Читать книгу Väike Heidi - Johanna Spyri - Страница 4

Vanast ja kaunist Maienfeldi külast suundub jalgrada roheliste ja varjuliste aasade keskel mägede jalamile, mis rangelt ja kõrgilt alla orgu vaatavad. Kui rada kerkib, muutub ümbrus pikkamööda metsikumaks ja ronija pole veel kaugele jõudnud, kui hakkab tundma madala rohu ja visade mägitaimede lõhna, sest tee on järsk ja viib otse üles tippude poole.

Ühel ilusal päikesepaistelisel juunihommikul võis näha kaht kogu kitsast mägiteed pidi üles ronimas. Üks neist oli pikk tugev tüdruk ja teine laps, keda esimene kättpidi juhtis. Lapse väikesed põsed õhetasid kuumusest, nii et tumepunast värvi võis näha isegi läbi päikesest põlenud naha. Ja selle üle võis vaevalt imestada, sest hoolimata kuumast juunipäikesest oli laps riides nagu kõige kibedama külma käes. Ta ei paistnud olevat vanem kui viieaastane, kui niigi palju, aga kas ta oli paks või kõhn, oli raske ütelda, sest tal oli seljas üksteise peal ilmselt kaks kui mitte kolm kleiti ja veel paks punane villane sall ümber kõhu keeratud, nii et tilluke keha paistis vormitu koguna, kui ta oma väikestel paksudes naeltega mägisaabastes jalgadel kuumuses aeglaselt ja vaevaliselt ülespoole ronis. Neil kahel pidi olema tubli tunni tee seljataga, kui nad jõudsid Dörfli-nimelisse külakesse, mis asus poolel teel üles tippu. Siin tervitati teekäijaid igast suunast, mõned hüüdsid neid akendest, mõned avatud ustest, mõned hoovist, sest vanem tüdruk oli nüüd jõudnud oma endisesse kodukohta. Ta ei peatunud siiski, et vastata oma sõprade tervitushüüetele ja küsimustele, vaid jätkas teed, kuni jõudis küla viimaste laialipuistatud majakesteni. Siin hüüdis üks hääl teda ukse juurest: “Oota pisut, Dete; meil on vist üks tee.”

Tüdruk, keda nii hüüti, jäi seisma ja laps laskis otsekohe tal käest lahti ning istus maha.

“Kas oled väsinud, Heidi?” küsis ta kaaslane.

“Ei, mul on kuum,” vastas laps.

“Varsti jõuame üles tippu. Sa pead veel pisut vapralt kõndima ja võtma üsna pikad sammud ning tunni aja pärast olemegi seal,” ütles Dete julgustavalt.

Nendega ühines nüüd paks heatujuline naine, kellel tekkis Detega otsekohe elav vestlus kõigist Dörflis ja selle ümbruses; laps aga kõmpis neile järele.

“Ja kuhu sa nüüd selle lapsega lähed?” uuris naine, kes oli just nendega ühinenud. “Arvan, et see on see laps, kes su õest maha jäi?”

“Jah,” vastas Dete. “Ma viin ta üles Onu juurde ja jätan ta sinna.”

“Jätad lapse Alpionu juurde! Sa oled vist mõistuse kaotanud, Dete! Kuid vana mees näitab sulle ja lapsele lihtsalt ust!”

“Ta ei saa seda teha, sest ta on lapse vanaisa. Ta peab tema eest hoolitsema. Siiani hoolitsesin lapse eest ise, ning ma võin sulle öelda, Barbel, et ma ei loobu tema pärast heast töökohast, mis on mulle just sülle kukkunud. Nüüd on vanaisa kord oma kohust täita.”

“See oleks kõik väga tore, kui ta oleks nagu teised inimesed,” väitis Barbel tuliselt, “kuid sa ju tead, missugune ta on. Ja mida hakkas ta peale lapsega, eriti nii noorega! See on tõesti võimatu mõte. Aga kuhu sa ise minna mõtled?”

“Frankfurti, kus mind ootab hea töökoht,” vastas Dete. “Inimesed, kelle juurde ma lähen, olid eelmisel suvel tervisevetel ja mina pidin nende tube koristama. Nad oleksid mu kohe kaasa võtnud, kuid ma ei saanud lahkuda. Nüüd on nad jälle seal ja kordavad oma pakkumist ja ma kavatsen nendega minna, seda võid teadmiseks võtta!”

“Olen rõõmus, et ma pole laps!” hüüatas ehmunud Barbel kaastundliku käeviipega. „See vana mees seal ülal on kõigile saladuseks! Ta ei vestle kellegagi ega ole kunagi jalgagi kirikusse tõstnud. Kui ta vahel alla tuleb, püüavad kõik tema ja ta suure kepi eest kõrvale hoida. Juba tema hallid puhmaskulmud ja tohutu habe on küllalt hirmutavad. Ta näeb välja nagu vanapagan või indiaanlane ja vähesed julgeksid temaga kahekesi jääda.”

“Noh, ja mis siis sellest?” küsis Dete otsustavalt. “Ta on siiski vanaisa ja peab lapse järgi vaatama. Ta ei tee tõenäoliselt lapsele midagi halba ja kui ta teeb, siis annab tema selle eest vastust, mitte mina.”

“Ma tahaksin väga teada,” jätkas Barbel, “mis peab küll vanal mehel südametunnistusel olema, kui ta niisugune välja näeb ja elab üleval mägedes nagu eremiit, harva end kellelegi näidates? Tema kohta räägitakse igasuguseid asju. Sina, Dete, pead olema palju kuulnud oma õelt, kas mul pole õigus?”

“Sul on õigus, kuulsin küll, kuid ma ei korda seda, mida kuulsin, sest kui see tema kõrvu jõuaks, satuksin pahandustesse.”

Barbel oli juba kaua tahtnud Alpionust teatud üksikasju teada saada, sest ta ei suutnud mõista, miks too paistis oma kaasinimesi nii väga vihkavat ja soovis täiesti üksi elada, või miks inimesed rääkisid temast vaid poolsosinal, nagu kardaks midagi tema vastu ütelda, ja siiski soovimata olla tema poolt. Veel enam, Barbel ei teadnud, miks kõik Dörfli elanikud kutsusid teda Alpionuks, kuigi ta ei saanud olla kõigi elanike onu. Siiski tegi ka tema, nagu tal oli kombeks, just nagu kõik teisedki ja hüüdis vana meest Onuks. Barbel oli Dörflisse elama tulnud alles pärast abiellumist, mis polnud juhtunud eriti ammu. Enne seda oli ta kodu olnud all Prättigaus, nii et ta ei teadnud hästi kõiki asju, mis olid juhtunud inimestega, kes olid kunagi elanud Dörflis ja selle ümbruskonnas. Kuid Dete oli Dörflis sündinud ja elanud siin koos oma emaga kuni viimase surmani aasta tagasi ja läinud siis Ragatzis tervisevetele ning hakanud tööle suures hotellis teenijana. Selle päeva hommikul oli ta tulnud terve tee Ragatzist koos lapsega, üks sõber oli nad heinavankris Maienfeldi toonud. Barbel oli sellepärast otsustanud mitte kaotada head võimalust oma uudishimu rahuldamiseks. Ta pani käe ümber Dete usalduslikul viisil ja sõnas: „Ma tean, et võin sinult teada saada, kas tema kohta räägitud jutud on tõsi. Usun, et sina tead tervet lugu. Nüüd räägi mulle, mis selle vana mehega lahti on ja kas ta on alati olnud niisugune eemalehoidev ja inimpõlgur.”

“Kust mina seda tean, minu arust on ta alati olnud samasugune, olen ju vaid kahekümne kuuene ja tema on vähemalt seitsekümmend aastat vana; seepärast võid vaevalt oodata, et ma tean midagi tema noorusajast. Kui ma aga kindel oleksin, et minu jutt ei leviks terves Prättigaus, siis võiksin tema kohta igasuguseid asju rääkida. Mu ema tuli Domleschgist ja tema niisamuti.”

“Aga Dete, miks sa niimoodi arvad?” vastas Barbel pisut solvatult. „Prättigau pole sugugi nii keeltpeksev linn ja mina suudan samuti oma keelt hammaste taga hoida, kui vaja.”

“No hüva, ma siis räägin sulle - kuid oota hetk,” ütles Dete hoiatavalt ja vaatas tagasi, et last poleks läheduses, kuulamas kõike, mida ta rääkima hakkab, kuid last polnud kusagil näha ja ta pidi olema teelt kõrvale pööranud, kuid need kaks oma vestlushoos polnud seda märganud. Dete seisis ja vaatas ringi. Tee keeras pisut siia ja sinna, kuid siiski oli piki seda näha peaaegu Dörflini välja ning seal polnud kedagi.

“Ma näen, kus ta on,” hüüdis Barbel, “vaata sinna!” ja ta näitas kohta kaugel eemal mööda jalgrada. „Ta ronib seal mäest üles koos karjuse ja tema kitsedega. Imestan, et too on täna oma karjaga nii hiljaks jäänud. Kuid see on meie jaoks hea, sest ta võib nüüd lapse järele vaadata ja sina võid oma jutuga edasi minna.”

“Oh, mis puutub järele vaatamisse,” märkis Dete, “siis poiss ei pea end eriti pingutama; tüdruk pole mingil juhul rumal oma viie aasta kohta ja teab, kuidas oma silmi kasutada. Ta märkab kõike, mis on toimumas, nagu olen sageli tähele pannud, ja see tuleb talle ühel päeval kasuks, sest vanal mehel pole midagi peale oma hüti ja kahe kitse.”

“On tal kunagi rohkem olnud?” küsis Barbel.

“Temal? Otse loomulikult,” vastas Dete elavalt. „Ta oli ühe Domleschgi suurima farmi omanik. Ta oli kahest vennast vanim; noorem oli vaikne, korralik mees, kuid vanemale ei meeldinud miski rohkem kui suure härra mängimine ja ringi sõitmine ja halbade inimestega suhtlemine, võõrastega, keda keegi ei tundnud. Ta jõi ja mängis maha kogu oma vara, ning kui tema ema ja isa sellest teada said, nad surid teineteise järel kurbusest. Noorem vend, kes oli samuti kerjuseks tehtud, lahkus vihaselt, keegi ei tea, kuhu, kuid Onu ise, kellel polnud midagi järel peale halva nime, kadus samuti. Mõnda aega ei teatud, kus ta viibib, siis leidis keegi, et ta oli läinud Neapelisse sõduriks ning rohkem ei kuuldud temast midagi kaksteist kuni viisteist aastat. Selle aja lõpuks ilmus ta välja Domleschgis, tuues endaga väikese lapse, kellele ta püüdis oma sugulaste juures kodu leida. Siiski olid kõik uksed tema ees suletud, sest keegi ei soovinud temaga enam midagi tegemist teha. Sellest kohtlemisest kibestunud, vandus ta enam mitte kunagi Domleschgi tagasi tulla, ja tuli siis Dörflisse, kuhu jäi elama koos oma väikese poisiga. Ta naine pärines tõenäoliselt Graubündenist, kus nad olid kohtunud, ja too oli peatselt pärast abiellumist surnud. Mees polnud täiesti rahatu, sest ta kasvatas oma pojast Tobiasest puusepa. Too oli tasakaalukas noormees ja igaüks Dörflis võttis ta heameelega vastu. Vana meest vaadati siiski veel kahtlevalt ja isegi räägiti, et ta oli sunnitud Neapelist põgenema, sest ta oli tapnud ühe mehe, mitte ausas võitluses, mõistad, vaid mingis kõrtsikakluses. Kuid meie tunnistasime siiski oma sugulust temaga, mu vana-vanaema minu ema poolt oli tema vanaema õde. Seepärast nimetasime teda Onuks, ja kuna mu isa oli samuti sugulane peaaegu iga perekonnaga Dörflis, hakkasid kõik teda seal Onuks kutsuma, ning kuna ta läks elama mäenõlvale, tundsid kõik teda Alpionu nime all.”

“Ja mis juhtus Tobiasega?” küsis Barbel, kes kuulas sügavaima huviga.

“Oota hetk, ma jõuan selleni, ma ei saa rääkida kõigest ühekorraga,” vastas Dete. “Tobias õppis oma ametit Melsis ning kui ta oli oma õpipoisiaja ära olnud, tuli ta tagasi Dörflisse ja abiellus mu õe Adelheidiga. Nad olid alati teineteisele meeldinud ning sobisid hästi kokku ka pärast abiellumist. Kuid nende õnn ei kestnud kaua. Tobias suri vaid kaks aastat pärast abiellumist, sest palk langes talle pähe, kui ta töötas, ja tappis ta kohapeal. Nad kandsid ta koju ja kui Adelheid nägi oma abikaasa vaest moonutatud keha, kurvastas ta nii väga, et jäi palavikku, millest ta ei toibunudki. Ta oli alati olnud üsna õrn ja tal käisid kummalised hood, mille jooksul keegi ei teadnud, kas ta oli ärkvel või magas. Ja nii järgnes Tobiase naine talle kahe kuu pärast hauda. Nende kurvast saatusest rääkisid kõik lähedal ja kaugel, ning nii omavahel kui avalikult räägiti, et see oli karistus, mille Onu oli ära teeninud jumalakartmatu elu eest, mis ta oli elanud. Mõned ütlesid seda talle isegi näkku. Meie kirikuõpetaja püüdis tema südametunnistust äratada ja manitses teda patukahetsusele, kuid vana mees muutus vaid veelgi raevukamaks ja kangekaelsemaks ega rääkinud enam kellegagi ja kõik püüdsid iga hinna eest tema teelt kõrvale hoida. Viimaks kuulsime, et ta oli läinud elama üles Alpidesse ega kavatsenud enam kunagi alla tulla, ning sellest ajast saadik on ta elanud oma üksildast elu mäenõlval, vaenus jumala ja inimestega. Ema ja mina võtsime Adelheidi väikese lapse, kes oli siis vaid aasta vanune, oma hoole alla. Kui ema eelmisel aastal suri ja mina läksin tervisevetele raha teenima, maksin vanale Urselile, kes elab külas just meie kõrval, et too vaataks lapse järele. Jäin tervisevetele terveks talveks, sest kuna oskasin õmmelda ja kududa, oli mul kerge leida küllalt tööd, ning varakevadel saabus Frankfurdist perekond, keda olin teeninud, ja nad kutsusid mind jälle endaga kaasa. Me lahkume ülehomme, ning võin sulle kinnitada, et see on suurepärane töökoht.”

“Ja sa annad selle lapse vanale mehele seal üleval? Mind üllatab tõesti, kuidas sa niisuguse asja peale tuled, Dete,” sõnas Barbel, hääl põlgust täis.

“Kuidas nii?” vastas Dete. “Olen täitnud oma kohuse lapse ees ja mida ma peaksin temaga praegu peale hakkama? Ma ei saa viieaastast last endaga Frankfurti kaasa võtta. Kuid kuhu sa ise lähed, Barbel? Oleme juba poolel teel üles Alpidesse.”

“Jõudsime just paika, kuhu tahtsin minna,” vastas Barbel. “Mul oli üks jutt kitsekarjuse naisega, kes talvel teeb mulle ketramistööd. Nii et hüvasti, Dete, ja edu sulle!”

Dete andis sõbrale kätt ja ootas seni, kuni Barbel läks väikese tumepruuni hüti poole, mis seisis mõned sammud teest eemal õõnsuses, mis pakkus pisut kaitset mägituule eest. Hütt asus poolel teel üles Alpidesse, kui Dörflist arvata, ning oli hea, et sellele pakuti pisut varju, sest see oli nii räsitud ja lagunenud, et selles pidi olema üsna ohtlik elada, sest kui tormised lõunatuuled üle mäenõlva pühkisid, värises kõik selle sees, uksed ja aknad ning kõik vanad mädanenud põiktalad. Niisugusel päeval oleks karjuse maja, kui see oleks seisnud lahtisel mäeküljel, vähimagi hoiatuseta otseteed orgu puhutud.

Siin elas Peter, üheteistaastane poiss, kes käis igal hommikul Dörflis oma kitsedel järel, et viia nad üles mäkke, kus nad võisid õhtuni süüa maitsvaid mägitaimi.

Siis läks Peter koos oma kergejalgsete loomadega joostes ja hüpates jälle mäest alla, kuni jõudis Dörflisse, kus ta sõrmed suhu pani ja kimedalt vilistas, mille peale kõik kitsede omanikud oma lapsed loomadele järele saatsid. Väikesed poisid ja tüdrukud ei kartnud vaguraid kitsi ja see oli suvel ainus tund päevas, kui Peteril võis näha oma noori sõpru, sest ülejäänud aja veetis ta vaid koos kitsedega. Lisaks oli tal kodus ema ja pime vanaema, kuid ta pidi alati alustama teed väga vara hommikul ega saanud kaua nende juures olla. Dörflist koju jõudis ta alles hilja õhtul, sest ta jäi alati kauaks, teiste lastega rääkides ja mängides. Seepärast viibis ta kodus vaid niikaua, et süüa hommikul oma piima ja leiba ja õhtul jälle sarnasugust einet, voodisse heita ja magama minna. Tema isa oli teeninud kitsekarjusena elatist, kui poiss oli noorem, ja ta oli juhuslikult puid raiudes surma saanud mõned aastad tagasi. Seepärast kutsuti tema ema, kelle nimi oli Brigitte, alati karjuse naiseks ja pime vanaema oli vaid „vanaema” kõigile noortele ja vanadele ümbruskonnas.

Dete oli seisnud tubli kümme minutit igas suunas vaadates, et otsida last ja kitsi. Kuna kedagi polnud enam näha, ronis ta kõrgemale, kust võis paremini näha mäenõlva, mis viis tema all orgu välja, ning seal hakkas ta üha murelikumalt uurima ümbritsevaid nõlvu. Vahepeal ronis laps üles mööda kauget ja ringi minevat teed, sest Peter teadis paljusid häid paiku, kus kasvasid puhmad ja taimed, mida armastasid kitsed, ning ta ei käinud tavalist teed pidi. Laps oli kurnatud oma paksude riiete raskusest ja soojusest ning tatsas ja ronis tema järel alguses suurte raskustega. Ta ei öelnud midagi, kuid ta väikesed silmad vaatasid alguses Peterit, kui too kärmelt oma paljastel jalgadel siia-sinna hüppas, seljas vaid lühikesed püksid, ja siis saledajalgseid kitsi, kes veel kergemini üle kaljude ja põõsaste ning järskudest tõusudest üles hüppasid. Äkki istus ta maha ning hakkas nii ruttu, kui ta väikesed sõrmed liikuda suutsid, kingi ja sukki maha võtma. See tehtud, tõusis ta, sõlmis lahti palava punase salli ja heitis selle eemale, ning siis jätkas oma kleidi lahti nööpimisega. See oli hetke pärast maas, kuid ära võtta tuli veel üks kleit, sest Dete oli pannud pühapäevakleidi igapäevasele otsa, et poleks vaja seda tassida. Kiiresti kui välk järgnes igapäevane kleit eelmisele ja nüüd tõusis laps püsti, riietatud vaid kergetesse lühikeste varrukatega alusriietesse, sirutades oma väikesi paljaid käsi suure rõõmuga. Ta pani kõik oma riided kenasti väikesesse kuhja ja siis läks hüpates ja ronides Peteri ja kitsede järel, nagu poleks kunagi midagi muud teinudki. Peter ei teadnud, mida laps tema selja taga tegi, aga kui too oma uues riietuses tema juurde jooksis, tõmbus poisi nägu naerule. Ta naeris veel enam, kui vaatas tagasi ja nägi väikest riietekuhja maas lebamas, kuni ta suu ulatus peaaegu ühest kõrvast teiseni; siiski ei lausunud ta sõnagi. Laps, kes suutis nüüd kergemini liikuda, alustas vestlust Peteriga, kes pidi paljudele küsimustele vastama, sest ta kaaslane tahtis teada, kui palju kitsi tal on ja kuhu ta peab nendega minema ja mida nendega tegema, kui on kord kohale jõudnud. Viimaks jõudsid nad tädi Dete vaatevälja. Vaevalt oli viimane märganud väikest seltskonda, kes tema poole üles ronis, kui ta karjatas: „Heidi, mida sa teinud oled? Kuidas sa välja näed! Ja kus on sinu kaks kleiti ja punane sall? Ja uued kingad, mis ma sulle ostsin, ja sukad, mis ma sulle kudusin - kõik on läinud! Ühtegi asja pole alles! Mis sul arus oli, Heidi; kus on kõik sinu riided?”

Laps näitas väikest paika all mäenõlval ja vastas: „Seal all.” Dete vaatas näidatud suunda ja võis märgata midagi maas lebamas, mille otsas oli midagi punast, mis oli kahtlemata villane sall.

„Sa kasutu väike olend!” hüüdis Dete vihaselt. “Mis sulle küll pähe kargas? Miks sa end niimoodi lahti riietasid?”

“Ma ei taha riideid,” ütles laps, kes ei paistnud vähimalgi määral tehtut kahetsevat.

“Sa armetu, mõtlematu laps! Kus su mõistus oli?” jätkas Dete põlastades ja halisedes. „Kes läheb küll alla neile järele; see on tubli poole tunni tee! Peter, mine sina ja too need siia, nii ruttu kui saad, ja ära vahi mind ammulisui, nagu oleks sulle juured alla kasvanud!”

„Ma olen kitsedega juba niigi hiljaks jäänud,” vastas Peter aeglaselt, põrmugi paigast liikumata, käed taskutes, kuulates Dete vihapurset ehmunult ja vihaselt.

“Noh, sa ei jõua kaugele, kui seisad ja vahid punnis silmadega,” vastas Dete pahaselt, „kuid vaata, siin on sulle midagi ilusat,” ja ta näitas ilusat uut münti, mis päikese käes helkis. Peter ronis otsekohe mööda järsku mäenõlva alla, valides lühima tee, ning jõudis erakordselt ruttu väikese riietekuhjani, mille ta kokku korjas. Ta oli jälle tagasi nii ruttu, et isegi Dete pidi teda kiitma, ulatades talle lubatud raha. Peter pistis selle otsekohe taskusse ja ta nägu säras rõõmust, sest ta polnud just sageli niisuguse rikkuse õnnelik omanik.

“Sa võid kanda need asjad minu jaoks Onu majani, kuna lähed sama teed,” jätkas Dete, kes valmistus mööda mäenõlva edasi ronima, mis tõusis üsna järsult otse kitsekarjuse hüti tagant üles. Peter oli varmalt nõus ja järgnes talle oma paljastel jalgadel, vasak käsi ümber kompsu ja parem kõigutamas oma karjusekeppi, kui Heidi ja kitsed hüplesid ja karglesid rõõmsalt tema ümber. Pärast rohkem kui kolmveerandtunnist ronimist jõudsid nad Alpide tippu. Onu hütt seisis kalju peal, üsna tuultele valla, aga ka iga päikesekiir võis seda soojendada, ning all olevasse orgu avanes suurepärane vaade. Hüti taga seisid kolm vana kuuske pikkade paksude kärpimata okstega. Nende taga tõusis kaugem mäesein, mille madalam osa oli veel täis rohtu ja taimi, ülemine osa koosnes aga kivisemast nõlvast, mida katsid vaid puhmad ja mis viis aeglaselt üles järskude, paljaste kaljutippude poole.

Seljaga hüti poole, vaatega alla orgu, oli Onu oma istme paigale seadnud. Seal ta istuski, piip suus ja käed põlvedel, vaikselt ringi vaadates, kui lapsed, kitsed ja nõbu Dete äkki vaatevälja ronisid. Heidi oli kõige ees. Ta läks otse vana mehe juurde, sirutas käe välja ja ütles: “Tere õhtust, vanaisa.”

“Nii-nii, mida see siis tähendab?” küsis too pahuralt, olles järsult lapse kätt raputanud, ning vahtis teda pikalt ja uurivalt oma puhmaskulmude varjust. Heidi vaatas pilku kõrvale pööramata vastu, sest ta vanaisa oli oma pika habeme ja paksude hallide kulmudega, mis kasvasid ta nina kohal kokku ja nägid välja nagu põõsas, nii omapärane isik, et Heidi ei suutnud vaadata midagi muud. Vahepeal oli Dete üles jõudnud, Peter tema kannul, ja viimane seisis nüüd vaikselt, et vaadata, mis juhtuma hakkab.

“Soovin sulle ilusat päeva, Onu,” sõnas Dete tema poole astudes, “ja ma tõin sulle Tobiase ja Adelheidi lapse. Vaevalt sa teda ära tunned, sest sa pole näinud teda sellest ajast saadik, kui ta oli alles aastane.”

“Ja miks sa ta minu juurde tõid?” küsis vana mees kuivalt. „Sina seal,” hüüdis ta Peterit, „mine oma kitsede juurde, see poleks põrmugi liiga vara, ja võta minu omad ka kaasa.”

Peter kuuletus otsekohe ja kadus kiiresti, sest vana mees oli vaadanud teda viisil, mis ei tekitanud temas soovi seal kauem olla.

“Laps on siin, et jääda koos sinuga,” vastas Dete. “Arvan, et täitsin oma kohuse nende nelja aasta jooksul ja nüüd on sinul aeg täita enda oma.”

“Ah siis selles on asi?” sõnas vana mees, vaadates teda välkuvate silmadega. “Ja kui laps hakkab tusatsema ja sinu järele vinguma, nagu need mõtlematud väikesed olendid teevad, mis ma peaksin siis temaga peale hakkama?”

“See on sinu asi,” vastas Dete. “Mina pidin temaga kaebamata hakkama saama, kui ta lapsena minu juurde jäeti, ja mul oli ometi küllalt tegemist oma ema ja iseendaga. Nüüd pean minema ja oma sissetuleku pärast muretsema ja sina oled lapse järgmine lähim sugulane. Kui sa ei suuda tema eest hoolitseda, tee temaga, mis tahad. Sina vastutad halva eest, mis temaga juhtub, kuigi sinu südametunnistus on, nagu ma arvan, juba niigi küllalt raske.”

Nüüd polnud Dete enda südametunnistus enam kuigi kerge selle pärast, mida ta tegi, ja seepärast oli ta ärritunud ja pahane ja ütles rohkem, kui oli kavatsenud. Kui Dete oli viimased sõnad kuuldavale toonud, tõusis Onu püsti. Ta vaatas naist viisil, mis pani toda sammu või kaks taganema, siis sirutas mees käe välja ja ütles talle käskival häälel: “Kao siit otsekohe ja mine tagasi sinna, kust tulid, nii ruttu kui saad, ja ära siin hetke pärast oma nägu enam näita.”

Dete ei oodanud teist käsku. “Head aega siis sulle ja sulle samuti, Heidi,” hüüdis ta, pööras ruttu ära ja hakkas joostes mäest alla laskuma, mida ta tegi peatumata, kuni leidis end õnnelikult jälle Dörflis, sest mingi sisemine sund ajas teda edasi, nagu auruvedur töötaks tema sees. Jälle ujutati ta küsimustega üle, sest kõik teadsid Detet sama hästi nagu Heiditki, ja kõik imestasid, mis lapsest oli saanud. Igast uksest ja aknast kostsid küsimused: “Kus on laps?” “Kuhu sa lapse jätsid, Dete?” ja Dete vastas üha vastumeelsemalt: “Seal üleval Alpionu juures!” “Alpionu juurde, kas ma juba ei öelnud sulle?”

Siis hakkasid naised talle erinevaid asju vastama, kõigepealt hüüdis üks: „Kuidas said sa niisugust asja teha!” Siis teine: “Mõelda vaid, jätta niisugune abitu olend sinna üles,” ja ikka ning jälle kostsid sõnad: „Vaene väike! Vaene väike!”, mis jälitasid teda, kui ta mööda läks. Suutmata seda viimaks kauem taluda, hakkas Dete jooksma nii kiiresti, kui suutis, kuni oli hääleulatusest väljas. Ta polnud kaugeltki õnnelik, kui mõtles, mida ta teinud oli, sest lapse surev ema oli ta just tema hoolde usaldanud. Ta rahustas end siiski mõttega, et ta suudab rohkem lapse heaks teha, kui on teeninud palju raha, ning talle oli kergenduseks mõelda, et ta on varsti eemal kõigist neist inimestest, kes asja üle nii palju lärmi löövad, ja ta tundis rõõmu, et ta oli nüüd küllalt vaba, et niisugust head kohta vastu võtta.