Читать книгу Usk ja mõistus. Fides et ratio - Johannes Paulus II - Страница 4

ESIMENE PEATÜKK
JUMALA TARKUSE ILMUTUS

Jeesus, Isa ilmutaja

7. Kogu Kiriku mõtlemine põhineb sellel, et ollakse teadlik endast kui otse Jumalalt pärineva teadaandmise kandjast (vrd 2Kr 4:1–2). Teadmine, mida Kirik inimesele pakub, ei tule mitte tema enda arutlemisest, kui kõrgelennuline see ka poleks, vaid Jumala sõnast, mille Kirik on võtnud vastu usus (vrd 1Ts 2:13). Usus elamise alguses on meil kohtumine, mis on täiesti omalaadne ja avab müsteeriumi, mis on olnud peidetud pikki aegu (vrd 1Kr 2:7; Rm 16:25–6) ja mida nüüd ilmutatakse: „Jumal otsustas oma headuses ja tarkuses ennast ilmutada ja teatada meile oma tahtmise peidetud eesmärgi (vrd Ef 1:9), mille järgi on inimesel Kristuse, lihaks saanud Sõna kaudu Pühas Vaimus juurdepääs Isale ning ta saab osa jumalikust loomusest.“⁵ See algatus tehakse jumalamuidu ja suundub Jumalalt inimesele, et tuua ta pääsemisele. Jumal on armastuse allikas, Ta soovib ennast tuttavaks teha, ning teadmine, mis inimesel on Jumalast, teeb täiuslikuks kõik, mida inimmõistus võib iganes teada elu mõtte kohta.

8. Vatikani II Kirikukogu konstitutsioon Dei Verbum võttis arvesse Trento Kirikukogul määratletud põhimõtted, kordas peaaegu sõna-sõnalt Vatikani I Kirikukogu konstitutsiooni Dei Filius ning jätkas igiammust usust arusaamise teekonda, arutledes Ilmutuse üle Pühakirja õpetuse ja kogu kirikuisade pärandi valguses. Vatikani I Kirikukogul rõhutasid kirikuisad Jumala ilmutuse inimloomuse ülest iseloomu. Selle aja ratsionalistlikud kriitikud ründasid usku ekslike ja väga laialt levinud väidete alusel ning välistasid võimaluse, et mingi teadmine võiks olla muu kui mõistuse loomupärase võimekuse vili. See sundis kirikukogu uuesti kindlalt üle kinnitama, et on olemas eriliselt usule omane teadmine, mis ületab inimmõistusele omase teadmise, ehkki ka see ise oma loomu poolest võib avastada Looja. Kõnealune teadmine väljendab tõde, mille aluseks on tõsiasi, et ennast ilmutav Jumal on olemas, ja see tõde on ülimalt kindel, kuna Jumal ei peta ega taha petta mitte kunagi.⁶

9. Nõnda õpetab Vatikani I Kirikukogu, et filosoofia saavutatud tõde ja Ilmutuse tõde ei ole ühesugused ega ka teineteist välistavad: „On olemas kaks teadmislaadi, mis ei erine mitte üksnes allika, vaid ka objekti poolest. Mis puutub allikasse, siis kuna ühe puhul teame me loomupärase mõistusega, aga teise puhul jumaliku usuga. Mis puutub objekti, siis kuna lisaks nendele asjadele, milleni võib jõuda loomupärane mõistus, pakutakse meie usule Jumalas peituvaid müsteeriume, mida ilma jumaliku ilmutuseta teada pole võimalik.“⁷ Usul, mille alus on Jumala tunnistus ja millel on loomuülene⁸ armu abi, on teistsugune laad kui filosoofilisel teadmisel, mis sõltub meeltetajust ja kogemusest ning mis edeneb ainuüksi mõistuse valgusel. Filosoofia ja teadused toimivad loomupärase mõistuse korra raames, kuid usk, mida valgustab ja juhib Vaim, peab teadaandmist pääsemisest „armu ja tõe täiuseks“ (vrd Jh 1:14), mida Jumal on tahtnud ilmutada ajaloos ja seda lõplikul kujul oma Pojas, Jeesuses Kristuses (vrd 1Jh 5:9; Jh 5:31–32).

10. Vatikani II Kirikukogu isad vaatlesid Jeesust kaemuslikult kui ilmutajat, rõhutades, et Jumala ilmutusel on ajaloos päästev iseloom, ja kirjeldasid seda järgmiselt: „Selles ilmutuses kõneleb nähtamatu Jumal (vrd Kl 1:15; 1Tm 1:17) oma armastuse küllusest inimeste kui sõpradega (vrd 2Ms 33:11; Jh 15:14–5) ja elab nende seas (vrd Brk 3:38), nii et Ta saab kutsuda ja võtta nad endaga osadusse. See ilmutuskava saab teoks tegude ja sõnadega, millel on sisemine ühtsus: Jumala õndsusloos tehtud teod näitavad ja kinnitavad sõnadega tähistatud õpetust ja tõelust, ning sõnad kuulutavad tegusid ja selgitavad neis sisalduvat müsteeriumi. Nõnda tehakse meile selle Ilmutusega selgeks süvim tõde Jumala ja inimese pääsemise kohta Kristuses, kes on Ilmutuse vahendaja ja samal ajal ka selle täius.“⁹

11. Seepärast on Jumala ilmutus sügavalt sees ajas ja ajaloos. Jeesus Kristus sai lihaks, „kui aeg sai täis“ (Gl 4:4) ja kaks tuhat aastat hiljem tunnen end olevat kohustatud jõuliselt üle kordama seda, et „ristiusus on ajal põhjapanev tähtsus“.¹⁰ Kogu loomise ja päästmise töö tuleb päevavalgele ajas ning eelkõige saab selgeks, et Jumala Poja lihakssaamisega on meie elu juba nüüd eelaimus aja täissaamisest, mis veel ees ootab (vrd Hb 1:2).

Seepärast on tõde, mille Jumal on andnud inimestele enda ja oma elu kohta, sügavalt sees ajas ja ajaloos ning see anti üks kord ja lõplikult teada Naatsareti Jeesuse müsteeriumis. Seda väljendab ilmekalt konstitutsioon Dei Verbum: „Jumal, kes rääkis mitmes kohas ja eri viisil prohvetite kaudu, on „nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu“ (Hb 1:1–2). Sest Ta saatis oma Poja, jääva Sõna, kes valgustab kogu rahvast, et Ta saaks elada nende seas ja kõnelda neile Jumala sisimast tõelusest (vrd Jh 1:1–18). Jeesus Kristus, lihaks saanud Sõna, kes on saadetud „inimeseks inimeste hulka“, „räägib Jumala sõnu“ (Jh 3:34) ja viib täide päästmistöö, mille Isa andis Talle teha (vrd Jh 5:36, 17:4). Kes on näinud Jeesust, see on näinud Isa (Jh 14:9). Sel põhjusel viiski Jeesus ilmutuse täiusesse, kui täitis selle kogu oma tööga, milles tõi enda kohale ja näitas ennast: oma sõnade ja tegude, märkide ja imede, kuid eriliselt oma surma ja aurikka surnuist ülestõusmise ning lõpuks tõe Vaimu saatmise läbi.“¹¹

Seepärast saab ajaloost Jumala rahvale tee, mida pidi tuleb minna lõpuni, nii et ilmutatud tõe sisu võib Püha Vaimu lakkamatu tegutsemise läbi (vrd Jh 16:13) jõuda täieliku väljendumiseni. Nii õpetab konstitutsioon Dei Verbum, kui väidab, et „sajandid järgnevad üksteisele ja Kirik edeneb pidevalt jumaliku tõe täiuse suunas, kuni Jumala sõnad saavutavad temas täieliku täidejõudmise“.¹²

12. Ajaloost saab nõnda näitelava, kus näeme seda, mida Jumal inimeste jaoks teeb. Jumal tuleb meie juurde asjades, mida tunneme kõige paremini ja oskame kindlaks teha kõige kergemini, meie argielu asjades, ilma milleta ei saa me iseennast mõista.

Jumala Poja lihakssaamises on meile sepistatuna näha vastupidav ja lõplikult vormistatud süntees, mida inimmõistus ise ei oleks kunagi suutnud endale isegi ette kujutada: Igavik siseneb ajasse, Tervik on peidetud osasse, Jumal võtab endale inimese palge. Seepärast ei ole Kristuse ilmutuses meile edasi antud tõde enam seotud mingi erilise koha või kultuuriga, vaid seda pakutakse igale inimesele, kes on valmis seda vastu võtma kui sõna, mis kehtib ilma igasuguste piiranguteta kui inimese elu mõtte allikas. Kristuses pääsevad nüüd kõik Isa juurde, sest Kristus on surma ja ülestõusmisega andnud jumaliku elu, millest Aadam esialgu keeldus (vrd Rm 5:12–5). Selle Ilmutuse kaudu pakutakse inimestele viimset tõde nende elu ja ajaloo eesmärgi kohta. Konstitutsioonis Gaudium et Spes