Читать книгу Meie moodi reetur - John Le Carré - Страница 3

Kell oli seitse hommikul, kui Peregrine Makepiece ehk Perry, silmapaistev amatöörsportlane igal alal ja kuni viimase ajani ka ühe maineka Oxfordi kolledži inglise kirjanduse õppejõud, mängis Kariibi mere Antigua saarel kolm setti tennist viiekümnendates eluaastates kiilaspäise ja pruunisilmse musklilise vene mehega, keda iseloomustas väärikas hoiak ning keda hüüti Dimaks. Kuidas see matš teoks sai, seda hakkasid peagi põhjalikult uurima Briti agendid, kes professionaalidena ei kippunud uskuma juhusesse. Kuid Perry poolt vaadatuna ei olnud matšini viinud sündmustes midagi laiduväärset.

Kolme kuu tagune kolmekümnes sünnipäev oli Perry elus käima lükanud muutuse, mis oli seal juba aastapäevad vaikselt juuri ajanud. Ta oli istunud kell kaheksa hommikul oma kenas Oxfordi korteris, pea käte vahel, seljataga seitsme miili pikkune hommikujooks, mis ei olnud põrmugi vähendanud tema nurjumistunnet, ning kamminud läbi oma hinge, et teada saada, mida on talle pakkunud ta elu esimene kolmandik – peale vabanduse mitte tegelda maailmaga teisel pool Oxfordi unelevaid tornitippe.

*

Miks?

Iga kõrvaltvaataja jaoks oli tegu hiilgava akadeemilise edulooga. Keskkooliõpetajate perest pärit, riigikoolis hariduse omandanud ja akadeemiliste auavaldustega pärjatud noormees saabub Londoni Ülikoolist Oxfordi, et asuda kolmeks aastaks vana, rikka ja saavutusterohke ajalooga kolledži pakutud töökohale. Oma eesnime, inglise kõrgklasside traditsioonilise vara, on ta saanud 19. sajandil pööblit pööranud metodistist õpetaja Arthur Peregrine of Huddersfieldi auks.

Nende kolme aasta jooksul paistab ta õppetööst vabal ajal silma krossijooksus ja muudel spordialadel. Õhtuti lööb kaasa kohalikus noorteklubis. Puhkustel vallutab raskeid mäetippe ja võtab ette üliraskeid tõuse. Ent kui kolledž pakub talle püsivat kolleegiumi liikme staatust – mida ta nüüd oma raskemeelsuses eluaegseks vangistuseks nimetab –, siis lööb ta kahtlema.

Jällegi: miks?

Viimasel semestril oli ta pidanud loengusarja George Orwellist üldpealkirja all „Vaigistatud Britannia?” ning Orwelli retoorika oli temas rahutust tekitanud. Kas Orwell oleks võinud aimata, et needsamad täissöönud hääled, kes olid teda näägutanud 1930ndail, seesama närune ebakompetentsus, iha võõral maal sõdu pidada ja tiitleid omandada on päevakorral ka 2009. aastal?

Saamata vastust talle otsa vahtivatelt kaametelt tudenginägudelt, oli ta endale ise vastanud: ei, Orwell ei oleks võinud seda aimata. Või kui oleks, siis oleks ta tänavale tormanud. Ja seal mõne suurema klaasi puruks löönud.

*

Seda teemat oli ta halastamatult hekseldanud ka oma pikaaegse tüdruku Gailiga, kui nad pärast sünnipäeva õhtusööki tema voodis lebasid. See oli Primrose Hillil asuvas korteris, mille Gail oli pärinud oma muidu puupaljalt isalt.

„Mulle ei meeldi need kolleegiumi liikmed ja ma ei taha saada üheks neist. Mulle ei meeldi ülikool, ja kui ma tean, et ma ei pea seda pagana talaari enam kandma, tunnen ennast vabana,” oli ta mõnusasti tema õlal puhkavale kuldpruunile juuksesalgule kuulutanud.

Gail oli vastuseks vaid kaastundlikult nurrunud ja Perry oli jätkanud:

„Taguda Byronit, Keatsi ja Wordsworthi käputäie tülpinud tudengite peakolusse, kelle unistuste piiriks on saada kraad, saada koht, saada rikkaks? Teadagi. Oleme näinud. Persse.”

Ning vinti veelgi peale keerates:

„Ainus asi, mis mind tõesti võiks sellel maal kinni hoida, on üks kuradi revolutsioon.”

Ja Gail, tõusev täht advokatuuri taevas, õnnistatud nii hea välimuse kui väleda keelega – iseenda ja Perry õnnetuseks vahel isegi liiga väledaga –, oli talle kinnitanud, et ükski revolutsioon ei ole täiuslik ilma temata.

Mõlemad olid sisuliselt orvud. Kui Perry kadunud vanemad olid kehastanud kõrgelennulist kristlik-sotsialistlikku karskust, siis Gaili vanematega oli teine lugu. Ta isa, armsalt andetu näitleja, olid enneaegselt tapnud alkohol, kuuskümmend sigaretti päevas ja vastamata armastus oma jonnaka naise vastu. Gaili ema, mitte nii armas näitleja, oli kodust jalga lasknud, kui Gail oli kolmeteistkümnene, ja rahva jutu järgi elas ta Costa Braval lihtsat elu kellegi keskpärase operaatoriga.

*

Perry esimene reaktsioon pärast saatuslikku otsust ülikooli tolm jalgadelt pühkida – mis oli lõplik nagu kõik Perry tähtsamad otsused – oli pöörduda tagasi allikatele. Dora ja Alfredi ainus poeg naaseb oma vanemate veendumuste juurde. Ta alustab õpetajakarjääri sealt, kus nood olid sunnitud katkestama enda oma.

Ta lõpetab intellektuaalse kõrgpilotaaži mängimise, läheb – tõsijutt – õpetajakoolitusele, saab keskkooliõpetaja kutse ja asub tööle mõnes oma kodumaa kõige mahajäänumas piirkonnas.

Ta hakkab õpetama õppekavas ettenähtud aineid ja mistahes spordiala, mida nad suvatsevad talle usaldada. Õpetama lastele, kes vajavad teda pigem päästenöörina eneseteostuse teel kui abivahendina keskklassi jõukuse manu.

Kuid Gaili see väljavaade väga ei häirinudki, vähemalt mitte niivõrd, kui Perry võib-olla oodanud oleks. Hoolimata kogu Perry võitmatust ihast olla elu keskmes, peitus temas veel mitu omavahel võistlevat Perryt, ja Gail oli enamikuga neist tuttav.

Jah, oli ennast piitsutav Londoni Ülikooli tudeng, keda Gail oli kunagi kohanud ja kes oli T. E. Lawrence’i innustusel võtnud õppevaheajal jalgratta ning sõitnud sellega mööda Prantsusmaad ringi, kuni kurnatusest kokku vajus.

Ja muidugi oli mägironija Perry, mees, kes ei võtnud ette ühtki võistlust ega mängu – seitsmemeheliste tiimidega ragbist kuni sugulastele saadetavate jõulukinkideni – ilma painava tahtmiseta võita.

Kuid oli ka kapisübariit Perry, kes lubas endale ootamatuid luksusepuhanguid, enne kui oma katusekambrisse tagasi puges. See oli seesama Perry, kes seisis tol varasel maihommikul, enne päevast palavust, majanduskriisist räsitud Antigua parima kuurordi parimal tenniseväljakul venelase Dima vastas, üks ühel ja teine teisel pool võrku. Seal oli ka Gail, seljas ujumistrikoo ja peas laia voltis äärega kübar, keha ümber siidist hõlst, mis kattis õige vähe, istumas keset veidrat kalasilmset vaatajaskonda, kellest mõned kandsid musta ja kes näisid olevat kollektiivselt vandunud mitte naeratada, mitte lausuda sõnakestki ja mitte väljendada vähimatki huvi matši vastu, mida nad olid sunnitud jälgima.

*

Gaili arvates oli see vedamine, et sõit Kariibi merele oli kavandatud juba enne Perry impulsiivset eluotsust. Asi oli alguse saanud novembrikuu pimeduses, kui Perry isa oli surnud samasse vähki kui Perry ema kaks aastat varem ja jätnud pojale mõõduka päranduse. Perry arvates ei olnud päritud rikkus midagi head ja ta ei suutnud otsustada, kas jagada see vaestele või mitte. Kuid pärast Gaili algatatud kurnamissõda olid nad otsustanud suunduda „kordki elus” päikeselisele tennisereisile.

Puhkus ei saanuks olla paremini kavandatud ega ajastatud, sest kui see ükskord pihta hakkas, selgus, et lahendada tuleb veel suuremaidki küsimusi, nagu näiteks:

Mida peaks Perry oma eluga peale hakkama ja kas nad peaksid seda tegema koos?

Kas Gail peaks lahkuma advokatuurist ja sukelduma koos Perryga kinnisilmi lasuursinisesse unistusse või peaks ta jätkama oma hiilgavalt alanud karjääri Londonis?

Või pidanuks ta endale tunnistama, et tema karjäär ei ole hiilgavam kui teiste noorte advokaatide oma, ja hoopis rasedaks jääma, nagu Perry talle väsimatult soovitas?

Ning isegi kui Gailil oli kas üleannetusest või enesekaitseks harjumus suuri küsimusi pisendada, ei kadunud kuhugi asjaolu, et nad mõlemad olid nii eraldi võttes kui üheskoos jõudnud elu ristteele, mis tähendas tõsist peamurdmist, ning puhkus Antigual näis selleks pakkuvat ideaalset keskkonda.

*

Nende lennuk hilines, mille tagajärjel jõudsid nad hotelli alles pärast keskööd. Kuurordi kõikjale jõudev majordoomus Ambrose juhatas nad numbrituppa. Nad tõusid hilja ja selleks ajaks, kui nad lõpetasid hommikueine rõdul, oli tennisemänguks juba liiga palav. Nad suplesid pooltühjal rannal, sõid basseini ääres privaatlõunat, sooritasid pärastlõunal rammetu suguakti ja ilmusid õhtul kell kuus mänguväljakute ülevaataja majakesse – puhanud, rõõmsad ja löögivalmis.

Eemalt vaadates kujutas kuurort endast vaid peotäit valgeid majakesi, mis olid laiali puistatud piki miilipikkust hobuserauakujulist puuderpeene liivaga randa. Selle piirideks olid kaks kidura metsaga kaetud kaljunina. Neemetippude vahele jäi korallriff ja helendavate poide jada uudishimulike mootorjahtide tõkestamiseks. Mäenõlvalt anastatud varjatud terrassidel asusid tipptasemel tenniseväljakud. Õitsevate põõsaste vahel looklevad kõhetud kiviastmed viisid ülevaataja majakeseni. Selle läbimise järel sattus inimene tennisetaevasse, mis oligi põhjus, miks Perry ja Gail olid just selle kuurordi valinud.

Oli viis väljakut ja peaväljak. Võistluspallid seisid rohelistes külmikutes. Klaasvitriinidesse paigutatud hõbedased võidukarikad kandsid mulluste tšempionide nimesid ja Mark, ülekaaluline proff Austraaliast, oli üks neist.

„Niisiis, mis taset me otsime, kui te lubate küsida?” päris ta rõhutatud viisakusega, võttes sõnagi lausumata arvesse Perry võitlustes räsitud reketite kvaliteeti, tema pakse valgeid sokke ja kantud, kuid veel kasutuskõlblikke tenniskingi ning Gaili kaelajoont.

Kahe inimese kohta, kelle esimene noorus on möödas, kuid kes endiselt õitsevad, kujutasid Perry ja Gail endast silmatorkavalt kaunist paari. Loodus oli Gailile kinkinud pikad ja kaunid jalad ning käsivarred, väheldased kõrged rinnad, nõtke keha, inglasliku jume, ilusad kuldsed juuksed ning naeratuse, mis võis valgeks teha elu kõige pimedamad nurgatagused. Perry inglaslikkus oli veidi teistsugune, ta oli pikk, kõhetu ja esmapilgul kuidagi hajevil, tema kael oli pikk ja kõrisõlm esiletungiv. Tema samm oli kohmakas, ta näis iga hetk ümber kukkuvat ja tema kõrvad hoidsid peast eemale. Koolis oli teda hüütud kaelkirjakuks, kuni neile, kes olid küllalt ettevaatamatud seda tegema, koht kätte näidati. Kuid koos mehestumisega oli Perry omandanud ka – alateadlikult, mis asjale oluliselt kasuks tuli – ebakindla, kuid vaieldamatu võluvuse. Tal olid lokkis juuksed ning kõrge tedretähniline laup, tema prillidetagune pilk jättis mulje ingellikust nõutusest.

Hoolitsevalt nagu alati ei jätnud Gail pasunapuhumist Perry hooleks, vaid vastas ülevaataja küsimusele ise.

„Perry mängib Queen’si kvalifitseerujate hulgas ja ühel korral pääses ta ka põhitabelisse – nagu vist teiegi? Õigus, teie jõudsite meistrite sarja välja. Ja seda tegi ta pärast pooleaastast mängupausi, mille põhjuseks oli suusatades murtud jalg,” teatas ta uhkelt.

„Ja kuidas on teie endaga, proua, kui ma tohin olla nii häbematu?” küsis ülevaataja Mark üliviisakalt, rõhutades sõna „proua” veidi rohkem, kui Gailile meeldinud oleks.

„Mina olen tema jänkuke,” vastas ta jahedalt, millele Perry lisas: „Loll jutt.” Austraallane maigutas suud, raputas jahmunult oma rasket pead ja tuustis pearaamatu lehti.

„No mul on siin üks paar, kes võiks teile sobida. Ütlen kohe ära, et minu teiste külaliste jaoks on nad selgelt liiga tugevad. Mitte et mul oleks siin neid inimesi jalaga segada, kelle hulgast valida, aga … Ehk te neljakesi peaksite üksteisele võimaluse andma.”

Need kaks osutusid mesinädalaid veetvaks paarikeseks Indiast Mumbaist. Peaväljak oli hõivatud, kuid esimene väljak vaba. Peagi kogunes salgake möödujaid ja teistel väljakutel mängijaid jälgima, kuidas nelik sooja tegi: pehmed löögid tagajoonelt, mis hooletult tõrjuti, pallid, mida keegi püüda ei üritanud, vastuseta jäänud rabakud võrgust. Perry ja Gail võitsid palli, Perry andis esimese servikorra Gailile, kes tegi topeltvea ja nad kaotasid geimi. Sama tegi ka indialanna. Mäng jäi rahulikuks.

Perry mängutase tuli ilmsiks alles tema servikorra ajal. Selles oli kõrgust ja võimu ning kui löök tabas, ei olnud selle vastu suurt midagi teha. Ta servis neli korda järjest. Pealtvaatajaskond kasvas, mängijad olid noored ja hea välimusega, pallipoisid avastasid endas uusi energiavarusid. Esimese seti lõpu poole ilmus Mark väljaku äärde, jäi kolmeks geimiks paigale ning pöördus siis mõtliku kulmukortsutuse saatel tagasi oma hoonesse.

Pärast pikaksveninud teist setti oli seis viigiline. Kolmas ja viimane sett jõudis seisuni 4: 3 Perry ning Gaili kasuks. Kuid kui Gail oleks heameelega veidi tagasi tõmmanud, oli Perry silmini väge täis ja matš lõppes, ilma et indialased oleks võitnud enam geimigi.

Pealtvaatajad valgusid laiali. Vastased viivitasid veidi, et vahetada komplimente, leppida kokku revanši asjus – ja ehk väike naps õhtul baaris? Otse loomulikult. Indialased lahkusid, jättes Perry ja Gaili oma varureketeid ja pullovere kokku korjama.

Nad olid sellega parasjagu ametis, kui austraallane väljakule tagasi tuli, kaasas lihaseline, rühikas, võimsa rindkerega kiilaspäine mees, kes kandis randmel briljantidega inkrusteeritud kuldset Rolexit ja jalas halle dressipükse, mida hoidis üleval vahelihase kohal aassõlme tõmmatud värvlipael.

*

On kerge seletada, miks Perry pidi kõigepealt tähele panema toda vahelihase kohale seotud sõlme ja alles seejärel meest ennast. Ta vahetas parajasti oma kantud, kuid mugavaid tenniskingi köistallaga rannajalatsite vastu ja oli seetõttu kummargil, kui kuulis oma nime hüütavat. Seetõttu tõstis ta aeglaselt oma pika pea, nii nagu pikakasvulised ja kohmakad mehed seda teevad, ja registreeris kõigepealt paari nahksandaale väikeste, peaaegu naiselike, ent röövellikult harkis jalgade otsas, seejärel nägi ta kaht jässakat jalakooti hallides dressisäärtes ning viimaks, pead ikka kõrgemale tõstes, pükse üleval hoidvat värvlipaela kahekordse sõlmega, nagu see pidigi olema, arvestades paela vastutusala märkimisväärsust.

Paela kohal pungitas parimat sorti puuvillast karmiinpunases pluusis massiivne torso, mis paistis olevat teadmatuses tõsiasjast, et on olemas kõht ja rind. Pluusi ehtis idamaises stiilis krae, mis kinninööbituna oleks näinud välja mahakeeratud vaimulikukrae moodi – seda muidugi juhul, kui see oleks kuidagi suutnud ära mahutada mehe lihaselise kaela.

Ja kraest edasi tuli ainsagi kortsuta nägu, kutsuvalt viltu ja kulmud ootuses kergitatud, mis kuulus viiekümnendates eluaastates mehele, kes piidles teda hingestatud pruunide silmade ja delfiininaeratusega. Kortsude puudumine ei jätnud muljet kogenematusest, pigem vastupidi. Nägu, mis tundus tulest ja veest läbi käinud Perryle otsekui tinast valatud. Nagu ta Gailile hiljem ütles: nägu, mis osutab väljakujunenud isiksusele, mida ta tahtnuks öelda endagi kohta; paraku ei olnud ta kõigest püüdmisest hoolimata enda arvates seda veel väärt.

„Perry, luba mul esitleda oma head sõpra ja patrooni härra Dimat Venemaalt,” sõnas Mark, lisades lipitsevale hääletoonile terakese tseremoniaalsust. „Dima meelest pidasid sa äsja ühe päris ägeda matši, eks ole nii? Usun, et võin öelda, et tema kui suur tennise asjatundja jälgis sind vägagi lugupidavalt.”

„Tahad mängida?” küsis Dima, pööramata pruuni lugupidavat pilku Perrylt, kes nüüd õõtsus oma täies pikkuses.

„Päevast,” ütles Perry pisut hingetult ja sirutas higise käe. Dima käsi oleks nagu kuulunud paksuks läinud käsitöölisele, väike tätoveeritud täht või tärn pöidla teise nuki kohal. „Ja see on Gail Perkins, minu kuritöökaaslane,” lisas ta, tundes, et tempot tuleb veidi alla võtta.

Kuid enne kui Dima vastata jõudis, lasi Mark kuuldavale pugejaliku protestimühatuse. „Kuritöö, Perry?” õiendas ta. „Ära kuula seda meest, Gail! Te tegite seal tublit tööd, ütlen ausalt. Mõned noist passeerlöökidest olid lihtsalt jumalikud, eks ole, Dima? Sa ise ütlesid. Me vaatasime minu kontorist. Suletud ring.”

„Mark rääkis, et sa mängid Queen’sis,” lausus Dima, delfiininaeratus endiselt Perryt seiramas, sügaval ja kerge ameerika aktsendiga kurguhäälel.

„See oli mitu aastat tagasi,” vastas Perry tagasihoidlikult, et veel veidi aega võita.

„Dima ostis hiljuti ära Kolmekorstna, eks, Dima?” seletas Mark, otsekui oleks see uudis teinud väljakutse kuidagi põnevamaks. „Parim koht saare sellel küljel, eks, Dima? Sul on sellega suured plaanid, me teame. Ja teie kaks elate minu teada Kapten Cookis, saare parimas majakeses mu meelest.”

Nii see oli.

„Noh, laske aga käia. Naabrimehed, eks, Dima? Kolmekorstna asub tolle neeme tipus, otse üle lahe teie vastas. Viimane suurem väljaarendamata valdus saarel, aga Dima ajab selle asja joonde, õigus? Juttu on olnud aktsiate väljalaskmisest, mille juures eelistataks kohalikke elanikke, see on minu arvates väga väärikas mõte. Senikaua võite endale lubada pisut maalähedast telkimist, nagu räägitakse. Võõrustades mõningaid samast puust sõpru ja sugulasi. Imetlen seda. Me kõik imetleme. Arvestades sinu võimalusi, on see ikka tõeliselt südikas.”

„Tahad mängida?”

„Paaris?” küsis Perry, rebides end lahti Dima läbitungivast pilgust, et piiluda kahtlevalt Gaili poole.

Kuid sillapea kätte võitnud Mark asus viivitamatult edu arendama:

„Tänan, Perry, aga Dima ei mängi paaris, ma kardan,” segas ta kavalalt vahele. „Meie sõber mängib ainult üksi, õigus, härra? Sa oled iseseisev inimene. Tahad ise vastutada oma vigade eest, nagu sa ükskord ütlesid. Need olid su enda sõnad mitte just väga ammu ja jäid mulle hästi meelde.”

Nähes, et Perry on kitsikuses ja et ettepanek teda ahvatleb, tormas Gail appi:

„Ära minu pärast muretse! Kui tahad üksikmängu teha, lase käia, mul pole sest midagi.”

„Perry, minu arust ei tohiks selle džentelmeniga mängimine sulle küll vastukarva olla,” käis Mark peale, et oma tahtmist saada. „Kui ma oleks kihlavedaja, oleks ma täitsa segaduses, kummale panustada, ausõna.”

Kas see oli lonkamine, kui Dima eemaldus? See vasaku jala kerge järelevedamine? Või tuli see lihtsalt pidevast suure kere kandmisest?

*

Kas see oli hetk, mil Perry esimest korda märkas kaht väljaku väravas tegevusetult ringi lonkivat valget meest? Ühel käed lõdvalt selja taga, teisel rinnal vaheliti. Tossud jalas. Üks blond ja titerõõsa jumega, teine tumedajuukseline ja loid.

Kui jah, siis vaid alateadlikult, möönis ta kümme päeva hiljem vastumeelselt Luke’i-nimelisele mehele ja Yvonne’inimelisele naisele, kui nad neljakesi Bloomsburys ühe kena ridamaja keldrikorrusel asuva söögilaua ümber istusid.

Neid oli sinna Gaili juurest Primrose Hillilt viinud must takso, mille roolis oli bareti ja kõrvarõngaga suur ja südamlik mees, kes ütles enda nime olevat Ollie. Luke oli avanud neile ukse, Yvonne seisis Luke’i selja taga. Hall lõhnas värske värvi järele, paks vaip oli maas, Perryl ja Gailil suruti kätt, Luke tänas neid üliviisakalt tuleku eest ning nad juhatati trepist alla, keldrikorrusel välja ehitatud ruumi, kus oli laud, kuus tooli ja kööginurk. Härmas akendel, mis olid poolkuukujulised ja asusid küllalt kõrgel, vilkusid keldrisolijate peadest kõrgemal majast mööduvate inimeste jalgade varjud.

Seejärel võeti neilt mobiiltelefonid ja paluti anda allkiri ametlike saladuste aktile. Advokaadist Gail luges teksti läbi ja läks raevu. „Ainult üle minu laiba,” teatas ta, sellal kui Perry, pomisedes „mis seal vahet on”, oma käe kärsitult alla pani. Olles tekstis üht-teist maha tõmmanud, andis vastumeelselt allkirja ka Gail. Keldrikorruse valgustus koosnes ühestainsast laua kohal rippuvast kahvatust lambist. Telliskiviseintest õhkus nõrka portveinilõhna.

Luke oli neljakümnendates eluaastates, siledaks aetud lõua ja rafineeritud olemisega mees – kuid Gaili maitse jaoks liiga lühike. Meesspioonid peaksid olema numbri võrra suuremad, ütles ta endale võltslõbususega, mis tuli närvidest. Oma hea rühi, halli ülikonna ja kõrvade kohalt hallinevate juustega meenutas ta pigem peent džokit tema parimas vormis.

Yvonne jällegi ei võinud olla palju vanem kui Gail. Gaili esmase hinnangu järgi pisut liiga peenutsev, kuid sinisuklikul moel ilus. Oma igavas ametnikukostüümis, lühikeste tumedate juuste ja puuduva meigiga nägi ta välja vanem ning Gaili kergemeelse hinnangu kohaselt ka umbes kaks korda tõsisem kui vaja.

„Nii et te ei taibanud, et tegemist on ihukaitsjatega,” lausus Luke, vaadates üle laua neile kordamööda otsa. „Te ei öelnud üksi jäädes üksteisele näiteks, et „vaata aga, kas pole pisut veider, et see vennike Dima, kes ta ka poleks, on endale nii kõva kaitse ümber pannud” või midagi sellist?”

Kas me tõesti räägime Perryga nii, imestas Gail. Ma ei teadnudki.

„Ma nägin neid mehi, üsna kindlasti,” tunnistas Perry. „Aga kui te küsite, kas ma neid tähele panin, siis on vastus eitav. Ilmselt mõtlesin, et kaks kutti, kes vaatavad mängu, kui ma üldse midagi mõtlesin …” – ta näppis tõsisel ilmel oma pikkade näppudega kulmukarvu – „see tähendab, sa ei mõtle ju tingimata kohe ihukaitse peale, eks. No võib-olla teie küll. See on teie maailm, ma oletan. Aga kui sa oled tavaline kodanik, ei torka see sulle pähe.”

„Ja sina, Gail?” küsis Luke ärksa osavõtlikkusega. „Sina käid iga päev kohtus. Näed seda pahelist maailma kogu tema jubedas ilus. Ega sinul nende suhtes kahtlusi tekkinud?”

„Kui ma neid üldse märkasin, küllap arvasin, et mingid kõlupead püüavad mulle silma teha, niisiis ma ignoreerisin neid,” vastas Gail.

Musterõpilasele Yvonne’ile ei avaldanud see mingit muljet. „Aga õhtul, Gail, mõeldes möödunud päevale …” – oli ta šotlane? Võib vabalt ollagi, otsustas Gail, kes oli uhke oma eristusvõimelisele kõrvale, mis puutus inimhäältesse – „kas sulle siis tõesti ei meenunud need kaks meest, kes lonkisid värava ees?”

„See oli meie esimene korralik öö hotellis,” pahvatas Gail närviliselt. „Perry oli tellinud Kaptenitekis õhtusöögi küünlavalgel, saad aru? Meil olid tähed ja täiskuu ja paarituvate härgkonnade kisa, ja kuuvalguserada, mis ulatus peaaegu meie lauani. Kas te tõesti arvate, et me veetsime õhtu, vaadates üksteisele silma ja vesteldes Dima valvuritest? Jätke ometi järele, taevas hoidku …” – ja kartes, et ta oli ennast väljendanud ägedamalt kui plaanitud – „nojah, hea küll, lühidalt, me rääkisime tõesti Dimast. Ta on selline mees, kes jääb meelde. Ühel hetkel oli ta meie esimene vene oligarh, järgmisel hetkel Perry juba kahetses, et oli järele andnud ja nõustunud temaga tennist mängima, nii et ta proovis ülevaatajale helistada ning kokkulepet tühistada. Ütlesin, et olen tantsinud Dima-suguste meestega ja et neil on hämmastavalt hea tehnika. See pani sul suu kinni, eks ole, Perry-kallike?”

Nende vahel laius lõhe, mis oli laiem kui Atlandi ookean, mille nad äsja olid ületanud. Kuid olles tänulikud, et võivad südant kergendada kahe professionaalselt tähelepaneliku kuulaja ees, jutustasid Perry ja Gail oma loo.

*

Järgmisel hommikul kolmveerand seitse. Mark ootas neid kivitrepi ülemisel astmel, oma parimas valges, käes kaks purki jahutatud tennisepalle ja pabertops kohviga.

„Semud, mul oli hirm, et te magate sisse,” seletas ta õhinal. „Aga teate, kõik on korras, ärge muretsege. Gail, kuidas läheb? Lahedalt, eks ole, kui tohib nii öelda. Teie järel, härra Perry. Rõõm on puhtalt minu poolel. Kena päev, eks? Kena päev, jah.”

Perry läks ees teisest trepijärgust üles, kust rada pööras vasakule. Seda mööda minnes vahtis ta äkitselt tõtt nendesamade lendurijakkides meestega, kes olid eelmisel õhtul väraval passinud. Nad seisid teine teisel pool õiteehtes kaaristut, mis viis nagu pruuditee peaväljaku poole, omaette maailma, mida kõigist külgedest varjasid kangasekraanid ja kahekümne jala kõrgune hibiskihekk.

Nähes neid kolmekesi lähenevat, astus heledapäine ja titerõõsa jumega mees pool sammukest ettepoole ning andis rõõmutu naeratuse saatel žestiga märku, et soovib neid läbi otsida. Segaduses Perry, nii pikk kui ta oli, peatus kaugemal kui läbiotsimiseks vajalik, umbes kuus jalga eemal, ja Gail tema kõrval. Mees astus sammu ettepoole, Perry sammu tagasi, tõmmates Gaili endaga kaasa ja hüüatades: „Mis kurat see veel tähendab?” – mis oli adresseeritud eeskätt Markile, sest ei titenägu ega tema tumedajuukseline kolleeg paistnud tema küsimust kuulvat ega ammugi mõistvat.

„Julgeolek, Perry,” seletas Mark Gailist mööda trügides, et Perryle rahustavalt kõrva pomiseda: „Rutiin, ei muud.”

Perry jäi paigale, sirutades kaela ette ja käänates küljele, seedides kuuldud nõuannet.

„Kelle julgeolek, palun? Ma ei saa aru. Kas sina saad?” Viimane küsimus oli Gailile.

„Ei saa,” vastas too.

„Dima julgeolek, Perry. Mida sina siis arvasid? Tema on kõva tegija. Rahvusvaheline äss. Need poisid kuulavad vaid käsku.”

„Sinu käsku, Mark?” nõudis Perry, puurides Marki läbi oma prillide süüdistava pilguga.

„Dima käsku, mitte minu oma, ära ole rumal. Need on Dima poisid. Nad on temaga igal pool kaasas.”

Perry pööras tähelepanu uuesti blondile ihukaitsjale. „Kas te, poisid, inglise keelt üldse kõnelete?” küsis ta. Ning kui titenägu ei ilmutanud mingit muud reaktsiooni peale kangestumise, märkis Perry: „Ta ei kõnele inglise keelt. Või õieti – ei kuule.”

„Jumala pärast, Perry,” ütles Mark paluvalt, kusjuures tema päevitunud jume muutus tumepunaseks, „üks väike pilk su kotti ja kogu lugu. Ei midagi isiklikku. Rutiin, ma ütlesin. Nagu igas lennujaamas.”

Perry pöördus Gaili poole: „On sul selles asjas mingi seisukoht?”

„Otse loomulikult.”

Perry kallutas pea teisele poole. „Ma pean selle asja endale täiesti selgeks tegema, Mark,” seletas ta, demonstreerides oma pedagoogioskusi. „Minu potentsiaalne tennisepartner Dima soovib olla kindel, et ma ei kavatse tema pihta pommi visata. Kas need mehed tahavad seda öelda?”

„Perry, see on ohtlik maailm, kus nad elavad. Võib-olla sina ei ole sellest kuulnud, kuid meie ülejäänud oleme, ja me üritame seda arvesse võtta. Kogu lugupidamise juures soovitan ma tungivalt mitte vaidlema hakata.”

„Või siis on mul kavas ta oma Kalašnikoviga maha niita,” jätkas Perry, tõstes tollikese oma tennisekotti, et näidata, kus relv asub. Selle peale astus põõsaste varjust välja teine mees ja jäi seisma esimese kõrvale, kuid nende vahel ei tekkinud ka nüüd mingit silmsidet.

„Sa teed sääsest elevandi, kui tohib nii öelda,” protesteeris Mark. Tema kauaõpitud ülim viisakus hakkas pinge all murenema. „Platsil ootab sind suurepärane matš. Poisid täidavad oma kohust, kusjuures nad teevad seda minu meelest väga viisakalt ja professionaalselt. Ausalt öeldes ei saa ma su probleemist aru.”

„Ah või probleemist.” Perry otse nautis seda sõna, otsekui kavatseks ta algatada diskussiooni oma tudengitega. „Siis luba mul oma probleemi selgitada. Õigust öelda, kui mõtlema hakata, siis on mul õige mitu probleemi. Mu esimene probleem on, et mitte keegi ei ava mu tennisekotti ilma minu loata, ja antud juhul ei saa ma oma nõusolekut garanteerida. Ja mitte keegi ei ava ka selle daami kotti. Reeglid on ühtsed,” lõpetas ta Gailile osutades.

„Täiesti rangelt,” kinnitas Gail.

„Teine probleem. Kui sinu sõber Dima kahtlustab, et ma kavatsen teda mõrvata, siis miks ta kutsub mind endaga tennist mängima?” Jätnud ohtralt aega vastamiseks, kuid siiski vastuseta jäänud, kui välja arvata intensiivne hammaste lutsimine, jätkas ta: „Ja minu kolmas probleem on, et kõik see on kuidagi ühepoolne. Kas mina olen palunud Dimal oma kotti avada? Ei ole. Ärgu siis tema ka minul palugu. Ehk seletad talle kõike seda, kui annad edasi meie vabandused. Gail, mis sa arvad, mida me sealt suurelt hommikulaualt, mille eest me maksnud oleme, nüüd vitsutama hakkame?”

„Hea mõte,” nõustus Gail innukalt. „Ma ei märganudki, et mul on hirmus nälg.”

Panemata tähele Marki palveid, pöörasid nad ringi ja suundusid tagasi kivitrepi poole, kui mänguväljaku värav lahti paiskus ja Dima bassihääl nad peatuma sundis.

„Ärge jookske minema, härra Perry Makepiece. Kui soovite mu pead lõhki lüüa, tehke seda tennisereketiga.”

*

„Mis sa tema vanuse kohta ütled, Gail?” küsis sinisukk Yvonne, tehes enda ees lebavasse märkmikku nipsaka sissekande.

„Titenägu? Maksimaalselt kakskümmend viis,” vastas too, taas soovides, et oskaks leida kuldset keskteed ninakuse ja ähmisoleku vahel.

„Perry? Kui vana?”

„Kolmkümmend.”

„Pikkus?”

„Alla keskmise.”

Kui sa oled kuus jalga kaks tolli, Perrykene, siis oleme meie kõik alla keskmise, mõtles Gail.

„Viis jalga kümme tolli,” pakkus ta.

Et mehe blondid juuksed olid väga lühikeseks lõigatud, selles olid nad ühel meelel.

„Ja ta kandis lülilist kuldkäevõru,” tuli Gailile äkitselt meelde, nii et ta isegi ehmatas. „Ühel mu kliendil oli kunagi täpselt samasugune. Ta kavatses kitsikusse jäädes võru tükkideks teha ja seda siis lülikaupa müüa ja ennast välja keerutada.”

*

Lakkimata, kuid peenelt hoolitsetud küüntega lükkab Yvonne üle ovaalse laua nende poole hunniku pressifotosid. Esiplaanil pool tosinat Armani-tüüpi ülikonnas noormeest edukat võistlusratsut õnnitlemas, šampanjaklaasid pildistamiseks kõrgele tõstetud. Tagaplaanil reklaamstendid vene- ja ingliskeelsete kirjadega. Ja vasakul servas, käed rinnal vaheliti, titenäoga ihukaitsja oma peaaegu paljaks aetud heleda peaga. Erinevalt kolmest kaaslasest ei kanna ta päikeseprille. Kuid vasakul randmel on tal lüliline kuldkäevõru.

Perry tundub endaga rahul olevat. Gail tunneb end veidi halvasti.