Читать книгу Krüüsalised. Sari «Orpheuse Raamatukogu» - John Wyndham - Страница 6

Kui ma olin veel väga väike, nägin mõnikord und linnast, mis oli omamoodi veider, sest ma tollal ei teadnudki, mis see linn ülepea on. Aga ikkagi ilmus mulle vaimusilmas linn, majadekobar suure sinise lahe rannakaarel. Nägin tänavaid, neid ääristavaid hooneid, sadamakaid, isegi ankrus seisvaid laevu, ehkki ilmsi polnud ma kohanud ainsatki merd ega paati...

Ja sääraseid maju polnud ma küll iial näinud. Tänavail käis veider liiklus, vankrid liikusid ilma hobusteta ja mõnikord võis taevas märgata säravaid kalakujulisi asju, mis polnud kohe kindlasti linnud.

Enamasti nägin seda imepärast paika päevavalgel, aga vahel ka öösiti, kui tulederead jaanimardikatena rannikut ääristasid, kusjuures mõned neist tulukestest näisid hulpivat vees või hõljuvat õhus.

See oli kaunis ja paeluv paik. Kunagi, kui olin veel liiga noor ja rumal, küsisin oma vanimalt õelt Marylt, kus selline ilus linn asuda võiks.

Tema vangutas pead ja ütles mulle, et säärast kohta pole olemas – vähemalt mitte praegu. Aga võib-olla, arvas ta, võisin ma näha und ammustest aegadest. Unenäod olid veidrad asjad, mida keegi päriselt ei jaganud. Võis juhtuda, et mulle avanes vaade vanasse ilma, nagu see oli kord olnud: imelisse maailma, kus elas Vana Rahvas enne seda, kui jumal Katsumused saatis.

Ja siis hoiatas ta mind väga tõsiselt, et ma oma und kellelegi teisele ei mainiks. Nii palju kui tema teadis, ei näinud teised oma peas selliseid pilte, olgu siis unes või ilmsi, ja minust polnuks mõistlik neist juttu teha.

See oli hea nõu ja õnneks oli mul piisavalt aru, et seda kuulda võtta. Meie piirkonna inimestel oli kõige veidra ja ebatavalise peale hea nina, nii et isegi mu vasakukäelisus pälvis nende kerge halvakspanu. Niisiis ei rääkinud ma sellest kellelegi, ei tollal ega ka tükk aega hiljem. Tegelikult oleksin selle peaaegu unustanud, sest mida vanemaks ma sain, seda vähem linnast und nägin, kuni lõpuks juhtus seda väga harva.

Aga õe nõuanne jäi mulle meelde. Muidu oleksin ehk maininud iseäralikku arusaamist minu ja nõbu Rosalindi vahel ja kahtlemata oleks see meile mõlemale tõsiseid pahandusi toonud – kui keegi oleks mind juhtumisi uskunud. Ei mina ega tema, arvan ma, ei pööranud sellele toona erilist tähelepanu, sest ettevaatus oli harjumuseks saanud. Kindlasti ei tundnud ma end sugugi ebatavalisena. Olin harilik väike poiss, kasvasin täiesti harilikul moel ja võtsin ümbritsevat maailma iseenesest mõistetavana. Nii kuni päevani, mil kohtasin Sophiet. Isegi siis ei toimunud muutused kohe. Ainult tagantjärele mõeldes mõistan, et just tol hetkel idanesid minus esimesed väikesed kahtlused.

Sel päeval läksin üksinda uitama, nagu mul sageli kombeks oli. Olin siis vist peaaegu kümneaastane. Mu lähim õde Sarah oli viis aastat vanem ja selle vanusevahe tõttu mängisin palju üksi. Kõndisin piki vankrirada lõuna poole ja möödusin mitmest põllust, kuni jõudsin kõrge seljandikuni. Sealt jätkasin oma teed tükk aega mööda künkaharja.

Tollal polnud seljandik mulle mingi mõistatus: see oli liiga suur, et seda inimeste kätetööks pidada ja mulle ei tulnud iial pähe seostada seda Vana Rahva imetegudega, millest mõnikord räägiti. See oli lihtsalt seljandik, mis moodustas laia kaare ja jooksis siis edasi kaugete mägede poole, sirgelt nagu nool; lihtsalt osa maailmast, ei midagi imepärasemat kui jõgi, taevas või mäed ise.

Olin sageli mööda seljandiku tippu kõndinud, aga eksisin harva kaugemale nõlvale. Millegipärast tundus see maa mulle võõras, mitte niivõrd vaenulik kui lihtsalt väljaspool minu territooriumi. Aga ma olin avastanud paiga, kuhu mööda seljandiku kaugemat nõlva alla voolav vihmavesi oli uuristanud liivase nõo. Kui sinna maha istuda ja end korralikult lahti tõugata, võis suurel kiirusel alla tuisata, lennata lõpuks paar meetrit läbi õhu ja maanduda künkajalamil pehmes liivahunnikus.

Olin seal varem oma pool tosinat korda käinud ja polnud märganud ainsatki hinge, aga seekord, kui ma end pärast kolmandat allalaskmist püsti ajasin ja neljandaks valmis seadsin, lausus üks hääl: «Terekest!»

Vaatasin ringi. Algul ei saanud ma aru, kust hääl tuli, aga siis märkasin põõsatihniku ülemisi oksaraage võbisemas. Oksad lükati kõrvale ja nende vahel vaatas mind kellegi nägu. Väike, päikesest põlenud ja tumedatest lokkidest ümbritsetud. Hetkeks jäime üksteist silmitsema ja siis:

«Tere,» vastasin mina.

Ta kõhkles, aga tegi siis põõsastesse suurema augu. Nägin endast pisut lühemat ja ehk veidi nooremat tüdrukut. Ta kandis punakaspruune tunkesid ja kollast särki. Tunkede rinnaosale oli tikitud tumepruunikat karva rist. Tüdruku juuksed olid kahelt poolt kollaste lehvidega kinni seotud. Ta seisis mõne hetke paigal, nagu ei tahaks ta põõsaste kaitsvast rüpest välja ronida, aga siis sai uudishimu temast võitu ja ta astus välja.

Jäin teda jõllitama, sest ta oli võhivõõras. Aeg-ajalt toimus ikka kokkusaamisi ja pidusid, mis tõid kilomeetrite kauguselt kõik lapsed kokku, nii et oli üsna üllatav kohata kedagi, keda ma polnud varem näinud.

«Mis su nimi on?» uurisin.

«Sophie,» vastas tema. «Aga sinu oma?»

«David,» laususin ma. «Kus sa elad?»

«Seal.» Ta osutas ebamäärase käeviipega seljandiku taga laiuva võõra maa poole.

Ta pilk libises minult liivasele kraavile, mida mööda olin end alla libistanud.

«On see lõbus?» päris ta igatseva näoga.

Hetkeks kõhklesin teda kutsumast, aga siis sõnasin:

«Jah. Tule ja proovi.»

Ta jäi eemale ja pööras tähelepanu jälle minule. Ta uuris mind paari sekundi vältel tõsise ilmega ja näis siis äkki otsusele jõudvat. Ta ronis minu ees künkanõlvast üles.

Ta vihises piki kraavi alla, nii et lokid ja lehvid lendasid. Kui ka mina maandusin, oli tõsidus ta näolt kadunud ja silmad särasid erutusest.

«Veel kord,» nõudis ta ja lidus ähkides nõlvast üles.

Õnnetus juhtus kolmandal allalaskmisel. Ta istus maha ja lükkas end lahti nagu ennegi. Jälgisin, kuidas ta alla tuhises ja liivases nõos peatus. Kuidagi õnnestus tal maanduda tavalisest kohast paar meetrit vasakule. Asutasin end talle järgnema ja ootasin, et ta eest ära tuleks. Ta ei teinud seda.

«Mine juba,» ärgitasin teda kannatamatult.

Ta üritas liigutada ja hõikas siis üles minu poole:

«Ei saa. Valus on.»

Söandasin end ikkagi lahti tõugata ja maandusin tema lähedal.

«Mis viga?» küsisin.

Ta nägu oli krimpsus. Silmis helkisid pisarad.

«Jalg jäi kinni,» ütles ta.

Ta vasak jalg oli liiva mattunud. Kühveldasin pehme liiva kätega pealt ära. Tüdruku king oli kahe maast välja turritava kivi vahele kinni jäänud. Üritasin seda paigast liigutada, aga asjata.

«Kas sa ei saa jalga välja väänata?» soovitasin ma.

Ta tegi proovi, suu vapralt kriipsuks pigistatud.

«Ei tule lahti.»

«Ma aitan tõmmata,» pakkusin.

«Ei, ei! Valus on,» protesteeris tema.

Ma ei teadnud, mida edasi teha. Tal oli ilmselgelt valus. Mõtlesin probleemi üle järele.

«Lõikame paelad läbi, et saaksid jala kingast välja tõmmata. Ma ei ulatu lahti siduma,» otsustasin.

«Ei!» hüüatas ta ehmunult. «Ei tohi.»

Ta rõhutas seda nii väga, et ma jahmusin. Kui ta oleks jala kingast välja tõmmanud, oleksime võinud kinga kiviga lahti toksida, aga kui ta polnud nõus seda tegema, ei teadnud ma, mida veel ette võtta. Ta heitis liivale pikali, lõksu jäänud jala põlv püsti.

«Oi, nii valus on,» kurtis ta. Ta ei suutnud enam nuttu tagasi hoida. Pisarad voolasid mööda ta põski alla. Aga ikkagi ta ei ulgunud, vaid ainult niuksus tasa nagu kutsikas.

«Sa pead kinga ära võtma,» teatasin talle.

«Ei!» protesteeris ta jälle. «Ei, ma ei tohi. Mitte kunagi. Ei tohi.»

Istusin nõutult tema kõrvale. Ta pigistas mõlema pihuga kõvasti minu kätt ja nuttis. Oli päevselge, et jalg hakkas üha enam valutama. Peaaegu esimest korda elus leidsin end olukorrast, kus mul tuli otsus vastu võtta. Seda ma ka tegin.

«Midagi pole parata. King tuleb ära võtta,» ütlesin talle. «Kui sa seda ei tee, siis jäädki siia ja sured ära, arvan ma.»

Ta ei andnud kohe järele, aga lõpuks siiski soostus. Ta jälgis kõhklevalt, kuidas ma paelad läbi lõikasin. Siis ta ütles:

«Mine ära! Sa ei tohi vaadata.»

Ma küll kõhklesin, aga lapsepõlv on täis mõistetamatuid, ent tähtsaid reegleid, nii et ma astusin paar sammu eemale ja keerasin selja. Kuulsin tema rasket hingeldamist. Siis hakkas ta jälle nutma. Pöörasin ringi.

«Ma ei saa,» ütles tüdruk ja saatis mulle läbi pisarate hirmunud pilgu. Ma kükitasin maha, et vaadata, mis teha andis.

«Sa ei tohi kellelegi rääkida,» sõnas ta. «Mitte iial, mitte iial! Kas lubad?»

Ma lubasin.

Ta oli väga vapper. Ei midagi enamat kutsika niuksumisest.

Kui ma viimaks jala vabastasin, nägi see veider välja. Tähendab, kõverdunud ja paistes – ma ei märganudki, et varbaid oli rohkem kui tavaliselt...

Mul õnnestus king kivide vahelt välja taguda ja ma ulatasin selle talle. Aga tüdruk avastas, et king ei tahtnud tursunud jala otsa mahtuda. Ta ei saanud ka jalga maha toetada. Mõtlesin teda seljas kanda, aga ta osutus oodatust raskemaks ja ma taipasin, et nii me kaugele ei jõuaks.

«Pean minema abi kutsuma,» teatasin talle.

«Ei. Ma rooman,» vastas tema.

Kõndisin tema kõrval, kandsin kinga ja tundsin end kasutuna. Ta läbis söakalt üllatavalt pika maa, aga pidi siis alla andma. Tema püksid olid põlvede kohalt rebenenud ja ka põlved olid marraskil ning veritsesid. Ma ei teadnud ühtki poissi ega tüdrukut, kes oleks nii kaua vastu pidanud – see äratas aukartust. Aitasin tal terve jala peale püsti tõusta ja toetasin teda, tema aga osutas oma kodu suunas, millest andis märku peenike suitsunire. Kui ma tagasi vaatasin, oli ta jälle käpuli ja kadus kiiresti põõsastikku.

Leidsin maja suuremate raskusteta ja koputasin pisut närviliselt. Uksele tuli pikakasvuline naine. Tal oli kena peen nägu suurte heledate silmadega. Tema kleit oli ruuge ja pisut lühem kui minu kodukandi naistel, aga seda ilustas traditsiooniline kaelast pihani ja üle rinna ulatuv rist, roheline nagu sall, mida ta ümber pea kandis.

«Kas teie olete Sophie ema?» pärisin ma.

Ta kinkis mulle terava pilgu ja kortsutas kulmu. Siis küsis ta ärevalt ning napisõnaliselt:

«Mis on?»

Ma rääkisin talle.

«Oh!» hüüatas naine. «Tema jalg!»

Hetkeks silmitses ta mind karmilt, siis toetas oma luua seina najale ja lisas napilt:

«Kus ta on?»

Juhatasin ta tuldud teed tagasi. Naise hääle peale roomas Sophie põõsastest välja.

Ema silmitses paistes ja muljutud jalga ning veritsevaid põlvi. «Oh sa mu vaene kullake!» ütles ta, embas tüdrukut ja suudles teda. Siis aga küsis: «Nägi ta seda?»

«Jah,» vastas Sophie. «Anna andeks, emme. Ma tõesti pingutasin, aga ise ma ei suutnud ja mul oli nii valus.»

Ema noogutas aeglaselt ja ohkas.

«Mis seal ikka, enam pole midagi parata. Aja end püsti.»

Sophie ronis emale selga ja me kõik läksime koos maja juurde tagasi.

Lapsena õpitud käsud ja reeglid võib küll pähe tuupida, aga need ei tähenda suurt midagi enne, kui saad mõne näite, ja isegi siis tuleb näitest aru saada.

Nii sain ma rahulikult istuda ja jälgida, kuidas vigastatud jalg pesti, mähisega kaeti ning kinni seoti, märkamata ainsatki seost sellega, mida olin kuulnud pea kõigil oma senise elu pühapäevadel.

«Ja Jumal lõi mehe oma palge järgi. Ja Jumal määras kindlaks, et mehel peab olema üks keha, üks pea, kaks kätt ja kaks jalga; et iga käsi peab painduma kahest kohast ja lõppema käelabaga, millel on neli sõrme ja üks pöial; et igal sõrmel peab olema lame sõrmeküüs...»

Ja nii edasi:

«Ja siis lõi Jumal naise, samuti oma näo järgi, aga järgnevate loomupäraste erinevustega: naise hääl peab olema kõrgem kui mehel; talle ei tohi kasvada habet; tal peab olema kaks rinda...»

Ja nii edasi.

Teadsin seda kõike sõna-sõnalt peast, aga ikkagi ei äratanud Sophie kuue varba nägemine ühtki mälestust. Nägin ta jalga ema süles puhkamas. Jälgisin, kuidas ta ema hetkeks pilgu jalale langetas ja selle üles tõstis, ise samal ajal kummardudes, et seda kergelt suudelda, ja kui ta silmad tõstis, helkisid neis pisarad. Tundsin talle tema kurbuse pärast kaasa ja Sophiele tema jala pärast, aga ei midagi enamat.

Kui jalg oli seotud, vaatasin uudishimulikult toas ringi. Maja oli palju väiksem kui minu kodu, tegelikult lausa onn, aga see meeldis mulle rohkem. Tundus sõbralik. Ja kuigi Sophie ema oli ärev ja murelik, ei pannud ta mind tundma, et olin ainus kahetsusväärne ja kaootiline element muidu nii korrapärases elus, nagu juhtus enamikuga mu kodustest. Ka tuba ise tundus mulle palju etem, sest seintel ei rippunud lauseid, millele saaks laitvalt osutada. Selle asemel nägin seintel hobuste joonistusi, mis mulle väga meeldisid.

Sophie, kes oli nüüd puhtaks kasitud, pisarajäljed palgeilt pestud, hüppas laua taha toolile. Täiesti toibununa, kui jalg välja arvata, uuris ta tõsise külalislahkusega, kas mulle meeldiksid munad.

Pärast palus proua Wender mul paigal püsida, kuni ta Sophie teisele korrusele kandis. Paari minuti pärast tuli ta tagasi ja istus minu kõrvale. Ta võttis mul käest kinni ja silmitses mind mõne hetke tõsiselt. Temast õhkus tugevat ärevust, ehkki ma ei saanud kohe aru, mille pärast ta nii mures oli. See üllatas mind, sest varem polnud temas sellistest mõtetest jälgegi. Ma mõtlesin vastu, katsusin teda rahustada ja näidata, et minu pärast ei pea muretsema, aga mu mõtted ei jõudnud temani. Ta muudkui vaatas mind sätendavate silmadega, umbes nagu Sophie siis, kui ta nuttu tagasi hoidis. Tema mõtted olid murelikud ja vormitud, kui ta mind niiviisi piidles. Proovisin uuesti, aga ikka veel ei jõudnud ma temani. Siis noogutas ta aeglaselt ja ütles sõnadega:

«Sa oled hea poiss, David. Olid Sophie vastu väga hea. Tahan sind selle eest tänada.»

Tundsin piinlikkust ja silmitsesin oma kingi. Ma ei mäletanud, et keegi olnuks mind varem heaks poisiks kutsunud. Mul polnud aimugi, kuidas sellisele olukorrale reageerida.

«Sophie meeldib sulle, eks?» jätkas ta minult pilku pööramata. «Jah,» vastasin ma ja lisasin: «Ta oli väga vapper. Tal oli kindlasti väga valus.»

«Kas sa peaksid tema eest üht saladust – väga tähtsat saladust?» uuris tema.

«Jah, muidugi,» nõustusin, ehkki veidi ebakindlalt, sest ma ei taibanud, mis saladusest jutt käis.

«Sa... Sa ju nägid tema jalga?» tähendas naine mulle kindlalt otsa vaadates. «Tema... varbaid?»

Noogutasin. «Jah,» laususin jälle.

«See ongi see saladus, David. Keegi teine ei tohi teada saada. Peale tema isa ja minu tead ainult sina. Keegi teine ei tohi teada. Mitte keegi. Mitte kunagi.»

«Ei,» olin ma nõus ja noogutasin veel kord tõsiselt.

Tekkis väike paus – vähemalt sõnades, aga ta mõtted tormasid edasi. Neis kajasid trööstitult ja õnnetult sõnad «mitte keegi» ja «mitte kunagi». Siis kõik muutus ja ta oli sisimas jälle kange, raevukas ja hirmul. Talle vastu mõtlemisest polnud mingit kasu, nii et ma üritasin kohmakalt sõnades rõhutada, et mõtlesin öeldut tõsiselt.

«Mitte kunagi, mitte keegi,» kinnitasin innukalt.

«See on väga, väga tähtis,» käis ta peale. «Kuidas seda sulle seletada?» Aga ta ei pidanud midagi seletama. Tema pakiline, pingeline usk sõnumi tähtsusesse oli ilmselge. Ta sõnad polnud sugugi nii tungivad. Ta lausus:

«Kui keegi peaks teada saama, oleksid nad temaga... kohutavalt kurjad. Seda ei tohi kunagi juhtuda.»

Naise ärevusest oleks nagu saanud midagi kõva kui raudpolt.

«Sest tal on kuus varvast?» küsisin ma.

«Jah. Seda ei tohi teada keegi peale meie. See peab jääma meie saladuseks,» kordas ta rõhutavalt. «Kas lubad, David?»

«Luban. Kui tahate, võin tõotada,» pakkusin.

«Lubadusest piisab,» vastas tema.

Lubadus oli nii pühalik, et võtsin kindlalt nõuks seda täielikult varjata, isegi oma nõbu Rosalindi eest. Ehkki samas ajas saladuse silmnähtav tähtsus mind segadusse. Nii palju ärevust nii väikese varba pärast. Aga täiskasvanute sekeldused tundusid sageli vajalikust palju suuremad. Niisiis keskendusin põhilisele – saladuskatte säilitamisele.

Sophie ema aina silmitses mind kurva, kuid mõistmatu näoga, kuni mul hakkas ebamugav. Ta märkas mu nihelemist ja naeratas. See oli lahke naeratus.

«Hea küll siis,» lausus ta. «Hoiame seda salajas ja ei räägi sellest enam kunagi, eks?»

«Jah,» nõustusin mina.

Ukse juurest mööda rada alla laskudes pöörasin korraks ringi.

«Kas ma võin varsti jälle Sophiet vaatama tulla?» küsisin.

Ta kõhkles, mõtles järele ja kostis siis:

«Hea küll, aga ainult siis, kui oled kindel, et keegi teada ei saa.»

Alles siis, kui seljandikuni jõudsin ja piki künkaharja sammud kodu poole seadsin, jõudsid pühapäevased monotoonsed õpetused juhtunule järele. See juhtus peaaegu kuuldava välgatusena. Mu peas kõlasid Inimese Tunnused: «Iga jalg peab painduma kahest kohast ja lõppema jalalabaga, ja igal jalalabal peab olema viis varvast, ja iga varbal peab olema lame varbaküüs...» Ja nii edasi, kuni lõpuks: «Kõik olendid, kes tunduvad inimestena, aga pole täpselt niisugused, ei ole inimesed. Nad ei ole ei mehed ega naised. Nad teotavad Jumala tõelist palet ja Jumal vihkab neid.»

Need äkilised mõtted häirisid mind ja ajasid segadusse. Mulle oli sageli rõhutatud, et pühaduseteotus oli hirmus asi. Aga Sophie juures polnud midagi hirmsat. Ta oli lihtsalt tavaline väike tüdruk, ehkki palju arukam ja vapram kui enamik teisi. Aga ometi, Tunnuste järgi...

Ilmselgelt pidi kusagil olema eksitus. Üks väga väike lisavarvas – noh, kaks lisavarvast, sest ma eeldasin, et ka teisel jalal oli samasugune – ei saanud ju olla piisav erinevus, et Jumal teda vihkaks.

Maailm ajas mind tõsiselt segadusse...