Читать книгу Krüüsalised. Sari «Orpheuse Raamatukogu» - John Wyndham - Страница 7

Ma jõudsin koju tavalist teed mööda. Seal, kus laas oli künkanõlva oma rüppe haaranud ja sellest üle kasvanud, ronisin alla kitsale vähekäidud rajale. Sealt edasi olin valvel ja hoidsin kätt noapidemel. Oleksin pidanud metsast ülepea eemale hoidma, sest mõnikord – ehkki väga harva – tungisid suured loomad nii sügavale tsiviliseeritud maale, et jõudsid isegi Waknukini. Puude vahel võis kohata kodustamata koeri või metskasse. Aga nagu tavaliselt, kuulsin ma ainult väikeseid olevusi, kes minu eest kiiresti pagesid.

Umbes kilomeetri pärast jõudsin haritud maani ja kodu hakkas üle kolme-nelja põllu paistma. Hiilisin piki metsaserva ja jälgisin puude tagant ettevaatlikult ümbrust, siis ületasin hekiridade varjus kõik peale viimase põllu ja jäin jälle ringi vaatama. Näha polnud kedagi peale vana Jacobi, kes õuel aegamööda muda kühveldas. Kui ta oli ohutult seljaga minu poole, sööstsin kärmelt üle avatud hoovi, ronisin aknast sisse ja sammusin tasahilju oma tuppa.

Meie maja pole lihtne kirjeldada. Sellest peale, kui mu vanaisa Elias Strorm enam kui viiekümne aasta eest ehitustöödega algust tegi, oli majale erinevatel aegadel lisandunud uusi tube ja juurdeehitisi. Nüüdseks oli see laiali valgunud ühelt poolt kuurideks, laoruumideks, lautadeks ja küünideks, teiselt poolt pesumajadeks, piima- ja juustukambriteks, sulaste tubadeks ja nii edasi, kuni see ümbritses kolme neljandiku ulatuses suurt kõvaks tambitud maapinnaga siseõue, mis jäi peahoonest allatuult ja mille keskseks kaunistuseks oli kompostihunnik.

Nagu kõik piirkonna majad, oli seegi rajatud tugevatest rohmakalt tahutud palkidest raamile, aga kuna tegu oli meie kandi kõige vanema hoonega, katsid enamikku välisseintest Vana Rahva hoonete varemetest toodud tellised ja kivid ning krohvitud roomatte kasutati ainult sisemiste seinte tarvis.

Minu vanaisa, nii nagu mu isa mulle temast rääkis, oli olnud väsimatult vooruslik, lausa tüütuseni. Alles hiljem sain temast usutavama, ehkki vähem kiiduväärse pildi.

Elias Strorm tuli idast, kusagilt mere lähedalt. Miks, see pole päris selge. Ta ise väitis alati, et ida jumalavallatud kombed sundisid teda otsima vähem peenutsevat ja karmima mõtteviisiga paika, ehkki ma olen kuulnud räägitavat, et ühel hetkel ei suudetud teda kodukohas enam taluda. Olgu põhjus milline tahes, see meelitas ta neljakümne viie aastasena tollal välja arendamata Waknukki, peaaegu piirialale, koos kogu oma maise varaga, kuuest vankrist koosnevas karavanis. Ta oli turske, võimukas ja kirglikult sirgeselgne mees. Tema puhmaskulmude all silmades võis välkuda piibellik tuli. Austus jumala vastu oli tal sageli huulil ja hirm saatana ees pidevalt südames – nähtavasti oli raske öelda, kumb teda rohkem tagant kihutas.

Varsti pärast seda, kui ta maja ehitamist alustas, läks ta reisile ja tõi sealt kaasa mõrsja. Naine oli häbelik, omal roosakaskuldsel moel kaunis ja mehest kakskümmend viis aastat noorem. Olen kuulnud, et ta kepsles nagu armas vasikas, kui arvas end üksi olevat, aga abikaasa pilgu all liikus ujedalt nagu jänes.

Kõik vaesekesele lubatud vastused olid ammu ajast ja arust. Ta ei leidnud sugugi, et abielu oleks armastust lõkkele puhunud, ei suutnud abikaasat enda kaudu uuesti nooreks muuta ega osanud ka neid puudujääke korvata kogenud majapidaja kombel kodu hooldades.

Elias polnud mees, kes teiste puudused tähelepanuta jätaks. Mõne poolaastaga vaigistasid tema noomitused naise kepslemise, ta jutlused panid roosakaskuldsed toonid tuhmuma ja järele jäi kurblik tuhkhall naisenääps, kes suri suurema puiklemiseta aasta pärast teise poja sündi.

Vanaisa Elias ei kõhelnud pärija küsimuses kunagi hetkekski. Tema usk imbus mu isale kontidesse ja põhimõtted lihastesse. Mõlemat juhtis piiblilugudega ja Nicholsoni «Patukahetsustega» külluslikult üle ujutatud mõistus. Mis usku puutus, olid isa ja poeg ühest puust, nende ainuke erinevus seisnes lähenemises: mu isa silmis ei säranud jutlustaja indu, tema voorus väljendus pigem seadustes.

Joseph Strorm, minu isa, ei abiellunud enne Eliase surma. Kui ta seda lõpuks tegi, ei korranud ta oma isa viga. Mu ema vaated ühtisid tema omadega. Emal oli tugev kohusetunne ja ta ei kõhelnud kunagi, kellele ta peaks end pühendama.

Meie piirkonda ja ühtlasi ka meie maja, mis oli seal esimene, kutsuti Waknukiks traditsiooni tõttu, sest sealkandis oli kunagi ammu-ammu, Vana Rahva ajal, asunud sellenimeline paik. Traditsioon oli hägune nagu ikka, aga kindlasti olid seal seisnud mingisugused hooned, mille varemed säilisid seni, kuni need uute majade ehitamiseks laiali tassiti. Oli ka pikk seljandik, mis jooksis kuni mägedeni ja suur lõhe, kindlasti Vana Rahva töö: nad olid oma üliinimlikul moel pool mäge hävitanud, et leida midagi, mis neile huvi pakkus. Võimalik, et seda paika kutsuti juba siis samamoodi, aga nüüd oli sellest igatahes saanud Waknuk, korralik, seadusekuulekas ja jumalakartlik kogukond, sadakond hajusat majadekobarat, mõned suuremad, mõned väiksemad.

Mu isa oli ümbruskonnas tuntud mees. Kui ta kuueteistkümneaastaselt esimest korda rahva ette astus, et pidada oma isa ehitatud kirikus pühapäevast jutlust, oli piirkonnas veel vähem kui kuuskümmend perekonda. Aga kui maad hariti üha laiemalt ja elanikke tuli juurde, ei vajunud ta unustusse. Ta jäi endiselt suurimaks maaomanikuks, pidas igal pühapäeval jutluseid ja selgitas praktilise lihtsusega taevaseid seaduseid ja vaateid väga erinevatel teemadel. Kindlaksmääratud päevil esindas ta magistraadina ka ilmalikku seadust. Vahepealsel ajal jälgis ta, et nii tema kui kõik tema sõltlased oleksid ülejäänud piirkonnale laitmatuks eeskujuks.

Majas keerles elu kohaliku kombe kohaselt ümber avara elutoa, mis täitis ka köögi aset. Meie maja oli Waknuki suurim ja uhkeim ning elutuba samuti. Selle hiiglasliku kamina üle võis uhke olla. Muidugi mitte edevusest, vaid pigem teadmisest, et Issanda antud suurepärasele materjalile on antud nii väärikas kuju: see oli omamoodi testament. Kolle oli ehitatud rasketest kiviplokkidest. Terve korstnajalg oli tellistest ja polnud iial põlema läinud. Ülemise otsa juures ümbritsesid korstnat piirkonna ainsad katusekivid, nii et ka ülejäänud õlgkatus polnud kunagi süttinud.

Ema hoolitses selle eest, et elutuba oleks alati puhas ja korras. Põrandat katsid osavalt kokku sobitatud telliste, kivide ja kunstplaatide tükid. Mööbliks olid heledaks küüritud lauad ja järid ning paar tooli. Seinad olid valgeks lubjatud. Neil rippus mitu suurt poleeritud panni, mis kappidesse ei mahtunud. Kõige enam sarnanesid kaunistustele puitpaneelid, millesse oli kunstipäraselt kõrvetatud tarkuseterasid, peamiselt «Patukahetsustest». Vasakul pool kaminat teatas kiri: INIMEST TUNNED JUMALA PALGEST. Ja parempoolne ütles: HOIA PUHAS ISSANDA SUGU. Vastasseinal oli veel kaks tahvlit lausetega ÕNNIS ON NORM ja PUHTUS ON MEIE PÄÄSE-MINE. Kõige suurem kiri rippus tagumisel seinal, siseõue viiva ukse vastas. See meenutas kõigile sisseastujatele: HOIDU MUTANDI EEST!

Neid tekste mainiti sageli ja sõnad said mulle tuttavaks ammu enne, kui lugema õppisin. Tegelikult võib isegi arvata, et need olid mu esimesed veerivad õppetunnid. Teadsin neid kõiki peast, nagu ka teisi majja riputatud lauseid, mis kuulutasid selliseid tõdesid nagu NORM ON JUMALA TAHE, TAAS-LOOMINE ON AINUS PÜHA LOOMINE, KURAT ON KÕRVALEKALDE ISA ja veel palju teisi Eksimuste ning Pühaduseteotuste kohta.

Paljud neist jäid mulle veel segaseks, aga teiste kohta olin juba mõndagi õppinud. Näiteks Eksimuste kohta. Seda seetõttu, et Eksimused võisid mõnikord olla üsna meeldejäävad. Tavaliselt oli esimene märk Eksimusest see, kui isa pahas tujus majja astus. Õhtul kutsus ta meid kõiki kokku, ka talus töötavaid sulaseid. Me põlvitasime, tema aga kinnitas meie kahetsevat meelt ja juhtis palvet andestuse anumiseks. Järgmisel hommikul tõusime kõik enne koitu ja kogunesime hoovi. Päikesetõusul laulsime hümni ja isa hukkas tseremoniaalselt kahepealise vasika, nelja jalaga kana või mis iganes muu Eksimuse, mis sündinud oli. Vahel oli tegu millegi palju veidramaga...

Eksimused ei piirdunud ka üksnes lojustega. Mõnikord heitis isa viha ja häbiga köögilauale maisitõlvikuid või juurvilju. Kui tegu oli vaid paari peenraga, kaevati need välja ja hävitati. Aga kui terve põld oli nurja läinud, ootasime head ilma, et see põlema pista ja hümne laulda, kuni leegid möllasid. Minu meelest oli see väga tore vaatepilt.

Kuna mu isa oli ettevaatlik ja vaga mees, kellel oli Eksimuste peale terane silm, oli meil rohkem hukkamisi ja põletamisi kui kellelgi teisel, aga iga vihje, et meid oli neetud rohkemate Eksimustega, haavas ja vihastas teda. Sellistel puhkudel ta märkis, et talle ei meeldinud sugugi head raha tuulde lasta. Ta ei kahelnud hetkekski, et kui meie naabrid olnuks sama korralikud, oleks neil tulnud veel palju rohkem saaki maha kanda, aga kahjuks olid mõnede inimeste põhimõtted paindlikud.

Nii sain Eksimustest üsna varakult teada. Need olid asjad, mis ei näinud õiged välja – see tähendab, ei sarnanenud oma vanematele või liigikaaslastele. Tavaliselt oli valesti ainult mõni pisiasi, aga ükskõik kui suur või väike viga ka polnud, oli tegu Eksimusega, ja kui see esines inimeste juures, nimetati seda Pühaduseteotuseks. See oli vähemalt tehniline termin, kuigi üldiselt kutsuti mõlemat Kõrvalekaldeks.

Sellegipoolest polnud Eksimuse küsimus alati nii lihtne, kui võiks arvata. Kui tekkisid lahkarvamused, kutsuti kohale piirkonna inspektor. Minu isa aga tülitas inspektorit harva, eelistades ettevaatuse mõttes kõik vähegi kahtlase hävitada. Mõned mõistsid tema põhjalikkuse hukka ja ütlesid, et kohalik Kõrvalekallete sagedus, mis oli tasapisi vähenenud ja jõudnud kõigest pooleni minu vanaisa aegsest, võinuks olla veelgi parem, kui poleks olnud isa. Ikkagi oli Waknuki piirkond oma puhtuse poolest tuntud.

Meie kodukoht polnud enam piiriala. Raske töö ja ohvrimeelsus olid kaasa toonud stabiilse kariloomade ning viljasaagi taseme, mida kadestasid isegi mõned idapoolsed kogukonnad. Nüüd tuli oma viiskümmend kilomeetrit lõuna või edela suunas minna, et jõuda Metsikule Maale, kus puhta paljunemise tõenäosus jäi alla viiekümne protsendi. Sealt edasi tuli ebaühtlasem maariba, mõnel pool viieteistkümne, mujal kuni kolmekümne kilomeetri laiune vöönd. Selle taga laius salapärane Äär, kus ei saanud millelegi kindel olla. Minu isa sõnul «laius seal Saatana avar pärusmaa, kus Issanda seaduseid miskiks ei pandud.» Ka Äär olevat olnud kõikjal erineva laiusega ja selle taga algas Tühermaa, millest keegi midagi ei teadnud. Kõik, kes Tühermaale läksid, said tavaliselt surma ja üksikud tagasitulnud ei elanud enam kaua.

Meile aga tegi aeg-ajalt tüli Äär, mitte Tühermaa. Ääre inimesed – nimetagem neid nii, sest kuigi nad olid tegelikult Kõrvalekalded, nägid nad tihti välja nagu tavalised inimesed, kui nendega polnud midagi väga valesti läinud – need inimesed pidid oma piirialal väga vähesega leppima ja tulid sageli tsiviliseeritud maadele, et varastada vilja, kariloomi, riideid, tööriistu ja ka relvi, kui võimalik. Mõnikord röövisid nad ka lapsi.

Varem tuli kaks või kolm korda aastas ette väikeseid rüüsteretki, mida keegi üldiselt eriti tähele ei pannud, välja arvatud muidugi rüüsteretkede ohvrid. Tavaliselt jäi inimestel aega põgeneda ja nad kaotasid ainult oma kariloomi. Siis aitasid kõik teised pisut saaduste või rahaga, et nad jälle jalule aidata. Aga aja jooksul, kui piir üha kaugemale nihkus, pidi üha enam Ääre inimesi elama üha kitsamal maaribal. Mõnel aastal puhkes nende seas suur nälg ja peagi polnud tegu enam tosina sissetungijaga, kes tulid kiirele rüüsteretkele, et siis uuesti Äärele põgeneda. Nad saabusid suurtes organiseeritud salkades ja tegid palju kahju.

Mu isa lapsepõlves vaigistasid ja hirmutasid emad tüütuid lapsi ähvardustega: «Ole nüüd tubli, muidu kutsun Vana Maggie Äärelt. Tal on neli silma, millega sind jälgida, neli kõrva, millega sind kuulda, ja neli kätt, millega sulle laksu anda. Parem vaata ette.» Teine kohutav kuju, keda võidi kutsuda, oli Karvane Jack: «Ta viib su oma koopasse Äärel, kus elab kogu tema pere. Ka nemad on kõik karvased ja pikkade sabadega. Igal hommikul pistavad nad pintslisse ühe väikese poisi ja õhtusöögiks söövad väikese tüdruku.» Aga nüüd ei mõelnud ainult lapsed suure ärevusega Ääre rahvast, kes ei elanudki nii kaugel. Nende olemasolust oli saanud ohtlik nuhtlus ja nende kallaletungidest tehti Rigo valitsusele palju ettekandeid.

Aga sama hästi oleks võinud abipalved saatmata jätta. Kuna keegi ei teadnud, millist osa kaheksasaja või üheksasaja kilomeetri suurusest maast tabab järgmine rünnak, on raske öelda, missugust abi oleks valitsus võinud anda. Nad vaid saatsid oma mugavast linnast kaugel-kaugel idas kaastunnet ja julgustavaid sõnu ning pakkusid välja kohaliku maakaitseväe loomise. Kuna kõik terved mehed olid piirialadele saabumisest peale juba iseenesest kuulunud teatud mitteametlikku maakaitseväkke, peeti seda ettepanekut sisuliselt olukorra ignoreerimiseks.

Waknuki piirkonna jaoks olid Äärelt lähtuvad ohud pigem tüütuseks kui nuhtluseks. Ka kõige kaugem rüüsteretk polnud jõudnud lähemale kui viisteist kilomeetrit, aga iga aastaga tekkis üha rohkem hädaolukordi, mis sundisid mehi lahkuma ja põllutöid seiskuma. Katkestused olid kulukad ja raiskavad ning, mis veel tähtsam, tõid kaasa ärevust, kui rahutused toimusid meie sektori lähedal: keegi ei võinud kindel olla, et nad ei tuleks seekord kaugemale kui varem...

Enamasti aga elasime mugavalt, rahulikult ja töökalt. Meie majapidamine oli suur. Minu pere moodustasid mu isa, ema, kaks õde ja onu Axel, aga majas elasid veel köögitüdrukud ja lüpsinaised, kellest mõned olid abielus sulastega, ja nende lapsed ja muidugi sulased ise. Kui me kõik pärast tööpäeva lõppu einelauda istusime, oli meid üle kahekümne ja palvusel veelgi rohkem, sest sinna tulid ka naabertalude mehed koos oma naiste ja lastega.

Onu Axel polnud päriselt meie sugulane. Ta oli abiellunud Elizabethiga, ühega mu ema õdedest. Onu Axel oli tollal madrus, naine läks temaga itta kaasa ja suri Rigos, kui onu oli reisil, kus ta sandiks jäi. Ta oli üleüldiselt kasulik mees, kuigi liikus jalavigastuse tõttu aeglaselt, nii et isa lasi tal meie juures elada. Ta oli ka mu parim sõber.

Mu ema oli pärit viie tütre ja kahe pojaga perest. Neli neist olid tema täisverelised õed, kõige noorem ja kaks poissi aga teistele poolõde ja poolvennad. Vanima õe Hannah’ saatis tema abikaasa minema ja keegi polnud temast sellest peale midagi kuulnud. Minu ema Emily oli vanuselt järgmine. Siis tuli Harriet, kes oli abielus suurtalunikuga Kentakist, peaaegu kahekümne viie kilomeetri kaugusel. Järgmine oli Elizabeth, kes abiellus onu Axeliga. Pooltädi Lilianist ja poolonu Thomasest ei teadnud ma midagi, aga poolonule Angus Mortonile kuulus meie naabertalu, millel oli meiega mitu kilomeetrit ühist piiri. See ärritas mu isa, kes poolonu Angusega kunagi milleski ühel nõul ei olnud. Anguse tütar Rosalind oli muidugi minu nõbu.

Kuigi Waknuk oli piirkonna suurim talu, oli ka enamik teisi samamoodi organiseeritud ja üha suurenesid, sest paranev stabiilsusnäitaja ärgitas inimesi oma maid laiendama. Igal aastal langetati puid, et teha ruumi uutele põldudele. Laaned ja metsasalud viiliti vähehaaval väiksemaks, kuni maastik hakkas meenutama ida iidseid põllumaid.

Räägiti, et nüüd teadsid Waknukist isegi Rigo elanikud, kaardile pilkugi heitmata.

Tegelikult elasin õitsva piirkonna kõige jõukamas talus. Kümneaastasena aga ei osanud ma seda hinnata. Mulle tundus, et kodus oli ebameeldivalt palju saginat ja tööd leidus alati rohkem kui inimesi, kui sa ette ei vaadanud. Tol õhtul otsustasin teiste silma alt hoiduda, kuni igapäevased hääled õhtusöögi lähenemisest teada andsid ja võis ohutult nägu näidata.

Logelesin niisama ja vaatasin, kuidas hobustel rakmeid maha võeti. Siis helises katuse all rippuv kell paar korda. Uksed avanesid ja hoovi tulvas rahvast, kes suundusid köögi poole. Läksin nendega kaasa. Hoiatus «HOIDU MUTANDI EEST!» vaatas mulle vastu, kui sisse astusin, aga oli liiga tuttav, et mind mõtlema panna. Sel hetkel huvitas mind peamiselt toidu lõhn.