Читать книгу Unenäojaht. Kujuteldava Vaikse ookeani uurimine - John Dunmore - Страница 2

Inimene on mäletamatutest aegadest peale lasknud end ajendada uudishimul ja uurimisvajadusel – mis võiks olla teispool küngast, üle jõe, mägede ja merede taga? Paljudel juhtudel oli peamiseks ajendiks soov leida toitu või uusi territooriume, kohati ka vajadus põgeneda läheneva vaenlase eest. Samad jõud toimivad ka loomariigis, kuid puhas uudishimu ja teadmishimu muutusid inimühiskonna arenedes aina tuntavamaks. Maadeuurimisest said avastused, kuid avastustest üksi polnud inimkonnale kasu, kui avastaja ei tulnud tagasi, et oma uudiseid kaasolenditega jagada. Inimene tahtis oma maailmast rohkem teada saada ning iga avastaja andis koju naastes panuse inimkonna teadmiste kasvavasse ja põnevasse kogumisse.

Nagu kunagi sõnastas põhjapaneva teose „Vaikse ookeani avastamine“ autor John Beaglehole: „Igas suures maadeavastajas võitlevad kaks kirge: kirg näha ja kirg teada anda.“1 Sajandite möödudes ulatusid avastused üha kaugemale ja kaugemale. Suurtel kontinentidel oli avastamist palju rohkem, kuid meri oli kõige suurem väljakutse. See laius vaatleja ees pealtnäha piirituna. Need, kes kaldast liiga kaugele läksid, kas siis omaenda hulljulgusest või äkitselt puhkenud tormi tõttu, lihtsalt kadusid. Pole üllatav, et mere lähedal elavate inimeste seas ringleb ohtralt müüte, milles avalduvad hirm ja kummastus. Igas meres on omad jumalad ja koletised. Nad võivad olla sõbralikud nende vastu, kes neid austavad ja kummardavad, kuid võivad sattuda metsikusse raevu, peksta kallast ja hävitada sealsed elanikud. Inimene hakkas neid aegamööda, ehkki aeglaselt taltsutama. Vahemeri oli esimene, kes oma saladused välja andis ning jõudis Kreeka, Rooma ja Araabia geograafide ja filosoofide kirjutistesse. Põhjameri, India ookean ja Atlandi ookean olid järgmised, kuid kõige suurem väljakutse oli suurim ookeanidest, Vaikne ookean.

Juba selle suurus on hämmastav. Maailmakaardil jätab see mulje hiigeljärvest, mida ääristavad kaks Ameerikat, Aasia kontinent ning Arktika ja Antarktika jääväljad. Vahemaa Malaisiast Panamani on 18 000 kilomeetrit. Põhjast lõunasse, Beringi väinast Rossi šelfiliustikuni jääb 15  500 kilomeetrit. Sinna mahuks kogu Euroopa Iirimaast Uuraliteni ning ikka jääks veel ruumi suuremale osale Põhja-Ameerikast. Neile, kes selle kallastel elasid, näis see hirmuäratav, tulvil saladusi, koduks koletislikele mereelukatele ning vältimatult ka tundmatutele inimestele, kes elasid kaugetel saartel.

Kuid maadeuurijad ja asunikud siiski suundusid neile vetele, ja arvatavasti juba umbes 4000.  a  eKr. Vaprad meresõitjad jõudsid koos perekondadega Kagu-Aasiast aladele, mida me tunneme Indoneesia, Uus-Guinea ja Austraaliana. Teised asusid teele Filipiinidelt ja Taiwanilt ning asustasid põhjapoolsemad saared Guami ja Mariaanid.

Seega tuli asustus läänest, mitte idast. Selles vaates on kaheldud, kuid valitsevad tuuled ja teadlikuks saamine lääne pool asuvatest saartest, mida võidi pidada nii-öelda astmelaudadeks, suurendasid tõenäosust, et ränne algas pigem Aasia poolelt kui Ameerikast. Aeglaselt liikuvad asunikud jõudsid ühelt saarelt teisele, seadsid kaldal sisse mõned külad ning kolisid edasi, kui populatsioon kasvas või kokkupõrgete tagajärjel mõned perekonnad välja tõrjuti. Aja jooksul jõudsid nad Hawaii ja Lihavõttesaareni ning rändasid allapoole, lõunasse Uus-Meremaale. Umbes 1200. a pKr oli kogu Vaikne ookean asustatud ning arenenud olid uued kultuurid. Umbkaudu võib populatsiooni jagada polüneeslasteks, kes asustasid suurt kolmnurka, mis laius üle Vaikse ookeani keskosa kuni Hawaii saarteni ja alla kaugesse lõunasse, ning melaneeslasteks, kes asustasid peamiselt edelapoolseid osi. Nad lõid omaenda ajaloo ja mütoloogia. Polüneeslaste meelest oli ookean merejumal Tangaroa kuningriik. Teised jumalad olid saared veest välja tõstnud ja tõmmanud kuivale näiteks Uus-Meremaa Põhjasaare, mida tuntakse tänini Maui kala nime all. Ja nad panid selle mütoloogilisse keskmesse oma taeva, püha Hawaiki maa, kust inimene oli tulnud ja kuhu nad kõik pidid kord tagasi minema.

Esimesi asunikke võis pidada maadeavastajaiks, kuid mitte selle sõna tegelikus tähenduses. Nad otsisid endale uut kodu ning sattusid juhuslikult saartele, mille olemasolust nad varem polnud teadlikud, kuid nad ei purjetanud ega riskinud oma eluga vaid selleks, et geograafilisi saladusi lahendada. Selja taha jäänud kodudesse jõudis väga vähe täpset teavet, mida oleks saanud kasutada sellest suurest ookeanist pildi maalimiseks. Tavaliselt selgitati saladusi mütoloogiaga.

Ent neile, kes elasid Aasia või Ameerika kontinendi rannikutel, oli Vaikne ookean maailma serv, kuhu oleks rumalus uitama minna. Need, kes läksid või kelle äkiline tuulehoog või ohtlik hoovus kaldast kaugele ajas, ei tulnud kunagi tagasi. Kalureid ja kaupmehi hoiatati, et nad püsiksid kalda lähedal, muidu ähvardab neid hukatus. Hiinlane Chan Ju Kua, kes 13. sajandil kirjutas „Chu Fan Shi“ ehk „Barbaarsete rahvaste kirjelduse“, meenutas oma lugejatele, et itta jääb „Wei Lu Suur Auk“, kus vesi vajub ära „maailma, kust inimesed tagasi ei tule“. Seda ookeani äravooluava tasus iga hinna eest vältida.

Legende ja müüte, mis kahtlemata põhinesid tõsielusündmustel, olgu plaanitud ekspeditsioonidel või juhuslikel merereisidel, tekkis küllaga. Suur salapärane maailm, mis jäi vahetult silmapiiri taha, oli ühtaegu hirmuäratav ja oma kummalisuses põnev. Näiteks iidne „Hou Shan Shu“ kroonika, mis pandi kokku umbkaudu 5. sajandil, mainib maad nimega Wa, kust võib leida kuninganna Pimiko riigi. Ta oli nõidkuninganna, vallaline naine, kes on kohaliku rahva ära nõidunud ja nende kuningannaks saanud. Tema vajadusi rahuldasid tuhat teenijannat, kes kaitsesid paleed sissetungijate eest. Tuhat miili lõunasse asus päkapikkude maa, mille elanikud olid vaid kolme-nelja jala pikkused. Veelgi kaugemal, nii kaugel, et sinna reisimiseks võis teatud allikate järgi kuluda terve aasta, oli Alasti inimeste maa ja sellest veelgi kaugemal Mustahambaliste inimeste maa.

Need lood võivad kõlada nagu väljamõeldised, aga osutavad ka mõningatele teadmistele Jaapanist ning Mikroneesia ja Melaneesia saartest, kus rõivastus on Hiina kleitidega võrreldes kahtlemata napim ja kus elavaid inimesi võib seetõttu pidada peaaegu alasti käivateks. Osadel saartel levinud beetlipähkli närimise harjumus muudab hambad tõepoolest hirmuäratavalt mustaks, mis võõramaalastele võib tunduda ehmatav. Päkapikkude maa osutab mingitele teadmistele Taiwani mägihõimudest.

Oma üksikasjades on pisut täpsem Hsu Fu ehk Xu Fu, taoistlik alkeemik ja meresõitja, kes sündis umbes 250. a eKr. Hiina keisriks oli tollal suur Shi Huang Ti, Qini dünastia rajaja. Tema pani aluse Hiina võimsusele ning sai muude saavutuste seas hakkama ka kuulsa Hiina müüri lõpuleviimisega. Vanemaks jäädes hakkas ta otsima võimalusi, kuidas vältida surma; selle mure olid temas äratanud vähemalt kaks mõrvakatset. Ta oli kuulnud lugusid võimsa mere imepärastest saartest, kus kasvas igavese elu maagiline taim, ja ta otsustas saata Hsu Fu seda otsima.

Nii et umbkaudu 219. a eKr asus Hsu Fu teele otsima surematute olendite saari, et meelitada neilt välja see imepärane taim, millega hoida suure Hiina keisri elu. Ta tuli tagasi, olles leidnud Peng Li saare ja palee, mida ta nimetas Chih Chengiks ja mida valvas hirmuäratav draakon. Ehkki ta avaldas austust valitsevale võlurile ja pakkus talle kingitusi, ei õnnestunud tal pühi taimi saada. Surematu soovis saada noori üllast soost ja hea haridusega mehi, samaväärseid neitseid ning mitmesuguseid osavaid käsitöölisi.

Hiina keiser oli meelitatud ning andis talle 3000 noort meest ja naist, nõutud oskustöölised, samuti toitu ja muud varustust. Loo teatud versioonide andmetel tuli Hsu Fu veel kord Hiinasse tagasi, paludes vibukütte, et kaitsta maagiliste taimede saadetist haide ja muude ohtude eest. Tema soov täideti, aga rohkem teda ei nähtud. Varsti pärast seda keiser Shi Huang Ti suri ning Qini dünastia hävines laiaulatuslike rahutuste ja vandenõude tagajärjel.

Näib, et Hsu Fu oli mitte üksnes osav meresõitja, vaid ka oskuslik läbirääkija – või petis –, kes sai, mida ta vajas, et seada sisse omaenda kuningriik kas mingitel saartel või siis Hiinast itta jääval maismaal, võimalik, et Taiwanil, Filipiinidel või Jaapanis, teatud uskumuste järgi isegi Ameerikas. 1992. a tegi Tim Severin katse Hsu Fu reisi korrata. Ehitati bambusest, köitega kokku seotud laevad, kasutades vana meresõitja päevil tuntud tehnikaid. Kahjuks mädanesid köied lõpuks ära ja laevad lagunesid laiali.

Umbes 450. a pKr asus budistlik munk Hui Shen hüüdnimega Tark koos mitme kaaslasega teele, et pöörata usku inimesed, keda usuti elavat teisel pool ookeani asuval maal. Ta purjetas kirdesse, mis näitab, et ta möödus Jaapanist ja siis Kamtšatka poolsaarest. Lõpuks tuli ta Hiinasse tagasi ja ütles, et oli jõudnud maale nimega Fu Sang, kus nägi palju imesid, muu hulgas siidiusse, mis kasvasid ebatavaliselt pikaks, ja paljusid uusi taimi, mille hulgas võis olla ka tagaotsitud igavese elu taim. Mõned inimesed, keda ta nägi, kandsid tätoveeringuid – ülemklassides suuri ja laiu ning madalamates klassides kitsaid ja kõverikke. Tema äraoleku pikkus ja esitatud üksikasjad, olgugi need sajanditega võimendatud ja väänatud, osutavad, et ta võis vabalt jõuda Põhja- ja Kesk-Ameerika kallastele. Tätoveeritud inimeste maa võis vabalt olla Alaska, kus teatud hõimude hulgas olid tätoveeringud üsna tavalised.

Isegi kui mõned Hiina meresõitjad jõudsidki Ameerikasse – ja selle üle on arutletud juba aastaid2 –, pakkus see kontinent kaubanduseks ja asustuseks vähe väljavaateid. Sinnajõudmine oli kindlasti aeglane ja ohtlik, eriti ajal, mil Jaapan muutus üha võimsamaks impeeriumiks, ohustas kaht Korea kuningriiki ning hakkas end Aasia mandriosas sisse seadma. Jaapanlased ei tahtnud välismaalastega mingit tegemist teha ning kippusid kas tapma või orjastama neid õnnetuid, keda meri nende kaldale ajas, ja ka neid, kes sealt mööda purjetasid, nagu iga Ameerikasse rihtiv džonki oli sunnitud tegema. Põhja-Ameerikat asustasid mitmesugused sõjakad hõimud. Suurem osa neist, kes elasid selle kallastel, olid kas kütid või kalurid ning teenisid rasketes tingimustes endale nappi ja jõhkrat elatist. Nende jaoks ei olnud Vaikne ookean surematute inimeste ja imepäraste oskustega võlurite elupaik, vaid koht, kus paiknesid surnud ja esivanemate jumalad. Nad kartsid ilmselt igat Hiina laeva, mis selle kallastele sattus, ja pidasid meremehi koletislikeks kummitusteks. Ilmselgelt püüdis igaüks maaletulijate eest kas ära joosta või siis, kui ta juhtus piisavalt söakas olema, neid ära tappa.

Kesk- ja Lõuna-Ameerikas rajasid oma võimsaid impeeriume asteegid, maiad ja inkad, kuid nemad elasid peamiselt sisemaal, tasandikel ja mägedes. Suure Andide aheliku Vaikse ookeani poolse jalami elanikud ookeani nii hirmsaks ei pidanud ning põimisid selle oma müütidesse. Colombia indiaanlased uskusid merejumal Chibchacumisse, kes aeg-ajalt maad kõigutab, tekitades surmavaid maavärinaid ja saates mõnikord kaldale võimsaid laineid, tsunamisid, et inimesi ära uputada. Peruu rannikul imetlesid hõimud suurt ookeani ja austasid seda kui toiduallikat. Ent see oli püha koht, kuhu madalukesed inimolendid ei tohtinud hulkuma minna. Boliivia ja Peruu aymara indiaanlased rääkisid looja-jumal Viracochast, kes oli jätnud nende maa maha, kõndides itta, ookeanisse, nii et rohkem teda ei nähtud.

Hoolimata segastest tunnetest suure Vaikse ookeani vastu on tõenäoline, et mõnigi neist siiski uusi maid otsima sõitis. Arvatavasti sõitsid nad Hawaii saartest läände ning jõudsid veelgi suurema tõenäosusega Lihavõttesaarele, kuhu mõned elama jäidki. 1947. aastal tõestas Thor Heyerdahl, et Peruust on võimalik sõita suure parvega Polüneesia idapoolsetele saartele, ehkki see polnud lihtne retk ning ta ei suutnud tõestada regulaarset liiklust ega rahvaste rännet. ükski neist teadaolevatest reisidest, olgu Aasia või Ameerika kontinendilt alates, ei kujutanud endast maadeavastust selle avastamiskire ja teadaandmiskire täies tähenduses. See, mida meie neist teame, põhineb vanal pärimusel, kohalikel legendidel ja paaril ebausaldusväärsel ajalookroonikal. Erinevate teooriate toetajad osutavad koopajoonistele, kivikirjadele, monoliitidele ja muule säärasele. Aga suurema osa neist jalajälgedest on jätnud kadunud inimesed. ülejäänud maailm ei saanud nende reisidest ega neist rännetest midagi teada. See kõik pidi ootama seni, kuni tänapäevasemad meresõiduvõtted võimaldasid meremeestel teadetega tagasi tulla. Vaikse ookeani uurimise esirinnas olid hispaanlased ja portugallased, sellised mehed nagu Balboa ja Magalhães ning kaudselt ka õnnetu Christoph Kolumbus, kes sõitis Euroopast välja eesmärgiga jõuda Indiasse ja idamaadesse ja arvas, et oli seda teinudki.