Читать книгу Ideepe. Johannes Aaviku ideede päevik - Johannes Aavik - Страница 7

EESSÕNA

See raamat, mida nimetan Ideepeks, on õigupoolest autori enese jaoks. Temale on huvitav ja mõnus aeg-ajalt lugeda mõtteid, kujotusi, vaateid, unistusi, mis ta siia on kirjotand. Avaldamiseks ei ole see esiotsa mitte mõeldud ega määratud. Ainolt keelekysimusi käsitlevad tekstid selles moodostavad erandi: need tahaks kyll, niipea kui selleks võimalus esineb, Eesti publikolle kättesaadavaks teha.

Aga nang yks kord ka kogu Ideepe [Ideepe on saadud kokkutõmbe teel sõnadest ideede päivik. Selle sõna idee tuli aastal 1943.] võib avaldamisele tulla ja nang ma selle käsikirja nyydki võin jolduda mõnele yksikolle lugeda andma, siis leian tarvilise selle sisu, laadi ja keele kohta mõned seletused esitada.

*

Nang see, nagu yteldud, esialgselt oli mõeldud ainolt autori enese jaoks, siis on selles mitmeist asjost ja isikoist kirjotet ysna avameelselt. Kui see raamat veel autori eluajal peaks jalvitama, võib-olla tuleks selles siis mõndki mahendada, osalt koguni välja jätta. Käesolev täieline redigeering säilitetakse sel kujol kuskil arhhiivis, kus see oleks ainolt teatavaile uurijaile eritingimusil kättesaadav.

Mõned kohad, muide ysna harvad, minde lugemist teisin isikoin autor yldse ei soovi oma eluajal, on kirjotet yhes Eesti kiirkirjas, mida pääle autori vaevalt keegi muu eestlane tunneb ja oskab lugeda.

[22. X 50 pyhap. päike toas]

Muide ka see käsikirjaline raamat pole täpselt esialgne yleskirjotus, vaid ärakirjotus esimesest, kusjuures on siin-sääl tehtud väiksemaid või suuremaid ymbersõnastusi, stiliseeringoid, lisandusi, täiendusi, aga ka mõnesid väljajätte. Lisandused, kui need on terve asteriski või apsatsi ulatuses, on nende lõpus osotet märgiga ja selle järel esimese yleskirjotamise daatumiga. Mõned sellaste lisanduste daatumid on osotamata jäänd, kui sellekohased mustandtekstid enam käepärast polnud. Sel korral tuleb lisanduse daatumiks võtta ymberkirjotamise daatum no see tekstiosa, milles lisandus sisaldub. Ymberkirjotamise daatum on märgitud väljaspoole tekstipinda lehekylje välisäärele, kus alates teatavast ajast on osotet ka kirjotamise koht ja vahel isegi ilm [Autor kahetseb, et ta ka esimeses kirjotuses ei ole yles märkind täpset kohta ja nentind ilma.]. Suurt ajavahemikko lisanduse mustandi ja selle ymberkirjotamise vahel ei ole, harilikolt paar päeva või rohkeimin paar nädalat. Enamasti aga on mustandis kirjotet lisandused kohe samal päeval ymber kirjotet käesolevasse käsikirja.

Tähendetago, et mitmed alamärkused on alles ymberkirjotamise ajal lisatud.

*

Kuupäev ja aasta asteriskosa ees paremal pool osotab esialgse yleskirjotamise daatumit. Kui järgmise või järgmiste asteriskosade ees ei ole daatumit, siis see tähendab, et need on kirjotet samal daatumil, paitsi kui asteriskosa lõpus on pliiatsiga märgitud eri daatum, mis seega, nagu yteldud, tähendab pärastist lisandust.

Märgit daatumid ei tähenda igakord seda, et väljendet mõtted on autoril tulnud alles sel päeval. Paljod võisid tal olla juba ennemin, sageli mitme aasta eest.

*

Mõnest mõttest ja asjast on kirjotet kaks või kolm korda eri kohtades, enamasti sellepärast et autor ei mäletand, et ta oli neist juba ennemin kirjotand. Need korduvad käsitelud on harilikolt säilitet ka selles ümberkirjotet eksemplaaris, sest, esiteks, kuigi samast asjast või kysimusest, väljendavad need seda kuidagi teisiti, pikemalt, täiendavalt, teiseks, nad osotavad, kuivõrd malnid ja esiletungivad need mõtted autoril on olnud.

*

Paljosid mõtteid ja vaateid on väljendet ysna lyhidalt osotamaks vaid oma seisokohta nende suhtes, ainolt yksikoid on käsiteldud pikemalt. Yksikasjalikomalt ja kõigekylgsemin käsitellakse, eriti edasisis köiteis, mitmeid keelekysimusi, yksikoid keelendeid ja keeleuuendeid, nii et need nõnda moodostavad nagu omaette artiklid.

*

Stiili kohta tähendetago et nang Ideepet kirjotasin esialgu ainolt enese jaoks, päälegi otsekohe, ilma eelkäiva mustandita [Mustandi all on siin mõeldud kobavat ja proovivat yleskirjotust, kus on tehtud läbikriipsutusi, vahelekirjotusi, yldse kõiksugu parandusi. Sellast mustandit Ideepel aastail 1942–1946 ei olnud, vaid tekst pyyti kirjotada otsekohe „puhandiks” – korraliko, paigoti kalligraafilise käekirjaga ja võimalikolt väheste parandustega. Sellest esialgsest „puhandist” (mida ylalpool ebakohaselt ka mustandiks nimeteti) on see ja järgmised neli Ideepe köidet ymber kirjotet.] siis selle sõnastus on paigoti ebayhtlane olenedes igakordsest meeleolust ja närvide seisondist kirjotamise ajal. Ka sama sõna lähedast kordumist esineb mõnes kohas. Muide ma ei pea sellast kordumist igakord mingiks stiili paheks, kui mõtte sõnastuslik täpsus seda velvib. Käesolevas ymberkirjotuses kõrvaldeti mõned neist kordumistest ja muudest stiilipuudustest, kus see hõlpsasti tehtav oli.

*

Et lugejal, nende hulgas ka autoril, oleks kergem raamatus orienteeruda ja kohe näha, millest igal lehekyljel kirjotetakse, siis on pealkirjades sisu või teema osotet. Kõigi teemade register, milles need on aabestikoliselt järjestet, leidub raamatu lõpus.

*

Käsiteld teemade järjekord raamatus on yldiselt läbisegine, nii nagu need igakord esile kerkisid või päeva syndmused ja meeleolud neiks tõuget andsid. Arvan, et see ei ole raamatulle kahjoks, vaid pigemin edemuseks: seetõtto on see seda vaheldusrikkam ja mitmekesisem. Seepärast on esialgse käsikirja asteriskosade järjekord pei alati ka ymberkirjotuses säilitet. Ometi on, juba esialgses käsikirjas, paigoti pyytud, kus see tundus eriti soovitavana, teatavaid yhtekuuluvaid mõtteid ja asjo enamvähem pidevate ryhmadena esitada.

*

Kuigi autor sellesse oma Ideepesse on pannud nii paljo oma mõtteid ja vaateid ning selles avaldand rohkesti oma harrastusi, eelistusi, vihkamisi ja unistusi, osalt ka oma igapäevast elu ja samoti väliseid syndmusi, ja kuigi järgmisis köiteis leidub rohkesti seda, mis käesolevas puudub, ei anna see, arvan, väliselle lugejalle siiski mitte täielist pilti kogu inimesest, sest nii mõndki on jäetud yldse puudutamata. Ideepe ei olegi mõeldud mingiks põhjalikoks ja kõigekylgseks enesepaljastuseks, vaid selles on kirjotet päämiselt sellest, mis autorille meeldis yles kirjotada ja mida ta tahaks pärast meeleldi ise lugeda. Ainolt eestikeele alal pyyab autor esitada kõik oma mõtted ja kõik yksikasjad, mida ta iganes tarviliseks peab yles kirjotada ja avaldada.

Alguses oli Ideepe mõeldud ainolt yheköiteliseks raamatuks, kuid aja jooksul paisus see nii suureks, et sellest saab mito köidet. Seda mitmekesisemat ja mitmekylgsemat lugemist see saab pakkoma nisti autorille eneselle kui edaspidi teatavaile teisile.

*

Selles käsikirjas on mõnesse kohta lynki jäetud või mõni nimi või sõna on teistaseks pliiatsiga kirjotet. Need on lahtiseks jäetud seigad, minde kohta autoril pole seni võimalik olnud andmeid saada. Trykis avaldamise puhuks pyytakse need lyngad täita või kuidagi teisiti korraldada.

Mõnede pliiatsiga kirjotet sõnade kohta lõpplisas „Keeleline kylg” eraldi.

*

Ideepe keeleline kylg sisaldab suure hulga erinevusi muude Eesti raamatute omast, mis seni on ilmund ja praego yha edasi ilmuvad. Selles on tarvitet kõiki keeleuuendeid, ka kõige julgemaid ja suuremaid, samoti ka kõiki väiksemaid erinevusi, mida pean paremaks nende vasteist praegoses ametlikos keeles. Ka uusi sõno on tagasihoideta tarvitet, koguni ysna värskeidki ja hiljoti looduid.

[24. X 50 teisip. k. 8 pamur voodis]

Minule on juba aastakymmende eest Eesti raamatute keeleline kylg vastomeelt just nende rohkete halbade keelendite pärast, mis neis esinevad ja omased on meie praegoselle ametlikole keelele, milles korrektorid meie raamatuid redigeerivad. Päälegi paljo syntaktilisi ja leksikaalseid nähtusi on ametlikos grammatikas ja sõnaraamatuis yldse fikseerimata – nagu mitmed rektsioonid, aegade tarvitamine, objekti peenused, sõnade järjekord (see eriti), synonyymide ja yldse sõnade tarvitamine jne.; seepärast neid otsustavad korrektorid oma äranägemise järele või jätavad need nõnda, nagu need autorite käsikirjades on. Seepärast eestikeelt, mis tegelikolt esineb meie raamatuis, võib nimetada õigupoolest „korrektorite-keeleks”. See praegone korrektorite-keel on minule vastovõtmato. Muidogi korrektorein parandamata kirjotused on keeleliselt veel halvemad, sest et need lisaks halbadelle „muukveskismidelle” ja „korrektorismidelle” sisaldavad sajoti sellaseid ilmseid vigo, mida korrektorid läbi ei laseks.

Seepärsat tahan, et vähimalt see mu oma tähtsaim raamat Ideepe oleks sellane, et ma seda ka keele poolest võiksin mõnuga lugeda. Nang see esmajoones on kirjotet mulle eneselle lugemiseks, ei tarvitse ma selles keele suhtes nõõvata yhtki tagasihoiet. Kõik keeleuuenduse registrid lahti! Kõige julgemad uuendid tarvitusele, kui ma kord pean neid headeks ja kasulikeks keelele!

*

Tarvitet keelelised erinevused, võrreldes ametliko (korrektorite) keelega, võib jagada kolme eri liiki:

1. suured uuendid, need, mis on kõige silmatorkavamad ja enamasti terveid systeeme või sõnade seeriaid haaravad;

2. väiksemad, vähem tähelepandavad erinevused ametlikost keelest; siia kuuluvad paljod yksikod sõnakujod ja tarvitusviisid;

3. uued sõnad, mida Muugi ametlik õigekeelsus-sõnaraamat ei sisalda. Esimesse liiki kuuluvad kõik sellased radikaalsed uuendid kui järgmised:

y pro ü: yks kysimus; -nd: kirjotand; -tet: kirjotet (= tatud); -maks, -maga, -mani: kirjotamaks (= et kirjotada), kirjotamaga (= kirjotamisega) jne.; -nue: tei-nue (= teinud olles); n-agentaal: vaenlasin (= vaenlaste poolt) vallotet maakonnad, tuulen (= tuulest) aetud; nt-partitiiv ja -nde mitmuse genitiivis sõnadel, mis ainsuse genitiivis saavad me-silbi: liigent, võtint (= liiget jne.), liigende, võtinde; -lle neljandas (kõrvalrõhulises) silbis: kaugemalle poegadelle, muido -le: kaugele, pojale; -ttus kõrvalrõhulise silbi järel: olemattus, tänamattus, teadmattus, arenemattus; -lisv pro -lisus: vaenolisv (genit. -lisve); -tulg: tapetulg (= tapet olek), gen. -tulje; -neip: märterneip (= märter olemine), gen. -neiba; -min pro mini: paremin, tugevamin; no-genitiiv (muide harva tarvitet): tõlked no see kuulus romaan (= selle kuulsa romaani tõlked), s.t. genitiiv on väljendet nominatiiviga, mille ees on no.

Siia kuuluvad ka mõnede asesõnade uuenduslikod vormid, nimelt: kelled, milled (mitmusliko täisobjekti väljendamiseks), kende, minde, kendel, mindel jne. (= kellede, millede, kelledel, milledel, mis on liig pikad ja lohisevad).

Ainolt osaliselt on tarvitet mi- ja vi-lõpulisi mitmuse genitiive: paremi, mõlemi, tugevi (= paremate jne.), ja ssi-lõpulist i-mitmuslikko sisseytlevat s- ja ne-sõnost: kirjotussi (= kirjotustesse) [Kõigi nende uuendite, samoti ka kõigi väiksemate keeleliste „erinevuste” yle saavad Ideepe järgmised köited sisaldama yksikasjalisi erikirjotusi kõigi põhjenduste ja seletustega.].

Teise liigi keelendite hulk on nii suur (neid on sajoti), et neid ei jõua ega mahugi siin loetlema. Toodago vaid mõned juhtumid: to- sõnade käänmine ma- silbiga: õnnetoma, õnnetomaks jne.; ylivõrde vormid märjim, kurjim, lai’im (= kõige märjem jne.); igat raamatut; juletakse; lasin, lasi (mitte lasksin, laskis); annud, tunnud; keelma, keerma, käänma, väänma; pääsma, pääsis, nad pääsid; kaitsma, maitsma, kaitsis, maitsis, kaitsid, maitsid; kaevada, kaevetud, kaevan (maad); kergin; säädma, säen, säetud; – (sellest) saati; mõlemil pool; päivi, päivil, päivik; alul; kakelus; sellane (pro selline); timmokas, komma, kommisjon, korridor, arreteerima; kolleega, panoraama, agaave, psyyhhe; materjaal, restoraan, honoraar (rõhk siiski esimesel silbil); – suhtuma sellele, võrduma sellele; teadma, evima ka täisobjektiga; – psyyhhe, psyyhhiline, arhhitekt; – Eesti kirjandus, Itaalia muusika, aga: eestikeel, itaaliakeel, prantsuskeel;

ea -ää – kysimus on lahendet kompromissi teel: yhelt poolt hea, teiselt poolt aga pää, pääl, sääl, tääl, säädma, aga seadus.

Täiendavat nisti uuendite kui „erinevuste” yle lõpplisas „Keeleline kylg”. Sääl ka uulitsa nimetuste ja Vene nimede ametlikost erineva kirjotusviisi yle.

*

Pandago tähele: trykit raamat, aga: raamat on trykitud. See tähendab, et 3-silbilistest tud- (ka dud-)partitsiipide lyhendet vormi tarvitetakse ainolt atributiivses asendis nimisõna ees. Seega samoti: käsiteld kysimus, aga: kysimust on käsiteldud. tet- (ldet-, rdet-)lõpulised partitsiibid, moodostetuk tuletuslikest verbest, esinevad mõlemais asendeis: kirjotet kiri ja kiri on kirjotet. Samoti kõik 3-silbilised et-partitsiibid nagu põgenet, valitset.

*

Kõige suuremat ja yhtlasi kõige raskemat uuendit ei ole nimetet sellekohases ylalpoolses listis. See on o tarvitamine kaugemal esimest silpi, niinimetet elustet o:

1. teatavais muute- ja tuletuslõppudes: aego, jalgo, majo, vigo – jalos, kõigis paigos; tulgo, tõmmako; õnnelikod; lahingod;

2. umbes 400 sõna teises silbis: arm-o-line, arv-o, auk-o, himo, hõim-o, iho, iso, kaalod, kaljo, katos, keeld-o, koit-o, kulo (rohi), lado, lend-o, lennok, ligo, liisk-o, liit-o, lukk-o, mado, murd-o, orb-o, patt-o, pauk-o, pido, prago, põld-o, rõhk-o, samm-o, sõit-o, sõnom, talo, tego, toit-o, tõug-o, ulgomeri, vaen-o, -oline, vari, -rjo, vaist-o, võim-o, võit-o, võrk-o, õht-o jne.; – arvostama, hajoma, harjotama (aga harjuma), katsoma, kirjotama, kiskoma, kudoma, ladoma, lago(ne)ma, ligoma, moodostama, paastoma, pingotama, sidoma, tagoma, uno(ne)ma, unostama, uskoma, vallotama, vandoma jne.; – kaudo, mito, muido, paljo, pingol, praego, samoti, tõtto, vasto. Need umbes 70 sõna on kõige tähtsamad ja sagedamad elustet o-ga. Teisi o-sõno antakse raamatu lõpus päätykis „Keeleline kylg”. Soomekeelest erinevalt u-ga on elu, kogu, olu, ilu, ilus [o elustamise yle tuleb pikem ja yksikasjaline artikkel yhes Ideepe järgmises köites.].

*

Juba aastal 1914 jõudsin arusaamiselle ja veendumusele, et ilma selle o elustamiseta (sest see oli eestikeeles olemas mõne saja aasta eest) jääb eestikeel jäädavalt alaväärseks soomekeele kõrval, kus see o on olemas. Me peame o elustama, kui tahame, et eestikeelest saaks tõesti täisväärtuslik keel. Ma ei ole sellest arusaamisest kunagi taganend, kuid taktilistel põhjustel hoidusin elustet o-d tarvitamast oma seniseis kirjotusis ja tõlkeis.

Mul oli ammo kavatsus tõlkida mingi huvitav romaan elustet o-dega ja see välja anda kasvõi omal kulul, aga ma ei leidnud nii kergesti sobivat. Ideepe esialgses käsikirjas oli tarvitet kõiki ülal loeteld uuendeid pääle elustet o. Kuid hakates Ideepet ymber kirjotama lõplikko kujosse, tuli järsku otsus, et kui mingis raamatus võin julgesti tarvitada elustet o-d, siis just selles.

*

o elustamine teeb võimalikoks ka tond-lõpulise partitiivi eitavail to-sõnadel: õnnetond, armetond, võimatond, syytond (= õnnetut, armetut jne.) See tond-lõpp on ilus. Siia kuulub siis ka väetind (= väetit), sest et seegi on esialgselt eitav omadussõna. Yhtlasi saab samade sõnade mitmuse genitiivis hariliko te-lõpu kõrval tarvitada lõppu -tonde: õnnetonde, armetonde jne. (vrd. Soome onnetonten).

*

Ka k-lõpulist uut relatiivkäänet ei olnud Ideepe esialgses käsikirjas, sest selle uuendi idee tuli alles hiljemin, aastal 1949 Rootsis [Ka uuenduslike asesõnavormide kende, minde idee tekkis samal aastal, relatiivi idee tuli 19. juulil 1949.]. Käesolevas ymberkirjotuses on seda mõnes kohas tarvitet. Selle julge uuendi yle leidub yhes Ideepe edasises köites yksikasjaline kirjotus rohkete näidetega.

*

Tarvitet uuendite listis ei ole mainitud veel kaht. Yks on i-minevik ainsuse kolmandas pöördes uma-refleksiividel, eriti pikemail, näit.: see seletui lihtselt; samoti avaldui, elustui, valmistui, võimaldui jne. See on selle vormi yhtesattumise vältimiseks us-lõpulise verbaalnimisõnaga. Teine on soomekeele eeskujol es-gerundium umbisikolisel tegomoel, näit.: kõnet peetaes [See -ae- tuleb siin hääldada kaheks eri silbiks. Muide antud näide ei ole Ideepe tekstist.] (= kõnepidamise ajal kellengi teisen) luges ta ajalehte. Muide seda uuendit on Ideepes väga harva tarvitet.

*

Kõigi nende uuendite, erinevuste ja rohkete uute sõnadega saab eestikeel ilusaks ja peeneks keeleks, mida võib täie õigusega sirnata rahvuslikoks aardeks. Kui Ideepe saaks ykskord sellase keele võidolepääsmiseks kaasa mõjuda!

Stokholmis 18. IX – 12. X 50.

Laupäev 31. jaanuar 1942

Tänasest pääle hakkan siia kirjotama oma yksikasjalisemat päivikut. Kuivad tõigad märgin yha edasi sellekohasesse ammu peetud päivikusse.

*

Alates detsembrist hakkasin tõlkima no Turgenevi novellide valimik ja yhtlasi esimest kogulmat ymber kirjotama. See on seni olnud mu päämiseks ja otse kirglikuks huvitööks, nii et kõik muud tööd kõrvale jäid. Esimese kogulma ma tõlkisin bolševike ajal – 25. juulist 1940 kuni 19. septembrini 1940, sest siis oli lootust ka selle kirjastamiseks, aga sellest ei tulnud midagi välja. Saatsin tõlke proovi Urgartille Tartu, kuid ta ei vastandki. Nõnda see jäigi.

Muide Turgenev on yks mu lemmikkirjanikke. Olen juba gymnasiastipõlves katset teind ta tõlkimisega („Viirastuste” algus). Juba ammu, aastate eest, otsustasin Turgenevi novellidest tõlkida kaks valikkogulmat, nagu seda juba teind olen Aho laastudest ja Poe jutustustest. Nyyd tõlgin iga päev Turgenevi novellide teist valimikko ja paralleelselt sellega kirjotan teist ymber. Mõlemad kogulmad on valit ja koostet yhesuguse printsiibi ja plaani järele, nii et nad on nagu kaks sarnast buketti. Nad on pandaanid yksteisele. Mõlemad lõpevad mingi fantastilise jutuga ja kõige lõpuks on mõned ta proosaluuletused. Samasuguse yhtluse printsiibi järele on mul koostet ka mu valimik-tõlkekogulmad no Aho ja Poe.

Turgenevi novellide mõlemaid valikkogulmaid kirjotan nyyd peago kalligraafiliselt ja transparendi abil poole DIN-kausta suurustelle lehekylgedelle. Kui valmis saavad, lasen need ilusasti köita. Lõppu tuleb kommentaar ja teises kogulmas ka Turgenevi elulugu. Mõlemais on keeleline lisa tarvitet uuendite loetlemisega ja raamatus esinevate uusimate ja vähe tuntud sõnade aabestikuline list seletustega. Esimest kogulmat tuleb umbes 420, teist ligi 450 lehekylge. Nõnda saan kaks ilusat köidet raamatut – käsikirjas.

Käsikirjaliste lemmikraamatute kogulm

Juba enne jõulu, või sygisel, tuli mul idee kirjotada rida raamatuid käsikirjas. Need oleksid kõik keeleuuenduslikud raamatud. Kuna nyyd lähemail aastail neid niikuinii trykkida ei saa, siis olgu nad mul käsikirjas. Vahest edaspidi saab kirjastada. Igatahes jäävad nad minult huvitavaks, tähtsaks ja väärtuslikuks mälestuseks.

Nende raamatute jaoks lasen siis teha ka ilusa kapi. Ylemine osa uksest oleks klaasiga; keskel ukse pääl peaks olema äärest teiseni ulatuv hõbeplaat, millele on tsiseleeritud mu kirjastusmärk ning ex-libris.

*

See on diptyhh: vasakul synge maastik vana mehega kepi najal; paremal pool õunapuu õunu täis, all kaks mängivat last; puu ladva alt vasakult poolt paistab päike.

Tahtsin ammu saada selle ex-librise, pöördusin mitme kunstniku poole, aga ykski ei osanud hästi teha. Ei olnud tehnikat ega maitset. Paar raamatut andsin omalajal siiski välja selle märgiga. Hästi ei olnud see joonistet. Ma ei mäleta enam, kelle töö. Seepärast loobusin selle kasutamisest oma edasisis raamatuis, milled ise kirjastasin.

*

Ma ei ole siiski veel lootust kaotand. Kui Eestist ei saa selle joonistajat, siis vahest Saksamaalt.

Sellesse kappi paneksin kõik oma lemmikraamatud, osalt äratrykitud, osalt käsikirjalised alles. Ma peaksin õigupoolest ise ymber kirjotama või laskma ymber kirjotada ka Aho laastude teise valimiku ja samuti Poe novellide oma, mis olen tõlkind, aga mis on alles trykis ilmumata. Siis saaksin kaks ilusat raamatut juure.

Siis vahel võtaksin mõne neist käsikirjalisist raamatuist, läheksin sellega välja – kuhugi loodusesse suvel, või sygisel ja talvel kohvikusse või restoraani ja sääl loeksin oma lõbuks, nautides sisu, stiili ja keelt. Olen seda möödunud suvel teind Poe „Pym’i looga” ja ta „Valit novellide” esimese kogulmaga, samuti Bourget’ „Julma mõistatusega” mu omas tõlkes. Sain nende raamatute lugemisest tõesti suurt naudingot.

Olen juba aastate eest ka sellest unistand, et keegi kirjastaja annaks välja minu tõlgete seeria. Siis võiks yhes aastas, ikka kahe kuu tagant köide, ilmuda kaks kogulmat Aho, Turgenevi ja Poe novelle. Pääleselle võiks avaldada veel kaks kogulmat Maupassant’i novelle ja mõned eri kirjanike romaanidki minu tõlkes, ja lõpuks sobiks uuesti välja anda „Hirmu ja õuduse juttude” seeria, aga siis vahest uue päälkirja all. Selle juure tuleks veel suur hulk käsikirjas valmis olevaid tõlgit, aga alles avaldamata fantastilisi jutte eri autoreilt.

Kavatsen tõlkida mõned head kriminaalromaanid, muude seas Conan Doyle’i „Baskerville’i koera” ja Philipotts’i „Neli Redmayne’i”.

Sellesse kappi tuleb muidugi ka mu uusi teoreetilisi teoseid keeleuuenduse yle, nende seas esimeses järjekorras suur kokkuvõtlik raamat keeleuuendusest, mis trykituna oleks ligi 500 lehekylge – see oleks mu teine tähtsaim elutöö, vahest kõige tähtsam pääle „Õigekeelsuse õpiku”, teiseks keeleuuenduse harjotustik, populaarteaduslik brošyyr no-dega, ja kui saan, suur Eesti õigekeelsuse ja sõnatähenduste sõnaraamat mu „Õigekeelsuse õpiku” lõpus oleva sõnastiku kaustas ja kirjaga, trykituna umbes 1800 lehekylge. Kymne aasta jooksul jõuaksin, kui elu ja tervist, kõik need raamatud kyll valmis kirjotada.

Kui on sellane ilus kapp ja need raamatud kapis, kasvõi ainult osa neist, siis saab kyll olema teatav turvalisve tunne, mis ka annab omajagu õnne ja rahuldust.

Uut laadi aabitsast ja lugemikest

[19. VII 47]

Otsustasin oma juba ligi kahekymne aasta eest mustandis skitseerit aabitsa lõpliku valmiskirjotamise käsile võtta ja alustasingi täna seda tööd. Tahan sellega valmis jõuda Silvia synnipäevaks 1. juunil s.a. Silvia saab siis kyll alles kolmeaastaseks ja lugema õppida on tal veel vara. Raamat jäägu siis ta järgmiseks eluaastaks. Nelja-aastaselt võib ta juba küll lugema õppimist alustada, sest ta tundis juba pooleteise-aastaselt mõned aaped.

Kirjotan aabitsa ymber trykiaabetega ja teen ka vastavad joonistused ise. See aabits tuleb metoodiliselt hoopis teisiti kui praegused: see algab neeplitega, mitte muuplitega, nagu nyydne modernitsev pedagoogika nõuab. Neeplitega alustamine on loomulikum ja viib rutemin sihile. Iga aape kohta on rohkesti harjotus-materjaali ja võimalikult seotud palu.

See aabits ja sellele järgnev aabitslugemik saab olema aluseks mu ligi 25 aasta eest kavatset ja unistet lugemike seeriale, millest kirjotan edaspidi yksikasjaliselt. Neid lugemikke tuleks seitse või kaheksa köidet, s.o. teisest kuni yheksanda õppeaastani. See oleks nii ytelda entsyklopeediline lugemik; ainult yks kolmandik oleks ilukirjandust. Seda lugemike seeria kirjotamist pean ka yheks oma lemmikunistuseks ja, kui selle teostamine õnnestub, yheks oma elutööks. Sellast lugemikko ei saa siis olema yhelgi teisel rahval.

Aabitsa kirjotamise tööst

Laupäev 21. veebruar 1942

Täna olin haridusdirektooriumis osakonnanõuniku Araste jutul. Käisin tema juures uute eestikeele õpikute asjus, millede koostamise korraldajaks ma hakkasin haridusdirektooriumi eetel. Tuli juttu ka aabitsaist. Araste oli preili Helmi Elleri kaudu kuulnud mu aabitsa skitsist. Eller olnud seda kiitnud. Araste oli sellest huvitet, andis nõu see valmis kirjotada kevadeks; ehk saab avaldada.

See andis mulle tõuke aabitsa valmiskirjotamist nyyd tõsiselt jatkata. Mida enam edasi jõuan, seda raskemaks see läheb. Nyyd tuleb lugemistekstid – seotud palad, luuletused, vanasõnad, mõistatused – juba eraldi valmis kirjotada ja siis neile eelharjotuseks sõnade nimestik, veergudeks ryhmitatuna, mis uut aabet sisaldavad.

*

Teisipäev 10. märts 1942

Jah, mida kaugemalle aabitsa tööga jõuan, seda raskemaks see kujuneb. Tänasest alates kirjotan lugemistekstid kaks korda enne kui need trykikujuliselt lõplikult ymber kirjotan.

Eile lõpetasin aabitsa viimse aape ö tekstide kirjotamise. Seega on mul kõik neepeltekstid valmis. Siitpääle on veel kaheksa eri tegevust sooritada raamatu lõplikuks valmissaamiseks:

1) koostada näitenimede list muuplite jaoks;

2) see hefti kirjotada;

3) heftist „raamatusse” kirjotada;

4) aabitsa muu osa koostada algmustandis (muuplitega tekstid, võõraaped, g-k, k-kk-harjutused, võõrsõnadega tekstid, pikemad sõnad, mõned lõpp-lugemispalad ja -luuletused);

5) need heftidesse kirjotada;

6) need „raamatusse” kirjotada (trykikirjas);

7) „raamatusse” joonistused teha;

8) „raamat” köita lasta.

Pääleselle pean igaks juhtumiks laskma aabitsa ymber kirjotada, et oleks teine eksemplaar.

”Vigade-õpikost”

Kesknädal 18. märts 1942

Täna lõpetasin aabitsa neepeltekstide kirjotamise heftidesse. Seegi on suur samm edasi. Kogu muu töö tundub kergemana. Nõnda võin oma aabitsa valmis saada veel mais. See aabits saab nyydsest erinema ka lugemispalade valiku ja laadi poolest: need on lyhikesed, asjalikud, enamasti õpetlikud, ainult sekka on ka laste-kohaseid luuletusi, mõistatusi, nalju, vanasõnu, paar-kolm muinasjuttu.

*

Nyyd aga algab mul ka teine rutuline töö. Möödund neljapäeval olin Eesti kirjastuse direktori Koskeli jutul ja rääkisin temale oma „vigade-õpikost”, mis ilmuks annete kaupa à 16 lehekylge. Viis annet moodustaksid yhe seeria. Iga anne sisaldaks 8 kuni 10 ryhma õigekeelsuslikke seiku yhes sellekohaste harjotuslausetega, milledes esinevad läbivõetud vead. Vihu lõpus on õiged laused kontrollimiseks. Sellase õpiku kirjotamise idee tuli mul juba sygisel ja enne jõulu olin kolm vihku valmis kirjotand. Seega veel kaks tuleb kirjotada. Minule näib, et sellane õigekeelsuse õpetamise metood on kõige tõhusam. See algab kõige harilikumi kõnekeele vigadega, nagu eila, ylesse, praegult, kodu minema, ja peab viimaks välja jõudma kõigi peensusteni. Sellasel õpikol peaks olema menu. Kirjotasin seda septembrist detsembrini suure huviga, siis aga tydisin sellest ja töid tuli vahele. Kaasa mõjus ka see, et see õpiko töö läks järjest raskemaks ja nõudis suurt ettevalmistamist ja koordineerivat aparatuuri.

Kui see „vigade-õpik” mul ykskord valmib ja ilmub, siis peaks see märkima tunduvat edusammu õigekeelsuse kultuuri alal: see annab igale eestlasele vahendi kätte iseõppimise teel hästi omandada Eesti õigekeelsus.

Turgenevi novellide tõlkimise tööst

[25. VII 47]

Paralleelselt jätkan Turgenevi tõlkimist ja ymberkirjotamist. Sel tööl on mulle eriline mõnu, nagu see mulle on igast lemmiktõlke tööst. Ja Turgenevi novellid ise on väga meeldivad, täis igasugust poeesiat, kuigi nad on kurva lõpuga. Aga nad ei ole siiski kõledad ega pohmeluslikud. Nende ymber heljuv unistavuse ja salapärasuse õhkkond mahendab ja sulnistab neid. Neis on kõigest hoolimata teatav turvalisve tunne. Saan neid aeg-ajalt yle lugema suurel naudingol paari aasta pärast oma käsikirjalisest raamatukogust, kui need mul ykskord valmis on. Kavatsen raamatud valmis saada oma tänavuse aasta synnipäevaks detsembris mingisuguseks kingituseks iseeneselle. Tõlke lõpetan kyll juba kevadel, sest mul jääb praegu vaid veel umbes 35 lehekylge tõlkida. Pyhapäeval lõpetasin eelviimse pikema novelli „Klaara Milit ” ja praegu õigupoolest kirjotan ymber „Häiriva armastuse laulu”, mis ilmus „Hirmu ja õuduse juttude” seerias, number 12, K. Kesa tõlkes, mis aga mina olin tublisti ymber redigeerind. Lõppeks on veel kirjotada umbes 10 lehekylge Turgenevi proosaluuletuste tõlkeid, milledest juba pooled on mul olemas yhes HÕJ alles ilmumata kogulmas. Kõige raskem aga saab olema Turgenevi eluloo, novellide kommentaarmärkuste ja keelelise lisa ning sõnastiku kirjotamine, sest see kõik nõuab palju eeltööd. Aga igatahes septembri lõpuks peaksin sellega valmis saama.

Yhtlasi tuleb mul selle teise kogulma jaoks välmida hulk uusi sõnu, nimelt tyvisõnu. Olen selleks tõlkes jätnud hulga tyhje kohti, kuhu võin edaspidi vahele panna leitud sõnad. Nõnda olen ennegi – Poe ja Aho tõlgete puhul – välmind ad hoc terve rea uusi tyvisõnu. Seepärast on mulle sellaste tõlgete tegemisel suur keelearendamise ja sõnavara rikastamise tähtsus: see annab mulle tõuget uute sõnade loomiseks. Kindlasti yle poole sellastel puhkudel loodud sõnu osotuvad headeks, sellaseiks, milledega olen ise rahul.

Ka esimesele kogulmalle välmin mõned uued sõnad. Seda on parem teha suvel, kuskil looduses.

Milline peab olema hea „Yldine ajalugu”

Neljapäev 19. märts 1942

[25. VII 47]

Olen seni liig yhekylgselt harrastand belletristiliste teoste tõlkimist. Tuleks ka õpetlikke raamatuid tõlgete kaudu toimetada eestikeele. Olen ammu mõtelnud, et parim oleks siin ajalugu. Kogu inimkonna ajalugu peaks olema neljaköiteline: Vana Aeg, Keskaeg, Uus Aeg, Uusim Aeg, igayks 500 lehekylge. Seniste Eesti kooli-ajalooõpikute puuduseks on kuivus, eriti aga suhtumine ainele, selle käsitlusviis, mis on materialistlik. Syndmuste ja rahvaste saatuse esitamises tuleks rõhutada moraali, moraalsete omaduste ja tegurite mõju ning tähtsust, erile tõsta julmusi, egoismi, omakasupüüdlikkust, kaugemalle nägemise puudust, rumalust, toorust, hoolimattust, ka hooletust, laiskust, saamatust, samuti edevust ja lõbuhimu. Riigijuhid näevad ainult kõige lähemat tulevikku, ei taotle pikemaajalisi sihte.

Tuleks hurjotada, eriti julmustegusid, nagu hugenottide veresaun pärtliööl, metsikusi Kolmekymneaastases sõjas, Pranstuse revolutsiooni.

Senised Eesti kooli-ajalood kujotavad väga toonitavalt sotsiaalolusid, majanduslikke tegureid. See on yhekylgne ja kuiv. Ajalugu tuleks jutustada enam dramaatiliselt, tuleks reljeefselt esitada suuri ajaloolisi isikuid, esile manada syndmusi nagu romaanis, anda kujotelm ka olustikust – kombeist, riietusest, eluviisist, ajajärgu õhkkonnast. Seda kõike tuleks osavasti syndmuste sisse ja vahele põimida. Nõnda kujuneks lugejalle nagu iseenesest pilt ka yhiskondlikust korrast, sotsiaaloludest, kultuurist igal ajastul. Muidugi tuleb selleks osalt anda ka omaette päätykke. Tähtsamaid tõiku sobib ja peabki esitama ka teaduste, tehnika, kirjanduse ja kunstide arengust.

Eriliselt on mind huvitama hakand Keskaeg seetõttu, et see paistab nii omapäraselt romantilisena ja pitoresksena: ristiretked, Saja-aastane sõda, Rooside sõjad.

Sellase ajaloo kirjotamise raskus

[26. VII 47]

Inglismaal, katoliku kirik, kloostrid, mungad, ryytlid, lossid, usuline fanatism, inkvisitsioon, linnakodanlus, tsunftid, kaupmehed, Hansa Liit jne.

Minule meeldivas ajalooõpikus peaks olema ka rohkesti anekdoote. Seepärast meeldisid mulle omaaegsed Ilovaiski kooli-ajalooõpikud. Tema oskas ka hästi jutustada ajaloolisi syndmusi. Lyhidalt, väheste yksikasjadega, andis ta selge ja elava pildi neist, ilma seejuures kuiv olemata. Ometi sai neile õpikuile hiljemin osaks halb nyym: neid ei sallitud ja neid naerdi kui vanamoodseid ja tagurlikke. Aga just sellane „tagurlik” ajalugu meeldis mulle.

Meie seniste ajaloo õpetajate juures on valitsend pahempoolne ja punane vaim, Venest päritud. Seepärast pannakse nenden päärõhku sotsiaalsele kyljele ja Prantsuse revolutsiooni kujotetakse kui mingit suurepärast ja teretulnud syndmust, mida peab ihailema. Nenden kirjotet õpikud on päälegi mingisugused ylikooli professorite loengute konspektid, mis õpilaste taseme kohaseks on kärbitud.

Olen mõtelnud, et kui ma selleks kyllalt aega ja tarmu tahaksin kulutada, siis ma ise koostaksin ajalooõpiku. Ma algaksin siis kindlasti Keskajaga. Tuleks muidugi kompilatiivne teos, aga läbiimmutet minu arusaamaden, suhtumisten ja käsitlusviisin.

Kui mingi ime läbi juba oleks olemas sellane neljaköiteline ajalooõpik, siis see oleks yheks mu lemmikraamatuks ja -lektyyriks.

Selle teose kirjotamine on raske ja nõuab suurt osavust: tuleb osata teha õige valik syndmuste yksikasjust, välja jätta kõik ebatähtis, esitada ainult olulised jooned, mis aga ometi annaksid võimlikult tiheda, selge ning reljeefse pildi ja elamuse. Selleks tuleb osata ka hästi sõnastada ja jutustada, nii et see paneks lugejat kaasa elama ja teda otse kaasa kisuks. Seda ajalugu ei võiks kirjutada ykskõikselt ja kylmalt, vaid nii yteldes tundmusega.

Pildid selles ajalooraamatus. Lugemiko teemad

Ometi ei tohi seejuures langeda vesisesse paatosesse vaid esitusviis peab olema tahe, asjalik, aga ilma olemata kuiv.

Ka selgitavaid illustratsioone peaks olema tarvilisel määral ja heas valikus. Muide võiks selles olla neid mineviku olustikku kujotavaid pilte, mida koolides tarviteti seinapiltidena näitlike selgitusvahenditena ajaloo õpetamises, nagu Rooma forum oma hiilgeajal, Rooma tsirkus, rikka roomlase maja sisemus – aatrium, mingi maa- ja merelahing Rooma ajal, elustseen keskaegses lossis, keskaegne turg linnas, elustseen keskaegse linnakodaniku majas, stseen ristiretkedest jne. Hästi reprodutseerituina oleksid need pildid ka raamatu lehekylgede teksti kaustas meeleldi vaadatavad ja õpetlikud.

See unistet ajalooõpik oleks ka keele ja stilli suhtes tähtis. Sääl saaks viljelda abstraktsemat stiili kui ilukirjanduslikes teoseis. Sääl tuleks ka tarvitada kõiksugu terminoloogilisi sõnu paljudelt erialadelt. Mõnd tuleks koguni ad hoc moodustada või luua.

*

Esmaspäev 23. märts 1942

Eile jõudsin otsuselle, et kavatset lugemike koostamise eeltööna tuleb mul kõige-päält koostada neisse lugemispalade teemade yldlist yhes igayhe pala ligikaudse ulatuse osutamisega. See teemade list tuleb välja töötada mitmekordiste mustandite kaudu, neid yha täiendades, sorteerides ja liigitades. Belletristiliste palade alal peab kõik saadaval olevad lugemikud läbi vaatama ja neist sobivad palad välja märkima.

Eile tuli mõte, et lugemike arv peaks olema mitte kuus või seitse, nagu enne arvasin, vaid kaheksa. See võiks olla koguni kymme! Miks ei võiks ka gymnaasiumil olla oma lugemikud, mis täiendavad eri õppeaineid ja jätkavad yldise entsyklopeedilise hariduse andmist huvitavi kergeltloeatavi lugemispalade kaudu?

Eri õppeaineis ei jõua ega sobigi anda kõiksugu detaile, vaatekohti ja kokkuvõtteid.

Sellane lugemik, nagu seda kujotlen ja kavatsen, oleks, arvan, ainulaadne maailmas. Kui mul ykskord ynneb see valmis kirjotada ja koguni sellele kirjastaja leida, siis kuigi koolid seda tarvitusele ei võta, nagu seda kindalsti võib karta, siis ostavad seda vanemad koduseks lektyyriks lastele ja täiskasvanudki loevad seda huviga.

Sellaste lugemike uudus. Tarto poole õpiko asjos

Esmaspäev 30. märts 1942

Eile sõitsin raudteitse Tallinnast Tartu poole läbi rääkima eestikeele õpikute autoritega ja andma neile instruktsioone. Sõiduloa ja pileti saamisega oli tegemist: neljas ametikohas tuli käia. Aga ometi juhtus äpardus: mind ei lastud edasi; Kehras pidin rongist maha tulema, sest mul oli pilet võetud reedeseks sõiduks. Arvasin, et sellega saab ka pyhapäeval sõita. Ööbisin Kehra algkooli majas yhe õpetaja kortris. Katsun täna saada uue pileti ja õhtuks jõuda Tartu.

Eile oli ilm kylm, täna samuti. Puhub vinge tuul. Tänavu ei taha ega taha kevad tulla. Nagu kiuste on talv haruldaselt pikk ja pideva pakasega. Säärast talve pole rohkem kui saja aasta kestel olnud. Sakslasile teeb see talv tõsiseid raskusi. Paljud sõdurid kylmuvad vigaseks või surnuks. Soojade riiete hankimisega neile hilineti ka. Sellest hoolimata jätkub ryndamine järgneval kevadel ja suvel. Siis likvideeritakse ometi viimaks hirmus bolševistlik režiim Venemaal. Venelasi – nii sõjaväelasi kui tsiviilelanikke – saab selles sõjas kohutavalt rohkesti surma. Seda parem! Surgu venelasi võimalikult rohkesti! Minupoolest vähenegu Vene rahvas väikerahvaks. Seda parem. Igatahes peaks Euroopa-Venemaa front sygiseks likvideeritama. Siis saab ka Eestil olema kergem. Siberis võivad siis bolševikud veel jatkata partisaansõda.

Eestikeele õpikost algkoolile

[28. VII 47]

Eile ja täna siin Kehra koolimajas jatkasin kaasavõetud algkoolilugemiku ja Vaigla-Kase keeleõpiku käsikirja läbilugemist ning kysitavuste äramärkimist neis.

Keeleõpetuse suhtes olen nyyd jõudnud otsuselle, et algkoolis on tarbetu õpetada heliliste ja helitumate konsonantide vahet (paitsi ja ž) ja astmevaheldust. Tuleb õpetada ainult seda, mis tegeliku õigekirjotuse ja õigekeelsuse omandamiseks on hädatarviline. Sõnu, millede muutmises astmevahelduse vastu eksitakse, nagu sõnades kõrb, pale, helve, otstarve, kaebama, tuleb lihtselt õpetada õieti käänma ja pöörma. Yldse tuleb tugevasti õpetada sõnade tegelikku käänmist ja pöörmist, ka pyyda õpilaste keelest välja juurida mitmeid muidki keele-vigu, sellaseid, mida algkooli lõpetajadki enam ei tohiks teha ja milledest algkool peaks võima panna oma lõpetajad vabanema.

Tuleb teha ysna rohkesti diktaate. Iga klass olgu keeleõpetuse suhtes omaette kontsenter. Peagu kõike tuleb igas järgnevas klassis uuesti seletada, korrata, harjotada. Harjotusi peab olema palju. Teatavad harjotused peavad õppeaastas korduma mitu korda suuremate või väiksemate vaheaegade järele.

Lynkharjotused ei ole head. Neid tuleb hoopis vältida. Hea ei ole ka, kui lauses antakse klambreis nominatiiv, resp. infinitiiv, mille asemelle õpilane peab panema nõutava vormi. Parem on anda harjotuslaused hariliku teksti kujul, kus teatavad vormid või sõnad tuleb asendada teistega. Need vormid võivad harjotuslauseis olla kursiveeritud. Näit. ainsus asendada mitmusega, mitmus ainsusega, olevik mingi minevikuga, kindel kõneviis tingivaga või kaudsega, eitav vorm jaatavaga jne. Viimane on ka hea harjotus objektikäänete tarvitamisel.

*

Ka da-infinitiivi kujul antud verbidest moodustada olevik või vastupidi, moodustada antud verbidest kõik partitsiibid või akse-vorm. Või järgmised harjotused: terava otsaga vai asendada liitomadussõnaga: teravaotsaline vai; kyynlatuli – põleva kyynla tuli; siidist kleit – siidkleit.

Tagasi + toodud raamatud on edasi + antud: kas kokku või lahku?

*

Algkoolile määrat keeleõpikud peavad olema sellased, et nad võimalikult tõhusasti aitaksid tõsta õpilaste õigekirjotuse ja õigekeelsuse taset. Siis saab gymnaasium algkoolist märksa paremate eelteadmistega ja oskustega õpilasi. Gymnaasiumis võib siis hakata rohkem rõhku panema keelepeenustele ja õigekeelsuse tihedamale kätteõpetamisele.

*

Ka A. Vaigla keeleõpik on kuiv ja tõhutu. See on vaid õppekavalise kursuse läbivõtmine; see jätab väga vähe oskusi järele.

Ja mis ka tähtis: yks ja sama autor peab keeleõpikud kirjotama kõigile klassidelle, siis saab tööd ja materjaali hästi koordineerida ja õieti jaotada.

Võõrsõnad algkooli lugemikes

Olen otsustanud Muugi sõnaraamatust välja kirjotada kõik võõrsõnad ja neist jälle välja märkida need, mis kuuluvad algkooli õpilase tasemelle, ja need liigitan siis algkooli õppeaastate järele. Iga õppeaaste võõrsõnad pannakse siis esinema igas vastavas lugemikus. Senised algkooli lugemikud ei pane võõrsõnadelle yldse mitte rõhku ega sisalda neid kuigi palju. Ka „uusi sõno” tuleb sobivas valikus panna lugemikesse, seepärast ka neist teen listi klasside järele. Võõrsõnade äramärkimisega Muugi VÕS-is olengi juba algust teind.

Eestikeele õpikote toimetaja olemine

[2. VIII 47]

Oh kui oleksin nyyd täiesti vaba ja võiksin kogu oma aja pyhendada neile töödele! Haridusdirektooriumilt võstet ylesanne – olla eestikeele õpikute koostamise organiseerijaks ning juhtijaks – võtab kyll aega, aga see on mulle siiski annud teatavat tõuget, teatavaid ideid ja paneb mind asjasse syvenema. Ehk pole seegi töö viljatu.

Ma ei või kõiki oma ideid avaldadagi õpikute autoreile: nad võiksid neid enne mind kasutada. Suuri põhimõttelisi muutusi nad kyll ei taha ega julgegi teha, paljude kasulikkusest ei kygene nad arugi saama. Seepärast suuri põhimõttelisi asju ja reformi-ideid võin neile avaldada, aga mitte yks väikseid yksikideid ja -võtteid.

Julgen arvata, et uued lugemikud tulevad ikkagi natuke paremad kui muidu. Vähimalt vaatan ja korrigeerin keeleliselt läbi. Kardan kyll, et kirjastuste korrektorid, nagu Roos, Nurkse, Piiskop, Veski, vastu hakkavad ega lase läbi minu soovit paralleelkeelendeidki, nagu maksetud, ytelda, riie, värv, aga yht-teist saan ikkagi läbi viia. Olen mõtelnud koguni seda, et kui keele pärast tekib konflikt, siis astun järsult tagasi. Vahele seganduda võib ka hirmus Libe, kel on isiklik pahasoovlikkus minu keelelise tegevuse vastu.

Säärase mehe nagu Libe olemine hariduselu eesotsas tagab, et praegune olukord ei või jäädav olla. Rahu ajal tuleb kindlasti ka erakirjastajaid, kes nõus on mõnesid raamatuid välja andma ametlikust erineva keelega.

Sõja väljavaateist

Ootan seepärast piki silmi sõja lõppu. Millal see lõpeb, seda ei või praegu keegi ette näha, targemgi riigimees mitte. Sõda võib kesta veel mitu aastat, aga võimatu ei ole, et see lõpeb juba aasta pärast. Mõned arvavad, et Jaapani ja USA astumine sõtta kiirendab selle käiku, teised jälle, et pikendab. Võimatu on ette teada ja ette näha kõiki psyyhhilisi tegureid ja mõjureid, sest palju oleneb sellest, kui intensiivselt, kui järeleandmatult tahetakse sõdida, sellest, kui kaua nõustutakse sõjaraskusi taluma.

Väga huvitav saab olema näha, kuidas suvel Saksamaa toime saab uue rynnakuga bolševike vastu ja kuidas see rinne välja kujuneb. Kas lyyakse venelased Uraali taha? Kas nad siis veel edasi sõdivad ja kui tõhusasti? Kuidas see mõjub yldisesse sõjakäigusse? Kui intensiivselt hakkab USA arendama oma sõjalist tegevust? Kas Jaapan jaksab seda nima tõhusasti pareerida? Kas Jaapan eelseisval suvel vallutab Austraalia?

Ja meil? Kuidas kujunevad meil tuleval sygisel ja talvel toitlus- ja kytteolud? Kui meie perekonnal oleksid reesvad toidu- ja kyttepuude tagavarad – otse kolmeks aastaks! Siis võiks rahulikult kasvõi ilma teenistuseta elada ja töötada.

Ju kolme aasta pärast ikkagi sõda saab olema lõpnud. Raske kujutella, et see kestaks kauemin. Siis võtaks yldine suur viletsus kogu maakeral maad ja tekiks pöörane sõjatydimus.

Tõenäoline on praegu, et Saksamaa käesolevas Teises maailmasõjas ei kaota, sest ta sõjaline olukord on mitme võrra soodsam kui eelmises. Hulk vaenlasi on praeguses nõrgemad – Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa, mitu head liitlast on juures – Itaalia, Jaapan, Soome, pääleselle veel Rumeenia. Vahest tuleb Tyrgimaa ja Rootsi ka veel juure.

Ja sõja tulemused? Nagu eelmine maailmasõda tõi yllatavaid tulemusi – väikerahvaste iseseisvumise, Vene bolševismi – nii võib käesolev sõda tuua veelgi suuremaid ja põrutavamaid muutusi ning mullistusi, ja ta kindlasti teeb seda. Milliseid nimelt, seda ei kygene praegu keegi aimamagi. Synnib just sellast, mida keegi uneski ei oleks võinud ette näha ja millele keegi kogu oma fantaasia pingutusel ei võiks yldse tulla.

Ulm õdedest Kuresaares

Pyhapäev 12. aprill 1942

Yleeile öösel nägin imeliku ulma. Olin Kuresaares meie aias. Korraga vaatan maja poole ja näen: umbes kolm-neli konstaablit ja nima palju vanemaid naisi lähevad köögitrepi poole. Kohe mõte: mind kinni võtma. Siis uus kujutelm: õdede tagavaru ära viima. Ja varsti väljusid need inimesed maja tagauksest mu mõlemad õed nende vahel, ja suundusid vaikse rongkäiguna ja tõsistena sama teed uulitsale viiva hoovivärava poole. Niisiis nad käisid mu õdesid ära viimas. Kas siis maja jääb tyhjaks ja mina yksi sinna? Nägin:korsten suitseb. Aga sääl korraga teadsin, et vennanaine on ju maja teises otsas. Seejärel ulm hääbus. Siiski meenub veel, et aias oli mul taganemise teed kinni panemas väike mundris mees. Läksin aiamajakesse, kuhu ka see mehike tuli, ja säält vaatasingi, kuidas õed ära viidi.

Yldse näen iga öösi iseäralisi ja fantastlikke ulmi. Nii nägin eelmisel ööl, et olin ylal kõrgel, umbes 300 kilomeetrit maapinnast – yhes autos ja ootasin pääsmist alt vahest tuleva lennuki läbi.

Töödest aabitsa ja Turgenevi tõlkimise kallal

Teisipäev 21. aprill 1942

Aabitsa töö on viimasel ajal edenenud, sest tahan 20. maiks valmis saada. Nyyd jääb mul veel teha neli eri toimingut enne kui raamat saab lõplikult valmis: 1) kirjotada neeplite osa lõpuni valmis, 2) koostada muuplite osa ja muu osa, 3) kirjotada see kõik ymber, 4) teha kogu aabitsalle joonistused, 5) lasta raamat köita. See kõik peab olema valmis 1. juuniks, sest siis on Silvia kolmeaastane ja ma tahan talle anda oma käsikirjalise aabitsa kingituseks. Ta on kyll liig noor hakkamaks lugemist õppima, aga see aabits võib mu kapis seista kaks aastat, kuni Silvia on saand viieaastaseks, siis võtan selle säält välja ja hakkan selle järele teda lugema õpetama.

Selle aabitsa valmimine saab mulle olema suureks syndmuseks, sest see paneb aluse mu ammu kavatset ja unistet lugemikele. Aabitsa valminemine nagu symboolselt tagab, et ka kõik kymme lugemikku viin vähimalt käsikirjas nii kaugele.

*

Teisipäev 28. aprill 1942

[3. VIII 47]

24. aprillil lõpetasin esimese staadiumi aabitsa kirjotamise töös: neeplite osa puhtaks kirjotamise. Suur syndmus minule. Aga kyllalt veel tööd: terved neli staadiumi veel. Ja selle kõigega tuleb valmis jõuda mai kestel. Katsun muude tööde vahelt teha nii palju kui jõuan.

*

Reede 15. mai 1942

Turgenevi novellide valimikkogulm I-se ymberkirjotamisega jõudsin eile lehekyljeni 300. (Teine kogulm sai juba umbes kuu aja eest valmis.) Selle esimese kogulma ymberkirjotamine edenes mul kogu talve ysna visasti, sest teine kogulm, mida ymberkirjotamatult puhtandina tõlkisin, huvitas mind rohkem ja ma pyydsin kõigepäält selle tööga lõpule jõuda. Nyyd jääb mul Turgenevi mõlemais kogulmais kirjotada veel 150 lehekylge, millest 100 lehekylge on kõige raskem osa, nimelt elulugu, kommentaar, sõnastik ja keeleliste „erinevuste” päätykk, kuigi see on kirjotamise mõttes mitmekesisem. Aga see nõuab palju eeltööd, elulugu veel mõnede Turgenevi romaanide lugemist, sest eluloo lõpposas tahan anda ka ylevaate ja hinnangu loomingust. Kui kõik ykskord valmis – milleni praeguse töötempo juures võib kesta veel neli kuud –, siis saab mul olema suur hea meel: olen teostand yhe oma ammuse unistuse. Aga et see oleks täieline, pean laskma mõlemi kogulmate käsikirjad ilusasti köita. See osutub vahest veel kõige raskemaks nyydsel ajal, sest kuulsin endise „Päevalehe” köitekojas, et neil nahka yldse enam ei ole (ega tohitagi vist tarvitada).

Igatahes lasen mõlemad kogulmad köita nii hästi kui praegustes oludes saab.

Entsyklopeediliste lugemike seeria

[4. VIII 47]

Ykskord edaspidi, kui aega liigneb, kirjotan raamatukaustas ymber Aho laastude teise valimiku, mis mul on juba ammu valmis tõlgitud, ja samuti Poe novellide teise valmiku, sest ka selle tõlge on mul aastast 1938 masinakirjas trykivalmis yhes kommentaari, keelelise lisa ja kirjaniku elulooga.

Kõik need käsikirjalised raamatud oleksid siis mulle kui mingi aare.

*

Laupäev 16. mai 1942.

Kirjotan seda pärast lõunat kell pool viis Tallinna Kunstihoone kohvikus eksamille mineku eel (eestikeele eksam, mis algab Gustav Adolfi gymnaasiumi ruumes Tallinna 12. gymnaasiumi lõpukursuse õpilasile, sest õpetan sellele kursuselle eestikeelt kolme nädalatunniga).

Yha elavamin on mind möödund sygisest saati huvitand mu koolilugemike asi. Uut tyypi koolilugemike idee ja nende koostamise kavatsus tuli mulle juba 25 aasta eest, kui arvustasin yht M. Kampmanni lugemikku (ajakirjas „Eesti Kirjandus” a. 1917 või 1918). Kuresaares elades (1919–1926) mõlkus see mul kestvalt meeles ja ma koostasin juba siis mingi lugemispalade listi, mida ma aga hiljemin ei ole yles leidnud. Ka aabitsa idee tuli mulle siis ja ma koostasin a. 1924 sellekohase skitsi.

Selle mu lugemiku päämine erinevus praegu tarvitetavaist on see, et ylekaalukaks sisuks saavad olema reaalainelised ja õpetlikud palad, kuna belletristilised moodustaksid vaid yhe kolmandiku või neljandiku.

Aabits ja selle juure liituv lugemik oleks selle lugemikuseeria esimene raamat. Esialge kuue köite asemel olen nyyd mõtelnud vähemalt kaheksa, kui mitte koguni kymme köidet.

Möödund talvel hakkasin koostama uut lugemispalade listi.

Lugemike teemade väljatöötamisest

[7. VIII 47]

Niipea kui aabitslugemik on viidud nii kaugele, et võin ta esitada synnipäeva kingituseks Silvialle, võtan käsile kõigi lugemike palade nomenklatuuri koostamise. See töö saab koosnema neljast staadiumist või faasist ja täitma vastavalt neli hefti: 1) teemade päälkirjad enamvähem läbisegi, ilma jaotamiseta liikideks; 2) teemade päälkirjad jaotetuina liikideks ja niibu võimalik ka alaliikideks; 3) teemade päälkirjad juba õppeaastate või lugemike köidete järele jaotetuina yhes liigilise jaotusega; 4) teemade päälkirjad õiges järjekorras igas lugemikus yhes iga lugemispala arvatava pikkuse osutamisega.

Nende nelja listi tegemine saab mulle olema eriline lemmiktöö. Saan seda kirjotama naudingol, pikkamisi, rahulikult, ruttamata, hoolikalt, peene käekirjaga: Jaotuste ja ryhmituste päälkirjad värvilise tindiga. Mõnes kohas jätan reavahed laiemaks, et võimalik oleks vahele kirjotada uusi, hiljemin meele tulnud teemasid.

Kui see kõik valmis, hakkan vähehaaval yhesuurustelle lehtedelle kirjotama teemade tekste ja nimelt neid, mida kõige kergem on kirjotada või saada. Ja mida rohkem valmis saab, seda enam see saab kihutama mind jatkama. Iga lugemispala saab olema lahtisil kaksiklehil (lyhikesed ka yksiklehil). Nõnda on neid mõnus sorteerida, ymber paigutada, välja võtta. Kaust saab olema 21×14 cm, so hariliku trykit kooliraamatu kaust.

Iga lugemik pääle aabitslugemiku peab olema 320 kuni 400 või 416 lk. suur, seega suuremad kui meie senised koolilugemikud.

Need tekstid kirjotan ka korraliku ja rahuliku käekirjaga, siis kui mul on hea kirjotamistuju ja sobiv sulg käepärast.

Kirjotet kirja laad. Sulg, tint

Yldse on mulle sellase rahuliku, poolkalligraafilise kirjotamise pelk tegevus meeldiv ja naudingoline. Ainult peab selleks olema hea sulg, nimelt teravaotsaline ning pehme, seejuures sellane, mis ei kratsi kirjotetaes. Eriti tähtis. Kahjuks juba pärast Esimest maailmasõda kadusid head suled. Ainult yks Saksa miniatuur-sulgede sort vastab mu nõudeile, nimelt „Heintze & Blankhertz, Berlin”, kuigi mitte täiesti: need kratsivad natuke ega pea kuigi kaua vasto, paitsi mõned yksikod neist [Samasugust tyypi, aga paremad on „Pedigree” nr. 0741, William Mitchell, Birmingham & London.].

Eelistan nn. kaldpaiskirja, ja seda saab kirjotada ainult teravaotsalise pehme sulega. Pääleselle eelistan peent elegantset käekirja. See on lõppeks kõige ilusam ja meeldivam käekiri. Selle tyybi juure olen jäänd alates aastast 1912, eriti aga pärast Esimest maailmasõda. Seejuures peab see käekiri olema lihtne ja selge, ilma liialduseta yheski suunas või suhtes.

Kahjo, et täitesulepää sulg ja tint on otse vastandid sellele, mida nõuan healt tindilt ja sulelt: sulg on tömp ja tint kahvatu. Hea tint peab olema sygavmust (või sellaseks kuivama). Sellast tinti oli kyllalt enne Esimest maailmasõda. Kyll ajasin niisugust tinti taga pärast sõda, aga ei saand. Koguni Saksa Günther Wagneri firmale kirjotasin 20. aastail. Sain säält nn. yrikotinti väikse kaubaproovina, aga seegi polnud minu meelest kyllalt must.

Ka paber peab hea olema: sile ja tintipidav. Need tingimused kõik koos inspireerivad hästi kirjotama. Nende lisaks aga peab olema veel yks tingimus: rahulik meeleolu ja puhand olek. Ärevas ja väsind olekos ning ruttamises ei saa mina iialgi hästi kirjotada. Seepärast ei või ma ka mitte väga kaua kirjotada head käekirja, kuigi sulg, tint ja paber on head. Ma väsin, mu närvid väsivad.

Kergem on mul kauemin hea käekirjaga kirjotada yksikoid märkusi, lyhi-aforisme, liste jne. kui pikemat pidevat teksti. Nii olen kommentaar-märkusi, keelelisi lisi ja sõnastikke oma tõlkeile võind kirjotada ilusama ja korralikuma käekirjaga. Seepärast arvan, et ka lugemike teemade liste saan kirjotama rahuliko ja peene, ilusa käekirjaga (s.o. selle käekirjaga, mida ilusaks pean).

Täitesulepää vajab veel kyllalt täiendamist; ta ei ole kaugeltki lõplik. Ta sulg peaks olema teravaotsaline ja võima kirjotada peenimat kirja. Sellase täitesulepeaga oleks siis mõnus kirjotada kuskil looduses, kohvikos või restoraanis.

Aabitslugemiko käsikiri

Laupäev 6. juuni 1942

Silvia synnipäevaks sain Aabitsa siiski niikaugele, et see oli köidetud, hulk – enamik – pilte selles tehtud, yle 220 lehekylje kirjotet, nii et selle esitasin kingitusena. Raamat ei saand siiski mitte täiesti valmis, sest kirjotamise jooksul selgui, et selle lõpposa läheb märkamatolt lugemikoks yle. Ymber kirjotada on veel võõrhäälikote palad (f, š, ž) ja rida lõpplugemispalo. Mõned neist tuleb veel mul enesel koostada, muude seas kaks luuletada, mis koosnevad pärisnimedest, yks luuletus, sisaldav kolikambris olevate esemete loetelu. Kõige sellega loodan septembri lõpuks valmis saavat.

Sõda

Juba kevadeks ennusteti suurt sakslaste yldrynnakot. Aga kevad on juba lõpuni jõudnud ja yldrynnakost pole midagi kuulda. Pärast Kert i ja Harkovi suur-lahingoid valitseb idarindel yldiselt talvine seisukord: paigoti venelased tungivad pääle ja sakslased tõrjuvad tagasi. Kui see nõnda edasi kestab läbi kogu suve, siis ootab Saksa armeed Venemaal jälle istumine pakase käes ja Saksa seisukord läheb seeläbi raskemaks, sest Inglise lennokid yhes Yhendriikide omadega hakkavad tegema yha suuremaid ja ägedamaid õhurynnakuid Saksamaa pääle, tekitades sääl yha suuremaid purustusi ja kahjosid. Ja nõnda võib sõda veel paar aastat venida. Inglismaa ja veel enam Ameerika kannatavad välja. Siis võib sõda veel sakslaste kaotusega lõppeda ja eelmise maailmasõja traagika Saksamaale kordub. Seepärast peab Saksamaa veel sel suvel midagi otsustavat ja pööret-tegevat ette võtma. Ta peab oma relvade jõuga andma Vene rindel Vene kogu armeestikole otse surmava hoobi, nagu mulle mõne päeva eest yks mees ytles, keda Adsonite juures kohtasin. Miks see aga viibib? Kas nad valmistavad selleks mingit uut tõhusat relva (või relvi) või tehakse nenden selleks yldse eriti põhjalikke ettevalmistusi? Või loodavad nad sisemisele lagonemisele Vene tagalas ja armees, või koguni revolutsioonile?

Revolutsiooni võimalusest Venemaal

Revolutsiooni võimalust Venemaal eitavad kõik, kendele olen sellest rääkind, sest terror olevat suur nisti armees kui tagalas; teiseks, Vene rahvas olevat nii vaeseomaks pekstud ja tuimaks ning töntsiks või osalt bolševistlikolt mõtlevaks tehtud, et see ei oska revolutsioonile ja õstule mõteldagi. Mina isiklikolt uson siiski revolutsiooni, vähimalt õstu võimalusse Venemaaal. Rahva kannatlikkusel on ikkagi oma piir. Punaarmee võib koguni koos osa kommunistliko parteiga teha revolutsiooni. Sest ka paljodelle kommunistidelle enestelle ei vist meeldi enam Stalini režiim, kuigi nad kogu aja on sunnitud olnud teesklema vaimustust ja poolehoido sellele. Sakslasil tarvitseb vaid front säilitada ja mitte lasta end tagasi suruda. Nad peaksid koguni valmis olema veel yhe talvefrondi läbitegemiseks selleks et anda Vene tagalalle aega lagunemiseks. Sest Vene tagala on nõrgem Saksa omast. Pääletung nõuab kolm korda rohkem mehi kui vastopanu. Kui eeldada, et eelmise talve kogemuste tõtto Saksa armee on juba paremin ettevalmistet talvesõjaks, siis oleks seesugune lahendus vahest parim, ikkagi parem pääletungist.

Aga ei tea midagi. Ootame ära. Võib-olla tuleb see rynnak veel. Suvi on ju alles algamas ja talveni on viis kuud aega. Selles ajas jõuab veel paljo ära teha ja toimuda. Igatahes on sakslasil kyllalt raskusi ees. Kerge ei saa neil olema. Mõned seepärast loodavad, et selles sõjas nisti sakslased kui venelased end vastastikko niivõrd nõrgendavad, et väikerahvad, nende seas ka Balti rahvad, jälle oma iseseisvuse tagasi saavad.

Mina aga kardan, et suve ja sygise kestel sõja olukord suuremat ei muutu, vaid sõda jääb positsiooni- ja vastopidamise sõjaks. Selle ajaga jõuab. Kõik on juba uuest aastast alates saand pettuda, kes lootsid suuri peatseid pöördeid. Kahe aasta pärast alles võib toimund olla kindel ja tunduv muutus. Et selle sõja lõpuks suuri muutusi ja mullistusi saab syndima, selles olen kindel. Kui eelmisel maailmasõjal olid nii hämmastavad tagajärjed – neist näit. väikerahvaste iseseisvumine, Vene tsaari-valitsuse häving ja bolševismi esiletõus ja selle terrorism Venemaal –, siis peaks käesolev hoopis suurejoonelisem maailmasõda tooma veel suuremaid ja põrutavamaid yllatusi. Yks neist peaks igatahes olema bolševismi lagunemine. See tundub kindlana, kõik muu on saladuse katte all. Keegi ei või aimata, mida tulevik toob.

Arvamised sõja tulemustest, ka Eestile

Kardan, et see sõda meile siiski iseseisvust enam tagasi ei too, vähimalt mitte endises kujos. Võib-olla võidab Saksamaa ja me jääme mõneks ajaks Saksa alla. Saksa huvis on muidogi Baltimaid saksastada, vähimalt neid tublisti ekspluateerida. Meid tahetakse teha alamaks, tööd tegevaks rahvaks. Eestlased võivad olla vaid talopojad, vyrtspoodnikod, väikekaupmehed, käsitöölised, väikeametnikod jne. Kõik suurtöösturid, suurkaupmehed, kõrgemad ametnikod, suurmaapidajad saavad olema sakslased. Suuremaid rikkusi, vahest isegi mitte melgost jõukust ei lasta koonduda eestlaste kätte. Koguni kõrgema hariduse juure ei saa neid lastama nii kergesti. Ainult kui keegi valmis on saksastuma, antakse talle paremad võimalused. Selle tagajärjel saab olema paljo ylejooksikoid. Rahvuslikolt kannatab siis Eesti rahvas suuresti, seda enam et ta rahvustunne on nii nõrk ja alati on seda olnud, mito korda nõrgem lätlaste omast.

Kuid teiselt poolt toob Saksa võim ja valitsus meile ka paljo head: vähendab lodevust, mis suur on Eestis – Vabariik edendas seda –, edendab töökust, tõstab moraali, vahest koguni syndivust (see on kõige tähtsam), tõstab kindlasti ka rahva intelligentsust. Vabariik viis eestlasi moraalselt alla, demoraliseeris neid, tegi nad lodevaks. Vabariigi eestlased olid pääliskaudsed, edevad, snoobid. Ma nimetasin neid ja nimetan yha edasi „Vabariigi lollideks” ja seda Eestit „Loll-Eestiks”.

Võimalikost saksastamise hädaohust

Teisipäev 9. juuni 1942

Nende seniste oma iseloomu-nõrkuste tõtto suur osa eestlasi alistub vastotulelikolt Saksa mõjule, saab „pugejaiks”, hakkab saksastuma saamaks majanduslikke edemusi. Aga just sama Saksa kasvatuse, vaimu ja kultuuri mõjul saavad paljod tuliseiks ning teadlikeks rahvuslasiks ja pyyavad kõigest väest pysida eestlastena ja päästa Eesti rahvuse olemasolu ja edendada Eesti kultuuri – keelt, kirjandust, teadust, kunsti, majandust. Siis tõuseb sellaste eestlaste keskelt ka ideolooge ja rahvajuhte. Ja kui sellaseid juhte tekib, siis ei ole Eesti rahvas veel mitte kadond.

Lootust annavad mulle ka lätlased. Lätlased on kaugelt suurema rahvustundega kui eestlased. Nemad saavad oma rahvuse ja keele eest võitlema meeleheitlikolt. Ja kui nemad, kes on Saksamaale lähemal, säilivad, siis säilime ka meie. Meie suhtes ei või ometi anda karmimaid seadusi. Muidugi võivad lätlased paremin kasutada neidki vabadusi ja kitsenduste pragosid, mis veel järele jäävad. Meil seda nõnda ei osata ega eestlasile omase loiduse ja ykskõiksuse tõtto ei taheta. Aga osalt pyytakse seda ometi. Ja ju siis hakatakse ka lätlastega viljelema suuremat kontakti ja koostööd.

Ka Soome äratav ja vaimustav eeskujo saab olema suur. Soome tuleb käesolevast sõjast välja kahtlemata suuremana, tähtsamana ja ylemaailmse oreooliga. See mõjub. See ei või tuimi ja ykskõikseid eestlasigi enam päris ykskõikseks jätta, vaid saab neiski äratama uut rahvustunne ja rahvusuhkust. Juba iseseisev riik olnud olemise tõik jääb suureks rahvustunde äratajaks ja ylalpidamise teguriks, mida miski ei saa kustutada eestlaste mälestusest.

Eestlaste materialism. Kas sakslased võidavad?

Kui Eesti oleks teind sõjalise liido Saksamaaga.

Sõja kohta

Praegosed eestlased on kyll äärmised materialistid. Neid huvitab ainult aineline mugavus ja ainelised naudingod. Oma pääliskaudsuse tõtto ei oska oma jõukustki hästi nautida. Kirjanduse suhtes oli iseseisvuse aeg peago languse järk meie kirjanduses (ja vist ka kunstis). Tsaariaegne Eesti kirjandus oli sympaatsem.

*

Mitmed eestlased arvavad, et Saksamaa selles sõjas ei võida. Ta võitvat kyll lõppeks bolševismi ja bolševistliku Venemaa, aga veristavat end sellega nõnda, et jääb nõrgaks. Teda nõrgestavad lääne poolt ka inglaste yha ägedamaks ja tõhusamaks minevad õhurynnakod, mida USA relvade järjest kasvav toodang ja juurdevool yha mõjuvamaks ning laastavamaks teeb.

Härra H. Valma (endine kirjastaja ning ärimees), kellega neist kysimusist pyhapäeval rääkisin, arvas, et Saksamaa kyll võidab, aga oma võidovilja ei saa maitsta. Võib-olla väga prohvetlik ytlus. Ja kui nõnda välja tuleb, siis on sakslased selles ka ise syydi, nimelt vead, nende moraali langus ja nende hoolimattus väiksemate rahvaste ja riikide vasto. Sama Valma rääkis, et Saksa sõjaväelaste keskel, kes siin Tallinnas on, on maad võtnud säärane laostumine, et nad röövivad riigi varandust, kus aga saavad, samoti spekuleerivad, lasevad end poita. Ja roim nende poolt on ka, kui nad Balti rahvaid, kes juba olid iseseisvad, tahavad alla suruda ja Baltimaid saksastada. See neimab end. See ei too neile õnnistust.

*

Huvitav kysimus on ka järgmine. Kas oleks Eesti rahvale parem olnud, kui Eesti valitsus oleks õigel ajal sõlmind Saksamaaga sõjalise pakti (vastastikose turvalisve pakti). Rymud liikusid, et sakslased aastal 1939 sellast pakti Eesti valitsusele pakkond, aga viimane polnud seda võstnud. Rääkisin sellest endiselle ajakirjanikole Palurannale. Tema eitas seda: sellast eedet pole Saksamaan tehtud. Tallinnas ytles mulle keegi, et eestlased ise oleks pidanud algatama selle eete; Saksamaale kui suurriigile see ei sobinud. Seda arvas ka härra J. Jaanis, kes möödund pühapäeval minu juures oli. Ka arvas ta, et sellase pakti puhul oleks meil paremin läind. See oli tema veendumus. Muidogi kõik need on vaid oletused, sest me ei või kunagi ette kalkuleerida, mis tagajärjed oleksid ajaloolisil suyndmusil olnud yhe teguri muutudes. Võib k,a olla, et nõnda nagu läks, oli meile siiski parim syndmuste kombinatsioon ja käik. Teiselt poolt aga peab möönma, et sageli võib ka yht ja teist olla halvasti tehtud, ja siis ka tagajärjed on halvemad. Poliitikod ja riigijuhid rahvaste elus, samuti kui kogu rahvas ise oma käitumise ja toimimisega, on nagu malemängija: kes paremin mängib, see võidab. Võib-olla oleks pakti tegemine olnud kyll targem, aga see oleks vahest meid viind olukordadesse, milledes meie juhtidel ja rahval polnuks enam eeldusi õigeks ja kasulikoks toimimiseks, vaid päämiselt veelgi saatuslikomi vigade tegemiseks.

*

Neljapäev 11. juuni 1942

Igatahes väga huvitav ja põnev aeg! Muidogi vaid neile, kes selle olukorra all ise ei kannata. Igatahes mina isiklikolt ei või väga nuriseda. Nyyd mõtlen sageli: Mis saab olema kolme-nelja kuu pärast? Mis saab olema septembri, oktoobri lõpul, siis kui sygis on lõppemas ja talv ukse ees? Kas siis on toimunud suuri pöördelisi syndmusi? Kas siis Vene front on purustet või ymber haaratud? Kas siis on Venemaal revolutsioon? Või ons kõik enamvähem endist viisi? Front umbes samal joonel ja, nagu juba pool aastat, on vastastikko peetud rynde- ja tõrjevõitlusi? Kas siis Ameerika sõjatööstus on hakand end tõhosamin tunda andma sakslaste kahjoks lääne-frondil? Kui paljo sääl selleks ajaks on kaadetud hävitustööd pommitamistega?

Nelja kuu eest mõtlesin ja lootsin samoti kui preago suuri pöördelisi muutusi, aga ei ole veel midagi pöördelist juhtund. Võib-olla saab ka siit alates nelja kuu pärast olema nõnda, et ei mingit suurt erilist muutust.

Kujutlus turvalisest elust sõja ajal. Kavatset tööde rohkus. Vaimsete huvide vähesus õpetajail

Olen sageli mõtelnud, et kyll oleks nyyd yhel rikkal mehel näit. kuskil Šveitsis, Rootsis või Portugalis huvitav elada. Sel mehel peaks linna lähedal olema oma kotedž mugavi interjööride ja rikkalike tagavaradega. Ta töötab sääl oma huvialal (olles kirjanik, teadlane või kunstnik), jälgib ajalehtede ja raadio kaudo sõja-syndmuste arenemist, sööb hästi, võstab sageli ka sõpro, joob veini, viina ja õlut heade suupistetega. Aga huvitav tegevus – mingi uurimine, teose kirjotamine või kunstiline harrastus peab tal olema. Ilma selleta on elu sisuto. Kyll oleks selle inimese elu õnnelik ja mõnos! Sellaseid inimesi võib kyll Rootsis paljo olla, ja ka Šveitsis, Portugalis, Lõuna-Ameerikas.

Minul ei ole kunagi igav. Mul on niipaljo kavatsusi, niipaljo tööd. Ma vajaksin mito inimiga sooritamaks kõik need töökavatsused, mis olen endale yles säädnud. Nii on mul pääle lugemike kirjotada veel järgmised raamatud: harjotusvihod Eesti õigekeelsuse omandamiseks, kapitaalteos keeleuuenduse yle, suur eestikeele sõnaraamat, eesti keele õpikod ja harjotustikod kõigile Eesti kooli õppeaastaile, nn. Kirjanduse raamat (umbes 350 lk.), yldine ajalugu neljas köites, ladinakeele õpik, hulk tõlkeid, pääleselle mõnede keelte äraõppimine (läti-, rootsi-, araabia-, poola-).

*

Ma imestan ikka, kuidas meie eestikeele õpetajad on yldiselt nii väheste vaimsete huvidega. Nad sooritavad kuidagi oma õpetajaylesanded – tundide andmise, heftide parandamise; mõned loevadki vähe. Tunnen rea õpetajaid (just mu omad endised õpilased Vahi, Noot, Peters, ka Klauren), kes oma vabal ajal ei tee muud kui löövad aega surnuks või annavad eratunde kõrvalteenistusena. Ei mingeid vaimseid huve ega harrastusi. Mängivad bridži või pummeldavad. Ometi peaks õpetajail olema ka mõni vaimne harrastus, millega tegotsetakse huvi ja lõbu pärast, ilma teenistusliko sihita. See huvitegevus peaks olema ka rahvus-kultuuriliselt kasulik.

Eesti kirjanduslike teoste sõnavara sedeldamine kartoteegiks

Selleks võiks eestikeele õpetajaile olla – olen seda juba aastate eest mõtelnud – eriti mingi leksikaalne töö: mingist raamatust sääl esinevi sõnade ja fraseologismide või ka muude keelendite välja kirjotamine ja kartoteegi tegemine. Seda võiks teha mingist yksikost teosest või kogu kirjaniko toodangost või mingi ajalehe aastakäigust. Nii võiks keegi õpetaja võtta leksikaalsele läbitöötamisele Piibli ja teha sellest eri sõnastiko. See oleks otse terve elutöö 20 aasta kestel. See annaks rahuldust. See hakkaks huvitama. See teeks elu huvitavamaks. Kui see töö lõpule on jõudnud, teeb koostaja sellest kokkuvõtte brošyyri või pikema artikli kujol, mis kuskil ilmuks. Kartoteek läheks pärast kuhugi arhhiivi, kus uurijad saavad seda kasutada. Nii võiks sellase uurimuse teha ka kirjotustest no O. W. Masing, Kreutzwald, Jannsen, Koidula, C. R. Jakobson, J. Hurt, J. Pärn, Bornhöhe, A. Paal, A. Grenzstein, Juhan Liiv, Eduard Vilde, Peterson-Särgava jne., kuni uusima ajani ka paljodest tõlketeostest. Siis koguneks meil suurepärane sõnavara-arhhiiv, ja meie kirjakeele arenemiskäigu uurimine oleks pärast kerge rikkalike valmis materjaalide põhjal.

Kartoteegi lehed võiksid olla kahekordsed, s.o. kahes eksemplaaris: yks läheks yldkartoteeki, teine erikartoteeki, mis sisaldab ainult teatava kirjaniko toodango sõnad. Võiks teha koguni kolmandagi, jättes selle eneselle isikliko uurimise materjaaliks, kuna teised kaks saadetaks mingi keeleteadusliko asutuse arhhiivi. See töö peaks olema rahulik, mugav, ruttamato. Aega kyllalt. Tehakse, kui on sellekohane värske meeleolu ja tahtmine, aga siiski järjekindlasti, ilma suuremi vaheagadeta, ohverdades selleks nädalas 5–6 tundi. Kymne aasta jooksul moodustaks see juba kokku 2500 tundi.

Sel kombel tuleks sõnavaraliselt, ja osalt ka muude keelendite suhtes, karto-tekiseerida mitte ainolt ilukirjanduslikod raamatud, vaid ka õpetlikod, teaduslikod ja nn tarbeteosed, ka vaimulik kirjandus, samoti perioodilised väljaanded – ajakirjad ja ajalehed. Veel 19. sajandi lõpuni, vahest koguni iseseisvuse alguseni oleks see töö täies ulatuses, või peago täies ulatuses läbiviidav, säältpääle aga tuleks teha teatav valik hästi läbikaalot põhimõtete ja kava järele.

19. sajandilt tuleksid läbitöötamisele pei kõik kooli- ja muud õpetlikod raamatud, nende seas aastate 1852 ja 1862 vahel pastor Schwarzi algatusel [M. Kampmaa sõnad („Eesti kirjandusloo peajooned” II, 1913, lk 59)] ilmund „Koli-ramatud”, mis viimased oleks väga huvitav leksikaalselt ja yldse keeleliselt läbi uurida.

Kirjakeele sõnavara kartotekiseerimist alustetigi kyll iseseisvuse ajal Tarto ylikooli juures, aga seda tööd lasti teha selleks mitte kyllalt pädevain yliõpilasin ja ysna hõredasti. Nende tööd oli ka võimato korralikolt kontrollida. Põhimõtteid ja instruktsioone ei töötet kyllalt detailselt välja. Seetõtto on sel kartoteegil vaid relatiivne väärtus. Õige kartoteegi saamiseks tuleb kõik see kirjandus uuesti läbi töötada hoopis tihedama nõuestiko järele.

See kõik on suur yldkava. Selle teostamist peaks õhutetama, juhitama ja koordineeritama sellekohasen eriasutusen. Emakeele Selts on seda asja ajand loiusti ja pääliskaudselt. Praego on selle tegevuski soigus. Vaheajal aga võiksid seda yksikisikod teha omal algatusel ja omaks eralõbuks yksikote kirjanike või väljaannete kallal.

Endesymboolid

Juba kauemat aega on mul viisiks teatavaid symboole yles sääda. Kui see või teine väike asi teostub, või ma selle teostan, siis teostub ka suur asi – nõnda kujotlen. See ei ole ebausk. See on mu väike mystitsism. See on tõesti sageli täide läind. Yteldakse, et usk mägesid tõstab.

Sõja kohta. H. Moora kartused Saksa võido puhul

Eile kohtasin Nõmmel yht endist algkooliõpetajat, vanem mees. Rääkisime sõjast, ja kui ma väljendasin, et sakslaste suurrynnak ikka veel ei alga, ytles ta, et see ongi juba aland Kert i ja Harkovi operatsioonidega. Venelased tahtnud iga hinna eest Harkovi juures läbi murda takistamaks sakslasi kasutamast Ukrainat tööstus- ja põllomaana, kuid sakslased olid sinna koondand määratumad jõud. Ja nõnda antigi sääl venelasile hoop.

Helmi Kallas, 32-aastane, mu naise kooliõde Tarto tytarlaste gymnaasiumist, arukas preili, kes loeb lehte ja jälgib syndmusi, aga ytles, et suurrynnak pole siiski veel aland. Millal see siis algab.

*

Reede 12. juuni 1942

Täna olin koos härra H. Mooraga – ylikoolist Saksa ajal vallandet arhheoloogia professor. Tema on väga pessimistlik Eesti tuleviko suhtes, kui Saksamaa võidab. Siis sakslased pyyavad Baltikumi saksastada, ja seda kõige rafineeritumalt. Ainos lootus olevat inglaste võit. Arvas siiski, et see võit saab olema „noatera päält”.

Huvitav on märkida, et minu juures kordub nyyd see, mis oli Esimese maailmasõja ajal. Ma olin kange germanofiil ja ihkasin Saksamaa võito niikaua kui sakslased veel ei olnud Eestis. Niipea aga kui algas Saksa okupatisoon, jahtus see mu Saksa-vaimustus ja mul polnud suuremat kahjo, kui Saksamaa võideti ja Saksa võimod ning väed pidid siit lahkuma. Ka praego on mu germanofiilia suuresti vähenemas.

*

Laupäev 13. juuni 1942

Mõne päeva eest võtsin esile Eduard Wilde noorepõlve-uudisjutu „Salasidemed” (ilmund a. 1880). See oli yks mu lemmikraamatuid gymnaasiumis-käimise lõpp-aastail. Ma hakkasin seda koguni tõlkima saksakeele. Tõlkisin peago lõpuni. Tõlge peaks kuskil meie Kuresaare-maja pööningol olema.

E. Wilde „Salasidemed”. Jyriöö mässu jutustused

”Salasidemed” on suurepärane armastuslugu. Eesti soost mõisaametniko tytar Lonni armub pööraselt, hullumeelselt yhesse kihelkonna-koolmeistrisse, kes on ineto, jõre, ebaseltskondlik, aga suurte vaimsete huvidega: tal käib prantsuskeelne populaarteaduslik ajakiri, ta loeb Schopenhauerit, luuletab, mängib mõjuvalt viiulit, on suur pessimist. Sellast armastusjutustust pole ma ei enne ega pärast lugend. Sääl on ka veel ärkamisaja miljööd ja õhkkonda, – väga armast ja meeldivat. Keelelt on teos kyll ysna vigane, aga hästi jutustet. Kompositsioon on suurepärane. Eile tuli mul idee see jutustus ymber kirjotada uuenduslikos keeles ja siis lasta raamatuks köita, mis siis ka läheks mu ideaalkappi teiste uuenduslikos keeles käsikirjaliste raamatute hulka. Aga nang see on liig lyhike – esimeses trykis ainolt 79 lehekylge –, siis et raamat oleks vähemalt 250 lehekylge, peaksin sellele lisama paar-kolm teist Wilde juttu, ja just ta noorepõlve põnevusjuttude hulgast.

Yhtlasi naasis siis mulle uuel elavusel soov käsikirjaliste raamatuina ymber kirjotada – ikka uuenduslikos keeles ning kommentaari ja sõnastikoga – kaks isamaalise tendentsiga ajaloolisi jutustusi sisaldavat raamatut, nimelt: I köide, mis sisaldab E. Bornhöhe „Tasuja” ja J. Järve „Karoluse”; II köide: A. Saali „Hilda”. Neile peaksin skitseerima ka illustratsioonid. Igatahes jätan selleks vastavais kohtades tyhjad lehekyljed. Nende kahe raamatu redigeerimise idee tuli mulle juba Tartos, vist aastal 1932. Helmi Kallas kirjotas siis „Hilda” ymber 20. aastail ilmund teisest trykist, milles olin teind oma parandused. Eile õhtol otsisin seda „Hilda” käsikirja, aga ei leidnud.

Kui need raamatud mul ykskord köidetuina valmis on, siis saan neid lugema suurel naudingol aeg-ajalt – kodus, kohvikos, yksildasil jalotuskäikudel suvel looduses. Kannan siis yht köidet oma ilusas uues kollakaspruunist nahast väikses portfellis, mis veel 1941. aasta suvel yndis lasta teha.

Turgenevi tõlkekogulmate valmimine.

„Tarkus ja saatus”. Brošyyr no-genitiiviga

Teisipäev 16. juuni 1942

Täna lõpetasin Turgenevi teise valimikkogulma ymberkirjotamise. Nyyd on mul Turgenevi novellide tõlketekstid raamatukujoliselt valmis. Yylib vaid veel yle lugeda, parandusi teha, puuduvad sõnad välmida, lisad kirjotada, s.o. elulood, kommentaarmärkused, keeleline seletus ja sõnastik kummalegi köitele ja siis köita lasta. Tahan käia juba maad kuulamas yhe köitja juures, kes elab Nõmmel (hr. Armolik) ja kes mulle siin köitis 3 eksemplaari Bourget (buržee) „Julma mõistatust”. Lisade kirjotamine võtab ka kyll hulga aega – vähimalt kolm kuud.

*

Kesknädal 17. juuni 1942

Juba talvel tekkis mul igatsus lugeda Maeterlincki raamatut „La sagesse et la destinée” – kogulm elutarkuslikke aforisme. See on ilmund ka eestikeelses tõlkes päälkirjaga „Tarkus ja saatus”, muidogi rõivakeeles. Originaali ei saand ma kuskilt. Tallinnas ei ole vist kellelgi. Tellida ei saa praego. Selle raamatu tahaksin uuesti tõlkida – uuenduslikos keeles, ja see tõlge läheks mu lemmikraamatute hulka ja mu tulevasse sellekohasesse kappi ilusasti köidetuna. Maeterlincki vaim on jaunis ja mõjub rahustavalt; see paneb syvenema siseelusse, moraalseisse kysimussi, hinge ilu probleemidesse.

*

Tahan ykskord leida ka yhe huvitava populaarteadusliko raamatu, umbes 100-kuni 160-lehekyljelise, mille tõlgiksin tarvitades selles rohkesti ka no-genitiivi. Seda lugedes harjuksid lugejad no-ga ja veenduksid selle kasulikkuses.

*

Eestlaste vähene rahvuslus ja vaimne pääliskaudsus ilmneb ka nende koduste raamatukogude puudulikkuses. Korralikos eesti haritlase ja koguni liht-eestlase isiklikos raamatukogus – kapis, riiulil – peaksid tingimata olema järgmised raamatud:

Põhiraamatute list, ka noorsoole

Eestikeelne Piibel.

Kiriko-lauluraaamat (yhes lisadega, nagu väike katekismus jne.)

Eesti õigekeelsus-sõnaraamat (yhes grammatilise lisaga).

Väike Eesti entsyklopeedia (yhes köites).

Lyhike Eesti ajalugu.

Valimik Eesti lyyrikat.

Valimik Eesti rahvalaule.

Kreutzwaldi „Kalevipoeg”1

[Esialgses käsikirjas oli pääle nende veel Koidula luuletuste kogulm ja Ed. Wilde romaan „Mahtra sõda”, aga selles ymberkirjotet redigeeringos on need kui vähem tähtsad välja jäetud. Selle väljajätmise põhjendused leiduvad eespool. Siin lisatud on „Väike Eesti entsyklopeedia”.]

Kui proosailukirjandusest midagi lisada, siis võiks kysimusse tulla ainolt valimik Juhani Aho „Laaste” (kaks köidet).

Kahjoks aga on vist kyll 99,99% eestlasi, kel ei ole loeteld raamatuid.

Eesti iseseisvuse ajal ei taibatud neid põhiraamatuid välja anda hästi kättesaadaval kujol. Aga kõiksugu prahti ja rämpsu ilmus siis kyll väga paljo. Ei olnud intelligentset haridusjuhti ja -juhtkonda.

*

Lastega perekondades peaksid eelmiste raamatute lisaks olema veel järgmised:

Uus lugemik (mis minun on mõeldud entsyklopeedilisena, progressiivsena ja mitmeköitelisena). Piiblilugude raamat.

Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistised jutud”. Valimik muid muinasjutte.

Valimik vennad Grimmide muinasjutte eestikeelses tõlkes. Suur valimik Araabia „Tuhande ja yhe öö” muinasjutte. ”Kilplased” (Kreutzwaldi tõlkes). ”Reinuvader Rebane” (Kreutzwaldi tõlkes).

Kõik need ja vahepeal nimetet raamatud peavad olema keeleliselt hästi redigeeritud ja sõnavaraliselt uueaegsed, aga mitte muukveskilises rõivakeeles, vaid vähemalt ilma selle keele halbusteta.

Eestlaste käitumine sõja ajal.

Rõivistlik sõnaraamat

Pühapäev 5. juuli 1942

Olen mõtelnud: Nõukogude „baaside” ajal Eesti inimesed muudkui naersid lõbosasti venelaste nõmeduse ja harimattuse yle; jutusteti yksteise võido kõigest sellest ja naerdi venelaste mahajäämust ja miividust. Osutui aga, et eestlased ise olid veel miivimad ja rumalamad, kes ei osanud aimatagi, milline hirmus aeg meid varsti yllatab ja milline kohutav saatus paljodelle neist anekdootide jutustajaist ja naerjaist varsti osaks saab – arreteerimine, mahalaskmine, kyyditamine. Sellega andsid eestlased enestest veel halvema atestatsiooni: nad dokumenteerisid oma päälis-kaudsust, ykskõiksust ja vaimset madalust. Muud neil polnud sel õnnetustimedal ajal rääkida kui anekdoote, et aga naerda saaks. Nyyd paljod naergo edasi – Siberis!

*

Muugi sõnaraamatut võõrsõnade pärast läbi lugedes tutvusin selles nii mõnegi uue rõivismi ja keelelise halbusega. Neid on sääl ysna rohkesti. Muuk oli täiesti rõivakeele mees. Tema oleks võind vasto hakata sellele voolule, ka minuga läbi rääkida. Aga ta oli põhiolemuselt ikkagi väike mees, reeglipapa, veskiliko köster-koolmeistri tyyp keele alal. See on saatuse sõrm: teda tabas karistus.

Sõjast

Kesknädal 29. juuli 1942

Praego on sõja suhtes väga põnev aeg ja läheb yha põnevamaks. Donni alamjooksu ymber möllavad kõige ägedamad lahingod sakslaste ja venelaste vahel. Pikkamisi, aga järjekindlalt nihkuvad sakslased edasi ja on mõnes kohas juba yle jõe läind. Osa Saksa väge suundub Kaukaasia poole, teine liigub Stalingradi (Tsariitsõni) suunas, mis on Donnist 50 km kaugusel sääl, kus Volga ja Donni vahe on kõige väiksem. Venelased pyyavad meeleheitlikolt sakslasi tagasi hoida ja Stalingradi kaitsta. Stalingrad olevat ka bolševismi ajaloos suure tähtsusega, sellepärast selle langemine oleks otse symboolne bolševismile. Seetõtto kujoneb nyyd võitlus kõige intensiivsemaks ja verisemaks. Kui sakslased Volgani jõuavad ja Stalingradi vallotavad, siis on see hirmus löök bolševikele. Kui venelasil ynneb nad sellest tagasi hoida ja edasijõudmine tõkestada, siis see on peago samasugune löök sakslasile. Seepärast mõlemad pooled võitlevad nyyd elu ja surma pääle kogu oma olemasolu eest. Minule tundub, et kui sakslased Volgani jõuavad, vallotades yhtlasi Tsariitsõni ja sinna pysima jäädes ja ka Kaukaasiasse edasi tungides, siis on enamlasile sõda nii hästi kui kaotet. Kui sakslasil võrdlemisi lyhikese ajaga yndis vallotada nii tugev kindlus kui Sevastoopol ja nii tugevasti kindlustet linn kui Rostov, siis ei peaks neil võimato olema vallotada ka Stalingrad, sest see ei või ju olla tugevamin kindlustet kui Sevastoopol, ainolt Vene väge võib sääl olla kymme korda rohkem. Aga eks sakslased võta sääl kõik oma jõu ja osavuse kokku, milleks nad yldse võimelised. See saab seega nende poolt olema ylim jõupingotus. Seepärast on äärmiselt põnev ära oodata, mida lähim nädal või nädalad toovad. Võib-olla kestab veel terve kuu, enne kui sakslased saavutavad selle oma eesmärgi, sest arvatavasti koondavad venelased sinna kohutavad inim- ja relvajõud. Säärast võitlust ei ole veel maailm näind. Tahan sakslaste suhtes loota, et neil on yha edasi kaugelt suurem ylekaal õhujõudude poolest, ja see peaks osutuma otsustavaks. Teiseks on neil ka parem sõjaväeline oskus, väljakoolitus, intelligents, täpsus, kohusetunne. Kõik need asjaolud kokku peaksid neile andma lõppude lõpuks võido. Kui Stalingrad saab olema vallotet, ja Volga läbi lõigatud ja sakslased Kaukaasias sees, siis see saab Venele olema parandamatomaks moraalseks hoobiks, millest nad enam ei toibu. Lootusettus, uso kaotus võidosse võtab siis maad, suur närvlikkus või juhm noobumus, mõnedel jälle metsik rabelemine

Endesymboolid

Uson mõnikord teatavaisse symboolidesse. Möödund aasta suvel tegin endale vastalt lauakalendrit. Katsosin nii paljo ette teha kui jõudsin. Juuli lõpul olin jõudnud kuni augusti lõpuni. 1. septembri lehte tehes läksid mul selle uue kuu esimesed aaped kogemata väärasti. Seda sain kõige kergemin parandada tegemaga antiikva aaped ymber fraktuurseiks. Ja säältpääle hakkasingi kalendri teksti kirjotama fraktuurkirjaga kuni aasta lõpuni. Suvel juulis oodati äärmise põnevuse ja igatsusega Saksa vägede jõudmist Tallinna meid päästma bolševike võimo alt. Arvati, et nyyd mõne päeva pärast, nädala pärast hiljemin saabuvad. Aga ikka ei saabund. Mina nägin selles Gooti kirjas teatavat ennust, nimelt et 1. septembril sakslased saavad olema siin. Ja see ennus osutui peago täpselt õigeks: ainolt paar päeva varemin jõudsid sakslased Nõmmele ja Tallinna.

Tänavo 10. veebruaril kirjotasin oma päevikosse: Eilsest pääle kujones mul mõte, et Venemaal võib varsti – vähimalt kevadel või suvel – puhkeda sõjaväeline õst bolševistliku korra vasto. Ja imelik pähepist: asetasin selle mõtte täitmise yhendusse oma Turgenevi tõlkekogulmate valmissaamisega käsikirjas. Hiljemin pikendasin seda tähtaega kuni novembri lõpuni, kuigi veel 8. märtsil kirjotasin oma päevikosse: Yha enam uson, et Venemaal (enne septembri lõppu a. 1942) puhkeb revolutsioon. [Need lootused ja ennustused sõja käigu suhtes ei täitunud kyll mitte. Aga ma ei saand ka Turgenevi tõlkekogulmaid määrat ajaks määrat kujol valmis, sest kummaski on tänase päevani jäänd loomata kindel arv uusi tyvisõno, mis nende kogulmate jaoks olin otsustand luua. Ainolt osa kyses-olevi sõnade loomine on mul seni ynnud. Neist ainolt kaks – nirn ja mork – tunduvad mulle praego täiesti võstetavaina. Muudest on igayks enam või vähem kysitav. Mõni neist võib siiski harjumuse teel meeldivamaks saada.].

Hakkasin tõepoolest uskoma, et seegi ennustus teostub, ja seepärast olen seda ennustand mõnele oma tuttavalle. Kõik on selle vasto, kõik väidavad, et praegose terrori juures ei või sääl tekkida mingit revolutsiooni. Aga ei ole tähtiski revolutsioon. Synnib lagonemine, ummik, anarhhia, segadus. Siis on bolševistlik režiim läbi.

Uusi tyvisõno Turgenevi tõlkeile

Olen otsustanud mõlemad Turgenevi novellikogulmad köidetuina endale kingituseks esitada oma synnipäevaks 8. detsembril. Mõlemad kogulmad on mul juba enam kui kuu aja eest tõlgitud. Varsti lõpetan esimese kogulma lisad (kommentaar, sõnastik jm.). Teise omad saan loodetavasti oktoobri lõpuks valmis. Kuu ajaga peab ikka jõudma ära köita ja ma olen endale võtnud selle mõtte, et niipea kui need mul juba köitmatagi kujol on valmis, on Venemaal midagi lahti. Muidogi ei ole nende raamatute valmimise ja sõjasyndmuste vahel mingit kausaalset sident. Ometi olen endale pähe võtnud, et need syndmuste read jooksevad paralleelselt. Ja imelik: need ongi seni jooksnud. Kui huvitav, kui need tõesti yhte satuvad, s.o. kui yhes nende raamatute valmimisega on Venemaal olukord sõjasyndmuste tagajärjel tõesti ykskord lagunemiseni jõudnud. Muidogi on selle eod juba praego arenemas latentselt, aga esilepuhkemine võib syndida lyhikes ajas, eruptiivselt. Ja see idee kihotab mind praego yha suurema innoga jätkama Turgenevi kogulmate tööd. Olen mõtelnud, et suured syndmused arenevad ja toimuvad oma paratamattusega, mis on tingitud jõudude ja olukordade suhteist, ning kujonevad sellaseiks, nagu nad ykskord tulevikos on, ja minu väike tegevus ja idee paratamata seirab seda suurt syndmuste rida. Mingi alateadliko tajumusega olen selle paralleelsuses nagu veendund.

*

Pühapäev 30. august 1942

Reedel 28. augustil sain Turgenevi novellivalimiko esimese kogulmaga niikaugele, et käsikirja võib köita anda. Raamatus võib siis veel teha mõnesid parandusi ja täita lyngad, mildi pole paljo. Ennekõike tuleb sõnaliste lynkade täitmiseks luua umbes tosin uusi tyvisõno. Huvitav, et just lemmiktõlked on mind pannud looma uusi sõno. Nii olen loond uusi tyvisõno Aho, Bourget’, eriti aga Poe teoste tõlgete jaoks. Poe „Pym’i loos” on kymmekond esmakordselt tarvitet uut tyvisõna. Turgenevi teise tõlkekogulma jaoks tuleb mul neid luua koguni 24. See ei ole kerge.

Aga kui see töö tõsiselt käsile võtta ja selleks kyllaldaselt aega ning jõudu kulutada, siis ikka viimaks ynneb luua. Juba nyyd olen Turgenevi tõlgete jaoks loond umbes pool tosinat uusi sõno, mildi pean tarvituskõlbulisiks. Need on: oipuma – vaste vene sõnale opomnitsa, nirn [nirna] – silmatera (vene zrat ok), rannis [ranni] – (vene predannõi, prants. dévoué, saksa zugetan); vyltma [vyldan] – yle võtma; nalduma [naldun] – kõrvale kalduma; mork [morga] – pimedus, pimedik (vene mrak, prants. ténèbres, saksa Finsternis). [Ilmunud väljaandes (a. 1936) päälkirjaga „Arthur Gordon Pym’i lugu”, mis on Poe originaali oma. Eesti Kirjanduse Seltsi juhatus ei nõustund võstma minun muudet päälkirja, mis oli meeleolulisem ja paremin väljendab raamatu yldmuljet. Muutuse idee sain Soome tõlkest, kus oli sellane päälkiri.]

Kui nii suure hulga uute sõnade loomine nende tõlgete jaoks mul ynneb, siis need raamatud, kui ilmuvad, saavad evima suure keelelise, seega rahvuskultuurilise väärtuse.

*

Esmaspäev 31. august 1942

Siis mul saab ka täis ammo taoteld arv – 200 – häid tyvisõno, minde saavutamise olen juba nelja aasta eest säädnud eneselle eesmärgiks. Olen mõtelnud, et kui mul ynneb luua 200 tõesti head uut sõna, mida ma ise kindlasti juuvin ja kõlblikeks pean, siis olen suure töö ära teind ja võin rahul olla.

Õigupoolest vajaks eestikeel sellaseid uusi sõno veel rohkem. Veel edasist sada sõna otstarbekas valikos (yldkeelele kasulikod sõnad), ja eesti kirjakeel oleks korraga põrpivalt rikkam kui isegi see, mis esineb mu viimase viie aasta kestel ilmund või trykivalmis saanud tõlkeis, nagu Poe „Ookeani saladus” ja „Novellid” I, Aho „Laastud” II, Bourget’ „Julm mõistatus” ja Turgenevi novellivalimikod I ja II. Veel kohutavam oleks see vahe, kui uute tyvisõnade hulk tõuseks viiesajani.

Sõnade kunstlik loomine ja suhtumine sellele.

Vale tublist Eesti talopojast.

Väärnähtus Saksa mõtteviisis

Teisipäev 1. september 1942

Uute tyvisõnade kunstlik loomine elavais keelis on uus idee ja menetelu, ja ma olin sellest nagu ekstaasis siis kui see mulle tuli ja kogu ulatuses selgus (aasta 1914 kevadtalvel). Kirjotasin sellest järgnevail aastail raamatu, mille sain avaldatuks alles aastal 1924. Lootsin, et see võstetakse huviga, et see põrbib, et see leiab tunnustust, et see avaldab mõju jne. Aga ei midagi sellesarnast. See vaigiti surnuks. Sellest ei kirjotand keegi. Uute sõnade loomist pyyti koguni kõigiti diskrediteerida. Isegi keeleuuenduse „pooldajad”, nagu professor J. Mägiste, pyydis selle uudust ja julgust vähendada. Ei tajutud põrmugi, milliseid suuri ja enneolematomaid võimalusi see estikeele arenemisele annab. Ka see ei aidand, et yle 30 kunstlikolt loodud sõna on ametlikolt vasto võetud ja ligi 20 on yldiselt tarvitusel ja et eestikeel on seeläbi rikastund paljode väärtuslike ning tähtsate sõnadega ja ta kultuuriline väärtus on tõusnud. Sellane neenimine on tõesti põrpiv. See nähtavasti johtub jällegi Eesti yldisest pääliskaudsusest ja eraldi huvipuudusest eestikeele vasto.

Teised keelemehed, nagu Saareste ja Veski, suhtuvad uute sõnade loomise ideele kadeduse pärast neenivalt.

*

Jutt tublist ja tervest Eesti talopojast on suur liialdus, pidokõne fraas. Talopoeg on kõlbeliselt veel madalam kui haritlased yldiselt. Talopoeg on jõhker. Suur osa talopoegi on jõhkrad, toored, petised, äärmiselt materialistlikod. Kõige parem on meil siiski haritlaste kiht – gymnaasiumiõpetajad, koolidirektorid, pastorid, ylikooli õppejõud, kõrgemad ja keskmised ametnikod, arstid, vähem siiski juristid, veel vähem ajakirjanikod, kirjanikod ja kunstnikod. Muidogi erandeid esineb yhes ja teises suunas.

*

Lugesin eile ja täna O. Spengleri kuulsat raamatut „Der Untergang des Abendlandes” (esimene osa). Eht Saksa teos: raskepäraselt ja abstraktselt kirjotet, ylifilosoofiliselt. Olin pettund. Mul oli sellest hoopis teine kujotelm: et see on nii-ytelda realistlikolt kirjotet, seejuures suure ajaloolise eruditsiooniga, rohke argumentatsioonimaterjaaliga, arvode ja daatumeiga.

Saksa stiili nänt. Tahtejõu nõrkus. Mu ideefanatism

Sakslasil näib yldse olevat kaks defekti: kuhjat eruditsioon ja metafyysikasse kalduv abstraktsus. Prantslane oleks sama teema yle hoopis teisiti kirjotand. Ka Skandinaavia autorid on yldiselt selgema, korrektsema käsitlusviisi ja stiiliga. Spengleri stiil ise on raske, kompositsioon ka halb: hyppab yhelt mõttelt teisele; lehekyljed kihavad läbisegi heterokliitseist abstraktsustest. See on raamat autorille eneselle, mitte publikolle. Ainolt arvostusevõimetu publik võib säärase raamatu ees tunda aukartust.

*

Mu suurimaks puuduseks on tahtejõu nõrkus. Kui see oleks mul tugevam, siis mu saatus olnuks teine. Oleksin siis avaldand paljo rohkem raamatuid, loond rohkem uusi sõno, oleksin nyyd ammo mitme täiskasvand inimese isa, oleksin professor, majaomanik, jõukas mees. Siis oleksin asutand suure liikmeskonnaga keeleuuendus-yhingo, mil oleks oma pidevalt ilmuv ajakiri. Igatahes siis oleksin paljo rohkem läbi viind keeleuuendust. Siis ma ei oleks lasknud niipaljo aega kasutomalt kaotsi minna.

Ma ei taha paljo teha kohusetundlikko tööd, tööd teatavaks tähtajaks. Ma tahan tegotseda oma lemmiktöödega, mindeks mul pole mingit välist kohustust. Energiline ja visa olen vaid siis ja sääl, kus mul on tagantkihutajaks mingi idee. Sellane idee kihotas mind 37. aasta suvel kirjotama „Eesti õigekeelsuse õpiko ja grammatika”. Idee sunnib mind ka Turgenevit tõlkima ja valmis tegema kaks ta novellide tõlkekogulmat.

*

Olen ka ideefanaatik. Mul on keeleuuenduse ja selle teostamise fanatism. Kui mul võim oleks, paneksin selle jäälimata kehtima ja viiksin läbi. Edaspidi kirjotan sellest pikemalt. Seepärast saan ka psyhholoogiliselt aru enamlaste fanatismist. Nad tahavad oma lemmikidee – „proletariaadi” s.o. parteituusade diktatuuri ja eriti kapitalistliko korra ning jõukate hävitamise – teostada iga hinna eest ja selle uue korra kogu maailmale pääle sundida, ilma kysimata, kas maailm seda tahab või ei.

Klassidistsipliinist

Klassidistsipliini kysimusele koolides on meil vähe rõhku pandud. See jäetakse täiesti õpetaja enese hooleks. Siin ei toeta õpetajat keegi. Ei kooli direktor, ei haridusministeerium ole sellest huvitet. Kui õpetaja enese isikost ei hoova distsipliini pidevat vaimu, on õpetaja täiesti kaitseto. Kui väga halvasti läheb, peab ta õpetajakutsest täiesti loobuma. Õpilased on julmad ja armoheitmatomad. Nad tunnustavad ainolt võimo. Kui nad märkavad, et õpetajal seda ei ole, lähevad nad varsti ylekäte.

Ka minul on mõnes klassis olnud distsipliiniga raskusi, kuigi suuremaid ekstsesse pole olnud. Igatahes jutuajamise vasto tuli mul võidelda. Heas klassitunnis ei tohi olla õpilaste omavahelist jutuajamist. Kui seda on, siis ei ole distsipliini. Õpilasil peab olema teatav aukartuse tunne õpetaja ees, siis jutuajamist ei tule.

Kui õpetaja isik kyll ei sisenda seda aukartuse tunnet, aga ta siiski hästi õpetab, teadmisi annab ja nõuab, siis ei või distsipliin kunagi päris halvaks minna, kuigi klassis pole kyll mitte vaikne. Tunne hästi oma ainet, ole ise sellest huvitet, valmista tunnid hästi ette, anna õpilasile tööd, ole parajal mõõdul nõudlik, mõtle yhtelugu oma metoodika täielikostamisele ja täielikosta seda, katso õpetamine viia teatava kunstini, – paranda kodused ylesanded hoolikalt ja vii need võimalikolt pea tagasi, – naudi ise oma head tundi, karda tunni lõppu kuulutava kella kõlistamist, – ja sa näed, et distsipliin paraneb. Sa ei tohi ka enesest anda Blösse’t. Sa pead igati hoiduma end naeruvääristamast, teatavaid oma nõrkusi näitamast. Hoidu ka laskumast liig koduseks õpilastega. Ole asjalik, pysi oma õppeaine juures. Ole väga tagasihoidlik rääkimast kõrvalisist asjost. Kui tahad hästi õpetada ja tulemusi saavutada, siis sul on ikka liig vähe tunde ja liig lyhikesed tunnid. Iga minut on siis kallis. Kõrvalisteks juttudeks ei raatsi siis kuidagi aega raisata.

Omad peirimused. Kujotelm distsipliinita õpetajast

Oma õpetajategevuses olen kahjoks ka mina – sest et mul siis sellekohane ylevaade ja teadlikkus puudus – kyllalt aega raisand kõrvalisiks asjoks klassis, eriti lasknud ette lugeda sellast, mis polnud mitte nii seoses õppeainega. Kui nyyd oleksin õpetaja, ei teeks ma seda mitte. Ainolt keeleuuenduse heaks teeksin ma mõnikord lyhikesi viiteid, ja sedagi tagasihoidlikolt. Sest õpilased võtavad õpetaja vaimustust mõnest kysimusest ka kui teatavat nõrkust. Ainolt klassikursuse lõpul ja – tähtis eeltingimus – kui õpilaste poolehoid on täiesti võidetud, räägiksin mõnikord ka keeleuuendusest. Igatahes ei teeks ma nyyd enam neid vigo, mida paarikymne aasta eest kaatsin. Seda märkan ma ka õhtogymnaasiumis, kus olen nyyd juba kolm aastat õpetand.

Kui mõnel õpetajal läheb distsipliin täiesti käest ära, siis ta on syydi selles, et ta omaenese juures ei paranda seda, mida ta oleks võimeline parandama: hea õpetamine, tundide hea ettevalmistamine, teadmiste andmine. Kui ta seda ei tee, siis see on ta tathtejõu ja intelligentsi puudus, või ka see, et teda ta aine ja õpetamine ei huvita.

Distsipliini ja selle saavutamisviiside yle peaks otse mingi raamat kirjotetama.

*

Olen juba aastate eest kujotelnud juhtumit, kus yks korralik, aga tagasihoidlik õpetaja kannatab distsipliini puuduse all oma klassitundides. Ta on täpne ja kohusetruu oma töös, aga malbe ja tagasihoidlik oma esinemises, natuke melanhoolne tyyp. Õpilased kuritarvitavad neid ta omadusi (on juhtund ka sellane klass) ja lähevad tema tundides ylekäte. Ja kui õpilased kord näevad, et karistamata võib endale lubada distsipliini rikkomist või ebaaupaklikkust õpetaja suhtes, siis teevad nad seda korduvalt, selles yha kaugemale minnes. Ja malbe isik ei saa end maksma panna. Ei aita mingisugune kaebamine ylemusele: ylemus ei aita tõhosasti, ja asi läheb pärast kaebamist veel halvemaks. Ainolt see aitaks, kui sellasel korral õpilaste suhtes toimitaks halastamatoma rangusega. Seda aga ei tehta. Malbe ja tagasihoidliko õpetaja heaks õpilaste vasto suuremat rangust ei tarviteta, seda tarvitetakse ainolt tugeva, julge iseloomuga õpetaja heaks, kui selle juures õpilased peaksid korraga mingi häbemattusega hakkama saama. Seepärast olen kujotelnud, et sellele malbele õpetajale (kes muide on jaunis hing ja väärib abi) tuleks appi võimas ja salapärane sõber, kelle taga on kasvõi mingi salapärane organisatsioon, ja neimaks õpilaste kallal õpetajale tehtud ylekohtud. Kannatada saaksid siis peago kõik õpilased, ka vähem „koerad”, ja seda selle eest, et nad on lasknud distsipliini rikkomist syndida, on passiivselt päält vaadand, on koguni kaasa naernud õpetaja kimbatuse yle. Nii on Vene yhiskonna enamlaste-aegseis kannatusis syydi ka need kodanikod, kes kyll enamlaste kihutustööle vasto ei hõisand, vaid seda passiivselt päält vaatasid ega organiseerind vastopanu.

Olen sellasest koolijuhtumist endale fantaseerind terve romaani, mille episoode olen varieerind aeg-ajalt või lisadetailidega täiendand. Edaspidi tahan selle fantaasia pikemalt esitada ja fikseerida selles päivikos. Niipaljo ytlen siinkohal veel, et selles juhtumis karistada saavad mitte ainolt õpilased, vaid ka direktor ja mõned õpetajad oma passiivsuse, koguni komplatsentsuse eest.

Olen otsuselle jõudnud: õpilased oma yldsuses ei vääri mingit halastust: nad on laisad, ebakohusetruud, jõhkrad, kergemeelsed, vähe intelligentsed, vähe korralikod jne. Õpilasi koolis tuleb pidada tubli rõho all (nagu yldse massi), muido lähevad ylekäte.

Teooria ja tegelikkus: kooliarstid, õppekavad jne.

Kesknädal 2. september 1942

Arstid, arhhitektid, lauljad, viiulimängijad, klaverimängijad...

Koolihygieeni suhtes on arstide kommisjonid piinlikkuseni nõudlikod: ei luba õpperaamatuis natukegi peenemat kirja, ei meeldi vahe- ja alamärkusteski, ei luba natuke suuremat raamatu kausta, vaid see peab nyyd väike olema.

Tegelikod kooliarstid on aga sageli vähe nõudlikod, nad lasevad kõiksugu haigused, haiglased kalduvused ja ebahygieenilised olud kergesti läbi. Seega teoorias liialdet nõudlikkus, tegelikkuses lubamato lodevus.

Nõnda oldi Eesti Vabariigi ajal ka õppeainete suhtes: teoreetiliselt (õppekavades) suured ja suuresõnalised nõuded, aga tegelikolt nõrk nõudlikkus, suur läbi sõrmede vaatamine. Eriti andis see end tunda joonistamises ja veel rohkem vahest laulmises. Õppekava järele, mis lauluõpetajain enesten oli koostet, nõutakse muusikalist kuulmist, diktaate ja septakordide tundmist, aga tegelikos õppetöös needsamad õpetajad ei õpeta kätte lihtse duur- ja mollgamma ja lihtsete kolmkõlade laulmist.

Meie arhhitektid ei ehita majadelle enam verandasid. Vist jälle mingi moevool. Ja huvitav: igakordset moodi põhjendavad asjaomased ikka esteetikaga ja ka praktiliste edemuste ja põhimõtetega.

Meie lauljad ei laula kuigi hästi. Paljodel, eriti naislauljail on halb vibraato – liig äge, liig suure amplituudiga. Enamasti lauldake liig valjusti, kõigest kõrist. Seetõtto on niisugune mulje, et mehed röögivad ja naised kriiskavad. Meeslauljad lõpetavad fraasi kõrgemad lõpptoonid sageli mingi järsu õh-iga, mis teeb jõhkruse mulje. Seda inetond õhhi tarvitavad kahjoks ka mõned välismaised lauljad. Nähtavasti kuulub see mingi dramaatilise laulmisviisi juure (dramaatiline tenor). Minule see ei meeldi. Meie lauljad matkivad siin orjalikolt ja liialdamisega välismaisi halbusi.

Ometi sopraan, kui hääl ja laulmisviis on ilus, oleks suurepärane ja hurmav. Samoti oleks väga meeldiv ilus mahe lyyriline tenor. Ka võimas ja „sametine” bass on mõjuv. Pean tunnistama, et ei raadios ega kontsertidel, ja veel vähem oopereis, ei ole mulle laulmine kunagi täiesti meeldind, vaid peago alati kylmaks jätnud.

Klaverimängijad mängivad harilikolt pläristavalt, liig tugevasti. Löök on kõva ja kõle. Ometi võib ka klaverimäng olla ilus ja haarav, nagu seda kuulsin yliõpilaspõlves yhes Helsingi kinos, kus mängis mehhaaniline klaver „dea”.

Sõda. Kujotelm nyydsest muusikast muinas-Kreekas

Kas ka edaspidi, rahu ajal, kui Saksa valitsuse alla jääme, meid ei lubata kuulata Soome raadiot? Kui seda ei keelda, siis Soome raadio ja yldse Soome eeskujo saab rahvuslikolt äratavalt mõjuma. Kui aga ära keeldakse, siis on see surve, mida saajakse vastomeelselt tajuma, ja see äratab protesti- ja opositsioonitunnet Saksa vasto.

Sõda

Ootan äärmisel põnevusel Stalingradi vallotamist sakslasin. Optmistid arvasid, et see langeb (nii Adson, see parandamato optmist). Aga ma arvasin kohe, et venelased saavad seda meeleheitlikolt kaitsma ja on selleks sinna koondand määratomaid jõude. Stalingradi langemine võib seepärast viibida veel terveid nädalaid, vahest koguni paar kuud. Aga kui see ykskord on vallotet, siis ongi antud suur ja tõhos löök vastaseile ja sõda Venemaaga astub uude faasi. Õigusega peetakse Stalingradi praego tähtsamaks kui Peterburi ja Moskvat. Ka Kaukaasia nobe vallotus pole praego nii tähtis. Seepärast on võitluste jälgimine Stalingradi, s.o. Tsariitsõni pärast nii põnev. Ma otse ei jõua seda ära oodata. Kyll mul siis saab olema hea tujo, kui ykskord teatetakse selle langemisest!

*

Olen mõnikord mõtelnud, kuidas mõjuks meieaegne muusika – viiul, klaver, orkester, laulukoor – muinas-Kreeka aegseile muusikahuvilistele ja muusikainimestele. Kas nad saaksid sellest aru? Kas meeldiks see neile? Arvan, et neile meeldiks väga vaid ysna lihtne, viisirikas muusika, kus ka viisid oleksid lihtsed. Keerulisem muusika, kus viis on ebamäärasem, modulatsioonirikkam, vähem ylevaatlik või kus viise yldse ei ole, oleks neile arusaamato ja tunduks muusikalise myrana. Eriti meeldiksid neile viiul ja flööt. Yldiselt meeldiks neile meie ajaviitemuusika.

Ebanormaalsed tyybid Eestis: V. Ernits

Meil Eestis on rohkesti ebanormaalseid tyype, veidrikoid. Arvan, et Soomes ja ka Lätis neid nii suurt protsenti ei ole. Sellased tyybid on meil näiteks mu sõber Karl Reitav ja eriti Villem Ernits. Viimane on muido ysna andekas vaimseks tööks. Hea mäluga, nobe töötama, kerge kirjotama, koguni kõneannet eviv. Omandab ruttu võõrkeelte oskust. Aga kõigi nende annetega on ta vähe kasu toond eneselle ja Eestile. Aastate jooksul tegotses ta karskustööga, mis Eestis oli nii vähe taga-järjekas ja milleks Ernitsa töö oli lihtselt väärtuslike annete raiskamine. Kuigi ta võib kirjotada ja on kirjotand paljo artikleid, ei ole talt ilmund yhtki korralikko raamatut. Ta tykeldab oma energia ning aja ära kõiksugu juhuslike ylesannete pääle, mis talle kaela aetakse või mida ta ise tykib endale võtma. Ta on ikka vaene. Maksetago talle kesteab kui paljo palka, ta raiskab selle ära asutamaga teaduslikke seltse, mindele ta omast rahast annetab põhikapitali, või asutamaga, kasvõi omal kulul, mingisuguseid ideelisi eriajakirjo. Riietuselt on ta armetomam kui mõni vaene talusulane (see käib nyydsel ajal pyhapäeviti paremin riides), nii et mõjub naeru-väärsena. Ta ei pane oma välimusele mingit rõhko. Seetõtto ta on neruväärne ja sellasena kahjostab ka asja, mida ta ajab (näiteks karskusliikumist). Tema riietusest ja esinemisest räägitakse naljakaid anekdoote. Ta tuba on alati suures korratuses. Laud ja põrand on raamatuid ja pabereid korratomalt täis. Ta ei ole viitsind endale hankida yhtki raamaturiiulit või kappi. Kuidas ta maitse sallib säärast korratust? Jah, toas on tal põrandal maas suuri raamatuhunnikuid, mis näivad sinna nagu juhuslikolt kokku kuhjatud. Neid ei ole viitsitud ilusas korras virna laduda. Samasuguses korratuses on ka käsikirjad. Korrato peab olema ta söömine, ta magamine, pesu, ta riided, kogu ta elu. Õnneto inimene. Ta peaks mõneks kuuks jätma kõik tööd ja algama kõigepäält korda säädmaga oma raamatud, paberid, kirjotuslaua, selle sahtlid (kui need on olemas), oma pesu, riided, jalatsid, toa, voodi. Siis peaks ta läbi mõtlema, mis peaks olema ta päämine elutöö ja mida ta sel alal suudaks ära teha olemasolevas olukorras ja mida tal selleks esmajärjekorras tuleks hakata tegema. Aga ta iseloom. Otsustanne seda tuleks tal kõrvale jätta kõik kõrvalised tööd ja ylesanded ning tykiks ajaks asuda ainolt oma pääylesande kallale. Aga ta ei hakka kunagi nõnda tegema. Ta iseloom ei lase seda. Inimene on oma iseloomu ori ega saa sellest vabaneda. Ernitsal on sellane iseloom. Temast jääb järele mälestus kui iseäralikost, veidrikost, kes kogu oma elu rabeles kõiksugu asjadega, aga ei midagi kindlat, konkreetset, pysivat pole korda saatnud.

K. Reitav

Neljapäev 3. september 1942

Karl Reitav on jõuka maakaupmehe poeg Tartomaalt Laiuse kihelkonnast Tähtvere vallast Sadala kylast. Ta oli tegelikolt ainsaks pojaks, sest temast paar aastat vanem vend surnud poisieas. Ta lõpetas Tarto ylikooli, kus õppis keeli, ladina-, kreeka- ja prantsuskeelt ja kirjandust. Elas pärast mito aastat Pariisis, ka Hispaanias. Ta haarati keelte õppimise kiren. Sestsaati on ta eland rantjeena ega ole muud teind kui kodus keeli õppind. Õde on mehel ja on ka venna majanduslikke asjo korraldand. Ehiteti maja, myydi, ehiteti uus, myydi enamlaste ajal. Reitav elab juba kuus-seitse aastat Tallinnas. On õppind juba ligi 25 keelt, pei kõik Euroopa keeled, lisaks ka tyrgikeelt, araabia- ja pärsiakeelt. Ta ei kirjota midagi, ei tõlgi, ainolt ahmib endale keeli sisse. Käisin talle ammo pääle, et hakkaks õppima ykskord ka soome ja eesti keelt. Nyyd ykskord viimaks enamlaste ajal võttis soomekeele käsile. Millal eestikeele kätte järg tuleb, ei tea. Kuna enamlaste ajal ta yhes õega kaotas maja myymise läbi oma kapitali, pidi ta Saksa ajal koha võstma, tõlkija koha „Eesti Sõna” toimetuses. Ja saatuse iroonia: sääl tal tuleb tõlkida saksakeelt. Talle pakutud 1942. aasta sygisel ladinakeele õpetaja kohta. Ta ytelnud ära. Muidogi: see oleks häirind ta mugavust. Arvan, et ta iialgi ei hakka midagi tõlkima neist vähetuntud kaugeist keelist, mida ta on õppind. Ta laseb end ahvatella yha edasi uute keelte õppimise uudishimost, kui tal seks vähegi võimalust. Paari aasta eest (a. 1939) ta abiellus. Nyyd tal on laps. Naine ei ole jõukas. Reitavist aga ei ole perekonna toitjat. Vaevalt vajatakse lähimail aastail tõlkeid kaugemaist keelist.

Koduses elus on ta natuke Ernitsa moodi: teatav korratus, räpasus ja lohakus. Siiski raamaturiiulid on ta hankind. Ka riietub ta paremin kui Ernits. Aga ta toa põrandal vedeleb siiski paberossiotsi ja leidub tuhka, samoti kirjotuslaual. Enne abiellumist oli tal pummeldamise perioode.

Rantjeena oleks ta võind Eesti kultuuri heaks midagi ära teha – keele alal või vähimalt tõlkijana. Aga ta ei viitsind. Ta oli liig mugav. Kindlasti ebanormaalne, degenereeruv tyyp. Eestile ei ole temast mingit kasu. Saab näha, kuidas ta elu edaspidi kujoneb. Juba ammo mõtlesin, et ainolt raha puudus võiks ta ykskord töötama, s.o. produktiivselt töötama panna. Vene okupatsioonin tekitet katastroofi läbi tuligi nõnda. [K. Reitav jäi Eestisse teise Vene okupatsiooni alla. Ta olevat saand kreekakeele õppejõu koha Tarto ylikoolis. Seda keelt tuli tal siis kyll kõigepäält ise hakata õppima, sest kahtlemata oli ta paljo unostand, mis ta 25 aasta eest oli õppind.]

Sääraseid veidrikke leidub veel teisigi Eestis, kuigi erinevais suhteis ja teiste veidrustega.

Surnuks arvata laskmine keeleuuenduse kasuks

Olen ammo, kymmekonna aasta eest, mõtelnud, et vahest alles pärast minu elu lõppu võstetakse keeleuuendus ja juuvitakse mu ideed eestikeele arendamise alal. Enne seda kaaseestlaste kadedus seda ei luba. Seepärast olen aastate eest kurioosumina mõtelnud, et kui ma saaksin kuidagi nõnda ära kadoda, et mind surnuks peetaks, näit. mingi laevaõnnetuse tagajärjel. Tõeliselt aga elaksin kuskil välismaal ja töötaksin sääl vaikselt edasi (oletusel, et mul oleks ka reesev kapital). Vahest siis võetaks mu keeleuuendeid – vorme, sõno – rohkem tarvitusele. Aga vaevalt.

Keeleuuenduse väljavaated Saksa ajal

Vabariigi ajal valitses meil säärane pääliskaudsus ja jämedajoonelisv. Ylikoolis tekkis ainolt väike „teaduslik” huvi keelekysimuste vasto. Mina olin ylikooli-meeste (Saareste jt.) silmis põlo all. Yhtki iseseisvat mõtlejat keele alal ei oleks tõusnud. Noored oleksid pyydnud olla Saareste sõidovees. Võib-olla alles 20–30 aasta pärast oleksid minu raamatud ja ideed tolmu alt välja kaevetud, siis kui Saareste oleks juba ysna vana rauk või surnud.

*

Nyyd Saksa ajal on veel vähem loota mingit keelehuvi ja -harrastuse tõusu keeleuuenduse kasuks ja võitlemiseks rõivakeele vasto. Natuke siiski on mõnede korrektorite (Vahi, prl. Esop, Aegna) tegevuse läbi rõivisme välja surutud. Aga kui pysivaks ja tõhosaks seegi kalduvus jääb, seda peab alles aeg näitama. Rõivakeele veidikesele tagasiminekolle on kaavitand ka mõnede rõivistide eemaldumine (Muuk, Vaigla, Ainelo,Veski, Saareste). Nyyd on hakatud ihkama saamist yhendusse Soomega, Soome alla saamist. Aga arvan, et ka Soome all keeleuuenduse seisund kuigi paljo ei paraneks. Kettunen osutuks jälle reeturiks ja keeleasja ajamine ning korraldamine antaks jälle Saareste ja temataoliste meeste kätte. Kirjanduse alal saaksid tooniandjaiks Visnapuud, Gailitid, Mälgud, Orased ja Roosid. Endine halb snooblik vaim kestaks edasi. Siis tuleks ka roomav tõlkimine soomekeelest ja lömitamine Soome võimo ees. Eestikeele valguks mitte häid, vaid halbo, ebasobilikke fennisme.

Ainolt niipaljo oleks parem, et ymberrahvustumist ei oleks nii kergesti karta.

Kujotelm teiskordsest noorusest

Olen juba ammo, eriti aga viimasel viiel aastal, unistand sellest, et kyll oleks huvitav, kui praegoste teadmiste, oskuste ja peirimustega saaks tagasi lapsepõlve, või vähemalt poisiikka, ytleme 10-aastasesse ikka. Siis hakkaksin kohe eestikeele heaks ja mõne võõrkeele õppimiseks töötama. Oma gymnaasiumiajal õpiksin hästi ära kreeka- ja ingliskeele, s.o. jatkaksin tarvilise täiendava oskuse omandamist oma seniselle või praegostelle teadmistele. Ingliskeele õppimiseks hangiksin eneselle varakolt Muret-Sanders’i sõnaraamatu. Ka gymnaasiumi-matemaatika õpiksin hästi ära. Kaasõpilaste ajaviiteist ja seltskonnast võtaksin vähe osa ja pyyaksin aega võimalikolt kasulikolt tarvitada. Oma teadmisi pyyaksin varjata. Ka hakkaksin eneselle korjama Eesti raamatuid ja ajalehe-aastakäike. Hakkaksin tegotsema eestikeele uuenduse ja õigekeelsusega. Kirjotaksin eestikeele grammatika, õigekeelsus-sõnaraamatu ja võõrsõnade sõnaraamatu, vahest ka lyhikese Eesti kirjanduse ajaloo ja oma kavatset Kirjandusraamatu. Ka avaldaksin ajalehis kirjotusi Eesti õigekeelsuse parandamiseks. Kõik need ilmuksid siis ainolt varjo-nime all (J. Sanglepp).

Siis oleks mul suureks mureks ka raha teenimine. Selleks annaksin eratunde, kõige rohkem aga katsoksin teenida kirjotuste ja tõlgetega. Ma peaksin niipaljo teenima, et ma võiksin end ise ylal pidada. Siis ostaksin endale mööbleid, raamatukapi, laua, kummuti jne., ka riideid ja peso.

Juba teises klassis peaksin õpetajate ja õpilaste ees ettekande ladinakeele hääldamisest, mis mõjuks yllatavalt. Aega oleks mul siis kyllalt. Koolis oleks mul mu teadmiste juures kyllalt kerge. Ainolt matemaatikat tuleks ylemais klassides õppida. Selle kursuse õpiksin ette ära. Koolis oleksin tagasihoidlik, kinnine, vaikiv. Paulmeistrite juures ma ei käiks nii sageli.

Arvan, et raha ikkagi saaks teenida ka tõlkimisega, kuigi sellal paljo ei maksetud. Suvel sõidaksin mandrile kirjastajaiga ja tolleaegsete tegelastega läbi rääkima. Vahest aga ei olekski hea neile näidata, et olen alles kooliõpilane ja poisike.

Oma ylikooli stuudiumiaineiks valiksin vanad keeled ja katsoksin koha saada Eestisse, näit. Tallinna, nagu mu Neežini kolleega Edgar Lauge sai.

Igatahes hoiduksin siis paljodest rumalustest, mida poisieas tegin – osalt sellele eale omasest yldisest mõtlemattusest, osalt oma erilise iseloomu tõtto. Ka tervise eest hoolitseksin: võimleksin iga päev järjekindlasti; hoolitseksin, et seedimine oleks korras.

Kyll mulle meeldib vahel viibida neis unistustes! Kyll oli elu siis ilus! Teeksin retki ka maale, naudiksin sellal alles vähendamata kaunidusega maastikke, peataksin vanos kõrtses, käiksin Neggode juures Jursi mõisas, Pöidel Paulmeistrite juures. Katsoksin endale saada vano raamatuid.

Viiulimänguks ma siis muidogi ei kulutaks nii paljo aega. Mängiksin selle tehnikaga, mis mul praego on, oma lõbuks mõnikord. Pyyaksin varjata oma viiulimängu oskust. Õpiksin pigemin klaverimängu. Katsoksin endale osta klaveri.

Mu meeleolu oleks siis rahulik, aga ka täis lootust, töötahet ja töörõõmu ning põnevat ootust. Mina yksi oleksin omast ajast ees, ja juba see annaks erilise õnnetunde.

Meelerahu on väga tähtis. See eeldab puhast syymet, teadmist, et sul on kõik korras ja oled oma kohused täitnud. Seepärast kohe pärast koolist naasmist sooritaksin kõik oma suulised ja kirjalikod kooliylesanded. Mu praegoste teadmiste juures oleks see ysna kerge ja kestaks läbistikko vaid tundi poolteist või veel vähem. Siis oleksin rahuliko syymega vaba tegotsema oma isiklike tööde ja asjadega.

Eri keelte iseloomustused

Mind on alati huvitand ja paelond eri keelte omapärasused. Olen ammo jõudnud arusaamiselle, et igal hästi väljakujonend keelel on oma eriline väärtus ja ilu. Mu kahekymnenda ja neljakymnenda eluaasta vahel veetles mind prantsuse- ja soomekeel, gymnaasiumis ladinakeel.

Ladinakeelele annab erilise ilu ja veetluse ta ilusad plastilised sõnad, ta huvitav syntaks, ta konjunktiivide ja infinitiivide rohkus, ta omapärane, nagu segi-paisat sõnajärjestus ja isesugune stiil, see nyydseist keelist nii kauge ja erinev väljendusviis. Seepärast on nii huvitav lugeda Rooma kirjandust, syveneda sellesse kaugesse aega, omandada selle kujotlus-maailm ja mõtelda nagu olles tolleaegses mentaliteedis ning teadmiste ja kultuuri tasemel.

Prantsuskeele kohta tekkis mul huvi juba gymnaasiumi keskmisis klasses. Tundsin erilist sembust selle keele poole. Mind veetles selles see peenuse ja elegantsi oreool, mis heljub prantsuse keele ja kultuuri ymber. Ja mis prantsuskeele mulle veel nii meeldivaks ja võlovaks tegi, see oli ihaildud ladina element ta sõnavaras, see isesugune romaani keeltele omane nagu marmorlik plastilisv, mil on omaette jaunidus ja ilu, millist ei evi germaani ega ka slaavi keeled. Mind hurmas ja praegogi meeldib prantsuskeeles adjektiivatribuudi sagedane paigotus määratava nimisõna järele. Juba see annab prantsuskeelele, samoti kui teisile romaani keelile, isesuguse uhke ilu ja plastilisve.

Umbes aastast 1900 kuni 1918 olin nii vaimustet prantsuskeelest ning lugesin niipaljo Prantsuse raamatuid ja ajakirjo, et see keel sai mulle nii omaseks, et mul sageli oli kergem selles end väljendada kui yheski teises. Hulga oma keelelisi artikleid ja brošyyride osi olen enne, mustandis, kirjotand prantsuskeeles ja alles siis tõlkind eestikeele. Eesti iseseisvuse ajal aga see võime mul niiytelda atrofeerus tunduvalt, sest et alates umbes aastast 1920 lugesin vähe Prantsuse kirjandust.

Aga ka saksakeel on omast kohast hea keel: nii rikka fraseoloogiaga, nii kohane abstrakt-teadustelle, seejuures teiselt poolt nii kodukas, nii „anheimelnd”. Saksakeele õhkkonnas on rahustav viibida. Teatav kõlbelise soliidsuse vaim iseloomustab teda. Midagi on selles ka eesti keelele ja vaimule lähedast.

Sellane peab olema ka ingliskeele vaim, millist keelt kyll vähem tunnen. Ingliskeel yhendab endas germaani keele kodususe, lihtsuse, tõsiduse (nagu see igatahes minule paistab) romaani keelte plastilisvega temas oleva rikkaliko ladina elemendi tõtto. Yldse, kõik, mis romaani keeltes ja ka ingliskeeles on ilusat, jaunist, seda võlgnevad need keeled ladinakeelele, ilusaile, plastilisile ladina sõnole.

Samoti on ka venekeelel oma ilud ja väärtused: teatav mahlakus, lopsakus ja omamoodi venelik kodusus, aga ka uhkus, koguni kõrkus, nagu see esineb vene ametlikos, kantseleilikos, valitsuslikos keeles. Venekeelel on osalt ka seda plastilisve, mida imetlen ladina ja romaani keelis.

Soomekeele kaudo eestikeele juure

Soomekeele tundma-õppmine oli mulle pääle ladina- ja prantuskeele kolmandaks ilmotuseks. Sel keelel, nagu see muu seas esineb Aho teoseis ja stiilis, on isesugune uus iluvarjond. Soomekeeles avaldub veel relieefsemana meie oma eestikeele yrgne omapärane vaim, hõng ja sisemine tämber. Seepärast just soome-keele kaudo jõudsingi eestikeele juure. Ka eestikeelel on oma eriline sisemine tämber, mida me eestlased ise hästi ei taju, samoti kui inimene hästi ei kuule ega tunne omaenese hääle kõla. Välismaalased, kes eestikeele ära õpiksid, oleksid võimelised seda paremin tajuma. Aga mulle näib, et eestikeelele on omane lihtne loomulikkus, vahest veelgi suurem kui soome- ja saksakeelel (viimane on mõeldud muidogi oma lihtsas koduses väljendusviisis). Aga teiselt poolt eesti-keel, kui temas ykskord tarvitusele võetakse kõik uued vormid ja rohked uued sõnad, võib tõusta varjondirikka väljenduse võimeni ja saada peeneks instrumendiks kirjanikole, teadlaselle, tõlkijalle.

Lapsepõlve mälestus muinasjutust

Reede 4. september 1942

Olen viimasel ajal nii mõnigi kord mõtelnud lapsepõlve aegadelle ja mälestusile. Muude seas teatavad tol ajal loetud raamatud paistavad nyyd läbi kauguse isesuguses luulelikos valguses. Mäletan meeleolu, mis mul oli lugedes vahest umbes kuue-seitsmeaastasena yht muinasjuttu, millega ma siiski lõpule ei jõudnud. Meele on jäänd koht, kus jutu päätegelane pidi kandma täidet kaussi ilma seejuures kõrvale vaatamata ja ilma laskmata end millengi häirida, et mitte maha läigitada tilkagi kausis olevast nestest. Mis muinasjutt see oli, seda ma ei tea tänase päevani. Kyll ma tahaksin seda juttu veel nyyd huviga lugeda. Lapsepõlves tundus nii salapärasena ja ebamääraselt veetlevana.

Lauluraamat. Piibel lapsepõlves.”Marietta”

Ka Lauluraamatust ja Piiblist ja mõnest muust vaimulikost raamatust on jäänd huvitavaid mälestusi. Meil oli maal kaks Lauluraamatut, yks vana, vanas kirjaviisis, teine uus, ka kyll vanas kirjaviisis, aga ilusa uue välimusega, uut moodi keerulisemate muuplitega, ilusas köites. Yldse huvitasid mind lapsepõlves, kui juba oskasin lugeda (umbes kuue-aastaselt) teatavad aaped. Muude seas eriti suur I (Gooti kirjas) oli mulle armas, osalt nagu sellepärast, et sellega algas sõna Ingel. Nagu mäletan, katsosin sageli seda järele joonistada.

Unistuslik mälestus on jäänd mõnedest raamatuist, mindes tekst oli ymbritset punase joonega. Sellaseid raamatuid, mis harilikolt olid õhemad, oli sellal mõned välja antud. See punane värv paistis lapse värskele silmale eredasti ilusana ja sellest värvimuljest on mul säilind nagu unenäoliselt, viirastuslikult meeldiv mälestus.

11- või 12-aastaselt lugesin suured põnevusromaanid „Marietta” ja „Prints Valdemar”. Kui huvitav, ilus ja salapärane paistis siis see neis kirjotet seiklus- ja hädaohurikas elu! Eriti meeldiv mälestus on jäänd „Mariettast”. Milline õuduse ja viletsuse veetlus oli mulle siis Punase Pluusi kõrtsil Pariisis, kus liikusid roimarlikod halnod hõiknimedega Pikkkael, Spaanlane (= Hispaanlane), Metskass. Teiste nimesid enam ei mäleta. Mitmed syndmused ja stseenid ning päätykid on elavasti veel meeles: ratsakulleri kihotamine Pariisist Tulooni viima sinna armo-andmise kirja krahv Koolas de Montillon’i yle tehtud surmaotsuse kohta, Hindreko tapmiskatse Punase Pluusi kõrtsi keldris kustutamata lubjaga, kirjotaja mõrvamine jahilossis ja ta laiba peitmine kaevo; illuminatsioon „halli mehikese” palee aias, „montenegriini” katsomine ja vastovõto tseremoniaal priimyyrlaste looži.

See romaan ilmus annete kaupa 80. aastail ja koosnes viiest osast ehk raamatust, igayks yle 300 lehekylje, seega kokku ligi 2000 lehekylge, määrato teos, mida andis lugeda. See oli pääle Piibli suurim teos, mis sellal eestikeeles oli ilmund ja pysis sellena kaua aega. Hiljemin Tammsaare „Tõde ja õigus” yletas selle suuruselt. Tegelasi oli paljo; mito tegevustikko kulges paralleelselt. Viiendas osas, nagu mäletan, murdus otsekui senine jutukäik; romaan sattus nagu uude voolu või õhkkonda, kuidagi nagu kõledamasse, jahedamasse. Kõigi osade pää-tykkidel olid huvitavad ja põnevusetunnet äratavad päälkirjad, nagu „Kooljakelder Saint Martin’i alevis”, – „Hall mehike”, – „Yks öö hauas”, – „Salakuulaja”, – „Petlik usaldus”, – „Õõnes puu”, – „Unes või ilmsi”, – „Varitseja”, – „Simonet’ surnukeha”, – „Võrku langenud”, – „Äraandja ei maga”, – „Öösine võõras” jne.[Neid päälkirjo pole siin mälestusest yles kirjotet, vaid hiljemin raamatust välja kirjotet.] Päätyki päälkirja pääl oli peenema kirjaga number sõnadega, näit.: „Kaheskymnes peatykk”. Ja sellest saati on mulle siiamaani jäänd tunne, et romaan tehakse huvitavaks lugejalle ning antakse sellele teatav soojus ja armsus, kui tal on pää-tykkide päälkirjad ja nende pääl päätyki number sõnadega. Teatavais romaanes sobivad koguni motod päälkirja ja päätyki alguse vahel.

”Prints Valdemar” oli samasugune päätykkide ja nende päälkirjade poolest. Seiklused kandusid läbi kõigi viie maailmaosa. Aga „Mariettast” on mulle jäänd siiski meeldivam mälestus. See oli kuidagi romantilisem ja salapärasem. Mõlemad romaanid hakkasid Vabariigi aja lõpul uuesti ilmuma, ka annete kaupa. Ma kahetsen,et ma neid ei ostnud. Muide „Prints Valdemar” jäänd pooleli, sest meie kirjanikod olid pääle käind, et niisuguste romaanide kui sopa- ja pahnakirjanduse ilmumine ära keeldaks, ja keeldigi, kuigi kirjanike omad romaanid on rahva moraalile sageli hoopis kahjolikomad kui need seiklusromaanid. Moraali suhtes on need täiesti syytomad ja anodiinsed. Aga kirjanike kadedus ei võind nende ilmumist sallida.

Minul on Kuresaares mu raamaturiiulis olemas „Marietta” esimese tryki kõik viis osa köidetuina, „Prints Valdemarist” aga puudub viimane köide. Sain need aastal 1930 osta yhelt proua Kõrvalt.

Olen katsond „Mariettat” pärast seda paar korda natuke uuesti lugeda, kuid keeleline kylg on kohutavalt halb. Pääle muude vigade on tekst täis tõlkegermanisme.

Väljaantavast põnevusromaanide seeriast

Olen juba paarikymne aasta eest mõtelnud, et teatav seeria suuri põnevusromaane tuleks välja anda. Põnevusromaanidel on koguni isesugune sarm, omaette väärikus, nooruse, lapsepõlve värske meelekujotuse veetlus, kus maailm paistabki väheteadjale lugejalle hoopis salapärasem, kus ebatõenäolised syndmused tunduvad usotavaina, kus eriti välised seiklused huvitavad noort lugejat. Sellased romaanid on nagu pikad muinasjutud vanemaile lastele, ja kui me lyhikesi lubame ja tunnustame, miks eitame ja keelame siis pikemaid?

Sellaste romaanide hulka kuuluvad ka Alexandre Dumas „Krahv Montekristo”, Eugène Sue „Pariisi saladused” jne. „Mariettta” autor oli vist sakslane Brühl. Umbes sellane nimi on mu mälestusse jäänud, täpselt ma siiski ei mäleta.

Kujotlen võimalust, et ytleme kymne aasta jooksul välja antaks suurte mitmeosaliste põnevusromaanide seeria. Sellesse peaksid siis pääle „Marietta” ja „Prints Valdemari” kuuluma veel järgmised mulle tuntud romaanid:

„Krahv Montekristo” (A. Dumas),

„Must kapten ahk Lendav Hollandlane” (autori nimi tundmato);

„Igavene juut” (Eugène Sue);

„Peterburi mylkad” (... Krestovski);

„Ilus vabrikoneiu” (auor tundmato).

See oleks seitse romaani. Pääle nende leiduks kindalsti veel teist niipaljo sellaseid. Kysimusse võiks tulla ka Dumas „Kolm musketeeri”, aga kardan, et see vahest ei sobi nii hästi; see on teataval määral midagi vahepäälist „kirjanduslike” ja varasemate põnevusromaanide vahel.

See romaaniseeria võiks olla ka illustreeritud, umbes 15 kuni 20 pilti 300. kuni 400-lehekyljelise köite kohta.

Ylalmärgit romaanest on mind eriliselt huvitand „Igavene juut” ja „Peterburi mylkad”. „Igavest juuti” lugesin 12- või 13-aastasena „Oleviko” jutunurgas, kui see ilmus koleera-aastal, sest see avaldeti vist sellepärast, et selles koleera mängib suurt rolli. „Igavene juut” on mu meelest otse romaanide romaan, igatahes nõnda tundus mulle omal ajal. Sel on synge ja suurejooneline syndmustik paljode tegelastega ja see lõpeb traagiliselt. See on nagu viie-kuuekordne vana majamyrakas vasto õhtotaeva kaamet tausta. See oli nii kole ja traagiline, et mul otse valus oli seda lugeda.

„Peterburi mylkaid” ei ole ma kuigi paljo lugend, ainolt algust, aga mind sembab see romaan oma Peterburi-syndmustega, sest just Peterburi (ja vahest ka Moskva) ja yldse Vene dostojevskilik atmosfäär on eriliselt huvitav ja sobiv põnevusromaanidelle. See romaan – sellane kujotelm on mul sellest kujonend – on mingisugune põnevus-Dostojevski.

Halvustada ja taunida sellaseid põnevusromaane seletub kas liigse vanainimeslikostumisega või snobismiga. Kui neile läheneda noorpõlve ja „liht-inimese” hingeelu seisukohalt, siis võib neis leida omast kohast „kirjanduslikko väärtustki”. Igatahes on neis paljo nooruseromantikat.

Ka Jules Verne’i romaane võin seepärast veel praego huviga ja naudingol lugeda.

Hoolitsemine „mittekirjandusliko” kirjanduse eest.

Kirjanike miivid ylistused

Otse läiluseni on ära tyydand see eriti meie kooli-kirjanduslugudes kohutavalt ja šablooniliselt toonitet „kirjanduslik väärtus” või ka „kunstiväärtus”. Muud ei otsitagi belletristilisist teoseist enam kui seda „kirjanduslikko” või kunstiväärtust. Seepärast võiks moodostada näiteks järgmisi lauseid kooliõpikote harjotustikele: „Kui õpilane oli oma õppeylesanded täitnud ja tunnid ette valmistand, võttis ta kooli raamatukogust laenat romaani kätte ja nautis kaks tundi järgemööda kirjanduslikko väärtust. – Juhan Liiv loobus teenistuslikost ajakirjaniko-kohast andumaks kirjanduslike väärtuste loomiselle. – Oma maapao-aastail tegotses Tuglas kunstikypsede novellide tootmisega. – Mu sõber ostis eile raamatukauplusest hulga kunstiväärtuslikko kirjandust.”

Ei enam osata kirjandust ja kunsti võtta loomulikomalt, temas neis sisalduva syndmustiko, tegelaste, kirjotamise viisi pärast, mis lugejalle isiklikolt meeldib, vaid ainolt kirjandusteoreetiliste reeglite ja ylikooliesteetika nõuete kohaselt „teostet” „kunstiväärtuste” pärast.

Suure massi lektyyri eest hoolitsemine ei tohiks meil vähem tähtis olla kui kirjanduslike gurmaanide ja „kunstiväärtuste” harrastajate oma eest. Esialgu võiks esimeselle koguni suuremat tähelepanu pöörda, nang see on kauemat aega hooletusse jäetud. Seepärast on tähtis hoolitseda ka hea ajaviite-lektyyri eest. Ka kriminaalromaanid on hoopis syyto ja anodiinne lektyyr võrreldes paljode „kirjanduslikolt väärtuslike” toodetega, mis sageli sisaldavad nilbusi ja noorsoo moraalile kahjolikke erutuselemente.

Kooli kirjanduslugude autorid ylistavad pööraselt tyhiseid ja ysna keskpäraseid autoreid. Nii tarvitab B. Sööt oma käsikirjas no Eesti kirjanduslugu gymnaasiumi 5. klassile järgmisi superlatiive: otse haruldane heakõla [heakõla – nähtavasti tähenduses eufoonia, Wohllaut – on muide yks neid halbo „oskussõno”, mida vabariigi-aegne Tarto ylikool nii rohkel määral tarvitusele võttis. Selle tähenduse jaoks tuleks vahest luua eriline tyvisõna.]; esilekyyndiva novellikoguga; haruldase meisterlikkusega; väga tugev stiililt; tõhusalt ilmekas; haruldaselt vaimukas; kõrgeandeliselt kunstikyps; täiuslikult kujukas; kõige esile-kyyndivamat meisterlikkust; see (Tuglase „Illimar”) omab pöördelist tähtsust; võib kõige täiuslikumalt õnnestunuks pidada; väga tugev stiililt jne.

B. Sööt on otse „maksetamato”, nagu prantslased ytlevad selles suhtes ja läheb selles päris veidruseni.

O. Parlo toonitab iga kirjaniko ja teose puhul, kas see on kunstiväärtuslik või ei ole.

Nende õpikote päätoimetajana tõmbasin kõik need ylistused ning superlatiivid ja ka hulga „kunstiväärtusi” maha. Sellest hoolimata jäi neisse ikkagi veel kyllalt järele teenimata ylistusi. [Nyyd peago kahetsen seda mahatõmbamist, sest et oleks huvitav kui see Vabariigi kirjandusloolaste miividuse dokumentatsioon tryki kaudo oleks jäädvustet tulevasile uurijaile.]

Yksi kodu olemise mõnu. Häirimattus teises linnas

Laupäev 5. september 1942

Täna hommiko hakkas vihma sadama. Kavatsesin Tallinna sõita, aga nyyd on põhjust koju jääda. Nii huvitav ja meeldiv on vihmase ilmaga kodu olla ja sääl lugeda või kirjotada. Siin on eriline turvalisve tunne. Sellele mõnole lisandub veel see, et olen yksi kodus. Kell 2 või 3 lõpeb see mõnus yksiolu, sest mu naine naaseb täna Kuresaarest, kus ta oli umbes kuu aega.

Kell on praego ligi pool 11. Ma leban voodis teki all ja kirjotan. Raadio on lahti keerdud ja muusikat kuuldub Lahtist, saatejaam, mida nyyd kõige rohkem kuulan, kuigi see on keeldud. Kell veerand 12 tuleb Soome ajakirjanduse ylevaade ja selle järele päevauudised.

Kyll mulle meeldib olla kogu hommikone ja ennelõunane aeg yksi ja häirimata rahus ning teha mingit oma lemmiktööd vabana otsesest kohusest no mõni ametlik töö või toimetus! Kyll ma unistan sellest, et elada paar kuud suvel või sygisel kuskil võõras linnas yhes restoraan-hotellis, kaasas ainolt mingi lemmiktöö hädavajalikod materjaalid. Elaksin hotelli aiapoolses osas või tiivikos. Tõuseksin, millal tahan, töötaksin, puhkaksin ja läheksin sööma, millal tahan. Paar head põnevusromaani peaks ka kaasas olema, kui neid linna raamatukogust saada ei ole. Katsoksin olla võimalikolt kaua söömata ja sööksin ainolt siis – head toito –, kui mul on tõeline iso. Ma läheksin siis hoopis tervemaks. Ainolt mõni tuttav peaks ka olema, sest kestev yksiolu tyytaks ka viimaks. Raamatute puudumise tõtto oleks õhk toas hea. Käiksin ka vahel jalotamas linnast väljas.

Kirjanduse-religioon

Sel suvel, juuli lõpul, selgus mulle mõte, et meil Eestis on kujonend uus religioon oma pyhakotega. See on kirjanduse-religioon. Pyhakoiks on kirjanikod. Neile antakse kultust, neile suitsetetakse ylistusviirukit. Nende teosed pole mitte sellastena tähtsad, teoste eneste sisemise väärtuse pärast; kirjaniko pyhaduse auhiilgus langeb ka teostelle. Koolilugemikesse võetakse neid kirjaniko pärast. Nii ei võeta meil algkoolilugemikesse mõnd Underi, Virsnapuu, Sytiste, Enno, Hiire, Semperi luuletust, Gailiti, Mälgu, Tammsaare proosapala või katkelmat mitte sellepärast, et need luuletused või proosapalad oleksid sisuliselt algkooli õpilasile kohased, vaid päämiselt selle pärast, et kirjanikod-pyhakod Under, Visnapuu, Sytiste, Hiir, Enno, Semper, Gailit, Mälk, Tammsaare oleksid lugemikos esindet, et ka algkool neid pyhakoid tundma õpiks ja nende „pyha kirja” loeks. Ja algkool loeb neid, kuigi neist veel vähem aru saab ja neid „naudib” kui omal ajal kirikolaule, katekismust ja Uut Testamenti. Viimased olid siiki arusaadavamad ja avaldasid paremat mõju hingele ja moraalile. Rahvalaule ei taheta vahest just selle pärast hea meelega pakkoda, et nende taga ei ole yhtki nimelist isikot-pyhakot. Ilma pyhako nimeta proosateos ja luuletus ei ärata kirjanduse-religiooni kummardajais ja preestreis (kirjandusloo õpetajais) mingit huvi. On teosel aga pyhak-autor, siis pyytakse selles leida kõiksugu „kunstiväärtusi”, mida muido ykski kirjandusloo õpetaja neis ei avastaks.

Ylehinnat Kr. J. Peterson. Mu kirjotamisnänt. Võgrad kirjotamises

Sellega seletub ka, et Kr. J. Petersoni luuletustes ja koguni ta proosamärkustes leitakse niipaljo „kunstiväärtusi” ja tähelepandavaid mõtteid ning tuntakse kohustust ja tungi teda pööraselt ylistada ning kuulutada tema otse geniaalseks inimeseks, kes kahjoks liig vara hauda varises. Erapooleto ja sellest religioonist vaba lugeja aga ei leia Petersoni oodides midagi eriliselt väärtuslikko. Vastopidi, need teevad mingi saamatuse, lapselikkuse ja miividuse mulje. Sellele muljele kaavitab ka kindla värsimõõdu puudumine. See on kui saamato proosa, kus read on kirjotet yksteise alla andmaks palale luuletuse kujo. Ja huvitav: kirjanduse-religiooni adeptid ei näe selles vormituses puudust, vaid koguni erilist voorust; vähimalt pyytakse seda eriliseks väärtuslikoks omapärasuseks vabandada. Ja ka stiililt ei ole neis luuletustes mingit hoogo ja oodile omast kaasakiskovust. Kui selletaolisi mitte halvemaid luuletusi oleks leitud kuskilt uuemal ajal ja need ei taustuks yhelegi sada aastat tagasi eland kirjanikole, siis tunnistetaks need vaid mõne õpilase saamatomaks katseks.

Kes on syydi selles, et Kr. J. Petersoni luule on nii kõrgele tõstetud? Kes on selle ylistamisele annud tõuget?

*

Põen lapsest saati yht defekti kirjotamistehnikas: teen rohkesti kirjakomistusvigo ehk võkro – uus sõna, mis selleks olen välmind [võger, genitiiv võgra, partitatiiv võkra. Sõna loodi 1943. aasta juulis Kuresaares.]. Ma teen neid seda rohkem, mida enam ma pean tähelepanu pöörama sisulisele kyljele. Aga ka ära kirjutades teen võkro. Ma jätan vahele aapeid, silpe, sõno, lauseid, vahel koguni terveid apsatse, näit.: vaeval (= vaevalt), kuusate (= kuulsate), sõde (= sõdade), mõted (= mõtted); ma kirjotan ylearuseid aapeid, silpe, sõno, lauseid, näit.: metsast (= metsas), pikkad (= pikad), tulememe (= tuleme) jne.; ma vahetan ära aabete paigotuse: mestast (= metsast). Sageli ma märkan juba kirjotades tehtud võgra ja siis parandan kohe, ja selle pärast on mu käsikirjades väljaradeerimisega parandet kohti ning pääle- ja vahelekirjotusi. Ma ei saa puhtalt kirjotada, ka mitte ära kirjotades: Mu käsi vääratab ja ma teen võkro. Korralik ymberkirjotamine nõuab mult suurt ja pingotavat tööd ja pingol tähelepanu, ma pean kogu aja kogu oma teadvusega jälgima oma käe tööd, igat aape joont, mis sulg teeb, ja sellest hoolimata tuleb võkro, kui pärast oma kirjotuse yle loen. Ja mis kõige hullem, ka yle lugedes ei märka ma kõiki võkro. Seepärast kui tahan oma kirjotuse või ymber-kirjotuse vigadest puhastada, pean ma selle mito korda yle lugema.

Ja ometi ma armastan kirjotada otse kirjotamisprotsessi pärast, hea, pehme, teravaotsalise sulega peent poolkalligraafilist käekirja. Nõnda kirjotasin möödund talvel ja kevadel Turgenevi mõlemad tõlkekogulmad. Esimese kirjotasin mustandist ymber, teise katsosin kohe puhtandiks kirjotada. Pyydsin kirjotada ettevaatlikolt, seepärast mõtlesin iga tõlkelause enne pääs kindlaks kui yles kirjotasin. Sellest hoolimata leidus valmis saand käsikirjas kyllalt ylal-kirjeldet tyypi võkro. Esimese kogulma olen läbi lugend. Teha tuli rohkesti parandusi, ja see oli veel ymberkirjotus. Teist kogu loen praego, ometi ei näi selles olevat paljo rohkem võkro kui esimeses, kuigi sellest ei olnud mustandit.

Kyll ma kadestan neid, kes võivad võkradeta kirjotada (nagu näit. Helmi Kallas). Neil on yldse kirjotamise tehnika kergem; selle mehhanism toimub neil alateadlikolt, ilma et kõrgem teadlikkus tarvitseks seda jälgida, täitsa automaatse täpsuse ja eksimattusega. Sellased inimesed võivad kerge vaevaga paljo kirjotada.

Minul peab olema mingi sellekohase tsentri koordinatsiooni defekt. See näib olevat meie perekonnaviga: mu vanemal õel on see ka, mu vennal päris kohutaval määral. Nemad ei saa yldse mitte ortograafiliselt kirjotada (puudub ka sellekohane kooliharidus). Nooremal õel on seda defekti kõige vähem.

Siiski, kui kirjotan rahulikolt, ilma närvitsemata, teen vähem võkro. Ka mu käekiri on siis rahulikom, ilusam, yhtlasem. Seepärast unistangi rahulikost elust, kus mul ei oleks ruttamist yhegi kohustusliko tööga. Oma isiklikke töid teeksin siis pikkamisi, ruttamata – aega kyllalt! Kui olen tydind, puhkan. Siis saaksin tõesti kirjotada seda ilusat järjekindlat käekirja, mis alati on olnud minu ideaaliks. Koguni oma väljakirjotusi ja eeltöid teeksin rahuliko ja korraliko käekirjaga. Mu rahulik käekiri meeldib mulle eneselle. See ei ole eestiliselt kõle, vaid teeb teatava sooja mulje. See meeldib mulle rohkemgi kui Helmi Kallase käekiri, kel see on muido nii yhtlane, selge ja kindel. Oh kui saaksin selle oma parima käekirjaga otsast lõpuni kirjotada mõned oma teosed ja tõlked!

Praego telefoneeris Alli, et ta täna veel ei naase, vaid alles tuleval nädalal, hiljemin tuleval reedel. Seda parem mulle: siis saan veel yhe nädala rahulikolt elada ja töötada.

Ulmimised

Näen pei iga ööse huvitavaid ja kummalisi ulmi. Olen imelikes olukorris; mõned on päris fantastilised. Olen olnud interplanetaarses ruumis, kus kartsin kukkumist tagasi maa pääle. Kahjoks unustan nähtud ulmad varsti pääle ärkamist – harilik nähtus. Ainolt kohe pärast ärkamist on see veel nagu virvendavalt meeles. Ulma syndmustik, kude käriseb ja hääbub kiiresti. Ainolt mõni harv ulm pysib reljeefsemin ja kauemin meeles. Igatahes on need ulmad teatavaiks huvitavaiks elamusiks. Kahjo, et just kõige kummalisemad neist nii vähe meele jäävad ja kohe pärast ärkamist kustuvad.

Olen ammo mõtelnud, et peaks tulema kirjanik, kes oskaks hästi kujotada ulmi nende ebamäärasuses, heljuvuses ja udususes. Seni ei ole sellast kirjanikko ilmund. Niisusgused jutud sobiksid hästi fantastiliste novellide kogulmaks. Kui oleks aega, katsoksin ise mõne kirjotada.

Käekirja korrastamine

Naasen veel kord käekirja juure. Käekiri huvitas mind juba algkoolieas. Mäletan, kui ma Kuresaare linnaalgkoolis, nn. Reutzi koolis ihalesin yhe oma kaasõpilase [See oli Richard Krull Torist (Kuresaare läänepoolne agul), arst Viktor Krulli vanem vend, kes elas Tallinnas. 1944. aasta suvel väisasin teda ja tahtsin talt saada uut käekirja proovi, kuid haigluse tõtto ta ei saand anda. Rootsis kuulsin ta vennalt arst Krullilt, et ta nyyd on surnud.] käekirja ning pyydsin seda osalt matkidagi. Võtsin eneselle enne kooli lõppu koguni yhe diktaadi-hefti (venekeeles). See peab mul veel alal olema Kuresaares, kui mu õed pole seda juhuslikolt hävitand. Ka mõnesid teisi käekirjo olen hiljemin ihalnud.

Alates aastast 1911 olen lõplikolt jäänd peenejoonelise lihtse, poolkalligraafilise käekirja juure. See ongi kõige loomulikum ja meeldivam.

Gymnaasiumiaastail, mäletan, peatusin mööda minnes sageli yhe Kuresaare Kubermangu-uulitsas oleva madalaaknalise maja ees, kus oli mingi kantselei ja yhel aknal oli mitmeid käsitsikirjotet akte. Yhel lehekyljel meeldis mulle eriliselt yhe suure D kujo. Seda vaatlesin siis iga kord teatava imetlusega.

Peeneks käekirjaks andis mulle erilist tõuget yhe Vene proua käekiri, kellega olin hea tuttav Jaltas aastal 1910/11 ja kes mulle hiljemin säält kirjotas. Peen, selge, poolkalligraafiline käekiri on ka kõige praktilisem: seda mahub paljo ja just sellega saab tarbekorral kirjotada pikki kirjo väheselle paberile. See on otstarbekas ka käsikirjaliste raamatute kirjotamiseks.

Kui ruttavalt ja ebarahulikolt kirjotan, tulevad mu käekirjasse teatavad defektid: mu k omandab peago n-aape kujo, seepärast pean nii mõnigi kord oma k veelkordselt yle tegema. Rahulikos käekirjas pyyan kirjotada praegost ametlikko k-kujo, kuigi vanast harjumusest kaldun sageli ka teissuguse kujo poole. Teine halbus on see, et i täpid kaldun panema kaugele paremalle poole, eemale aapest enesest. Ka kaldun ära jätma ä, ö ja i täpid. Nobedas kirjas teen täpid yhise joonega. Huvitav nähtus on, et enamasti unostan kysimusmärgi kirjotamata lause lõppu ja ka jutumärgid. Vahel unoneb ka punkt.

Kui mul oleks ylearust aega, siis kirjotaksin artikli väärkalduvuste yle Eesti keskkooliõpilaste käekirjades. Selles tooksin rea vastavaid näiteid. Kindel on see, et meie õpetajad mitte vähematki ei pyya painutada ja kasvatada õpilaste käekirja; see saab kujoneda nagu puu metsas – niisuguseks nagu see iseenesest kujoneb.

„Klike valitsus”

Meie inimestel on enamlaste ajast kylge jäänd ytlus „klike valitsus” Vabariigi-aegse Eesti valitsuse kohta, või ka lihtselt „klike aeg”. See ytlus paljastab kaks rumalust ytlejais endais: esiteks keelevea, sest mitte „klike valitsus”, vaid „kliki valitsus”; teiseks vaimset pääliskaudsust ja rahvustunde nõrkust: nad tarvitavad oma Eesti valitsuse kohta sõimu-nimetust, millega Eesti vabaduse röövijad ja selle timmokad oma viha ja põlgust väljendasid selle valitsuse ja yldse Eesti iseseisvuse vasto! Niisuguseile olen mõnikord ytelnud: „Ma ytlen teile yhe parema nimetuse: ytelge „Loll-Eesti valitsus! Loll-Eesti aeg!” Me ei tarvitse bolševikelt sõimusõna laenata oma Eesti valitsuse ja endise iseseisvuse pihta, osakem neid juba ise paremaid leida.”

Vabariigi-aegsed pahed, ka naistel. Gooti šrift

Vabariigi-aegseid eestlasi iseloomustas yldse teatav pääliskaudsuse vaim, mille tõtto paljo rumalusi tehti ja paljo head tegemata jäeti. Tunnen lähemalt kolme ala: keelt, kooli, kirjandust. Need olid täis puudusi ja rumalusi. Nang aga rahva vaimulaad ja keskmise intelligentsi tase on yldine ja yhine, siis pidi ka kõigil muudel aladel rumalusi tehtama ja paljo head tegemata jäetama: majanduslikos elus, kaubanduses, tööstuses, põllomajanduses, sõjaväes ja riigikaitses, välispoliitikas, metsanduses, ajakirjanduses, ylikoolis, kiriklikos elus. Seepärast nimetan Vabariigi-Eestit teatava õigusega Loll-Eestiks. Selle nimetuse andsin talle juba aastal 1930 või 1931.

*

Ka Eesti naine on yldiselt vähe kõrgelseisev kõlbeliselt ja vaimselt: ta on edev, pääliskaudne, moodsust tagaajav; ta tahab kaua magada; ta ei taha paljo töötada; ta mõtleb vähe iseseisvalt. Kirjanduse ja kunsti alal ta kaldub snobismi ja hindab ainolt seda, mida yldine mood esile tõstab. Lapsi ta ei taha saada, et mitte oma mugavust häirida lasta. Ta patriotism ja rahvuslus, niipaljo kui tal seda yldse on olemas, on pääliskaudne, seepärast iga isikliko kasu ja mõno lootus või väline hädaoht puhub selle kohe kergesti.

*

Olen ammo tajund, et saksa- ja isegi eestikeelseis ilukirjanduslikes teostes, eriti ajaviiteromaanes Gooti kiri on sobivam, kuidagi soojem ja kodusem. Ladina kiri mõjub kylmemana, kõledamana.

V. Ridalast

Olin möödund nädalal V. Ernitsaga koos. Tema tahab lähimal ajal minu juurde kylla tulla V. Ridala asjos.

Olen nii mõnigi kord Grünthal-Ridalalle mõtelnud pärast ta surma. Tundsin teda ta õpilase-east saati. Oli haiglaselt kibestund inimene. Oli otse solvavalt jõhker oma ytlustes, ka minu vasto. Sellepärast tekkiski meie vahel lõhe ja meie vahekord jahenes.

Vabriigi esimesil aastail, kui kohtas mind kuskil seltskonnas, kysis ikka pilkeliselt, mis keeleuuendus teeb. Põdes targem-olemise ja vastoräääkimise maaniat. Tõ i suure aplombiga esile neid teadmisi ja seisokohti, mis ta kuskilt oli välja lugend, eriti kui teised seda allikat ei tunnud. Tundis suurt huvi nisti poliitilise kui eraelulise klat i vasto. Taunis inimesi suure nördimusega. Tuttavlikos seltskonnas rääkis suure iseteadvuse ja julgusega, aga avalikol koosolekol oli võrdlemisi uje, eriti nooremas eas. Oli auahne ja kade. Maailmasõja lõpupoole tuli yhel hommikul ärevuses minu juure ja kysis, kui paljo ma oma artikli eest honoraari olin saand „Eesti Kirjanduselt”. Minult oli sääl ilmund artikkel -lik ja -line yle, temalt kirjotus Anna Haava juubelisynnipäeva puhul. Oli nördind, et temale vähe makseti rea päält. Makseti aga sellepärast vähem, et ta oma artikli kokkuleppe vastaselt pikaks, terveks raamatuks venitas. Selles raamatus ta lihtselt lehekylgede kaupa refereeris A. Haava luuletuste sisu.

Ta oli ka väga mugav: ei viitsind vaeva näha oma kirjotuste väljatöötamisega. See pahe annab end tunda ka ta luuletustes. Sellest ta luule raskepärasus, ta vahel liig otsitud riimid. Ta luule on väga kitsaalaline: looduse-meeleolud. Ta jutustav luule ei löö läbi. Ja isegi ta lyyrikast ainolt natuke yle pooletosina võib pinnale jääda, ytleme umbes 10 luuletust. Teised on raskepärased. Ta sonetid on ainolt soneti pärast, kirjotamaks sonette.

Kui auahne ta oli ja kui vähe ta võis seda varjata, näitas järgmine juhtum yliõpilaspõlves Helsingis. Oli vist aasta 1906 või 1907. Oli Soome-Eesti yliõpilaste liido asutamise koosolek. Toimus juhatuse kandidaatide hääletamine. Kui hääli avalikolt loeti, oli V. Grünthal otse ärevuses toolilt tõusmas, nägu ägedas põnevuses, suu lahti, kael õieli.

Ta tahtis olla yhel ajal luuletaja ja keelemees. Aga selle all kannatas keele-harrastus. Keeleuurimise alal jääb talt vähe järele, sest vaevalt annab ta väite-kirigi midagi kaalovalt meie tegelikole õigekeelsusele. Seda nägi Kettunen juba 25 aasta eest ette.

Ta syy on ka selles, et ta kui eestikeele lektor sugugi sõna ei võtnud keele-kysimuste kohta, vaid passiivselt eemal pysis. Lektoriamet Helsingi ylikoolis jättis talle selleks kyllalt aega yle, igatahes paljo rohkem kui minule mu leivateenistuslik tegevus lektorina ja yhtlasi gymnaasiumiõpetajana ja haridusministeeriumi ametnikona. Jälle mugavus põhjuseks.

Ta iseloomustuse täienduseks yteldago veel, et seltskonnas ta ei lasknud teisi rääkida, vaid katkestas teiste sõnavõtod ja rääkis omi mõtteid edasi.

Ta kirjanduslood olevat täis ebatäpsusi, sest oma mugavuse tõtto ei viitsind ta neid kontrollida ja viimistella. Saatis võib-olla mustandid trykikotta, ei viitsind ymbergi kirjotada.

Arvan, et ta suri kaudselt alatoitluse tagajärjel.

Kyll ta võis sõja ajal olla hirmsasti kibestund ning kõike ja kõiki maha teha! Kahjo, et siis võimato oli temaga kokku saada.

Julgesti tõtt ytlev Eesti kirjanduslugu

Pühapäev 6. september 1942

Eile tekkis mul huvitav mõte. Aga kui selle teostaksin täiel määral, siis satuksin nagu herilasepesasse. Mulle ei jääks muud yle kui kodumaalt eemalduda. See on Eesti kirjandusloo idee, kus päämiselt paljastetakse teoste ja autorite puudusi ja nõrkusi – vastokaalona ylistavaile kirjanduslugudelle.

Selles nenditaks kõigepäält keelelist vigasust ja viletsust, mis algusest saati tänase päevani meie kirjandust läbib. Eriti saavad sel puhul pihta Saksa pastorid, aga seejärele ka meie omad pastorid ja köstrid, kes hulga sakslaste vigo omaks võtsid ja nende tarvitamist jätkasid ega viitsind oma keelt parandada. Kui halbo keelevigo tegid ka eestlased Kreutzwald, Koidula, C. R. Jakobson veel! Mida Kr. J. Petersoni kohta tuleb ytelda, seda väljendasin juba ylalpool.

”Kalevipoja” viletsus paljastetago halastamata: ta kohutav keelevigasus, ta värsivigasus, ta labane, paigoti otse moonakalik stiil, ta halb kompositsioon, ta yldine tuimus ja kohmakus. Otse vägitöö on selle teose läbilugemine. – Koidula luules on kyll hoogu ja romantikat, aga ka tyhja suuresõnalisve, fraasi, näiteks luuletuses „Sind surmani”. Ka ei või ta jätta komplimente ytlemata Vene valitsusele (samas luuletuses). – Vesisust, laialivalguvust ja vormilist lodevust esineb Anna Haava luules, eriti selles, mis ilmus pärast aastat 1905. – G. Suitsu „Elu tule” suuresõnalisv jätab kylmaks, sest see luule ei ole ehtne, vaid tehtud. Ta järgmistes kogulmais ilmub raskepärasus. See on suurelt osalt vaevaga ja intellektuaalselt väljahautud luule, sel puudub spontaansuse värskus ja sulavus. Ainolt teatavat karguse karakterit võib selles hinnata. – Ridala luule on kyll ehtsem, aga raskepärane ja ebanõtke. – Enno on vesine, kahvatu-hall ja vormiliselt lodev. – Juhan Liivi luule põeb ka vormilist lodevust ja õhedust; teemad on olemas ja osotet, aga teostus on nõrk; nagu hooletomad skitsid. Ta varemin ilmund proosa on kaugelt parem. – Eduard Wilde poliitiline pahempoolsus kahjostab ta teoste ideelist kylge. „Kylmale maale” on kahjolik teos: õõnestab moraali. „Mäekyla piimamehel” on närune ja tyhine aine: kirjanik meelsa juuresviibimisega sorib ja liigutab nagu pulgaga pori. Ise olemuselt härrasmees ja Balti mõisnike esinemisviise ja maneere eneselle eeskujoks võttev, tahab Wilde ka vaese rahva kasusid kaitsta. Wilde noorepõlve-jutustused, mida kirjandusloolased kui ajaviitekirjandust ei hinda, nagu „Rõugearmid”, „Salasidemed” ja „Linda aktsiad”, on puhtamad ja meeldivamad. – A. Kitzberg on ylehinnatud. Ta „kunstiväärtuslikuks” peetud draamad „Tuulte pöörises” ja „Libahunt” on enam mõistuslikult konstrueeritud kui tundepakitsusest välja kasvand ja jätavad seetõtto lugeja ning vaataja võrdselt ykskõikseks. Vaimustus neist on enesesisendus kirjandus-teoreetikoin levitet psyhhoosi mõjul. – Tuglase stiil on konstrueeritud, tehtult „kirjanduslik”. Ta töötab vooluretseptide järele, ei kygene kujotama loomulikko, tõenäolist, reaalset elu. Langeb stilisatsiooni ja dekoratiivsusse. Meeldub liig paljo ka kirjeldusisse. Kirjeldab dekoratiivselt ja stiliseeritult. Ta stiili väärtus on kohutavalt ylehinnatud. Ta stiil, kui realistlik, asjalik, on kuivavõito, ja kui uusromantiline, siis tehtult peenutsev. Sel puudub loomulik värskus, see on natuke paberlik, nagu paberist lilled, või nagu mosaiik kildudest kokku lykitud. Ta põeb ka teatavat stiililist hingamislyhidust, seetõtto kirjotab ta enamasti lyhikesi lauseid. Sisule suhtub Tuglas enamvähem ykskõikselt, seepärast see ka lugejat ei liiguta. Ta võtab ka oma ainet dekoratiivselt, mitte inimlik-reaalselt. See on talle vaid kandepinnaks ja Anlass’iks. Selleks pakkos talle ahvatlevat eeskujo ning andis õigustust teman harrastet uus kirjanduslik vool, uusromantism. Tuglas ei ole õigupoolest synnipärase andega kirjanik, vaid enam niisugune, kes tahab kirjanik olla. Igatahes ei ole ta syndinud jutustaja nagu Wilde. See on ka yks põhjus, miks ta eelistab dekoratiivsust: see on kergem. Tuglas on yldiselt natuke snoob, seepärast ta meeldibki päämiselt kirjanduslikele snoobidelle. – Tammsaare: tyhjalobisemine ja paradoksitsemine, mingi poisikeselik ulakus. Tõsidus puudub. Või õigupoolest kaks kylge: kui tõsine (nagu näit. jutus „Vanad ja noored” või „Kõrboja peremees”), siis kuiv, tuim ja kõle; kui lõbus (nagu yliõpilasnovellides), siis tyhjalobisev ja vesiselt paradoksitsev. „Tões ja õiguses” yhendab mõlemad kyljed. Selles romaanis me ei näe tõelist elu, elutõsiduse, tõelise eluvõitluse kujotamist: kahe jonnaka ja pääliskaudse naabri yksteise kiusamised kraavitamise pärast, kõrtsikakelused, koera peksmised, kassi tapmised jne. Tõsist maaelu me ei näe. Yldse ebatõsine ja natuke ulakas kirjanik. Peab imestama selle lugejaskonna maitset ja arusaamist, kes seda kirjanikko hindab ja ylistab! – Metsanurk on kyll realistlikom ja loomulikom jutustaja, aga nagu agulimaiguline, „räpane”; puudub suuremeelsem vaim, hingline jaunidus. Ta ylistet „Ymera jõel” on igav, ilma reljeefsuseta, nagu kaua-seisnud leib. Meil hinnati seda romaani teema pärast, abstraktselt, ilma vähimatki arvestamata teostust. – Gailit on ebarealistlik muliseja, ebatõenäolise hulguse ja ulatseja tyybi karutantsitaja. Peab imestama, milline arusaamise ja maitse tase peab kyll olema arvostajail ja lugejail hindamaks seda kirjanikko. – Hugo Raudsepp on amoraalne vaimurikatseja. Mingo Eesti hukka, kui aga saaks ykskõikselt vaimurikatsevaid paradokse, kahemõttelisvi ja nilbusi pilduda. – Under ei saa lahti yleskruvit ekspressionistlikost stiilist; kuni viimase ajani leidub ta luules otsit ja iseäratsevaid metafoore, näit.: Väljas sygislehti roostetand plekki kõbistavad pajud [Valimikkogulmast „Sõnasild” 1945, lk. 121 (luuletus „Õhtu”). Lisanäiteid samast: kaarnatiib katuseks rinna pehastand talal (lk. 111, „Verivalla”); Su tahtelahas saand katsumine Sinu mulle mõistaandjaks (lk. 116, „Kodu-otsimine”); Küsimustest haigeks nõelut keel (lk. 120); on emmand neid une kohisev saar (lk. 152, „Kojuminek”); silm unest end lahti kaevas (lk. 136, „Raske hommik”).]. – Visnapuu on lodev ja lohakas, ei viitsi oma luuletustele anda korralikko vormi ja stiili. Peidab oma laiskust ja võimetust irdriimi taha. Võimetusest ja leidlikkuse puudusel kordab mitmeti samo sõno, ytlusi ja värsse või tarvitab puuduvate sõnade täiteks, mida tal raske on leida, kõiksugu hyydsõno ah, oh, oo, hyi jne. Ta tuntud „Kodumaa laul” on yks niisugune jõuetuse näide – kuiv, tuim, täis jõuetuslikke kordumisi.

Ja jälle peab imestust tundma meie publiko arusaamise puuduse yle ja maitselageduse yle, kes säärast luuletust hindab. Ja seda hindavad ning tyrgutavad noorsoole kõik meie eestikeele õpetajad oma kirjanduspyhakote kultuses. – Semper on kirjanduslik snoob ja täis kirjanduslikko auahnust, kes tahab olla kõik: kriitik, esseist, luuletaja ja romaanikirjanik. Kuid temal puudub eluline soojus; kõik on tal vaid kylm literatuur. Ta tahab meil esimesena igat moevoolu kaasa teha. See on ta ylim auahnus. – Rida kirjanikke ja kriitikoid Visnapuuga eesotsas upitasid andetond Erni Hiirt luuletaja pedestaalile ja kultuurkapitalist osasaamiselle. – August Mälku ylehinnatakse. Ta kirjotab venitavalt, nagu rido tehes. Ta tegelased on nagu teatava šablooni järele kujotet. Natuke laialivalguv kirjanik. Muidogi kirjanduspyhakote kumardajad õpetajad topivad ta teoste katkelmaid ja ta palo koolilugemikesse. Aga ma mäletan, kui tyytavad olid mulle need palad lugeda koolilugemike käsikirjades, mis mul kui eestikeele õpikote päätoimetajal tuli läbi lugeda. Need Mälgu tekstid lykkasin kui eriti tyytavad ja venitet vesisused ikka kõige viimaseks. Mõnd lugesin, mitmekesistamaks lugemist, kord eestotsast tahapoole, kord tagant ettepoole või mõnd lehekylge jälle keskelt. Mälku võib nõnda lugeda. Ta tegelased räägivad kirjakeele- ja murdesegast keelt. Kõik see tuleks amplifitseerida umbes 50-lehekyljeliseks raamatuks. Enne aga tahaksin kirjotada tagasihoidlikoma kirjandusloo, milles puudustelle vaid viisakasti ja tagasihoidlikolt tähelepanu juhitakse.

Mõnede eestikeele õpetajate reesmattus

Käesoleval suvel on järgmine arusaamine mul eriti teravasti selgund: enimate eestikeele õpetajate tyhisus. Kõigepäält nad ei oska kyllaldaselt eesti õigekeelsust. Nad tunnevad seda vaid niipaljo kui seda annab Muugi elementaarne ja hõre kooligrammatika. Minu grammatikat ei ole vist keegi neist viitsind läbi töötada ja läbi mõtelda. Paljodel ei ole seda olemaski. O. Parlo kirjotab veel nyydki inimesesse, kirjutusesse (pro inimesse, kirjotusse). Õpetajail pole ka mingit erilist keelehuvigi. Nad ei õpi midagi juure. Nad on palgalised ametnikod. Mida nad koolis päämiselt pyyavad, see on „käsitella” (à la J. Roos) kirjanduslikke teoseid. Rahvalaulusse ja „Kalevipojasse” ei oska nad õpilasi panna syvenema; need jäävad õpilasist kaugele. Nad ylistavad nagu eeskirjade kohaselt neid teoseid ja autoreid, keda ametlikolt tuleb ylistada. Neil peago puudub selgund ja ehtne kirjanduslik maitse ja tajumus. Ka keelt ei oska nad hästi õpetada. Kõik neil jääb vaid kava läbivõtmiseks. Tõhosat, meelejäävat, tulemusi – teadmisi ja häid keele-harjumusi saavutavat õpetust nad ei kygene andma. Seda takistab neid tegemast ka vabariigi-aegne metoodika vaim, mis tahab, et tund oleks väliselt elav, elamuslik, aga jäädavad tulemused ei huvita kuigi paljo. Teiste sõnadega: mitte nii tulemusi ei taotelda kui kava läbivõtmist ja tunni välist elavust. Tarvitetakse päämiselt kogu klassile esitet yksikkysimuste metoodi, aga ei harrasteta yksikõpilase kontrollivat pikemat ylesytlemist ja vastamist, näit. lyhema mitmuse partitiivi kogu reegli ylesytlemist ja demonstreerimist klassitahvlil.

*

Eestikeele õpetajail on yldiselt ka vähe huvi oma edasiharimiseks ja samoti teaduslikoks tööks. Mitmed yldse ei loe suuremat midagi. Kunstiväärtusliko kirjanduse religiooni adeptid loevad vähimalt uusimat ilmund ilukirjandust ja kirjanduse kohta käivaid teoseid, aga mõned ei loe sedagi. Minu endised õpilased Kuresaare gymnaasiumist on eriti vail vaimseid huve; nad ei loe midagi. Need on: B. Vahi, N. Noot, O. Peters, V. Miller, M. Kindlam (viimased kaks korrektorid). Ainolt yks oli erand: K. Taev. Taev oli kirjanduslike ja kunstiliste huvidega. Aga selle eest oli ta kommunist ja läks kommunistidega Venemaale. Vahil ei olnud hiljoti veel oma kooliraamatuidki. Ta on nii ihne, et ei raatsind neid osta. Nyyd ta on viimaseil aastail korrektor olles saand korrektorieksemplaare. V. Klauren loeb raamatuid, aga erilisi kirjanduslik-teaduslik-vaimseid huve ei tea ma ka temal olevat. Noot ja Vahi, kui aga võimalik on, armastavad pummeldada. Vabariigi ajal Vahi, Peters, Klauren ja Noot käisid koos bridži mängimas.

Õpetajal peaks tingimata olema vaimseid huve. Kõik ei mahu õpperaamatuid kirjotama (mitmele on seegi enam rahateenimise vahendiks). Yks asi, millega iga eestikeele õpetaja võiks eestikeele uurimisele kasu tuua, oleks yksikote trykingote sõnavaraline või ka grammatiline läbitöötamine.

Trykingote sõnade sedeldamine õpetajain

Eriti sobiv ja lihtne oleks leksikaalse kylje sedeldamine. Tryking loetakse tähele-panelikolt läbi ja märgitakse yksikoile sedeleile kõik haruldasemad, autorille iseloomulised sõnad, fraseologismid, kõnekäänud ja murdeõnad, yldse sõnad ja sõnade tähendused, mis enne raamatu ilmumist või selle ajal harva esinesid või yldse ei esinend või millede esinemist asjaomases trykingos on yldse tähtis nentida. Nõnda koguneks uurijal pikapääle sellekohane kartoteek. Ta võiks seda eneselle teha koguni kaks eksemplaari: yhe saadab Eestikeele Arhhiivile, teine jääks ta enese kätte. Nõnda kujoneks tal, kui ta tööd jatkab, aastate kestel oma isiklik Eesti kirjakeele sõnavara kogulm. Mõne teose või trykingo sõnavara või yldse keelelise kylje kohta võiks ta kirjotada kokkuvõtliko artikli [See ja järgmised terklid /tärnikeste vahel olevad päätykid/ kordavad juba varem väljendet mõtteid, aga teises sõnastuses ja mõnede lisadetailidega. Ma ei taha neid sellepärast välja jätta. Mõne mõtte korduv käsitlemine osotab ja toonitab tähtsust, mis sellele omistan. Viidatago ka kordumiste põhjendusele eessõnas.].

*

Sellane sõnavara väljamärkimine ja kartoteegistamine oleks omamoodi huvitav, mõnos ja rahulik kõrvalharrastustöö. See toodaks tegijalle ilusat sisemist rahuldust. Seda võib teha ruttamata, oma vabadel puhketundidel. Sellen toodet mõno oleks jaunim ja peenem kui bridžimängimine või õngitsemas käimine. Isikliko töömõno juure seltsiks rahuldav teadvus, et tehakse oma rahvuskultuurile, kirjakeele arenemisloo uurimisele ka oma väike teenus ja kantakse materjaale kokku tulevase suure ehituse pystitamiseks: suur mitmeköiteline kirjakeele ajalooline sõnaraamat. Muidogi veel täielisemaks uurimismaterjaaliks jääb Eesti-keele Arhhiivi yldkartoteek ise.

*

Teisipäev 8. september 1942

Omal-ajal Tarto yliõpilasin-filoloogiden harjotustööna teha lastud sõnavara-väljakirjotused sedeleile, mis leiduvad Eestikeele Arhhiivis, on lynklikod ja puudulikod. Seepärast selles leksikograafistet trykingod tuleks lasta uuesti sõnavaraliselt läbi töötada ja sedeldada. Tuleks ka koostada umbkaudnegi ylevaade, millises järjekorras peaks see syndima, s.o. millised trykingod esimeses järjekorras, millised teises jne.

Eestikeele Arhhiivi kartoteek tuleks lasta ymber kirjotada autorite, resp. teoste järele. Veel parem: leksikografeerijailt tuleks kohe nõuda kaks eksemplaari.

Seda tööd ei tohiks lasta harjotajail yliõpilasil teha, vaid selleks tuleks välja koolitada umbes tosin isikot, kes seda tööd toimetaksid kogu oma elu kestel, mõned elukutseliselt palgalistena, kelle päämine ametitöö see oleks, mõned harrastustööna muu töö kõrval. Viimaseile võiks ka maksta teatavat tasu, eriti suuremate ja põhjalikomate tööde eest. Yldiselt aga peaks see neile jääma harrastustööks, mille eest nad ei või loota otsest tasu. See on samoti kui postmarkide korjaja ei või riigilt või yhiskonnalt nõuda tasu oma korjamistöö eest, kuigi ta sellest omalt poolt on pidand ohverdama ysna tubli summa.

Piibli sõnade sõnastik

Väga huvitav ja väärtuslik oleks terve Piibli leksikaalne läbitöötamine ja sedeldamine. Selle võiks mõni eestikeele õpetaja võtta otse oma elutööks, tehes seda kasvõi paarkymmend aastat. See töö tuleks teha võrdlemisi detailne. Yhtlasi võiks siis sama uurija välja märkida ka grammatilisi seiko. Töö lõpul võiks ta kirjotada kokkuvõtliko brošyyri oma töö tulemustest, s.o. ylevaate Piibli sõnavara yle [Eestikeele Arhhiivis kartoteegis olevat Piibli sõnavara juba sedeldatuna, aga see sedeldus, algajain yliõpilasin tehtud, on paratamata lynklik ja hõre. See tuleb teha hoopis tuhedamin ja põhjalikomalt, seega uuesti teha! Sõnavara sedeldajaile tuleks saata/anda nisti yldse yhised kui (tarbekorral) ka individuaalsed kirjalikod instruktsioonid ja juhendid, mis detailselt on välja töötet. Esimesed on tarvilised töö yhtlustamise mõttes. Nende ridade kirjotaja koostas 1934. aasta sygisel sellased detailsed juhendid Eestikeele Arhhiivile. Enne seda toimund sedeldamised on aga tehtud äärmiselt hõredate juhenidte järele ja tuleks kõik seepärast lasta teiskordselt teha.]. Lisabrošyyr võiks olla Piibli grammatilise kylje yle.

Keegi teine töötaks läbi kiriko-lauluraamatu, kolmas muid vaimulikke teoseid.

Kirjakeele sõnavara sedeldamised

Edasi tuleks estofiilide kirjandus, Masing, siis Kreutzwald, Jannsen, „Jenoveevad” ja selletaolised, „Koli-Ramatud”, „Perno Postimees” ja „Eesti Postimees”, J. Pärn, C.R. Jakobson, Koidula, ärkamisaegne koolikirjandus, Jakobsoni-aegne „Sakala”, „Oleviko”, „Postimehe”, „Virulase”, „Valguse” aastakäigud jne.

Keegi peaks võtma kogu Wilde teoste sõnavara uurimise oma ylesandeks. Juba yksi „Mahtra sõda” oleks huvitav sõnavaraliselt sedeldada.

*

Mõnedest teostest tuleb otse kõik sõnad (Piiblist, kiriko-lauluraamatust, „Kalevipojast”).

Pääle sõnavara võiksid mõned uurida ka teoste grammatilist kylge, koguni selle yksikoid alo nagu objekti, rektsioone, sõnajärjestust.

Yldkartoteegis peaks ka Wiedemanni sõnaraamatu sõnavara olema sedeldatuna, samoti teiste sõnaraamatute oma.

*

Niipaljo huvitavat ja mõnosat tööd oleks eesti filoloogidel ja igal keelehuvilisel. Aga nad ei tee midagi selles suunas, nad lasevad oma leisutunnid niisamoti kaotsi minna või raiskavad need tyhjeks vaimuväsitavaiks lõbostusiks (bridž, male, pummeldused).

*

Kesknädal 9. september 1942

Sel leksikografeerimistööl oleks oma soodustav mõju Eesti kirjakeele arenemisele: kirjakeele ajaloolise arenemise sõnaraamat saaks varemin ilmuda; huvi keele sõnavaralise rikastamise vasto tõuseks; ka uute sõnade loomisele hakataks siis vahest suhtuma suurema huvi ja vastotulelikkusega; eestikeel rikastuks kiiremin uute sõnadega.

Tõlkimistööst ja kunstist

Tõlkimine on huvitav töö, nimelt siis, kui tõlgitakse mõnd lemmikteost. Tähtis on, et sellane tõlkimine toimuks rahulikos meeleolus, häirimattuses, mõnusas ja meeldivas interjööris, pigemin vanamoodsas majas ja toas kui uues. Nii huvitav on teises keeles väljendet mõtteid siirutada omasse eestikeele, väljendada neid nima täpsesti ning sama stiililise rytmi ja muljega. Igal autoril on oma hingeline ja stiililine tämber, ja ainolt see tõlkija saab reilida seda tämbrit, kes ka ise hingeliselt lähedal on sellele ja seetõtto võib sellesse sisse elada. Tõlkimine nõuab peent intelligentsi. Tõlkesse tuleb paratamata ka tõlkija enese stiililist värvingot, ka hingelist tämbrit. Kui see tõlkijal on tyse, törge, siis on seda ka tõlke oma. Säärane tõlkija rikob peenehingelise stiilitämbri. Selle rikob ka vähese intelligentsiga tõlkija.

Olen tõlkind Aho, Poe’d, Bourget’d, Maupassant’i, Huysmans’i ja arvan, et ma nende stiilitämbrit olen ysna lähedalt taband, sellepärast et ma neisse olen sygavasti sisse eland, neid sisemiselt mõistnud, nende teoseis kujotetut tihedasti kaasa eland, paigoti vahest seelgi intensiivsemin kui autorid ise. K. Reitav oli vist õigusega vaimustet mu tõlkest no Maupassant’i „Vee pääl”. Ka mu Aho, Poe ja Bourget peaksid olema tämbrilt ysna autorilähedased. Mul on koguni auahnus kujotella, et mu Poe-tõlked on yhed parimad maailmas, sellased, kus Poe tämbrile on kõige lähemalle jõutud.

Seejuures peaks mu tõlgete keel olema head eestikeelt, sest ma taotlen seda oma tõlkeis. Mu tõlgete, ja yldse mu kirjotuste stiil peaks olema sulav, läbipaistev, selge, aga seejuures loomulikolt eestipärane. Hästi on mõjund see, et ma lapsest saati olen lugend rohkesti eestikeelt ja nimelt veel 19. sajandi eestikeelt, mis oli vaba Vabariigi snooblikost tämbrist ja ka puhtamin põhjaeestiline ja põhjaeestilise laadiga.

*

Tõlkima peab huvi ja innoga. Selleks peab teos olema sellane, mida kangesti tahetakse tõlkida. Lemmikteosed on niisugused. Siis tõlgitakse inspiratsiooniga ja ollakse reilimises leidlik. Tõlkijalle ykskõikse või koguni ebameeldiva raamatu tõlge, mida ju tehakse tellimise pääle ja rahateenimiseks, ei või kunagi saada nii hea. Võimaluse piirides hea, kongeniaalse tõlke tegemiseks peab ka aega olema; seda ei tohi teha rutates, nagu see harilikolt synnib rahateenimistõlgetega, eriti veel, kui teosed ei ole tõlkijalle huvitavad.

Tõlkimises peab ka vaeva nägema: tuleb niikaua tõlkelauseid läbi mõtelda, parandada, proovida, kui leiad viimaks parima väljenduse, mis on võimalikolt täpne, aga seejuures yhtlasi ladus, eestikeelele loomukohane ja hea sisemise rytmiga.

Aga veel kord toonitan: tõlkijal, kes tahab teha tõesti häid ja kongeniaalseid tõlkeid, peab autoriga olema hingesugulust nende joonte poolest, mis valitsevad on tõlgitavas teoses.

Noorusaegsed tõlkimiskatsed

Nooremas eas, ja veel 1930. aasta ymber, ma kaalusin võimalust tõlkida no Huysmans’i „A rebours” ja „Làbas” ning D’Annunzio „Surma triumf”. Need romaanid olid mu lemmikteosed mu yliõpilasaastail, ymarasti aastate 1900 ja 1910 vahel. Need olid mulle sellal otse elamuseks ja syndmuseks, niivõrd tundusid need mulle siis rafineerituina. Ma olengi omal-ajal neist tõlkind kohti ja osi. Nyyd aga on mu huvi nende vasto märksa vähenend ja vaevalt ma hakkan neid enam tõlkima. Isegi nende lugemise järele ei tunne ma enam igatsust. Seevasto on Aho „Laastud” ja Poe novellid, osalt ka Turgenevi omad, yha edasi armsaina pysind. Aga nang omal-ajal nõnda harrastasin mainit kolme romaani, siis tahan neist edaspidi pikemalt kirjotada.

Mul on olnud kavatsus tõlkida ka valimik Maupassant’i novelle, nimelt kaheköiteline, aga ka see kirjanik on mu silmis suuresti kahvatand. Ta jätab lõpparves lohutoma mulje samoti kui D’Annunzio ja Huysmans, ent ma ei taha enam meeleldi lugeda lohutond kirjandust. Jutustamis-tehnikalt ja stiililt nima häid, aga sisult puhtamaid, soojemaid ja turvalisema taustaga novelle võiks kyllalt leida laialipillatuina Saksa, Inglise ja isegi Prantsuse kirjanduses. Neist tuleks koostada ning tõlkida kaheköiteline valimik.

no-genitiiviga brošyyr

Tunnen teatavat syymepiina olemast liig yhekylgselt harrastand belletristiliste teoste tõlkimist. Ma peaksin tõlkima ka õpetlikke ja yldsust huvitavaid teaduslikke raamatuid. Muide mul on ammo kavatsus tõlkida yks sellane raamat no-genitiivi tarvitamisega. Sellase sobiva raamatu leidmine on aga raske, sest see peaks esiteks olema niisuguse sisuga, mis kõiki huvitaks, teiseks hästi ja huvitavalt kirjotet, kolmandaks mitte yletama 100 lehekylge.

Araabiakeelest

Elades aastate 1920 ja 1926 vahel Kuresaares hakkas mind korraga huvitama araabiakeel. Huvi selle vasto äratas minus „Tuhande ja yhe öö” juttude lugemine. Olen neid lugend gymnaasiumiajal, umbes viie-kuueteistkymne aastasena, ja sellal juba olin põrbitud ning joovastet neis esinevast romantikast. Sel fantastikal on mingi idamaine soojus ja värvisära. See teeb mingisuguse värvilise mulje, kus domineerivad punased, kollased, rohelised, oranžid ja violetid värvid. See mõjub kui mitmevärvilised kudumid ja kalliskivid, mida ju Idamaal harrastetakse. Ja kogu idamaine elamislaad ja hingeelu on lähemal muinasjutule, on primitiivsem, lapselikom. Neis juttudes on paljo põnevust ja isesugust poeesiat. See viis mind araabiakeele õppimisele. Õppisin seda inno ja vaimustusega.

Alul hakkasin seda õppima yhe lyhikese õpiko järele seeriast „Bibliothek der Polyglotti”, pärast sain Harderi õpiko seeriast „Gaspey. Otto Sauer – Methode”, mis oli suurem ja põhjalikom. Selle õpiko kallal töötasin paar aastat ilma siiski jõudmata seda lõpuni ja põhjalikolt läbi õppida. See raamat oli raskepärane ja kuiv. Oleks pidand rohkem pakkoma anekdoodilisi lugusid. Harderi tekstid aga koosnesid päämiselt yksikoist lauseist ja grammatilist materjaali anti yhe korraga liig paljo. Kui aga oleks kyllalt aega – ytleme terve aasta – pyhendada suutlikolt araabia-keelele, siis saaks kyll selle õpiko kenasti läbi võtta ja kogu materjaali omandada.

Igatahes ylevaate araabiakeelest sain. See oli omapärane keele-maailm, mis mulle sääl avanes. Väga huvitav ja omapärane keel, täiesti erinev kõigist Euroopa keelist. Kõlalt on ta isemoodi ilus. Nagu Araabia muinasjutud, nii meenutab ka araabiakeel oma kõlaga kalliskive punaste, kollaste, violettide ja roheliste helkidega. Näit. „suur raamat” on araabiakeeles kitaabun kabiirun, artikliga alkitaabu alkabiiru, nyydses keeles ilma u-lõputa alkitaab alkabiir. Sääl on yldse paljo sõno lõppudega -iil(un), -iik(un), -iir(un), -iif(un).

Araabiakeel on äärmiselt keeruline ja raske. Ta grammatika viib õppija otse meeleheitele. Pärast araabiakeele õppimist peaks iga muu keel kergena tunduma.

Kui huvitav oleks, kui oskaksin „Tuhat ja yht ööd” vabalt lugeda araabiakeelses originaalis, vähimalt nõnda kui loen ladina tekste! Raskust suurendab, et lyhikesi vokaale ei märgita. Järelikolt peab väga hästi oskama keelt, peago kui araablane, lugemaks nn. vokaliseerimata tekste. Mu unistus on võtta araabiakeel uuesti käsile, õppida see ära ja tõlkida siis originaalist eestikeele „Tuhat ja yks ööd” kolmes valimikkogulmas. Yhe Sindbadi loo olengi tõlkind originaali järele, aga see on jäänd avaldamata.

Keeled, milled tahaksin veel õppida

Keeltest tahaksin ära õppida veel kolm: muinaskreeka, poola- ja lätikeele!

Kreekakeelt olen õppind gymnaasiumis, aga mu teadmised selle sõnavaras on lynklikod ja grammatikast olen mõndki unostand. Ta suure tähtsuse ja ka ta huvitavuse pärast tahaksin teda paremin osata, peago nima paljo kui oskan ladinakeelt.

Poolakeel on mind ammo millegipärast intrigeerind ja mulle imponeerind: vist ta hääldamine ja foneetika, ta arvatav suurem elegantsus võrreldes venekeelega, ta erinevus venekeelest.

On olemas kaks uhket, peago kõrki keelt Euroopas: hispaaniakeel ja poolakeel.

Lätikeelt olen ammo hakand õppima, juba yliõpilaspõlves, aga ei õppind ära. Möödund sygisel võtsin uuesti käsile. Pääraskuse keelte õppimises moodostab sõnavaraline kylg, mitte niivõrd grammatika. Mälu kysimus. Kui mälu oleks parem, võiks keele ära õppida poole, koguni kolm korda lyhema ajaga.

Lätikeele oskus, vähimalt mõistmine oleks sellepärast huvitav ja tähtis, et siis näeks paremin, kuidas on samos geograafilistes ja ajaloolistes oludes eland rahva kirjandus ja kultuur, ja ennekõike, milline arengoaste, väljendusvõime, sõnavaraline rikkus jne. on lätikeelel, ka mis suhtes ta on eestikeelest ees või taga. Igatahes olen juba oma seniste teadmiste varal kindel, et täielise uuendusega eestikeel on lätikeelest peenem ja huvitavam. Läti õigekeelsuse ja keelekorraldamise autoriteet professor Endzelins kui ylikooliteadlane hoolitses ainolt genuiinselt rahvakeelsusliko puhtuse eest läti kirjakeeles ja kaldus seega teatavasse purismi. Otstarbekohasus huvitas teda kindlasti vähe.

Mis annaks eestikeelele yleolek lätikeele yle.

Uute tyvisõnade loomine

Mis puutub eestikeelesse, siis mitmed uuendid, nagu n-agentaal, -maks, -maga, -mani, -nue ja no-genitiiv ja samoti rohked uued tyvisõnad annavad eestikeelele tähtsaid painduvuse, tiheduse ja huvitavuse momente, mida lätikeel ei evi. Kuid Eesti rumalus ei taha kuidagi lasta eestikeelt lätikeelest kõrgemalle arendada. Eesti rumalus või rumalamus tahab, et eestikeel ikka lätikeelele järele lonkaks.

Ka nominatiivsed liitumised on yks eestikeele yleolek lätikeele yle, ja teine yleolek on see, et eestikeel säilitab võõrsõnades ja -nimedes suurelt osalt võõrapärase rõhu, s.o. rõhu kaugemal esimest silpi. Selle viimase yleoleko ähvardab Eesti rumalus ära võtta, vähimalt seda vähendada.

Uute tyvisõnade loomist pean eneselle väga tähtsaks, otse elutööliseks tegevuseks. Kahjoks olen seda tegevust liialt läimind. Kui oleksin tahtejõulisem, siis oleksin pyydnud seda teha järjekindlamin, vähimalt paar tundi nädalas, näit. pyhapäeva hommikoti, kui teised alles magavad. Uute sõnade loomine nõuab täielist rahu ja häirimattust. Mul peaks yndma aastas luua vähimalt 10 head uut sõna, sellast, mindega ise lõplikolt rahule jään. Kui viimase kymne aasta jooksul oleksin niipaljo loond, siis mul oleks nyyd 100 uut tyvisõna. Praego kokku endistega yle 200 sõna. Praego on mul märgitud 172 uut sõna. Juba mõne aasta eest mõtlesin, et millal saab mul olema 200 sõna. Lootsin niipaljo saada oma juubelisynnipäevaks, aga ei saand. Ei saand ennast panna kyllaldaselt pyhenduma sellele tööle.

Uute tyvisõnade arv

Nyyd valmineb mul varsti kaks Turgenevi valimikkogulmat ja nende jaoks tuleks luua kokku umbes 80 uut tyvisõna. Siis ongi mul arv 200 täis. Et mul oleks 200 uut head sõna täiesti kindel, peaks mul neid olema ytleme 220, sest teatav protsent osutub pärast ikka vähem vastovõetavaks. Kui mul saab olema 220 kindlasti head uut sõna, siis neist kindlasti jääb vähimalt 200 lõplikolt vastovõetavaks, nii et ma paremaid enam ei tahagi. Uute sõnade loomises ongi mulle tähtis ainolt see, et sõna mulle eneselle lõplikolt meeldiks ja tunduks sobivana. Kas teised leiavad sõna kõlblikoks või ei, see on mulle siis ykskõikne. Ja imelik: need sõnad, mis mulle eneselle lõplikolt meeldivad, leiavad viimaks ka teiste poolt juuvimist ja vastovõtto. Olen oma sellekohases maitses täiesti kindel; seda ei yleta kellegi teise oma. Mul on selleks suur peirimus ja loomupärased eeldused. Kogu see sõnade loomise idee ja tegevus on minust enesest välja kasvand ja on kogu maailma kirjakeelte arenemisloos esmakordne ja ainolaadne.

Loomise tehnika kohta ytlen seda, et mõnikord ynneb sõna loomine kohe, nagu äkilise inspiratsiooni tõtto, nagu näit. sõnad nõrdima, naasma, väisama, välmima, jäälima, põrpima, laip, nisv, kemm jne., teinekord koban ja otsin aastate kestel sobivat sõna, aga ei leia. Moodustan kymneid ja sado häälikote kombinatsioone, aga ykski ei meeldi mulle täiesti. Alles pärast kuid või aastaid kestnud kobamist ja otsimist ynneb viimaks leida sobiv sõna. Sellased vaevaga otsit sõnad on näit. yndma, ertma, eenma, nantma, riltma, teevima, reesma, nirn, võger, malbe, nelge.

Uute tyvisõnade loomine ja nende arv

Märgin ka seda, et enimais juhtumeis tajun kohe, kas sõna on mulle lõplikolt vastuvõetav. Mõnega aga olen pidand ise teatava aja kestel harjuma. Sellased on näit. ertma, õstuma, eenma, rell ja mitmed teised. Hiljoti, paari päeva eest, jõudsin päras kauast kõhelemist otsuselle, et pei (tähenduses „peago”) on siiski päris sobiv ja hea sõna. Samoti kõhelesin tyki aega sõna nima (= niisama, samal määral) suhtes, aga juba aastal 1940 jõudsin otsuselle, et see on ysna kõlblik sõna, kõlaliselt mitte halb ja hea kerge hääldada: ’nima paljo, nima suur’. Sellega võib harjuda, ainolt peab tahtma harjuda. Siis ta varsti hakkab tunduma loomulikona.

Kui raske on sõno luua, seda näitab see, et juba enam kui kymne aasta eest olen mitmel korral pyydnud leida eestikõlalised vasted sõnadelle ekstaas, glooria, Vene /tak kak/ (alistav kausaalne sidesõna), aga ei ole seni leidnud sellaseid, mis mulle kindlasti ja lõplikolt oleksid meeldinud. Aga olen kindel, et kui seda kõigiti pyyan ja selleks kulutan paljo aega, siis leian viimaks.

Nagu kord ylalpool tähendasin, annab lemmikteoste tõlkimine mulle tõuget uute sõnade loomiseks. Seda teevad ka mõlemad Turgenevi valimikkogulmad. Nende puhul hakkan paratamata looma uusi sõno. See hetk ja aeg tuleb, kus võtan selle töö tõsiselt käsile. Loodan Turgenevi puhul luua vähimalt 40, vahest koguni 50 sõna.

Viimaseil aastail olen ikka märkind sõna loomispäeva, mõnikord tunnigi, harvemin ka juuvimis-hetke, kui see järgnes hiljemin. Kahetsen, et ma seda pole teind algusest saati. Seetõtto ei ole mitme sõna loomis-aeg mulle enesellegi enam teada, isegi mitte selle aasta. Niisugused sõnad on lynk, laup, mõrv, aabe, range, siiras, nõnge, taunima, sirnama ja veel mitmed teised.

Mu uute sõnade kogulm on mulle nagu mingi hindamato aare, mis mulle on armas ja kallis. Ja eestikeelele on 200 uut tyvisõna määrato suureks rikastuseks, sest need sõnad kannavad enamasti tähtsaid ja sageli esinevaid mõisteid. Need annavad eestikeelsele tekstile, nii algupärandis kui tõlkes, hoopis teise ilme. Kui nende lisaks võtta veel 200 Soome laensõna (või koguni 250), siis on see kokku 400 sõna

1000 uut tyvisõna

Ja Eesti murdeistki peaks saama vähimalt 50 head, s.o. väärtusliko tähendusega tyvisõna. See annab kokku 450 uut tyvisõna ja need kõik teevad eestikeele määratomalt tihedakoelisemaks. Aga kunstlikolt tuleks veel juure luua vähimalt 100 tyvisõna, siis oleks tyvisõnaline rikastus eestikeeles yle 500 sõna! See oleks määrato rikastus, mis nii lyhikese ajaga ei ole osaks saand yhelegi teisele keelele Euroopas ja vahest kogu maailmaski. Sest need sõnad on keelele kõlaliselt omad, mitte kui mingid võõrsõnad, nagu neid tarvitetakse igas Euroopa kultuurkeeles tuhandeti. Rahvusvahelisi võõrsõno on meie keeles veel pääleselle kyllalt olemas. Kui selle juure arvata ja vasto võtta veel kõik head grammatilised uuendid, siis on eestikeel lihtsest ja vaesest talupoegade ja kylaharitlaste keelest, mis ta oli veel 50 aasta eest, tõusnud peeneks, rikkaks ja painduvaks kultuurkeeleks. Sellane keel ei tohi enam kadoda ega see rahvas hävida. Kui ainolt see rahvas ise tahaks endale sellast keelt!

*

Tähtsamate kultuurkeelte (pranstuse, saksa, inglise, vene, ka soome ja rootsi keele) sõnavarad tuleks läbi vaadata ja kindlaks teha, milliseil sõnol eestikeeles puuduvad head vasted ja milliseil neist need peaksid tingimata olema, ja siis tuleb asuda neid soetama. Nii tuleks eestikeelele luua juure vahest yle 400 tyvisõna ja pääleselle hulk tuletusi. Siis oleks eestikeelel 1000 uut väärtuslikko tyvisõna, seega vahest terveni 25% uusi tyvisõno juures. Siis oleks eestikeel see keel, millesse võõrkeelist saab olema võimalik kõige kergemin ja kõige täpsemin tõlkida. Tuhat uut head ning väärtuslikko tyvisõna – see on ideaal, mida meil tuleb taotella ja pyyda saavutada.

Artikli vajalikkus eestikeeles. Propaganda mõju

Araabiakeele ja „Tuhande ja yhe öö” puhul tekkis mul juba aastate eest idee, et eestikeelele tuleks luua ka artikkel, mida tarvitetaks tarbe korral. Kas ei sobiks selleks võtta silp el [Selle artikli harilikom kujo, nagu see õpikois antakse on al; el on selle paralleelkujo. Araabiakeeles on nähtavasti lyhikese a hääldamine vankuv, kaldudes mõnel pool e-ks.], mis on ka araabiakeeles artikliks. Artikkel oleks mõnikord väga tarviline, sest ilma selleta ei saa hästi tõlkida näit. sellaseid keelendeid kui (Nimi) „... das säulenreiche” – „... sambarikas; vrd.: el sambarikas”.

*

Neljapäev 10. september 1942

Propaganda kindlasti mõjub massidelle. Koolides tambivad kirjandusereligiooni preestrid eestikeele õpetajad õpilasile aastast aastasse pähe, et Eesti kirjanikod on loond väga väärtuslikke teoseid – Tuglas, Tammsaare, Gailit, Mälk, Visnapuu, Kr. J. Peterson. Ja karta on, et see pärm jääb meie nooremalle põlvele sisse: viimane jääbki neid pyhakoiks pidama, ja raske saab olema nooremaid viia teisele arvamisele, neid „detrompeerida”. Täie analoogia mõjuga no yks teine religioon – kommunism. On ju yldine ytlemine, et Venemaal noorem põlvkond on sellen propagandan tängitud, rikutud, on sellest läbi imbund, on saand kommunistlikoks, usob kommunismi ja kommunistlikesse pyhakoisse ning prohveteisse, usob, et Vene kommunistlik kord on hea ja et kapitalistlikes maades elu on paljo viletsam. Nooremad ei ole Venest välja saand ega paremat näind. Samoti ei ole ka meie noored paremat kirjandust tundma õppind. Võõrkeeli nad ei oska, väliskirjandust nad ei saa originaalis lugeda. Ja yksikod tõlketeosed, mida nad loevadki, ei jaksa murda propaganda mõju. Propaganda on systemaatiline, pidev, väliskirjanduse lugemine juhuslik. Juhuslik ei saa systemaatilise vasto.