Читать книгу Stseene meie elust - Johanna Reeds - Страница 6

SÜDAMEST NAERNUD, võttis Norman papitüki üles ja viis selle maja taha kinnisesse lehtlasse. Ta oleks pidanud hästi järele mõtlema, enne kui üüris maja sellises kohas, mida Nahum Lazarus oli nimetanud “sõbralikuks elurajooniks armsas linnas”. Kuid Norman oli laste varjupaikades ja hiljem lennukooli ühiselamus elades nii palju kannatanud, et otsustas, siis kui ta selleks võimeline on, üürida endale elamiseks maja koos krundiga, mitte aga korteri mitmekorruselises sipelgapesas või numbritoa hotellis. Nahum Lazarus oli ainus, kes nõustus talle üürima oma maja vaid kuuks ajaks, sellepärast haaraski Norman sellest pikemalt mõtlemata kinni.

Ta ei osanud arvata, et tema silt kohalikes lastes sellist kõrgendatud huvi võiks esile kutsuda. Ta ise oli oma lapsepõlveaastad veetnud Šotimaa mägiasulas – seda selle ajani, kui isa pere maha jättis. Kui seal keegi sellise kuulutuse oleks üles pannud, ei oleks nemad vennaga küll seda puutunud.

Normani huulile kerkis kibe naeratus. Kui päris täpne olla, siis iseloomult rahulik Arthur ei oleks teda, Normanit, küll lubanud silti sodida.

Ibrikut tulele asetades tekkis Normani rindu tuttav raskustunne, mida ta tundis iga kord, kui ta oma nooremale vennale mõtles. Viimati nägi ta Arthurit, kui ta kaheksa-aastasena jõuga kodust ära viidi. Nädal enne seda oli nende ema kohtusaalis oma poegadest loobunud. Sellest ajast oli möödunud kakskümmend aastat.