Читать книгу Meie moodi reetur - John Le Carré - Страница 4

Gail ei saanud päriselt aru, miks pidi tema kandma vestluse põhiraskust. Kõneldes kuulas ta oma hääle vastukajamist keldri telliskiviseintelt, nii nagu ta seda tegi ka lahutusprotsessidel, mis olid viimasel ajal tema erialaks: nüüd väljendan ma õiglast pahameelt, nüüd olen salvavalt umbusklik, nüüd kõlab mu hääl nagu mu kadunud emal pärast teist džinni toonikuga.

Ja sel õhtul tabas ta endas ootamatu hirmuvärina, hoolimata kõigist pingutustest seda varjata. Kui tema kuulajaskond teisel pool lauda seda ehk ei märganudki, siis ta ise märkas. Ja kui ta ei eksinud, siis märkas ka Perry tema kõrval, sest nüüdsest hakkas ta aeg-ajalt Gaili poole vaatama, ja üksnes selleks, et hoolimata kolme tuhande miili laiusest ookeanist nende vahel talle kaastundlikult õrn pilk heita. Ning puhuti kostitas ta Gaili laua varjus koguni põgusa käepigistusega, et seejärel jutt ise üle võtta – ekslikus, kuid andestatavas veendumuses, et nii annab ta hõlpu Gaili tunnetele, mis tegelikult hõlpu ei saanud, vaid läksid põranda alla, rivistusid ümber ja ilmusid sobival hetkel uuesti lagedale, et värske jõuga lahingusse astuda.

*

Ehkki Perry ja Gail otsekohe mänguväljakule ei tõtanud, jäid nad nõusse ja venitasid veidi. Nad lonkisid mööda õitesse mattunud jalgrada, mille ääres ihukaitsjad auvalves olid, Gail hoidis oma kübara laia serva ja lehvitas mitmekihilist lühikest seelikut.

„Ma kekutasin pisut,” tunnistas ta.

„Ja kuidas veel,” nõustus Perry, reageerides mõõdukatele naeratustele teisel pool lauda.

Mänguväljaku sissepääsu juures tekkis väike sagimine, kui Perryl näisid olevat jälle mingid mõtted, kuni selgus, et ta lihtsalt astus sammukese tagasi, laskmaks Gailil ees minna. Viimane tegigi seda küllaldase daamiliku vaoshoitusega, osutamaks, et ehkki kavandatud solvang võis jääda sündimata, siis polnud see ka päevakorrast maas. Perry järel tuli Mark.

Dima seisis peaväljakul, käed tervituseks laiali. Ta kandis avarat sinist pikkade varrukate ja sirge kaelusega pusa ning kolmveerandpikki musti pükse. Tema kiilaspead pärgas roheline mütsinokk ja ta pealagi sätendas päikesekiirtes. Perry küsis endalt, ega Dima seda ometi õlitanud pole. Täiendamaks briljantidega ehitud Rolexit, rippus tema jämeda kaela ümber mingi müstilise tähendusega kuldkett – jälle midagi läikivat, mis tähelepanu kõrvale tõmbab.

Kuid Gaili üllatuseks ei kujunenud nende sisenemise hetke põhitegijaks mitte Dima. Vaid tema selja taha pealtvaatajate tribüünile asetunud kogum – Gaili arvates veider kogum – lapsi ja täiskasvanuid.

„Nagu mingi kamp süngeid vahakujusid,” pahandas Gail. „Asi polnud mitte selles, et need paksult riidesse topitud isikud kell seitse hommikul, varavalges, seal ülepea olid. Asi oli nende täielikus vaikimises ja leinailmes. Istusin tühja esiritta ja mõtlesin: jumal küll, mis see ometi on? Rahvatribunal või ristikäik või mis?”

Isegi lapsed näisid üksteist võõrastavat. Nad torkasid Gailile kohe silma. Just lapsed. Gail luges kokku neli last.

„Kaks morni tüdrukut, umbes viiene ja seitsmene, mõlemad tumeda kleidi ja päikesekübaraga, surutud mingi paksu mustanahalise naise kõrvale, kes oli ilmselt nende hoidja,” seletas Gail, täis otsustavust mitte lasta oma tundeid vallale enne, kui on õige aeg. „Ja kaks linalakka tedretähnilist teismelist poissi tennisevormis. Ning kõik nii masendunud olekuga, otsekui oleks neid vägisi voodist välja aetud ja karistuseks sinna tulema sunnitud.”

Täiskasvanud olid Gaili jutu järgi nii võõrad, nii ülekaalulised ja nii teistmoodi, et võinuks pärineda mõnelt Charles Addamsi karikatuurilt. Ning mitte ainult oma linnariiete ja 1970ndatest pärit soengute pärast. Või selle pärast, et hoolimata palavusest olid naised riietatud nagu pimedaimal talveajal. Asi oli nende sünguses.

„Miks keegi ei räägi?” päris Gail sosinal Markilt, kes oli kutsumata tema kõrvalistmele ilmunud.

Mark kehitas õlgu. „Venelased.”

„Aga venelased räägivad kogu aeg!”

Mitte need venelased, oli Mark vastanud. Enamik neist oli saabunud viimaste päevade jooksul ega olnud siiani harjunud tõsiasjaga, et nad on Kariibi mere saarel.

„Neil on seal midagi lahti,” lisas Mark, peaga üle lahe osutades. „Kära järgi otsustades on neil seal mingi perekonnanõupidamine käsil ja mitte just sõbralikus vaimus. Ma ei tea, kuidas nad oma isikliku hügieeniga hakkama saavad. Pool veevärki on kinni.”

Ta näitas kaht paksu meest, kellest üks kandis pruuni kaabut ja mõmistas midagi mobiiltelefoni, teine ruudulist, punase tutiga Šoti mütsi.

„Dima onupojad,” ütles Mark. „Igaüks siin on kellegi nõbu. Nad on Permist.”

„Permist?”

„Perm on Venemaa linn, kullake.”

Veidi kõrgemal istusid kaks linalakka, järades niisuguse innuga närimiskummi, nagu oleks nad selle peale vihased. Dima pojad, kaksikud, ütles Mark. Ja muidugi, kui Gail neid uuesti vaatas, märkas ta sarnasust: turske rinnakorv, sirge selg ja pruunid loppis magamistoasilmad, mis hakkasid juba himukalt tema poole pöörduma.

Gail hingas kiirelt ja vaikselt sisse ning uuesti välja. Ta hakkas jõudma asjaoluni, mida juristide keskel oleks nimetatud kuldse kuuli küsimuseks, küsimuseni, mille peale tunnistaja pidi põrmuks varisema. Kas ta tahab põrmuks variseda? Kõnelemist jätkates võis ta tänulikult nentida, et telliskiviseinalt vastu kajavas hääles polnud kuulda vähimatki värinat, vähimatki kõhklust ega muud äratuntavat märki:

„Ning lõpuks istus seal tagasihoidlikult omaette – võis lausa jääda mulje, et demonstratiivselt omaette – too päris rabav viieteist- või kuueteistaastane tüdruk, õlgadeni ulatuvate süsimustade juustega, koolipluusis ja sinises üle põlve kooliseelikus, kes justkui ei kuulunud kellegi juurde. Loomulikult küsisin ma Markilt, kes ta on.”

Väga loomulikult, otsustas ta kergendustundega, olles ennast kuulanud. Ei ühtki kulmukergitust ümber laua. Braavo, Gail.

„Tema nimi on Nataša,” selgitas Mark mulle. „Õis, mis ootab noppimist,” kui ma tema prantsuse keelest õigesti aru sain. „Dima tütar, aga mitte Tamara oma. Isa silmarõõm.”

Kuid mida too kaunis Nataša – Dima tütar, aga mitte Tamara oma – õigupoolest tegi tol hommikul kell seitse, selle asemel et oma isa tennisematši jälgida, küsis Gail kuulajailt. Ta luges nahkköites raamatut, mille oli otsekui voorusekilbi endale rüppe surunud.

„Rabavalt kaunis,” rõhutas Gail. Ja otsekui südamepõhjast: „Ma mõtlen, ikka tõsiselt ilus.” Mõeldes seejärel: oh issand, ma räägin nagu mõni lesbi, samal ajal kui kõik, mis ma tahan, on jätta ükskõikset muljet.

Ent taas ei olnud ei Perry ega ülekuulajad nähtavasti märganud ühtki valenooti.

„Ja kus on siis too Tamara, kes ei ole Nataša ema?” küsis ta Markilt tõsiselt, kasutades võimalust temast pisut eemale nihkuda.

„Kaks rida kõrgemal sinust vasakul. Väga vaga naisterahvas. Kodus tuntud kui proua Nunn.”

Gail tegi hooletu pöörde ja silmas viirastuslikku, pealaest jalatallani musta rõivastatud naist. Tema mustades juustes oli juba halli ja need olid krunni keeratud. Tema allapoole kõverdatud kokkusurutud huuled ei paistnud kunagi naeratavat. Ta kandis lillat šifoonrätikut.

„Kaelas kullast rist, see õigeusu oma, lisaharudega, nagu piiskopil,” rääkis Gail. „Siit siis ilmselt see proua Nunn.” Ning nagu järelmõttena: „Aga oh sa pagan, kuidas ta oskas lava täita. Tõeline tähelepanuröövel,” – näitlejaist vanemate varjud – „tema tahtejõudu oli lausa tunda. Isegi Perry tundis.”

„Hiljem,” hoiatas Perry. „Nad siin ei taha tagantjärele tarkust.”

Ah nõnda? Aga enne tark olla mul samuti ei lubata, nähvas pool tema mõistust vastu, kuid tundes kergendust Natašast õnneliku möödalaveerimise üle, jättis ta selle.

Laitmatu väikese Luke’i juures oli midagi, mis tema tähelepanu tõmbas. See, kuidas ta ilma kavatsemata ikka Luke’ile silma juhtus vaatama, ja see, kuidas Luke’iga sama juhtus. Gail oli algul arvanud, et mees on gei, kuid märkas siis, et teine piilub ta pluusivahesse, kus üks nööp oli lahti jäänud. Gail otsustas, et see on luuseri vaprus. Valmisolek võidelda viimase meheni, kui see viimane mees on ta ise. Nende aastate jooksul, mil ta ootas Perryt, oli ta maganud üsna väheste meestega ja nende hulgas oli üks või kaks, kellele ta oli jah öelnud puhtalt heast südamest, lihtsalt et neile tõestada, et nad on paremad, kui nad ise arvavad. Luke meenutas talle neid.

*

Valmistudes matšiks Dimaga, ei olnud Perry, vastupidi, pealtvaatajaist üldse hoolinud, nagu ta kinnitas, kõneldes suurima tähelepanuga oma suurtele kämmaldele, mis olid asetatud tema ette lauale. Ta teadis, et nad istuvad tribüünil, ja ta oli neid reketiviipega tervitanud, saamata mingit vastust. Ta oli ta hoopis hõivatud läätsede silmapanekuga, kinganööride pingutamisega, päikesekreemi pealemäärimisega, Marki võimusesse jäetud Gaili pärast muretsemisega ning küsimusega, kui kiiresti tal õnnestub võita ning vehkat teha. Lisaks küsitles teda kolme jala kaugusel seisev vastane.

„Kas nad segavad sind?” päris Dima tõsise alatooniga. „Minu fänniklubi? Tahad, et ma nad koju saadan?”

„Muidugi mitte,” vastas Perry, kes oli ikka veidi ärritunud kokkupõrkest ihukaitsjatega. „Nad on su sõbrad, ma arvan.”

„Oled britt?”

„Olen.”

„Inglane, uelslane, šotlane?”

„Täitsa puhas inglane.”

Valinud pingi, heitis Perry sellele oma tennisekoti, mida ta ei olnud lubanud ihukaitsjail avada, ja tõmbas luku lahti. Ta tuhlas kotist välja paar higipaela, ühe pea ja teise randme jaoks.

„Oled preester?” küsis Dima sama tõsiselt.

„Miks preester? On sul preestrit vaja?”

„Arst? Mingi meedik?”

„Kahjuks arst ka mitte.”

„Advokaat?”

„Lihtsalt üks tennisemängija.”

„Pankur?”

„Jumal küll!” torkas Perry ärritunult, mängides hetke loppis nokkmütsiga, enne kui selle tagasi kotti viskas.

Kuid tegelikult oli ta rohkem kui ärritunud. Teda oli pahupidi pööratud ja talle ei meeldinud olla pahupidi pööratud. Nii ülevaataja kui ihukaitsjate poolt, kui ta oleks ainult lasknud. No heakene küll, tegelikult ta ju ei lasknud, kuid nende kohalviibimine väljakul – kus nad seisid nagu piirikohtunikud väljaku mõlemas otsas – oli küllaldane, et tema viha ei lahtuks. Veel häbitumalt oli teda pahupidi pööranud Dima ise ja tõsiasi, et viimane oli kell seitse hommikul kohale ajanud parve õnnetuid, kes pidid imetlema tema võitu, ainult süvendas solvangut.

Dima oli seejärel pistnud käe oma mustade tennisepükste taskusse ja koukinud välja John Kennedy kujutisega hõbedase pooledollarilise.

„Kas tead? Lapsed ütlevad, et mul on selle mündiga mingi kunskopp, et ma võidan,” seletas Dima usalduslikult, osutades oma kiilaspeaga kahele linalakast poisile tribüünil. „Viskan kulli ja kirja, mina võidan, lapsed arvavad, et mul on selle mündiga miski kunskopp. On sul lapsi?”

„Ei.”

„Aga tahaksid?”

„Kunagi.” Teiste sõnadega: jäta mu hing ükskord rahule!

„Tahad visata?”

Kunskopp, kordas Perry endamisi. Kust võis mees, kes kõneles kasinat inglise keelt pooleldi Bronxi aktsendiga teada sellist sõna nagu kunskopp? Perry viskas kulli ja kirja, kaotas ja kuulis tribüünilt pilkavat prääksumist, mis oli esimene märk, et seal üldse keegi toimuva vastu huvi tunneb. Tema pedagoogipilk tabas Dima poegi, kes peo varjus irvitasid. Dima heitis pilgu päikesele ja valis varjulise poole.

„Mis reket see sul on?” küsis ta ja tema tundeküllased pruunid silmad sähvatasid. „Justkui määrustevastane. Aga ükskõik, ma võidan nagunii.” Ning minema hakates: „Sul on äge tüdruk. Väärt palju kaameleid. Pane ta kähku mehele.”

Kuidas kurat ta teab, et me ei ole abielus, turtsus Perry endamisi vihast.

*

Perry on servinud neli ässa järjest, täpselt nagu indialaste vastu, ta pingutab üle, teab seda ega hooli sellest. Dima servidele vastates teeb ta midagi, mis tal muidu uneski pähe ei tuleks, välja arvatud tippvormis ja tunduvalt nõrgema vastasega mängides: ta liigub ettepoole, peaaegu pallingujoonele, võtab palli poolel teel vastu ja suunab üle väljaku tagasi, või siis surub koridori, kus seisab titenäoga ihukaitsja, käed vaheliti. Kuid nõnda vaid esimesed paar servi, sest Dima õpib kiirelt ja ajab ta tagasi tagajoonele, kus on ta õige koht.

„Usun, et siis ma hakkasin pisut maha rahunema,” tunnistab Perry kuulajaile otsa vaadates ja kahetsevalt muiates, hõõrudes samal ajal randmeseljaga oma suud.

„Perry oli täielik jõhkard,” parandas Gail. „Ja Dima oli loomulik. Oma kaalu, pikkuse ja vanuse kohta hämmastav. Kas polnud, Perry? Nii sa ise ütlesid. Sa ütlesid, et ta trotsib gravitatsiooni. Ja mängib sellega. Armas.”

„Ta mitte ei hüpanud palli järele, vaid hõljus,” kinnitas Perry. „Ja ta oli tõeline sportlane, enamat poleks võinud oodatagi. Ma arvasin, et meil tuleb jonnimist ja joonevaidlusi. Aga ei midagi. Temaga oli tõesti hea mängida. Ja kaval oli ka nagu kari ahve. Hoidis oma lööki viimase hetkeni tagasi, või kauemgi.”

„Kusjuures ta lonkas,” lisas Gail vaimustunult. „Ta kiskus kuidagi viltu ja kasutas pigem paremat jalga, eks ole, Perry? Ja oli sirge nagu pulk. Ja tal oli põlveside. Ning kõige selle juures ta ikkagi hõljus!”

„Nojah. Siis ma pidin pisut tagasi tõmbama,” tunnistas Perry kulmu sügades. „Mida kaugemale mänguga saime, seda kõvemaks läksid ausalt öelda tema uratused.”

Kõigist uratustest hoolimata jätkas Dima geimide vahel väsimatult Perry küsitlemist:

„Oled mingi suur teadlane? Lased selle kuradi maailma õhku, nagu sa serve virutad?” usutles ta, valades endale lonksu jäävett.

„Sugugi mitte.”

„Aparatšik?”

Äraarvamismäng oli ennast ammendanud. „Tegelikult ma õpetan,” vastas Perry banaani koorides.

„Õpetad selles mõttes et tudengeid? Nagu professor või nii?”

„Täpselt. Ma õpetan tudengeid. Aga ma ei ole professor.”

„Kus?”

„Praegu Oxfordis.”

„Oxfordi ülikoolis?”

„Arvasid ära.”

„Mida sa õpetad?”

„Inglise kirjandust,” vastas Perry, soovimata võhivõõrale seletama hakata, et tema tulevik on parasjagu enampakkumisel.

Kuid Dima rõõmul ei olnud piire:

„Kuule. Kas sa Jack Londonit tead? Inglise kirjanikku number üks?”

„Mitte isiklikult.” See oli nali, aga Dima ei jaganud ära.

„Meeldib ta sulle?”

„Imetlen teda.”

„Charlotte Brontë? Kas tema ka meeldib?”

„Vägagi.”

„Somerset Maugham?”

„Mõnevõrra vähem.”

„Mul on kõigi nende raamatud olemas! Sadu raamatuid! Vene keeles! Suured raamaturiiulid!”

„Tore.”

„Kas sa Dostojevskit loed? Lermontovi? Tolstoid?”

„Muidugi.”

„Need on mul ka kõik olemas. Kõik number üks tegijad. Mul on Pasternak. Tead temast midagi? Pasternak kirjutas minu kodulinnast. Nimetas seda Jurjatiniks. See on Perm. Kuradi segane nimetas Jurjatiniks. Ei tea mispärast. Kirjutajad teevad nii. Kõik segased. Näed mu tütart seal? See on Nataša, tennise peale vilistab, armastab raamatuid. Hei, Nataša! Ütle professorile tere!”

Pärast väikest viivitust, mis peab näitama, et teda segatakse, tõstab Nataša hajameelselt pea ja heidab kõrvale oma pikad juuksed, nii et Perry võib jahmuda tema ilust, ning süveneb siis uuesti oma nahkköites raamatusse.

„Häbeneb,” seletas Dima. „Ei taha kuulda minu hüüdmist. Näed seda raamatut? Turgenev. Vene kirjanik number üks. Mina ostan talle. Tema tahab, mina ostan. Okei, professor. Sinu serv.”

„Sellest peale olin ma Professor. Ma ütlesin talle mitu korda, et ma ei ole professor, aga ta ei hoolinud ja ma loobusin. Mõne päeva pärast kutsus pool hotelli mind Professoriks. Mis on kuradima veider, kui sa oled just otsustanud, et sa ei ole enam õppejõud.”

Kui nad seisul 2: 5 Perry kasuks pooli vahetavad, märkab Perry oma kergenduseks, et Gail on väljakannatamatu Marki seltskonnast lahkunud ja istunud ülemisse ritta kahe väikese tüdruku vahele.

*

Mäng oli omandanud väärika rütmi, ütles Perry. Mitte teab mis tippmatš, kuid – seni, kuni ta enda mängu veidi tagasi hoidis – pakkus mängijatele lõbu ja pealtvaatajatele meelelahutust, juhul muidugi, kui keegi seda meelelahutust vajas, mis jäi tegelikult küsitavaks, kuivõrd need pealtvaatajad (erandiks kaks linalakka) võinuks sama hästi kuuluda ka mõne spiritistide ürituse juurde. Enda tagasi hoidmise all mõtles ta mängu kerget aeglustamist, mõne juhusliku palli äravõtmist, mis oli teel rööpjoonte vahele, või lüües tagasi vintpalli, tundmata erilist muret, kus see maad puudutab. Kuid kuna tasemete erinevus – nii vanuse, osavuse kui kiiruse mõttes, nagu Perry endale ausalt tunnistas – oli nüüdseks ilmne, oli tema põhimureks mängu ilu, soov jätta Dimale tema väärikus ja nautida koos Gailiga Kaptenitekis hilist hommikusööki. Või vähemalt nii ta arvas, kuni Dima järjekordse pooltevahetuse ajal sõrmed tema käsivarre ümber kokku pigistas ja kurjalt urises:

„Kurat, sa nunnutad mind, Professor.”

„Mida ma teen?”

„See pikk pall oli väljas. Sa näed, et väljas, teed näo, et sees. Mõtled, et ma olen mingi paks vana jobu, kes ära sureb, kui sa temaga ei nunnuta?”

„See pall kukkus joone peale.”

„Mina mängin iga mängu korralikult, Professor. Kui ma midagi tahan, siis ma kurat võtan. Keegi ei nunnuta mind, kuuled? Tahad, mängime tuhande taala peale? Teeb asja huvitavamaks?”

„Ei, tänan.”

„Viie tuhande?”

Perry naeris ja raputas pead.

„Sul on jänes püksis? Kel on jänes püksis, see kihla ei vea.”

„Nii see vist on,” nõustus Perry, tundes vasakus õlavarres Dima pigistuse jälge.

*

„Juhib Suurbritannia!”

Hüüde kaja kandub üle mänguväljaku ja kustub. Kaksikud purskavad närviliselt naerma, oodates tulemust. Seni on Dima poiste juhuslike tundepursetega leppinud. Kuid mitte enam. Dima paneb reketi pingile, sammub tribüünitrepist üles poiste juurde ja surub nimetissõrme mõlemale vastu nina.

„Tahate, et võtan rihma ja peksan sita välja?” küsib ta inglise keeles, seda ilmselt Perry ja Gaili pärast, sest miks ta muidu ei kõnele nendega vene keeles.

Millele üks poistest vastab paremas inglise keeles kui isal:

„Sul ei ole rihma vööl, isa.”

Sellest piisab. Dima laksab lähemale pojale nii kõvasti vastu nägu, et see teeb pingil poolringi, enne kui jalad ta kinni peavad. Esimesele laksule järgneb sama käega teine, mis on sama kõva ja tabab teist poissi, nii et Gailile meenub, kuidas ta oma sotsiaalselt ambitsioonika vanema venna kõrval seisis, kui too oli rikaste sõpradega faasanijahil – tegevus, mida Gail jälestab – ja sai hakkama duubliga, see tähendab, et lasi kaheraudsega kaks faasanit.

„Mis mind hämmastas, oli see, et nad isegi ei pööranud pead kõrvale. Nad lihtsalt istusid ja võtsid obaduse vastu,” märkis kooliõpetaja poeg Perry.

Kuid kõige kummalisem oli Gaili arvates see, kui sõbralikult vestlus jätkus:

„Kas tahate pärast Markilt tennisetundi? Või tahate minna koju ja emaga usuasja ette võtta?”

„Palun tennist, isa,” ütleb üks poistest.

„Sel juhul ei mingit kära enam. Või muidu ei saa te õhtul Kobe biifi. Tahad õhtul Kobe biifi?”

„Tahan, isa.”

„Ja sina, Viktor.”

„Tahan, isa.”

„Kui tahate plaksutada, siis plaksutage Professorile, mitte oma vusserdajast papsile. Tulge siia.”

Mõlemale poisile kõva karukaisutus ja mäng kulgeb ilma ühegi kõrvalekaldeta oma loomuliku lõpuni.

*

Kaotusele reageerib Dima piinlikkust tekitava mesisusega. Ta pole mitte lihtsalt tänulik, vaid imetlusest ja vaimustusest pisarateni liigutatud. Kõigepealt peab ta suruma Perry kolmekordseks vene kallistuseks oma laia rinna vastu, mis Perry kinnituse kohaselt on tehtud sarvest. Samal ajal voolavad mööda tema põski ja peagi ka Perry kaela alla pisarad.

„Sina, inglane, sa oled üks neetult aus mängumees, kuuled, Professor? Sa oled üks neetud džentelmen, nagu raamatus. Mina armastan sind, kuuled? Gail, tule siia.” Gailile osaks saav kallistus on veelgi lipitsevam – kuid ka vaoshoitum, mille eest Gail on tänulik. „Sa hoolitse selle lolli jobu eest, eks? Ta ei mängi tennist teab kui hästi, aga ma vannun Jumala nimel, et ta on üks neetud džentelmen. Ta on ausa mängu professor, kuuled?” – korrates seda mantrana, just nagu oleks selle äsja leiutanud.

Ta pöördub ärritunult kõrvale, et kärkida midagi mobiiltelefoni, mille titenäost ihukaitsja talle kõrva äärde paneb.

*

Pealtvaatajad lahkuvad aegamööda tenniseväljakult. Väikesed tüdrukud tahavad Gaililt kalli saada. Gail kuulab rõõmuga sõna. Üks Dima poistest venitab Perryst möödudes ameeriklaste moodi: „Vinge mäng, mees,” kiirustades tennisetundi, kael alles laksust punane. Kaunis Nataša ühineb protsessiooniga, nahkköites raamat käes ja pöial järjeks vahel. Lõpus tuleb Dima, Tamara käevangus, piiskopirist tõusnud päikese valguses säramas. Mängu tagajärjel on Dima lonkamine tugevnenud. Kõndides tõmbab ta õlad taha, lõug on ees ja keha valmis vaenlasele vastu astuma. Ihukaitsjad karjatavad seltskonna mööda looklevat kivirada alla. Hotelli taga ootab kolm tumedate klaasidega mikrobussi, et nad koju sõidutada. Kõige viimasena tuleb ülevaataja Mark.

„Võimas mäng, mu härra!” – Perryle õlale patsutades. „Kena mänguoskus. Veidi rabe tagakäelöök, kui tohin nii avameelne olla. Ehk peaksime selle kallal veidi vaeva nägema?”

Teineteise kõrval, jälgivad Perry ja Gail sõnatult, kuidas korteež mööda auklikku teed kaugeneb ja siis Kolmekorstnat uudishimulike silmade eest varjavate puude vahele kaob.

*

Luke tõstab pilgu oma märkmetelt. Justnagu käsu peale teeb Yvonne sedasama. Mõlemad naeratavad. Gail üritab vältida Luke’i pilku, aga see ei õnnestu, sest too vaatab talle otse silma.

„Niisiis, Gail,” lausub ta elavalt, „jälle sinu kord, kui lubad. Mark oli tüütus. Sellegipoolest näib ta olevat olnud tõeline informatsiooni kullaauk. Milliseid kullakänkraid sul Dima majapidamise kohta meile pakkuda oleks?” – ja laseb mõlema käega nipsu, otsekui innustades ratsut kiiremale kapakule.

Gail heidab pilgu Perryle, isegi teadmata, miks. Perry ta pilgule ei vasta.

„Ta oli nii salakaval,” kaebab Gail, tehes oma vastumeelsuse objektiks Luke’i asemel Marki ja näidates näokrimpsutusega, et tal on sellest senini paha maitse suus.

*

Mark oli vaevalt saanud tema kõrvale esimesse ritta maha istuda, alustas Gail oma seletusi, kui ta juba kukkus praalima, kui tähtis miljonär tema vene sõber Dima ikka on. Marki jutu järgi oli Kolmekorstna vaid üks tema paljudest valdustest. Teine on Madeiral, kolmas Musta mere ääres Sotšis.

„Ja siis maja Berni lähedal,” jätkas Gail, „kust tema ärisid juhitakse. Aga ta on rändava eluviisiga. Osa aastast elab ta Marki jutu järgi Pariisis, osa Roomas, osa Moskvas” – jälle kirjutas Yvonne midagi üles. „Aga kodu, vähemalt laste jaoks, on Šveitsis ja koolis käivad nad mägedes mingis miljonäride asutuses. On Küprosel registreeritud kompanii. On pangad. Mitu panka. Pangandus ongi põhiasi. See ta sinna saarele üldse tõigi. Marki arvepidamise järgi on Antigual praegu neli Vene panka ja üks Ukraina oma. Need on lihtsalt vaskplaadikesed kuskil kaubanduskeskuses ja telefon mõne advokaadi laual. Dima on üks neist vaskplaadikestest. Kolmekorstna ostis ta kah sularaha eest. Mis polnud kohvrites, vaid kuidagi kurjakuulutavalt pesukorvides, mis nad Marki jutu järgi hotellist laenasid. Ja kahekümnedollarilised, mitte viiekümnesed. Viiekümnestega kaasneb risk. Ta ostis maja, seismajäetud suhkruveski ja poolsaare, millel need asuvad.”

„Ega Mark summat ei maininud?” – taas Luke.

„Kuus miljonit USA dollarit. Ja ka tennis ei olnud puhtalt lõbu. Ühesõnaga,” jätkas ta, imestades, kui palju talle Marki kohutavast monoloogist meelde oli jäänud. „Tennis on Venemaal tähtis staatusesümbol. Kui mõni venelane ütleb, et ta mängib tennist, siis tähendab see, et ta on pururikas. Tänu Marki hiilgavale treeneritööle läks Dima Moskvasse tagasi, võitis seal karika ja kõik olid vaimustuses. Kuid Mark ei tohi seda tegelikult rääkida, sest Dima uhkustab, et ta on selle kõik ise saavutanud. Ainult sellepärast, et Mark mind täielikult usaldas, julges ta mulle erandi teha. Ja kui ma peaksin juhtuma mõnikord tema kontorisse sisse astuma, siis on tal teisel korrusel mõnus väike tuba, kus me võime oma vestlust jätkata.”

Luke ja Yvonne muigasid osavõtlikult. Perry ei muianud.

„Ja Tamara?” küsis Luke.

„Issandast pihta saanud, nagu Dima tema kohta ütles. Ja sellest täitsa segi, nagu saarerahvas räägib. Ei käi ujumas, ei lähe randa, ei mängi tennist, ei kõnele omaenda lastegagi muust kui Jumalast, ignoreerib Natašat täielikult, vaevalt vahetab sõnagi kohalikega, välja arvatud Elspeth, majordoomus Ambrose’i naine. Elspeth töötab reisibüroos, aga kui perekond on koos, jätab kõik sinnapaika ja tõttab appi. Ilmselt laenas üks teenijatüdrukuist hiljuti Tamara ehteid, et tantsima minna. Tamara tabas ta enne, kui ta jõudis need tagasi panna, ja peksis teda nii kõvasti, et tüdrukule tuli teha kaksteist õmblust. Mark ütles, et kui see oleks juhtunud temaga, siis ta oleks lasknud endale ka marutaudivastase süsti teha.”

„Aga nüüd räägi meile neist kahest tüdrukust, kes su kõrvale istuma tulid,” palus Luke.

*

Yvonne valmistas ette süüdimõistmist, Luke mängis abiprokuröri ja Gail istus puuris, püüdes pead püsti hoida – mis oli just see, mida ta ise oma klientidel ekskommunikatsiooniga ähvardades teha käskis.

„Niisiis, Gail, kas need tüdrukud olid juba enne seal üleval platsi võtnud või keksisid nad selle peale üles, et nägid kena daami seal üksinda istumas?” küsis Yvonne, pistes pliiatsiotsa suhu ja uurides oma märkmeid.

„Nad tulid mööda trepiastmeid üles ja istusid minu kõrvale. Ja nad ei keksinud, vaid tulid.”

„Naeratades? Naerdes? Üleannetult?”

„Ei mingit naeratust. Mitte naeratuse varjugi.”

„Kas sulle tundus, et see, kes tüdrukute järele vaatas, saatis nad meelega sinu juurde?”

„Nad tulid täitsa selgelt omaenda soovil. Minu meelest.”

„Oled sa selles kindel?” – mis kõlas keskmisest šotipärasemalt ja visamalt.

„Ma ju nägin, kuidas kõik käis. Mark hakkas mulle külge lööma, mis mind ei huvitanud, ja ma trampisin kõige ülemisele pingile, et temast võimalikult kaugele saada. Ülemisel pingil ei olnud kedagi peale minu.”

„Kus nood plikad sel hetkel olid? Kusagil all? Sinuga ühes reas? Kus, palun?”

Gail tõmbas hinge, et enesekontrolli säilitada, ja jätkas kaalutletult:

„Nood plikad istusid teises reas, Elspethi kõrval. Vanem pööras ümber ja vaatas minu poole, siis rääkis midagi Elspethiga. Ja ei, ma ei kuulnud, mida ta ütles. Elspeth pööras samuti ümber, vaatas mind ja noogutas tüdrukule nõusolevalt. Tüdrukud arutasid midagi omavahel, tõusid ja tulid trepist üles. Aeglaselt.”

„Ärge käige talle peale,” ütles Perry.

*

Gaili jutt on muutunud puiklevaks. Või vähemalt kõlab see nõnda tema advokaadikõrvades ja kindlasti ka Yvonne’i omades. Jah, tüdrukud ilmusid tema ette. Vanem tegi kniksu, mida ta pidi olema õppinud tantsutunnis, ja küsis väga korralikus inglise keeles, vaid aimatava võõrapärase aktsendiga: „Preili, kas me tohime teie juurde istuda?” Gail vastas naerdes: „Aga muidugi, preili.” Nad istusid tema kõrvale, teine teisele poole, ega naeratanud nüüdki.

„Ma küsisin vanemalt tüdrukult tema nime. Tegin seda sosinal, sest kõik olid nii vaiksed. Ta ütles, et Katja, ja ma küsisin, mis on tema õe nimi. Ta vastas, et Irina. Irina pööras pead ja jäi mind põrnitsema, nagu ma oleksin – ma ei tea, kuidagi nina võõrastesse asjadesse toppinud – või kuidas sellist vaenulikkust mõista. Ma küsisin: „Kas teie ema ja isa on seal?” Ühesõnaga, mõlema käest. Katja raputas järsult pead, Irina ei reageerinud üldse. Istusime mõne aja. Tegelikult päris pika aja, vähemalt laste jaoks. Ma mõtlesin, et võib-olla on neil tennisematši ajal rääkimine ära keelatud. Või võõrastega rääkimine. Või et see on viimati kogu nende inglise keele varu, või et nad on autistid või mõne muu puudega.”

Gail peatub, oodates julgustust või küsimust, kuid näeb vaid nelja ootavat silma ja Perryt enda kõrval, kes on pööranud pilgu telliskiviseinale, mis lõhnab tema kadunud isa joogiharjumuste järele. Gail hingab mõttes sügavalt sisse ja sukeldub:

„Siis tuli pooltevahetus. Ma proovisin uuesti: kus sa koolis käid, Katja? Katja raputab pead, Irina raputab pead. Ei käigi koolis? Või ei käi parasjagu? Ilmselt – ei käi parasjagu. Enne käisid Roomas Briti Rahvusvahelises Koolis, aga praegu ei käi. Põhjust ei öeldud ega küsitud. Ma ei tahtnud olla pealetükkiv, aga mul oli ebameeldiv tunne, mida ma ei suutnud alla suruda. Nii et nad elavad Roomas? Enam mitte. Jälle Katja. Nii et siis Roomas te õppisitegi nii hästi inglise keelt kõnelema? Jah. Rahvusvahelises koolis võis valida kas inglise või itaalia keele. Nemad eelistasid inglise keelt. Näitan Dima poegade poole. Kas need on teie vennad? Jälle pearaputused. Nõod? Jah, mingid sugulased. Kõigest mingid? Jah. Kas nemad käivad ka rahvusvahelises koolis? Jah, aga mitte Roomas, vaid Šveitsis. Ja see ilus tüdruk, kes elab raamatus, kas tema on teie nõbu? Vastab Katja, ja teeb seda nii, nagu oleks temalt ülestunnistus välja pressitud: Nataša on meie nõbu, aga – jällegi – kõigest „mingi”. Ja endiselt ei ainsatki naeratust. Kuid Katja näpib mu siidist hõlsti. Nagu poleks kunagi siidi näinud.”

Gail tõmbab hinge. See pole midagi, ütleb ta endale. See on alles eelroog. Homme alles saate kogu viiekäigulise õuduse. Oodake, kui mul lubatakse olla tagantjärele tark.

„Ja kui ta siis on siidinäppimisest küllalt saanud, paneb ta oma pea vastu mu käsivart ja suleb silmad. Sellega lõpebki meie sotsiaalne suhtlemine nii viieks minutiks, kui mitte arvestada seda, et Irina võtab teisel pool Katjast eeskuju ja anastab mu teise käsivarre. Tal on sellised teravad väikesed krabiküüned ja ta tõesti klammerdub mu külge. Siis surub ta mu peo vastu oma laupa ja nühib nägu selle vastu, nagu tahaks näidata, et tal on palavik, kuid tegelikult on ta põsed märjad ja ma saan aru, et ta on nutnud. Siis annab ta mu käe tagasi ja Katja ütleb: „Ta nutab vahel. See on normaalne.” Samal ajal lõpeb mäng ja Elspeth tõttab trepist üles, et tüdrukud ära viia, kusjuures selleks ajaks tahaksin mina juba Irina oma sarongi sisse mähkida ja koju kaasa võtta, soovitavalt koos õega, kuid kuna ma seda teha ei saa ega ole mul ka õrna aimugi, mis talle muret teeb, ja kuna ma ei tunne kumbagi ju vähimalgi määral – siis nii see lugu lõpebki.”