Читать книгу Unenäojaht. Kujuteldava Vaikse ookeani uurimine - John Dunmore - Страница 3

Christoph Kolumbus tõi kuulsust Hispaaniale, kuid oli tegelikult Genovas sündinud itaallane. Oma elu alustas ta isa heaks töötades kangruna, kuid loobus sellest peatselt meremeheelu kasuks, reisides mööda Vahemerd, ning 1476. aastal asus ta teele koos Genova konvoiga, sihiks Inglismaa. Ent Portugali rannikul lasid piraadid tema laeva põhja, tal õnnestus kaldale ujuda ning ta seadis end lõpuks sisse Lissabonis, kus oli juba ees tema vend Bartolomeo, kes töötas kartograafina.

Kaarditegijatel olid põnevad ajad. Euroopa oli suhteliselt paigas, sest lõppenud oli Saja-aastane sõda Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ning Hispaania ja Portugali vahel valitses suhteline rahu. Teisalt oli Konstantinoopol hiljuti türklaste kätte langenud ning ähvardas nüüd Euroopa kaubandust Lähis-Idaga. See oli pannud aluse Veneetsia hiilgusele, ent oli muutumas järjest ohtlikumaks. Kuna Veneetsia kunagine hiilgus ähvardas kuhtuda, hakkasid tema rivaalid otsima uusi võimalusi kaubavahetuseks idamaadega. Portugal hakkas uurima Aafrika läänerannikut, kahtlustades, et sealt võib välja tulla meretee Indiasse. Meresõitjad purjetasid 1418.–1419. aastal Madeirale ning avastasid 1427. aastal Assoorid. Saarestikust sai peatselt tähtis suhkrutootmiskeskus. Uus kerge purjelaevatüüp karavell võimaldas uusi avastusretki, 1444. aastal jõuti Roheneemesaartele ja paar aastat hiljem Sierra Leonesse. Kulus veel veidi aega, enne kui selgus, et Portugali oletused, nagu pääseks ümber Aafrika lõunatipu sõites Indiasse, vastavad tõele. Bartolomeo Dias esitas tõendid 1488. aastal, kümme aastat hiljem sõitis Vasco da Gama ümber Hea Lootuse neeme ning jõudis Indiasse. Kõik need sündmused, millele lisandusid Araabia ja muude kartograafide poolt aastate jooksul kogutud andmed, muutsid teadaoleva maailma kaarte. Nagu vend Kolumbusele mainis, tuli tal igal aastal vanadele kaartidele mõni uus saar või rannajoon kanda.

Christoph Kolumbus vaatas teise suunda. Et jõuda Indiasse ja kaugemale, olid Marco Polo sugused reisimehed ja veneetslastesarnased kaupmehed alati vaadanud itta, aga nüüd ei kahelnud enam keegi, et maailm on ümmargune, ja oli ilmselge, et Indiasse ja Hiinasse on võimalik jõuda ka läände purjetades. Ta koostas ettepaneku merereisiks, mis pidi tema teooria proovile panema, ja esitas selle Portugali kuningale. See lükati kiirelt tagasi: Portugal saalis kibekiiresti India vahet, kasutades ümber Lõuna-Aafrika suunduvat mereteed, ning polnud mingit mõtet raisata aega ja raha uut marsruuti otsides.

Aga Kolumbus arvas, et teekond üle Atlandi peaks olema lühem kui teekond üle India ookeani. Tema arvutuste järgi oli maakera väiksem, kui paljud arvasid, ja Aasia manner palju suurem, kui kaartidel näidatud. Euroopat Aasiast lahutav ookean pidi olema palju väiksem kui 10 000 kilomeetrit, milliseks paljud seda pidasid, nii et seda pidi saama ületada kolme nädala, võib-olla neljaga, aga rohkem küll ei kuluvat. Koos vennaga püüdis ta veenda Inglismaa kuningat, ent edutult, ja Prantsusmaa kuningaga oli veelgi vähem õnne – too isegi ei vastanud. Seepärast kolis Kolumbus Hispaaniasse ning esitas oma ettepaneku kuningale, kes, nagu valitsejatel ikka kombeks, suunas selle edasi komiteele, mis selle tagasi lükkas. Aga kuninganna Isabellal tekkis kiusatus: oli aeg esitada väljakutse Portugalile, kes ilmselgelt püüdis kehtestada monopoli Aafrika meretee üle. Kuningannale järele andes nõustusid hispaanlased viimaks seda riskantset ja kulukat ettevõtmist toetama ja 1492. aasta septembris asus Kolumbus ühe laeva ja kahe karavelliga teele.

Möödus kolm nädalat, ent maad ei nähtud. Möödus neljas. Meeskonnas tekkis ärevus, sest kardeti, et Kolumbus on hullumeelne, kes neid hukatusse juhib. Kuid oktoobri keskel nähti maad. Hõigete ja hõisete saatel heisati Hispaania kuninglik lipp, nagu ka spetsiaalselt selle reisi jaoks valmistatud rohelised lipud, millele olid tikitud kuninga ja kuninganna nimetähed. Kolumbuse arvates pidi saar, kus nad maabusid, olema Ida-India rannikusaar ja Aasia manner ei saanud enam kaugel olla. Tegelikult oli ta jõudnud väikesele saarele Bahama saarestikus. Järgmistel nädalatel jõudis ta Kuubale ja Hispaniolale ehk Haitile, kus neid kas tervitasid või jälgisid sõbralikud kohalikud, keda ta otse loomulikult nimetas indiaanlasteks; lõpuks võeti see nimetus kasutusele kõigi Ameerika põlisrahvaste tähistamiseks, hiljem hakati neid ka punanahkadeks nimetama.

Kolumbus pöördus tagasi Hispaaniasse, olles kaotanud ühe laeva ning sunnitud osa mehi maha jätma. Teda tervitati kui kangelast ja talle anti uued laevad ja varustus uueks merereisiks. See viis ta tagasi Antillidele ehk Lääne-Indiasse, nagu neid hiljem nimetama hakati, mida ta endiselt pidas Aasia osaks, ning hakkas seda maad hoolikalt läbi uurima. 1494. aasta aprillis asus ta oma Isabellal paiknevast baasist teele kolme laevaga, et leida viimaks Hiina mandriosa, mis tema arvates pidi lähedal asuma. Hiinast polnud jälgegi, seepärast veenis ta end, et Kuuba on tegelikult Jaapan – uskumatu möödapanek! – ning peale selle uskus ta ka seda, et teatav tõde peitub lõpututes kuulujuttudes, nagu oleks lähedal saari, mis on imepäraselt kullarikkad. Indiaanlased olid nüüd külalistest tüdinud, sest paljud käitusid nendega halvasti, röövides nende vara ja naisi. Nad andsid oma tunnetest märku, kuid see hispaanlasi eriti ei morjendanud, sest neil mõlkusid meeles kasumlikud vallutused. Kolumbus purjetas 1496. aastal Hispaaniasse tagasi.

Ta avastas, et usk temasse ja ta teadetesse on hakanud raugema. Ta oli kulutanud mitmeid aastaid ja kuningliku varakambri tühjaks teinud, jahtides ikka leidmata jäänud Aasia kontinenti. Tal lubati 1498. aastal minna tagasi väikesesse Hispaania asundusse, mille ta oli oma „Indias“ sisse seadnud, aga see oli halvasti korraldatud ja üsna kaootiline. Ta purjetas otsima Hiinat või mõnd sarnast maad ja avastas ranniku piki tänapäeva Venezuelat, mis oli tõepoolest kontinent, aga mitte see, mis sarnaneks mingilgi määral otsitud Hiina või India mandriga. Hispaanlased otsisid nüüd rikkusi ja võimalikke kolooniaid, mitte geograafilist kuulsust, ent haldurina oli Kolumbus vägagi võimetu. 1499. aastal Hispaaniasse tagasi pöördudes avastas ta, et teda ei kuulata enam. 1502. aastal suundus ta oma viimasele reisile, mis viis ta piki Kesk-Ameerika rannikut, aga koju tagasi pöördununa oli ta sunnitud viimased eluaastad veetma oma hävitatud nime taastades. Tema püüded olid asjatud. 1506. aastal surres oli tema maine rusudes. Tema matusel polnud ainsatki kuningakoja esindajat. Suur kontinent, mille ta oli avastanud, otsides mereteed Aasiasse, ei saanud nime mitte tema, vaid hoopis ühe hilisema meresõitja Amerigo Vespucci järgi. Kolumbus oli segadusse ajanud nii geograafid kui ka kartograafid ning Martin Waldseemüller, kes oli Vespucci lugusid lugenud, jäädvustas oma 1507. aasta suurel maailmakaardil hoopis tema nime. Kolumbus pidanuks rahulduma sellega, et pärast tema surma jäädvustati ta nimi ühe Lõuna-Ameerika riigi, nimelt Colombia nimes ja ka paaris põhjapoolses linnas.

Maadeuurijad ja -avastajad lõpetavad oma elu väga harva kuulsusesäras. Vasco Nuñez de Balboal ei vedanud sugugi rohkem kui Kolumbusel. 1500. aastal reisis ta Uude Maailma. Elas mõnda aega Hispaniola saarel ning suundus siis otsima Darieni asulat alal, kus tänapäeval asub Panama riik. Olles kuulnud jutte, et päike, mis tõuseb idas Atlandi ookeanist, langeb igal õhtul läänes asuvasse ookeani, otsustas ta asja uurida. Ta juhtis Hispaania väeosa mägisesse džunglisse, sundides kohalikke pealikke ehk cacique'id rohkem või vähem brutaalsete vahenditega laskma neid oma territooriumi läbida või isegi kaasa tulema, kuni nad jõudsid mäetippu, kust oli näha kauge ookean. Oli 1513. aasta september. Balboa jõudis rannikule, astus vette, torkas mõõga lainetesse ja kuulutas selle Hispaania omaks. Geograafiliste iseärasuste tõttu – ta oli juhuslikult Panama lahes – nimetas ta ookeani Lõunamereks.

Tal oli aega rannikul veidi ringi vaadata. Hispaanlased asusid teele väikeses kanuus, mida juhtis keegi Alonso Marin, kellest sai seega esimene eurooplane, kes iial Lõunamerel seilanud. Balboa ja tema mehed olid aga rohkem huvitatud varandusest. Nad rüüstasid paari kohalikku hõimu, ja nimetasid ühe väikese saare Ricaks ehk „Rikkaks“ (tänapäeval on see Isla del Rey) ning ühe väikese saarestiku Pärlisaarteks. Balboa kibeles oma avastustest ja Lõunamere rikkustest maailmale ning eriti Hispaania kuningale teada andma ning alustas tagasiteed Darieni. Järgmised aastad olid täis rivaalitsemist, võitlusi ja pidevaid rahvarahutusi – ahnuse ja kadeduse tagajärg – ning lõpuks süüdistati Balboad riigireetmises ja ta mõisteti surma. Oskamatu timukas lõi tal üsna saamatult 1519. aastal pea maha. Vaenlased püüdsid tema avastusi pisendada ja tema nime ajaloost kustutada, aga aja jooksul on tema maine taastatud ja tema panus Vaikse ookeani avastamisse pälvinud tunnustuse. Aga see võttis aega ning kirjandus andis tema mälestusele raske hoobi 1817. aastal, kui inglise luuletaja John Keats jättis Balboa täiesti tähelepanuta, kirjutades surematuks saanud read:

1519. aasta sai saatuslikuks Balboale, aga samal aastal tõusis esile Fernão de Magalhães, Portugali kodakondne. Ta oli kõrgest soost, tal oli häid kontakte õukonnas ning tal oli selja taga edukas sõjaväeline karjäär Ida-Indias ja Marokos. Ta leidis, et kui Vasco da Gama avastas meretee itta ümber Lõuna-Aafrika, siis peaks leiduma ka sarnane marsruut ümber Lõuna-Ameerika, kuid Portugali kuningas ei teinud tema ettepanekutest välja. Portugali marsruut käis ikka ümber Aafrika, see oli lühem ja üsna rahuldav, ja polnud mingit mõtet raisata raha ekspeditsioonile üle Atlandi ookeani. Seega pöördus ta, nagu Kolumbus oli seda juba varem teinud, Hispaania kuninga poole, loobudes isegi Portugali kodakondsusest. Hispaania kuningas Carlos V suhtus tema plaanidesse hästi ning andis talle idee läbiproovimiseks viis laeva.

Magalhães alustas sellest, et uuris Patagoonia seni tundmatut rannikut, otsides uue kontinendi lõunapoolset otsa, mis viiks ta Balboa ookeanile. Ta leidis selle, kuid see juhtis ta mäslevasse ja vägagi ohtlikku väina, mis oli peaaegu 600 km pikkune. Väin kannab nüüd tema nime, ja see on tema energia ja otsusekindluse eest hästi välja teenitud austusavaldus. 28. novembril 1520 jõudsid tema kolm laeva hiiglaslikule uuele merele. See polnud kindlasti mingi Lõunameri, sest ulatus kaugele põhja ning võimaldas tal kolm ja pool kuud järjest kirdesse purjetada, Mariaanide ja suure saarestikuni, kus ta maabus 1521. aasta aprillis ja mis sai hiljem Hispaania kuninga Felipe II järgi nimeks Filipiinid. Ookeani enda nimetas ta Vaikseks, sest tema meelest oli see vähem tormine kui Atlandi ookean. Nimetust „Lõunameri“ kasutati veel veidi aega, kuid hiljem heitsid kartograafid selle kõrvale. See on siiski mingis osas säilinud ja eeskätt eelistavad seda turismiedendajad ja kruiisilaevnikud, samuti kirjanikud. Nimetus „Lõunameri“ kannab endas soojade ja päikeseliste saarte kuvandit, rääkides kuldsetest liivadest ja maalilistest laguunidest; Vaikne ookean seda edasi ei anna.

Niisiis, otsides Aafrika Hea Lootuse neeme analoogi, oli Magalhães avastanud pika ja käänulise veetee koos mitmesuguste lahtede ja hoovustega, kuid see oli sissepääs lõunapoolsele ookeanile, mis mõneks ajaks jäi ka ainsaks. Tema teooria oli leidnud tõestust, Balboa Lõunamerele oli võimalik pääseda ka meritsi. Kuid ta ei saanud kunagi võimalust oma saavutusi nautida ega võidukalt Madridi naasta. Vähem kui kuu aega pärast Filipiinidele jõudmist tapeti ta kohalike rahutuste käigus. üks tema laevadest, mille kapten oli Juan Elcano, jõudis siiski ümber Hea Lootuse neeme koju ja temast sai esimene inimene, kes ümbermaailmareisi lõpule viis. Algsest 234 teelasunust jõudis tagasi 18 ellujäänut.

Koos avasid Kolumbus, Balboa ja Magalhães Vaikse ookeani läänemaailmale, ametnike ja valitsejate kahtlustest hoolimata. Ning kuna ainus võim, kes nõustus neid toetama, oli Hispaania, kuulutas see kuningriik selle hiiglasliku mere koos kõigi tundmatute saarte ja loodetavasti ka suurte rikkustega enda omaks. Nad hoidsid teisi riike eemal nii kaua kui said ning Vaikset ookeani võis nimetada „Hispaania järveks“4. See meenutab roomlaste arusaama Vahemerest, mida nad nimetasid Mare Nostrum'iks, „meie mereks“.