Читать книгу (Vaba)surm - Johannes Kivipõld - Страница 4

Meinart kuulis läbi une toksimist. Peast segaseid ööremondi-naabreid siunates keeras mees teise külje, kuid toksimine muutus üha innukamaks koputamiseks. Unest rohkem toibudes tajus mees, et hääl tuli tema ukse tagant, uksekell ei töötanud tal juba ammu. Kes see küll olla võis? Nüüd juba katsuti linki.

Meinart viskas alasti ihule hommikumantli peale ja komberdas veel unesegasena läbi pimeda elutoa.

„Kes on?” küsis mees ust avamata.

„Lase sisse!” kõlas koridorist naisehääl.

„Misasja? Kes sa oled?”

„Lase sisse nüüd!”

Meinart vaatas koputajat läbi uksesilma. Ukse taga seisis talle tundmatu naisterahvas.

„Misasja, mida sa tahad?” päris mees pahuralt.

„Kus Piret on?” nõudis naine.

„Mis kuradi Piret? Siin ei ole ühtegi Piretit!”

„Tee uks lahti!”

„Mine minema! Kell on neli öösel. Siin ei ole Piretit!”

„Mis sa kardad väikest tüdrukut või? Kutsu Piret!”

„Sul on vale aadress, siin ei ole ühtegi Piretit!”

Naine näitas uksesilmale oma telefonist mingit vestlust. Unesegane Meinart ei saanud sellest midagi aru ja naine nõudis jätkuvalt sisselaskmist.

Korra pelgas mees, et äkki on tegu mingisuguse röövimisega, kus kõigepealt meelitatakse ohver abitu naisterahva teatritegemise abil ust avama ning siis kargavad nurga tagant välja jõumehed ja murravad sisse. Aga ‒ kindlasti kuulsid naabridki seda praegust tramburaid ja tõenäoliselt nad sekkuksid, kui tõesti varastega tegu oleks. Peale selle oli ukse taga kõigest naisterahvas, kes Meinartist muuhulgas ka peajagu lühem oli. Meinart tundis teatavat üleolekut, keeras luku lahti ja avas ukse. Vihane naine tõukas ennast hullumeelse pilgu saatel sisse ja järgnes küllaltki konarlik vestlus.

„Kus ta on?” nõudis naine.

„Mina üksi olen. Siin pole kedagi teist. Kuulge, see ei ole normaalne, et sedasi võõrasse korterisse tungite.”

„Kus ta on? Piret!” ei jätnud tundmatu naine jonni ja astus esikust elutuppa.

„See muutub juba absurdseks. Te ju näete, korter on pisike, siin ei ole kedagi teist. Võtke jalanõud jalast ja vaadake magamistuppa ka, kui muudmoodi rahule ei jää.”

Meinarti üllatuseks viskaski lühikest kasvu naine kingad jalast ja tallas pisikese kahetoalise korteri enamvähem seinast seinani läbi. Lõpuks, midagi leidmata, palus ta vabandust, vajus Meinarti meelehärmiks diivanile ning hakkas õrna nuttu tihkuma.

„Mis värk nüüd on?” tahtis Meinart ööune segamise põhjust teada saada. Ta polnud olukorraga rahul ja juba kahetses, et oli ukse lahti teinud, sest nüüd istus tema diivanil pruunide lühikeste juustega naisterahvas, nägu pisarmärg.

„Ma lihtsalt … Nagu pidi olema siin … Ma sain teada, et ta on siin ja … Ma tahtsin teda näha … näha, kes on see naine, kes minu perekonda lõhub,” seletas naine läbi nuuksatuste.

„Kesasi? Piret? Mis ta tegi?” küsis Meinart automaatselt ja kahetses kohe, et oli sissetungijat julgustanud edasi kõnelema.

„Eih, sa ei saa aru,” alustas naine ja jätkas hüsteeriliselt seletamist, „minu mees pettis mind. Ühe teise naisega … Piretiga. Ja ma sain teada, et see on tema aadress, ja ma siis tulin nagu otsima, et näha, kes see naine sihuke on!”

„Jah-jah, aga vaata, siin ei ole kedagi ja kell on …” – mees viskas kärme pilgu randmele – „kolmveerand neli ja te olete võõras korteris, võõral diivanil. Pole vist nagu kõige sobivam aeg ja koht isiklikeks jutuajamisteks või mis?”

Aga naine ei kuulanud teda, tal oli vaja ennast lootusetusest tühjaks rääkida. Ta seletas, kuidas oli juba mõnda aega kahelnud, sest tema abikaasa varjas kiivalt oma telefoni ja kodus olles vajutas kõnesid kinni neid vastu võtmata ning jäi sageli kauaks tööle. Kuigi Meinart kinnitas, et see kõik teda üldse ei huvita, rääkis Pireti otsija edasi, et ükskord ta siiski oli oma mehe telefoni lukustusekraani koodi piilunud ja sellal, kui abikaasa duši all oli, lugenud neid südantmurdvaid sõnumeid. Seejärel oli ta oma mehe ette võtnud ja nõudnud ausat ülestunnistust, ise hingesopis lootes, et seda ei tule; või, õigemini, et tuleb mingisugune muu loogiline, asjade kulgu heaks pöörav selgitus, aga ei – oli selgunud, et mees ei armasta teda enam. Ihaleb hoopis teist naist ja tahab lahutust.

Siis oli ta paar päeva oma tunnetes marineerinud, peatse eksmehega mitu korda tülitsenud ja edasist elukorraldust arutanud, kuni lõpuks, tänasel ööl, oli ta murdunud. Ta tahtis kättemaksu või vähemasti selgust, milline see Piret on, kas tõesti temast kuidagi parem või ilusam või armastavam. Ta tahtis vaadata näkku naisele, kes tema elu täielikult hävitanud oli. Ta oli isegi töölt haiguslehele jäänud, sest käed kippusid värisema ja nutuhood peale tulema – kuidas sa sellisena kliente teenindad? Tema elu oli muutnud õudusunenäoks. Ta tõesti armastas oma meest kogu südamest, iga raku ja hingetõmbega, juba teismeeast saati, neil oli olnud leegitsevalt kirglik ja romantiline suhe, naine oli kogu oma eksistentsi pühendanud oma mehele, nad plaanisid last saada ja nüüd … Nüüd oli see kõik läinud. Põrmuks varisenud.

Naise jutt meenutas Meinartile tema kadunud vanemaid. Nemad olid ka lahku läinud, kui ta oli alles poisike. Isa oli purjuspäi olnud vägivaldne, kogu perekond oli tema joomahoogude tõttu kannatanud aastaid. Ema ei olnudki midagi ette võtnud. Kordagi. Oli kõik ära kannatanud nagu hall hiireke. Lahendus oli viimaks saabunud siis, kui isa uue naise leidis ja uue perekonna lõi ning lõpuks ajukasvaja kätte suri. Kuradi ema, ta oleks pidanud kohe tegutsema ja isa välja peksma! Saanuks see vägivald kiirema lõpu!

Meinart ohkas. Kuulamise ajal otsis kohta, kus saaks naise vada peatada ja ta kuidagi korterist välja ajada, aga pisikest kasvu naisterahvas tema diivanil oli otsekui juured alla kasvatanud ning muudkui rääkis ja põrnitses, pilk tühi, kohvilaual peesitavat tolmukübet.

„Mu elu ei ole nagu minu elu enam. See ei ole minulik võõra inimese ukse taha laamendama tulla ja see ei ole minulik niiviisi nutta. Võõra inimese ees kah veel. Miks mu elu selliseks muutus? Miks?!” ahastas naine ja juba taanduv nutt kogus uuesti hoogu.

„Oeh, ma ei tea. No, see sinu elu on sinu kätes, ise otsustad, mis teed. Kui tahad, ole kurb ja nuta siin ‒ eelistatavalt tegelikult kuskil mujal ‒, või kui tahad, mine löö see Piret või oma mees maha. Mul suva. Ja sinu enda elu on ka sinu otsustada, võid sellele ka punkti panna, väljapääsuks,” purskas Meinart lõpuks. Sama oleks ta tahtnud kunagi ammu oma emale öelda. „Aga palun tee seda kuskil mujal, eks ole. Mul on vaja magama minna, et homme vara ärgata!”

Viimane väide oli vale, Meinart töötas ühe mobiiltelefonimänge arendava ettevõtte heaks kodus, vabagraafiku alusel. Aga magama minna oli tal tõepoolest vaja. Tema magamistsüklid erinesid tavapärasest märkimisväärselt. Paar aastat tagasi oli mees internetist lugenud Übermensch’i-magamissüsteemist, mis põhimõtteliselt tähendas seda, et järjestikuse kaheksatunnise ööune asemel harrastas ta tervesse päeva kätketud lühikesi uinakuid. Päevasel ajal kestsid need kakskümmend minutit ja öösiti tunni. Kokku tegi Meinart päeval neli uinakut ja öösel kolm ehk magamisaega kogunes kaheksa tunni asemel veidi üle nelja tunni. Ja sellest talle piisas, et olla värske, ja see jättis rohkem aega muudeks tegevusteks. Enne süsteemi avastamist oli Meinart elutakistavalt sageli vaevelnud unetuse käes, millega olid kaasnenud kohutavad peavalud. Vahepeal olid unepuuduse tüsistused läinud nii hulluks, et ta oli kaalunud isegi enesetappu. Igasugu ravimid ja teraapiad polnud aidanud, alles tänu juhusele avastatud unegraafik oli toonud kauaoodatud leevenduse.

Süsteemil oli muidugi puudusi ka. Näiteks pidid uinakud alati toimuma kindlas ajavahemikus ja kestma kindla aja. Seejuures võis isegi ühe uinaku vahelejätmine endaga kaasa tuua kognitiivsete võimete märkimisväärse languse peavalud ja desorienteerituse – need olid lausa hullemad kui varem unetusega elamise kõrvalmõjud. Praegu oli tal tunnine uinak jäänud lõpetamata ja see ähvardas kogu unerütmi segamini ajada. Paraku, isegi kui ta oleks tolle punetavate silmadega naise kohe minema ajanud, poleks ta saanud enam uuesti magama heita. Tuli kannatada järgmise uinakuni, mis terendas poole seitsme ajal.

„Jah, teil on õigus,” vastas tundmatu naine Meinartile ootamatult ja tõusis püsti ning jätkas varasemaga võrreldes kontrastselt selge ja rahuliku häälega, „ma väga vabandan, et segasin.”

Sama ruttu, kui ta oli tulnud, oli korterisse jäänud taas ainult Meinart ja ta keeras ukse lukku. Jumal, mihukseid inimesi ikka on, mõtles mees, kui hommikumantli seljast viskas ja voodisse raamatut lugema puges, et järgmist uinakuaega oodata.

Hommikul, nelikümmend minutit enne kaheksat avas Meinart silmad. Järjekordne üksluine päev, mis tuli mööda saata. Öised sündmused tegid ruumi esialgu hoopis argisematele probleemidele, kehakergendusele ja hommikusöögile, kuni mees diivanile vajus ja spordisaated televiisorist mängima pani.

Tema elu oli täidetud tüütu rutiiniga. Päevad küll erinesid üksteisest olenevalt sellest, kas ta viitsis mängukoodi kirjutada või mitte, aga lõppkokkuvõttes olid nädalad ja kuud üksteisega identsed. Isegi see, et arendatavad mängud eelmisega võrreldes esmapilgul mõnevõrra teistsugused tundusid, ei muutnud elu huvitavamaks, sest lõppkokkuvõttes toimisid need alati samasuguse mehhanismiga, lihtsalt väljanägemine oli teine ning mõned funktsioonid uued. Meinart igatses oma ellu muutust, lausa põnevust, aga tõsiasi oli see, et viimased viisteist aastat, pärast seda, kui ta kodust teismelisena välja visati, oli ta elanud sisuliselt üksinduses.

Tema õnneks oli tal arvutiasjanduse peale nutti ja ta oli endale üsna kärmelt töö leidnud – tänaval oli tulnud veeta ainult kaks ööd. IT-firma oli andekale noorele pakkunud elamiskoha ja kuigi ta oli aeg-ajalt oma vanematekodu järele igatsenud, ei olnud temas pulbitsev trots lasknud ema ja õe juurde tagasi minna.

Ei ühtki kodulooma ega elukaaslast. Kooliaegsed sõbrad olid samuti aja jooksul tema elust ükshaaval välja pudenenud, nii et nüüd sisustas mees oma tööst vaba aega arvutimängude seltsis, sporti vaadates või internetis surfates. Tema vaieldamatu lemmikspordiala, mida ta andunult jälgis, oli jalgrattavõidusõit. Pea kogu aeg mängis elutoas telekas, kus näidati mis tahes rattavõistlust. Meinart oli lausa fanaatiline fänn. Tal oli virnade viisi vihikuid, kuhu olid kõikide suuremate võistluste tulemused, vahetulemused, punktid ja ajad kirja pandud. Miskipärast tundus mehele paberile kirjutamine pühamana kui tabelite loomine arvutis.

Päris rattavõistlustele kohapeale vaatama minna mees ei soovinud. Üheks põhjuseks oli tema pelgus suurte rahvamasside ees ja teiseks oli niisugust pikkade distantsidega sõitu märksa mugavam telerist jälgida, selle asemel et raja ääres möödakihutavaid rattureid kaks minutit näha ja siis järgmisesse kohta reisida. Kuna tal autojuhilube polnud, oleks see üpris keeruline – kui mitte lausvõimatu ‒ ettevõtmine olnud. Ei, tema nautis teleri vahendusel spordijälgimist palju rohkem.

Tal olid omad lemmikud ka, nii meeskonna näol kui ka üksiksõitjana. Viimasel ajal oli ka üks kaasmaalane ‒ Aidu Roomer ‒ hakanud tuuridel mehetegusid tegema ning mingi patriotismikübeme tõttu hoidis Meinart tema tegudel nüüd silma peal. Eriti meeldis talle lugeda Roomeri blogi, kuhu tekkisid iga võistlusetapi järel peaaegu kohe postitused, mis väljendasid puhtaid emotsioone ja vahetuid mõtteid. Aidu osalemine lisas Meinarti jaoks rattavõistlustele kaasaelamisele vahvat vürtsi. Ta oleks tahtnud Roomeriga kunagi ka päriselt kohtuda ja kaalus paaril korral, kas ehk siiski ennast mõnele kodumaisele võistlusele raja äärde vedada. Ühest korrast, et oma kangelast päriselt näha, oleks piisanud. Ent alati jäi puudu kübeke enese igapäevarutiinist väljatirimise motivatsiooni.

Aidu Roomerist oli saanud tõeline staar, pea iga olulisemat ajalehte ja ajakirja kaunistas alalõpmata tema naerulsui pilt, telekanalid väntasid noorest mehest dokumentaale ning otselugusid. Kogu riik oli vaimustuses ja Meinart tundis esimest korda elus, et mõtleb teiste inimestega sünkroonis ja on osa ühiskonnast.

Vabagraafikuga töö tähendas, et tema jaoks polnud nädalapäevadel isegi vahet: tal oli lihtsalt IT-arhitekti antud töölõik ja tähtaeg, ülejäänu oli tema enda otsustada; võis teha siis, kui tuhin peale tuli, peaasi et kõik lõpuks tehtud sai. Kuigi sellise tööga rikkaks ei saanud, polnud ka suuremat sorti rahamuresid.

Meinart ohkas raskelt. Päev tõotas tulla tavapäraselt üksluine. Täna oli vaja ühe platvormmängu füüsika koodilõik valmis kirjutada. Teadupärast kehtivad ka mobiilimängudes mingisugused reeglid: kui kõrgele kontrollitava tegelasega saab hüpata, kui kiiresti joosta, mis juhtub, kui vastu seina põrgata või kuskilt alla kukkuda. Lisaks muidugi ka kõikvõimalike laskekehade liikumiskiirused ja põrkenurgad. Kooditsurana oli tema ülesanne kõik mängureeglid valmis ja üksteisega suhtesse kirjutada selliselt, et disainer saaks numbrilisi väärtusi väikese vaevaga muutes panna tegelase oma nägemusele vastavalt veidi tugevamini hüppama või aeglasemini kukkuma. Meinartil selles sõnaõigust polnud, tema töö oli need võimalused üksnes luua, disainer aga otsustas muutujate väärtused vastavalt oma loomistajule.

Meinartil oli tegelikult vargne, endalegi õieti tunnistamata ambitsioon ise mängude disaineriks hakata: mänguraamistiku loomine oli tal niivõrd käpas, et ta oleks tahtnud proovida juhtida kõige muu ‒ tegelaste ja maailmade kujundamise, stsenaariumi, serverisuhtluse, kasutajaliidese ja tekstide ‒ ühtseks tervikuks saamist. Kirjutada lugu, kus mängija tantsiks tema loodud maailmas, tema pilli järgi. Aga ta teadis, et ei julgeks elu sees võtta niisugust vastutust. Mõelda vaid, kui midagi valesti läheks! Tema vastutaks!!

Kui oleks ainult võimalik katsetada vastutamist turvaliselt – niiviisi, et keegi teada ei saaks. Paraku oleks arvutimängude maailmas üksinda võimatu kogu kupatust nullist ehitada. Korralik mäng vajas igas valdkonnas oma spetsialisti ja neid kõiki anonüümselt juhtida polnud võimalik. Ikka oleks teada saadud, et tegu on Meinartiga, ja siis mängu luhtamineku korral oleks tema süüdi.

Pärast hüppamis-, pidurdamis- ja ronimisfunktsioonikoodide loomist pani ta külmale ilmale vastavad riided selga ja läks harjumuspärasele jalutuskäigule, mille keskpaika sisustasid pargipink ja sigaret. Ta läbis sama marsruuti kolm korda päevas. Just algas märts, aga talv demonstreeris veel viimaseid muskleid, juba sulama hakanud lumi oli jälle jääks külmunud ja nägu näpistas jahe tuul, mis pani üksikud suured helbed kaootiliselt Browni liikumist demonstreerima.

Tema lemmikpink asus neljakordse korterelamu, mida mees hellitavalt Akvaariumiks nimetas, taguse pargi servas. Sealt avanes vaade rõdudele, mis esimestel korrustel olid endiselt algupärast punast värvi, aga mida ülespoole silmad libisesid, seda heledamaks rõdud läksid, sest päike oli neid ebaühtlaselt pleegitanud – kõrgematele paistis taevakera iga päev mõni minut kauem kui alumistele.

Kuna Meinart suitsetas seal kolm korda päevas, olid majaelanikud ja nende toimetused talle peensusteni tuttavad. Ta teadis, kes hoidis oma kodulooma tööajal rõdul luku taga, et lemmik korterit segamini ei ajaks, ja kes olid töötud või juba pensionärid ning lahkusid kodust märksa harvem. Pühade ajal sättisid ühed ja samad perekonnad igal aastal alati samu kaunistusi akendele, oli välja kujunenud, kes tõi kuusepuu ja kes mitte. Ja olgugi et aeg-ajalt tuli inimestel ikka kolimist ette, sulandusid uued tulijad päris ruttu korterelamu üldisesse rütmi ja Meinart õppis neid tundma.

Ta kujutas ette, et on majaelanike peremees ja nood tema koduloomad. Justkui kalad akvaariumis. Ta ei pidanud nende eest küll hoolitsema, ent oli neile kinkinud hüüdnimed ja teda täitis äratundmisrõõm, kui mõni tuttav tegelane, kes ammu näole polnud andnud, kardina tagant mööda vilksatas. Tõsi, madalamate korruste elanikud olid pisut rohkem tuttavad kui ülemiste omad, sest arusaadavatel põhjustel oli nende eluga lihtsam kursis olla.

Arvatavasti olid selle maja inimesed mõnikord näinud oma akende taga istumas üht lühikest kasvu meest, aga neil polnud õrna aimugi, kui isiklikult too neid tundis. Meinartil oli näiteks teada, et kolmanda korruse mees, ristitud Valmoks, kutsus nädalavahetuseti, kui naine arvatavasti maale või kuskile mujale kaugemasse kohta läks, koju hoopis uue naisterahva, kellega tehti asju, mis tavaliselt ainult oma abikaasadele reserveeritud.

Tema kõrvalkorteris elas lastetu noorpaar, ilmselt kahekümnendates, kes nautisid teineteise seltsis kokkamist ja televiisori vaatamist. Tüdruk veetis ka päris palju aega sülearvuti taga, samal ajal kui poiss pigem raamatuid luges. Kuna noored veetsid pea kogu aja üheskoos, kutsus Meinart neid mõttes ühise hüüdnimega – Sümbioos. Vahel harva, kui ainult üks parajasti kodus oli, sai kasutada nime Poolsümbioos.

Meinart oli majaelanikesse nii kiindunud, et ta oli tõesti kurb, kui mõni tema koduloomadest ära kolis või lausa suri, nagu aastate jooksul ikka just vanemate inimeste puhul juhtus. Mõned aastad tagasi oli ta lausa ise märganud, et neljanda korruse Loki pole mitu päeva järjest talle omaselt pärastlõunati aknal kõhutanud, ja Meinart oli ise politseisse helistanud, et asja uuritaks. Ta oli näinud, kuidas esialgu jõudis kohale politsei, hiljem päästeamet koos kiirabiga. Kõige viimasena ja rahulikumalt oli tulnud laibaauto.

Ühes korteris vahetusid elanikud väga-väga sagedasti ja pärast tillukest internetisurfamist leidis Meinart ka selle põhjuse. Omanik oli rahateenimise eesmärgil oma korterit ühel veebilehel välja üürimas. Üks öö polnud kuigi kallis ja sellega kaasnesid sellised mugavused nagu köögi kasutamine ja puhtad linad. Mõnikord nägi Meinart kahetoalist korterit vallutamas tervet seltskonda noori seljakottidega seiklejaid. Suure kamba puhul sai igaüks puhkepaiga võileivahinna eest. Omanik või keegi tema palgatu käis pärast külalisi alati koristamas ja linu vahetamas. Tundus suhteliselt tulus äri.

Koduloomade hulgas oli Meinartil otse loomulikult kõige lemmikum ka – teise korruse Deisy. Meinart õhkas alati mõnusalt, kui teda köögis asjatamas nägi. Ka seekord oli naine kohal ja hakkis kurki. Kahjuks oli Deisy kõrvale viimasel ajal tekkinud keegi meesterahvas, kes ka hetkel naist oma käte vahel kaisutas. Meinart tundis segu armukadedusest ja vanemlikust rõõmust, et üks tema hoolealustest on jälle elus järgmist sammu tegemas, ehkki kahjuks ilma temata.

Tasapisi hakkas tal pingil jahe ja ta asutas end minekule. Koju jalutamine võttis kõigest kümmekond minutit.

Kodumaja trepist üles jõudes ehmus Meinart kangeks. Tema korteri ukse taga seisis mees, kes parajasti püüdlikult pressis mittetöötavale uksekellanupule, et see häält teeks.

„Tere?” küsis Meinart ettevaatlikult. Viimasel ajal olid võõrad inimesed kuidagi tihti ta ukse taga käimas – lühikese aja jooksul juba teine kord!

„Oi,” kostis võõras ja keeras ümber. „Kas teie elate siin?”

„Vi-vist küll!” kogeles Meinart. „See tähendab, jah, elan küll, jah.”

„Mina olen politseiuurija Hugo Pormann, kas teil on ehk aega veidi vestelda?”

„Miks, kas midagi halba on juhtunud?” küsis Meinart, kui taskust võtit otsis. Tal olid ainult mõned sugulased, ühegagi neist polnud ta kuigi lähedane. Ema-isa olid juba surnud. Ainult õde Frida elas veel. Temaga nad paar korda aastas sünnipäevadel ikka telefonis vestlesid.

„Ei. Selles mõttes, et jah, aga … Ühesõnaga, me praegu tõesti uurime ühte kadumisjuhtumit ja meil on alust arvata, et teadmata kadunud isik on ka teiega kokku puutunud. Kas ma tohin sisse tulla?” küsis uurija ukselävel ja astus siis vastust ootamata esikusse. „Em. Kas te tunnete Elisabeth Taela?”

„Keda? Ei, vist ei.”

„Huvitav. Meil on alust arvata, et ta käis eile õhtul või öösel teie juures.”

„Aa,” tõi Meinart kuuldavale, kui teda tabas mõistmine. „Käis jah. Üks naine, ega ma ta nime tea. Äkki oli tõesti see teie Elisabeth. Aga ei, ma ei tunne teda. Ma ei tea miks … Või õigemini jah, ta käis siit otsimas kedagi Pireti-nimelist, aga miks ta seda tegi, ma otseselt ei tea ... Või noh, tal mees vist pettis teda selle Piretiga, aga ma ei tea, miks ta teda just siit otsimas käis. Ma elan siin üksi. Ei ole ühtegi Piretit. Siin.”

„Või nii. Jah. Ta oli asunud vestlusesse tõesti oma mehe armukesega, aga too ütles talle vale aadressi ja ta tormas siia. Aga nüüd igatahes on proua Tael teadmata kadunud. Ja me tahaksime lihtsalt teada, ega teie juhuslikult tea, kuhu ta siit edasi võis minna?”

„Mina? Ei tea, ta klohmis siin ukse taga ja nõudis Piretit. Ja siis nuttis siin diivanil veidi ja läks siis minema.”

„Mis kell see võis olla?” päris uurija midagi märkmikusse kritseldades.

„Kolme-nelja ajal. Vist.”

„Öösel?”

„Jep.”

„Ega ta juhuslikult midagi siia jätnud?”

„Ei.”

„Ega maininud, kuhu ta edasi läheb?”

„Ei. Te juba küsisite seda.”

„Jah, vabandust. Mõtlesin, et äkki meenus vestluse käigus rohkem.”

Meinart raputas pead. Ta pidi veel paarile küsimusele vastama – mis naisel seljas oli, kuidas ta käitus, millest rääkis –, kuni lõpuks uurija tänas viisakalt, võttis Meinarti andmed, andis talle vastu oma visiitkaardi juhuks, kui midagi peaks meenuma, ja jättis mehe üksi.

Meinart kehitas pärast ukse lukustamist õlgu ja läks kööki. Oli aeg süüa. Askeldamise käigus näris teda tunne, et midagi on valesti läinud ja tema kannab mõnevõrra süüd.

Järgmisel päeval internetist lehte lugedes nägi Meinart tuttava naise pilti – Elisabeth seisis aasal õitsevate lillede keskel. Teda otsiti nüüd juba terves maakonnas. Juures oli lühike kirjeldus, milliseid riideid naine kadumise hetkel kandis, ja üleskutse otsingutega liitumiseks. Korraks Meinart isegi kaalus, et võiks ka appi minna, midagi eriti vajalikku ega põnevat tal nagunii teha polnud, kuid mõttealge leidis samasuguse lõpu nagu tema puhul ikka, kui mees millegi uue tegemist kaalus. Laiskus ja hirm ettevõtmise ebaõnnestumise ees segunesid kõhklustega, kas temast üldse oleks kasu, ning ta otsustas ideele käega lüüa. Võttis hoopis arvuti ette ja hakkas vaatama ühe sarja kordusosa, kus tegutsesid draakonid ja rüütlid ja muud säärased olevused, kes kõik üksteisega kas magasid või võitlesid. Ja eesmärk oli ainult üks – saada valitsejaks. Kuna õige varsti pidi järgmine hooaeg alguse saama, tahtis Meinart varem juhtunu asjus oma mälu värskendada.

Sama päeva õhtul oli lehes lühike teadaanne, et Elisabeth on leitud surnuna ja politseil pole alust kahtlustada vägivaldset surma. Tähendab, enesetapp, mõtles Meinart. Niiviisi ütlevad politsei pressiesindajad läbi lillede, et keegi pani endale ise käe külge. Kui olnuks terviserike, oleks seda mainitud.

Ebameeldiv tunne läbis mehe selga ja kõhus tõmbus õõnsaks. Mõelda vaid, seesama naine oli alles eelmisel öösel sealsamas diivanil istunud ja … Ja Meinart oli olnud see, kes talle ütles, et võtku midagi ette. Kas Pireti, oma mehe või … iseendaga!

Meinart kargas püsti ja kõndis akna juurde. Väljas hakkas hämarduma. Eelmise öö vestlus lõi tema peas uue värskusega helisema. Ta toetus kätega aknalauale ja toetas pea vastu jahedat klaasi. Ta hingamine kiirenes. Tema. Tema oli seda teinud. Kuumalained veeresid üle tema keha. Maailm tundus teistsugune, aeg justkui aeglustus. Seesama naine, kes veel mõnda aega tagasi oli elus olnud, oli nüüd surnud.

Meinart polnud kunagi varem surmale nii lähedal olnud, isegi omaenda ema oli ta enne tolle surma viimati näinud mitu aastat varem. Ema surm ei olnud tema elus tegelikult midagi muutnud, justkui polnud lõppenud ükski suhtlusliin ega peretraditsioon, sest neid polnud ju olnudki. Meinarti valikul. Tema ei olnud oma emale kunagi andestanud, et too isa vägivalla all nii kaua kannatas ja lubas teismeeas poja kodust välja visata. Ja miks oli ema nii teinud?

Mõni aeg hiljem oli ema isegi proovinud lepitust leida, aga nüüd oli olnud Meinarti kord olla kangekaelne. Ta oli ilma emata väga edukalt hakkama saanud ja arvas, et elu ilma pojata oli emale nüüd paras karistus.

Pärast ema surma oli Meinart mõelnud, et ta peaks midagi tundma aga … Ta ei tundnud. Isegi mitte tuimust. Ema surmauudis oli tema jaoks lihtsalt olnud järekordne fakt. Nagu näiteks see, et õues oli eelmisel päeval olnud kolm kraadi sooja või et naabripoisi hamstri nimi on Täpi. See teadmine ei muutnud tema elus mitte midagi, sel oli null mõju. Ta oli nagunii juba ammu elanud nii, nagu ema oleks surnud.

Aga Elisabeth oli äsja elus olnud. Veel eelmisel päeval. Nad rääkisid omavahel, sealsamas diivanil.

Ja just Meinart oli naisele mõista andnud, et too võiks ennast ise ära tappa.

Ta püüdis oma hingamisele keskenduda, südame jõulist peksmist oli kõrvus tunda. Kummalisel kombel jäi mulje, et ta tunneb seljas olevate riiete puudutust kogu oma nahapinnal. Igal ruutsentimeetril, mis riietega kokku puutus. Ebamugavus pani tahtma ennast paljaks koorida. Kui füüsilised nähud veidi vaibusid, pressisid esile kainemad mõtted.

Ega siis Elisabeth tema käsu peale ennast ära tapnud, see oli naise enda soov. Polnud võimalik, et Meinart saaks panna kedagi ennast ära tapma. See ei oleks loogiline.

Aga kas politsei ka asja nii näeks? Mis siis juhtub, kui teada saadakse, et just tema oli naisele öelnud, et enesetapp on lahendus? Kas ta pandaks vangi? Külma kongi koos teiste tapjatega. Ebatõenäoline perspektiiv tundus siiski piisavalt realistlik, et tema varem trööstituna tundunud igav elu näis nüüd kui hindamatu aare, millest ei tohtinud ilma jääda.

Võib-olla aitaks aus ülestunnistus, mõtles pidurdamatule paanikamõtterongile vastu tahtmist sattunud Meinart, kui diivanilaua juurde tormas ja sealt uurija visiitkaarti otsida üritas. Mingid paberid, kommikauss, kõik lendasid põrandale. Kus see ometi on? Iseenda mõtetest hoogu juurde saav paranoiatornaado keerutas ajukäärude vahelt vägisi üha uusi õudseid mõtteid esile. Vaimusilmas nägi Meinart juba praegu vilkuritega autosid tema kodu poole kihutamas. Kui ta ainult saaks selle puhtast südamest ülestunnistuse teha enne, kui teda arreteeritakse ja ametlikult süüdistatakse, siis kohus ju lausa peaks talle andma kergema karistuse.

Visiitkaart, raibe, turritas otsapidi vaiba alt välja. Meinart haaras selle kätte ja toksis numbri oma telefoni.

„Halloo?” küsis tuttav hääl teiselpool toru. „Politseiuurija Hugo Pormann kuuleb.”

„Tere, mina olen jah, seesama see Meinart,” pudrutas ähmi täis mees, keel sõlmemineku piiri peal. „Meinart Reinverel. Ma see ... naine ... see Elisabeth, et nagu lehes … mina …”

„Aa, jah, tõesti tulete meelde küll.”

„Ma tahtsin … tahtsin ee ...” alustas Meinart, aga uurija katkestas ta jutu.

„Ma saan aru, te olete endast väljas,” alustas politseinik resoluutsusega, mis tundus olevat teeseldud. „Surmaga seotud juhtumid on alati rasked, eriti veel siis, kui tegemist on enesetapuga. Ja meil on kahju, et see nii lõppes, aga härra … Ee ... Meinart, teie ei oleks saanud midagi teha, et seda ära hoida. Ärge süüdistage ennast. Mõnikord sellised asjad lihtsalt juhtuvad. Kui te soovite, siis meil on sellisteks puhkudeks võimalik suunata teid psühholoogi juurde.”

Meinart ei suutnud muud, kui saata läbi telefoni teele hääletu küsimärk.

„Kas te kuulete veel mind?”

„Jah,” vastas Meinart vaikselt, hääl kurku takerdumas.

„Te tahtsite midagi öelda?”

Meinarti aju kalkuleeris välgukiirusel. Ta oleks ennast peaaegu süüdi tunnistanud asjas, milles teda ei kahtlustatudki. Või oli see trikk ja uurija tahtis teda maha rahustada, et siis kümne minuti pärast uks maha murda ja Meinarti, tald kuklas, kõhuli suruda?

„Ma ei … Ma … Oeh, teate, ega ma … See kogu lugu selliselt …” puterdas Meinart, kui eri seisukohad ja tegutsemisstrateegiad tema peas võimuvõitlust pidasid.

„Minge magama. Homme on juba parem. Ma saadan teile sõnumi ühe hea psühholoogi andmetega. Ja kui teil on keegi lähedane, kellega sellest rääkida, siis ma soovitan seda teha.”