisega seksuaalselt mitte eriti sobivad, võivad omada suurepärast perekonda, kui nende vahel valitseb armastus. Selle mõttega avaski Sara oma noorpaaride salongi, saades sellega võimaluse kohtuda paaridega nende tee alguses, kui nad veel õnnes suplevad. Ja kui tal õnnestus õnnelike naeratuste taga ära arvata küpsevat probleemi, andis ta peigmehele ja pruudile asjalikku nõu. Kõik olid rahul.

Üldiselt tõi see töö rõõmu ja Sara otsustas, et ei luba Norman Bakeril oma kirjeldamatu magnetismiga rikkuda elulist tasakaalu, mille ta suurte raskustega oli saavutanud. Kõikide tähelepanekute järgi ei olnud mehel mingit võimet kellegi eest hoolitseda. Veel vähem vajas Norman Baker kellegi seltskonda ja Sara eelistas sellistest meestest eemale hoida. Ainult seksist jääb perekondlikuks õnneks väheks – seda oli talle õpetanud vanemate kurb kogemus.

Sara läks tuppa, mõeldes endiselt uue naabri peale. Norman Baker kutsus temas esile palju küsimusi. Kust ta pärit on? Kuidas tal need jubedad armid on tekkinud? Kas see on seotud tema sooviga erakuelu elada?

Naine jõllitas imestunult oma kätt, mis alles oli kinni pannud välisukse luku. Siiani polnud tal pähegi tulnud ust lukustada. Sarale meeldisid tema lähinaabrid ja ta usaldas neid. Võiks isegi öelda, et nad olid muutunud tema pereks, mida tal praktiliselt kunagi pole olnud, kui mitte arvestada kadunud Nicki. Isegi rohkem kui pere, sest Sara suhtles nendega väga sõbralikult, igal juhul enne Norman Bakeri ilmumist.

On ta tõepoolest ohtlik või muretsen ma ilmaaegu?

Sara seisis akna all ja vaatas oma kummalise naabri maja poole. Ehk ei peaks temaga jagelema, vaid teda lihtsalt jälgima – nii igaks juhuks.