Читать книгу Usk ja mõistus. Fides et ratio - Johannes Paulus II - Страница 3

1. Nii Idas kui ka Läänes võime jälgida teekonda, mis on läbi sajandite viinud inimese üha sügavamalt kohtuma tõega ja ennast sellega siduma. See on teekond, mis on kulgenud – nagu ongi vaja – isikliku eneseteadvuse vaateväljas: mida rohkem inimene tunneb tegelikkust ja maailma, seda rohkem tunneb ta ennast ja enda eripära ning küsimus, mida tähendavad asjad ja nende olemasolu, muutub seda pakilisemaks. Nõnda saab kõigest, mis on meie teadmise aines, meie elu osa. Delfi templi portaalile raiutud manitsus „Tunne iseennast!“ oli kui tunnistus põhilisest tõest, mis tuleb vähima piiranguna omaks võtta nendel, kes püüavad ennast muust loodust eristada kui „inimesed“, see tähendab need, kes „tunnevad iseennast“.

Lisaks näitab põgus pilguheit varasele ajaloole selgesti, et maailma eri paigus, millel on erinevad kultuurid, kerkivad ühel ja samal ajal esile inimelu läbistavad põhiküsimused: Kes ma olen? Kust ma tulen ja kuhu ma lähen? Miks on olemas kurjus? Mis tuleb pärast seda elu? Need küsimused leiame nii Iisraeli pühadest kirjadest kui ka Veda ja Avesta tekstidest, me leiame nad Konfutsiuse ja Laozi kirjutistest ning Tirthankara ja Buddha jutlustest; nad esinevad Homerose luules ja Euripidese ja Sophoklese tragöödiates ning samuti Platoni ja Aristotelese filosoofilistes teostes. Nende küsimuste ühine allikas on soov leida tähendus, mis on alati kannustanud inimese südant. Vastus, mis neile küsimustele antakse, määrab ära suuna, mis püütakse anda oma elule.

2. Kirik ei jää eemale sellest avastusretkest ja kuidas see võikski üldse juhtuda. Sellest hetkest, mil Kirik sai ülestõusmismüsteeriumi läbi endale inimese elu viimse tõe anni, on ta palverändurina käinud maailma teedel ja kuulutanud, et Jeesus Kristus on „tee, tõde ja elu“ (Jh 14:6). Kiriku kohus on teenida inimesi eri viisil, kuid üks neist paneb talle peale päris erilise vastutuse ja see on tõe diakoonia.¹ See missioon teeb ühelt poolt usukogukonnast osalise inimkonna ühises võitluses tõele jõudmise eest,² kuid teisalt paneb talle kohustuse kuulutada kindlaid asju, milleni ta on jõudnud, olles samas teadlik, et iga saavutatud tõde on üksnes samm tõe täiuse poole, mis saab ilmsiks lõplikus Jumala ilmumises: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti“ (1Kr 13:12).

3. Inimeste kasutuses on suur hulk vahendeid, millega suurendada tõe tundmist ja muuta nii oma elu inimväärsemaks. Nende hulgas on filosoofia, mis tegeleb otseselt elu tähenduse otsimise ja sellele küsimusele vastuse visandamisega. Filosoofia osutub nõnda üheks õilsamaks inimese ülesandeks. Termini „filosoofia“ kreekakeelne etümoloogia on „tarkuse armastus“. Filosoofia sündis ja kasvas, kui inimest hakkas huvitama asjade tähendus ja eesmärk, ning ta näitab eri viisil ja kujul, et tõeihalus kuulub otse inimese loomusesse. Inimese mõistuse kaasasündinud omadus on küsida, miks asjad on just nii, nagu nad on, ehkki ajapikku väljakujunevad vastused satuvad sellisesse vaatevälja, mis näitab, kuidas eri inimkultuurid üksteist täiendavad.

Filosoofia võimas mõju Lääne kultuuride tekkimisele ja arenemisele ei tohi hägustada seda mõju, mis tal on olnud ka olemise mõistmise viisidele Idas. Igal rahval on olemas eriomane ja viljastav tarkus, mis on tõeline kultuuriväärtus ja mis kaldub endale leidma väljendust ja arenema ehtsates filosoofilistes vormides. Üks näide selle kohta on see filosoofilise teadmise põhivorm, mis tänapäeval ilmneb nendes postulaatides, millele toetudes suunatakse ühiskonnaelu eri riikide ja rahvusvahelistes õigussüsteemides.

4. Samas on siiski tõsi, et ühe termini taga on mitmeid tähendusi. Sellest tuleb vajadus alustada selgitusega. Inimest juhib soov avastada olemise viimne tõde ja ta püüab omandada neid teadmise üldosiseid, mis võimaldavad endast paremini aru saada ning edendada eneseteostust. Need teadmise põhielemendid voolavad välja imestusest, mis temas tärkab, kui heita loodule kaemuslik pilk: inimest paneb imestama, kui ta avastab, et ta on maailma osa, et ta on suhtes endasarnastega ja et kõigil on üks ühine saatus. Sellest algabki teekond, mis viib avastama üha uut teadmist üha laiemalt. Ilma imestamiseta satuks inimene rutiini tapvasse võrku ja kaotaks vähehaaval võime elada tõeliselt isikupärast elu.

Filosoofilise töö kaudu annab inimmõistusele omane arutlusvõime range mõtteviisi ja see omakorda tehtud väidete loogilise seostatuse ja nende sisu tervikliku ühtsuse kaudu süsteemse teadmise kogumi. Eri kultuurikontekstides ja eri aegadel on see protsess andnud tulemusi, millest pärinevad ehtsad mõttesüsteemid. Samas on see ajaloos tihti endaga kaasa toonud kiusatuse hakata ühte mõttevoolu pidama kogu filosoofiaks. Neil puhkudel on meil selgelt tegemist „filosoofilise upsakusega“, mille puhul püütakse oma osaliselt kehtivat ja ebatäiuslikku vaateviisi esitada tegelikkuse täieliku tõlgendusena. Reaalselt tuleb igat filosoofiasüsteemi küll alati tunnistada kui tervikut ja jätta ta millegi vahendiks muutmata, kuid esmakohale tuleb siiski seada filosoofiline uurimine ise, millest need süsteemid pärinevad ja mida nad peaksid ustavalt teenima.

Ehkki ajad vahelduvad ja teadmine lisandub, on mõtteloos kui tervikus siiski võimalik tuvastada filosoofilise arusaamise tuuma. Näiteks võib tuua vasturääkivuse vältimise, järelduslikkuse ja põhjuslikkuse printsiibid, arusaamise isikust kui vabast ja mõistusega subjektist, kellel on võime tunda Jumalat, tõde ja head. Samuti võib välja tuua mõned põhilised kõigi poolt tunnustatavad kõlblusnormid. Muu hulgas osutavad need kõik sellele, et erinevate mõttekoolkondade taga on olemas teadmised, mida võib lugeda omal moel kogu inimkonna vaimsesse pärandisse kuuluvaks. Me justkui jõuaksime selgelt väljendamata filosoofiani, mille tulemusena kõik tunnevad, et need põhimõtted kuuluvadki neile, ehkki üldiselt ja ilma et nende peale täpselt mõeldaks. Just seepärast, et seda teadmist peavad mingil määral enda omaks kõik, peaks see olema omamoodi lähtekoht eri filosoofiakoolkondadele. Kui mõistusel õnnestub edukalt ära aimata ja sõnastada olemise esmased üldkehtivad põhimõtted ning teha nendest õiged järeldused, mis on sidusad nii loogika kui eetika osas, siis saabki seda kutsuda õigeks mõistuseks, mille kohta vanasti öeldi orthós logos, recta ratio.

5. Omalt poolt väärtustab Kirik kõrgelt mõistuse püüdu saavutada eesmärgid, mis teevad inimese elu väärtuslikumaks. Ta näeb filosoofiat kui teed, mida pidi pääseb inimese elu kohta käivate põhitõdede teadmiseni. Samas peab Kirik filosoofiat asendamatuks abivahendiks usu sügavamal mõistmisel ja Evangeeliumi tõe vahendamisel nendele, kes seda veel ei tunne.

Seepärast soovin ma oma eelkäijate seda tüüpi ettevõtmisi jätkates mõtiskleda selle inimmõistuse erilise tegevuse üle. Seda pean ma hädavajalikuks, kuna eriti just praegusel ajal paistab, et viimse tõe otsimist tihti eiratakse. Kaasaegse filosoofia selgelt hea külg on tähelepanu keskendamine inimesele. Sellelt lähtekohalt on inimmõistus koos oma suure hulga küsimustega arendanud edasi püüdlust saada teada üha rohkem ja seda üha sügavamalt. Nõnda on üles ehitatud keerukaid mõttesüsteeme, mis annavad tulemusi eri teadmisaladel ning edendavad kultuuri ja ajaloo arengut. Antropoloogia, loogika, loodusteadused, ajalugu, keeleteadus jne – ühel või teisel viisil on nii hõlmatud kogu teadmise kõiksus. Positiivsed tulemused ei tohi siiski ähmastada tõsiasja, et mõistus, mis keskendub ühekülgselt inimese subjektiivsuse uurimisele, paistab olevat unustanud, et inimene on alati kutsutud suunama oma samme teda ennast ületava tõe poole. Sellest tõest lahutatuna jääb üksik inimene tujude meelevalda ning tema isikuks olemise üle hakkavad otsustama pragmaatika kriteeriumid, mis tulevad sisuliselt eksperimentide andmetest, nii nagu seda otsustab väärarusaam, et tehnoloogia peab olema üle kõige. Nõnda ongi juhtunud, et mõistus jätab sõnastamata inimese suundumuse tõe poole ja hoopis närbub nii suure määra teadmise raskuse all, kaotades vähehaaval võime tõsta pilk kõrgele ning julgemata tõusta olemise tõeni. Tänapäeva filosoofia uuringud on jätnud kõrvale olemise vaatlemise ning selle asemel keskendunud inimteadmisele. Kaasaegne filosoofia ei ole kasutanud ära inimese võimet tunda tõde ning hoopis eelistanud rõhutada neid viise, mis seda võimet piiravad või seavad sellele lisatingimusi.

Sellest on tekkinud agnostitsismi ja relativismi erisugused vormid ning see on pannud filosoofiauuringud rajalt eksima laialt levima hakanud skeptitsismi vesiliiva. Viimasel ajal on näha keskseks tõusmas erinevaid õpetusi, mis kalduvad võtma väärtuse isegi nendelt tõdedelt, mida on ikka kindlaks peetud. Seisukohtade õiguspärane mitmekesisus on loovutanud koha vahetegemisest hoiduvale pluralismile, mis tugineb eeldusele, et võrdselt kehtivad kõik seisukohad. See on üks tänase päeva levinumaid sümptomeid selle kohta, et puudub kindlustunne tõe suhtes. Ka mõned Idast pärinevad elumõtestamised süvendavad seda kindluse puudumist, eitavad tõe kõike muud välistavat iseloomu ja eeldavad, et tõde avab ennast võrdselt erinevates õpetustes isegi siis, kui need on omavahel vastuolus. Sellises arusaamises taandub kõik arvamusele ning sellega käib kaasas eemaletriivimise aimdus. Ühest küljest on filosoofilisel mõtlemisel küll läinud korda läheneda inimese elamise ja selle väljendusvormide tegelikkusele, kuid samas on ta pigem tegelnud eksistentsiaalsete, hermeneutiliste tõlgendus- ja lingvistiliste keeleküsimustega, mis eiravad süvaküsimust isiku eksisteerimise, olemise ja Jumala tõe kohta. Nõnda ei näegi mitte ainult mõne filosoofi puhul, vaid meie aja inimeste hulgas üleüldse laialdast kahtlemist, kas inimese võime midagi teada ongi üldse suur. Võltsalandlikkuses jäädakse rahule osaliste ja visandlike tõdedega ega proovitagi enam küsida süvitsi minevaid küsimusi inimese, isiku ja ühiskonna eksistentsi tähendusest ja viimsest alusest. Lühidalt öeldes, ära kadumas on lootus, et filosoofia suudab anda nendele küsimustele selgeid vastuseid.

6. Kirik on kindel, et ta on Jeesuse Kristuse ilmutuse kandjana pädev uuesti üle kinnitama: tõe üle on vaja järele mõelda. Seepärast otsustasin pöörduda teie poole, mu auväärt vennad piiskopid. Mul on teiega sama missioon „esitada end tõe avaldamisega“ (vrd 2Kr 4:2). Samuti pöördun teoloogide ja filosoofide poole, kelle kohus on uurida tõe erinevaid aspekte, ja kõigi uurijate poole. Ma teen seda selleks, et pakkuda mõned mõttekäigud tõelise tarkuse poole viival teel, et tõe armastajad võiksid püsida kindlalt temani juhtival rajal ning nõnda leida puhkust oma tegemistest ja rõõmu oma vaimule.

Seda ülesannet ajendab mind ette võtma eelkõige Vatikani II Kirikukogu rõhuasetus, mille järgi on piiskopid „jumaliku ja katoliikliku tõe tunnistajad“³. Seega on tõest tunnistuse andmine piiskoppidele usaldatud ülesanne. Selle ülesande täitmisest loobumine tähendab saadud ametis ebaõnnestumist. Kui me kinnitame usu tõde, siis me niihästi anname kaasaja inimestele tagasi ehtsa eneseusalduse, et nad suudavadki asju teada, kui ka ärgitame filosoofiat leidma uuesti üles ja arendama omaenda täit väärikust.

Lisaks on veel üks põhjus, miks ma neid mõtisklusi kirja panen. Ringkirjas Veritatis Splendor juhtisin ma tähelepanu „mõnele katoliku doktriini põhitõele, mis on tänapäeva tingimustes ohus, et neid hakatakse moonutatama või eirama“.⁴ Selles ringkirjas siin tahan minna selle arutlusega edasi ning keskenduda otse tõe teemale ja tõe põhinemisele usul. Ei saa salata, et praegune kiire ja keerulise muutumise aeg võib jätta eriti nooremale põlvkonnale, kellele tulevik kuulub ja kellest see sõltub, tunde, et neil puuduvad paikapidavad lähtekohad. Isiku ja ühiselu alust on vaja seda tungivamalt, et me puutume praegusel ajal kokku vaateviisidega, milles kinnitatakse mittepüsivat kui väärtust ning seatakse kahtluse alla võimalus leida üles elu tegelik tähendus. Nõnda komberdab palju inimesi läbi elu, jõudes päris kuristiku servale, ilma et nad üldse teakski, kuhu nad lähevad. Tihti lähevad asjad nii seepärast, et need, kelle kutsumus on anda kultuuriline väljendus oma mõtlemisele, ei vaata enam tõe poole, vaid eelistavad elule väärtust andvate asjade kannatlikule uurimisele kiiret edu. Filosoofiat kannab pidev kutse otsida tõde ja tal on suur vastutus mõtte ja kultuuri vormimisel. Praegu peab ta otsustaval kombel uuesti üles leidma oma esialgse kutsumuse. Seepärast tundsingi ma niihästi vajadust kui ka kohustust selle teema juurde pöörduda, et inimesed võiksid kristliku ajastu kolmanda aastatuhande künnisel jõuda selgemale arusaamisele sellest suurest varamust, mis neile antakse, ning võiksid uuesti julgust saanuna pühenduda õndsusloole, mille üks osa on inimajalugu.