Читать книгу Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest - Jon Steele - Страница 6

Taganka väljak asub üsna Moskva jõe ääres … kaks kilomeetrit Kremlist. Nimi tuleb sõnast tagan, mis tähendab pajaraudu, praepanne ja muid kuueteistkümnenda sajandi köögiriistu, mida vanasti müütasid siin elavad ja töötavad käsitöölised.

Kunagi ammu lõi Katariina Suur taganets’id sealt minema ja rajas vangla kurjategijatele ja kõigile neile, kes olid küllalt lollid, et talle närvidele käia, ja mis on omandanud legendi mõõtmed. Taganka polnud lihtsalt vangla mõrtsukatele ja varastele; see oli Moskva Õhkamiste sild, kus mehed vaevlesid ja naised nuuksusid teispool külmi kivimüüre. Isegi nüüd võib astuda sisse mõnda armetusse Vene baari ja kuulda joobnud bändi kaeblikult ulgumas … „Tahgaaaaaaahnka!” Siis te teate, et vodka on voolanud ja varem või hiljem läheb mõne naise pärast ütlemiseks või löömaks või mõlemaks.

Veidi hiljem otsustas Stalin, et targem on koristada kriminaalid jalust ära Siberi vangilaagritesse. Nii ei häiri koljusid läbistavate kuulide plaksud kohalikke elanikke. Erinevalt Katariinast meeldisid Stalinile surnud vangid rohkem kui elavad. Taganka vangla kadus Hruštšovi viimastel päevadel.

Seejärel ehitas Nõukogude Mis Iganes Rahvakomitee kompleksi koledaid halle karpe, mida tänulikud Nõukogude töölised võisid koduks pidada. Üks neist karpidest lösutab Taganka supermarketi kohal. Puha tühjad riiulid. See oli Marksistskaja, dom 1. Halva torustikuga kuueteistkümne- või seitsmeteistkümnekorruseline tulekahjulõks. Ma ei saanud kunagi aru, mitu korrust seal õigupoolest oli: liftis ja trepimademetel polnud numbrid iialgi samad. Nõukogude Mis Iganes Rahvakomitee tegi MD 1-st väheoluliste maade diplomaatide residentsi ja Sõltumatute Teleuudiste Moskva büroo. ITN-i neljateistkümnenda (või kolmeteistkümnenda) korruse ruumidest sain ma vaadata Venemaad muutuste tuules; või nii mulle vähemalt meeldis mõelda.

Mida ma aga tegelikult nägin, olid teised veel koledamad hallid karbid ja haigete puude rivi süngetel linnast välja suunduvatel tänavatel. Koledate hallide karpide ja haigete puude kohal kõrgusid Stalini pilvelõhkujate kahvatupruunid tornid, mida tunti Seitsme Õe nime all. Ausambad Uuele Nõukogude Inimesele. Grotesksed halva narkotripi uimas projekteeritud pasakarva kivikuhjatised.

Ja kõige selle kohal õhku täitev ja paksu mürgise supina keerlev aur ja suits ja diislihais, mis tegi Moskva pikkade suveõhtute päikeseloojangud vägagi kunstipäraseks. Linna lagunevate ehitiste sinised, rohelised ja kollased toonid hüppasid siis halli taustalt välja nagu impressionistlikul maalil.

Ja kõige selle lumma keskel oli Kreml. Punastest tellistest müürid kõrgumas võimsalt üle Moskva jõe nagu hiiglaslik aed, peaaegu varjates katedraali valgeid torne ja kuldseid kupleid. Mördist ja valgusest ja unistustest aare.

See kõik jõuab täiusele septembris, kui lehed lähevad pruuniks ja sügis hiilib vene hinge. Trammijuhid ja kunstnikud ja poliitikud ja tänavapühkijad. Nad kõik tulevad oma tibatillukestest datšadest tagasi linna. Autod ja rongid on pungil täis kartuleid ja õunu, kodus aetud viina ja päevitunud nägusid. Babuškad teevad kompotti, mehed tuulutavad varbaid ja lapsed lähevad kooli. Viimased soojad päevad enne pikki vihmanädalaid tirivad neid järjekordse Vene talve poole.

See oli minu Moskva neil päevil.

Ma armastasin seda paika.

Oli minu neljakümne kolmas sünnipäev ja ma jälgisin ajaviiteks, kuidas Oleg Jurjev Julian Manyonil ajusid sõlme keerab. Julian oli ITN-i Moskva büroo uus nägu. Tal oli olemas kõik, mida televisioon ühelt korrespondendilt ootab. Pikk, ilus, kuratlikult terane, häbitult enesekindel. Igavik aega tagasi oli ta Oxfordist välja kukkunud ja maandunud Vietnami sõja lõpupäevadesse. Ta põrutas Tšehhoslovakkia mootorrattal läbi Mekongi bädlandi. Monstrumil nimega Jawa. See sobis Julianile oivaliselt: ta istus sirgelt sadulas. Saatis Brit Radiole reportaaže. Jänkid deserteerusid ja vietkongid marssisid sisse ja Julian jäi nalja pärast sinna jõlkuma. Temast sai Briti uudiste ja päevakaja tipptegija. Tema reportaažid olid kaunilt lihvitud uudisepommid. Proua Thatcher põlgas teda. Julian oli selle üle uhke.

Kuid miski polnud valmistanud teda ette kohtumiseks Oleg Nikolajevitš Jurjeviga. Meeter kuuskümmend seitse ja viiekümne kanti, hõrenevate juuste ja lõdvalt nina otsas rippuvate paksude klaasidega prillidega. Ta nägi välja nagu tüüp, kes ei mäleta omaenese nime. Vahel ta ei mäletanudki. Kuid küsige Olegilt mida tahes Venemaa kohta ja ta räägib teile rohkem, kui üks pea kinni suudab pidada. Ta oli büroo „meie mees Venemaal”. Olegi tundis ja austas iga Moskva tähtis poliitik ja ajakirjanik.

Viimane tund aega oli Oleg selgitanud meie ülimalt usinale Seltsimees Korrespondendile olukorda endises Gruusia Nõukogude Vabariigis. Ilmselgelt polnud Julian valmis sõiduks Olegi aju Ameerika mägedel, kus puudus selline asi nagu sirge tee.

„Ei noh. See pole nii lihtne. Kõigepealt andis Stalin välja dekreedi ja siis, noh, siis kukkus viljatoodang viiskümmend seitse protsenti – see on nagu vene vanasõna „kui laisal koeral pole muud teha, siis ta lakub oma mune”.”

Julianil käis pea ringi. Ma tahtsin talle öelda, et pidagu vastu. Oleg oli võti kõige juurde Venemaal, kuid selleks, et tema liigasse jääda, oli vaja maailmaklassi treeningut.

Me ootasime teateid tšarterlennust Gruusiasse Thbilisisse. Sealt tahtsime suunduda Suhhumi rannikulinna ja otsida üles Eduard Ševardnadze. Ševardnadze oli Nõukogude Liidu viimane välisminister, enne kui impeerium üles sulas. Ta aitas Gorbatšovil leida julgust ja tarkust külm sõda ära lõpetada. See mees oli kangelane. Neil päevil oli Ševardnadze peitunud tiheda mürsutule eest Suhhumi parlamendihoonesse. Külma sõja sõdur võitles vanamoodsas kuumas sõjas. Ta oli rängalt lüüa saamas.

Oleg selgitas Julianile, kuidas Ševardnadze oli naasnud oma sünnimaale Gruusiasse, et päästa riik kodusõjast. Näis, et Gruusia esimene mittenõukogude president – professor nimega Zviad Gamsahhurdia – polnud mitte üksnes saamatu, vaid püstihull. Thbilisi lõhkes vägivallast. Gamsahhurdia põgenes ja Ševardnadze lendas peale, et rahvas terveks ravida. Ta ristiti vene õigeusku. Ta palvetas Gruusia tuleviku eest ajal, kui relvad tema ümber tärisesid.

Tema väike maa asus kõrgel Kaukasuse mäestikus. Ähvardav ja kiivas Venemaa põhjas ja idas, Musta mere võrratu rannajoon läänes. Headel aegadel oli roheline maa pungil oliividest, leivast ja veinist. Inimestel olid tumedad juuksed ja tumedad silmad. Soojad südamed ja soe naeratus. Kuid praegu polnud head ajad. Leiba ei jätkunud. Südamed olid täis vihkamist ja kättemaksuhimu. Kuule ja Kalašnikove jätkus rohkem kui küllaga.

Veri Thbilisi tänavatel polnud veel kuivanud, kui mässulised loodeprovintsis Abhaasias läksid oma isiklikku lahingusse iseseisvuse eest. Abhaasid võitlesid nagu vanakuradid ja Gruusia armee kuhtus nende tule all. Ševardnadze väed leidsid end peagi Suhhumis piiramisrõngast, selg mere poole.

Ševardnadze oli veendunud, et selle taga on venelased. Mässulistel oli liiga palju relvi ja nende mürsutuli oli lakkamatu ning jõugu joobnud abhaaside kohta ilmselgelt liiga täpne. Tema enda vägedel olid samasugused relvad ja nad olid just niisama joobnud kui abhaasid, kuid nemad ei tabanud kümne sammu pealt kinnist kuuriustki.

„Jah,” mõtles ta. „Venelased maksavad mulle kätte oma kalli Nõukogude Liidu lammutamise eest.”

Ta teatas maailmale, et tema maa jookseb verd, ja palus abi kellelt iganes. Mitte keegi ei kuulanud. See oli lihtsalt üks järjekordne tobe sõda kuskil kauges naljaka nimega kolkas. Niisiis läks kuuekümne seitsme aastane Ševardnadze oma purustatud armee juurde Suhhumisse. Ta oli valmis surema. Nüüd oli see juba uudis.

TRRRRRRR!

Oleg haaras poole lause pealt toru. „Nüüd sa saad siis aru, Julian, et Gruusia vajab … HALLOO!”

Juliani pea pääses infoplahvatusest. Ta pöördus minu poole. Silmad klaasistunud, kõrvad punased. Ma olin tema üle uhke. See oli vapper üritus.

„DA! ... DA! ... DA!”

Olegi telefonihääl oli mõned megadetsibellid kõvem kui auruvedur; see oli jäänuk kehvade Vene telefoniliinide aegadest. Mitmesaja meetri raadiuses polnud lootustki teist vestlust pidada. Midagi sai öelda vaid hetkel, mil tema parasjagu kuulas. Juliani klaasistunud silmad pöördusid minult Olegile ja siis tagasi minule.

„Mis toimub, Jon?”

„Paistab, et oleme teel.”

„DA! ... DA!”

„Kust sa tead? Ta ütleb ju ainult „Da!””

Ma kehitasin õlgu. Telefonitoru langes alla ja Oleg kiikas üle prilliraamide.

„Ei noh …, ta ütleb, see mees, et on üks lend – no siis muidugi mitte, kui nad jälle tulistama hakkavad, aga see on siis juba mujal.”

„Oleg.”

Aeg ta maa peale tuua.

„Oh … da.”

Aru sai. Kohe laskub ta meie tasandile.

„Kahe tunni pärast läheb lend Thbilisisse.”

„Aeroflot?” küsis Julian.

„Ei … seda mitte. On üks uus liin nimega Chance.”

Julian tõi kuuldavale oma tüüpilise naerupahvaku. Sellise, mis naaberkrahvkonnas aknaklaasid värisema paneb. Naabrid kaebasid. Kassid põgenesid tulistjalu.

„Chance Airlines!” puristas Julian. „Saab aga nalja!”

Oleg naeris närviliselt ja tulistas mind pilguga … „Nalja?”

Ma korjasin üles oma päevinäinud Sony kaamera. 18X1 Fujinoni objektiiv oli kindlalt paigas. Aku oli täis ja tühi kassett salvestajas valmis.

„Jepp. Suhhumis saab kõvasti nalja.”

Tavaline pilt Moskva Šeremetjevo lennujaamas. Kokku pressitud reisijad ja kokku pressitud pagas ja ei mingeid pileteid mitte kuhugi. Oleg häälestas oma radari ja võttis sihikule terava nina ja pruuni ülikonnaga pikemat kasvu mehe. Stiilne käsikohver kindlas haardes.

„Hmmm,” ütles Oleg.

Kahe minuti pärast oli ta tagasi.

„Ei noh. See mees on Chance Airlinesi mänedžer, president, piloot ja vahepeal ka pagasi laadija ja piletimüüja. Ta laenas Aeroflotilt Tupolev 134 tüüpi reaktiivi.”

„Laenas?”

Tundus, nagu olnuks mees võtnud mingi kümme miljonit miili maha sõitnud ja logisevate mutritega romu, kraapinud maha Nõukogude lipu ja Aerofloti logo, plätserdanud hiiglaslikud punased tähed lennumasina külje peale ja, voilà. Chance Airlines.

Oleg tõmbus koos Seltsimees Ettevõtjaga nurka. Nad vahetasid viisakusi ja rahapatakaid. Kohvrist, mis oli täis USA dollareid, tõmmati välja kolm piletit.

„Ei noh… Ta arvab, et meil on head šansid kohale jõuda.”

Venemaa vabaturumajanduse tarkus võis muidugi panna pead kratsima. Kuid pardalt vaadates oli lennuk puhas ja reisisaatjad polnud tavalised Nõukogude vangivalvurid, vaid võluvad ja viisakad inimesed. Nad pakkusid salaamit, juustu ja šampust. Pehmet leiba ja mahlaseid õunu. Me kontrollisime oma pileteid veendumaks, et oleme ikka õiges kohas.

Julian istus meist paar rida eespool, lüües oma kahte tundi Thbilisini surnuks sööki ja jooki nautides. Ta oli astunud elavasse vestlusse ühe joobnud venelasega. Näis, et kumbki ei taipa teise jutust sõnagi. Mina ja Oleg trimpasime šampust ja piidlesime oma lõunaoodet.

Mmmm. Kuni Pavlovi refleks võimust võttis, käisime üle oma varustuse nimekirja. Kuulivestid, kiivrid, kaamera akud ja laadija, statiiv, esmaabipakend, kuus pudelit vett ja … süüa mitte midagi.

Uups.

„Kõht on jube tühi.”

„Ei noh.”

„Sihuke toit Vene lennukis. Hämmastav.”

„Raske uskuda, tõesti.”

Me limpsisime huuli ja piloot rääkis lennuki kiirusest ja tuule suunast ja kui õnnelik ta on, et me lendame tema lennukiga Thbilisisse ja muidugi …

„Prijatnovo apetita!”

„Mis ta ütles?”

„Ta ütles „head isu”.” Ja Oleg krabas söögi otse mu nina eest. „Aga me ei või süüa.”

„Mh?”

„Me peame selle tagavaraks hoidma.”

„Mh?”

Ta kühveldas mu kandiku tühjaks ja toppis toidu oma seljakotti.

„Aga …”

„Ehk saame Thbilisist leiba.”

„Aga …”

„Ma ütlen Julianile ka, et ta oma toidu alles hoiaks.”

Oleg hiivas end läbi vahekäigu ja kiikas üle Juliani pea. Ja naasis, irve näol. „Mitte raasukestki pole järel …”

Oli vähe asju, mis mahtunuks Juliani ja söögi vahele.

„… ja ta nõuab veel šampust juurde.”

„Ometi üks britt, kes ei saanud kätte memo Impeeriumi lõpu kohta.”

Lennuk puudutas lõõmava Gruusia päikese all maad. Me kõndisime üle maandumisraja lennujaama poole pagasi järele. Kuumusest ilmus nähtavale sõdur justkui ilmutis. Roheline sinel, spordijalatsid ja Ray-Bani päikeseprillid. Ühes käes pudel brändit, teises Kalašnikovi automaat. Gruusia armee mustersõdur. Julian läks kaameravarustuse järele ja mina krabasin Olegil õlast. „Lähme vaatame seda sõpra seal.”

„Ei noh … jah, seal.”

Oleg kordas alati seda, mida oli äsja kuulnud. Ilmselt oli sel midagi pistmist viisiga, kuidas sõnad talle ajju imbusid.

Me saime Gruusia sõduri kätte ühe teise laenatud Tupolevi tiibade ja ühe teise vabaturutehingu varjust. Seekord teatasid suured sinised tähed: ORBI. Saba peale oli kunstipäraste joontega maalitud kotkas.

„Ei noh … uus Gruusia rahvuslik lennuliin.”

Veel rohkem lennuki trepist üles-alla ronivaid sinelites mehi. Käed puhkamas automaatide mustal metallil ja puust kabadel. Brändi muudkui voolas. Lennuk ärkas vingudes ellu.

„Suhhumi, da?”

Sõdur peatus ja vaatas meid üle. Ta pilk fikseeris mu õlal rippuva kaamera. Ta leidis, et see on vinge.

„Da! Suhhumi.”

Oleg astus vahele, et päästa mind mu venekeelsetest ponnistustest. Rohkem kui korra oli ta olnud sunnitud seletama mõnele tähtsale venelasele, et Seltsimees Operaator ei kavatsenud „tere” öeldes koera kombel uriseda.

Oleg ütles sõdurile, et me oleme Kompanija Televidenja Britanskaja, ja küsis, kas me saame nendega Suhhumisse, sest me tahame rääkida nende lugu kogu maailmale.

Sõdur võttis Ray-Banid eest ja näitas meile oma üllatunud silmi. „Te tahate minna Suhhumisse?”

„Da!”

Lennuki mootorid võtsid kõrgemaid tuure. Sõdur hüüdis midagi oma seltsimeestele trepil ja taevas täitus otsemaid rusikas käte, Kalašnikovide ja summutatud hõisetega. Ma ei kuulnud hääli, kuid tundsin märke. Iga sõdur igas armees üle kogu maailma tahab jääda pildi peale hetkel, mil ta lahingusse marsib. Kui ta surma saab, ütleb see pilt: „Ma elasin! Ma olin vapper! Ma olin televiisoris!” Sõdur osutas lobudikule lennuraja lõpus. Gruusia sõjaväelennuvälja kontrollpunkt. Meil oli vaja luba, et lennukile pääseda.

„Kas piloot ootab meid ära?”

„Da!” Ta viibutas oma automaati ja naeratas. „Või ma lasen talle kuuli pähe!” Naeratus kustus.

„Oleg, ega ta päriselt seda kuramuse pilooti ei tulista?”

„Jonka, ta on grusiin!”

„Teeme parem kähku.”

„Ei noh … jah … kähku.”

Me jooksime üle lennuraja. Ta ähkis ja puhkis rääkida nõukogudejärgse lennunduse kehvast seisust, rohkem selleks, et vaim jalgadele järele jõuaks.

„Ei noh … näe, praegu tahab igaüks oma lennuliini ja Boriss laseb kõigil neil nirudel uutel maadel krabada endale mis tahes lennukid, mis sel ajal maa peal seisid, kui Nõukogude Liit ära lagunes, ja vastvabanenud seltsimehed võõpavad need üle ja panevad neile nimeks Orbi. Ei plaane, ei kütust, ei korraliku väljaõppega piloote. Nagu vene anekdoot … aparatšik helistab parteibossile Smolenskisse …”

Lennujaama ülem istus oma letis, vaadates alla kahe telefoni ja ühe raadiosaatja peale. Mitte ükski neist ei töötanud. Tema käed keerutasid lauaplaadil värskelt õlitatud Tokarovi püstolit, mis tiirles nagu karussell. Ta tõstis pilgu ja kutsus meid kohvile. See oli sedasorti sõda. Lennukitäis abijõudu ootamas õhkutõusu ja mahatapmist, ja meie lähme kohvile. Oleg ütles, et me peame kiiresti Suhhumisse saama. Ülem tõstis käe.

Tuppa astus sõdur. Käes väike vaskkandik ja üle selja AK-47. Okei … kohvipaus. Üks neid krutskeid, mis lahutavad ida ja läänt. Tassike kohvi näitab, et aktsepteerite seda kultuuri ja neid kombeid. Keeldumine oleks solvang. Ma rüüpasin kohvi ja Oleg lobises ülemaga.

„Me saadame sinna kaks lendu päevas,” ütles too. „Sinna püssid ja mehed, tagasi surnud ja haavatud.”

Tema käed liikusid mustalt Tokarovilt tassile. Veel mõned karussellitiirud. Ta ei teadnud, kui kaua Gruusia armee vastu peab. „Asi on väga halb.” Rüüpasime kohvi. Otsisime sõnu. „Ma pean teile ütlema, et see on väga ohtlik.”

Mu peas hakkas helisema kelluke. Operaator sõjatsoonis armastab mõelda, et kaamera teeb ta tükkideks lendamise suhtes immuunseks. Fantasy-ville … inimesed surevad. Adrenaliin ja hirm valguvad peale nagu kokaiinilaks. Täielik kaif.

Ülem ütles, et lennuk läheb kümne minuti pärast. Ta tänas meid, et me Suhhumisse läheme, ja soovis meile kõike head. Oleg murdis esimesena uksest välja. Kaheksa vintpüssidega sõdurit hüppas meile teele ette. Mis nüüd? Kiire vene jutuvada. Olegi hämmeldunud naeratus.

„Nad tahavad end koos meiega pildistada.”

Üks sõdur tõstis amatöörfotoka.

„Uskumatu.”

Me ronisime koos paari poisiga pingi peale. Fotoaparaat valmis, rind kummis, püssid nagu peenised. KLÕPS!

„Urraaa!”

Me tormasime uksest välja.

Tõsielusari „Rapi ja põleta”. Kogu kaadervärk laiali lammutada. Veepudelid ühte kotti. Varupatareid teise. Sidemed kuulivesti klapptaskusse. Siis kõik uuesti kokku.

„Kaitseriietus jääb lennukis selga. Igaüks võtab oma kiivri.”

„Jon, kas sul on nende jaoks ruumi?”

Julian lükkas ette puhtad teksased, ühe korraliku Inglise triiksärgi ja paari sokke. Ta pidas vahetusriideid tähtsaks. Naljakas, mis mõnikord tähtis tundub.

„Muidugi, Julian.”

Saksa telemeeskonna buss oli pargitud lennurajale ORBI lähedale. Operaator nõustus viima meie ülejäänud varustuse Metichi Palace Hotelisse Thbilisis.

„Suhhumisse ei maksa teil küll minna. Meie tiim tuli just eile sealt välja. Nad ütlevad, et verd on igal pool. Linn langeb iga minut.”

KÕLL! Uued kellad ajus.

„Tõsi või? Kas me võime kasutada teie satelliittelefoni?”

Käputäis lennujaama töötajaid kogunes ümber Juliani, kui too Londoni numbrit valis. Igal pool maailmas arvavad kohalikud, et satelliittelefon on viimase peal tehnikaime.

„Me lähme nüüd sisse … Pole kindel, millal me täpselt välja saame.”

„Kuhu see välismaa mees helistab?”

See mäng Olegile meeldis. „Mmm … Inglismaale.”

Suured silmad.

„Kuidas see käib?”

Oleg köhatas kurgu puhtaks. „Hääl läheb kakskümmend kaks tuhat miili üles kosmosesse …”

Veel suuremad silmad.

„… ja põrkab sputnikult tagasi …”

Mõistev mmmmm-mõmin.

„… ja kukub siis kakskümmend kaks tuhat miili alla Londonisse.”

Oleg hoidis parima alati viimaseks. Ta köhatas veel kord. „Ja see maksab viiskümmend Ameerika dollarit minut.”

See nõudis sigaretti. Kahe kuu palk ühe kuradi kõne eest? Eemal lennuki juures ronisid viimased sõdurid trepist üles. Naised seisid lennuki kõrval rajal ja vaatasid väikestesse ümaratesse akendesse, mille tagant paistis kõikjalt tumedaid silmi. Oleg fikseeris selle pildi, seletades samal ajal oma telefonitunni õpilastele, et ei, ei saa helistada nõole Tadžikistani ja küsida, kuidas kitsed elavad.

„Ei noh ... jah ... minek.”

„Aeg minna, Julian!”

On vaja kirurgi osavust, et eemaldada telefon reporteri kõrva juurest. Leebe veenmispüüe ja rahulik kehakeel ja seejärel ...

„LENNUK LÄHEB!”

Vähetuntud saladus: telereporterite suurim hirm on Ärritunud Kaameramehed. Me jooksime lennuki poole. Satelliidioperaator hüüdis meile järele: „Te olete hullud, kui sinna lähete!”

„Täname, et jagasite meiega oma muret!”

Tema suhtumine polnud just parim viis meeldivat reisi soovida. Ta hüüdis uuesti, aga ma ei kuulnud enam ta sõnu. Mu aju tiirles kellalöökide, Iljušini lennumasinate möiratuste ja soojade adrenaliinivoogude rütmis. Sõjadroog valgus peale. Sõdurid hõiskasid:

„Urraaa!”

KLÕMM!

Uks lajatas hermeetiliselt kinni ja lennuk suundus rajale. See oli meil siis korda läinud. Ja Gruusia vabatahtlikud naeratasid, valmis saama teletähtedeks. Ma koperdasin üle meeste ja püsside ja granaadiheitjate, otsides lapikest vaba ruumi. Kõik lesisid põrandal, istmed ja vaibad olid lennukist välja visatud, just nagu lendav pikap.

„Nii on laipade jaoks tagasilennul rohkem ruumi,” usaldas üks sõdur mulle.

„Ära märgi.”

Oleg prantsatas laskemoonakastidele. Julian seadis ennast Vene meremehesärgis nolgi kõrvale. Kaks hallinäolist sõdurit koristasid oma püssid koomale ja tegid mulle nende vahel ruumi.

„Halloo! Tere tulemast!”

Nende hingeõhk lõhnas sibula ja alkoholi järele ja nad lükkasid mu nina alla pooltühja pudeli ploomibrändit. „Joo!”

Ma pidasin aru, kui tark tegu on olla lennukis, mis on täis laskevalmis Kalašnikovidega vehkivaid purjus grusiine. Kui nüüd järele mõelda, siis ... Ma sirutasin käe pudeli poole. Brändi voolas mööda mu nägu alla, kui Tupolev urahtas ja meid taeva alla heitis.

„Söö!”

Viil eemaletõukava väljanägemisega leiba mu näo ees. Ma olin näljane ja kusagil mu varustuses olid Imodiumi tabletid selle tarbeks, mis paratamatult järgnema pidi; niisiis ma sõin.

„Joo veel!”

Okei, olgu. Joon veel.

„Hästi!”

Ja sõdurid patsutasid mind seljale ja ulatasid mulle käe. Ma olin testi läbi teinud, ma olin üks nendest. Pudel läks Olegile ja Julianile. Täispunktid neilegi.

Uurisin nägusid enda ümber. Pruuniks põlenud ja tuulest pargitud. Nagu määraks puu vanust aastaringide järgi. Pehmed jooned kahvatupruunil näol, võib-olla kahekümneaastane. Sügavad kurrud tumedate silmade ümber, hilised viiekümnendad. Kõigil neil oli seljas midagi rohekat. Mitte ühtegi terviklikku mundrit. Need siis olid mehed, kes vastasid Eduard Ševardnadze palvele päästa Suhhumi. Relvastatud jõuk seilamas läbi õhu 580 miili tunnis.

Ma sobrasin püssikuhilas ja tirisin sealt välja oma kaamera. Lüliti klõps ja elekter sööstab läbi vooluringi ja lint kerib end ümber salvestuspea ja valgus tulvab läbi objektiivi ja tabab sensorit ja maagilised bitid muudavad valguse 750-ks videoribaks. Aeg oli tööle hakata. Viibides ise värvilises maailmas, libiseda sellest kuidagi välja ja vaadata läbi pildiotsija, kus must-valged elektroonilised kaadrid hakkavad jutustama lugu.

Sõdurid hakkasid naeratama ja poseerima. Aeg öelda tši-i-i-i-s. Ma seisin, kaamera õlal, ja toetusin vastu vaheseina. Ma kadreerisin üldplaani ja pöörasin kaamerat aeglaselt küljelt küljele. Päris pikkamööda. Iga mees tahtis tunda, kuidas objektiiv talle silma vaatab. Hõisked ja naer, kerkivad püssid ja brändipudelid, võidumärki näitav sõrmemeri. Ma langetasin pildiotsija ja tõstsin pöidla püsti. Mehed hõiskasid uuesti. Ma läksin lennuki tagaossa ja üritasin nähtamatuks muutuda. Külitasin põrandale ja otsisin midagi ... ükskõik mida, mu silmad püüdsid selekteerida tegelikkust. Kus on pilt? Kus on kaader?

Seal. Kaks meest hoiavad teineteisel käest kinni. Käte vahel AK-47 must toru. Nad vaatavad mind, lai naeratus näol. Mu aju viskas välja nii mehed kui naeratuse. Mu silme ees olid vaid käed ja automaadi toruots. Ma suumisin ja võtsin need fookusesse. Veel lähemale ... mitte liiga palju ... nõnda. Mu pöial kobas väikest nuppu objektiivi taga. Kerge vajutus ja võte. Käes. Relvavennad.

Vana õigeusu preester teispool vahekäiku. Pikad hallid lokid langevad musta preestrimütsi alt pika musta preestrirüü õlgadele. Ärakulunud mustad palvehelmed liiguvad preestrisõrmede vahel.

Võte.

Objektiiv panoraamib mustadelt helmestelt preestri näole. Huuled, mis palvetavad Gruusia sõdurite eest. Ja äkki vaatavad tema preestrisilmad otse objektiivi ja minu silmadesse. Huuled palvetavad endiselt ja pea noogutab nüüd kaasa, nagu teaks ta mingit kohutavat saladust. Nagu palvetaks ta minu eest.

Ma langetasin kaamera. „Mitte minu eest, isa. Mina olen siin pigem nalja pärast.” Tagasi objektiivi taha.

Kiiver, mis keerleb püssitoru otsas, püüdes tasakaalu hoida. Auguliste taldadega saapad. Kaks meest kaelakuti vaheseina ääres. Raketimürsud nende jalge ees. Teine sõdur üksi oma mõtete ja sigaretiga. Ta tõmbab pikki mahve ja hoiab suitsu kaua kopsus. Ta langetab pea ja suleb silmad ja suits immitseb tasakesi suust välja. Akendest tulvab pärastlõunast valgust ja väikesed raudhallid suitsupilved keerlevad õhus rippuvates päiksekiirevihkudes.

„Jon!” möiratas Julian.

Ta osutas triibulises särgis tüübile enda kõrval. See oli esimene kord, kui ma nägin Eddie Parkerit.

„Ta on Manchesterist.”

Eddie Parker. Töötu briti löömamees ja sõjaturist. Kõhn keha ja kõhn nägu, kõige otsas blond hitlerjugendisoeng. Kõhnu kintse katvad Horvaatia sõjaväepüksid. „Horvaadid! Kamp idioote! Ei saa paberkotistki välja rabeldud!”

Näis, et Eddie oli läinud Bosniasse, et võidelda serblaste ja moslemitega. Peagi sai tal aga sealsest distsipliinist kõrini ja ta rändas Armeeniasse, et näha sõda Mägi-Karabahhis.

„On see alles üks perseauk, Jon!”

Siis pisut etnilist konflikti Tšetšeenias.

„Kogu seda kuradi paika tuleks lihtsalt gaasitada!”

Nüüd elas Eddie Parker Thbilisis. Ja otsis meeleheitlikult seksi.

„Ma otsin vuntsidega tüdrukut. Kedagi, kes oleks tänulik, et keegi üldse teda keppida tahab. Saadjuaruküll!”

Kakskümmend viis aastat elu oli andnud Eddiele küünilise ja otsekohese elufilosoofia. Briti noorsoo õis, kes jõlgub sõjatsoonides lootuses keppi saada.

„Ma palkasin Eddie saja dollari eest päevas!” möirgas Julian.

Asjas oli iva. Üks lisakätepaar, et varustust kanda ja meid võimalikest jamadest välja tirida. Eddiel oli oma fotoaparaat. Ta lootis teha mõned pildid ja äkki me saame aidata tal need avaldada.

„Miks mitte,” ütlesin mina.

Mootorid võtsid tuure maha ja lennuk hakkas läbi taeva allapoole vajuma. Sõdurid vakatasid, kui vanemad hääled laulu üles võtsid. Sügavad hääled ja aeglased ortodokssed toonid täitsid lennuki leina ja kurbusega. Ma vaatasin poiste ja meeste nägusid sõja serval. Homme on paljud neist surnud.

Oleg küürutas minu kõrvale.

„Ei noh ... Lähme nüüd kokpitti.”

„Õigus.”

Ta juhtis mind läbi kõlksuvate ja klõpsuvate viimast kontrolli läbivate vintpüsside vahelt. Ülal kokpitis oli meeleolu tõsine. Pilootidel oli vaid üks kitsas ligipääs Suhhumile. Lennata Thbilisist üle mägede läände ja välja Musta mere kohale, pöörata ringi ja maanduda. Väikesest linnast mere piiril tõusid suitsusambad.

„Otšamtšira. Linn, mis jääb Suhhumist otse lõunasse,” ütles Oleg. „Mässulised vallutasid selle täna hommikul.”

Saabumine Suhhumisse muutus üha käegakatsutavamaks. Piloodid vaatasid alla suitsu ja nüüdseks surnud sõprade peale. Järsk kaldapealne suunas meid maandumisraja poole. Uued suitsusambad ja põlengud silmapiiril. Abhaasid olid jõudnud Suhhumi väravatele. Millegipärast vaatasin ma oma käekella: 4:47 pärastlõunal. Ma olin maandumas sõtta kaotajate poole peale.

Veel üks sõjadroogi laine läbi mu vere.

Soe surin.

Piloot maandus mürtsatusega ja lennuk sööstis maandumisrajale. See oli nagu iga teine lennujaam Nõukogude Liidus. Pügamata rohi ja murenev asfalt, siin-seal päevinäinud Aerofloti lennukid. Ma libistasin end parempoolse lükandukse juures asuvale lisaistmele ja käivitasin kaamera. Lennuk pidas terminali juures hoogu ja kaks meest paiskasid lükandukse lahti. Sisse tulvasid kalk valgus ja niiske õhk ning ühes nendega automaadivalangute tärin.

Sõdurid hoidusid lennuki seina ligi, kui see peatumiseks pidurdas. Ma kallutasin end uksest välja, töötav kaamera käes. Tuhanded meeleheitel inimesed pressisid end vastu Gruusia sõdurite kitsast rohelist rivi. Naised imikutega, vanad mehed väikeste poistega, lesed üksipäini. Mootorid vaikisid vingatades, andes maad kriisetele, karjetele ja paanikale, kui rahvahulk lennukile lähemale murdis. Paar sõdurit sööstsid rahvahulga poole ja tulistasid kaheksa valangut mõne sentimeetri võrra üle peade. Hirmunud inimlaine taandus hetkeks, kuid valgus kohe uuesti peale.

Krakk! Krakk! Krakk!

Taas karjed ja päästmist anuvad välja sirutatud käed. Julian kummardus üle minu, et näha, mis põrgu seal lahti on. „Issand halasta!”

Ma vaatasin pildiotsija kohalt üles. Julianil oli kuulivest seljas ja kiiver peas. Šikk, väga šikk.

„Julian, kas sa ikka saad aru, et kui me siit lennukist välja lähme, ei pruugi me enam tagasi saada.”

Krakk! Krakk!

„Mis sa ette paned?”

Uus soe surin.

„Eks lähme ja lõbutseme väheke.”

Julian, Oleg ja Eddie korjasid oma kompsud kokku. Mina tõmbasin kuulivesti selga ja trügisin trapist alla otse keset paanikat. Paar meetrit eemal oli teine trapp. Ma jooksin astmetest üles ja fokuseerisin lainurkvõtte. Hirmunud laine murdis läbi kitsa rohelise rivi ja piiras lennuki ümber nagu mädasoo.

Sõdurid taganesid trappidest üles lennuki usteni, püssid laskevalmis. Silmad pinevil ja tõmblevad sõrmed päästikul. Otse minu all kantakse läbi rüseleva inimsumma kahte kanderaami. Ühel mehel jalad sidemeis, teisel kuulihaav rinnus. Inimsumm ei tee katsetki kõrvale tõmbuda. Suhhumis on haavatud lihtsalt järjekordne pagasiühik koos kõigi teiste räbaldunud kompsude ja rebenemiseni täis topitud takuste kottidega.

Krakk! Krakk! Krakk!

Üks tüdruk ronib trepist üles ja kaotab tasakaalu. Ta ripub õhus. Tema meeleheitel käed haaravad kinni sõdurite jalgadest nagu köiejuppidest. Üks trepil seisvatest sõduritest kummardub ja hiivab ta üles. Rahvahulk hullub ja ründab ägedamalt. Kehad kerkivad ja neelduvad hoovusse. Kriiskavad lapsed, kriiskavad naised ... kogu maailm kriiskab. Ja mina pean aru, mis saaks siis, kui me üritaks lahkuda.

„Kurat ja põrgu!”

„Jon!”

Julian hüüdis mind lennuki nina alt ja üritas endale läbi rahvahulga teed teha. Ma jooksin alla keset anuvaid ja nutvaid ja kaamera poole pöörduvaid nägusid.

„Aidake meid! Aidake meid!”

Ma sirutasin käe ja puudutasin ühte õlga ...

„Vabandust.”

... ja trügisin läbi palujate hulga.

Oleg ja Eddie olid samuti Julianini jõudnud.

„Tere tulemast Suhhumisse,” ütles Oleg.

Rahvahulk kogunes meie ümber. Meeleheide, hirm ja higi. Noor naine, imik rinnal. „Meil pole leiba! Ma olen siin kolmandat päeva, vaadake! Mu laps on haige!”

Ja veel üks. „Mu mees läks rindele. Mitte keegi ei aita mind!”

Seejärel üldine häältekõmin.

„Sõdurid lasevad ainult oma sõpru pardale! Meie sureme siia!”

„Mu poeg nuttis kogu öö voodi all: „Ärge tulistage! Ärge tulistage!””

Ja taas objektiivi poole sirutuvad ja paluvad käed, taas ja taas.

„Kuulake meid! Aidake meid!”

„Vaadake meid! Nad on teinud meist loomad!”

Terminalis sees. End möllu eest peitvad varjud pimedates nurkades. Ei vett, ei toitu, ei elektrit, ei väljapääsu, ei lootust. Varjud surma ootel.

Väljaspool terminali. Pidev vool ustest sisse trügivaid põgenikke, kes ei tea, milline lootusetus ootab neid seespool. Ja ma pidasin uuesti aru, kuidas põrgut me siit minema saame.

Meie juures peatus džiip ja sellest väljus Thomas Roth Saksa televisioonist. Kui juba tema siin oli, siis järelikult olime õiges kohas. Ta oli olnud terve igaviku Venemaal ja oli üks parimaid kogu kambast. Otsige üles lint 1991. aasta augustiputšiga Moskvas. Jeltsin jalutab välja Ülemnõukogu hoonest, marmorkolossist, mida venelased kutsuvad Valgeks Majaks, ronib tanki otsa ja ajalukku. Vaadake kaadri alumisse vasakusse nurka ... seal on Thomas, kes kritseldab midagi oma märkmikku.

Teiselt poolt astub džiibist välja Rory Peck. Tema Majesteedi Vahtkonna endine ohvitser, nüüd täiskohaga videokauboi. Aastaid tagasi võttis ta Afganistanis kaamera kätte ja sukeldus löömasse, nii sügavale, kui andis. Teised istusid paigal ja sosistasid: „See tüüp on püstihull.” Ta oli nagu Evelyn Waugh’ tegelane. Tuli ühest neist õige hääldusega perekondadest. Käis kõigis õigetes koolides. Teda sai kas armastada või vihata.

Minule meeldis ta kohe esimesest hetkest Aserbaidžaanis. Me jooksime koos mässulistega mööda rannaäärset teed Bakuu poole. Rory haugatas ühtelugu midagi sellist nagu „Armas taevas, mees!” ja „Ütle nüüd!”. Ja hoidis oma sigaretti täiuslikult inglaslikul kombel.

Viimasena väljus džiibist Rory ilus abikaasa Juliet. Nad olid tutvunud Pakistanis Afganistani sõja ajal, mõlemal murtud südame tõttu elu sassis. Mõne aja pärast nad abiellusid ja kolisid Moskva lähistele datšasse. Nad ümbritsesid end hobuste ja eelmise elu lastega. Väga Britilik Paar Kesk Maaidülli, kes ei nautinud midagi rohkem kui võimalust lennelda korraks mõnda armsasse väiksesse sõjakoldesse.

Me rääkisime linnas toimuvast lahingust. Thomas ütles, et asi läheb väga halvaks. Rory oli, nagu tavaliselt, asjas kaelani sees.

„See oli väga, väga õudne,” ütles Thomas.

Keegi meist ei aima seda, aga mõne päeva pärast on Rory Peck surnud. Ühes teises lahingus, ühes teises sõjas. Tema pilt Vene ajalehtede esiküljel. Keha vereloigus. Katkine kaamera tema kõrval maas ... ikka veel käimas.

„Hästi, me siis läksime!” ütles Rory. „Õnn kaasa!”

Nad viskusid rahva hulka, et võidelda välja koht lennukis tagasi Thbilisisse. Meie surusime end Gruusia sõdureid täis bussi ja võtsime suuna Suhhumile.

Päike oli madalal ja täitis taeva pehme merevaigukumaga. Suhhumi oli kunagi Nõukogude Liidu Côte d’Azur. Võrratu ilm. Soe vesi, soojad tuuled. Nüüd olid teed ääristatud vaikselt sammuvate meeleheitel inimestega, tolmu ja hirmuga. Sügaval mu sisikonnas tagus hirmudeemon vastu oma puurivarbu. Ma vajasin uut laksu sõjadroogi. Midagi, mis mind käigus hoiaks. Me jõudsime Suhhumisse just enne päikeseloojakut. Prahti täis tänavad. Puruks lastud põlevad majad ja muud hooned. Mürsutulel näis puuduvat igasugune muster. Lihtsalt taevast kukkuv häving Gruusia tsiviilelanikke surnuks hirmutamas. Iga langev mürsk kui kriiskav õudus.

Viuuuuh ... Krrššš! „Ruttu välja!”

Ja olgu täpsustatud, et abhaasid tapsid ära iga Gruusia abikaasa ja isa, kelle nad rindelt kätte said. Mässulised tahtsid rohkemat kui Ševardnadze surma. Nad tahtsid puhastada oma maa kogu gruusia kõntsast. Ainult siis oleks Abhaasia saanud täide viia oma saatuse. Etniline puhastus. Lihtne ja selge.

Ülemnõukogu hoone asus avaral väljakul. Viieteistkümnekorruseline heledast Kaukasuse kivist sihtmärk, üks tiib puruks lastud ja maha põletatud. Ülejäänud kivi oli mürsukildudest ära kratsitud ja leekidest kõrbenud. All väljakul lehvis kõikuvas lipumastis see, mis oli alles jäänud Gruusia lipust. Üleni kuuliauke täis.

„Ei noh ... mässulised näikse lähedal olevat.”

„Neetult lähedal, Oleg.”

Paugud kajasid linna ümbritsevatelt mägedelt vastu. Raskekahurvägi ja katjuušad kolme-nelja kilomeetri kaugusel. Julian ja Oleg suundusid Ülemnõukogu hoonesse Eduard Ševardnadzet otsima. Eddie püsis omas elemendis ja seletas grupile Gruusia sõduritele, et nood peaksid minema ja noil seal väljas näod üles peksma. Mina läksin eemale ja üritasin mõned pildid saada.

Ümber nurga Ülemnõukogu hoone taga. Pikk rivi hüljatud nõukogude stiilis kortereid. Kitsas allee nende vahel ja vana mees, kes maadleb kahe raske veeämbriga. Ta peatub, et hetkeks puhata, kuivatab kulmu ja käsi; seejärel langevate rakettide vilin.

Viuuuh ... Krahhhh! Krššš!

Ulguv häiresignaal, kui teine mürsk sealsamas lähedal kärgatab. Ma viskusin maha ja katsin pea kätega. Lööklaine, tolm ja kiviklibu lendasid minust üle. Vana mees vaatas, kuidas ma end püsti ajan. Ta lappas taskurätiku kokku, korjas ämbrid üles ja kõndis edasi.

Ma jooksin tagasi Ülemnõukogu hoone ette. Sõdurid ja tsiviilelanikud tormasid läbi purunenud klaasi pimedasse fuajeesse. See tundus hea mõte olevat, niisiis sööstsin ma neile järele. Julian, Oleg ja Eddie olid klaasist kaugemal, tagumise seina ääres. Jällegi hea mõte.

„Ševardnadze on ülakorrusel,” ütles Julian. „Ta on nõus meiega rääkima, aga me peame ootama.”

„Kas pressist on veel keegi kohal?”

„Kõik nad on Vene kasarmute juures. Siit kolm kilomeetrit.”

Kiired arvestused minu peas. Kui mürsutule taga on venelased, siis on Vene kasarmud kõige turvalisem koht linnas. Ja kuna meil olid Vene pressi volitused, oli võimalik, et nad lasevad meid sisse. Ainult et sinna ei saanud kuidagi ligi ja taevast sadas alla vastikuid asju. Nii et kokku tegi see tõsiasja, et olime plindris. Veel kolm mürsku langesid tänavatele. Hoone värises.

„Hmmm,” ütles Julian.

„Ei noh,” kommenteeris Oleg.

„Jepp,” kostsin mina.

Läbi purunenud klaasi kumas hääbuvat päevavalgust. Jäänud on umbes kakskümmend minutit. Sony 200 ei töötanud nõrgas valguses kuigi hästi ja mul polnud öövaate objektiivi. ITN-i kukrunööre kontrollivad kitsipungad ei paistnud taipavat, et nelja sõda pidav büroo võiks vajada korralikku kaameravarustust. See mõte pani Eddie Parkeri raevust särisema. „Jon, raisk! Laseme need kuradi raamatupidajad maha! Värdjad siuksed! Vedagu siia oma kuradi persed! Värdjad! Nad situvad ennast siin kohe kaelani täis.”

„Ma usun, et see on üks võimalus olukorda lahendada.”

„Võib-olla peaksid sa järgmist lepingut tehes Eddie appi võtma, Jon.”

„Küllap vist.”

Paugud vasardasid läbi saalide. Klaasikamakad kukkusid põrandale. Ootamine tegi mind närviliseks. Ma vaatasin Olegi poole. „Oleg ...”

„Ei noh ...”

„ ... aga katus.”

„ ... katus.”

Ta leidis Gruusia ohvitseri, kes juhtis meid üles pimedate treppide lõputust reast. Ei, ta ei lubaks meid katusele. Otselasud olid tapnud juba seitse tema meest. Me leidsime ülakorrusel puruks tulistatud akna.

Suurepärane vaade. Sõbralikel küngastel alla ranna poole rulluv linn. Kahvatu valgus, karmiinpunased pilved ja mustadesse lainetesse vajuv matsakas päike. Automaadid, mis krigisesid nagu kilgid, ja suitsu- ning tuleornament, mis tõusis tänavatelt, kus koerad ulgusid raevust ja hirmust. Ma käivitasin kaamera ja imesin pildi sisse. Ohvitser piilus akna ääre tagant välja.

„Õhtu on alati hea aeg hirmutegudeks, da?”

„Küllap vist.”

Ta pidas ohtlikuks kauemaks sinna jääda. Suur kaamerakolakas statiivi peal on snaiprile ahvatlev sihtmärk.

„Okei. Ainult üks võte veel.”

„Ega’s midagi. Kui on aeg surra, siis on aeg surra.” Lai naeratus. Suitsuplekilised hambad.

Ma nõjatusin tahapoole ja ootasin seda üürikest hetke, mil päevavalgus maheneb, värvitemperatuur muutub ja teeb võimalikuks valgusega mängimise. Pöörasin filtrid päevavalguselt hõõglambivalgusele ja fikseerisin värvitasakaalu eelseadistatud režiimil. Võte.

Päikeseloojang Suhhumis. Sügavsinine taevas, suitsu ja pilvede kuninglik hõõgus põleva linna kohal. Õhutõrjekahurite tuli rebestamas tulilindudena taevast. Ma lugesin mõttes aeglaselt kolmekümneni. Lastes pildil joosta. Sõjadroog vallutas mu uuesti ja ma lasin sellel võimsalt kobrutada.

„Okei ... käes. Lähme.”

Oleg aitas mul statiivi kanda ja me jooksime läbi pimeda saali treppide juurde. Uued arvestused mu pekslevas ajus. Õhutõrje trasseerivad mürsud olid kahekümne viie sentimeetrised. Aga märklauaks ei olnud lennumasinad. Need tulilinnud jahtisid liha ja verd. Ja kui nad selle leidsid, ei jäänud sealt midagi järele.

„Aidake! Aidake!”

Paar trepivahet alla Ševardnadze punkrisse. Elektriniret välja pumpav väike generaator ja läbi tuhmide valguslaikude kõndivad sõdurid. Liivakottidega pimendatud aknad. Rõske higilõhn. Välimises kontoris on kakskümmend meest seadnud end sisse järgmiseks pikaks ooteööks. Küljelt küljele jõnksuv vana ventilaator puhub higilõhna näost näkku. Põrandal kortsus pakk L&M-i sigarette. Liisunud suits, mis triivib ringi nagu kummitus. Kalašnikovid süles ja bandaanad ümber pea.

„Nagu mingi kuramuse casting „Rambo VII” jaoks.”

„Ei noh ... praegu pole sul küll aeg oma filmikiiksudega tegelda,” urahtas Oleg.

Võib-olla tõesti. Need olid Eduard Ševardnadze ihukaitsjad, tema viimne kaitseliin. Musta polsterdatud ukse ees seisis kahetonnine hiiglane, kuulivöö ümber rindkere ja tohutute kämmalde vahel päevinäinud AK-47. Viimne Mees Viimsel Rindel. Ta on valmis surema, kaitstes seda meest selle ukse taga, ja kõik me olime kahtlustatavad. Kaasa arvatud kaameramees. Me jäime saali ootele. Raskekahurvägi kõmises juba lähemal.

Must uks avanes ja kakskümmend sõdurit tõusid püsti. Mõned vanemohvitserid andsid hooletult ja vabalt au. Seejärel Eduard Ševardnadze aeglased sammud. Ta nägi ikka veel välja nagu Nõukogude Liidu ülivõimu vanemdiplomaat. Korralikult pressitud sinine ülikond, triibuline särk, maitsekas punane lips. Needsamad valged üle pea kammitud juuksesalgud.

Kerime lindi tagasi. 1981. aasta, Washington, D. C. Nõukogude Liidu välisminister Ševardnadze on teel kohtuma USA riigisekretäri James Bakeriga. Grupp kaameraid seisab Vene saatkonna ees Kuueteistkümnendal tänaval, et saada võte „Šev’ist” teel sealsamas lähedal asuvasse Madison Hotelisse. Olin tüdinenud ootamast ja tahtsin üht õlut. Haarasin kaamera ja lahkusin. Ümber saatkonna nurga pöörates komistasin salgale ülikondadele, kes sosistasid oma varrukate varjus. See oli Riigidepartemangu turvateenistus ja kamba keskel kuulus valgepäine mees isiklikult. Šev oli otsustanud hüljata autorongi ja kõndida oma ülivõimude jutuajamisele läbi Washingtoni tagahoovide.

Kaamera käima. Ma rajasin endale tee kamba etteotsa ja fokuseerisin Ševardnadzele. Nad jätkasid kõndimist ja mina tagurdamist, püüdes mitte istuli kukkuda. Ta vaatas mind läbi objektiivi ja pomises oma tõlgile midagi vene keeles.

„Nõukogude välisminister soovib teada, miks te teda filmite.”

„Noh ... sest ta on huvitav inimene.”

Uus venekeelne pomin, kui Ševardnadze mu jabura märkuse üle aru pidas. Turvamees lükkas mu vastu müüri ja Eduard Ševardnadze jalutas mööda, naeratades endamisi. Ja nüüd, aastaid hiljem selles suitsuses ruumis seesama nägu läbi teise objektiivi. Naeratus kustunud. Näol kurbus ja valu.

Julian tõmbles närviliselt. „Kas me ei peaks sisse minema ja intervjuu ära tegema?”

„Mkmk. Veel mitte.”

Ma olin filminud lakkamatult sestpeale, kui uks avanes. Mustvalged kaadrid suurmehest, kelle maailm oli unustanud, rääkimas oma norguvajunud sõduritega ning süstimas neisse julgust ja jõudu. Ja vaatamas neile näkku, justkui otsinuks ta ka ise midagi. Ning libisemas siis taas polsterdatud ukse taha, lohistades jalgu järel ja vaadates otse objektiivi, ja kahetonnine hiiglane kuulivööga rinna ümber pitseeris ta maailma eest uuesti kinni. Väike kell lõi kesköötundi. Väljas olid paugud ja kärgatused vaikinud.

„Kurat!”

„See on tema sõda, Julian. Hakkame sööma.”

„Kuidas palun?”

Oleg rääkis sõduritele augu pähe, nii et nood lubasid meile ööseks ühe toa. Kahe ukse kaugusel Ševardnadze punkrist. Me pakkusime Julianile välivoodit, teades, et ta nagunii hakkab sellele pretendeerima. Väike märja koera järele lõhnav kušett läks Eddiele, sest temale meeldis märgade koerte lõhn. Järele jäi just paras plats põrandaruumi mulle ja Olegile.

„Ei noh ... nagu mis tahes hea Nõukogude hotell.”

„Nii et mis siis menüüs ka on, seltsimees?”

Ta tegi oma seljakoti lahti ja ladus välja lennukieine ülejäägid. Lõikas kaks õuna ja juustutükid viiludeks. Mina uurisin järele, mis oli saanud ülejäänud salaamist. Pudel mineraalvett käis ühelt kuivalt suult teisele. Julian köhatas kurgu puhtaks ja hakkas kõnelema resoluutsel personali-poole-pöördumise-toonil.

„Nii, Jon. Praeguseks on meil lennujaam ja natuke tulistamist ja varsti ka minu intervjuu Ševardnadzega. Siis oleme omadega ilmselt ühel pool.”

„Mina arvan, et me peaksime rindele pääsema.”

Julian viipas oma pean’d-pea-autoriteediga: „Londonit huvitab ainult Eduard Ševardnadze.”

„Me peame neile näitama, mis põrgu siin lahti on. Sellel kuradi paigal on ots peal. Me peame lõpuni jääma.”

„Ma pole selleks valmis, et kaks nädalat siin mülkas veeta, ilma mingi võimaluseta materjali välja saata!”

Kurat, tal oli õigus. Ma vihkasin seda, kui reporteritel õigus oli. Pole mõtet koguda miljonit võtet, kui me ei saa neid eetrisse lasta. Kuid sõjadroog haihtus ja hirmudeemon mu sisikonnas murdis end valla. Ma pidin rindele pääsema.

„Oota, Jon, palun kuula. Ma tahan teha korraliku lauataguse intervjuu. Sellepärast filmi mind ja Ševardnadzet samas kaadris teineteisel kätt surumas.”

„Mkmk.”

„Kuidas palun?”

Hetk vaikust, et Oleg jõuaks kurgu puhtaks köhida. Ja seejärel reporteri ja kaameramehe mudamaadlus.

„Me teeme selle käigu pealt.”

„Jon, ma olen teinud seda tööd kakskümmend aastat.”

„Julian, see on lugu sõjast. Laseme neil neetud piltidel joosta.”

„Ma arvan, et vaatajal on huvitav näha mind koos Eduard Ševardnadzega.”

„Mis ajast sina mingi kuradi huviväärsus oled? Ja peale selle, võta see lips ära!”

Olegi ja Eddie pead jõnksatasid küljelt küljele nagu tennisematšil. Oleg soovis, et meil olnuks veel toitu järel, mida mu kõrist alla toppida, ja Eddie ihkas verd. Ukseavasse ilmus Gruusia ohvitser ja möirgas valjemini kui meie kokku: „Mis siin sünnib?”

Silmapilk said meist kahetsevad lapsed.

„Uhhhh.”

„Eduard Ševardnadze ootab!”

Ruttu uksest välja, läbi saali, kaamera käima. Tavaline vendade Marxide rutiin. Oleg keksib, mikrofon käes, kaamera ees. „Ei noh ... üks, kaks, kolm; üks, kaks, kolm.” Julian käsib Ševardnadzet ümbritsevatel püssidega sõduritel lõuad pidada, püüdes organiseerida „mingit vähegi ilmekamat taustapilti”. Ja mina seisan ja kiristan hambaid.

„Läheb!”

„Oled sa valmis, Jon?”

„Jepp.”

„Kindel?”

Oh, jumala pärast.

„Läheb, kurat!”

Ševardnadze nägu täidab kaadriotsija must-valge raami. Tumedad sõõrid üksildaste silmade all. Hääl aeglane ja sügav nagu sõdurite laul meie lennul Suhhumisse.

„Olukord on ohtlik. Vaenlane rajab teed linna. Inimesed on paanikas.”

„Miks te siia tulite?”

Ševardnadze niheleb ja pomiseb: „Ma lubasin Suhhumit kaitsta. Ma ei jäta seda linna maha. Isegi kui juhtub kõige hullem.”

Ta suundub tagasi oma erakontorisse ja kaamera järgneb talle.

Ta istub oma seitsme kollase telefoniga laua taha. Üks kindral seisab ta kõrval, püüdes kedagi liinile saada. Ševardnadze valge pea kohal on tema laguneva Gruusia Vabariigi nikerdatud vapp. Kindral ulatab toru Ševardnadzele. Taas halvad uudised. Mässulised on põhja poolt linna sisse murdnud. Ševardnadze hõõrub lõuga ja katab käega silmad.

Ma tagurdasin toast välja, kaamera endiselt käimas. Kiskusin pilgu must-valgete piltidega maailmalt ja vaatasin tuba. Külm sinine fluorestseeriv valgus langes Ševardnadzele oma kibedas kalkuses, nagu surnukuuris. Kahetonnine hiiglane virutas ukse mu nina ees kinni. Väljas, liivakottidega kaetud akende taga, algas tulistamine uue hooga.

„Tundub olevat tükk maad lähemal kui enne, kas pole?”

„Ei noh ... näib, et rinne on meieni jõudnud.”

Me ärkasime suurtükkide vaibuva müra peale. Grusiinid kruttisid abhaaside minema kihutamiseks veel oma kuulipildujaid. Kui see välja arvata, oli kõik üsna vaikne. Me otsisime tusaselt üles oma jalanõud ja kuulivestid. Tilk hinnalist vett, et puhastada ammust ajast pesemata hambaid. Kolm liitrit oli veel alles. Varustus kokku ja kümnest trepireast alla. Väljas ... selge taevas ja kuum päike. Must meri sillerdas.

Julian ja Oleg läksid transporti organiseerima. Mina ja Eddie ootasime parlamendihoone esitrepil. Plaan oli leida mingi sõiduriist, teha mõned kiirvõtted ja järgmise lennukiga plehku panna. Eelmisel ööl õnnestus Julianil mingi ehtvenelikult segase asjaajamise käigus kasutada ragisevat Nõukogude telefoniliini ja võtta kõne Londonisse. Ei, nad ei taha, et ta kauemaks jääks, ja Oleg ja Jon peaksid samuti ära tulema.

„Pea meeles, et meid huvitab ainult Ševardnadze. See sõda ei lähe kellelegi korda,” ütles hääl Londonist.

Ma vaatasin inimesi selle sõja tänavatel, mis kellelegi korda ei läinud. Üks naine kuhjas neli-viis metallist kannu lapsevankrisse ja rajas endale teed läbi mürsutule Suhhumi ainsa töötava veekraani poole. Kaua ta vastu peab? Kelle asi see on?

Pikk meeste ja naiste rivi taamal. Kohvrid ja lapsed käe otsas lohisemas, lookleb see tänavat pidi alla platsi poole. Jalgade sahin klaasikildudes. Pomin ja palved ja pisarad. Kelle asi see on? Ilmselt mitte kellegi. Hea õnne korral olen ma peagi tagasi Thbilisis ja kulistan priske eine juurde õlut.

Teisel pool tänavat haigla ees peatub soomustransportöör. Selle tagaluugist hüppab välja üks Gruusia sõdur ja samal ajal tormavad kohale kaks valges kitlis meest kanderaamiga. Siis vinnatakse tagaluugist välja üks teine, verine sõdur ja pannakse raamile. Arstid suunduvad temaga operatsioonisaali poole. Elutu käsi langeb alla ja jääb õõtsuma. Liiga hilja.

„Kuradi türapead siuksed!”

Julian tuli tagasi, Oleg naeratades tema taga. Seltsimees Korrespondent oli raevunud, et Gruusia armee meile autot ei andnud. Ja veel rohkem raevunud, et noile seal ei avaldanudki kustumatut muljet Julian Manyoni viibimine nende keskel.

„Nende sõnul on kogu linnast bensiin otsas!”

Näis, et Oleg oli vedanud Juliani väeosa staapi, kus keegi marutõbine koer nimega kindral Adamia hakkas parajasti koormat rindele viima. Kui tahtsime kaasa minna, olime teretulnud.

„Me, raisk, lihtsalt peame sinna saama. Kuradi türapead!”

„Too, kurat, papp lagedale.”

Patakas Ameerika krabisevaid võlus välja nii kütuse kui rattad. Julian, Oleg ja Eddie ronisid igivanasse Ladasse. Mina hüppasin vana Vene mootorratta külgkorvi. Me kihutasime läbi Suhhumi purustatud tänavate prahi.

Väeosa staap oli veel rohkem puruks pekstud kui Ülemnõukogu hoone. Siiski kribis üks babuška selle ees luuaga klaasikilde kokku. Uksehoidja oli rõõmuga valmis valvama meie varustust, mida meil parasjagu vaja ei läinud. Gruusia vabatahtlikke täis buss popsutas staabi ette ja me ronisime peale. Naer ja naeratused.

„Hei! Kas keegi siin oskab mingeid sõjalaule?”

Nad ei saanud minust aru, aga hõiskasid sellegipoolest vastu.

„Jon! Seal on kindral.”

Hoonest rammis end välja väeosa ülem kindral Adamia, sajakilone jässakas poksija ninaga bullterjer, seljas valge pintsak. Ma hüppasin bussist maha ja jooksin teda filmima. Ma sattusin liiga lähedale. Ta urises: „Arrrgghh!” ja viibutas mu nina all oma Kalašnikovi.

„Brggrrup grzzlski!”

Sõdurid jooksid kokku.

Marukoer Adamia jagas käsklusi ja mingil veidral kombel said sõdurid temast aru.

„Arrgghh! Rggle arrrgghh!”

„Da, moi general!”

Kindral rebis lahti halli BMW ukse ja ronis sisse. Ta lehvitas käega ja urahtas juhi peale. Jalg põrutas vastu põrandat ja auto läks liikvele. Marukoera Kalašnikovi toru kõlkus aknast välja nagu ratsaväeohvitseri mõõk. Buss popsus ja kriuksus ja püsis tal tihedalt kannul. Gruusia Armee Suur Vasturünnak oli alanud.

„Urraaa!”

Me vihisesime ümber tänavanurkade ja mäest üles linna põhjaosa suunas. Puudega ääristatud tühjad tänavad, soe päike paistmas roheliste lehtede vahelt. Ma istusin ühe ohvitseri selja taga bussi eesotsas. Too haakis pikka padrunipidet oma Kalašnikovi külge. Plõks ja plõks ... lukk ja laadimine. Kellegi sõrmed koputasid selja tagant mu õlale. Noor sõdur naeratas puuduvate hammastega naeratust. „Kas sa kardad?”

Ma püüdsin välja mõelda vene vastet sõnadele „Kuramuse õige! Oleks ma kusel ära käinud, aga nüüd ma ilmselt lasen ennast täis; selline kuradima hirm on mul! Aga noateral kõndimine on asja lõbusam osa. Õigus, seltsimees?”.

Kuid ma nägin, kuidas ta kõhnad sõrmed püssilaadi mudisid. Kulunud Adidase spordikingad, ilma sokkideta. Liiga suured püksid põlve kohalt katki. Ta oli vaevalt üle kuueteistkümne. Ma hoidsin suu lukus ja sirutasin käe. Ta haaras sellest kinni ja pigistas kõvasti. Kindral Adamia ja meie võlubussi tee ristus Gruusia soomustransportööri omaga. Sõdurid selle peal osutasid teeotsa suunas. Marukoer viibutas oma püssi ja karjus veel mingeid käsklusi. „Rggle arrrgghh!”

Relvad laadida!

Buss pingutas üle oma võimete, et autol kannul püsida. Ma pöördusin Olegi poole, kelle peas loksus metallist kiiver.

„Nad põrutavad linnast päris välja,” ütlesin ma.

Oleg noogutas nagu purjus seen.

Meie protsessioon peatus kriiksudes. Buss tühjenes hetkega. Ma lülitasin kaamera sisse ja jooksin marukoer-kindrali kõrvale. Fokuseerimine ja võte. Marutõbine pilk tema silmades. Sülg huultelt nirisemas. Ta rebib end üle tee ühe grupi sõdurite juurde, kes jooksevad tagasi linna poole. Medalitega bullterjer lõriseb ja põrgib ja ajab suust vahtu välja. Taganevad sõdurid tarduvad paigale ja anuvad, et neil lubataks seletada. Kindral möirgab: „Argpüksid! Argpüksid, raisk!”, uriseb ja teeb hüppe, paks kämmal rebib rühmaülemalt tema AK-47. Ülem püüab hetkeks vastu panna. Ränk viga.

„Arrrgghh!”

Kindral lajatab oma hiigelsuure saapa rühmaülema ribidesse. Too pillab relva käest. Rabatud ja häbistatud.

„Põrgu päralt. „Patton 360º.””

Rühmaülema püss ulatatakse ühele teisele sõdurile ja kindral röögib ja kamandab ülema ilma relvata tagasi rindele. „Argpüks, raisk!”

Taamalt tänava otsast kostab kiire automaadivalang ja langevad miinid kuulutavad meie teekonda tabanud kurja. Kindral Adamia koondab oma sõdurid. Ta kavatseb säästa nende Gruusia vendi ja kindlustada eesliini.

„Ärge kartke, mehed! Mina olen teiega!”

„Urraaa!”

Lahing möirgas järjest lähemal. Sõdurite rivi liikus puude juurde ja silkas üle tee.

„Kas sa lähed neile järele, Jon?” hüüdis Julian.

„Jepp.”

Kaamera võttis end rivi taha ja neelas endasse pilte saabastest ja jalgadest ja tolmustest vintpüssidest. Üle väikese künka ja otse tulejoonele. Kuulid käristasid õhku kiirusega 1200 meetrit sekundis. Zing-Zing. Heli, mis imeb kopsudest õhu välja. Sõdurid liikusid edasi, varjates end teeäärsete suurte puude taha. Ma keskendusin võtteks ...

Zing, zing. Viuuhviuuhplaks!

... puukoore tükid lendasid mulle näkku.

„Pikali!”

Zing, zing. Minu taga. Julian ja Oleg maoli maas ... pöidlad püsti. Nendega oli kõik korras. Eddie roomas minu kõrvale.

„Läheb lõbusaks, eh?”

Ümber nurga pööras veoauto. Auto platvormile olid grusiinid hiivanud hiiglasliku tankitõrjekahuri. Pidur põhja, tagasikäik ja kaks pikka toru võtavad sihikule abhaaside kõrid. Eddie röökis rõõmust. „Uskumatu, kurat!”

„Tõepoolest.”

Ma jooksin drenaažikraavi peitunud püsside juurde ja hüppasin sisse, kahe Gruusia sõduri kukile.

„Päevast!”

Nad ägasid.

Õhk plahvatas, kui kolmkümmend tankitõrjemürsku rindejoone suunas lendasid; suits ja kordiit hõljusid meist üle. Laskur hüüdis midagi juhile ja veoauto läks sõitu enne, kui Abhaasia miinipildujad õige laskekauguse leidsid. Kaks Gruusia sõdurit hüppasid püsti, et ühineda sõdurite riviga, ja mina roomasin nende taga. Tont teab kust prahvatas raskekuulipilduja. Me viskusime tagasi kraavi ja kontrollisime, ega me pihta ei saanud – ei midagi muud kui leheprügi ja oksaraod, mis meile pähe pudenesid.

„Kõva trügimine!” naersin mina.

Nad ägasid uuesti.

Siis lendas üle taeva mürsk ... lähemale ... lähemale, üle meie peade rinde suunas ... ja lajatas viimaks tee peale. Gruusia suurtükivägi valmistus vasturünnakuks. Abhaasia kuulipilduja jäi vait ja sõdurid roomasid kraavist välja oma seltsimeeste suunas. Mina tormasin tagasi ülejäänud ITN-i kamba juurde. Eddie viskus mulle järele. Me kukkusime üksteise otsa hunnikusse, neli nägu vastu maad.

„Ei tea, kas jätkame või?” küsis Julian.

Ma vaatasin sõdureid paarikümne meetri kaugusel. Neile järele minna tähendas seada end kaitsetult kuulipildujatule alla.

„Ma pole kindel.”

„Me peaksime nüüdsest kokku hoidma,” ütles Julian.

„Õigus.”

Arvestused minu peas. Veel pole piisavalt pilte. Mõni veel ja siis on okei. Edasi minna, riskantne ... tagasi tõmbuda ... ah, kuradile.

„Lähme ainult õige pisut edasi ja vaatame, mis saab. Kui liiga hulluks läheb, tõmbame tagasi.”

Neli pead noogutasid.

Ma korjasin kaamera üles ja me sörkisime edasi.

Zing ... zing ... zing ... zing.

Viuuuh...

„Kurat!”

„Pikali!”

Prõmm! Krššš!

Abhaasia miinipildujad olid läinud vastulöögile. Neetud. Veel kaks, siis veel üks. Suits täitis tänava. Teispool teed seisis kivimaja. See oli nagu kokkulepe sipelgate vahel. Me tormasime selle varju. Julian üle tee ja majja sisse ... Eddie ja Oleg üle tee ja sisse ... Ma hüppasin püsti ja jooksin.

Zing, zing!

Seekord ma tundsin seda. Kaks terassulge pühkisid üle mu näo – oh, jumal – pikali, kurat! Pikali! Ma kössitasin toeka puutüve taha. Olegi hääl hüüdis kivimaja varjust.

„Jonka! Kas sinuga on kombes?”

„Jaa. Kas kõik on terved?”

„Da!”

„Kuule, Jon,” röökis Julian, „ma tõesti arvan, et see pole seda väärt.”

„Ega vist.”

Abhaasia kuulid täksisid tänavat aiavõrede piiril. Ilmselt oli see juhutuli rindelt. Või pidas mõni purjus kuulipildur just mind silmas? Vahet pole. Mõlemal juhul olen ühtviisi surnud. Pea kohal uus laviin abhaaside poole suunduvaid Gruusia mürske. Püssituli oli lakanud. Uued arvestused. Sekundid suurtükipaukude vahel ... vilin pea kohal ... tabamus ... üks, kaks, kolm. Iga suurtükipaugu peale vakatasid kuulipildujad hetkeks, et jälgi peita. Vahemaa majani. Kolm, võib-olla neli sekundit. Pole paha. Ma ajasin end põlvili. Käed kaamera peal ja ootasin.

Zing, zing.

Ja – läks! Läbi tara – šuuuš – pikali nüüd! Krššš! Ma roomasin etikuni ja sealt pimedusse ülejäänud kamba juurde. Keerasin end selili ja vaatasin ringi. Koht oli kindel, meie kohal oli veel terve betoonkorrus. Selleks korraks olime pääsenud.

Abhaasia miinid sadasid maha tänavatele. Mässulised olid lõpuks tankitõrjekahuri laskeulatuse välja nuputanud. Ainult et nüüd oli see läinud ja meie olime need, kes järele olid jäänud. Me keerutasime pöidlaid ja ootasime tormi möödumist. Tee pealt kostsid gruusia hääled. Oleg roomas ruumist välja ja piilus ümber klaasitud etiku nurga.

„Ei noh ... need on kindlalt nemad.”

„Kes?”

„Vaprad Gruusia sõdurid. Nad lähevad tagasi linna.”

See polnud hea märk. Siiski võinuks me ennast nende püsside kaitse alla nihverdada, kui see vajalikuks osutunuks. Oleg röökis läbi suitsu: „Halloo!”

„Urraaa!”

Ja nad jooksid edasi. Me roomasime etikuni ja kükitasime madala betoonseina varju akende all. Meie plaan: tormata üle tänava ja ühineda Gruusia sõduritega, et tagasi linna jõuda. Probleem: tänavat kontrollivad snaiprid ja kuulipildujad. Okei. Asi oli väärt proovimist. Julian ja Oleg esimesena, siis mina ja Eddie. Ma lamasin koos kaameraga ukseavas ja esimene meeskond hüppas uksest välja. Siis, nagu välk selgest taevast, sügav ulg. Lõõmav metall kiskus taeva lõhki. Jeesus! See on ju otse meie kohal! Julian viskus maha, kattes pea kätega. Oleg paiskus tagasi etikusse. Langev mürsk möirgas ja ulgus ja haaras meie rinna järele ja pigistas meie südant. Maapind värises. Tuline metall ja klaasikillud lõikasid õhku mõned sentimeetrid meie kohal.

„Tuhat kuradit! Me oleme neil peos!”

Naaberaiast jooksis väike koer Juliani lähedal tara juurde ja pistis koonu läbi tara, klähvides hüsteerilist väikese koera klähvimist, ja ainus, mida ma suutsin mõelda, oli see, kuidas ma vihkan väikseid koeri nende hüsteerilise väikekoera klähvimisega. Julian ja Oleg roomasid tagasi meie pelgupaika. Mina lamasin betoonseina varjus, objektiiv ukseavast väljas, lootes tabada Gruusia armeed rinde suunas vastutuld andmas. Midagi, mis jätnuks meile pisut hingamisruumi. Aga mul polnud õnne. Ainus, mida ma nägin, oli armee, mis põgenes. Neetud, no tõesti neetud.

Siis kärises õhk uuesti – VIUUUH – KRŠŠŠ!

Naabermaja sai tabamuse. Kivid ja tolm ja puuoksad kukkusid objektiivi ette. Päev ei paistnud kujunevat selliseks, nagu olime planeerinud. Ma kuulsin Juliani häält enda taga.

„Mässulised püüavad ilmselt teed abivägedest ära lõigata.”

„Ma ei tea. Aga asi näib õige sitt olevat.”

„Ma arvan, et me peaksime ära ootama. Mis sa arvad?”

Ma pöörasin ringi ja nägin, et Julian seisab seal kogu oma meeter kaheksakümmend pluss pikkuses. „Ma arvan, et sa peaksid pikali heitma.”

Ta pööritas silmi, nagu meenunuks talle äsja, et oli kastruli tulele unustanud. „Oh ... jah.” Ja ta sukeldus tagasi koridori.

Sekund hiljem lendasid mu pea kohal klaasikillud, kui suurekaliibriline kuul mööda tuhises ja minu selja taga seina sisse laksatas. See kuul kandis selgelt Juliani nime. Keegi hoidis meid sihikul ega kavatsenudki loobuda. Mu süda peksis. Hirmudeemon järas mu sisikonda. Sõjadroog hajus, vajudes kiiresti laiali, ja ma tundsin end nagu mingi neetud narkar. Ma roomasin tagasi eeskotta. Me istusime vaikides, kuulatades väljast kostvaid pauke, ulgumist ja plahvatusi. Läbi plahvatuste kostis automootori müra. Julian piilus ümber nurga ja hakkas naerma.

„Seal läheb kindral oma BMW-ga!”

Ma vaatasin Olegi poole. Ma usaldasin teda rohkem kui kedagi teist siin ilmas. „Mis sa arvad, seltsimees?”

Oleg lamas põrandal. Käed lõua all, nagu juttu kuulav koolipoiss. Ta mõtles hetke ja kiikas siis üle prilliraamide. „Ma arvan, et me peame siit jalga laskma, kurat.”

Oleg ei öelnud kunagi „kurat”. Järelikult oli asi tõsine. Me veeretasime erinevaid ideid.

„Ootame ära?”

„Mina arvan, et lähme üle aia ja läbi naabermaja ja nii edasi, kuni jõuame linna.”

„Hea mõte püssitule eest hoidumiseks.”

Järjekordne mürsk kärgatas tänavale. Me hoidsime kümne küünega oma närvidest. Siis veel kaks mürsku.

„Ei noh ... oleks see meie ainus mure.”

Eddie hakkas miinipildujatule trajektoori ja lõhkeaine kaalu välja töötama. Oleg kuulas ikka veel nagu koolipoiss. Tähtis oli, et me kõik oleksime ühte meelt. Me olime nähtamatute püsside meelevallas. Vähem kui kakssada meetrit ja me oleme väljaspool tulejoont. Aga see oli ikkagi terve kuradima kakssada meetrit. Ja kui Marukoer Adamia ja tema poisid olid tõesti kaheks jagunenud, siis viibisime meie pagana kindlalt seal vahepeal ja väljas oli ilmselgelt liiga palju püsse, mis paukusid igas võimalikus suunas.

„Õigus, me oleme pasas.”

„Teeme siit sääred.”

Uksest välja ja üle tara hüsteerilise koera territooriumile.

„Laseks keegi selle koeraraisa maha!”

Viuuuh. „Pikali!” ... KRŠŠŠ!

Olegi etteheitvad silmad kohtusid maatolmus minu omadega.

„Unusta ära, mis ma ütlesin.”

„Asi pole minus, Jonka, aga äkki sa peaksid kutsakeselt vabandust paluma.”

Uuesti jalule ja maja tagant läbi. Tundus, et omanikud olid paiga juba mitme päeva eest hüljanud. Taldrikule jäänud suutäis toitu oli ussitama läinud. Koer kiljus ja klähvis nagu seestunu. Ma pöörasin ringi, et talle raisale virutada, ja nägin tema kutsikaid. Neli. Kolm surnud ja üks vaevu hingitsemas, üritades liputada oma kutsikasaba ja klähvatades abi järele. Vana koer ulgus, silmad metsistunud, hüpeldes minu ja oma surnud poegade vahel. Mürsud ja pommid olid ta hulluks hirmutanud. Tal ei olnud piima ja kutsikad olid surnuks nälginud.

Julian ja Eddie kiikasid üle kiviaia. See oli mõlemalt poolt kaitstud. Nad hüppasid püsti ja üle aia. Mina ja Oleg jooksime aia juurde ja jäime seisma. Aiakivide vahelt rippus välja suur kann veega. Me vaatasime tagasi hüsteerilise koera poole. Siis teineteise otsa.

„Jonka, sa ei arva ometi ...”

„Jepp.”

„Muidugi ...”

Oleg kiskus kannu maha ja mina leidsin suure metallist panni. Täitsin selle veega ja asetasin maapinnale. Otsisin taskutest midagi söödavat. Üksnes poolik kommibatoon. Viskasin selle maha. „Õnn kaasa, emme.”

Ja me hüppasime üle müüri.

Kolm-neli maja ja aeda ja me olime künka taga. Jooksime välja tänavale ja vaatasime pikka maanteed, mis viis tagasi linna. Me olime lagedal.

Viuuuh...

„Raisk!”

„Pikali!”

... KRŠŠŠ!

„Ma, kurat, lihtsalt ei usu seda!”

„Ei noh ... näib, et nad jahivad meid.”

Viuuuh! ... KRŠŠŠ!

„Kas me ütlesime enne midagi valesti?”

Teisel pool tänavat istus kahe puu vahel üks mees. Must ülikond. Must kaabu. Must jalutuskepp. Ta vaatas, kuidas me ennast ikka ja uuesti, vastavalt langevatele mürskudele, püsti ajame ja pikali viskame. Ta ei öelnud sõnagi. Ta oli juba ammu Disneylandi läinud.

„Kaugel linn on, Oleg?”

„Ei noh ... kaheksa kilti.”

„Okei, mürsud peavad vahet. Lähme.”

Me jooksime kiiresti ja kumaras piki aiamüüre. Kuulivestid olid rasked ja võtsid kiirust maha. Mu lihased valutasid põrgulikult ja suu oli kuiv nagu taelakarp. Vett meil ei olnud. Tuli lihtsalt jätkata. Julian ja Eddie olid oma pikkadel jalgadel kaugel ees. Juliani hääl hüüdis tagasi meie poole: „Tulge, mehed!”

Mina ja Oleg jooksime ja ähkisime ja hingeldasime külg külje kõrval.

„Kas ta ütles ... „Tulge, mehed”?”

„Ei noh ... mõnikord ... ajavad reporterid ... õudselt ... närvi!”

„Justament.”

Viuuuh! Ja nagu imeväel avanes meie jalge all kraav. KRŠŠŠ! Leheräbalad ja oksad kukkusid meile pähe. Me hakkasime millegipärast naerma.

„Ega sa ei arva, et Julian meid kuulis?”

„Ei noh ... see on nagu vene anekdoot. Brežnev istub peldikus ja situb, kui telefon heliseb ...”

Viuuuh ... KRŠŠŠ!

Me jõudsime Eddiele ja Julianile järele. Me kõik ahmisime jõuetult õhku. Olime väljaspool Abhaasia vintpüsside laskeulatust, aga mürsud jälitasid meid endiselt. „Me peame edasi minema.”

„Palju veel, Oleg? Umbes kolm kilti?”

„Oh ei ... kuus ja kolmveerand.”

„Kurat.”

Samal hetkel ilmus nurga tagant suitsu seest suur kollane buss ja pööras maanteele. Me vaatasime üksteisele otsa, et kontrollida, ega me viirastusi ei näe. Neli häält ühekorraga:

„Hei!”

Suur kollane miraaž peatus. Me tormasime selleni ja vajusime kuhjas peale. Juht vaevu peatus, enne kui uuesti gaasipedaalile vajutas. Me kukkusime istmetele, higi mööda nägu alla voolamas.

„Siiani on olnud huvitav päev.”

„Ei noh.”

„Põrgu päralt.”

Eddie üritas sõdurilt vintpüssi välja kaubelda. Ta tahtis nalja pärast paar padrunitäit õhku käristada.

Buss peatus kiunudes teeservale tõmbunud soomustransportööri kõrval. Mehed ja sigaretid. Julian ja Eddie vehkisid akna suunas, et ma kaamera välja võtaksin. Ma fokuseerisin nende käte vahelt ja filmisin. Viis-kuus sõdurit tirivad kahte raskelt haavatud kaaslast. Vererida teetolmus. Bussi tagumised uksed lendavad lahti ja üks haavatutest vinnatakse sisse. Sõdurid ronivad üle tema bussi. Nende vahel tolkneb teine keha, mis veritseb puusadest. Ma järgnen neile objektiiviga. Pildid nõuavad tegevust, mitte lihtsalt mõnd põrandal lamavat kutti.

Mu silmad tabavad soomustransportööri tagumise sopi. Tagaluuk on lahti ja kehad kuue-seitsme kaupa üksteise otsas, kõik surnud. Ma püüan pilti objektiivi saada, aga buss tõmbab paigalt ja võte on nässus, seega pöörlen ringi, et uut saada.

Veritsev sõdur kägaras bussiistmel. Väändunud nägu ja karjed, valu ja agoonia. Sidemed tema piha ümber tilguvad tumepunasest verest. Käed tõmbavad ta varruka üles ja mässivad kummitoru verise käsivarre ümber. Laksud vastu nägu ja veeni otsimine. Räpane nõel tõmbab morfiini süstlasse. Tee on konarlik ja buss rapub. Nõel väriseb paistes sinise veeni kohal. Hääled karjuvad ja buss jääb kriuksudes seisma.

Ma kuulen, kuidas tagumised uksed taas avanevad. Kaks tsiviilisikut tulevad peale ja astuvad üle põrandal lamava keha. Nad vaatavad ringi, kilekotid käe otsas, ja leiavad endale kohad. Pööravad pilgu aknast välja, et vaadet nautida. Lihtsalt üks harilik päev ja sõit kella 3.47-se bussiga Suhhumi kesklinna. Meie taga lajatasid kaks mürsku otse tee peale ja buss kiirustas minekule.

Ma fokuseerisin kehale põrandal. Must-valge kujutis raami sees. Nägu tontlikult valge, paks jalge all laiali valguv vereloik; poiss oli verest tühjaks jooksmas. Ma kiskusin pilgu objektiivilt ja viskasin kaamera Juliani sülle. „See töötab, Julian! Suuna ta aknast välja ja hoia; igaks juhuks!”

„Mis juhuks?”

Ma põlvitasin vereloiku ja katsusin sõduri kaela. Pulss oli nõrk, kuid tiksus veel. Püüdsin meenutada sõnu sõjameditsiini kursuselt, kus ma olin käinud koos kamba Briti ajakirjanikega. Tollal oli see kõik mäng ja nali, millele õhtul järgnes kõva pummelung. Kurat! Aga mida ma nüüd pean tegema? Mõtle! Avage hingamisteed ... jah. Ma lükkasin ta pea kuklasse. Lohutage haavatut ... Õigus. Ma vaatasin talle silma sisse. „Hei. Kuidas läheb?”

„Ahhhh!”

„Okei, järelikult sa hingad veel. See on hea.”

Taevas halasta ... poiss on šokis ega räägi inglise keelt ja mina küsin lolle küsimusi – mis edasi? Kontrollige verejooksu ... Õigus! Haarasin tal õlgadest ja keerasin ta kõhuli.

„Ahhhh!”

Jeesus, ta jalad. Mõlemad sääremarjad purud. Vasak jalg pumpas verd pulseerivate jugadena. Parema jala lihasest ulatus välja hiigelsuur šrapnellijurakas nagu märgist mööda läinud haamer. Must sültjas veri kalgendunud ümber sakilise metalli. Kole, aga vähemalt oli arter blokeeritud. Instruktori hääl lõugas mu peas ... „Tuleb peatada verejooks!” Ma tõmbasin kuulivesti taskust sidemepaki ja tirisin selle lahti. Oleg kummardus, Šveitsi armee nuga peos.

„Kas sa ei lõika sellega mitte meie toitu?”

„Ei noh .... jah. Aga ma pühin ta pükstesse puhtaks, nagu ikka.”

„Okei.”

Me lõikasime säärised lahti ja verejuga pulseeris kiiremini. Ma hüüdsin sõdurit kõrvalistmel. Too istus täiesti juhmistunult. Ma haarasin tal varrukast ja tirisin ta põrandale. Torkasin ta käe haavatud sõduri jalge vahele ja tõukasin nii tugevasti, kui jaksasin. Kus, jumala pärast, on arteri survepunkt? Ma tõukasin kõvemini. Haavatud mees karjus. Hästi, ikka veel teadvusel. Juhmistunud sõdur tõmbas käe ära.

„Net!” röökisin ma ja rammisin ta käe tagasi paika.

„Ahhhhh!”

„Sa muidugi arvad, et see kõik on väga jõhker, semu, aga me peame peatama verejooksu sinu kamraadi jalas või muidu ta sureb!”

Oleg röökis need sõnad vene keeles ja juhmistunud sõdur sai aru. Ta surus arterile. Pulseerimine aeglustus. Ma katsin haava kahe sidemega ja sidusin otsad ümber jala. Tõmbasin ja pingutasin. Toppisin riiet ümber teises jalas asuva sakilise metalljuraka äärte. Terasšrapnell nägi nüüd küllalt polsterdatud välja. Eddie hoidis haavatud sõduri pead.

„Kuidas tal hingamisega on?”

„Sigaretti tahab, raisk.”

Ma vaatasin hetkeks oma käsi. Need olid üleni verised. Seda oli ohtralt. Ma pühkisin need pükstesse kuivaks ja haarasin kaamera. Buss kihutas üle Ülemnõukogu väljaku otse haigla poole. Pidurid kiunusid taas ja jälle kostis kriiskeid ja karjeid. Naised mustas, hirmunud mehed, kaos ja paanika. Pildid ... palju pilte.

Õde juhib nägemise kaotanud sõdurit haigla poole; veri niriseb mööda sõduri nägu. Mehed kanderaamidel anuvad vett. Kurnatud arst jookseb ühe raami juurest teise juurde, katsudes haavatuid. Suurt muud ta teha ei saakski. Liiga palju on neid, liiga palju. Autod keeravad vingudes ümber nurga, kandes kohale uusi haavatuid, uusi surnuid. Ja üle kogu haiglahoovi valgetesse, tumeda verega määritud linadesse mässitud kehad. Uued karjed, uued kriisked.

Ma astusin üle kehade ja filmisin läbi paanika, neelates objektiivi nii palju pilte, kui vähegi suutsin. Mind ei huvitanud surnute väärikus, ma tahtsin lihtsalt pilte. Musta salliga vana naine, rasked pisarad mööda nägu voolamas. Tüdruk, käed suu peal; noored silmad keeldumas mõistmast, mis toimub; kogu tema maailm suremas.

Filmi!

Veriste surilinade kõrval leinas maha kükitanud sõdurid. Millise nurga alt on kõige parem filmida? Mu pilk tabas ühe sõduri, kes komberdas üle kehade ja hoidus soomustransportööri varju. Ma hüppasin nagu jänes läbi pisarate ja valu ja torkasin objektiivi talle näkku. Klaas imes tema hirmu sisse ja see purskus mulle silmadesse.

Filmi! ... Filmi!

Murtud mees, iga hetk kokku varisemas, pea langetatud, jõllitab maapinda. Paar tundi tagasi oli ta hüpanud bussi peale, valmis sõtta minema. Ta oli sidunud bandaana ümber pea. Ta kihutab vaenlase minema ja päästab oma kodumaa. Ta elab edaspidi aupaistes. Nüüd tõusid objektiivi poole ... tulvil kohutavat tõde ... punased ja paistes silmad. Vasturünnak oli nurjunud. Suhhumi oli kaotatud. Kõik nad surevad. Läbi mu vere jooksis soe surin.

„Jon!” röökis Julian. „Otsereportaaž!”

Ma ulatasin talle mikrofoni. Surnukehad ja haavatud bussi peal, mis valmistus suunduma lennujaama.

„Sinna, bussi kõrvale! Okei ... läheb!”

„... Nüüd, kui paljud sõdurid on paanikas, on üksnes Ševardnadze kohalolu, tema tahtejõud, tema julgustav sõna neile see, mis hoiab linna grusiinide käes. Kuid praegusel hetkel ei tea ka tema enam, kui kaua nad veel vastu peavad.”

Juliani hääl püüab kinni selle hirmuhetke. Grusiinide ja meie enda oma. Ma arvestasin taas oma peas ... stand-up Šev’iga, madin rindel, hunnik laipu, nutetud silmadega tsiviilisikud ... see on juba päris lugu. Nüüd oli meil vaja veel üksnes linnast välja saada. Me hääletasime ennast väeosa staapi. Mürsutuli lakkas. Tsiviilisikud ja sõdurid jooksid ringi tormijärgses vaikuses.

„Ma arvan, et meile kuluks ära mõni võte purukslastud majadest.”

„Jahah?”

„Ja meri on ka kohe nurga taga.”

„Jahah?”

„See toetaks mu stsenaariumi.”

„Ah soo?”

See polnud sugugi veenev, aga kurat temaga. Uus laks sõjadroogi oleks ju lahe.

„Lähme siis.”

Ja me läksime. Ilupilt Musta mere rannajoonest. Lähivõtted puruks lastud kodudest. Läbi suitsuse kaadri kõndivad põgenikud. Läbi tuule lõikav õhuhäire. Vilisedes maha langevad miinid ...

„Pikali!”

... ja kõikjal ümberringi plahvatavad mürsud ja plahvatuste vaibuv heli.

„Okei!” ütles Julian, ennast sillutiselt kokku korjates.

„Okei.”

Me jooksime läbi tänavate tagasi staabi poole. Iga natukese aja tagant surusid mürsud meid teetolmu. Ma kuulsin mürsu väljatulistamise nõrka kõma, siis vilinat üha lähemal ja lähemal ja siis trahhh! KRŠŠŠ! Püsti ja jooksuga edasi, kuni järgmise kõminani.

„Tead, Jon, sul hakkab see asi juba päris hästi välja tulema!”

„Ma tahan tänada oma treenerit ja oma isiklikku päästjat JeesuskuradimaKristust.”

„Kuidas palun?”

Kõmin ...

„Pikali!”

... KRŠŠŠ!

Tsiviilisikud trügisid staabi fuajeesse. Nuuksuv ja last enda vastu suruv naine, laps lihtsalt vaatamas ainiti oma ema pisaraid. Oleg korjas meie kompsud kokku. Vana uksehoidja ei kavatsenudki raha võtta. Ta tahtis vaid oma kortsulise käe meile pihku pista.

„Aitäh tulemast. Aidake meid, palun!”

Väljas seisis külmikfurgoon ja ka selle juht oli tänulik, et me tulnud olime. Kuid käepigistuse asemel tahtis ta meie lennujaama viimise eest paarsada dollarit. Kõlas hästi. Me jätsime hüvasti Eddie Parkeriga. Too tahtis veel ringi jõlkuda ja mõne foto teha. Thbilisi Habetunud Neidised pidid ootama. Eddie Parker oli segane tüüp, kellel liiga suur hulk sõdu oli katuse sõitma pannud. Aga ta oli kõik see aeg meie kõrval püsinud. Ma kaisutasin teda kõvasti.

„Sa vaata ette. Hoia oma pagana pea vähe madalamal,” ütlesin ma.

„Ära sa, raisk, minu pärast muretse, Jon! Ma võtan püssi ja lihtsalt tulistan endale tee vabaks, kui vaja! Võib-olla ma lõpetan mingi kuradi Gruusia kindralina!”

„See mind ei üllataks.”

Me viskasime oma kompsud külmikusse ja ronisime furgooni kabiini. Pärast mõningast pusimist läks mootor käima ja me suundusime Suhhumi poole. Mööda sadadest kadunud hingedest tee peal, kes otsisid pääsu jõhkra lõpu eest. Ševardnadze ja tema armee võisid ju edasi võidelda, aga inimesed põgenesid elu eest. Ma tundsin, kuidas Abhaasia laskurid seda väljarännet mägedest jälgisid. Täis kui tina ja rõkates naerda koos oma Vene nõuandjatega: „Ennäe, Ivan! See etnilise puhastuse värk töötab täiega!”

Ma kuulasin, kuidas ülekandemehhanism kolksub ja kriuksub ja mind mürskudest eemale kannab. Ma vaatasin hilise pärastlõuna valgust läbi puude. See oli üks mu suurimaid rõõme, soe valgus ja tagantpoolt valgustatud puulehed. Pistsin pea aknast välja ja hingasin sügavalt jahedat õhku. Mu süda jooksis ikka veel mööda Suhhumi tänavaid. Hirmudeemon võttis mu oma haardesse. Ei, mitte praegu. Palun, mitte praegu.

Lennujaama piirasid tuhanded lootuse kaotanud tsiviilelanikud, kes kõndisid tühjal pilgul kuhugi või eikuhugi, tammudes ringi ja teades, et pääsu ei ole. Julian maksis juhile tema raha ja tahtis, et Oleg nõuaks kviitungit. Juht oli segaduses. Mina olin segaduses.

„Sa tahad kviitungit, Julian ... praegu?”

„Oh, Jon, palun. Sa tead ju neid kuradi tähenärijaid!”

Nagu oleks selle eest auhindu jagatud. Kõige Põhjalikum Kulude Aruanne Kogu Sõjatsoonis. Aplaus.

Me kõik oleme väga uhked, Julian.

Aitäh ... suur aitäh.

„Oh, kurat. Lähme.”

Me trügisime läbi rahvahulga ja leidsime administratsiooni büroo. Väsinud Gruusia armee kapten istus, AK-47 põlvedel, sigaret käes ja sõrmed rütmiliselt vastu päästikut toksimas. Ta juba teadis meie tulekust. Talle oli antud korraldus panna meid järgmisele Suhhumist väljuvale lennukile. Eduard Ševardnadze võis küll kaotada kogu oma maailma, kuid ta mõistis siiski veel televisiooni mõjujõudu. Tuppa astus noor politseinik, keda tutvustati meile läbi sigaretisuitsu pilve.