Читать книгу Pööris - Johannes Kivipõld - Страница 3

Vastupidiselt Dmitri hoiatustele tundus, et just ülemused on need, kes majandussurutise tõttu ei kannatanud. Frederik nägi neid, eesotsas härra Haljaslaiuga, ikka uhkete maasturitega ringi sõitmas. Ühe niisuguse peenisepikenduse hinna eest oleks Dmitri-sugune sell terve aasta tööd teha saanud. Ka ei vähenenud bosside firmareisid ning uhked käekellad särasid sama jõuliselt kui varem. Tundus päris ebaaus.

Ebaõiglus torkas ka teistele töölistele teravalt silma ja varsti hakkasid ringlema kuulujutud streigist. Frederik keelas oma meestel niisuguse asja peale mõeldagi, aga kogu firmas töötas ligi sada inimest ja nende üle tal kontroll puudus. Fred seletas oma alluvatele, et streik teeks olukorra ainult hullemaks – tootmise seiskumisel väheneksid kasumid veelgi ja seetõttu tuleks kindlasti üha rohkem sunniviisilist vöörihma koomaletõmbamist. Tuli lihtsalt see aasta või kaks oma säästude najal ära kannatada ja siis muutunuks raudselt kogu olukord taas normaalseks. Varem lahtilastuid saaks tagasi kutsuda ja elu oleks jälle talutav.

Väga analoogsed kärpetuuled puhusid kogu riigis. Inimesi koondati ilma hüvitisi välja maksmata, ettevõtted läksid endiselt ilma suurema tseremooniata pankrotti. Töötuskindlustuskassa oli suure surve all. Poliitikud muidugi lubasid, et luuakse süsteeme, meetmeid ja toetusi, et kodanike kannatusi leevendada, aga tegelikult oli riigiaparaat ise ka raskustes. Kuna eksport kahanes, ettevõtetel läks kehvasti ja inimesed kippusid tarbimise asemel säästma, kuivasid ka maksudest ning aktsiisidest saadud tulud kokku.

Kes sai, püüdis end mõnes veidi edukamas naaberriigis tööle nihverdada, aga üldiselt oli olukord igal pool kehv. Fredi ärakannatamise plaaniga polnud alluvad rahul. Kuna ettevõtteid jäi vähemaks ja tootmine kahanes, hakkasid hinnad tõusma. See pani põntsu nii pensionäridele kui ka vaesele osale populatsioonist. Rahulolematust võimendasid ajalehed ja ajakirjad, kes süüdistasid poliitikuid ja ametnikke ebapädevuses. Õli valas tulle Venemaa uudistevõrk, kes paiskas välja info, kuidas riik püüdis IMF-ilt diskreetselt laenu paluda, aga see pidi endaga kaasa tooma uusi kasinusmeetmeid. Venelaste õhkupaisatu sai endale spinni juurde, justkui tahetaks riiki pankuritele maha müüa selliselt, et just tavakodanikud kannatavad, kui bossid ikka oma suurejoonelist elustiili jätkavad.

Õige pea hakkas Frederik bussis märkama istmetele kritseldatud venekeelseid üleskutseid koonduda foorumitesse, kus arutatakse, kuidas kohalike venelaste olukorda parandada. Ühte sellist käis isegi Fred huvi pärast kaemas. Seal kirjeldati peamiselt, kuidas ennast Lääne pangandussüsteemist lahti sidunud Venemaal on kõik kenasti korras ja elu ilus. Utsitati naabrilt õppust võtma.

Tõsi ta oli, kuigi Venemaa oli muidu olnud ikka nõrgema elatustasemega, siis nüüd paistis, et neil tõesti läks päris hästi. Kuna surutise tõttu gaasi- ja naftahinnad tõusid, oli see paras kosutus Vene riigi eelarvele. Sealt suunati päästepakette ettevõtetele ja inimestele, kes oma raha Lääne turgudel kaotamas olid.

Ühel novembrikuisel kolmapäevahommikul libises Vova Frederiku kabinetiuberikku ja sulges ukse.

„Boss. Suht pizdets on nüüd. Streik tuleb. Anna andeks, et ma sulle varem ei öelnud. Poisid ei lubanud. Ja oli parem kah, muidu sa oleksid püüdnud hakata takistama ja siis nad oleksid sind vihkama hakanud. Aga see on paratamatus. Sama kindlalt, nagu pede saab AIDS-i, tuleb MTP-s streik. Homme visatakse paber Haljaslaiu lauale. Tegelikult neid streike on mujal ettevõtetes veel, Flameras, Intermetallis ja Tornalis. Nüüd on lihtsalt see, et oled sa meiega või mitte?“

„Oh, kurat.“ Frederik toetas küünarnukid põlvedele ja haaras kahe käega peast kinni. Ta suutis ainult mõtlikult puhiseda, nagu oleks teda just painajalik peavalu tabanud.

Siin polnud enam midagi parata. Vene hing on juba niisugune, et kui see millegi kasuks otsustab, ükskõik kui loll see ka poleks, siis võetakse asi ette, ükstapuha, mis hinnaga. Eriti hull on olukord muidugi ettevõttes, kus toodetakse alkoholi. Ilmselgetel põhjustel.

Streigi hommikul käsutati kõik jupijumalad Haljaslaiu kabinetti.

„Mehed, ega siin midagi ole. Käsutage oma alluvad tööle või teiega on kah lõpp.“ Boss seisis sirgelt, hääl tundus kindel, aga Frederik märkas, kuidas mehe vasaku käe väike sõrm kontrollimatult värises.

„Ma ei saa midagi teha,“ võttis esimesena sõna Sergei, „nad ei taha teha midagi ja kõik. Ega ma füüsiliselt neid sundida saa. Nagu üks mees, kõik lihtsalt seisavad.“

„Ma mõistan, aga saate aru, härrased, et selline streik on illegaalne? Streigile peab eelnema hoiatus ja ooteaeg ja kõik sellised vigurid. Praegu ma võin teid kõiki lihtsalt päevapealt vallandada ja mitte üks ametnik tööinspektsioonis ei pilguta silmagi.“

Toas tekkis sumin, kui kõik püüdsid üksteise võidu midagi ülemusele seletada.

„Fred, mis sina arvad?“ pöördus nüüd ülemus otse oma laojuhataja poole.

„Mis see laomees ikka arvab …“ osatas personaliosakonna juhataja, Ilja kiitsakas boss teravalt, aga keegi ei teinud temast välja.

„Härra Haljaslaid. Kõik on pinges. Nad on näinud palju vaeva ja võtnud vastu suure palgakärpe. Pärast inimeste lahtilaskmist on kõikide koormus suurenenud. Nad lihtsalt tahavad kuidagi ennast välja elada ja tunda, et teie nendest hoolite. Tehke ise kas või üks samm, enne kui neile karmilt lajatate. Pakkuge mingitki hüve. Lisapuhkepäeva või protsendist palgatõusu.“

„See on võimatu, raha ei ole!“ torkas uuesti personaliboss.

„Tasa,“ rahustas Haljaslaid. „Ma saan aru küll, aga vaata, kui ma praegu ühegi sammu teen, eks ole, saavad kõik ainult indu juurde. Nagu puhuks lõõtsaga hapnikku tulle juurde. Siis nõutakse veel rohkem. Aga meil ei ole praegu neid vahendeid. On ju, sõbrad. Praegu on nii, et te peate oma meestele selgeks tegema, et kui nad selliselt jamavad, kukub kogu ettevõte kokku ja siis pole kellelgi enam isegi mitte niipalju raha, kui neil praegu on. See on ju jumalast loogiline jutt. Nad peavad aru saama!“

„Aga, härra, äkki teie ja teised kõrged ülemused toote ka mõne ohvri? Et mehed näevad, kuidas teie nendega koos kannatate. Et kõikidel on raske,“ püüdis Sergei võimalikult ettevaatlikult ettepanekut sõnastada.

„Mis asja?“ võttis Haljaslaid tuld, „ah et ei tahetagi midagi juurde, vaid et mina ja teised nõukogu liikmed peavad kaotama? See on nagu kommunism või? Et võtame edukatelt ja jaotame äpudele? Seda mina ei talu. See ei ole õiglus! Raisk, ma ütlen, marss välja ja tehke oma meestele selgeks, et töö peab jätkuma, muidu on nad kõik päeva pealt lahti lastud!“

Kabinetti kogunenud püüdsid kuidagi oma ülemust veel mõjutada, aga too kisas neile vihaselt näkku ja ajas nad minema. Kellelegi ei meeldi, kui vihjatakse, et ta on midagi valesti teinud.

Haljaslaiu raev ei aidanud tööseisakut rahustada, vaid hoopis andis sellele indu juurde. Töötajad koostasid graafiku, mille alusel valves ollakse, teised said vahepeal kodus käia ja varusid täiendada. Esialgu polnud veel keegi ettevõtte meelipehmendavate toodete kallale asunud.

Õhtuks saabus kohale riiklik lepitaja. Kõigepealt kisasid tema peale töötajad. Pärast kisas tema peale Haljaslaid. Julge mees lubas järgmisel päeval tagasi tulla.

Järgmisel hommikul jagati laiali töölt vabastamise otsused. Frederik ja teised jupijumalad neid ei saanud. Sest kuigi nad päriselt tööd ei teinud, siis polnud nad ka streigiga ühinenud. Personaliboss teadis hästi, et vaheastme ülemad on väga väärtuslik materjal, millest ei tasu kergekäeliselt lahti lasta.

Ilmselt kaalutles Haljaslaid asja nii: laseb need lurjused lahti, peksab ettevõttest minema. Tööpuudus on parasjagu piisavalt kõrge, küll leiab ka madala palga eest endale niisama pädevad töötajad. Ise on lollid ja hakkasid ebaseaduslikult streikima. Sedasi ongi neist lihtsam, ilma hüvitisteta, lahti saada. Järgmistega, kes värava taha töökohta lunima tulevad, saab juba lepingut sõlmides enda huve rohkem silmas pidada.

Õhtuks oli kohal politsei. Vallandatud polnud nõus lahkuma. Kõik püsisid oma töökohtadel. Tehaseesisel õuel olid algul peaasjalikult ainult sinivormides kiivreis mehed. Kumminuiad püsisid esialgu vööl, aga kilbid olid neil küll käes. Frederik vaatas oma aknast, kuidas tootmishoone õllesektori poisid pollaritega midagi seletasid ja siis minema jooksid. Järgmisel hetkel tormasid õuele ülejäänud MTP töötajad ja tegid maja ette endist keti. Nüüd hakkasid politseinikud ahelikku võtma. Frederik tõttas õue.

Trepist alla ja läbi lao kiirustamine võttis alla poole minuti, aga selle ajaga käis kähmlus juba täie hooga. Pudelid lendasid, karjuti rõvedusi. Üsna lihtsa vaevaga väänasid korrakaitsjad streikijaid maha ja tõmbasid nende käed kaablivitstega kinni. Maja vasaku külje juures oli suurem punt tootmishoone mehi, kes avaldasid märksa suuremat vastupanu. Nad olid ennast euroaluste küljest rebitud lauajuppidega relvastanud – kuumaverelised noored kuked.

Frederik jooksis esimese politseiniku juurde, kes maas lamavale Volodjale põlvega selga vajutas. Mees kisas, et ei saa hingata. Frederik tahtis mundrikandjat eemale tõmmata, aga juba haaras keegi temast endast kinni ja püüdis teda pikali paisata. Fred suutis kuidagi püsti jääda ja kisas temast haaranule vene keeles näkku:

„Kurat, mina olen siin seaduslikult tööl, ära näpi, raisk! Lase too mees vabamaks, ta ei saa hingata, pagan võtaks. Nagu metslased. Kurat, kõik on siin inimesed.“

Politseinik ei vastanud vene keeles, vaid lausus korrektselt: „Astuge eemale, ärge segage politsei tööd!“

Nüüd vahetas ka meeleheitel Frederik keelt ja hüüdis üle õue kajava kisa:

„Jah, aga palun, inimlikult. See mees seal on Volodja. Kahe lapse isa. IT-tehnik. Töötanud ettevõttes juba viis aastat. Tulime samal ajal tööle. Saad aru. Ta on tavaline inimene. Ta on juba teie võimuses, võtke see kuradi põlv ta seljast ära.“

Kaks politseinikku kõhklesid veidi, ent siis andsid järele. Võitlus mujal õuel näitas raugemise märke. Enamik streikijatest oli maha väänatud ja nende käed olid seljale seotud. Osad andsid ise alla ja põgenesid MTP territooriumilt minema. Isegi tootmishoone poisid oli nüüd relvituks tehtud ja neid taoti kumminuiadega, kui mõni oma käsi selja taha panna ei tahtnud. Frederik jooksis lähemale, et seda asjatut peksu lõpetada. Ta nägi, kuidas Haljaslaid kõike oma kontori aknast jälgib. Lisaks märkas, et polnud ühtegi meediaväljaannet ega kaamerameest seda vägivalda filmimas. Ainult töötajate enda fotokad ja telefonid, mida neilt parasjasti tumedasse kotti kokku korjati.

Enne kui Frederik pekstavatele appi jõudis, leidis ta maas veriseks löödud peaga Ilja. Tema sõber, alati lõbus Ilja, kes nüüd teadvusetuna selili lamas ja korises. Purunenud prillide jupid lõikusid ta silme juures nahka. Fred püüdis neid ettevaatlikult eemaldada, et need rohkem kahju ei teeks. Verd oli palju.

„Tulge appi! Teil arsti või meedikut on? See mees vajab abi!“ Frederik püüdis pilguga tabada mõne kaastundliku mundrikandja silmi, aga need olid kõikidel kiivrite taga peidus – mendid ainult vaatasid pealt.

Ettevaatlikult tõstis mees oma sõbra lõuga ülespoole, et hingamisteid avada. Tundus, et see töötas, sest Ilja hingamine kõlas nüüd veidi normaalsemalt. Peast ja näost tuli küll omajagu verd, aga see hetkel eriti ei morjendanud. Ta lihtsalt hoidis oma semu pead ja jälgis, et mees hingaks.

Mingi umbmääraselt aeglaselt möödunud aja pärast saabus kiirabi ja võttis kannatanu enda hoole alla. Tuli Ilja naisele helistada. Frederik vaatas enda ümber ringi. Veriseid mehi leidus veel, ka korrakaitsjate seas. Tema kolleege talutati parasjagu bussidesse. Ta pidi mitmel korral sekkuma, kui pollarid tema töökaaslasi liiga karmilt kohtlesid. Miskipärast harjusid mundrikandjad tema kohalolekuga ja isegi järgisid tema korralekutsumisi. Võib-olla seepärast, et vene keelt ta enam ei kasutanud. Vovat ei õnnestunud kuskilt leida. Suur pinge, mis alles pool tundi tagasi kogu MTP õue täitis, oli nüüd lahtunud, alles jäi ainult meeleheide.

Põhimõtteliselt oli Haljaslaiul olnud õigus. Kahe nädala pärast olid peaaegu kõik streigi tõttu vallandatute töökohad täidetud. Asjaolu, et samaaegselt toimusid mitmed streigid üle kogu riigi, päästis MTP ka suurest hulgast halvast tähelepanust. Nii mõneski kohas oli samamoodi kakluseks läinud ja politsei resoluutne, kuid vägivaldne käitumine tundus olevat pigem reegel kui erand.

Ilja sai terveks. Enam-vähem. Arstide sõnul võis meest edaspidi aeg-ajalt kummitada peavalu, aga üldises plaanis polnud vigastus väga hull. Sellele vaatamata oli surmaoht väga reaalne. Tähelepanuta selili lamama jäämine oleks võinud surmaga lõppeda, sest teadvuseta mehel vajus keel kurku ja lämbumine oli küllaltki tõenäoline. Silmad jäid õnneks mõlemad terveks, kulmu jäi eluaegne arm.

Ka politsei poolt kinni peetud streikijad lasti õige pea vabaks. Politsei võttis neilt sõrmejäljed, tegi pildid, aga enamus pääses isegi trahvist. Ainult need, kes suurema vägivallaga silma paistsid, said süüdistused. Mõnda aega olid nad MTP väravate taga protestimas ja püüdsid takistada uusi töölisi sisse pääsemast, aga ka see aktsioon suri tasapisi iseseisvalt välja. Meestel oli tarvis perekonna toitmiseks mingigi sissetulek leida.

Vova oli targu suurimate kokkupõrgete ajal varju hoidunud ja vestluses Haljaslaiuga enda lahkumisega ähvardades suutis Frederik sõbra töökoha säilitada. Isegi veel paar vana alluvat õnnestus uuesti tööle kaubelda. Täpsemalt just neid, kes aktiivsemate kokkupõrgete ajal minema hiilisid. Selgrootud mehed muidugi, aga piisavalt targad, et mõttetust võitlusest hoiduda. Töö nüanssidega kursis olevaid spetsialiste oli hädasti vaja, eriti siis, kui uusi nägusid veel värvata polnud õnnestunud. Kokkuvõtvalt vahetus MTP-s tänu streigile ligi seitsekümmend protsenti töötajatest. Vova spekuleeris, et lahkujatel võis õnnestuda mõnes teises oma streikijaid vallandanud ettevõttes tööd saada. Selline vahetuskaup. Palk oli loomulikult märkimisväärselt väiksem kui varem.

Muidugi oli Frederik tülgastunud MTP käitumisest, aga ta andis enesele aru, et tema mossitamine poleks olukorda kuidagi parandanud. Veel enam – tema enese säästud läksid ühes Rootsi pangas kärssama, sest pank oli andnud liiga palju laene, mida inimesed enam tagasi maksta ei jõudnud. Pankrot oli paratamatu ja tagatiseks olevast rahast piisas, et kliendid said kätte kõigest kümme protsenti oma hoiustest. Tasapisi ujusid küll kuskilt välja dokumendid, mis viitasid panga varade kantimisele emapanka Rootsis, aga valitsus ja pank ise nimetasid neid võltsinguteks. Kahtlane tundus kogu see krempel ikkagi. Ja Frederik oli nüüd tööl jätkamisega täitsa sundseisus. Võiks vabalt seista aadete ja õigluse eest, aga kui sul võetakse sellisel juhul korter käest ja süüa pole midagi, jääks võitlus väga üürikeseks.

Venemaa kasutas kasvavat rahulolematust osavasti ära. Neil õnnestus ringlusesse paisata mõned videoklipid vägivallaga liialdavatest korrakaitsjatest, mis tekitasid venekeelses kogukonnas palju furoori. Ühelt poolt oli nende seas terve hulk töölisi, kes ise reaalselt olid tappa saanud, teisalt nägid neid kaadreid inimesed, kes muidu tootvas sektoris ei töötanud.

Nüüd said nad ka aimu, kuidas nende kaasmaalasi riigi poolt oli koheldud.

Sotsiaalmeedia lehekülgedel tekkisid nii-öelda isehakanud toetusgrupid töökaotanutele, memmed keetsid neile süüa ja veel ree peal püsivad perekonnad aitasid õnnetumaid igasuguste abivahenditega. Mõned kogusid annetusi isegi Venemaalt. Kommuunides jagati nii tarbeesemeid kui ka juriidilist nõu, kuidas oma tööandjalt väljateenitud raha kätte saada. Enamasti olid need spontaansed grupid asukohapõhised, aga paar tükki tegutses ka üle riigi. Esimestena kerkisid esile venekeelsed, aga kui vallandamisvikat üha suuremate kaartega lõikama hakkas, tekkisid analoogsed ka riigikeelsetena.

Venemaa pakkus igakülgset abi puudustkannatajatele ja kuigi riik püüdis neid pooltõsiselt takistada, siis eravärvides veokid käisid ikka maakonnakeskustes aeg-ajalt kuivaineid ja riideid jagamas. Valvsad kaamerasilmad muidugi filmisid, et hiljem näidata, kui mannetu vabariik ise oma kodanike aitamisel on, aga Venemaa – vot nemad hoolivad.