Читать книгу Pööris - Johannes Kivipõld - Страница 2

Ettevõtte MTP 2007. aasta parimaks töötajaks valiti kolleegide hääletuse tulemusena Frederik. Ta paistis kõigile silma kui väga pühendunud töötaja. Saabus alati õigel ajal tööle, ei napsutanud, aitas kaaslasi igal võimalusel, andis ülemustele head nõu, kuidas tööd efektiivsemaks muuta, ja oli väga usaldusväärne. Tema nõudlik iseloom tekitas aeg-ajalt küll mõningaid tülisid, aga enamasti laiskade inimestega, kes ettevõttele niikuinii eriti väärtuslikud polnud.

Mees alustas tööd viie aasta eest, esialgu tõstukijuhi abina laos, aitas väljasaadetavaid aluseid komplekteerida. Jäi ruttu oma asjalikkusega silma ja tõusis järk-järgult ametikohtadel üha kõrgemale. Viimane aasta möödus juba laojuhatajana rabeledes. Tema vastutas, et MTP-s toodetud alkohoolsed joogid jõuaksid õigeaegselt sihtkohtadesse kogu Euroopas.

„Palju õnne, Fred! Sa oled tõesti kõvasti vaeva näinud ja sinu alluvad ja kaastöölised hindavad sind kõrgelt. Ka mina,“ võttis ülemus aasta parimat oma kabinetis soojalt vastu. Jõulupidu alumise korruse puhkeruumis alles kogus tuure, aga boss tahtis veidikene nelja silma all juttu puhuda. Ta seisis seljaga Frederiku poole, asjatundlikult ninapidi baarikapis sobrades, kiilanev pealagi uste vahelt välkumas. Maailmaturul kapitalismi tingimustes konkureerimine polnud mehele kerge olnud, nii et ta selg oli alati veidi küürus. Välja arvatud muidugi juhul, kui ta kuskil tähtsas kohas MTP-d esindas. Siis seisis mees uhkusega tikksirgelt.

„Brändit tahad? Oude Meester. Väidetavalt üks parimaid maailmas.“

„Ei tahaks teile tüli teha, härra Haljaslaid.“

„Ah mis sa nüüd. Kuidas ma üksinda jooma peaksin. Või tahad midagi muud? Siin on igasugust kraami. Ega ma tegelikult joodik ole, lihtsalt kingitakse. Nagu meil endal alkot siin vähe oleks, on ju!“ naeris ülemus veidi pingutatult.

„Ei-ei, brändi kõlbab küll.“

Mehed rüüpasid vaikides kergelt karamellise ja tsitruselise maitsega mõnusat jooki, kus tubaka ja laagerdamiseks kasutatud vaadi maitse kenasti segunesid. Vähemasti nii väitis asjatundjast ülemus. Frederik tundis lihtsalt tugevat mõru alkoholimaitset. Nahkses tugitoolis oli küllaltki mugav istuda. Sai endamisi juurelda, miks teda vaibale kutsuti.

„Ega ma tegelikult sind siia ainult bränditama ei tahtnud,“ kogus lõpuks Haljaslaid hoogu, „mul on sulle hoopistükkis üks ettepanek. Selline huvitav ja põnev. Oled põnevil? Ma näen seda, jah, sinu näost.“

Kandev paus. Frederik pidas paremaks mitte sekkuda, kui härra Haljaslaidi silmad tema reaktsiooni kompasid.

„Vaata, meil on selline lugu, et Düsseldorfi vahelao ülem, too hobusesabaga Meestermann, läheb pensionile ja meil oleks tarvis kedagi asjalikku, kes juhtimise üle võtaks. Ma tean, et sa õppisid siin aastaga vene keele selgeks, Saksamaal läheb keelega sama ludinal.“

„Millal see oleks?“

„Suve lõpus. Sul on parajasti aega oma eluolu siin kokku tõmmata, uus elukoht välja peilida ja kolida. Ma usun, et motiveerivas töötasus saame samuti kokkuleppele. Sa oled suhteliselt noor mees, küll oma kaasa ka ära veenad. Saksamaal on vinge. Kõik teised kihvtid riigid on lähedal, saate naisega nädalavahetuseti suusatamas käia ja Pariisi põrutab sealt kah rongiga päris kiirelt. Mis sa arvad?“

„Mis siin ikka arvata. Ma olen sellest pakkumisest ja usaldusest väga meelitatud. Aitäh. Olen nõus!“ Frederiku otsusekindlus oli Haljaslaiule tuttav, aga sellegipoolest üllatas teda mehe jaatuse kiirus.

„Tohoh, see on muidugi super, aga kas sa oma teise poolega ei soovi läbi rääkida enne jah-sõna ütlemist?“

„Mul ei ole kaasat. Saan täitsa üksinda otsustada ja olen päri. Aitäh, härra Haljaslaid!“

Mehed lobisesid veel pisut maast ja ilmast. Boss oli rõõmus, et sai nii kerge vaevaga endale asjaliku mehe vastutusrikkale positsioonile. Fred oli õnnelik, et teda oli ootamas ees põnev väljakutse. Uus keskkond, teistsugused reeglid, võimalused rohkem vastutust võtta, organiseerida ja teha asju enda äranägemise järgi.

Järgmised paar kuud läksid kiiresti. Tööl läks palju auru troonipärija väljakoolitamisele, tööväline aeg jaotus saksa keele õppimise ning uue elukoha otsimise vahel. Korra sai isegi Düsseldorfis käidud ja pensionile suunduva Meestermanniga kohtutud. Mehed leppisid kokku, et Frederik alustab mais uuel ametikohal sisseelamist ja juuliks on ta võimeline iseseisvalt jätkama. Aitas muidugi ka asjaolu, et Meestermanni parem käsi tundus vägagi pädev tegelane olevat, kellele esialgu toetuda sai.

Kuigi Frederik oli karjääritõusu kõhklemata vastu võtnud, oli tal harjumuspärasest kohast lahkumine raske.

Pealinnast oli ta lahkunud pärast ema surma, MTP asus riigi teises servas, paarisaja tuhande elanikuga maakonnas, kus valdavalt räägiti riigikeele asemel vene keelt. Kolmandik venekeelseid elanikke riigis ja valdav enamus selles maakonnas oli Nõukogude Liitu kuulumise pärand. Ka suurem osa kolleegidest olid venelased või ukrainlased ja seega oli vene keel enesestmõistetavalt töökeeleks. Jah, dokumentatsioon oli enamasti riigikeelne ja kui mõnele kõrgemale kohale sattus eriti sinisilmne boss, kes püüdis ka korralduste andmisel vene keelt vältida, siis ta söödi ruttu välja või korrigeeris tegelane ise küllalt kiirelt oma suhtumist.

Frederiku vene keele oskus piirdus esialgu lihtsamate tegu-, nimi- ja omadussõnadega. Sekka muidugi paar vängemat roppust. Sellest jäi kärmelt väheks, olgugi et Frederik suitsunurgas lobisemisest nagunii ei hoolinud ega puhkeruumiski jututamist nautinud. Kõige rutem sai selgeks kirillitsa. Seejärel sobitusid sagedasti kuuldud sõnad loogilistesse kastidesse tema ajus. Alguses olid need valdavalt käsklused, mis neuronites kanda kinnitasid. Varsti julges ta isegi lihtsamaid asju töökaaslastele vastu mõmiseda. Sedasi, sõnade ja fraaside kaupa, õppis üsna taibukas Frederik vähem kui aastaga vene keeles suhtlema.

Muidugi surfas tema jutus kõva aktsent, mis elupõlistele venekeelsetele palju nalja valmistas. Probleemid susisevate tähtedega ja nurgeliste konsonantidega tegid tema kõne aeglaseks ja raiuvaks. Hüüdnimi Sakslane muutus õige pea mehelikult hellitavalt Fašistiks. Frederik sellest suurt numbrit ei teinud, kuna tegudes olid kõik tema vastu hoolivad ja head. Sõbralikult pakuti suitsu, vahel kesvamärjukest, mõnikord isegi küüti, kui mees oma bussist maha jäi. Paari aastaga võeti Fred nii omaks, et teda kutsuti sageli külla, kalale ja kahel korral isegi pulma.

Eriti hästi sai Frederik läbi Vova ja Iljaga. Esimene oli temast aastakese noorem ja töötas samas laos tõstukijuhina. Üldiselt mitte väga jutukas, turske kehaga lühikest kasvu mees, kes hindas kõrgelt korrektset tööeetikat ja roppu huumorit. Kitsehabe, lühike siilisoeng ja alati õlised tunked meenutasid tema puhul miskipärast nüüdisaegset hipsterit, kellele meeldib käsitsi tehtud burgereid süüa. Vova sai eriti sügaval tasemel läbi igasugu mehaanikaga, parandas ja lappis kõike, mis veeres. Frederik teadis, et teda sai usaldada ka kõige keerulisema ülesande korral. Ainus mure oli, et mees kippus vahel olema veidi keevaline, kui teised laotöötajad temaga samaväärselt töösse ei panustanud.

Ilja oli vanem, viiekümnendates eluaastates, ja töötas kontoris personaliosakonna spetsialistina. Jutukas mees, kes alati oma kolleegide sünnipäevi mäletas ja nendega sõbralik oli. Kuna MTP personalist moodustasid enam kui kolmveerandi meesterahvad, said tegelikult kõik omavahel päris hästi läbi. Üsna varsti, pärast laojuhatajaks saamist, õhtustel tundidel kui Ilja ja Frederik taas kord malet mängisid – laomees valge, spetsialist must –, usaldas kolleeg talle väikese saladuse.

„Sa oled nüüd väikestviisi boss. Praegu veel küll alles jupijumal, aga ikkagi enam mitte mingi tavaline lohv laost. Seepärast, ma annan sulle hüva nõu, mida pea alati meeles! Sa oled tubli ja töökas poiss. Meeldid mulle. Meenutad mulle iseennast. Kuulad mind nüüd hoolega?“ juhatas Ilja endale omaselt juttu aeglaselt sisse. Ta ei olnud päris selline lühikese-jutu-mees nagu Frederik, kes otsustas proovida vastase tähelepanu hajumist endale soodsalt ära kasutada.

Tema oli oma etturi käinud ruutu e4 ja Ilja vastas etturiga ruutu e5.

„Personaliosakonnast ei tohi kunagi ühtegi küsiva näoga inimest minema saata,“ seletas kogenud mees toona. Tema kitsad silmad puurisid tugevaid miinuseid korrigeerivate prillide tagant pingsalt Frederiku, kes proovis Parhami rünnakut ja asetas lipu ruutu h5, otsaesist.

„Miks? Äkki on jube kiire või on tema küsimus lihtsalt loll?“

„Jah, sageli nii ongi. Aga kui sa tahad, et töötajad oma ülemusi usaldaksid ja oleksid valmis vahel panustama rohkem, kui oleks viisakas nõuda, siis arvesta sellega, et personal tegeleb kõikide inimeste jaoks kahe kõige tähtsama asjaga: palgad ja puhkus. Mitte keegi meist poleks tööl, kui poleks neid kahte kalamehe konksukest. Järelikult, selles küsimuses ei tohi ega saagi inimesi nörritada. Ma soovitan sedasama ka sinule. Jah, kõik alluvate küsimused on olulised, aga alati sea oma tegutsemisel prioriteetideks raha ja vaba ajaga seonduv.“ Ilja oli oma jutuga nii hõivatud või ei uskunud ta, et Fred tahaks oma lippu vahetada etturi vastu ja jättis selle ohu märkamata. Tõstis hoopis ratsu ruutu c6.

„Palju ma selle nõuande eest maksma pean?“ naeris Frederik ja libistas sujuvalt oma lipu vastuseks ruutu c4. Nüüd sihtisid juba tema kaks nuppu ühte Ilja etturit oda ees.

„Seekord oli tasuta. Järgmise eest võtan juba palgast maha!“ ei jäänud Ilja vastust võlgu ja muheles oma teadmiste üle, kui põhjalikumalt lauda silmitses.

„Mis see järgmine nõuanne siis on?“ kiirustas Fred oma vastast taas keskendumist kaotama.

„Fred, oled ikka sina üks uudishimulik fašist. Olgu, ma ütlen. Ja töötasu ka ei kärbi. Lihtsalt, oled mulle ühe lonksu sees mõni päev,“ Ilja ootas vestluspartneri heakskiitva noogutuse ära ja jätkas siis: „Inimestega läbisaamine peab olema teadlik pingutus. Vaata, issanda loomaaed on kirju ja seetõttu liigub siin igasuguseid pudrupäid. Mõne iseloom on nii sitt, et kõlbaks vabalt põllule väetiseks laotada. Aga kui sa tahad, et sinu töö oleks sujuv ja keegi näkku ei paneks, tuleb ise olla paindlik ja pehme nagu taigen.“ Ta tõstis hooletult teise ratsu ruutu f6, sest talle meeldis väga kahe ratsuga avang, ja jätkas õpetajalikul toonil: „Keegi ütleb midagi, noogutad, naeratad, ei nähva vastu. Hoiad sünnipäevi meeles, teretad, surud kätt ja pakud oma abi. Isegi nendele tõbrastele, kes seda ei vääri. Siis sa teed enese vihkamise raskeks ja keegi ei söö sind siit välja. Ja isegi kui mõni jobilõug peaks sind vihkama hakkama, seab nagu sihtmärgiks, et sinust lahti saada, eks ole, siis teised ikkagi armastavad ja hoiavad ega lähe mahhinatsioonidega kaasa. Vot. Neid kahte asja meeles pead, siis oled juba tehtud mees.“

„Näib nagu mõislik jutt. Aga ega ma neid jobusid karda.“ Frederik võttis lipuga ruudus f7 õhinas Ilja etturi ära.

„Jah, tunduvad tõesti mõttetud mehed, aga ära kunagi alahinda ühe tolbajoobi võimet kogu masinavärk täis pasandada. Seda nad oskavad. Vahel isegi naudivad. Ja kui sitt juba korra kruvide vahele voolab, siis on seda sealt ülimalt pask kätte saada. Mõistad?“ viibutas Ilja sõrme ja jäi siis toppama, kui malelaua reaalsus talle tasapisi kohale jõudma hakkas.

„Mõistan. Šahh ja matt, mu armas sõber.“

Ilja sülgas tuld ja tõrva, süüdistas oma vastast eksitamises ja uinutamises ning tagatipuks lausa dopingu tarvitamises, aga lõpuks taltus siiski ja mehed alustasid uue mänguga. Seekord personalimees keskendus sajaprotsendiliselt ja keeldus laomehe jutuprovokatsioonidele allumast.

Tegelikult olid Ilja nõuanded väga siirad ja antud kõige paremate soovidega, mitte lihtsalt, et saaks kellelegi ees eluasjade õpetamisega eputada. Frederik pidas temast väga lugu ja püüdis kingitud mõtteteri meeles pidada.

Võib-olla just nende õpetussõnade abil võitis laojuhataja oma ülemuste usalduse, sest nüüd oli ju teda tahetud edutada väga vastutusrikkale kohale.

Umbes aprilli keskpaigas jalutas Frederik bussipeatusest tööle nagu ikka. Astus laohoone ustest sisse ja võttis suuna õli, higi ning jumal-teab-mille järgi haiseva garderoobi poole. Enne kui ta jõudis riideid vahetama hakata, tõttas tema juurde tõstukijuht Vova.

„Kuule, Haljaslaid tahab sinuga rääkida.“

„Tohoh. Tead sa ka, milles asi?“

„Ei. Võib-olla tahab ta, et sa ta võmpa veel imeksid, et meid kiiremini maha jätta ja Läände hea elu peale putkata.“

„Vova. Kui ma üldse kellegi peenist manipuleeriks, siis oleks see sinu oma, autasuks, et sa nii viks ja viisakas töötaja oled. Ära muretse, küll sa tuled mulle Saksamaale külla ja siis leiame sulle seal ametikoha ja …“

„Aitäh mees, aga nagu ma ütlesin sulle ka varem, ma ei taha tulla. Minu koht on siin. Naine ei laseks eales mind minema.“

„Novot, näed, ja sa veel küsid, miks ma vallaline olen. Rohkem raha ja vabadust, vähem muresid. Aga okei, ma põrutan siis bossi juurde. Ütle teistele, et ma jään tsipa hiljaks, aga üldiselt on tellimused minu laual, võite juba asja kallale asuda.“

„Aitäh lubamast, teie kõrgeausus. Kas vaseliinitame oma tagumikud ka juba ära …?“

„Vova. Püüa olla nüüd. Kui sa nii kõva töömees poleks, oleksin su juba ammu suuvärgi pärast lahti lasknud. Ja kust need sellised mõtted üldse tulevad?“

Retooriline küsimus jäi õhku rippuma, kui mehed laiali läksid. Üks suundus vilistades lattu, teine kõrvalmajja kontorisse, bossi juurde.

„Tahtsite mind näha?“ astus Frederik pärast koputust oma ülemuse kabinetti.

„Jah. Istu.“

Kiirete ja resoluutsete sõnade põhjal võis ennustada, et ega sealt mingid head uudised kindlasti teel polnud. Härra Haljaslaid hingas paar korda sisse, et midagi öelda, aga siis peatus, et uuesti uue nurga alt läheneda.

„Tead. Sihuke lugu on. Noh, sa oled lugenud uudiseid, eks ole. Majandusega on nii, nagu ta on. USA süü kõik, andsid halbasid laenusid ja siis see kõik ja nüüd on igatahes sedasi, et põhimõtteliselt vist tuleb sul ikkagi siia jääda. Vaata, tarbimisnumbrid on languses ja meie kaks koostööpartnerit Madalmaadest lähevad vist hingusele ja seega nõudlus kohe vähenes. Meie enda numbrid on kah nirud, eks sa oled näinud, et saadetisi läheb vähem, no ja seepärast on nõukogu soovi avaldanud praegu sealt otsast üldse asi kinni panna. Nagu Düsseldorfist. Või siis vähemasti ootele. Et me rendime seal pinna välja, kui saab, ja siis tegelikult seame oma fookust rohkem itta, sest seal on nagu põnts väiksem. See pole üldse minu otsus, lihtsalt analüütikud räägivad ja juhatus otsustab ja mina teen. Eks sa tead isegi.“

„Ahah. Okei. See on muidugi kurb. Ma olen teinud päris mõned kulutused Saksamaale kolimise asjus juba. Viisa ja tööluba, lennupiletid. Kahju, et see praegu lörri läks.“

„Ei-ei, saada need tšekid ja asjad kuluaruandega raamatupidamisse ja need me klatime kindlasti ära. Ma ütlen Iljale, et ta isiklikult vaatab, et me sulle ühte senti ka võlgu ei jää.

Lihtsalt kahju on, et sind sedasi solgutasime, on ju. Ega sa väga löödud ole?“

„Ei. Eks ma elan üle.“

„Okei. Tegelikult üks asi on veel. Need asjad on suurema mõjuga, see majandusvärk ja meie tootmine, ja kui juba üks turg ära kukub, siis on meil endal seda tootmist ja saatmist ka vähem. Juhatus tahab, et me tõmbaksime natukene neid otsasid kokkupoole. Noh, laseme õhu välja või nii. Ja kuna nüüd on natukene vähem tööd ka, siis me peaksime mõned inimesed natukeseks nagu vabaks laskma või sedasi.“

„Kui palju?“ Fredil tõmbas kõhust õõnsaks. Ta oli varem ka inimesi töölt lahti lasknud, aga alati olid kingasaajad ise selles süüdi. Seekord tuli lihtsalt headele meestele hundipass anda.

„Noh, sinult me tahaksime, oota, las ma kontrollin üle … kaks nime. Me ise vaatame, kuidas me nendega selle peo lõpetame, eks ole, sinult lihtsalt nimed, et keda pole vaja rohkem ja me ise otsustame, kas koondamise abil või äkki saavad ise kuidagi avalduse kirjutatud … Sina ei pea sellepärast üldse muretsema. Lihtsalt. Nimed.“

„Kaks? Siis meid jääb koos minuga ainult viis. Ma ei tea, kui võimelised me oleme pärast edasi funktsioneerima selliselt.“

„Eks sa paned asja toimima nagu alati. Ma tean sind. Usaldan, et sa tuled toime. Aga näe, Sergei juba ukse taga ootab, ma pean temaga kah rääkima, ega sinu punt ainus ole, kes põntsu saab. On sul küsimusi?“

„Mis ajaks te neid nimesid tahate?“

„Nii ruttu kui võimalik, aga hiljemalt järgmise nädala alguseks. Aeg on raha, on ju. Seda sa tegelikult tead isegi, ma tean.“

Raske südamega astus Fred kabinetist välja. Ukse taga teretas teda elevil näoga naerusuine Sergei. Vaeseke ei teadnud veel, millisel teemal vestlus teda ees ootas − Frederik oli sellel hommikul vist esimene vaibale kutsutu olnud. Kui Haljaslaid ka Sergeiga ühele poole saab, siis too enam ilmselt ei naerata.

Esimene sihtpunkt oli lao asemel hoopis puhkeruum. Ta ei saanud oma meeste juurde minna, ilma et tal oleks kõik vastused ette välja mõeldud. Nood kindlasti päriksid kohe, millest oli jutt, ja ei olnuks hea mõte kohapeal nuputama hakata, kuidas, kas ja mida öelda. Üks idee oli pakkuda välja variant, et kõik kaotavad solidaarselt oma palgast täpselt nii palju, kui kuluks muidu kahe inimese palgal hoidmiseks. Vast oleks sama ideega ka härra Haljaslaid päri. Juhul kui keegi on kambast vastu, võib just nood lahti lasta. Kui aga kõik vastu on, siis tuleks ilmselt liisku heita. Ametiühingut polnud.

Aastate jooksul oli Fred enda pundist nagunii kõik muidusööjad välja löönud ja allesjäänud mehed olid kõik tublid, töökad ja usaldusväärsed tegelased.

Fred saatis Vovale sõnumi ja kutsus ta puhketuppa nõupidamisele. Seal selgitas ta oma kõige usaldusväärsemale alluvale kujunenud olukorda.

„Päris nuss tõesti,“ pani Vova situatsioonile pealkirja. „Ilmselt selline ettepanek, et nõustu palgalangusega või saad kinga, on ebaseaduslik, aga kui neile kõik ausalt ära rääkida, ma usun, et mehed mõistavad.“

Tegelikult väga ei mõistnud. Keegi ei tahtnud oma palgast kaotada, osad sõimasid isegi kõrgemaid ülemusi pederastideks, kes tahavad ausaid heteromehi töömaailmast välja süüa. See olevat lääneeurooplaste vandenõu. Teised arvasid omakorda, et tegelikult tahetakse hoopis odavat tööjõudu sisse tuua ja seepärast olevat tarvis nendest lahti saada. Õnneks Vova ropu huumori abiga suudeti punt siiski maha rahustada ja lõpuks jõuti ka kokkuleppele.

„Lisaks, ma usun, et varsti majandusolukord paraneb ja siis palk jälle tõuseb taas. Proovime selle praegu üle elada ja vaatame, mis edasi saab. Muidugi, ma soovitan kõikidel olla valmis, et olukord võib veel hullemaks minna. Aga nüüd teeme ennast võimalikult väärtuslikeks ja asume tööle. Õhtul püüan härra Haljaslaiule kah selle meie idee maha müüa.“

Frederik oli tegelikult kurb. Grupis valitses terve päev tõeliselt muserdav meeleolu. Nädala jooksul selgus, et teistest osakondadest oli hulk inimesi lahti lastud. Asjaolu, et nad kõik olid vene nimedega, tekitas Fredi laomeeste seas veel rohkem sappi ja tõrva. Üks vihaseks aetud herilane nimega Dmitri süüdistas ettevõtet isegi diskrimineerimises, aga ta tegi seda omavahel ja suuremat inertsi mõte ei kogunud. Lõppude lõpuks tasus neil siiski rahul olla, et nemad oma tööd ei kaotanud, sest boss oli küll esialgu Frederiku plaanile vastu, kuid õnneks pärast argumentide kuulamist lõpuks nõustus.

Järgmistel kuudel ei muutunud midagi paremaks. Majanduslanguse lained jõudsid üha tugevamini ka Ida-Euroopasse ja see mõjutas lisaks MTP-le pea kõiki sektoreid riigis päris rängalt. Sügiseks olid kümned ettevõtted oma kotid lõplikult kokku pakkinud, mõned väljusid sellelt üsna ebaväärtuslikult turult ettevaatusest, teised läksid lihtsalt pankrotti. Ka MTP pidi vaeva nägema, et oma kulusid kokku tõmmata. Tuli esimene palgakärpimise laine, kus peaaegu kõik osakonnad pidid kuni viiendiku oma palgafondist vähendama.

Kuna niigi oli juba laomeeste palkasid vähendatud, siis selles aspektis rohkem ruumi kokkuhoiuks ei olnud. Keegi polnuks nõus oma niigi pingeliseks aetud perekondlikku eelarvet veel survestama. Frederik võttis Vova abiga vastu raske otsuse, et lasevad komplekteerija Dmitri lahti. Ühest küljest seetõttu, et mehe panus oli viimasel ajal küllaltki märgatavalt langenud. Ilmselt arvas Dima, et kuna talle makstakse vähem palka kui varem, siis ei ole tarvis enam nii palju tööd kah teha. Teine mure oli, et ettevõttes olid hakanud levima mitmed kuulujutud homode kättemaksust, venelaste süstemaatilisest diskrimineerimisest, salajasest juutide vandenõust ja muust sellisest. Juttude algusniidid viitasid kõik Dmitrile.

Dima oli uudist kuuldes muidugi vihane, aga jättis oma semudega sõbralikult hüvasti. Olgu, mis oli, kui viimased kuud välja arvata, siis tegelikult oli tegu üsna toreda tüübiga. Tööd tegi korralikult, aitas kaaslasi ja mõnel korral isegi asendas oma kolleege täiesti vabatahtlikult, kui nood mõnel päeval tööle tulla ei saanud. Laos viimasel ajal heljunud rusuv olek oli sellel päeval kohe eriti tummine.

Tööpäeva lõpus jäi Fred veel mitmeks tunniks oma kabinetti aruannet täitma. Lõpuks tabeliga ühele poole saanud, jalutas mees bussipeatusesse. Ootamatult astus talle kõrvale Dima.

„Ma tean, et see pole sinu süü. Sina oled täitsa ladna tüüp. Ma tean küll, et ülemused on need, kellele ei meeldi see tõde, mis ma räägin. Küll karma neile veel kätte maksab.“

„Praegu on rasked ajad. Aga sa oled normaalne vend, ma olen kindel, et sa leiad kuskil mujal midagi.“

„Sittagi. Ma hakkasin juba pärast palgakärbet uut kohta otsima. Ega mujal pole olukord parem. Pederastid ruulivad ikka ja elavad normaalsete meeste kukil. Aga mis teha, küll ma midagi endale ikka leian. Kaua selline pull siin kesta ei saa. Igaüks saab oma väljateenitud palga. Bossid esimesena.“

Frederik ei osanud rohkem midagi kosta. Mehed ootasid vaikides bussi, Dima kimus närviliselt suitsu. Väljas oli nii vaikne, et tubaka põlemist oli lausa kuulda. Lõpuks, kui buss kohale jõudis, astus Fred kergendustundega bussi. Dmitri talle ei järgnenud.